Tere, 2018!

Kui eelmine aasta sai lubatud, et iga päev on sissekanne, siis sellel aastal on sissekanded pelgalt suvalistel päevadel. 

Seega, hüvasti blog.tr.ee TOP 100 püsivalt esimese 40 loetud blogi seas olemine (kolmel korral langesin ka sinna alla 50), kõige kõrgemalt olin 14 kohal. Tore aasta oli mul ja lugejatel!

Uus aga saabus poegadepoolse möllu ja põmmuga - jõulukingituseks saadud raketid vilisesid, paukusid ja raksusid ikka mitu aega. 

30 päeva pärast kaeb, mis kuust saanud on.

Ja muuseas - nii ägedat vana-aasta programmi ma ei mäleta mitte kunagi näinud olevat.

Ma armastan Eestit, ma armastan eestlasi, ma armastan meie riigi entusiasmi ja tegevusi, mis selle 100-ga on seotud. 

Oma tööalaselt olen EV 100-ga põimitud, sest koostan meie kooli kingitust vabariigile (vähemalt osa sellest)

1.november

"Enne keskpäeva tuli korraks päike välja. Mitu nädalat polnud seda imet näha saanud, juba oktoobri algusest saadik oli ilm püsinud hall ja vihmane. Nüüd ta siiski piilus pisut - nii minutit kümme - pilvede vahelt, siis tõusis tuul, mätsis hetkeks tekkinud tillukese pilu kinni ja päike kadus. Hakkas sadama lörtsi./.../" (Kivirähk 2000: 3)

Ning  hommik tabas täna jälle valendava maaga....

Lõikuskuu alguses

Suurem osa puhkust on möödas, mõned nädalad siiski veel ees ja see on olnud vaieldamatult elu parim puhkus. Lihtne ja vabastav.

Täpselt kuu aja pärast tuleb vaadata õppuritele silma, tõdeda nende kasvu viskamist ja et samm põhikooli lõpule on taas lähemale astutud, aga seniks - miks mulle varem august pole meeldinud?

Mu pojad on augusti lõpus sündinud. See on nende kuu ja see on ilusal ajal tegelt. 

Hommikusse jahedusse on lisandunud midagi seletamatut, mingisugune lõhna meeleolu, mis viitab kergelt seentele ja valmivatele marjadele, aga samas hommiku kadudes näitab täieliselt välja, et tegelikult on suvi veel peremeheks. 

Pärast vanemate surma olen ma mitmel korral mõelnud, et tuleb ümber hinnata vaated, mõtted, hetked, sest tegelikult on igas päevas midagi,  mis tasub talletamist, meenutamist, järelpilku.

Lapsepõlvest mäletan hämaraid ja jahedaid maakoitusid, kui vanaema ja vanaisaga sai lauta mindud ja ma siis vaatasin, kuidas nad seal loomi talitasid, aitasin vanaemal piima kurnata ja aitasin veel magavale vennale ja täditütrele hommikusööki teha (jah, ma olen eluaeg varajane ärkaja olnud, nagu mu isagi oli).

Mäletan nendes augustihetkedes valmivate sibulate lõhna, äsja niidetud ädala krudinat sõrmede vahel, pesadest võetud kanamunade soojust ning peenralt korjatud mahlaste kurkide mekki. Pöidlaotsasuurused tikrid ja sõstrad, küpsenud ploomid, ainuliselt magusad õunad (nt Valge Klaar enne, kui ta selleks vastikuks jahupalliks muutub ja siis ma ei teagi täpset nimetust, aga vanaema kutsus neid lambaninadeks - ülim elamus...). Prisked porgandid, lõunasöögiks värksed kartulid ja sibulapealsetega tehtud salat.

Muide sibulavõtul jäi ju alati neid rohelisi otsi lademetesse, mulle ei meenu üldse, mis nendest sai? Ilmselt viidi põllult ära, aga kuhu?

Nüüd vaatlen oma koduaeda  ning sellel aastal on mul pelgalt õunad, sõstrad ja rabarberid. Ühe aasta lihtsalt  jätsin vahele. Eks paistab, kas külvan järgmisel kevadel.
Kuidagi  nukker alatoon?
Tegelt mitte, lihtsalt august toob kaasa romantilisema mõttelaadi ja ootused sügisele.

Blogi loetavus

Hmm... kui vähe tuli pingutada, et saada lugejaid juurde. Mille üle mul on siiralt hea meel. 

Kommentaare ma ei saa just tihti ja ma ei oska öelda miks, aga .. see on tegelt ikka väga mõnus tunne, kui sõnasuutlikkusest vermitud laused loetavatena kellelegi mõtteid meeltesse toovad.

Kusjuures ma märkan, et see kirjutamisegeen vist on mõlemasse poega kandunud. Aitasin neid ükspäev pisut parandada tekste, mis võistlustulle lähevad. Hmm, päris hea fantaasia on mõlemal, tuleb tunnistada..

Nojah, samas vanuses ma kujutasin ennast kärbsena ja kirjand loeti klassis ette kui vahend, millele polnud võimalik hinnet panna, sest fantaasiaküllus ja tehnika olnud laitmatud...

Aga lugemine on lahe, kirjutamine on lahe, kirjutamisest lugemine ja lugemisest kirjutamine on lahedad.

Sedasi siis.

Jaanuari väljakutsed said igatahes tehtud. Hüsteeriliseks veidi muutus see mentaalse onanismini küündiv igahommikune blogipüstitus, aga...kirjutamine on mu elu.

Muide tänasega kukkus Kirjanike Liidu võistlustöödele laekumise tähtaeg.  Ma saatsin ühe töö sinna. Kaeb, kuis läheb. 
Üks mõte aga pisut painab pikuti pead - mis stiili blogi see on? 
Elustiil ju mitte, sest sport, sex, fashion, droogid, joogid, söögid ja beebid ning muu siin pole. 
Ma ei jutusta ühest kindlast teemast.
Ning ülla-ülla....."Miks ma tegelikult õendusest loobusin" pälvis mõne tunniga 500 klikki.
Ilmselt pole see mõnele blogijale mingi suur arv, aga mina olin küll pisut heitunud. Miks ma isa surmast, ema surmast või oma eelmisest erialast loobumisest kirjutades saan hulgaliselt vaatajaid/lugejaid?
Eks ta pisut veider uudishimutsemine on. Ja lisaks äratas ilmselt tähelepanu sõna 'tegelikult' - pihtimuslikud lood poevad alati hinge...

No tere, siis 2017!!

V = a3 e masendus kuubis

Kõik, ma ütlen, kõik kokku on üks masendus kuubis.

Tavaliselt suudan ma ennast kirjasõnutsi pisut erudeeritumalt väljendada, aga hetkel ma olen närbunult nörritatud ja üldse, üldse, üldse.

Aaaaaaaaaaaaaaaa...

Jõudsin taas oma elus punkti, kus ma seitsme aastagi eest seisin ja ei suuda tundekulmu kergitada, kui tahan midagi saavutada. Külm ja tume tuimus on minu sooned seestanud, hing ihkab vanemliku armastuse järele ning tunnen, et vastupidamisjaks on natukene kahanenud. Umbes selliseks nagu nüüdseks kaduvikku hajunud eelmise pesumasina kuullaagrid (?) - neil puudus remonti jõudes igasugune kaitsekiht.

Minu olekul samuti. Kõik tundub kuidagi vilets ja igav ja painav, tihti põrnitsen kella kahetiste tunnetega - jälle ta heliseb või helinani on ikka liiga kaua aega, peaks magama ja ....ometigi on novembripimedusse eksinud mõndagi.

