Töö+turg=tööturg (ja 45+ naine pole nähtamatu)

 Töö:

• inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt v. kaudselt loob endale elatusvahendid; (laiemalt:) vaimset v. füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära teha; töötegemine, töötamine.
• vaevanägemine, pingutus, tegemine; tegutsemine.
• palgatöö, teenistus, amet, töökoht 
• töö tulemus, näit. kunstitöö, kirjutis, uurimus vms.; see, mille kallal töötatakse v. hakatakse töötama
• millegi tegevuses olemine, liikumine, talitlus, funktsioneerimine
• füüsikas suurus, mis iseloomustab energia üleminekut ühelt objektilt teisele

Turg:

• müügilaudadega kauplemiskoht (lahtine plats, tänapäeval ka hoone); vastav kaubandusettevõte.
• ka maj ostu- ja müügitehingute pidevalt toimiv süsteem; (kaupade, teenuste, väärtpaberite vms.) pakkumine ja nõudmine; turustamispiirkond.

Tööturg - maj inimeste palkamise ja tööjõu müümise tehingute süsteem, tööjõuturg.

Viimase tööaasta erinevate kaootilis-eklektiliste; närvesööv-traumaatiliste jms veidersõnaliste kirjelduste taustal aktiveerisin ma ennast korraks tööturule, CV-keskuses.  Vaatasin, mis liigub ja mida pakutakse. Ning enam-vähem kümnest kandideeritud kohast tehti kuus pakkumist - kõik võrdsed, kõik võimsad ja mis seal salata, head.  

Miks ma aga sellest kirjutan, on see, et kuskil siin kevadel ilmus veebitsi üks artikkel, kus keegi naine kurtis, et teatud eas on ta muutunud läbipaistvaks, et teda ei nähta enam kui inimest, naist ja konkurentsivõimelist (kuidas mulle see liitsõna ei meeldi!!! - võimeline. Mida see tähendab - võimalus on, aga ei kasuta?) töötajat, vaid kui tüütut memme, kes kah kuidagi oma elu püüab ära vegeteerida.

Mitte üheski kohas, kus ma töövestlusel käisin, ma sellist tunnet ei kogenud. 

Vahest on asi inimeses, kuid tõepoolest, selle tavaliselt noore naise võimupositsioonilt vaadatud (ma olen noor, ma olen ilus, ma olen parim - muuseas, see aeg kaob jube kiiresti ära 😉 ) eluskäsitlusse jäävad paratamatult kogenematuse, rumaluse etc jooned (jah, ka mina olin kunagi rumal ja noor). Lisaks sotsiaalne ebaküpsus, teadmatus, suutmatus etc. Neid aga 45+ ju enam pole (või kui on, siis peab inimene olema erijuhm/tuhm/tume).

Ja imelikul kombel ei heidutanud mitte ühtegi töökohta aus ülestunnistus lühikesest süütenöörist, mõnikord konfliktsest iseloomust, tööde parandamisel ilmenud prillivajadusest. Pigem öeldi, et see on väga värskendav vaheldus, et inimene on julge tunnistama, millised on tema miinuspooled. 

Aga selgub, et 47-aastaseks saav keskealine mutike on tööturul täitsa tõhus tegija 😂😏😎

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 

Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 

Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 

Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.

Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 

Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 

Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 

Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 

Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 

Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.

Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 

Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.

Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)

Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 

Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?

Ma kahtlen selles. 

Ühe töönädala anatoomia

Milliseks kujuneb töötava täiskasvanu, eraldi ja ise seisva indiviidi põhimõtteliselt hingetõmbeajatus? Sulekosilasena iseendaga flirtides tuleb tõdeda, et:

ESMASPÄEV - esmaabikoolitus, kus tuletasin meelde desmurgilisi võtteid, sain ka ühe uue nipikese ja tutvusin inimesega, kes oma võrratult suure elukogemusega panustab minu ühte planeeritavasse romaani ennast tegelaseks - või õigemini tema pagas nende meeste vallast, kes teenisid kunagi nõukogude liitu.

