"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 

Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 

Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 

Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.

Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 

Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 

Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 

Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 

Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 

Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.

Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 

Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.

Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)

Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 

Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?

Ma kahtlen selles. 

Mina, õpetaja

Njaa, umbes teises klassis mängisime klassiõdedega kooli: meil oli suur päevik nimekirjade ja hinnetega, tunnikirjeldustega, parandasime vihikuid, rääkisime kujudeldavate õpilastega, aga ma vannun, et toona ma ei mõelnudki, et sellest võiks saada miski, mida ma tegelikkuses realiseerin.

Mina ja õpetaja??!! Aga näed.... looduse, jumala, saatuse ja hariduse tahe ei ole allunud loogikale ning õpetajana ma igapäevast elu elan.

Klassiruum on minu näitelava, õpilased on minu publikuks ja tund minu improvisatsiooniteater :) 

Tõsi küll, päris impro see pole - selleks, et minna ja nö tulistada vasakult puusalt, pimedasse ja sihtimata, on siiski vaja teadmisi, mida kõik mu õppimised (mõõtsin üle kõik konspektid erinevatest õpetest - 100 cm sai neid kõrvuti; rääkimata umbes 300 erinevast slaidiesitlusest, mida koostanud; umbes 150 tuhande megabaidi jagu tunnimaterjale etc, etc, etc) mulle ühel või teisel viisil  infot külvanud.

Ja nüüd poetan ma päevast päeva seda sama seemet lastele, kellega vahel tundun rääkivat väljasurnud, pronksiaegse harapani keele eriti haruldast dialekti. 

Aga samas - õppurid on nii elurõõmsad ja toimekad, energiast pulbitsevad ja noh - lapsed ju :) 

Ja tänasesse päeva mahtus aktus ja tunniasendused, vestlused kolleegidega; väga lahe näitus; viktoriin (mille minu meeskond kinni pani); õpetajate tantsuvahetund; teine viktoriin, kus ma enamiku puhe panin; kontsert; vastuvõtt kolleegidega; mustkunsti etendus ja siis hulkapalju magusat lauale...

Elamus? Kogemus? Eksperiment? Osaoskuste arendamine?

 .....või lihtsalt brutaalne päev minu eluraamatus, mille maitset enam korrata ei sooviks? 

Alustada võiks aga sellest, kuidas ma kahe aasta eest otsustasin teha viimase hariduse (ausalt, see on viimane) ja leidsin, et üks mu paljudest võiks olla Tartust. Otsus tehtud, kuid sisetunne andis korraks märku küll. Argiselt ma seda kuulan, kuid nüüd surusin ta vakka ja talitasin omasoodu.

Kõik märgid  osutasid, et ma ei peaks seda tegema: SAIS-i avaldust kirjutades kadus ära internet ja ma pidin kogu süsteemile taaskäivituse andma; vestluse eelõhtul anti teada, et ei pea kohale minema, vaid see toimub veebitsi (ja ma olin just maksnud rongipileti eest). Minu sõnad olid: "Kurat, kas te enne ei saanud seda öelda?" 

Kolmas märguanne oli eelsess, kui ma puhtviisiliselt piserdasin magusa limonaadi fontääniga täis enda ja paar kaasüliõpilast - ja nad nägid mind esmakordselt üldse. 

Samas olid seal Tartus käikudel ka omad võlud - toonase deitimisperioodi ma ühendasin ka kohaliku rahvaga tutvumiseks ja mõni oli sealt isegi paljutõotav tegemine. Ent koroona lammutas  meid osadeks ja ülejäänud õpetajaharidust (k a praktika ja tunnivaatlused) sain ma  pelgalt veebitsi kogeda - mis on paradoksaalne, sest õpetaja peaks ikkagi IRL suhtluses parem olema, aga hüva.... 

Well, kursus oli lahe, toetasime igal raskel hetkel, innustasime, tegime rühmatöid (neid ma ei salli absoluutselt ka, aga mis parata), viibisime palju break out ruumides; askeldasime ja tegutsesime, kuni imelikul kombel jäi teha ühel hetkel ainult magistritöö.  

AGA....meile pakuti  võimalust teha magistrieksam ja mina, soovides alati saada uusi ja ergastav-kirgastavaid kogemusi, leidsin, et see oleks üks tore mõte. Aiii, kuidas ma olen seda mõttekäiku kahjatsenud!!!! (20 lk-se tegevusuuringu kirjutamine oli märksa raskem ülesanne, kui kadunud kirjaniku loomingu põhjal 120 lk-ne süvauuring valmis saada). 

Sest . . . kaheosalisest magistrieksamist - kirjalik fookusteemadel põhinev valikvastustega test ja juhtumi analüüs + palju pähklikooreraskust  toonud tegevusuuring (meie kooli uuendusprojekti kirjeldus; juhendajatega suuskade ristamine etc) - sai kokku minu elu neljas päev, mida ma enam üle elada ei soovi (esimesel kohal on võrdselt vanemate surmapäevad; teisel kohal rasedana mahajäetud saamine). 