Näiteks tuli pakkumine tantsukursuste kohta. Olen alati soovinud klassikalisi ja pisut kuumaverelisemaid tantse õppida ning registreerisin ennast koju kätte toodule kiiresti ära. Aga partnerit polnud - see on üksiku (ei hakka siin mingit soga ajama vallaliseelust - üksik ja kõik) naise püsineedus, kuid paaristantsu sa tõesti üksi ei tantsi. Ootamatult sirutus aga abikäsi. Üks kolleeg, kes samuti registreerus ja samuti üksinda. Tema küsis ja mina mina olin nõus. Läksime. Veidra juhuse tõttu käisime enne esimest kursusetundi teatris. Vaatamas Kinoteatri ja endise koolivenna, Priit Kruusi, monoetendust "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimist" (pealkiri tuleb ilmselt "Reamees Ryani päästmisest" - no analoogia on nii ilmne)

Hea lugu kusjuures, kõnetas mind ja oli huvitav. 

Järgmisel päeval, kui puusad ja kannad rütmidest pisut pinges, juhtus aga piinlikkuse seitsmes aste. Ilmselt sain tagasi kõik pahad mõtted, mida ma omal ajal Hilda (see on tänaseni ainus täiskasvanu, kellega ma pilkkontakti astuda ei soovi ja kelle madal ning karune rinnahääl külma higi tuka alla loob) suhtes tundsin ning karma tasus heldelt oma seni tegemata jäänud võla. 

Mis võiks olla ühe koolilapse unistuseks? Et tund ära jääks, et koolimajas poleks vett ja elektrit ning tõenäoliselt ka see, et õpetaja kukuks ning ennast alandaks -  tõsiselt. 

Mina oma sirge selja ja püstise peaga ning hoiakuga,  mille kohta on küsitud, et  kas ma olen kunagi armees teeninud ja kontsadel, mille puhul E-faktor ükskord siiralt imestas, kuidas on nendega võimalik trammile joosta, sadas kahe õpetatatava põhikooli klassi ees keset koridori kõhuli. Nagu täiesti pikali ja kingakontsad kenasti üle pea samma laiali. 

Üheksandik aitas mind  püsti ja ma olin talle tänulik, teine õpilane tõi kohale kingad ja ka talle olin ma tänulik ja siis suskasin need jalga tagasi ja kõndisin häbipisaraid alla surudes tundi.  Mõned päevad tegid õpilased mu üle nalja, naersin kaasa, aga....lool oli ka teine külg. Ma väänasin uuesti jalga (st, jlm, rk - lühendid suvetrauma, jalaluumurd, rattaga kukkumine ;) ) ja enam ma tantsida ei saagi. Pean laskma jooksmata ja tantsimata liigesel taastuda, see on uuesti paistes, kontsad seisavad ja mina olen tige. Tantsupartner pidi uue kaaslase leidma. Nii see nüüd siis oli. Pisut piinlik partneri ees, aga ma tõesti ei planeerinud asju selliselt. 

Majanduslik sõltumatus sunnib tegudele. Alustasin Eesti kogukonnaga liitunud väga kirjule seltskonnale eesti keele õpetamist (üks grusiin, üks usbekk, kaks kohalikku venelast, leedulanna, ukrainlanna ja sanktpeterburglane). Kuni aprillini oli vist. Päris huvitav, vähemalt esialgu. 

Õpetamine koolis on tore tegevus, klassijuhatamine sinna juurde, aga see on omamoodi huvitav ja täiesti teismoodi. 

Märkmevabadus

Põhimõtteliselt on nii, et kui ma õhtuti ristijalu koju jõuan ning ohates püüan mõistliku isikuga sarnaneda, märkan nt oma jälle tühjaks saanud telefoni laadimisijuhtme järele kätt sirutades, et ülesannetest kirju seinakalender (jah, ma kirjutan asjad seinakalendrisse - nutikas, märkmik ja sülekas ei anna piisavalt kindlust, aga kui silmealusi seisab pidevalt kalender, siis lihtsalt vaatad ja näed. Lisaks pidi edukas inimene - kui ma selle nimistu üle lugesin, siis olen ma selle põhjal edukas inimene  - sedasi oma mälumahtu säilitama muude asjade jaoks ning suutma paremini aega planeerida) näib kavalalt silma pilgutavat. 
Umbes kergelt pilgates, et kujutad siin väsinult ette, nagu saanuksid tänaste toimetustega ühele poolele, aga vaata homset, ülehomset, üleülehomset ja päeva pärast seda. Muidugi, ma tekitasin selle endale ise: pole vaja olla ema, õpetaja, klassijuhataja, üliõpilane, majaomanik ja sotsiaalselt aktiivne isik (teater, kino, näitus, väljas käimine on iganädalased tegevused - vähemalt osad neist).

Märkmik kubiseb postititest, sest otsustasin siiski koondada nii kodu, töö kui õppe ühtede kaante vahele (kuid blogisid on iga asja jaoks eraldi, kusjuures tööalane arvestatakse reaalselt ka tööaja sisse). 

Teet Kallase "Corridas" on üks selline lõik, kus ligi veerandsajandise vanusevahega Osvaldi abikaasa Ragne otsustab oma vanast ujumistrikoost teha bikiinid (Ülgemel, saarel, kuhu Rassid on suvila soetanud, on peidus noorpulli suvekarjamaana kasutataval alal kunagisest ajast jäänud hiiglaslik pull Saatan, kelle Osvald muide romaani lõpus hukkab. Saatan on ära söönud Ragne eelmised bikiinid, sellega tekitanud tüli abielupaarile ning nüüd on nad ära leppimas). Ühtlasi lubab Ragne ära puhastada jõllis silmaga ahvena, kelle Osvald on ennist lahesopist välja tõmmanud. 
Mõlemad - nii bikiinide õmblemine kui ka kala rookimine tekitavad Ragnes enese ees aukartust. 

Kui postitikirjuid lehti vaatlen, siis kah tekib aukartus, kuid see on segatud kerge irooniaga. Kuigi - ma olen ka varasemalt kõige toime tulnud...

Seitsmendikega sügisesse

Nii, nii. Suvi möödas ja uus õppeaasta on kogu oma kihavas täiuses õlale patsutamas. Päevalilled kõrguvad, kõrvits (sellel aastal üks suur ja priske pall peenras) ootab korjet, oder võrsus kenasti, kuid midagi sellega peale polnud küll hakata. Õunasaak jääb viimaste aastate üheks kasinamaks, kuid see-eest on kaks sõstrapõõsast väga naksakad marju andma. 

Seda suve saab kokku võtta nelja tegevuse kaudu: Krugeri tulek, isa surm, magistrantuuri astumine ja Lilli biograafia lõpetamine. Mitte, et meil poleks suvel muud tegemist olnud - sünnipäevade tähistamine, üritustel käik, reisimised, rannad ja muuseumid. 

Suved pole sarnased, nad ei peagi seda olema. Ning nüüd jäävad mõned kuupäevad nii kahetsusväärselt kattuvateks - L poja sünnipäev ja minu papa lahkumine... 

Tõdesin kuidagi nukralt ühel hommikul, et tõesti, nüüd peab rääkima mõlemast vanemast mineviku vormis ja uusi elamusi juurde saamata. Kõik, mis kunagi oli.....

Kuid elama edasi peab ning sipelgana seegavasse sügisesse kavatsen ma viia suitsetamisest loobunud enda (täielikult ja hetke pealt sündinud otsus, muuseas Haapsalu reisi ajal), järjekindlalt kasvatava, õpetava ja õppiva loomuse ning  tõdemuse - mitte ühtegi hetke ei tohi raisata tühjade tegevuste peale. 