TEISIPÄEV - 'kuidas ja kas keelata nutiseadmed koolis' meeskonnatööde tegemine. Ning minul, kes ma just  nutiseadme väärkasutuse tõttu oma  elu ühte hullemasse keerisesse sattusin, oli nii mõndagi mainida. 

KOLMAPÄEV - teadmine, et alustan uue keelegrupiga, tunni läbitamine ja seejärel kuskile koolitusele minek, mis aga ei toimunud. Küte, V ja mõnus õhtu.

NELJAPÄEV- osalemine rahvusvahelises uuringus, kus ma pidin matemaatikat tegema ja erinevaid saite lugema ja oehh.... mul pole midagi kasu sellest olnud, et ma tegelikult oskan lugeda ja kirjutada ;) 

REEDE - kuna reamehed saabuvad linnaloale, siis kokkamine, kokkamine ja kokkamine. Potiujuk parandatud, uue raamatu (biograafia) leping allkirjastatud. 

Ja muidugi igahommikune jooga, vitamiinid, veeprotseduurid, kütmine, potiujuki remont, kassitamine ja koeratamine ja märtispäikese kriitika elamisele, et nojah... aknapesu on ootetöö. 

Aga üks hea tõdemus on küll, et päevakiirus on vähenenud, sest pesast lennanud poegadele pühendatud varasemad minutid kuuluvad vaid enesele.

Isegi veider, et kunagi algas hommik kohe ja kähku, kuid nüüd saab pikalt olla, kohvi juua, selle kõrvale isegi raamatut lugeda...müstika suisa :) 

Seinast seina

Mereäärse linna elanikuna on olnud aastate pikku suur au, kohustus ja võimalus olnud jälgida vee mitut nägu - tüünelt lainetavat suvemerd; sügistormides räsuvat lainetevahtu; murelike luikedega jäätunud lahte ja järjest rohesinisemaks muutuvat merd kevadel. Merelõhn, merevaikus, merelärm, mererand, meremõtted..

Inimese tegemised sarnanevad tegelikult oma olemuselt mere muutumistele - leidub nii möllutavaid hingekeeriseid, metsikute tuuleiilidena kohisevaid ajaminuteid, laine laine järel rannajoonele pilduvaid töid; igavlevat meelisklemist.

Viimase nädala sisse mahtus absoluutselt kõike, sest:

*kuidas istusin kuus tundi riigieksamil ja mõtlesin oma esimese abituuriumilennu peale -  kas nad saavad meie kolme viimase aasta tegutsemise tulemusel mõtete sõnna seadmisega hakkama

*missuguseid võimalusi pakub keeleõpe 

*kuidas kulgevad kooli suurürituse proovid ja kas nendele on kõik rõivad/rekvisiidid/tarvikud olemas ja kes teeb tordi ja kas on olemas tordiesitleja

*kas kartulikotist, mustast autospreist ja peenikesest ketist saab korraliku viikingikostüümi

*kas kõik minu punased sallid ja vööd leiavad kasutust ja kas saan nad ikka tagasi

*kas saab võtta päikest

*kas postkast  annab pakke nimega 'isiklik' ja mis saab nüüd edasi.

*kas mul on ikka tordilabidas käekotis

*kas koolimaja sai peaojärgselt ikka korda

*kas mu ema, kellel on täna 9. surma-aastapäev, jääb  oma rahupaigaga lõplikult nõussse?

X päev

Mõnikord on üks sõna kõnekam kui vaade, vahel on üks pilt ilmekam kui tuhat sõna.

Täna oli üks neid hetki, kui tuhat pilti võrdus tuhat vaadet. 

Trellid

Veel mõni aeg tagasi, kui mind K ja N kutsuti välja või keegi palus konsultatsiooni, pidin tõdema, et kahjuks ei saa, sest olen vanglas.

Imestunud kulmukergitus. Küsimus. Kuskohas?