Ja neljandana figureerib alates magistrieksamist just seesama päev, kui magistrieksam toimus - selline, kuhu libises juhuse/saatuse/iseloomu tahtel eraldiseisvused, mis panid ütlema WTF????!!!! ja seda korduvalt - alates rongitäiest õpilastest eksamile minnes, hõõruvatest kingadest, sillutise vahele kinni jäämisest,  javerijahist Tartus, totaalsest peetimisest kaitsekomisjonis (ooo jaaa - see  jääb sama elavalt meelde, kui ema surmajärgsus, kus ühes päevas oli kuus lahknevat sündmust; suvehommik, kui helistati Hiiult ja öeldi, et isa enam pole või lumesajune Vabaduse plats, kus E oma soovid teatavaks tegi); bussipiletitusest ja tõugutaoliste meesisendite mustlasmärkustega päädides.... Sirly lugu.... ikka ja aina ja üha ja jälle.

Tõugutaolised meesisendid said kuulda mõnda asja, mind ära saatma tulnud tuttava põsesuudlusele ja kallistusele oli tunnistajaks kolleeg ja õpilased, kes mulle arusaamatutel põhjustel samal hetkel Tartus viibisid. 

Lisaks järgnes üks veidra välimusega eelkooliealine, kes kuni Mäoni minu selja taga istudes konnakullestest, mudakoonlastest, tiigiveest ja kommipaberitest seletas - kõvasti, üle terve bussi. Ema istus rahulikult kõrval ja nutinäpuselt mainis tütre jutu peale ainult ahah või nojah, vaat kui tore siis. 

Tallinnasse jõudes oli kerge insident kahe purjakil vene mehega ja valveapteegis  polnud järjekorraaparaat töine ning apteegis viibis sellel hetkel silma järgi nii 25 inimest...

Õnneks oli hilisõhtune taksojuht mõistlik mees, kes küsis, kas mul oli raske päev ja kes kodutänavale keerates ütles: "Vaadake asjale nii - seda päeva on alles veel ainult paar tundi ja homme on ta juba eile." 

Nüüd on nädalajagu möödas, magister tehtud, ülikool seljatatud ja eile sain kätte eksmatrikuleerimisteate: "Tartu Ülikooli senati 28. mai 2021. a määruse nr 3 "Õppekorralduseeskiri" punkti 87.1 alusel eksmatrikuleerin alates 20.06.2022 seoses õppekava täitmisega täies mahus sotsiaalteaduste valdkonna magistriõppe õpetajahariduse (162717) õppekava sessioonõppe üliõpilase Sirly Hiiemäe." 

Suure tõenäosusega saab sellest päevast ühel hetkel episood mõnes järgnevas raamatus, sest . . . sest emotsioonidest laetud, sõna otsese mõttes füüsilisest valust kantud, vaimset pingutust nõudnud ja viimase jõuvaruni kuhtunud minutid on nüüd minu peas ennast kenasti mälestustesahtlisse kuupäevaliselt ära markeerinud ja iga heli, lõhn, tegevus, inimene on mulle meelde jäänud. 

Küllap mõtiskles vähemalt korraks mõni tartlane imestunult, et miks see kenasti rõivas naine sõidab eskalaatoril paljajalu.... Kontekst on hädavajalik ;) 

Tulikuum neutraalsus – kas uus tegelikkus?

