Edasi andma

Inimest eristab hõimkondliku kuuluvuse põhises taksonoomias (loodan, et bioloogid nüüd ei minestunud) teistest oskus moodustada artikuleeritud kõnet. Omapoolselt lisaksin, et mõtestatud kõnet, aga väikese klauslina küsimus lisaks - kas ikka on alati inimkeeli vahendatud tekst sisukas ja mõtestatud?

Kui Under kirjutas kunagi luulekogu "Mureliku suuga", siis valutas peagi võõrsile pagendatud poetess toonase olukorra pärast (ilmus 1942), nüüd aga küsin mina mureliku suuga, et missugune saab olema "Olukord tulevikus", sest märkan üha enam ja enam känguvat väljendusoskust kõnetsi ja kirjatsi.

Nagu tangidega kisu täislauseid inimestelt välja...

No, eeeee... nagu, suht, äää, väääää....määääää

Õudne.

Sõnu ei teata. Veel hullem - emakeelt ei osata. 

Kui mulle muidu nett meeldib, siis nüüd tahaks küll selle pagana võrgustiku maapõhja needa, sest osaliselt on just see sotsiaalmeedialik suhtlemine tinginud mää-äää-vää-K olustiku, kus sõnad enam tähtsust ei omagi...

Iseenesest ...eee....noh, ongi, eksju?

Aga kuidas parendada väljendusoskust? Kas keegi peab kolju lahti muukima ja seejärel sinna hea kõneosavuse sisse kallama?

Või saab indiviid ise ka midagi ära teha? Nt lükata näpu külge kleepunud nutiseade nurka, kuulata oma umbes rinnaku lähistel sisuliselt hiberneerunud omanimelist keeleisikut ning asuda sõnavara rikastama: lugedes, kirjutades ja täislauseid moodustades. Keel - see tugevaim lihas inimeses on mõeldud kasutamiseks ja seda muuseas ka kõnelemise seisukohalt. 
Ja kui kõne juba tuleb, siis voolab kiri järele ja ja inimsed jäävad vaatama - kes on see sõnasuutlik ja hirmupaineta esineja?

Mõtle, oskab isegi täislausetega vastata ning kõnes on suisa kuulda liitlauseid...

Kristjan Jaagule*

Sõnan kõlavalt välja, et eesti keele, eesti kirjanduse, maailmakirjanduse ning kõikide humanitaarteaduste ja mõne loodusega seotud teaduste vahelise interdistiplinaarsete sidemete sõlmimine lõppeb siis, kui mina enam ei hinga. 
Et raamatutega tegelemise lõpetan siis, kui toonelamaile laskun. Et pliitasi ja paberiga kirjutamise  lõpetan siis, kui Liiva-Hannus kella lööb. Et kõige keele ja kirjandusliku jätan selja taha, kui üleviijale mündimaksu maksan. Ning ka emakeelepäeva tähistamise lõpetan siis, kui ma enam ööd ega mütsi ei jaga. 

Oleme kolleegidega välja töötanud terve rea traditsioone, mida siis iga-aastaselt pisut täiendame. Nii ka sel aastal, aga ei tea ju veel, kuidas see päev kujuneb. 

Igatahes on asi kindel ning ma armastan lisaks oma perekonnale ka kõike,  mis seotud meie keele ja selle igakülgsete mõjutustega meie kultuuriruumi ja kollektiivsesse ning individuaalsesse mällu. 

Kristjan Jaak, kus sa poleks - me mõtleme su peale. 
________________________________________
*Kristian Jaak Peterson; õieti Christian Jacob Petersohn (14. märts (vkj 2. märts) 1801 Riia – 4. august (vkj 23. juuli) 1822 Riia) oli eesti kirjanik, esimene eesti soost ja eestikeelne luuletaja.
Muudkui kõndis jalgsi.
Luuletus ja pildid internetist

Kõla, kaunis emakeel!!

1801.aastal sündinud Kristjan Jaak Peterson, kelle loominguline pärand alles 1900.-ndatel Reimani kätte ja Gustav Suitsu kaudu üldsuseni jõudis, tegi sellise kena kingituse oma olemasoluga, et meil oli esimene maarahva laulik ning Faehlmann ja Kreutzwald said temalt ainest oma loomingut luua.

Kas oleks ligi kahesaja aasta eest Tartust Riiga suundunud mees oma sügisestel uinakutel osanud näha und sellisest pärandist? Kas oleks ta Tuule kõrtsi laua taga "Laulu" kirjutades arvanud, et temast kui esimesest eesti soost ja eestikeelsest luuletajast.

