Matriarhaatlus

Ei tea isegi, kas see sõna on ikka sõna, kuid oletagem, et on.

Peaks siis üldjoontes märkima mõne kogukonna naisiliinipidist võimukandjat, kes on nutikas, teotahteline ja kahtlemata suhteliselt ebameeldiva iseloomuga, kuid... võim pole kunagi teostunud meeldiva inimese käes all. Kas pole nii?

Novot. Sai siin sirvitud "The B&B" 30-aastaseks saamisega seotud artikleid ning tulid meelde perekonna peaemanda  igakülgsed katsetused "oma perekonda kaitsta". 

Aegade jooksul on kinolinale lastud suurel hulgal jama ning tihti on nendes jamades üks naine. Oletame, et mitmekordne lesk vms. Mitmeid lapsi. Minevikus kahtlane armulugu isa poolt keelu saanud noormehega. Laps, kes polegi oma mehe laps. Pihutäis kirju, mida harva kuskilt salasahtlist välja võetakse, saladused - suuremad ja väiksemad....

Nendel on palju muresid: et järeltulija valest soost või valest klassist partneriga ei ühinduks, et mehe pärand kusagile ei kaoks, firma tooks raha sisse, et mingi maniakk ei oleks perekonna läheduses.

Reeglina on nad manipleerivad ja tegelt suht õudsad inimesed, kuid kui nende minevikku kaevuda, siis on seal kindlaid viiteid põhjustele, miks naine selliseks muutunud on. 

Nendes on julgust; pealehakkamist; oskust aega, raha, inimesi kasutada ning neil on ka inimlikke murdehetki: tavaliselt seisavad nad  oma kabineti akna all, vaatavad õue või sõrmitsevad noorpõlvepilti endast ja lapsest ning siis libiseb pilk lapselapsele nt. Ja see pilk on tegelikult viivuks, väga viivuks soe, inimlik, täis seda ürgtunnet, ürghoolt ja ürgarmastust. 

Nagu looduseski. Seal on ju matriarhi ülesanne juhtida hõim  tervelt ja vigastamatult ühest kohast teise - selleks, et vereliin jätkuks, liik välja ei sureks ning mälestus jääks. Nii ka inimestel. Aga ikkagi, kes tegelikult hõime juhib?

________________________________________
Pildid veebist

Raske ohe

Pärast pikka tööpäeva vallandub ilmselt iga vähegi naise huulilt pikk ja raske ohe, mille olemus näitab seda, et esmaspäevased energiavarud ja mahlad on viimseni välja pigistatud: otsas on jaks kehast ning akud läpakal ja telefonil. Telefon suisa lülis välja - nii tilgatumaks tõmbas tänane päev. 

Tunnid, tööde parandamine, koosolek, pikk ja mõnus kohvitamine, siis kerge poering.

Vahel tahaks kohe eneselt küsida, et milleks?

Elamiseks, vastaksin. 

Kunagi oli minu patsiendiks üks võrdlemisi tuntud raamatuillustraator, kes üle 90-aastasena ohkas voodis väga sügavalt, kui ma tal patja kohendasin, huuli niisutasin ja soengut kammisin - et kas selline peab nüüd tema elu olema. 

Mina vastasin, et ta on elanud nii pika ja sisuka elu ära, et tal ongi õigus väsinud olla. 

Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga mõte oli tema vastusel umbes taoline: "Inimene ei tohi kunagi elamisest väsida, elu on selleks liiga mitmekülgne. Inimene võib väsida mõnest tegevusest, mõnest inimesest, majast, tööst, aga elamisest mitte kunagi."

Söögitegematus

No ei küündi käsi panni, poti, pliidi või noa järele. Ei ole hetkel vaja pika ostunimekirjaga poode rünnata, et tagada juurviljad ja fruktid, piimatooted ja lihavalik, täisteraleivalised, magustoidud, mahlad ja võileivakatted.

Mõtted ei möödu menüüd koostades, planeerides ette sellepäevatoidud etc. Haukan külmi ja valmis palu, sekka joon mineraalvett.

Naudin pikalt ja kuumalt kohvijoomist, mekutan siin ja seal, kohusetundlikult kaks tundi päevas surnuks lüües, sest - ma ei pea söögiga tegelema.

Küllap tunneb sellest rõõmu iga pereema, kes alatasa keedab ja küpsetab, aurutab ja hautab.

Pojad on ära, minu elus on tiivas ja stabiilne rahu ning vaikus. Mõtted on fokuuseeritud majapidamiselt loomingule ja mentaalsetele hüvedele. No ja füüsilistele muidugi ka...

Kuid milline õnn on see söögitegematus!!

Mõelda vaid - kaks vaba nädalavahetuse päeva järjest!!