Võimalusteohtra teabekülluse ajastu metamõtlemise virvarris võib antopomorfne saatangi jalad murda, rääkimata tavainimesest, kelle vaimu, ihu ja tundeid vormivad reeglid, mis uuele ajastule selgelt kitsaks jäänud, kuid kogemus puudumisel pole paremaid kusagilt võtta. Ometigi tuleb multifunktsionaalsel isikul mitmete ühiskonnas aktsepteeritud rollide vahel laveerides lähtuda nii seesmisest moraalikompassist, potentsiaalsest eeskujuks olemisest ning kõige lihtsamal tasandil inimlikuks jäämisest. Kuidas küll?  
Lapsevanemana jälgib teda teadliku elu jooksul valvsalt silmapaar, kes võtab šnitti käitumisest, kõnest, arusaamadest ja väärtushinnangutest, mida kodu pakub. Kolleegina töökogukonnas kujundab inimene endast tervikkomplektina usaldusväärse ja kompetentse kaaslase, kellega saab arendada mistahes situatsioonis tõhusat töödialoogi. Partnerina eeldatakse lojaalust, truudust, mõistmist ja hoolimist;  sotsiaalset aktiivse ühiskonnaliikmena tuleb jääda mõõdukalt viisakaks kõikide multikultuursete,-seksuaalsete,-religioossete mõtteviiside suhtes, sest võimalus valestimõistmiseks on suur. Pedagoogina tuleb ennast kursis hoida uuemate kasvatusmeetodite ja õppevahenditega ning kohaneda silmapilk ümber, kui sotsiaalsed käerauda mingil põhjusel kinni klõpsatavad. Kirjanikuna tuleb käsitleda tundlikke teemasid aadelikku resevreeritusega, sest kirjanik on oma ajastu hääl. 
Kuidas aga säilitada polümastaapne neutraalsus sedasi, et ükski vanus, nahavärv, usuline kuuluvus, seksuaalorientatsioon, tööharu või poliitiline agitatsioon, millegi poolsus või vastasus ei muutuks millekski enamaks, kuidas on võimalik säilitada tuliste teemade keskel neutraalne hoiak, mis ei riivaks kellegi olemist?
Sellelele vastuse otsimisega näib tänapäeval keskealine, haritud, heteroseksuaalne, pigem usuleige, töötav, ennemini heledavereline, seisukohti ja ühiskondlikku häält omav ja püüdes säilitada sooneutraalsust – isik – tõsiselt hätta. 
Nii mõnigi kord kisub miski krõbedat kommentaari kirjutama, kuid mine tea, millal keegi sellest vihakõne välja loeb. Enne tasub hingata kümme korda sügavalt sisse ja välja; mõelda hajusmõtteid, võtta ette liikumispaus; vastata pikale nõudmisele alles kolm tundi pärast kirja kätte saamist, et esmased emotsioonid oleks võimalikult maas;  võtta ohates vastu sanktsioon või reglement; leida üldistavam lähenemine vaatenurgale ja möönda, et asju saab ajada erapooletult positsioonilt.
Sest see ongi võimalik! Kuivõrd igal nähtusel on äärmuslikud variatsioonid, kuskil on negatiivne ja kuskil positiivne piiriala, mille eest tasub seista ja võidelda, saab ka neutraalne olla kirglikult, säilitades sealjuures kõik inimlikult aktsepteeritavad tõdemused ja olemised. See näib paisuvat nüüdisaja reeglites orieteerumise nurgakiviks, kõige suhtes säilitada erakordselt tundlik objektiivsus, mis ei puuduta teravalt mitte ühegi sotsiaalse inimgrupi eksisteerimist. 
Siinkohal võiks olla huvipakkuv omamoodi aritmeetiline tehe. Üsna sajandivahetuse paiku küsis õppejõud auditooriumis tudengitelt, mis on haridus. Noorukesed ja eluvõõrad üliõppurid tuletasid meeheitlikult hariduse definitsiooni meelde, kuid literaat esitas oma nägemuse: „Kõigest, mida te koolides õpite, suudate meelde jätta 10%. Kümne aasta möödudes mäletate te sellest 10%. Ning vot see allesjäänud 1% ongi teie haridus“ Kas analoogset mudelit saab rakendada ka  oksüümoronilikult kõlava fraasi - kirglik neutraalus – juures? 
Kirgliku neutraalsuse võtmeks on ühisnimetaja leidmine, umbes samalaadselt, nagu arvatakse miski olevat ajaloolise tõe – kui ikka erinevates käsitlustest 1% kõneleb ühest ja samas nähtustest samaviisi, siis peab ka nüüd olema kõikide mitmepalgsete veendumuste ühisnimetajaks  1 % usutavust ja selle pinnalt saab inimene ehitada enesele andunult neutraalse positsiooni, jäädes mõõdutundlikult viisakuse piiridesse. Protsent ei tundu just suur, aga kannab endas tõele omaseid jooni – kajastab asjade tegelikku seisu. 
Taoliseks kujuneb tänapäeval üha enam vähemusse kalduva inimgrupi (haritud, heteroseksuaalne, keskealine, usuleige, töötav ja pigem heledavereline isik) seisund kõikide multioriginaalsete vaadete väljale – leida see 1% ja olla seejuures tulipalavalt erapooletu. Uus tegelikkus, mis endast jõuliselt märku annab. 

Ka see piir on seljatatud

No nii.. mõnikord on mõned naljad naljakad oma situatsiooni absurdsuse poolest.

Vahel on mõnes mõttes muigele ajavad naljad, mis  on  olemuselt koprofiilsed.

Nüüd siis jõudis see kätte avalikku ruumi,  sest oma üllatuseks plinkisid mul reklaamiribal kaks mängu:

Tõesti? Tõesti? Tõepoolest? Tõesõna? Tõega? Tõsi? Tõsijutt? Ausõna? Päris kindlasti? Ausalt te ei usu - ausalt?! Jumala eest!!!!

Me kurdame pidevalt, et meie lapsed pole enam kasvatatud, aga kui me paiskame selliseid mänge ringlusesse (ma ei viitsi mängude kasvatuslikku külge süüvida, sest mu meelest seda pole -  kõlab umbes sama hästi, kui "Kuidas viia läbi lõbusat enesetappu" või "Miljon võimalust parafiiliate seaduslikuks väljendamiseks"), siis kuhu me jõuame?

Ja kasutan üsna teadlikult 'meie' vormi....

Kes või mis?

EKSS selgitab elu järgmiselt:

1. (üleüldse:) see, mis eristab elusorganisme surnud organismidest v. anorgaanilisest ainest (näit. võime kasvada, paljuneda jne.).

2. inimese, looma ja taime füsioloogiline seisund sünnist surmani. 

Lisaks annab internet vasteks elule ka selliseid selgitusi - elu (ladina vita, vanakreeka βίος) on ainevahetuslike rakulise ehitusega süsteemide aktiivsus.

Elu võib tähendada nii teatud protsesse kui neist hõlmatud organismide kogumit (rakkudest elustiku ja biosfäärini).

Elu, eluslooduse uurimisega tegeleb bioloogia. Bioloogia ja botaanika on omavahel hästi tihedalt seotud.

Botaanika on teadusharu, mis tegeleb taimede uurimisega.