Üks väikene tööalane lisaots, võimalus huvitavas kohas pisut lisaraha teenida, aga... kinnipidamisasutus on tõeline kinnipidamisasutus.

Trellitatud aknad, kellegi käes olev võimalus uksed avada, õppuritega ruumis istuv valvur.

Sõnaga - on asju, mida saab teha südamerahus ja on asju, mida nii suures rahus teha ei saa.

Trellide tagant on maailm ühemõtteliselt ruutudeks ja ristkülikuteks jagatud...

Paber näitab

Aeg-ajalt lahvatab ikka ja jälle peavoolumeedias, seltskonnas, ringkonnas, perekoolis nt arutelu selle üle, kas ikkagi haridus on oluline ja kas ikka kogemus pole see, mis loeb.

Ning peaaegu alati leidub seltskonnas keegi, kellel on tuttav, kes on sisuliselt ainult põhiharidusega, aga väga laia silmaringiga ning tõsiselt nõutud spetsialist kolmel erineval alal, valdab võõrkeeli emakeelse kõnelejaga sama tasemel, oskab väidelda, näidelda, käidelda ning ei olnud võimeline kooliprogramme lõpetama seetõttu, et koolid ei suutnud tema üliarenenud mõistust hinnata ja ta ei mahtunud kuidagi kooli raamidesse ära.

Seepeale teab alati keegi kedagi, kellel on kolmekordne kõrgharidus, aga ta töötab restoranis veekallaja või nõudepesijana, kui talle korduvalt ette näidata, mil viisil neid protseduure teha saab. Heal juhul on see haritud persoon võimeline trükitähtedes lugema ning leiab üles panga ja apteegi viiekordse teenäitamise tulemusena ja kättpidi kohale talutades.

Well, need on tõesti äärmuslikud näited, aga kui hakata üldse mõtlema sellele, mida see kraadi omandamine tegelikkuses ikkagi näitab, siis miks seda vaja on?

Olen alati mõelnud, et kõrgharidus ja selle saamine kannavad eneses püsivuse, pühendumise, süsteemsete teadmiste omandamise märke. Baasi loomine, millelt saab edasi minna, leida seoseid näiliselt seostamatutest distsipliinidest, osata kasutada andmebaase, koostada mahukaid dissertatsioone, uurida mingeid valdkondi süvendatult. 

Muidugi on erialasid, mis on omandatavad praktiseerides (no pole ju mingeid seppade instituute, pigem ikkagi tegevus õpetab), kuid kumma kätte te  näiteks enda tervise usaldaksite? Iseõppija või ülikooli lõpetanud arsti kätte (ok siin pole tänapäeval ühte ja head vastust, aga ülikoolis õppinud arstil on vähemalt paremad ja loogilisemad teadmised inimkeha anatoomiast ja füsioloogiast - ikkagi rakud, koed, elundid, elundkonnad ja nende (düs)funktsionaalsused on süsteemipäraselt selgeks saadud)?

Mida näitab hariduse omandamise protsess? Oskust süveneda, olla kavakindel, planeerida aega, lugeda.

Ütlen ausalt, et pärast MA töö kaitsmist ma järgmisel päeval nutsin. Korrastasin töö jaoks  kogutud materjale ja ma tõepoolest lasin pisaratel voolata, sest see tööks formuleerumine; kõik need tunnid, mis sai arhiivides, telefonides intervjueerides, raamatuvirnu töödeldes, artikleid lapates ja lugedes veedetud; kõik need loetud  ja pähekulunud tekstid, mida humanitaarias on ilmotsata mõõdus; pingerikas mõtlemine ja teoreetiliste momentide ühendamine uurimisobjektidega - need olid mu elu ühed parimad tunnid. Mulle meeldis/meeldib haridust omandada. Kuidas see tüütu ja mittevajalik võis olla? 