ELADA tuleb siis, kui selleks on KÕIK võimalused olemas.

August ja hõng

Hommikud on reeglina värskusest õiduvad ning aastaaegade vahelduses on ka igal päeva algusel oma ilme, mekk ja lõhn.

Lapsena vanaema ja vanaisa juures mäletan ma  ärkamisi, kui neil alles loomatalitus pooleli, põlislaane hämarus mõjus süngelt ning pikkadest sibulavagudest hoomas täiesti üheselt mõistetavat küpsemise lõhna. Olid augusti varased hommikutunnid.

Pärast eilset äikest oli õhtu jahe ning koduhoovi kask pudistas kasehelbeid - selge märk, et varsti ongi jälle käes õunte kukkumise, kolletuvate lehtede aeg. Aasta esimene pool tiksus ennast minevikuks, nüüd siis teine poool käimas ja tegudeohtrust kandub igasse päeva - kas ma seda siis ise  tahan või mitte.

Päevad on tihedat tegemist täis - Kruger, pojad, aed, maja, biograafia, millega ma enam ei taha vist mitte kunagi tegemist teha, aga mis saab nüüd oma sisutoimetamise ja ka keele toimetamise järel viimast lihvi. Oi Lilli, sinust ja sinu loomingust on mulle küll elupäevade lõpuni. Ma olen püüdnud viimaste aastate jooksul prometoloogina koguda kokku kõik tema kirjutatud raamatud ja nendest ilmunud kordustrükid (eestikeelsed, välismaistega ma ei viitsi jännata). Kuid nüüd on ta pea kaheksa aastat minu elus ja mõtteis elanud ning ma nii soovin, et ta juba välja koliks. No selle nädala lõpus peaksin saama vist käsikirja viimistletuks lugeda ja ära saata.

Aga tegemist on olnud veelgi. Näib, et saatus ei taha mul mitte lasta unustada tõika, mille kohta võiks laulda: "Oo, valges kitlis näitsik, jäta siia käed, mis mul tervise tõid."

Juuli eelviimasel nädalavahetusel, päev enne poegade spordilaagrisse minekut, oli pühapäeval väga veetlev ilm. Käisime rannas ning nautisime ilusat aega. Pirital olid osad teed natukene kinni, sest toimus Lauri Ausile pühendatu tuur. Vist oli 120 km pikk see tuur. 

Igatahes õhtul, kui ma arvutis tööd tegin, siis märkasin aknast, et mingid ratturid panid siit ka mööda. Üks rattur aga sõitis kuidagi vinka-vonka ja siis teda enam näha polnud. Tegin paar sekundit tööd, kuid vaist ei andnud asu. Vaatasin uuesti välja ja nägin, et vinka-vonka loogelnud rattur oli asfaldil pikali. Küsisin, et kas ta on purjus või? Kukkuja vastas, et tal on diabeet.

Täitsa üllatav, kuidas minus alati vallanduvad sellised imelikult peidus olevad oskused. Ma pole kolm aastat haiglas töötanud, neli aastat on viimasest erakorralisest situatsioonist möödas ning mul peaksid olema ju oskused roostes, aga ei - mahl ja mesi, rätik ja poegadele antud korraldused - kõik need tulid vist 10 sekundiga.

Tuli välja, et see gümnaasiumipoisike ei olnud söönud korralikult ning pikk tee kurnas organismi ära, ta oli sisuliselt koomas. 

Mahla ja meega sai ta ennast siiski korda, kuid ta oli ennast hullult puruks kukkunud. Ühesõnaga, tuli teda pesta ja siduda, helistada emale, tellida transport ja viia koju. Õpetussõnad peale lugeda.

Ema tuli õhtul poja jalgrattale järele ning nad olid mõlemad tänulikud. Minul jällegi oli hea meel, et aidata sain. 

Siis ma mõtlesin oma ema sõnade üle järele, kui ta alati tänaval lebaja juurde läks ning tegutsema asus: "Sirly, see on ju kellegi poeg, vend, isa või abikaasa, keegi kuskil ootab teda. Sa ju tahaksid, et sinu lähedasega samuti tehtaks? On ju nii?" Kukkuja ema sõnad läksid samasse väravasse ja hinge - ma laususin talle, et ta oleks samuti talitanud nt minu poegade puhul....

Ja nüüd siin  esimese auguti varastel hetkedel ma mõtlen - kas see oli kuidagi märgiline moment, et muidu teadlik diabeetik oma rattaga just minu maja ees pidi pika langemise tegema? Et ilmselt ainsa selle maja ees kodutänaval, kus elas inimene, kes teadis, mida teha tuli (no enam-vähem).

Pisut põnevust veel - minu napilt kolmekuune kassipoeg on tõeline kütt. Ilmselt lähedalasuva toitlustusasutuse remontimiste käigus on meil naabriga mõlemal märgata teatud näriliste väiksemamõõdulist invasiooni. 
Kruger, see teravaküüneline ja lihamaias, vahel söösthüpetega liikuv nurrupadi, on kahele hiirele 1:0 teinud. Esimesega ta pisut ikka müras ka, aga teine kahjur oli vait kui sukk. Veider, kas vastu külmemaid aegu otsitakse kohta, kuhu kolida elama? Nüüd on Kruks majas, küllap saame lahti ka hiirtest.
Vaikselt veerevad mõtted aga sügise poole, selle sügise poole, kus nüüd ei ole võimalik kummalgi vanemal enam sünnipäevi tähistada, vaid peab kasutama 'sünniaastapäeva' 

No seniks veel on aga puhkust jäänud mõne nädala jagu, tahaksime veel ühe spaaretke teha ja siis on juba poegade 13. sünnipäev tulemas. Mõelda vaid, 13. sünnipäev!!! (ja esimene selline, kus pole enam ühtegi vanavanemat alles, sest E ema - noh, vanaemaks siiski saadakse ja tiitel teenitakse välja, muidu on lihtsalt eesnime pidiv kutsutav naisisik, minu vanemad ja E isa - nemad on seal kuskil ja ilmselt hoiavad igaüks vastavalt vereliinile meil silma peal)

13 aastat tagasi istusin ma 30-kraadises kuumuses ja lõõtsutasin sõstraid korjates, kõht kummuv nagu vaala selg. 

Nüüd on tulemas seitsmes klass, teismeiga, iseseisvumine, suur sööma ja maailma teisenenud adumine. 

Hüva, nii see juba kord on ja selle vastu ei saa. 

Kõikidele kaimudele ja 'Sirly' vormidele - head nimepäeva!

Enesele ei sobiks ilmselt õnne soovida, kuid nimepäev on ka üpris oluline asi inimese jaoks, sest me ju hakkame üpris ruttu korduvalt kuuldavale ja emapoolse naeratuse saatel lausutava häälikukombinatsiooni poole koogama. 

Ja ema pidi võitlema mu nime välja, sest talle ei tahetud lubada sellist võõrapärast nimevormi - ikkagi oli ju vene aeg ja ohh seda hädakest, eks?

Etümoloogiliselt on asi vist sedasi:

English place name form Old English scīr ‎(“county”) + lēah ‎(“meadow”). More at shire, leigh.

Et otseselt tõlkides annab vaste maakonna luht...

Aga eks guuglit oskab igaüks kasutada ja leida, mida vaja.

Olgu siis Sirlydel tänasel lastekaitsepäeval ohtralt mõnu ja rrohkelt rõõmu.

Mina pean eksamitöid parandama ses lõõskavas suves, mis näib olevat kestnud juba terve kuu...