Palju õnne!!!

Sõnastus on vale

Vot sedasi öeldi mulle. Töös. Mida meie rõõmus ja üpris eluterve suhtumisega grupeering "Cor Acuta" (nime saamis loost tuleb üks teine kord juttu) ühiselt tegi. Tuli välja, et MINU sõnastus on vale ja hägune.

Ja lauseehitusest ei tea ma ka midagi. Ning sõnavara on kummaline. Mitte harjumuspärane.

Nokiti ja nokiti. Üritasin selgitada ühte momenti meie kenas keeles, aga mõttele tuli tõke ette ja ei suutnud ma seda neile selgeks teha. No hüva, vahel läheb paremini ja vahel halvemini, kuid üpris oluline seik oli see, et õppejõud ei öelnud midagi (nokkijateks olid oponendid). Kuulas vaid ja tegi ühe lisamärkuse.

Aga tjahhh...sõnastus oli vale...

Head emakeelepäeva...

...peaks täna ma soovima endale ja kõikidele filoloogidele ja muidu keelearmastajatele, aga.. aga seda ei tee ma mitte, sest tänane päev kannab lihtsalt ühsinimetajat "Mõõdukalt koinitud tööpäev"

Oehh.. küll ei meeldi mulle saada sugeda teiste asjade eest.

Eksole vahva - mina lõpetasin oma vahetuse reedel ja sain kaks päeva mõnsualt lõõga tõmmata, aga esmaspäeval vaatasin ma kolleegile hommikul otsa ja teadsin varasemate kogemuste põhjal, et nüüd läheb andmiseks. Tablettide ja kirjatöö, sidumiste ja muude asjade tõttu. Ja need asjad mis aset mitte ei leidnud, toimusid siis, kui mina oma vaba aega pidasin. Et mis on nagu minul pistmist. Oeh-oeh-oeh. Sõnaga oli selline vaikselt survestavalt mõjutatud üldine hingeelu.

Kuid kevad piilub lompides ja luusib hoovis, nõrestab puid ja valgustab päeva.

Lind siristab varakult, kohalik koer on öösiti ärev ning autokummide alt pritsib pori.

Tüütud väljendid ja sõnakõlksud

Kõik me kõneleme. Pruugime keelt, kasutame sõnu, moodustame lauseid, häälime ja häälitseme. See on ju inimesele ainsana maailmas omane - rääkida.

Me kuulame ja kuuleme. Mõistame ja saame aru, aga...

No on väljendeid, mis on nõmedad, no on ja sinna ei saa mitte midagi parata.

Olen oma üheksa- aastase filoloogiks olemise jooksul pannud tähele, et mõned lausungid, fraasid ja ütelused ajavad lihtsalt üle mõistuse ohtra kasutamise juures mul niigi tulise vere veelgi enam kobrutama. Olen kogunud, kuid mitte sorteerinud ning alljärgnev ei järjestu mitte kuidagi liba- või ebalemmikuteks, nad lihtsalt on siia üles tipitud:

* sa oled nii nummi

*küll on armas kõhutibu pilt

*armsad olete, äää

*minu kaunitarid

*ole positiivne

*mõtle positiivselt

*kõik on peas kinni

*ta on nii positiivne inimene

*kõigega harjub - ka poomisega, alguses siputab natuke ja siis jääb vakka

*issand sa näed ja ei mürista

*las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi

*tüüpiline

*ta on vaga vesi ja sügav põhi, tegelikult tugev inimene ning kõige armsam sõber

Ning siis on veel see interneti keskkonnast pärit harjumus kõikjale tobedaid ning narruseni tüütuid emotikone toppida.

Ning on mõned inimesed, kes arvavad, et murdekeelt kasutades ning lõppematult filme või raamatuid tsiteerides (ok, võtan omaks - teen aeg-ajalt seda isegi) tundub nende sisutühi tekst kasutuskõlbulik ning originaalselt humoorikas.

Well, me kõik ei oska sõnu seada - see pole teemaks, kuid ometigi ju eeldaks perioodiliselt inimestelt veidi endavaimset loomingut.

Mitmel korral olen täheldanud, et mõned erialad lihtsalt eeldavad teatavat kuivust keeles. Nt raamatupidajad on senielatud elus kohatutena pea alati üdini igavad ja ilmetud (imelik, et see laieneb tihti ka nende välimusele - miks küll?). Mingi kindel muster mida jälgida?

Ei tea, ei tea, ei tea....

Suhtlemisest üldiselt

Mitu tundi päevas kulutame suhtlemiseks teistega?