Arvan, et kõik teadlased on oma uurimustes seda tunnetanud, kõikunud lootusetuse ja inspiratsiooni kiikingu aiste vahel ja kõlkunud ideede teostamise ja teostamatuse skaalal üles-alla.

Ning iga haritud inimese kirjutatu/tehtud töö/uurimuse tulemuse praktilised saavutused/ muudatused on olulised, sest need kujundavad ja suunavad järgmisi põlvkondi, kus teadmiste kogemus on lõimitud elukogemusega ning nende kahe tulemusena sünnib miski suur ja võimas - uus ja arenev isiksus.

Kas ta (loe: haridust tõendav paber) on  ikkagi tarvilik? Ühest mõistmist kindlasti pole, aga vähetähtsaks teda tunnistada ei saa...

Või kuidas?

Keeleprojektid viivad...

Selgunud on omanäoline tõik - realiseerin end õpetajana rohkem kui kunagi varem.

Ja mitte pelgalt koolis, kus on halvemaid ja paremaid aeg, vaid ka väljaspool, erinevates projektides.

Suvel sai oldud keelekohviku perenaine ning sügisel tuli  pikalt planeeritud Harku.

See ukse kinniminek, kui tead, et jääd poolele, kust saab ainult kaardisüsteemi alusel välja, mõjub üllatavalt frustreerivalt.

ID-kaart tuleb ära anda, isiklikud asjad kappi panna, ehted ära võtta.

Paberid ja pliiatsid antakse. 

Põnevust kütab asjale juurde, et üks õpilastest ei tea mitte ühtegi sellist keelt, mille baasil oleks võimalik suhelda. Viipekeel ja joonistamine, milles pole eales tugev olnud....

Kui tavaliselt on võimalik keeleõpetamise juures kasutada telefoni või arvutit, siis nüüd taoline võimalus puudub, õppevahendid on limiteeritud...

Aga seda huvitavam tundub kogu protsess.

Vaatab, mis saab. 

Õpetaja,õpetaja....

Meil, tänastel päevakangelastel, õpetajatel, on lisaks lapsevanematele tohutu võim antud - me saame kujundada noore inimese  mõttemaailma kõikvõimalike viiside ja vahenditega, alates sellest, kuidas õpetaja välja näeb, seisab, käitub; ümbritsevasse keskkonda ja aega suhtub ning kuidas ta oma ainet annab.

Õpetajad - nii nagu kõik inimesed mistahes elualadelt - oleme erakordselt varieeruvad isiksused ning see ei sõltu pelagalt soost ja vanusest, vaid ka iseloomust, teadusharu esindatusest ning mitmetest muudestki seikadest, millega igapäevaelus kokku puutume.

Aga - nooremana ning kui pojad olid väikesed, ei mõistnud ma õpetajaks olemise  hüvesid, nüüd on need kuidagi selgemad.

Ning võimalik, et lapsena mängitud õpetaja on siiski olnudki minu kutsumus (kirjanikuks olemine on selle juures vägagi võimalik). 

Mul on lahe, mahe, vahe ja tahe töö.

😊Kõikidele õpetajatele tänasesse päeva 🎺🎼häid soove, mõtteid ja meeli 💐

Parima puhkuse lõpp

1980.ndate lastesaated olid tõeliselt pelutavad. "Hei, pöialpoisid!" (need elutult vastupeegelduvad silmad...); "Karu-aabits" (suured vahast pead ja ebaloomulikult forseeritud liigutused....); "Ohh, seda eeslit!" (absoluutselt kõik..) ja üks tõsiselt närvesööv oli "Kikerikii!" (see rott ja Vetevana ja need öökulli poolemeelsed silmad...siiani tulevad värinad seljale). Tegijad polnud halvad ja lood polnud halvad, aga kogu see kupatus iseenesest kokku - no ei töötanud mu jaoks.

Aga mitu päeva kumiseb "Kikerikii" algusmeloodia ja sõnad: "Algab päev, algab päev, algab päev, päiksetõusust sünnib see..." 

