Sotsiaaleetika

Sotsiaaleetika on praktilise eetika haru, mis rakendab eetikat sotsiaalset laadi küsimuste lahkamiseks. See tähendab, et problemaatilisi sotsiaalseid tingimusi uuritakse eetilisest aspektist, analüüsitakse võimalikke tegevusi ning püütakse leida lahendusi.

Sotsiaaleetikat käsitletakse erinevalt. Üks lähenemine eristab inimeste kui indiviidide moraalset toimimist ja inimühenduste tegevust. Selle suuna esindajad keskenduvad sotsiaalsete institutsioonide – rahvuste, korporatsioonide, valitsuste – tegevuse uurimisele eetilisest vaatenurgast. Teine lähenemine põhineb veendumusel, et kogu eetika on sotsiaalne, kuna eetika toimib ainult sotsiaalses võrgustikus. Ilma sotsiaalsuseta poleks ka eetikat. Sellest lähtuvalt uuritakse, kuidas sotsiaalne keskkond kujundab inimese moraali, ning vastupidi, kuidas individuaalsed moraalsed valikud mõjutavad sotsiaalset konteksti. (https://www.eetika.ee/et/188652)

See on terminipõhine selgitus. Termini tagusust me ei tea.  

Mõiste tõi kasutusele Alexander Konstantin von Oettingen, Liivimaa päritolu Eesti usuteadlane. Enese jaoks on usukäsitlus alati pisut konksuga teema - tõden inimeste tarvidust omada usku millessegi või kellessegi, aga oluliseks oma elus seda ei pea. 

Von Oettingen viljeles sotsiaaleetikat päris

omanäoliselt, rajades 1888 hooldekodu töötute käsitööliste jaoks. Miks just käsitöölised? 

Iseenesest üks huvitav ajalooline seik, mida tasuks lähemalt uurida.

Kibuvitsal on üks tegelane, Lilo Naatus, kes peab minema Vanade Vaimutegelaste Puhkekodusse. Sealne asutis koondab küll õige kummalise pildi nendest, kes majas varjul, kas taoline oli ka see käsitööliste hooldekodu?

Kuid olgu,  mis on,  190- sünniaastapäev von Oettingenil on ning vahel tasub mineviku pisut tolmustel lehtedel sõrmetsi joosta - et lihtsalt mõelda, kes ja kus ja millal ja miks mida ja kuidas teinud või olnud on.

Antoine de Saint-Exupéry tsiteerimine..

...sobib ainult neile, kes tema loomingust ja selle tagamaast ka tegelikult aru saavad. Autor poleks tõenäoliselt kunagi aimanud, et 21. sajand (para)fraseerivad tema töid nii õrjetukesed kui ka tegelikud taipajad.

Oli hea raamat, oli, aga.. seda ei peaks mitte lugema inimesed, kelle pilk on tühi, varbad paljad ja õhukesed juuksed ilmetud ja blondeeritult ludus vastu pead.

Inimene peab alati ikkagi mõistma, millal ja miks mõnda autorit tsiteerida ja millal mitte. 

Õrnalt riivates

ERIYVRZG

Õpetamise juures on üheks parimaks osaks see, kui sa küsid juhendatavatelt tagasisidet ning sulle öeldakse umbes nii: "See on keeruline, aga päris huvitav, palju saab teada."

Kooliaasta lõpusirgele lähenedes saab tegeleda teemadega, millega vast igapäevaselt inimesed ei tegutsegi, aga aeg, ruum, aegruum, elu, surm, filosoofiline küsimus - need on just selliseks mõnusaks virgestuseks.

Ning mõnes mõttes asjakohaselt ka - möödub ju täna 66 aastat, kui 20. sajandi suurimaid filosoofe mõtlemise ja hingamise lõpetas: Ludvig Wittgenstein. 

Nojah, eks esmakursuslasena oli epistemioloogilise "Tõsikindluse" tagamaade avamine märksa keerulisem, kui nüüd, mil  inimteadmise päritolu, loomuse ja piiride uurimine on mulle arusaadavam. Need tema viimastel aastatel kirjutatud märkmed andsid alust diskuteerimiseks teemal, kas mõtlemises on omad voolud umbes nagu hoovused on ookeanites ning keerukohad jõgedes. 