Astun aprilli ajekalt

Kaks kuud sai muudatuste tegemise otsuse vastuvõtmisest täis ning nüüd näib, et muudatusi sajab uksest ja aknast.

Tõsiküll - ülimalt aktiivne olin ma märtsis, seda ei saa mitte salata. Klassiga käisime Teatri- ja muusikamuuseumis, kuid selle giidituuri oleksin võinud vabalt ise klassile ära teha - kuivalt loeti ja igavalt näidati.

Kätlesin taas Kivirähaga, see oli aga seotud Vilde jutuvõistlusel osalejate juhendamisega, nooremas vanuseastmes võitis minu juhendatav II koha.

Emakeelepäevaga seoses oli mitmeid mõtteid ja neid sai ka realiseeritud, järgmisel aastal veelgi paremini. 

Teatris sai käidud. Seal lausa kahel korral ja mõlemat etendust vaatamas ammuste aegade ammuse tuttavaga - nimelt üks kunagi minu ja E- vahel tugevaid armukadedusstseene üles löönud endine patsient, endine hokimängija, endine kergevooluelektri asjandustega tegelenud isik, kes nüüdseks õppinud selgeks füsioteraapia ja on üldse otsapidi Saksamaale jõudnud. Põgusalt ristusid meie teed korraks möödunud suvel, kuid seda üllatuslikum oli telefonikõne, kus väga konkreetselt küsiti soovi veeta laupäeva. Kas seal või seal? Teatriõhtu venis kaunis pikale ning kuni järgmise teatrietenduseni me sisuliselt ei kohtunud, mõned sõnumid ja üksikud kõned. A veetis puhkust Eestis, lubas tulla külla mais ning pakkus oma abi. 

Kevadvaheajale jäämise järgselt kutsusin ta kaasa viimase kümne aasta vast kõige elamuslikku etendust vaatama ja ta kohtus taas minu poegadega, kellega ta jälle silmapilkselt ühise keele leidis. Mõtlesin korraks, et ehk..? Aga ta on headuse ja toreduse kehastusena siiski mitte minu ellu paremini sobiv.

Mõned muudatused olid veel, aga pikemalt neil peatumata - perekondlik elu  on kodus pisut teisenenud ja isa on minu hoole all. Njah.

Aiatööd siin ja seal tegemist nõutamas, kevad tõsiselt uksele koputamas ja tuhat tegemist ootamas - esimese gümnaasiumiklassi kirjanduseksam; klassieksursioon, kokkutuleku organiseerimine etc.  Poegade õppeedukus on kontrolli alla, ka käitumine, kuigi ... nojah, on ikka marakaratid. 

Aga vaatab, mis kõik tulemas veel on - geneetik, Silma õpikoda, veel kaks teatrit...

Hoi-hoi, 2016!

Poiste tehtud lisamürtsuga tulid siis sina siia - möödunud aasta järeltulija. Tõstsid oma uudishimulikkuse saluudiga - poegade ja naabrite ja ümbruskondsete omadega - minu tänavale, minu õuele, minu tuppa ja mõtteisse ning nüüd sa siis ilmselt siis lood endale süvenevat, 366 päeva pikkust teed. Mis siin ikka öelda, suuri plaane mul selle aastaga pole, lubadusi ei anna.

Lisaks sain teada põnevat üldse alanud aastast, et see on Eesti Merekultuuriaasta ning et teistes ajalistes mõõdetes (aega ei arvestata J K sünni järgi) on alanud numbrid sellised:

*Juudi kalender: 5776, 5777

*Hinduistlik kalender: 5117, 5118

*Islami kalender: 1437, 1438

*Iraani kalender: 1394, 1395

*Sirvikalender: 10229

Eriti huvitav tundub see uus aasta sirvikalendris. Tutvun teemaga lähemalt. Selle aasta jooksul.

Vaatab, mida sa siis meile annad ja kannad; tood ja viid; võtad ja paned...

2592000 sekundi ülevaade

Teeme lihtsa matemaatika: ühes minutis on 60 sekundit. 1 tunnis on 60 minutit.  60x60=3600. Ühes tunnis on seega 3600 sekundit. Ühes ööpäevas on 24 tundi.  24x3600=86400 sekundit. Novembris oli 30 ööpäeva: 30x 86400= 2592000 sekundit.

Novembrisse mahtus ca 2,6 miljoni sekundi sisse sügisest pimedust, huvitavaid jutuajamisi, isiklikult käe puudutamist esemele, mida kunagi hoidis sõrmede vahel Leida Kibuvits.

Siia mahtus esimene kirjandusteaduslik ja mitte õpingutega seotud ettekanne (mida oli ülilahe teha, sest vaatenurk teemale võis olla täiesti enda valitud - tõveteisik Salme Ekbaumi loomingu põhjal. Ettekandes ristusid kõik kolm haridust ning pärast tekkis ühe väliseesti prouaga väike diskussioon teemal, et arstid ikka pole ebajumalakultuse käes vaevlevad ja üldse...Hahahhahahhahaha), siia mahtusid mitmete väga heade filmide vaatamine, siia mahtus teatrikülastus, mitu sünnipäeva, kolleegist sõbratariga kohvikus käimine, viie erineva ja uue raamatu lugemine, trimestri lõpp, jõulukontserdi sõnalise osa ettevalmistus, kolmekordne vihastamine näiliselt pisiasja suhtes, kuid mis halvas töö sisuliselt kaheks nädalaks.

Mahtus kütte varumine, aia talvekorda seadmine, mahtus pahandamine õpilastega, mitu arenguvestlust, mitmeid koosolekuid, kolm õppekäiku, mitu kooliblogi sissekannet, helkuripäev, õpioskuste olümpiaad.

Ma olen alati arvanud, et kõik nähtused võivad muutuda paremaks või halvemaks; kiiremaks või aeglasemaks, ilusamaks või koledamaks - ühesõnaga võivad antonüümselt teiseneda.

Kunagi, kui ma ülikooli baka teisel kursusel täiskohaga töötamise, päevastatsis õppimise, huvialade, E-ga kurameerimise ja igasuguste ühiskondlike kohustuste kõrval teatasin kolleegidele oma lapseootusest, imestas üks  õdedest kõva häälega, et kuhu sa pimeloom oma elutempo juures veel beebi paned.

Ülikooli viimasel kursusel olin ma vahel hullumiseni piitsutatud, sest kaks beebit, täiskohaga töötamine, päevastats ja lõputöö kirjutamiseks ettevalmistused näisid olevat piisavalt pinev aeg. Toona juba mõtlesin, et oo ei, vist kiiremaks enam elu minna ei saa.

Häh, nüüd võin öelda, et võib ja saab ikka küll.

Mõned asjad on tavalisemad ja teistsugused, mõned aga üllatuslikult huvitavad.

Märkmik on täis erkroosasid meeldetuletusi, isiklikud ja 24 kasulast (no see, minu vahvate tegelastega ülimalt energiat nõudev paraad kuuendikke) on pidevalt summas minu ümber. Oma osa nõuab gümnaasium, oma osa nõuab korrapidamine, kirjavahetused, suhtlemine kolleegidega...

Eelmisel nädalal mõtlesin, et varsti istun Majasokuna vannis ning räägin dušiotsiku kaudu televisiooniga - niivõrd hullununa näib kogu see üritustevoog, mis igal hommikul pool kuus mind tabab ja pool üksteist voodisse lükkab.

Aga isiklik elu? Seda pole. Isiklikku elu mul pole. Kas ka tuleb? Heh, kes teab, ehk kunagi, siis kui 2,6 miljoni sekundi juurde kerkib imekombel mõni vaba 3600 sekundit juurde ja püüab mind võrku...