Tänase seisuga "algab töö, algab töö, algab töö, puhkamisest sünnib see..."

Asjakohane on kokku võtta viimased 73 päeva kui elu parim puhkus üldse.

Kõike oli üksjagu ja parajalt: uusi oskusi, uusi sõprusi, uuenenud sõprusi, mahedat seksapiili ja ajule täiuslikku jõudeaega. 

Töhe, töhe, töhe

Pisuke hingetõmme sai läbi ning nüüdsest on kõige töisem (aegade jooksul) puhkus ees ootamas.

Pole nii iseseisev vist elus olnudki. Ning see on pisut hirmutav kogemus. 

Reisil olles olin muide ebatavaliselt pinges. Olla kahe alaealisega riigis, kus ma tegelikult kedagi ei tunne..

Njaa ning nüüdsest on ka majanduslikud allüürid pisut teisenenud, seetõttu ma neid keelekohviku gruppe ka võtsin.

Eks paistab kuidas ja mis neist saama hakkab.

Aga põhimõtteliselt kuni juulini on ajad väga tihedad, loodan, et üle ei tööta.

Ent ma ju teadsin, millele alla kirjutasin.

Hundirattaid viskama!!

Üks oodatumaid päevi kooliõpilasele ning ausalt - ka lapsevanemale. Ei pea hommikuti vara üles tõusma, et korraldada üks tugev eine, ei pea tuletama meelde õppmisvajadust ning tegutsemisnimekirju.

Pole vaja kontrollida koolivorme, vahetusjalatseid, õpilaspileteid, kirjapulki, kehalise riideid, maksma trenniarveid. Kuni sügiseni.

Ning lõpetatud saab 7. klass. EDUKALT, kusjuures. Matemaatikas ja geograafias, muusikas ja keeltes, kunstis ja loodusesõpetuses, kehalises ja kirjanduses, eesti keeles ja bioloogias, ajaloos ja ühsikonnaõpetuses. Vot sedasi. Mida nüüd eksfaktor ütleb?

Tüdimuse ruumala

Tüdima pidi tähendama EKSS põhjal, et millestki või kellestki on isu täis saanud. 

Igasuguse valehäbita tuleb tõdeda, et hetkel on tööst tüdimus kuubis tuppa astunud.

Ja sinna seisma jäänud.

Kuigi asja on üks suur võlu juures. 16 päeva pärast algab puhkus.

Ja seda on vaja. Kohe tõsiselt. Kahe käsipiduriga sõidetud kooliaasta on viinud kõik varud, mis sügisel kenasti kogunenud olid.

Nüüdsed ilmad soosivad puhkust.

Ning viimastel päevadel on mul küsitud täiesti erinevatest kanalisest, et kes on E ja kes on sepp? Haa, las see jääda, eks?

Megasuutlikkus

Mmm..eee..mis asja?

Palju aastaid tagasi juhtus ühel kevadisel ajal nii, et vanem poja nutt ja sellele järgnev igakülgselt lahtine haigestumine haakus sisuliselt kohe noorema poja nutu ja igakülgselt lahtise haigestumisega. 

Kahe korraga haige lapsega oli üsna keeruline toime tulla. Ja mitte seetõttu, et ei jaksanud poegasid põetada, vaid linad said otsa. Ja pessu pandud ei kuivanud nii kiiresti ära.

Tookordne heitumuse ja loitumuse tunne aga pole võrreldav näiteks situatsiooniga, kus inimene peab s****ma, sõeluma, n****ma, nõeluma, keevitama ja tegema sepatööd kõike korraga ja järgemööda.

Vahel tasub mõelda ja ennast tunnustada - näe saabki hakkama. 

Aga mis hinnaga?

Seltskonnamäng "Küsi paremalt"

Keegi peab olema mängujuht.