Haa, ja üks kursuseõde (kes tegi mingis etteütluses, kus oli võimalik teha 40 viga, kokku 39) sai endale hüüdnime Tõsikindlus, sest ta läks vaidlema üldfilosoofia eksami järgselt oma hinde üle professor Mart Raukasega ning meid hämmastas tema veendumus, et Raukas on mõistnud Wittgensteini valesti....

Praegugi ajab muigama....

_______________________________________

Pildid veebist

7 asja, mida....

Iga sait pakub erinevates numbrikombinatsioonides huvitavaid asju, millega inimene võiks ühel või teisel viisil tegeleda, kaalu kaotada, ennast stiilsemaks muuta, paremini koinida etc, etc, etc.

Oletame, et http://sirly-svingpastellides.blogspot.com.ee/ pakub ka mingeid asju, mida ei teata või siiski teatakse, aga need on ununenud:

1. Et hommikul õigeaegselt üles ärgata, tuleb õhtul korralikul ajal magama minna ;).

2. Et lugeda huvitavaid raamatuid, selleks peavad olema eelnevalt tähed selged.

3. Et osata arvutada, tuleb tunda numbereid.

4. Et pilli mängida, peab olema muusikalist kuulmist ja oskama nooti lugeda.

5. Et saada palgapäeval palka, selleks tuleb eelnevalt tööd teha.

6. Et teostada ainevahetust, peab olema elus.

7. Et täita virtuaalmaailma, peab olema ligipääs internetti.

Allikas: uldineelu.com

Kultuurisärtsu vajadus

Kord oli üks sünnipäev. See toimus kevadisel ajal ja kuskil aias. Inimesed olid reeglina need, kellele meeldis noh... sooja ilmaga istudes üks soru ära teha.

Söödi ja joodi ning naljad olid kahesuunalised: allapoole kehaosad ning see, kuidas üks või teine oli siis ja seal ikka pidu pannud, ära kustunud, kellegagi kakelnud. 

Viisakusest sai ikkagi tunnike istutud, siis sai mõõt täis ja ma vabandasin ning tulin tulema.

Vastukaaluks tellisin ma endale Ants Eskolast dokumentaali ja vaatasin, kuna vajasin mingit kultuurusärtsu. 

Adun tegelikult väga hästi, et kultuurilised hüved on sekundaarsed ning nendega saab tegeleda ainult sellisel juhul, kui  primaarsed vajadused hingamise, sigimise ja ainevahetamise teostamisel on täidetud, aga tõesti - no vajad midagi hingele ka.

Kas teooria või t e o o r i a?

Põhiliselt praktilise inimesena, kes käised üles käänab ja asja kallale asub, on minu jaoks valdkondades eksisteeriv teooria kahtlemata hädavajalik, kuid kas teooriate üle teoretiseerimine peaks igapäevasena inimesi vaevama?

MA sain ma vaatamata väga pikale ja põhjalikule ettevalmistusele kõigest "hea", sest ma ei olnud niiväga teoreetiline, kui seda kirjandusteadlaselt oodati. Minu teema oli pisut teine: "/.../Uurimismetoodikaks olen valinud eesti kirjanduslookirjutuses levinud traditsiooni, kus biograafiline aspekt on ühendatud detailse tekstianalüüsiga, uurimisaluste kirjandusteoste lähilugemisega. Selline tekstianalüüs on omakorda suhestatud ajalooliste sündmuste ja toonaste olukordadega. Lisaks olen kirjandusloolise teabe saamiseks kasutanud nii arhiivimaterjale kui teemaintervjuude meetodit/.../"

Vahel mulle see sõna 'teooria' väga ei meeldi. Vahel on nii, et väga-väga-väga kirjutamiskesksed (ütleme nii, et ainult see toob leivaraha lauale) inimesed ei näe teoreetiliste suurmeistrite taga (jah, need mõistused on kõik hiilgavad olnud ja nende nägemused on maailma muutnud, kuid...) primaarset ja olulist: nt sõltumata hetkest, kas Lacani psühhoanalüüs sisaldab mõjutusi nii strukturalistlikust keeleteadusest ja on  tuntud selle poolest, et väidab mitteteadvuse olevat struktureeritud samal viisil nagu keele, tõuseb Päike idast ja loojub läände, inimene vajab katet, sööki, tervist ja armastavat perekonda ning igapäevaseks elamiseks tööd kui sellist. Ilmselt poleks Heideggeri ontoloogiline suundumus mitte kuidagi mõjutanud 20. sajandi suursündmusi, need juhtusid siiski.