Eluslooduse jagatakse kolmeks domeeniks: bakterid, arhed ja eukarüoodid. Eukarüootide domeen jaotatakse neljaks riigiks: taimed, loomad, seened ja protistid. Botaanika tegeleb neist ühe – taimede uurimisega. Varem (ja paljudes ülikoolides ning käsiraamatutes ka praegu) on botaanika alla kuulunud ka seente, vetikate ja samblike uurimine.

Botaanika peamisteks harudeks on taimesüstemaatika, taimeanatoomia (taimemorfoloogia), taimefüsioloogia, taimeökoloogia, paleobotaanika.

Puu on seletuse põhjal pikaealine kõrgema tüvega puittaim, taim on aga kasvupinnale kinnitunud isetoituv organism, mille kõrgematel vormidel on juur, vars ja lehed.

Mis on küsisõna, mida seostatakse tihti mitteelusate objektide ja nähtustega - vähemalt nii õpetatakse esiemsest klassist alates - mis see on?

Kes on aga küsisõna, mida kasutatakse elusate organismide puhul - kes see on?

Eelnevast lähtuvalt - tõlgenduse järgi tasuks arvata, et puud/põõsad/taimed/seened/vetikad on elusorganismid. Miks me küsime siis nende kohta jätkuvalt mis puu see on? 

Traalimise õpetused

Info ja teabe omamine on üsna suur võimalus valitseda v. käsutada kedagi, otsustada millegi üle. Selle asja nimi on võim. 

Info aga jõuab inimeseni erinevaid kanaleid pidi:  meedia vahendusel, arhiivide vahendusel, keelepeksuna, teabe läbi kammimisel etc.

Üldjoontes on tänapäevane elu tehtud üsna lihtsaks, sest nutiseadmelik  pöidla lisalüli  on ju vägagi konkreetne abiisik (moodsa maailma sooneutraalus!!!) . 

Perioodiliselt aga käituvad täiskasvanud inimesed (rääkimata siis nutiajastatud laste otskohtlusest) nagu kibutäis leili. Kõige lihtsamate asjadega ei saada hakkama ja seda just infootsingu maailmas.

Siit ka kergjuhend internetimaailmas toime tulemiseks:

*Lülita arvuti sisse ja kontrolli interneti olemasolu

*Leia oma töölaualt mõni alljärgnevatest ikoonidest

                         

*Nüüd leia avanenud leheküljel järgmine pilt (võib olla pisut erinev)                              

*Sisesta otsingusse mõni sinu uuritava teemaga seotud sõna. Oletame, et oled kuulnud laulus sõna 'misteltoe' ja sa ei tea, mis see on.  Sisestad antud sõna otsingureale ja sulle avaneb järgmine pilt                                  

*Tõenäoliselt oled veidi hätta jäänud inglise keelega, kuid pole hullu, ka seal saad abi, kasutades kõige lihtsamat google translatet

*Näed, et lehel on mitmeid sõnu? Olles eelnevalt näinud pilti taimest, võiksid loogiliselt järeldada, et ehk on tegemist puuvõõrikuga (vt seal all paremas nurgas on kirjeldus) ja teed nüüd sellekohase otsingu

*Näed küsimust ja vastust? Kliki sellele kõige esimesele lingile

*Leidsid palju infot?

Sa said sellega hakkama!! 

Ja edaspidi talita enam-vähem samamoodi, sest tegelikult on internetis PALJU igasuguseid lehekülgi, millel kolades (loe: lugedes ja lehti lapates) kogud enda jaoks huvitavat materjali. ISE

Harimatus on reaalne pimedus

"Pimedust tauni, see vaimu lööb risti"....

Esimene kirjandusteaduslik (vähemalt pseudoteaduslikult kirjanduslik) lähem kokkupuude oli mul lapsepõlves, kui sattusin nii kaheksa aastaselt lugema Zoja Vosskressenskaja romaani "Ema süda", mis rääkis ... oehh, Lenini emast, Lenini lapsepõlvest, tema kujunemisest selleks inimeseks, kellena maailm teda hiljem tundis. 

Selles raamatus on rõhuasetus emal, Maria Uljanoval, kes sünnitas seitse last ja kellest kolm mattis oma eluajal. Emaduse seisukohalt on see huvitav ja mõttelaiendit omav kirjatükk.

Seal pajatab ka muuseas Lenini isast, Simbirski kubermangu koolide inspektorist, keda kurvastas, et toonastes koolides polnud üldse tüdrukuid ning oli pidanud lahinguid talumeestega, et nood oma tütardele kooliharidust võimaldaksid. Kujutan ette tema võitlusi ebatavaliselt kitsarinnaliste isikute õigele rajale pööramisel ja tolle teose paistel mõistan ma nt vaimuhariduse tähtsust üpris selgelt, sest puutun kokku inimestega, kes on tõepoolest harimatud ja pimedad.

Pole suurimat rumlust, kui elukogemustega inimese väljaöeldud tõed - ja need tõed on tõesti primitiivsed. Ning kasutan meelega mitmuslikku väljendit, kuigi tõde on üks neid termineid, mida saab olla ainult üks. 

Poleks seda ausalt uskunud. 