1) Vali mingi teema (mistahes teema)

2) Võta paber, pliiatsid, käärid

3) Koosta kolmeliikmelised meeskonnad

4) Lase meeskonnal koostada 12-15 teemaga seotud küsimust

5) Küsimused tuleb kirjutada paberile, samma sulgudesse lisada vastus

6) Lõika küsimused välja ning markeeri paberil üks nurkadest - kas vasakul või paremal.

7) Anna küsimused ühiskatlasse (müts, kübar, kauss vms)

8) Moodustage ring

9) Võta pimeloosiga küsimus ning esita see endast kas vasakul või paremal istuvale inimesele

10)Iga vastuse korral  saad teha vastavalt vanusele, mängukooslusele ja tahtmisele erinevaid asju (nt loomahäälitsusi, laulma, võtma väikese klõmmi, kõhvi vms - oleneb, kes mängivad)

Õu, valges kitlis näitsik - jäta siia käed, mis mul tervise tõid...

Valges kitlis näitsik
Ühesõnaga 12.05 ja ilusat õdedepäeva, head endised kolleegid ja üldse blogilugejad, see sissekanne on mõeldud teile:

*kes te arsti määratud ravi KORRALDATE

*kes te näitate üles tohtutut kannatlikkust, rahulikkust, ja meelekindlust

*kes te suudate töötada 12 tundi järgepanu (mäletate - 10 km päevas!!!)

*kes te tunnete õendusdiagnoose, protseduure, ravimeid, (tee lahtistiga pole ilmselt väga maitsev ;) )

*kes te nõustate peresid ja nende lähedasi

*kes te pesete, kusete ja kammite patsiente

*kes te armastate oma tööd

*kes te järgite kõikide inimlike reeglite võrdlemisi ebainimlikke ilminguid (surm, elustamine etc,

etc, etc)

*kes te olete mulle olemas olnud alates 1992. aasta oktoobrist ning  kes te mind ITK-s inimeseks kasvatasite

*kelle kõrval ma parimad elukogemused sain

HEAD ÕDEDEPÄEVA!!!!

________________________________

!!! ÕENDUSEST eesti kirjanduses:

Luise Vaher "Rindeõde"

Lilli Promet "Tüdrukud taevast"

Raimond Kaugver "Vana mees tahab koju"

Sirly Hiiemäe "Elu hinnakiri" (neid on veel, aga mainitud teostes on õendus täitsa kesksel kohal)

!!! Põnev fakt: Raimond Valgre laul "Helmi"  on kirjutatud II MS meditsiinipataljoni kuulunud Helmi Kurbasest, kes päästis Peningi lähedal haavatud Paul Kuusbergi

Köitmise tipptund

Harva, kui vaja midagi välja printida värviliselt ning kui peab kahe paiku trügima ning ootejärjekorras sesima, sest koopiakeskuses on meeletud järjekorrad, ei kipu eriti meeldegi tulema, et kohe-kohe on ülikoolides tööde esitamised ja kaitsmised tulemas.

Seega soovitus - kuni esmaspäevani tuleb pigem vältida paljunduskeskuseid, kui ise otseselt midagi lõpetamas ja peagi kaitsmas pole. 

Ja kas mu mälu ei peta, aga kunagi oli üks esimesi koopiakeskuseid Tallinnas Teenindusmaja esimesel korrusel? Suure ja väga jubedasti lõhnava kopeerimismasinaga sai konspekte paljundatud küll ja küll.

Töö pühitsus

Kui sa just pole aadel või ei abiellu marurikka mehega, olles tema trofee magamistoas, siis on elementaarne käia naisel endal tööl. Täiesti mõistlik tegevus. Nii, kiikan oma tööminevikku: sanitar, hooldaja, ema asendaja sekretärina, kiirtoiduputkas abitööline, kohtumedistiini laborant, õde, õpetaja, sõnaraamatute koostaja-projektijuht, avalike suhete juht, koolitusõde ja streigi kõneisik (ok, kas viimast olid nagu põhitöö lisasõrmed).