Linnud laulavad, ööle järgneb päev, inimesed armastavad, saavad lapsi, loevad ja naudivad kultuuri - kõik on väga kena, aga kas inimesed peaksid tundma nörri, kuna teooriatest teoretiseerimine on mõned koolkonnad isekeskis pisut tülli ajanud.

Ma ei tea, ilmselt mõtlen pisut valesti, aga kas mitte kõik need teooriad ei peaks rakenduma praktilisse elukäsitlusse kui instrument, mis aitab luua seoseid ja tõlgendada ühiskonnas omavaheliselt suhestatud nähtusi/toiminguid/ sündmusi?

Ma muidugi ei oma doktorit (haa, minu puhul väga kahemõtteline ;) ), et võtta kaalukaid seisukohti, aga vahest on mõnest mu haridusest kasu, et näha teooriate praktilisi väärtusi?

Kivinenud arusaamad

Vahel suudavad inimest üllatada isegi elukogenud

ning üldjoontes intelligentsed kaaslased, kes oma harituse, mõtlemisvõime, silmaringi, lugemuse etc annavad aimu vahedast mõistusest ning oma abivalmidusega märku heast ja suurest südamest.

AGA... ma kuulasin kulm juuksepiiril, kui seesama kolleeg ütles, et seaduslikult abiellumata inimene ei tohiks tegelikult traditsioone teistele õpetada, sest see pole lihtsalt sünnis.

Ma jään harva sõnatuks ning kaema mõttevälgatusega ebahiilanud isikut, näitamata üles vajadust  kõrvadesse kohiseva verepahvaku jõudmist pähe ning seejärel märku sellest keemisest, mis sunnib mind aeg-ajalt.. eee.. noh, saate aru küll.

MY ASS!!! Kas kahele lapsele elu andmata jätmine oleks olnud sündsam? Kas minu väärtus kodaniku, naise, ema, õpetaja, kirjanikuna on sellevõrra madalam, et passi pole templit löödud?

Mulle meenub Endla Tegova "Põlvili" Klotilde, kes peab büroo ees aru andma, miks ta töötab õpetajana ning on samas abielus olemata kolme lapsega üksikema (lapsed on minategelase omad, neil on selline kokku-lahku suhe).

Lugupidamisest vanema inimese vastu ma seekord veel ei käratanud.

Aga tõesti - oletagem, et ma olen seaduslikus abielus nt türgi naisega - kas see teeks mind automaatselt väärikamaks?

Või oleksin nt mõnes haaremis seaduse silmis täiesti ametlikult kuues naine?

Või abielluksin 95-aastase ratastoolis istuva sigarikka papiga, kellele oleks vaja ainult pisut hoogu anda ja nõrk süda lõpetab tukslemise?

Või oleksin abielus alkohoolikust biseksuaalse poksitreeneriga, kellel on kombeks minu peal oma viha välja elada?

Nii kivvi raiutud arusaamad ei tohiks koolmeistritel küll olla.  
Tahaks kohe uurida, miks on nii tsementeerunud mõtted? Lohutab küll aga teadmine, et  ka kivid murenevad....

Ühtne tervik

Me tajume ümbritsevat ning elame ööpäevas läbi iga sekundi. Neid siis kas hingates, eritades, mõeldes, töötades, süües, juues, pestes, sportides, õppides või töötades, kuigi me neid sekundeid eneses ei adu.

Ajaühikud moodustavad nagu ühtse pärlikee, mis vahel sarnaste ja vahel väga erilistena meid mingil põhjusel muserdavad, õnnestavad, vaevavad, muudavad, sunnivad.