Ning paradoksaalsel kombel on vaimuhämarus teemaks sellel päeval, kui tähistatakse kunstivabadust (et rõhk oleks HIV ja AIDS-ga seotud teemadel) 

Pinocchio tektoonika

Täna 189 aastat tagasi ilmavalgust näinud Carlo Collodi "Pinocciot" ja selle venepärast Aleksei Tolstoi mugandust "Kuldvõtmekest" on lugenud või näinud mistahes meediumversioonis praktiliselt iga vähegi lugeda oskav isik.

Puunukk tahab saada päris poisiks... Iseenesest huvitav kontseptsioon. Kes aga paelub oma taustalooga, on tegelikult Pinoccio loonud ning temaga igati hädas olnud nukumeister Geppetto.

Erinevates versioonides luuakse temast alati pilt vanamehest, aga mõtleks korra tagasi sellele, missugune võis olla Geppetto oma nooruspäevadel.

Miks ta hakkas nukumeistriks? Tegelt ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.

Miks ta niiväga Pinocciost hoolis?

Miks ta üksik vanamees oli?

Missuguse koolihariduse oli Geppeto varasemalt saanud? 

Kas Collodi rajas Geppetto mingile kindlale inimesele või koondas ta sinna kokku kõikide vananevate ja üksikute näitlejate portree - hirmunud eesootava eraklikkuse, rollide puudumise, närvivapustuse ääremaile sattumine, kuna pole enam midagi, millele elada? 

Carlo ise pole vastamas ja vaevalt, et keegi teine seda tema eest teha võiks, aga iseenesest oli Pinoccio väga õpetlik - kõiks see töö ja lõbu ja valede uskumine ja pahatahtlikkus teiste suhtes...

Seda enam, et Collodi kuulsus hakkas kogunema just pärast autori surma ning eriti siis, kui itaalia idealistlik filosoof, paradoksaalselt liberaal ja vabakaubanduse vastane Benedetto Croce Collodi jutte kõrgelt tunnustas.

Röntgenist

122 aastat tagasi istus Wilhelm Conrad Röntgen hilisööl oma laboris. Ta lülitas sisse voolu katooditorus (vooluallika negatiivse potentsiaaliga poolus v. klemm; sellega ühendatud elektrood elektro- v. raadiotehnilises seadmes, aga ka elektrone emiteeriv elektronseadise elektrood), mis oli musta paberi sisse mähitud. Baariumi plaatinatsüaniidi kristallid, mis vedelesid ligidal, hakkasid helendama. Teadlane katkestas voolu ja helendus lõppes. Seejärel lülitas ta voolu taas sisse, ja kristallid, mis ei olnud mitte kuidagi seotud toruga, hakkasid jälle helendama. 

Järgnevate uurimuste põhjal tegi Röntgen

järelduse, et toru kiirgab tundmatut kiirgust, mille ta nimetas X-kiirguseks. Röntgeni eksperimendid näitasid, et X-kiired tekivad katoodikiirte põrkumisel katooditoru seintega. Teadlane tegi katooditoru spetsiaalse kujuga, antikatood oli lapik, see tekitas intensiivse X-kiirte voo.

Tänu sellele torule õppis Röntgen tundma uute, tundmatute kiirte peamisi omadusi. Hiljem said need kiired nimeks "röntgenikiired".

Selgus, et X-kiired suudavad levida läbi paljude mitteläbipaistvate materjalide, seejuures kiired ei peegeldu ega murdu. Röntgen salvestas ka esimesed röntgenipildid.

Saksa teadlase avastus avaldas olulist mõju teaduse arengule. Paljude ainete omadusi uuriti röntgenikiirte abil. Lühikese ajaga võeti röntgenitorud kasutusele meditsiinis ja mujal.

Röntgen sai palju pakkumisi eri firmadelt, kes soovisid osta leiutise kasutusõigust, aga Röntgen keeldus patenteerimisest, kuna ta ei suhtunud oma uurimustesse kui tuluallikasse.

Aastaks 1919 olid röntgenitorud kasutusel igal pool paljudes riikides. Tänu nendele tekkisid uued tehnikavaldkonnad, röntgenoloogia, röntgenodiagnostika, röntgenistruktuuriline analüüs jne. (vikipeedia.ee)

8. novembril tähistatakse seda murdelist avastust. 

Küll on hea, et inimmõistuse ühendumises juhuslike tähelepanekutega ja neid siis teaduslikult analüüsides, on maailmale antud mitmeid tulemusi.

Tänud, Wilhelm. Sinu avastus muutis maailma. Sõna tõsises mõttes. 

Paber näitab

Aeg-ajalt lahvatab ikka ja jälle peavoolumeedias, seltskonnas, ringkonnas, perekoolis nt arutelu selle üle, kas ikkagi haridus on oluline ja kas ikka kogemus pole see, mis loeb.

Ning peaaegu alati leidub seltskonnas keegi, kellel on tuttav, kes on sisuliselt ainult põhiharidusega, aga väga laia silmaringiga ning tõsiselt nõutud spetsialist kolmel erineval alal, valdab võõrkeeli emakeelse kõnelejaga sama tasemel, oskab väidelda, näidelda, käidelda ning ei olnud võimeline kooliprogramme lõpetama seetõttu, et koolid ei suutnud tema üliarenenud mõistust hinnata ja ta ei mahtunud kuidagi kooli raamidesse ära.