Mäletan tänaseni oma esimese palga saamist - 186 krooni (sse oli ametlikult töökoha kassast makstud palk)

See tunne, mille sa omateenitud raha eest saad - seda ei asenda mitte miski. 

Kusjuures mind panevad alati üllatama need inimesed, kes ütlevad, et neile meeldib kodus olla ja oma asjadega tegeleda, laste ja majapidamise eest hoolitseda. Kas tõesti? 

Üks on tööl sotsiaalne aspekt, teine majanduslikud asjaolud, aga mu meelest on töö ka pisut eneseteostuse vahendiks. Kui laps tilluke, siis küll, aga kui koolilapsed - mida sa seal pidevalt tegeled? Ja kas see ongi naise unistus? 

Tõsi, maaelu elavatel inimestel on see vist teisiti (ma mõtlen maal 'maal' - talus, vms), seal nagu oleks mõistetav oma majapidamise jaoks rühmata, aga linnas? 

Kuid töötamine ON LAHE TEGEVUS. Eriti kui sa saad lobisemise eest tasustatud. Selle eest, et sa räägid nendest asjadest, mida sa tead. 

Õrnalt riivates

ERIYVRZG

Õpetamise juures on üheks parimaks osaks see, kui sa küsid juhendatavatelt tagasisidet ning sulle öeldakse umbes nii: "See on keeruline, aga päris huvitav, palju saab teada."

Kooliaasta lõpusirgele lähenedes saab tegeleda teemadega, millega vast igapäevaselt inimesed ei tegutsegi, aga aeg, ruum, aegruum, elu, surm, filosoofiline küsimus - need on just selliseks mõnusaks virgestuseks.

Ning mõnes mõttes asjakohaselt ka - möödub ju täna 66 aastat, kui 20. sajandi suurimaid filosoofe mõtlemise ja hingamise lõpetas: Ludvig Wittgenstein. 

Nojah, eks esmakursuslasena oli epistemioloogilise "Tõsikindluse" tagamaade avamine märksa keerulisem, kui nüüd, mil  inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimine on mulle arusaadavam. Need tema viimastel aastatel kirjutatud märkmed andsid alust diskuteerimiseks teemal, kas mõtlemises on omad voolud umbes nagu hoovused on ookeanites ning keerukohad jõgedes. 

Haa, ja üks kursuseõde (kes tegi mingis etteütluses, kus oli võimalik teha 40 viga, kokku 39) sai endale hüüdnime Tõsikindlus, sest ta läks vaidlema üldfilosoofia eksami järgselt oma hinde üle professor Mart Raukasega ning meid hämmastas tema veendumus, et Raukas on mõistnud Wittgensteini valesti....

Praegugi ajab muigama....

_______________________________________

Pildid veebist

Stultitia gradus septimus

Rumalus on kohutav omadus. Ta on lopsakas, lainetav, tihti nakkav ja tal on ka üsna palju sünonüüme. Ei hakka neid siia kopima, sest vähegi atsakam teab, kust ja mida otsida, aga...

On hetki, kus on võimalik kohata absoluutset otskohtlust, suisa tagajärgedele mõtlematut pooliku mutsu tajumist ning torulolle lainetusi.

Ei tuleks iialgi pähe hakata spetsialistile ütlema, et ta teeb midagi sellist valesti, mida ta oskab kinnisilmi, vasaku kõrva tagant pimedasse tuppa tulistades ja ikkagi märki tabada.

Selgunud on, et ma ei oska desmurgilisi võtteid st ma ei oskavat siduda. Ja seda ütles inimene, kes ühel oma läbi viidud koolitusel väitis: 

*"Kapillaaride olemasolu tõestab seda, et inimene on jumalast, mitte ahvist"; 

*"Põrn soojendab meie organsimis vett"; 

*"Kui inimene sööb paremini, siis see seljaaju saab jälle terveks."; 

*"Kui sa vähihaigena naeratad, siis sa saad terveks" 

Vabandust, aga WTF?