Ja kui nii hakata võtma, siis minu rakud moodustavad kudesid, koed organeid, organid elundkondi, elundkonnad minu. Mina olen inimene, kuulun kodutänava persoonide hulka, kodutänav on osa kodulinnast, mis omakorda kodumaa. Kodumaa asub Euroopas, Euroopa Euraasias ja Euraasia planeedil Maa. Planeet Maa asub omakorda Päikesesüsteemis ja see osa Linnutee galaktikas ja   tähtedevahelises ruumis etc, etc, etc. 

Ja oluline on, et kõik, mis on, oli, on olnud, oli olnud või hakkab olema siis kui ollakse, oldi, on oldud või oli oldud moodustab iagkülgselt ja kõike haaravalt ühtse terviku

Ambitsioonikus/ambitsioonikas

Kas seksuaalsus on ürginstinkt või mitte?

Voodielu on tegelikult isiklik ja intiimne ning teistel pole sinna asja oma arvamust puistama asuda, aga mitmel korral on tulnud erinevates foorumites jutuks seksi kvaliteet ning need arvamused ja kommentaarid, mida silm loeb, panevad küll mõtlema, et kas inimesed jätsid millaski bioloogia ning inimeseõpetuse tundides käimata. 

Seks on vahend sigimiseks ja paljunemiseks, seda teab amööb ka. Ok, amööb ei tea, aga omal tasandil ta aimab pooldumise tagamaid. Olen alati olnud arvamisel, et eluslooduses on raku tasandil meile ikka paljud asjad sisse kodeeritud  - hingata selleks, et oleks organismis värsket hapnikku, muidu sured sisuliselt kohe; toituda, kuna rakud vajavad ehitusmaterjali ning on mitmeid protsesse, mis otseselt või kaudselt vajavad välispidist manustamist võimalikult mitmekülgsel viisil. 

Ning  liigi püsima jäämiseks on vaja sugutuda (õudne sõna, aga siinkohal üsna ainuõige sisuga). 

Põgusalt mahuka ajaloo jooksul on seksi osatähtsus võtnud mitmeid veidraid ja vähem veidraid vorme, kuid ometigi on läbi aegade olnud ühendavaid jooni -  loomulikkus, looduslikkus, loomalikkus.

Pärast II ms, kui maailm vajas uusi inimesi, muutus tõenäoliselt ka seksuaalsuse käsitlus kui selline ning pärast  hormonaalsete RVV-de masstoodangusse saabumist teisenes seks hullunud vabameelsuseks. 

Süvenedes üha ja üha ning haarates endasse ka kõikvõimaliku meedia kõikvõimalikud võtted. Asjades nähakse seksikuse ja müüdavuse/pandavuse märke ning sõnaga - inimkond on muutunud üheks suureks rahvaste orgiaks, kus miski pole enam tabu, kõik on lubatud, kõike tohib ja kõike peabki tegema. Sest nii on vabameelne ning muidu oled konservatiivne. 

Tänu sellele suureneb inimestel muidugi ka võrdlusmoment - see on selline ning too oli ikka parem ning üldse, see oskab ja too ei oska.

Mitmes foorumis on olnud kekusid, kes teatavad, kuidas naine käes sulab ning on vulkaanilises tipus nii 30 minutit järjest. Ha-ha-ha.

Öeldakse, et kogemus õpetab. Jah, vahest ta lihvib ja parendab, kuid kedagi heaks ta kindlasti ei tee. Seksuaalsus on üks baasidest, üks ürgsematest kaasasündninud instinktidest.
See ka töötab või ei tööta. Lihtsalt nii ongi. Ja pole võimalik, et sa oled alguses väga koba, kuid aja jooksul saab sinust tõeline meister. Kaldun arvama, et see on nii nagu üldse iga andega. 

Oskad laulda ja pead viisi, suurepärane ning nüüd lihvid juurde ja oled vapustav. 