Seepeale teab alati keegi kedagi, kellel on kolmekordne kõrgharidus, aga ta töötab restoranis veekallaja või nõudepesijana, kui talle korduvalt ette näidata, mil viisil neid protseduure teha saab. Heal juhul on see haritud persoon võimeline trükitähtedes lugema ning leiab üles panga ja apteegi viiekordse teenäitamise tulemusena ja kättpidi kohale talutades.

Well, need on tõesti äärmuslikud näited, aga kui hakata üldse mõtlema sellele, mida see kraadi omandamine tegelikkuses ikkagi näitab, siis miks seda vaja on?

Olen alati mõelnud, et kõrgharidus ja selle saamine kannavad eneses püsivuse, pühendumise, süsteemsete teadmiste omandamise märke. Baasi loomine, millelt saab edasi minna, leida seoseid näiliselt seostamatutest distsipliinidest, osata kasutada andmebaase, koostada mahukaid dissertatsioone, uurida mingeid valdkondi süvendatult. 

Muidugi on erialasid, mis on omandatavad praktiseerides (no pole ju mingeid seppade instituute, pigem ikkagi tegevus õpetab), kuid kumma kätte te  näiteks enda tervise usaldaksite? Iseõppija või ülikooli lõpetanud arsti kätte (ok siin pole tänapäeval ühte ja head vastust, aga ülikoolis õppinud arstil on vähemalt paremad ja loogilisemad teadmised inimkeha anatoomiast ja füsioloogiast - ikkagi rakud, koed, elundid, elundkonnad ja nende (düs)funktsionaalsused on süsteemipäraselt selgeks saadud)?

Mida näitab hariduse omandamise protsess? Oskust süveneda, olla kavakindel, planeerida aega, lugeda.

Ütlen ausalt, et pärast MA töö kaitsmist ma järgmisel päeval nutsin. Korrastasin töö jaoks  kogutud materjale ja ma tõepoolest lasin pisaratel voolata, sest see tööks formuleerumine; kõik need tunnid, mis sai arhiivides, telefonides intervjueerides, raamatuvirnu töödeldes, artikleid lapates ja lugedes veedetud; kõik need loetud  ja pähekulunud tekstid, mida humanitaarias on ilmotsata mõõdus; pingerikas mõtlemine ja teoreetiliste momentide ühendamine uurimisobjektidega - need olid mu elu ühed parimad tunnid. Mulle meeldis/meeldib haridust omandada. Kuidas see tüütu ja mittevajalik võis olla? 

Arvan, et kõik teadlased on oma uurimustes seda tunnetanud, kõikunud lootusetuse ja inspiratsiooni kiikingu aiste vahel ja kõlkunud ideede teostamise ja teostamatuse skaalal üles-alla.

Ning iga haritud inimese kirjutatu/tehtud töö/uurimuse tulemuse praktilised saavutused/ muudatused on olulised, sest need kujundavad ja suunavad järgmisi põlvkondi, kus teadmiste kogemus on lõimitud elukogemusega ning nende kahe tulemusena sünnib miski suur ja võimas - uus ja arenev isiksus.

Kas ta (loe: haridust tõendav paber) on  ikkagi tarvilik? Ühest mõistmist kindlasti pole, aga vähetähtsaks teda tunnistada ei saa...

Või kuidas?

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 

Nii räägib meile vikipeedia.

"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"

Nii olla Martin öelnud.

Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

Mool, mool, mool

Mool on ainehulk, milles sisaldub Avogadro arv (vt viide) (6,022 × 1023) loendatavat osakest, mis on sama palju kui aatomeid 12 grammis süsiniku isotoobis massiarvuga 12.

Mooli mõiste kasutamisel tuleb täpsustada loendatavate osakeste tüüpi: nendeks võivad olla aatomid, molekulid, ioonid, radikaalid, elektronid, mingid teised osakesed või eespool nimetatud osakeste kindlalt määratletud grupid.

Mooli kehtestas 1971. aastal 14. Vihtide ja Mõõtude Peakonverents. Mooli "suurus" valiti nii, et aine molekulmass ja 1 mooli mass grammides oleksid arvuliselt võrdsed.

Täna tähistavad keemikud moolipäeva, eriti 6:02 a.m. ja  6:02 p.m., sest see number on ameerika kirjastiilis tähistades 6.02 10/23 ja mida saab  tinglikult võttes  lugeda Avogadro arvuks

Nii vestab meile kõiketeadev vikipeedia

Statistiliselt ettelugedes sh ka osteoporoosist ;)

Kolm ühes komplekt. 

Täna saab rääkida ettelugemisest, täna saab kõnelda maailma statistikapäevast ning ka osteoporoosile pühendatud päevast. 

Florence Nightingale saavutas Krimmi sõja ajal suure läbimurde, kuna oskas hea hoolduse ja statistilised näitajad korrelatsiooni lüüa: ta pani tähele, et haavatud meeste paranemisnäitajad tõusid tunduvalt, kui õhutada ruume, anda värsket vett, valmistada kvaliteetsemat toitu, vahetada korralikult voodilinu, pöörata tähelepanu ruumide hügieenile, vahetada sidemeid tihedamini ning lasta vahepeal patsiente vannitada (voilaa ja sedasi sündiski kaasaegne õendus) 

Osteoporoosiga pole veel väga tihedalt kokku puutunud, tean, et see on vanematel inimestel ja rohkem naistel, seotud östrogeeniga. 