Mõnele tundub see tavalise hüüatusena, aga minule on see tõesti suur asi. Kolm kuud järjest olin ma pidevalt tööl nii, et reede öö ja pühapäeva päev. Alguses ma ei märganud seda süstemaatilisust, aga kui ma jälle pühapäeval tööl külmkappi sulatama hakkasin, võtsin kalendrid ja graafikud välja ning leidsingi, et oehh. ...jälle siin.

Nüüd aga on kolm päeva järjest priid - reede, laupäev ja pühapäev ning tuleb tunnistada et õnnis-õnnis tunne. Saab ometigi veidi lõdvemalt lasta, ei pea ühele õnnetukesele vabale päevale kuhjama kõike ja kõiki ning olema päeva lõpuks ikkagi lätina rahana läbi.

Peagi saan teatrisse minna. Polegi ammu ennast lille löönud ja kultuurijanuselt karikast joonud.

Sotsiaalsed rollid jaotuvad ümber. On märgata ja tunda teatud vabanemisi. Teatud edusust. Teatud mõtteid, mis viseerivad tulevikku. Teatud meeleolusid, mis tekitavad teisi meeleolusid ja soovi olla ümbritsetud vaimu, võimu, esteetilise äraoleku painetest. Sellistest, mis panevad õhtul tundideks rääkima, rääkima, rääkima. Ja avastama, et on olemas väga meeldivaid inimesi. Tarku, ausaid, julgeid, humoorikaid, töökaid ja tundelisi.

Ja kahele vabale nädalavahetuse päevale langev otsatu õnn õppida, majandada, kokastuda.

Küpsetus

Väikese tüdrukuna mind kokakunsti võlud ja valud suurt ei morjendanud. Ema õpetas põhilised asjad selgeks, sellega protsessid piirdusid, kuid oleksin võinud ka 18-aastaselt mehele minnes oma abikaasa ümmarguseks söötma...Aga ootamatult hästi istus mulle küpsetamine.
Olen avastanud, et oskan teha üle 30 erineva retseptiga soolast ja magusat asja. Põhiretseptidest on kolm vormipirukat ja kolm avatud pirutak, kuid nüüd on lisandunud veel mitmeid ja mitmeid asju. Igausugused pisikesed kinnised ja avatud , leht,-pärmileht või pärmitaignast meisterdised.Igatahes oli L külas oma pisipõnniga ja selle aja sees sai valmis kookose-õuna vormikook ja mahlakas pitsa igasuguste lisanditega. Armukese sõnad olid hiljem - imemaitsev.Viin vahel kolleegidele midagi ja kuulen sama. Vahel mekin ise ja märkan teatud kombinatsioone, mis tekitavad enam-vähem eelpoolsed mõtted.
Ju siis jumalasulg puutus mind natukene sellega ja oskangi mingi ime läbi küpsetisi voltida.

Pesunaised

Praktiliselt igas eesti kirjandusteoses, mis käsitleb suuremal või vähemal määral vaesema klassi inimeste elu-olu, sisaldab otselt mõnda ametigruppi - sadamatööline, tehasetööline, saunik, sulane, lastetüdruk ja...pesunaine. Ja tihtipeale kohtab motiivi, kus mõnel noormehel/neiul on õnnestunud saada kooliharidus tänu pesunaisest ema nobedatele näppudele või olla osaline pesunaisest sugulase elus (Soomustüdruk, Elu ja armastus, Vihmapiisad, Vabaduse puiestee, Tuli pimendatud linnas, Paigallend etc, etc, etc). 
Katel veega, puud pliidi alla, linade aurutamine, pesude rullimine, kuivatamine, kokku lappamine... Kuid oleks toonased katlakohal kummardajad, pali ja pesulauaga töötanud naised - käed küünarnukini seebivahus ja vahel loputamisveest külmast kanged - aimanudki, et nende järeltulevates inimpõlvedes on naistel elu tehtud nii lihtsaks - sorteerid pesu ära (tume, värviline, valge, villane, teksad, voodiriided nt), paned masinasse, timmid õige kiiruse ja veekuumuse, paned pulbri, pisut loputusvahendit ja lükkad kaaned kinni. Masin teeb vaikselt oma tööd ja sina teed omi asju. Eriti on see ajatamisvõimalusega. Masin läheb tööle nt siis, kui sa kodus pole - käid linnas ära ja sups pärast pelgalt korjad poolkuivad rõivad restile.

Mis võiks veel lihtsam olla. Kuid mõelda enne seda - pese, vääna ja loputa, loputa veel. Raputa lahti ja pane kuivama, korteris lisa veel juurde kausid, mis koguksid allatilkuva vee..

Ohh, tänapäevasel naisel pole põhjust ikka nii vingus olla, kuigi jah - emaema, kes alles viimastel elukümnenditel elektrilise ajamiga pesumasina enesele sai - no nii kiiskavalt valgeid ja puhtaid linu, rätte, särke ja värke pole ma eales näinud. Tema pesi ja keetis pesu, pärast rullis ja raputas õuele - oli siis suvi või talv. Ja pesud olid puhtad ning lõhnasid nii joovastavalt.