Oskad kujutada maailma ning haarad pliiatseid, joonistad selle üles ning kui saad juurde õiget õpet - saad kunstnikuks. Ehk et nähtuse juured on meis juba sees olemas ning selle väljumisel on aru saada, kas ja mis ja kudias see miski veres olev, loodusest  kaasaantu (arvan, et ürginimestest ka märkas üks, et kuule see võsajünger ju oskab palju paremini söe ja kitseverega pilte maalida, ma jällegi oskan jube täpselt teravaks ihutud otsaga mammutile pihta anda ning too sell seal vist tunnetab kuidagi neid vihmahoogusid ja küttimisperioode ette, sest miks muidu ta jahitantsu jälle tantsib). 

Sõnaga ürganne, mis meis kõigis peidus, on mõnes siiski elavamalt olemas ning see väljendub osavusena juba esimestel proovimistel (nii nagu minul kirjutamine nii 7-aastaselt juba välja tuli) ja kui kaks instinktiivset ürgannet põkkuvad...

Mäletan kohtumist sepaga. Seda müstiliselt ja plahavtuslikult mõjunud sekundipõhist tõmmet, mis meid pooleks aastaks.. ma ei teagi mis lummusesse haaras. Toona mõtlesin, et meie ürgisinstinktid olid täiesti ühel lainepikkusel ning juhenduseta oli selge, mida, milleks, kuidas ja kas on vaja. 

Seksuaalsus on minu meelest ürgne ja kaasasündinud omadus, miski, mis töötab õige inimesega eriliselt hästi. 

_______________________________________

*NB!: kõik pildid on internetiavarustest, autor pole, kasutan teiste inimeste materjale

Hind ja väärtus

Hinnaks nimetatakse kauba väärtuse rahalist väljendust; rahasummat v. hüvist, mis millegi ostmisel vastu antakse v. mida millegi müümisel nõutakse ning hinna all mõistetakse hüvitust, tasu millegi eest; seda, millest millegi muu nimel tuleb loobuda.

Väärtuseks nimetatakse asja, nähtuse v. olendi positiivset v. negatiivset tähendust inimese jaoks; väärtuslikku, tähtsat omadust v. asja;  vara v. teenust, mis suudab rahuldada mingit inimese tarvet ja mille eest ollakse seepärast valmis maksma; millegi numbrilist suurust.

On olemas ütelus - teatakse millegi hind aga mitte selle väärtust.

Hind on käega katsutav ühik mingit materiaalset asja. Väärtus on pigem filosoofiline tunnetus.

Ja nüüd selles portaalis, millest ma varem olen kõnelenud, oli teema, kus küsiti - mehed, millest olete valmis loobuma - kas saunast, õlust või seksist ning mingisugusel hetkel läks jutt naiste ja auto võrdlemisele. Ja selgus, et naised olid väga nõus sellise kohtlemisega.

Selgus lausa, et naistele meeldib, kui neid kalli ja seksika autoga võrreldakse. Mille peale mina oma tulise loomuga natuke ägedaks muutusin - WTF???

Kas tõesti inimesed on segamini ajanud hinna ja väärtuse? Kas siis kõik peab olema müüdav? Ostetav? Rahasse ümmardatav?

Tõsiküll - enamikule meist on mällu graveeritud lause tuntud filmis: "Me kõik oleme müüdavad, mõni on lihtsalt kallim kui teine."

Kas tõesti on kapitalistlik mõtteilm tunginud ka sinna, kus inimene peaks tegelikult aduma enese väärtust.

Ons maailm pöördumatult hukas?

Kiirus

1)Nominatiiv - kiirus

2)Genitiiv - kiiruse

3)Partitiiv - kiirust

4)Illatiiv - kiirusesse

5)Inessiiv - kiiruses

6)Elatiiv - kiirusest

7)Allatiiv - kiirusele

8)Adessiiv - kiirusel

9)Ablatiiv - kiiruselt

10)Translatiiv - kiiruseks

11)Terminatiiv - kiiruseni

12)Essiiv - kiirusena

13)Abessiiv - kiiruseta

14)Komitatiiv - kiirusega

Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale

See sotsiaalne silmakirjalikkus, kus räägitakse ikka ja aina soolisest võrdõiguslikkusest ning ühiskondlikult üldkehtestatud normidest, kuid sugupooltele on ikkagi erinevad reeglid, ajab tegelikult peakese tuliseks küll

Meestele ja naistele ei laiene materiaalsed hüved ja kohustused kaugeltki mitte õiglaselt ning sama kehtib ka nende mistahes muus elusfääris.