Ohi syyskuun, läpi repaleisen lokakuun....

Põlvkonnakaaslastele tuleb selle soomekeelse puhumisega ilmselt kohe kõrvu omaaegne Miljoonasade "Marraskuu". Nagu minulegi. Just täna.

Ning tõepoolest, oktoobrised tegemised on nüüdseks saanud mälestuseks. Hüsteeriliseks ja eklektiliseks mälestuseks, kusjuures.

Sellist askelduste ja varieeruvate toimingute vahelist sehkendamist ma ei mäleta juba väga ammusest ajast. Või olen ma lihtsalt unustanud, et mõni päev on teisem eelmisest ja järgnevast. Viie tööpäeva sisse mahtusid raamatukogud ja raamatupoed, konsultatsioonid, koosolekud, intervjuu, kohting, järeljooks, uue tööarvutiga kohanemine, asendustunnid vene keeles ja ajaloos, enda tunnid, kahe sünnipäeva tähistamine, majapidamistööd, kirikus käimine ja õnnistuse saamine, kahtlane kojusõidu pakkumine ning tihase matused.

Kui ma alles hiljuti kurtsin, et olen sunnitud kandma 89,56 aastase vanatädi batinkasid, siis tahtejõu, mõttejõu, seebi ja entusiasmi abiga tirisin jalga oma pikasäärelised saapad. Kogu nädala askeldused sain kergelt longates, aga siiski kontsaliste saabaste peal tehtud.

Mõni sündmus aga tahaks kindlasti lahti rääkimist.

Esmaspäeval, kui pärast välgukiirusel kulgenud koolitunde (erinevates klassides erinevad asjad, lisaks hüsteerilises lärmis vahetunnid, mittetöötav arvuti, tigedad kolleegid - ikka selle sama IT pärast)  tuli minna linna ametiasju ajama, avastasin ma tualetipõrandalt tillukese tihase jahtunud keha. Süda ei söandanud lubada säilmete prügikastistamist, sestap pakkisin ma kannatanu salvrätikusse, panin kilekotti ja pistsin käekotti. Siis aga mõtlesin, et mõnes ametiasutuses võin ma tõenäoliselt tihase säilmed oma kotist välja võtta ja üleväsinud aju kuumadest lainetest tingituna unustada letile või lauale. Et seda vältida, pistsin ma kotikese hoopis noorema poja ranitsasse. Too küll alguses tõrkus, kuid siis otsustasid poisid trennikaaslastele esitada küsimuse teemal: "Arva ära, mis mul kotis on?" 
Kõige lähemale jõuti rotitopisega, kuid tihase peale keegi siiski ei tulnud. Õhtupimedas aga toimus aias väikene tseremoonia kõigi meile teadaolevate matusekommetega - kolme näpuotsatäie mulla viskamise, kõnede, küünaldega. Rahu tema põrmule, vaene kaelamurdnud lind.

Teisipäeval aga olin ma täiesti juhuslikust jutuajamisest alguse saanud intervjuul. Nimelt kohtus hea sõber L tänaval ühte naist, kes tuli jumala juttu sõnama. L on klerikaalsem persoon ning jäi kuulama, mida siis talle ka öeldakse ning kuidas täpsemalt see jutt just asjade peale läks, aga selgus, et L vestluskaaslaseks oli Lilli Prometi kinojutustuse põhjal tehtud "Pimedates akendes" Maarja peaosa mänginud naine. Erutusest värisevalt andis L mulle kogu info edasi ning me leppisime nüüdseks paduusklikuks muutunud naisega intervjuu nende koguduse tillukeses puukirikus Tatari tänaval. Hämmastav naine ja hämmastav elu - kuid sellest saab kindlasti teinekord pikemalt rääkida. Kuid proua Marijana andis mulle oma õnnistuse ja palus minu eest kõigevägevamal hoolt kanda. Vaatame, kuidas see kulgeb.

Kolmapäeval käisin pärast valgussähvatusena mõjunud tööpäeva ühel erialalisel koosolekul ja pärast seda üle tõesti poole aasta esimesel kohtingul.  Kena ja pika mehega. Sünniaasta 79 (see aasta nagu kummitaks mind) ja tegevus... IT-mees (see eriala nagu kummitaks mind). Iseenesest vahva mees, aga unustas ühe väikese sotsiaalse nüansi ära - ta polnud vaba mees. Pagan, ma vihastasin, kui teada sain. No kas on raske inimesele öelda ausalt asjad ära. Ma poleks kohtumisele läinud, kui oleksin seda teadnud. Ei taha, et keegi minu meest näpiks ja ma arvan, et ei tahaks mees, kui keegi teine minule käed külge ajaks. Ja ise ma võõrast vara ei puutu. Hoorade turg on niigi üle küllastunud (vt mai 2014 sissekandeid, veebruar 2015 sissekandeid) ja MINA sinna lisanduseks kindlasti pole.

Neljapäev rahunes juba mõnevõrra maha, kuigi koju sain alles pimeduses. Reedel aga sai juba kergemalt hinge tõmmata, kuigi pidin staadionil poegade Cooper testi ajal neid ergutama ja turgutama.

Sellise nädala päädimiseks teinuks vana eestlane vist ühed õlled, aga nagu teada - mina seda rüübet ei tarvita.

Ja esimese novembri hämaruses, kaminatuld ja kohvi nautides tulid meelde mulle kuskilt 80. lõpust pärit "Marraskuu". Päris hea oli nostalgiasse laskuda ja meenutada laagridiskosid ja ümiseda neid sõnu kaasa.

Lehevarisemiskuusse võiks kõndida kloonitult

Nii, nii, nii.

Kahe blogi pidamine on keerulisem, kui ma arvata oskasin, lisaks kõik need lisandunud ülesanded, mis kaasnevad ainesektsiooni ja klassi juhtides. Põnevad tunnid, kus õpilasi on nii viiendikest kui ka gümnaasiumist. Kusjuures seda kartsin ma vaat et kõige rohkem, kuid samas jõudsin sisuliselt kohe arusaamisele - nemad on õpilased ja mina õpetaja. Ühed veel ei tea ja teine oskab olemasolevaid teadmisi edasi anda. Seega kartmiseks pole põhjust. Muidugi teeb mind kurvaks  õpilaste kesine õpioskus ning loogiline seoste loomine viletsus. Väga faktikeskselt ning tuulel "nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik", kuid see pole oluline. Inimene peaks ju suutma asetada õpitu mingisugusesse sellisesse konteksti, kus sellest on kasu ja kus teadmised haarduvad kõrvalteadusharudega. Kahjuks aga ollakse nii ebaküpsed (veel), et õpitõdemuseni pole jõutud, kuigi potentsiaali õige juhendamise juures on ohtralt.

Mind üllatavad alati need, kes väidavad, et lapsed on rumalad. Sugugi mitte. Õigetele klahvidele vajutades avanevad nendel väga põnevaid mõtteid ja huvitavaid tähelepanekuid - selliseid, millele meie täiskasvanutena lihtsalt põgusa pilgu viskame, sest see neetud elukogemus on meid juba nii targaks teinud, eksole?

Kuid tegemist on nii tihedalt, et hiliste öötundideni saab askeldatud. Lisaks tööle ja ühiskondlikele kohustustele, olen ma ikkagi ka teadlane ning pean oma käe pidevalt valge hoidma, et mitte vankrilt maha veereda.