Ettelugemisega on aga sedasi, et kord  Heljo Männi "Mõmmiaabitsast" juttu poegadele ette  lugedes  ärkasin sellest, et raamat kukkus peost maha....Arvake ära, kes veel rahulikult üleval olid? 

Täna tähistame tööalaselt ka kahte ühes - loeme Soome Vabariigi 100. sünnipäeva puhul "Kalevalast" katkendeid - pühitseme sugulashõimu homse hõimupäeva tarvis ning ettelugemist ka.

Keeleprojektid viivad...

Selgunud on omanäoline tõik - realiseerin end õpetajana rohkem kui kunagi varem.

Ja mitte pelgalt koolis, kus on halvemaid ja paremaid aeg, vaid ka väljaspool, erinevates projektides.

Suvel sai oldud keelekohviku perenaine ning sügisel tuli  pikalt planeeritud Harku.

See ukse kinniminek, kui tead, et jääd poolele, kust saab ainult kaardisüsteemi alusel välja, mõjub üllatavalt frustreerivalt.

ID-kaart tuleb ära anda, isiklikud asjad kappi panna, ehted ära võtta.

Paberid ja pliiatsid antakse. 

Põnevust kütab asjale juurde, et üks õpilastest ei tea mitte ühtegi sellist keelt, mille baasil oleks võimalik suhelda. Viipekeel ja joonistamine, milles pole eales tugev olnud....

Kui tavaliselt on võimalik keeleõpetamise juures kasutada telefoni või arvutit, siis nüüd taoline võimalus puudub, õppevahendid on limiteeritud...

Aga seda huvitavam tundub kogu protsess.

Vaatab, mis saab. 

Siuru esmakordselt ja avalikult

Sada aastat tagasi esines Siuru esmakordselt avalikult. Tallinnas. Estonia saalis.

Isekeskis mõeldes - nad olid tõesti hämmastavalt moodsad ja kaasaegsed, boheemlaslikud, kirglikud oma tegemistes ja tundeelamustes. 

Kuigi ilmselgelt elitaarsete kunstiinimestena (kuidas õnnestus meestel va Semper pääseda sõjalise kutsealuse staatusest?) oli neil maailmas valitseva poliitilise olukorra taustal võimalus meeliskleda loomingus ja tegeleda omaenese tundemaailmaga, on nad jätnud jälgi kõik koos ja eraldi - Gailit, Adson, Under, Tuglas, Visnapuu,  Semper, hiljem Alle ja Barbarus. 

Tõmban mõneti paralleele Euroopaga - kui Zürichis 1916 alustatud dadaistlik suundumus oli reaktsiooniks ilmasõja hulluse vastu, siis võiks ka Siuru olemasolu ja tekkimist seostada mõneti just sellega, et keset häda ja risti ja viletsust oleks ometigi üks vaiksem ja tasesem pinnas, kus tundetormidele valla lasta.

Eile kõndisin Siuru majast mööda, mõtlesin kõige selle peale, mis võis saja aasta eest neis akendes toimuda, missuguseid mõtteid nad võisid mõelda ja...kuradima kahju, et "Printsess, paaž ja Feliks" valitud filmiks ei osutunud...

Ning ma mõistan ka, miks Marie ja Friedeberdi suhtest suhet sellisel viisil ei saanud, miks Under otustas lõpuks ikkagi Adsoni kõrval vanaks saada ja miks Tuglas Eloga oma eluteed sidus (kahtlemata oli tegemist särava naisega ning teda võib nüüd julgelt iseseisvalt kirjanikuks pidada - tema päevikud on kõnekad, kujundlikud, kirjanduslikud, informatiivsed) - kumbki poleks suutnud loobuda Suure Sära nimetusest, sest kahtlemata on ühe luulelaad ja teise novellitsemine nüüdiskirjandust mõjutanud viisil, millest toona ainult unistada osati.

Ning saja aasta eest vakatasid hääled, kui kuulati.. aga mil viisil see esinemine toimus...?

Õpetaja,õpetaja....

Meil, tänastel päevakangelastel, õpetajatel, on lisaks lapsevanematele tohutu võim antud - me saame kujundada noore inimese  mõttemaailma kõikvõimalike viiside ja vahenditega, alates sellest, kuidas õpetaja välja näeb, seisab, käitub; ümbritsevasse keskkonda ja aega suhtub ning kuidas ta oma ainet annab.

Õpetajad - nii nagu kõik inimesed mistahes elualadelt - oleme erakordselt varieeruvad isiksused ning see ei sõltu pelagalt soost ja vanusest, vaid ka iseloomust, teadusharu esindatusest ning mitmetest muudestki seikadest, millega igapäevaelus kokku puutume.

Aga - nooremana ning kui pojad olid väikesed, ei mõistnud ma õpetajaks olemise  hüvesid, nüüd on need kuidagi selgemad.

Ning võimalik, et lapsena mängitud õpetaja on siiski olnudki minu kutsumus (kirjanikuks olemine on selle juures vägagi võimalik). 

Mul on lahe, mahe, vahe ja tahe töö.