Kui mees on teada tuntud naistekütt, siis on ta üks pagana nutikas Robi. Kui naine valib endale vabalt kaaslasi ning võrgutab vastaspoolt, siis on ta kenake portsjon lipakat...

Huvitav. Ja räägitakse, et kõike tuleb teha võrdselt ja last kasvatatakse koos, sest mõlemad tegid ju lapse koos ja miks isa ei ole siis võimeline lapse eest hoolitsema.

Veider maailm ja käsitlused seal sees...

Pilk pööratud sisse

Vahel vajab inimene SEDA HETKE, kus ta saab varahommikuses ja tuulises aias enda ette vaadates, silmad ühte punkti kontsentreeritud, mõtiskleda avameelse hingekloaagi põhjatusse sügavusse.

Sobrada kõikides hämarates sahtlites, torkida helli mälestusi, napilt kaetud paljaid tundeid. Paiguti tundub hingemaa olevat kui paljaks põlenud, mürgitada saanud ja söestunud jäänustega sügavate lõhedaga tundmata pinnas. Paiguti aga lokkavad seal rohelised ja lopsakad niidud, täis Looduse Tahte kõige viljakamaid maiuspalasid.

Mõned sahtlit sisaldavad arusaamatuid mälestusi kooliajast ja mõnes sahtlis on kronoloogiliselt punktuaalse täpsusega üles tähendatud viimne kui sündmus.

Ja kummaline on see, et enesesse pööratud pilk karges ja jahedas hommikus, keset müstilist llinnavaikust nii palju seosetuid sõnu toodab...

Teekonna alguses

Iga etapp elus on tegelikult seiklusrikas ja ohtuderohke sündmuste, otsuste ja valikute koosseis.  

Rasked, keerulised, vahel lihtsad ja arusaamatud tõlgendused tehtavast. Nagu alpinist, kes hea varustusega asub vallutama uut kõrgust, kuid kellel jääb loota vaid oma osavusele, oskustele, varustusele ning teadlikkusele, mida ja milleks ta täpselt teeb. Ning loomulikult see köis, mis tippu vallutades kaaslastega ühendab. Nähtavad ja nähtamatud lõimed, mis koos hoiavad, ühendavad ja vahel ka... kahjuks ei hoia.

Rännata saab uude töhe, uutesse õpingutesse, uude suhtesse, uude olukorda. Muuta seisu, perekonnaliikmete arvu, elukohta, kollektiivi, haridust ja ka tervist. Välimust.

Muuta ei saa oma iseloomu ja põhiväärtusi. Neid saab pelgalt kohendada vastavalt marsruudile.

Suhte alguses ollakse paremad kui tavaliselt. Püütakse näidata ennast kaunimana, asjalikumana. Meeldivana.

Samal printsiibil kehtivad enamik mistahes suhteid, olgu need koolis või tööl.

Kodu ja perekond on vast need, kus võetakse inimesi sellistena nagu nad tegelikult on. Tundes ja teades läbi ja lõhki, et lähedase kulmuvõngatus see hääletoon toob tavaliselt kaasa midagi, millel on tagajärg.

Ma olen kõndinud erinevatel radadel. Tallanud õpetaja käänulist ja mürarikast pinda. Astunud alguses aralt, kuid siis üha asisemalt õendusmaardlas. Korraldanud merenduse avalikke suhteid, toimetanud käsikirja. Müünud ja saanud teadmisi gemmoloogia vallast.

Olnud otsustavatel muudatustel, asunud mõnuraskusest ohates õppima uusi erialasid ja teadnud täielikult, et need, mida ma teen on minu teekonna ühed punktid.

Üks paremaid matku algas poegade eostamisest. Raske alguse ja valusa vahepeatusega sai selgeks, et midagi nii ürgset kui järeltulijatega koos pereteed sammuda, on kuldkäänuliseim ja krobelisim, kui mistahes muu ettevõtmine, sest sealse teekonna lõpp päädib omakorda järeltulijate järeltulijate astumiste nägemisega. 