Hiljuti olin ühel Teadlaste Öö festivali raames toimunud üritusel Tammsaare muuseumis, kus arutleti eutanaasia teemade. Ühe kuulajana oli ennast auditooriumisse poetanud üks naisterahvas, ajakirjanik, kelle poeg kuus aastat tagasi meie suurimas haiglas oli surnud. Leinav ema oskas küll saamatute süüdistustega, kuid siiski nii teadlaste öö külalised, kui publiku sahisema lüüa ja lõpuks muutus ta lihtsalt tüütuks. Pärast vestlusringi täpsustasin ma muuseumi perenaisega novembris toimuva konverentsi üksikasju - nimelt kutsuti mind sinna esinema ning sedapuhku saan ma ühendada oma kõik kolm eriala - analüüsides haiglat kui kirjanduslikku ruumi. Kes pidavat seda paremini aduma, kui inimene, kes sellesinatse kirjandusliku ruumi tegelikkusega on piisavalt ja piisavalt kokku puutunud?

Ootan igatahes huviga, kuigi uurimisobjektid on alles pooleli. Mõtteid liigub igal juhul piisavalt.

Poegadest ka. On suisa kummaline tõdeda, et ainukene (ainukesed) inimesed, kellele mu pojad ei meeldi, on nende isa ja isaema. Isaisast me siin enam kõnelda ei saa, sest küllap see must südametunnistus oli, mis augusti viimasel päeval ta enesega surmahingusele kutsus. No rahu tema põrmule. Vähemalt jäi temast maha armastav naine ja armastavad pojad ja armastavad pojatütred. Pojapoegade kohta kahjuks sama adjektiivi kasutada ei saa.  

Aga, niisiis poegadest - uues koolis kohanemine võtab ikka veel aega. Reeglite, maja ja tunniplaanidega ning õppenõuetega tutvumine, vahetusjalatsid ja koolivorm, söökla ja minu klass, kus nad lisaks õpilastena käivad.

Muide väga põnev kogemus - olla oma laste õpetaja ja klassijuhataja. Veider on aga see, et olen tunnis nendega täpselt sama range ja nõudlik kui teiste lastega, samas on meil tunnid ikkagi lõbusad, töörohked ja huvitavad - vähemalt nii olla lapsed kirjeldanud mind oma vanematele kodus.

Sest esimesel koolikuul toimub alati lastevanemate koosolek ning seal oli palju rahvast ja palju küsimusi ja üldse igasuguseid huvitavaid asju. Kuidas koostöö sujub järgmised aastad, eks see paistab.

Kodurindel kulgevad asjad rahulikult ja stabiilselt, sest kuhu ma lombakana ikka kiirustan ja trügin? No tõsiselt. Päeva lõpuks on asjatamisest väsinud jalg pakkpaistes. Õnneks ei pea enam karku kasutama. Pärast esimest ja teist koolinädalat panin nad nurka ning nüüd ka tagastusse. Kohutav on invaliidina elada. Jube. Kõik võtab palju kauem aega. Trammile "jooksmine" võtab ennastki muigama.


 

 

 

Kaunilt kõnekat kanarbikukuud

Koolilises mõttes uue aasta alguses on mitmed asjad uues valguses.  Poegade koolivahetus, mitmed lisandunud ülesanded. Tõdemus, et pean klassiruumi jagama teise õpetajaga. Tööhunnik, mis tuleb ära teha, sest need on kohustuslikud. Karguga kõndimine, sest jalg ei kannata pikki maid veel läbida. Liipav-lonkav kõnnak, mis ei kaunista kedagi. Õhtuks paistetanud jalg.

Aabitsakukk

Kuid asjad tahavad jätkuvalt tegemist ning sedasi laapadi-laapadi komberdades on tegu aeglane ja kohati kohmakas.

Viimased 32 aastat on esimene september märkinud minu jaoks midagi võrdlemisi erilist  - uue kooliaasta algust. Kas siis endal või lastel. See on päev, mis mulle sisult meeldib ja tekitab sellise meeldiva elevuse.

Kuid selleaastane elevus on veel erakordsem, sest pojad saavad juurde ühe omanäolise staatuse - nad on nüüdsest õpetaja lapsed samas koolis, kus nende ema õpetaja on. 2 in 1, võiks isegi öelda. Ning lisaks õpetamisele olen ma ka nendele klassijuhataja. Kõik nõuanded olen ma saanud hüvadelt vanematelt kolleegidelt kätte ning vaatame, kuidas selline võrdlemisi omanäoline situatsioon kujuneb. Loodan, et saame siiski hakkama.

Ja küllap saab mõnigi vigurvänt muiata, et näe kus nüüd see meie õpetaja peab karguga kõmpima. Kusjuures ikka marutüütu on. Ning siin tuleb muuseas empaatiline eestlane eredalt nähtavale - seda empaatilisust on vähe. Eile käratas üks vanem proua mulle kaubakeskuses, et kas ma ei saaks juba rutem mindud - kark oli kärus, sest kahte asja opereerida ei saa korraga. Taksojuhid reeglina siiski taksost välja tulevad ja aitavad kärust asjad taha tõsta, kuid on ka selliseid vembumehi, kes kulmu ka ei liiguta. Eilne kibeles silmnähtavalt sadamasse ja ei jõudnud ilmselt ära oodata, millal ma ennast, kargu ja kolm kotti autost välja upin.
Kuid elada saab ning nüüd tuleb taas sukelduda uuendustega algavasse kooliaastasse. Poegade kuues klass on muide selline periood, mida mina läbinud pole: meie ajal tuli mingi koolireform, mis viis mu viiendast seitsmendasse. 
Kuid laskumata sügavasse nostalgiasse, soovin ma kõikidele esmastele koolijütsidele, õppuritele, õpetajatele ja õppejõududele head uue kooliaasta algust. Et kõik need kiired sekundid ennast tõhusateks haridusalasteks teadmisteks vermiksid.


Et siis kirbukuusse

Ning minu seis on muutumata. Lohistan igapäevaselt oma seitsmekilost kipsi kaasa - teine ortopeed vaatas jalga ja nentis, et see on tõesti kohmakas, kuid seda paremini peaks olema murrud fikseeritud.

Endast on aga kuradima hale. Minus on alati tekitanud võõristust need inimesed, kes lasevad ennast teenindada - kohv voodisse, tehakse vann valmis ja masseeritakse jalgu. Mehed või naised, vahet ei ole. Hüva mingil viisil sandistumisel on see vist enam-vähem mõistetav.

Aga ma olen ju tegus inimene. Seni saanud kõigega hakkama. Nüüd koperdan vaevaliselt karkudega siia ja sinna, võtan tablette ja kirun seda sekundit, kui mäenõlvalt alla sadasin. Ning vajan kõrvalist abi. Isegi trepi kahest astmest üles hüppamine on raske. Jäik ja paindumatu jalg... ei soovita seda. Eelistaksin iga kell olla vaalaks paisunud kaksikute ootaja või siis valgust mittesooviv migreenik. Sellist abitust ma aga ei taha.

Pojad näitavad üles hämmastavat võimet hoolitseda ning papast ei maksa üldse rääkida. Vanemlik hool. Kompaktselt välja öelduna just selline sõnastus.

Millega aga saab päevi sisustada? No jah, arvuti, kirjutamine, erinevad foorumid. Vaatan filme ja teatrietenduste kordusi. Loen. Mõned korrad päevas käin trepil värsket õhku hingamas.

Õnneks ei ole mul enesehooldusdefitsiiti (pikk ja lohisev sõna, kuid märgib väga täpselt asja olemust).