2? 3? 4? 6? 10?

Ilmselt oleneb see sellest, kus keegi töötab, milline on tema perekondlik staatus, elab ta kusagil tsentrumis või hoopiski asumaalikult värskes metsatukas. Oleneb sellest, kas inimene külastab poodi, tegeleb mingi hobiga, kohtub tuttavatega, elab koos suures leibkonnas ning on sunnitud õlg-õla kõrval teotsema.

Ja loomulikult pole vähetähtis ka suhtlusetüüp.

Telefon, skype, MSN.

Kiri, kõne, viipamine.

Kolleeg, teenindaja, ametnik, transpordikaaslane.

Ema, isa, poeg, tütar, õde, vend, kaaselanik, kojamees, parklakaaslane, garderoobi kapi naaber, postiljon, lasteaiakasvataja, uksehoidja. Lõppematult palju variante.

Mõned ametid eeldavad tuhandeid minuteid suhtlemist. Ja see on kohutavalt väsitav tegelikult. Patsiendid, kaaasõde, arstid, hooldajad, abipersonal, lähedased, omaksed, teiste osakondade töötajad. Telefon tiriseb, tihtipeale tuleb tegeleda kolme või nelja teemaga korraga ning tavaliselt kahes erinevas keeles. Vene ja eesti. Sekka ka inglisekeelselt....

Igatahes töölt naastes tahan ma rahu ja vaikust, sest suhtlemist on olnud liiga palju. Isiklikku, ametialast, elulist, positiivset, negatiivset.

Palju probleeme, palju asju, palju mõtteid, palju protseduure. Kõik nõuab lahti rääkimist, kõik nõuab SUHTLEMIST.

Mäletan kui kooliõpetajana ma esimestel kuudel koju tulin ning sirakil diivanil lesides padja kõrvadele tõmbasin, sest kooli igikestev lärm, müra, lämin, tirisev kell, müdistavad õpilased ning õpetajate valjuhäälsed kõnelused mind täiesti tümaks tõmbasid.

Olgugi, et ma suhelda suudan, rääkimisest rõõmustan, kuulamisest kosutun, vestlemine veetleb ja loba leevendab, olen ma omadega õhtuks ikkagi suss. Mittemingisugune.

Ma üritasin kokku lugeda oma tänase päeva suhtuluskaaslased - hommikul pojad ja vend, siis kasvataja ning kojamees, siis garderoobinaaber, liftikaaslane, öövahetuse kolleegid, päevavahetuse kolleegid, kolm arsti, logopeedid, füsioterapeudid, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tegevusterapeut, 25 patsienti, umbes kümme erineva perekonna liiget, sigaretiruumis mõned töötajad....

Siis isa ja kooliõe telefonikõned. Poemüüja. Kokku teeb vist kuskil 8 inimtundi.

8!!! Ja see on olnud üsna pinnapealne, arvestades nt mereakadeemias läbiviidud üritusi, kus tuli omal ajal esineda neljale tuhandele inimesele kolme tunni jookslu. Õudne!!!

Suhtlemine nõuab energiat ja aega, oskust ja tahet. Ning vähe sellest, suhelda tuleb nii, et kommunikatsioon oleks kvaliteetne. Asjalik, otstarbekohane. Informatiivne. Mõne inimesega ka isiklik ning veidi isegi intiimne.

Vahel tahaks ennast tõmmata ürgsaarele keset ürgjärve, visata enanst ürgmullale pikali, vahtida ürgset taevast ning mömiseda ürghäälitsusi.

Kõne olla üldsegi arenenud sellest, et viipekeeli ei saanud koopaisik teisest samaliigilisest aru. Seda enam pimedas ning tuleta.

Nad hakkasid kurguhäälselt kromisema ning sellest olla arenenud kõne. Suhtlemise alus ja eeldus. Mis pidi muide olema ainult omane inimliigile. Loomad, linnud, taimed, putukad, seened ja muidu muud elutsejad suhtlevad ka, aga oma normeeritult piiratul viisil, üksikute vahenditega.

Ja kas see on hea, et me suhtleme? Oleme pidevas teabevahetuskeerises? Anname oma elust märku? Kõnega? Kas see on üks osa olemasolemisest? Kohal-ja paigalolekust?

Kes seda teab. Ilmselt tuleb kunagi periood, mil inimpõlved ainuüksi otsa vaadates on suutlikud ennast teineteisele mõistetavaks tegema, kuid prageu on siiski vaja kasutada sõnesid kõnedes. Hämmastav igatahes, et enamik aega sinu elust sa lihtsalt SUHTLED.