Vahepeatustes mahti pole ning abitunde ei anta. Aega tagasi ei keerata. Minevikku ei muudeta Sealsed otsused on otsustatud ja tiivalöögi efektina lainetavad ma olevikus ning ilmselt ka tulevikus.

Aeg. Tee. Ruum. Aegruumi tee. Teekonna aeg...

Liigutamine

Sokrates ollla kunagi ennast targutajaks tituleerituna öelnud,e t ma tean, et ma mitte midagi ei tea. Põhimõtteliselt vägagi õige. Aga et ma olen ergonoomikas nii tume, nii tume, seda ma ei teadnud tõesti. Liigutamine, pööramine, keeramine, liulauad ja tõsted, tõstukid ja veel igasugu linadega õhkutõsted... Põnev oli.Aga mõned kohad olid vastakad - minu kui liigutaja jaoks kuidagi ebamugavad. Nt istukile tõstmine. Liiga palju kehaasendit, justkui rebestaks ja võimleks ning üritaks samal ajal kuidagi võrgutav olla...Kuid see praktikum oli päris äge.

Suure Kunsti Sünd

Ilmselt on varemgi minu sõrme alt moodustunud kaeblemine teemal, kus erinevate jumalasulgede puudutamisel on mul enim kahju, et maalimine kuidagi kaugele minust jäi. 
Emale ja vennale jagus, kuid mulle jäi ainult klaviatuur. Vaatasin siin ühte filmi kunstnikust ja temalt küsiti, et millal saab maal valmis? Tema vastas küsimusega - millal sa tead, et oled lõpetanud armatsemise?Kuna siis sünnib See Suur Kunst? Millal peatub loojal pintsel? Millal katkeb graafikul järgmine lõige puugravüüril? Millal leiab Kunstnik, et värvid on õiged ja absoluutsed? Et jooned, lõigud, varjundid ja gammad on paigas ning midagi pole enam täiendada, puhastada, parandada? Kui kunstnik ütleb, et see töö on valmis, siis mdia ta silmas peab? Seda mis tekkis silma kaudu mõtteisse, sai ka lõuendile pandud?Kord jälgisin ma ühe kunstniku tööd, kui ta mind maalis. Kaunis oli see loomingu nägemine. Kuidas ta süvenes ja perspektiivid ja propositsioonid paika pani. Kuidas valguse sättis ja kuidas minul kehaasendit muutis. Kuidas sobivad akrüülid valis. Kuhu see maal sai?Või üks teine kunstnik, kes portreed tegi. Profiili mõõtis, juuksed sättis ja ühe hetke minu elust jäädvustas. See maal on alles. Ema töödega ladustatud.Ja ma olen alati mõelnud, et ilmselt on Kunst Kunstnikule püha. Asi, mida ei tohi, ei taha, ei saa, ei või, ei olda võimeline kuidagi vähendada/vähendama. Kunstnik on oma hinge Kunsti Põrgule lubanud ja sipleb tõenäoliselt eluaeg Loomingu Leegi põletavas kuumuses. See ongi Suure Kunsti Sünd.Värv, kuju, vari, mõõde, meeleolu, tunne, mõte, hetk, värelus...