Üks pisut veider nüanss on muidugi sellel luumurrutragöödial küll juures. Inimesed vist arvavad, et tegemist on eriti ohtlikult nakkava luumurruga. Hüva, ma ei ole ise eriti aldis telefonidega helistama ning FB- s lobisema, kuid kas siis mind peab teadmatuse isolatsioonis hoidma? Üks kõne nädalas on täiesti piisav, et näidata - ma tõesti hoolin.  No see selleks, ilmselt on tohutu tempo peal ja hetkeks silmist ja südamest kadunud inimene hajub olematuse õndsasse ruumi.

Muus osas on saatus olnud mõneti minu poolel, justkui teades, et vaja tähtajaks käsikiri valmis saada ja võistlustulle heita, on ilmad sellised .. eee mõõdukad. Saan kahetsuseta ja liikumisvõimetuna kirjutada. Asi edeneb.
Mõtlen kõikidele nende tööasjadele, mis kahe nädala pärast täie hooga selga viskuvad - kodu korrastus, uus õppeaasta, poegade üle toomise lõpetamine, talveriiete korrastamine, kütte varumine. Ohhh hulluks võib minna. 

Veebine pilt

Kuid august on käes, marjad valmivad, õunapupid valmivad, seened kutsuvad metsa alla. Senine nirakas suvekene pole just palju sõbralikkust üles näidanud, aga siiski, siiski. Valmistuda uueks töörütmiks (ma loodan, et saan ikka valmistuda, kuigi jah, mõnda aega tuleb mul elegantse tugikepikesega ringi liikuda). Muidugi on mingi nöök asjal sees selle murdmisega, sest ma valmistusin eilseks ette, et minna tegema sõidueksamit ja jälle ei saanud....

Eelmisel aastal olin poegadega alaline rannalooder, sellel aastal sain ee.. vist kolmel korral päevitama, nendest kahel korral ujuma. Kuid selle eest on täienenud ohtralt minu merelihvitud klaasikildude kogu.


Poetudes putkekuus

Nii, kalendrisse tuli uus kuu ette keerata ja kahetsusega tõdeda, et pool aastat on möödas.

Pool aastat veel ees. Nüüd on jälle see pimenemise aeg. Aga samas olen ma õppinud ilmselt lõpuks ära selle, et igas hetkes on olemas oma võlu (st aja väärtuse, mitte südnmuse väärtuse seisukohalt).

Ühiskondlikult on tekkinud Kreeka ja pagulaspoleemika, ausalt öelda näivad enamik ainult ja ainult nendee nurkadega haakuvat ja tahaks kohe küsida, kas tegelikult toimub kusagil midagi muud, et rahva tähelepanu tahetakse just nendel kohtadel hoida.. Aga ei taha paranoiliseks vandenõuteoreetikuks muutuda.

Sisuliselt käib puhkus täistuuridel. Väga mõnusatel tuuridel, kusjuures. Ärkan, võimlen, pesen, söön, kirjutan, testin, puhkan, päevitan, räägin poegadega, teen teed, kirjutan veel, suhtlen mõne sõbraga. Hästi mõnus.

Teatud tegevuste valguses oli aga eile vaja sorteerida mõndasid asju. Käekotte nt. Ohhhh. Sellel suvesessioonil ma soetasin endale kaks kandvat kotti juurde ning ma tõdesin eile - mõnes mõttes ahastades, et mul on neid tõesti nagu palju. Punaseid, siniseid, valgeid, rohelisi, lillasid, musti, musta-valge kirjusid, pisikesi, suuri, karvaseid, ketiga, ketita, kuldseid, hõbedasi. Loendasin üle. Konkreetselt käekotte, mida igapäevaselt saab kasutada, on 26. Igasuguseid kohvreid, seljakotte, õleõlakotte - neid lisandub juurde nii kümne ringis. Tõenäoliselt on mul kuskil kapipõhjas ja ülemise riiuli hämaras nurgas veel mõni pisikene asjakene, mille unustanud olen. Sõnaga ligi nelikümmend kotilaadse objekti minu elamises. Oli tegelt rohkemgi, aga eelmisel suvel kulusid punased ja üks valge nii ribadeks, et enam kanda ei saanudki.

Vahel, kui papa linnas on, siis seirab ta kahtlustavalt kirjutuslaual olevat eset ja küsib, kas see on uus. Isegi õpilased panid tähele, et mul on käekotte, erinevaid.

Mõnes mõttes on see üks väheseid naiselikkuse tunnuseid, mis minu juures tegelikult märgata on. Ma ei pea silmas füüsilist naiseks olemist - see on silmaga näha, aga ma mõtlen seda olemuslikku poolt, sellist konstrueeritud ja ühsikonnast peale surutut. Kui kümmekond aastat tagasi "Seks ja linn" kajastuma hakkas, siis tekkis paljudel naistel kingahullus. Olen seda üldjoontes märganud jah, et naistele istuvad need kingateemad väga. Minule aga mitte.  Ma märkan küll kenasid kingi, aga ma ei hooli nendest eriti.

Kuigi - loendasin üle ka oma jalatsid - kõrgekontsalised;-säärelised saapad, madalad ja kõrge säärega saapad; kahed mustad kingad, poolsaapad; ketsid; kuldsed kingad, punased kingad, helerohelised rihmikud, väga ekslusiivsed sinibeežid rihmikud (neid ostes ma omal ajal lausa nutsin - kostüümi juurde oli vaja ja maksid pöörased 1600 krooni), plätud, sandaleitd; kahed valge ja tagant lahtised eee.. ma ei teagi, kuidas neid nimetada; ühed purjejalatsid; tossud. 15 paari. Njahh, jälle kenake hulk jalanõusid.

Kindaid on ka - beežid, valged, punased, sinised, mustad. Vöösid tuvastasin. Igasuguseid salle, peakatteid ja mütsikesi on kogunenud. Sõnaga, mulle on tegelt tekkinud üks paras kapitäis asju, mille olemasolu ma võtan sellise enesestmõistetavusega, et võib isegi osaliselt imelikuks pidada. No ja loomulikult peavad kindad ja kotid olema ikka enamjaolt ühte ansamblisse ning ma avastasin, et mul neid ikka on on. Mitu. Palju.

Raamatutele tegin puhastust. Hiljuti külas viibinud kunagisele meessõbrale, A-le, minu raamaturiiulid imponeerisid. Tunnistasin ausalt, et mulle ka meeldisid. Meeldivad. Ja oma raamatute eest tuleb hoolt kanda, isegi nende eest, mille ma kunagise peaaegu eksämma saunaahju põletussurmast päästsin. No ja nii üldjoontes mulle meeldivadki kotid ja raamatud.

Ahjaa, kadunud ema tegi kunagi ERKI-s kujunduskunsti õppides ise mingi aine raamides paberit, pidi seda kasutama niiöelda enda kujundatava A4 formaadis kausta loomiseks. Mäletan, kuidas ema neid kaasi tegi, köitis ja kleepis ja servas ja möllas ning kinkis mulle omal ajal siis selle õppeprotsessi töös valminud objekti sünnipäevaks. Algselt külalisteraamatuna planeeritud kaustik jäi paljudeks aastateks seisma. Ma pole see inimene, kes külalisteraamatu igale külalisele kätte annab ja sisse laseb kirjutada. 
Kuidagi võõras teema minu jaoks. Kuid mõni aeg tagasi tegi vend ettepaneku kirjutada üles kõik, mis kodumajas toimub ning sellest suvest alustasin ma täiesti korraliku logiraamatu pidamisega. Eks vaatab, kas asjast saab asja, kuid loodaks, et kunagi tulevikus vaatavad lapselapselapsed minu väga loetamatu käekirjaga tekste ning muigavad. Ma tõesti loodan, et ehk on kunagi kuskil seal kolmandas põlves mõni tüdruk või poiss, kes leiab, et vaarema märkemtest on suguvõsa profiili koostamisel tõesti kasu.