😊Kõikidele õpetajatele tänasesse päeva 🎺🎼häid soove, mõtteid ja meeli 💐

Edasi andma

Inimest eristab hõimkondliku kuuluvuse põhises taksonoomias (loodan, et bioloogid nüüd ei minestunud) teistest oskus moodustada artikuleeritud kõnet. Omapoolselt lisaksin, et mõtestatud kõnet, aga väikese klauslina küsimus lisaks - kas ikka on alati inimkeeli vahendatud tekst sisukas ja mõtestatud?

Kui Under kirjutas kunagi luulekogu "Mureliku suuga", siis valutas peagi võõrsile pagendatud poetess toonase olukorra pärast (ilmus 1942), nüüd aga küsin mina mureliku suuga, et missugune saab olema "Olukord tulevikus", sest märkan üha enam ja enam känguvat väljendusoskust kõnetsi ja kirjatsi.

Nagu tangidega kisu täislauseid inimestelt välja...

No, eeeee... nagu, suht, äää, väääää....määääää

Õudne.

Sõnu ei teata. Veel hullem - emakeelt ei osata. 

Kui mulle muidu nett meeldib, siis nüüd tahaks küll selle pagana võrgustiku maapõhja needa, sest osaliselt on just see sotsiaalmeedialik suhtlemine tinginud mää-äää-vää-K olustiku, kus sõnad enam tähtsust ei omagi...

Iseenesest ...eee....noh, ongi, eksju?

Aga kuidas parendada väljendusoskust? Kas keegi peab kolju lahti muukima ja seejärel sinna hea kõneosavuse sisse kallama?

Või saab indiviid ise ka midagi ära teha? Nt lükata näpu külge kleepunud nutiseade nurka, kuulata oma umbes rinnaku lähistel sisuliselt hiberneerunud omanimelist keeleisikut ning asuda sõnavara rikastama: lugedes, kirjutades ja täislauseid moodustades. Keel - see tugevaim lihas inimeses on mõeldud kasutamiseks ja seda muuseas ka kõnelemise seisukohalt. 
Ja kui kõne juba tuleb, siis voolab kiri järele ja ja inimsed jäävad vaatama - kes on see sõnasuutlik ja hirmupaineta esineja?

Mõtle, oskab isegi täislausetega vastata ning kõnes on suisa kuulda liitlauseid...

Seosed

Kui keeruline on luua interdistsiplinaarselt seoseid loogiliselt järeldatavate asjade vahel?

No näiteks nii lihtsas asjas, et kui räägitakse kirjandusest, ei saa rääkimata jätta ajaloost, sest need asjad oma üksteisega tihedalt põimunud.

Või nt selleks, et mistahes kirjutatud ja emakeelset teksti saab lugeda ja seda enese jaoks mõtestada mistahes teadusharus ainult siis, kui sul on tähed selged ja on arusaadavad kokkuleppelised kombinatsioonid ehk sõnad.

Või et elementaarne, süsteemne baasharidus pole mõeldud õppurite isikliku elu segamiseks, vaid just nimelt inimeste peas seoste tekitamiseks ja kasutamiseks.

Alalõpmata on kuulda, et koolis õpetatavast pole midagi kasu. Aga kas see ikka on päris nii? 

Et mitte ükski seik/nähtus/objekt/aine, mis kuskilt õppest läbi käinud, on tegelikult kasutu pahn, mida mitte kunagi mitte kuskil vaja ei lähe mitte ühelgi tingimusel?

Mõtleme, mõtleme veel...

Finessid

Pealiskirjas peituvad peened põhisõnad (?). Tegelt on asi oluliselt lihtsam. Märgata enda ümber lisaks inimestele ka selliseid nähtusi, mis kannavad endas hoonete külge kuuluvate osiste huvitavat minevikku. Sorteerides/komplekteerides/organiseerides märkasin teatud seaduspärasusega korduvaid fotomotiive, mis rändajaliku pealetükkivusega jälle ja jälle silme ette maandusid.

Puidust maja välja ulatuv terrass, kivihoone bareljeefidest katuse nurgaalune  - ei teagi, kuidas neid arhitektuurilisi hetki kutsuda võiks...

Kindlasti saaks tänane sünnipäevalaps, kuulus arhitekt Renzo Piano minu saamatute sõnade üle kõvasti naerda. 

Tema loomepärandisse kuuluvad mitmedki tuntud

hooned üle terve ilma: Pompidou keskus Pariisis (olen käinud); NEMO Teadusmuuseum Amsterdamis (ei teadnud tänaseni selle olemasolust midagi); Kalifornia Teaduste Akadeemia hoone Ameerikas (vt eelmisi sulge); Botini Kunstikeskus Hispaanias (vt eelmisi sulge); Stavros Niarchose nimeline Kultuurikeskus Ateenas (vt eelmisi sulge)

Aga mina ei ole ju arhitekt ja ei valda selle nüansirohke ja teadmistenõudliku eriala spetsiifilist keelt. Kuigi see tundub äärmiselt põnev  olevat.

Kersti Merilaas on kirjutanud luuletuses "Hingepuu": "/.../Ausad härrad arhitektid, tühistage need projektid, sest et hirmus on, kui hukkub igihaljas hingepuu./.../"