Keeldun inimestele otsa vaatamast ja halbu mõtteid temast mõtlemast

Enam ma seda teha ei julge. Kõik. See on lihtsalt juba absoluutse hirmu tipp minu elus. Vaatan inimesele otsa ja mõtlen mingil põhjusel, et ohh, siin enam pole midagi.. ei tulevikku, ei olevikku, ei metafoorilist homset, ei lapselapsi ega järgmist aastaaega.Korduvalt, korduvalt olen ma näinud inimeste silmis tühjust, mittemidagist, õudu eesootavas, hirmu tuleviku pärast ning... ohh kuidas seda öelda - ennustan inimestele nende minekut nii umbes-täpselt kuuajalise eksimusega.Patsientidega on see mõistetav - pikk kogemus ja praktika ütlevad, et nii ja nii, sellega on tulemas see ja see. Jume, lõhn, pilk - kõik need asjad kokku üheks sulamiks, tõenäosus teooria pluss ja miinus neli nädalat siia-sinna ja mingi aja möödudes loen lehest, et lahkus see ja see kallis inimene või see ja too..Paha sõnaga olen ma ka. Alguses mõtlesin,et see on pelgalt kokkusattumus, kuid hallooo - kolmel või neljal järjestikkusel korral mõtlesin ja inimesega see juhtus ka.Nt üks õppejõud - selline tüütult vanamoeline ja vanamoeliselt tüütu memm - möödus minust koridoris, olles just nüüdsama tagasi lükanud teistkordselt minu eksamitöö. Memm läks keeltemaja ja peamaja ühendava galerii poole ja ma vaatasin teda ning mõtlesin,et memm võik lävepakul koperdada ning ohhh - pikali ta oligi.Ükskord sõitsin bussis ja imestasin, et MUPO'lased polnud ammu mind kontrollinud. Kolmkümmend sekundit hiljem õngitsesin ID-kaarti, kuna ohhh - seal nad oma roheliselt õõvastavates ülikondades olidki.Paar päeva tagasi mõtlesin ühele oma koolikaaslasele, kellega ma viimati vist viis aastat tagasi kursuse kokkutulekul sõna vahetasin. Ja eile saatis ta mulle facebookis sõbrakutse....Mõtlen inimesele, et imelik, miks ta pole enam üldse kontakti võtnud ja siis kuuled, et hoopis mingi paha asi juhtunud.Kui telefonis tuleb surmateade või mingi muu raske ja murelik sõnum, siis ma juba tean, et see helin kuulutab kurja...Räägitakse legendi suguvõsas, kus emaemaema teadnud manasõnu, et uss lehma ei nõelaks. Ja ennustada osanud ta ka.. Mine sa nüüd võta kinni. Ma vist isegi olen korra või paar seda oma blogis riivanud.Pereliiketest ma sedasi ei mõtle. Säästaks, ah?

Lapsed kasvavad kiiremini kui keegi muu

Eriti enda väänikud, marakrattid, poisiklutid.

Sest veel paar päeva ja pojad hakkavad kooliteed asutma.

Lähevad pikale rajale, sest täna saavad nad 7-aastaseks ja nad loevad ja kirjutavad ja arvutavad ja vaatavad oma ranitsaid ning silitavad koolipluusesid ja üldse... 

Kuid õhtuks on tordialused ahjus, pitsa valmimas ning need mõnusad, lahedad lapsed hakkavad külalistega müttama.

Seitse aastat tagasi kadus mammutina mõjunud kõht nende hetkedega,mil sinu elu pöördus nii muutumatult ja muutlikult teise kosmosesse ja astusid koos poegadega ettearvamatule teele.

Huvitavad kõnelused

Mõnel päeval sa lihtsalt juhtud olema kohas sellisel ajal, kus tee võib täiesti ootamatult ristuda mõne sedavõrd huvitava isikuga, kellega ühiskonanst rääkimine lihtsalt paneb sind unustama kiirustamise kuhugi. 

Väike minutivõtt keset linna, kirgas päike ning külm tuul.

Millest saavad rääkida kaks täiesti erivanuses, erinevast soost ning erinevast rahvusest inimesed? Vabaduse väljakul?

Presidendist. Sambast. Poliitilisest olukorrast. Lastest. Meestest ja naistest. Haridusest. Filosoofiast. Praktilisest elukäsitlusest.

Põnevusest. Ilmast. Uutest raamatutest ning isiklikust elust.

Lahe on lobiseda, juua väike lonks külma topsikohvi ning vaadata endasse ning endast.

Sellised vested teevad päeva õdusaks ning õhtu heaks.

Oleks rohkem kohtumisi. Oleks selliseid inimesi enam. Mitte neid piredaolemisega ning visssilmseid eheeestlasi ning umbkeelseid võõraid. Inimesi, kellega üllatuvalt sarnane maailmatunnetus.

Huvitavad kõnelused