Aga see selleks. Lisaks blogile, tuleb ka logi ära täita, minna ühele näitusele, viia ära ühed dokumendid, kirjutada sügisesele võistlusele minevast  romaanist üks lõik jälle juurde ja üldse - tasub puhata, kuni puhkust on antud. Selels mõttes vaatan ma vahel lähedalasuva büroo töötajate peale kaastundlikult, et nad ka suvel peavad sedasi rapsima. Üks firmadest, see mis rendiautotega tegeleb, ongi suvisel perioodil ilmselt kõige hõivatum - peaaegu igal hommikul näen, kuidas seljakottide ja magamisrullidega inimesed neid sihtkohta sõidutavat rendibussikest ootavad. Nojah.

Kolme päeva pärast on jälle sünnipäev. Hmm, jälle. Alles ju oli....

Piimakuu alguse valguses



Pilt on veebine 

Mõnda aega sai vaikitud, sest sõna otses mõttes ei suutnud kirjutada. Mai möödus liiga intensiivselt, üks asi ajas teist taga ning tänane eksamipingutus on viimane suur asi, millel tuleb intensiivselt osaleda.

Pojad viiakse üle kuuendasse klassi ja mõistliku tunnistusega. Sügisest alustavad nad uues koolis, sedapuhku minu enda koolis. 

Mai viimane nädal aga oli selline, mida nimetatakse meeldivalt põrgulikuks. Iga päev toimus midagi. Pojad käisid Nõmme seikluspargis, tegid kehalises kasvatuses tasemetöö, said ju-jutsus järgmise vöö. Olin üllatunud poegade liikuvusest, täpsusest, osavusest. Suvelaager tuleb neil ka. Kohe pärast sellesuvist reisi.

Ühel päeval viibisime riigikogus. Manitsedes õpilasi korralikult käituma, olin riigikogu valges saalis just mina see, kes pead kuklasse kallutades päikeseprillid valju kolinaga parketile lajatas.
Ja reedel käisid pojad Rakveres, naastes alles õhtul kella seitsme paiku, puruväsinud, muljetest pakatavad.  Ning mida tegi samal päeval nende ema?

Nende ema ronis Pirita seikluspargis. Ja mitte ainult ei roninud, vaid ka rippus. Ühel rajal seigeldes algas mõõdukas vihmasadu ning küll popid, aga siiski kõigest siledatallalised ketsid pole just parim ronimisjalats. Julgusest pole mul puudust kunagi olnud, aga nüüd vedas loomupärane seiklushimu pisut alt. Kets libises kiigelaadsel elemendil ja sinna ma siis kõlkuma jäingi. Püsti saada oli keeruline, kuid hakkama sain. Samas tundsin, et nüüdseks on rada ka minu jaoks lõppenud ning seiklus kui selline samuti. Kuid kas mul lasti platvormilt alla tulla?

Ei. Instruktor soovitas jätkata ning järgmisel rajal, seal kus pidin võrkkiigel roomama, keerdus võrk risti ja taas tuli kõlkuda. Pahameel oli suur, veel suuremad aga marrastused ja sinikad. Lõpuks, teades, millal olen ebaõnnestunud, ma loobusin. Järgmisel korral aga tean, et tegelikkuses on see päris vahva tegevus ning tuleb uuesti proovida.

Õpilased muigasid, kuid julgustasid, nii nagu mina neid pärastpoole.  Omavaheline koodkeel, mis sisaldas sõnu 'null' ja 'pelmeen' ning üksmeelne lõkerdamine.

Väga tegevusrohke aeg, väga.. Eraelust olen sisuliselt loobunud. Uue raamatu kirjutamine ja kooliaasta lõpetamine võtavad kogu aja. Lisaks veel üks tegevus, mis vajab lõpetamist ja tegevus, mis vajab alustamist.

Varsti aga kaitsevad uued kirjandusteadlased oma kraade ning sealgi tahaks viibida.

Aeda on vaja korraldada ning mõned renoveerimistööd ootavad ettevalmistusi. Puhkus on algamas. See võrratu, mitmekuuline puhkus - see mis on üks õpetaja töö hüvedest - ohh, ma ei jõua kohe ära oodata.

Kastanite ja sirelite ja õunapuude õitseaeg - võrratu, võrratu värskus hommikuses aias. Basiilik, till ja päevalill viskavad ennast mullast välja, uus elupuuhekk vajab hoolt.

Elu on mõnus. Pole miskit paremat, kui elada täiel rinnal oma kätega loodud kodus, oma perest ümbritsetuna. Grilli, tšilli, nalja ja rääkimist - see on hea.



Tere, meiukuu!

Esimese maiga kaasnev töörahvale vaba päev on mõnus asi. No annab märku, et riigis muidu usinate töösipelgatena seegav tööline väärib ühte vaba päeva ikka ka.  Mida teeb üks usin töösipelgas süllekukkunud vaba päevaga? Õige vastus - ta sööstab tulihingeliselt oma kapsamaad harima, kui ta just eramajas ei elune. 

Otsustasime papa juurde minna. Saab värskes õhus talgud teha, sauna ja perekondlikku koosviibimist. Papa juurde saab rongiga. (muide väga huvitav on Balti jaamas olev Elroni ooteruum. See, et ronge porganditeks kutsutakse, on ju teada, et Elroni ooteruumi istepingid on tehtud selliselt, kus porgandipealne välja visualiseerub - see on hea turundustrikk). Meie ostsime piletid ja läksime rongi... ning õnnetuseks arvasid täpselt sama ka kõik Kiisa ja Kasemetsa ja Roobuka ja Vilivere kandi suvilaomanikud. Hea, et rongijuht ja piletimüüja veel rongi mahtusid. Sest suvilaomanikud leidisid, et istutamistvajavad taimekastid tuleb paigutada igale poole. Tuvastasin kurgi-;tomati-; paprikataimi. Pojad talusid mehelikult kõiki vintsutusi, kuid tüütu oli küll. Rongirahvast jäi hõredamaks veel Kohila kandis ja seejärel oli võimalik jalga puhata. 

Tööpäev värskes õhus aga tõi saunajärgselt nii sügava une, et ma ei mäletagi, millal ma hommikuni väljalülitusin. 

Töönädalad aga lendavad vuh-vuh-vuh mööda, ametlikult on veel 19 täielikku tööpäeva. Viimane koolinädal on juba põhikoolieksami, klassipesu ja aktuse päeva nime all. Ja siis veel mõned päevakesed ja algab puhkusekesekene (see on üks selliseid deminutiivseid vorme, mida ma kasutades õpilased pööraselt naerma ajan). 

Minu lemmikkuu oma kõigi hüvede ja pahedega on juba siin. Mõned mälestused aga tulvavad üle - kuus aastat tagasi oli  täpselt samal päeval aga senise elu kõige kurvem sündmus - ema matused. 



Mai Antarktikas

Kuus aastat olen  ma elanud sedasi edasi liikunud, kuid ei möödu päevagi, kui ma emale ei mõtleks. Vahel me istume L-ga ja meenutame teda laginate saatel. Imelik, ma poleks veel mõne aasta eest suutnud emale mõelda sellise valuleva tukslemiseta suunurkades ja südamesopis, aga ma suudan talle tõesti mõelda ilma paaniliste nutuhoogudeta ning muhelen vahel mõnusalt. 

Hea ema oli. 

Midagi pole öelda.