Pesunaiseks ma ei oleks tahtnud hakata, toona - kuid mine tea, ehk poegade hariduse nimel oleksin kolmejalgse kõrval võõraid riideid kraaminud.. kes teab.

Laupäevased toimetused

Laupäev (soome keeli tähendab lau pesuloputusvett - vanasti olla justu laupäeviti pesu pestud ning lauveega ka puhtad põranda üle valatud vms) ei erine kaasajal millestki tegelikult aegadest pärit toimetuste poolest. 
Tehakse sauna ja süüakse hästi, enne aga koristatakse, pestakse pesu ja talitatakse toas.
Talvel on mõned tegemised ka õues - lumi ja puutegu mitmeks päevaks. Lisaks veel pood ja poegade õpe. 
Ahjupotihautis, kaneelirullid, mitu masinatäit pesu, puhtad põrandad ja soe kamin. Perepojad tõhusalt abiks.Laupäevased toimetused ju ikkagi.Õhtul aga libahundiaeg ja mõnus raamat (mis ei ole ei kirjandusteaduslik, tearvishoiualane ega 2. klassi lugemik, vaid lihtne ja korduvloetud krimka)

Toimetused

Selle suve üle oleks patt nuriseda. Mõnusad vihmasabinad ja äikesetormid vahelduvad kirgaspalavate rannailmadega ning inimesed veedavad enamik ajast ennast meretuulte käes jahutades ja vette kastes. Ning suvel näevad inimesed oluliselt paremad välja - päevitunud, saledamad, enam-jaolt ka ilusamini riides.Kuid rangelt ennast kohustades ja vastutustundlikult majasse ja selle pidamisesse suhtudes eiran mõnikord järjekindlalt tõmmet kaduda linnast liivale peesitama ja olla üks mere ja tuule ning päikesega. Ohates surun alla tungiva vajaduse pikutata, sest mul kapid ja konkud ja sahtlid, mis vajavad kõikjal korraldavat ja reglementeerivat kätt. Juhuslikult MINU kätt.Ja nüüd viimastel aegadel üldse, kui ema surma järgselt olen ma Tondi pärisperenaiseks muutunud (parafraseering Kibuvitsalt ja viide "Paradiisi pärisperenaisele"), tunnetan oma selgust, õigust, maitset ja vastutust väga tõhusalt.Pidevalt pean olema tegevuses, tassin, kannan, annan, kraamin, nühin, koristan, sorteerin, puhastan, asetan.Niidan muru, valmistan küttepuuplatsi ette, pesen terrassi, lõikan aia vahelt tänavale ulatuvaid oksi, pühin pudenenud pärnaõisi, paigutan tööriistu kättesaadavamalt, mugavamalt, praktilisemalt.Sama oli tegelikult isakoduski. Seal pole samuti seda pärisperenaist ilmselt viimased 20-aastat olnud ja kuitahes tegus ja hakkamasaav üks mees pole, on asju, mida teevad ja märkavad naised rohkem, kui mehed ja no ütleme nii leebelt, et on mehi, kelle jaoks on mõned kruvid, karbid ja paberid sekundaarsed ja ning kõik muu primaarne. Mis iseenesest pole vale, sest mõne mehe tutvuskonda kuuluvad nt järeltulevad naised, kes suudavad kaoses luua korra ning sorteerida kärme asjalikkusega kapid sirgeks ja õigeks. Ning loomulikult pole kumbagi sisuliselt laiaulatuslikku majapidamist lihtne hooldada, kuna mõlemad - nii emakodu kui isakodu on vanad, reumast rappuvad ja jahedad majad, kuid neile on nüüd hakatud tegema kergemat ravi ning isakodu on kauniks toimetatud.Et isa toel ja najal ning venna füüsilise abiga, mida lihttööliseks kõrval, on emakodus restaureeritud uksed, ehitatud kamin, tehtud korda köök, vahetatud uksed ja aknad, ehitatud terrass, võetud maha vana kuur, tehtud suureks ja ühtseks poiste tuba, tehtud kenake kompostimüür, istutatud kuusehekk.Toimetamist on olnud, seda tuleb veel.

Perenaisesus versus iseolemine - mida see nõuab?

Iga asja tegemiseks peab olema aega. Muuhulgas peab selleks olema ka tahet ning oskust. Kogenud inimesena ning üsna mitmekülgse pagasiga perenaisesuses (see sõna kõlab kõrvale paremini, kui kodundus või perenaisendus vms) on need teemad, mis argiselt kodused ning koduselt argised võivad näida/tunduda/suhestuda.

Ma olen nüüd paar nädalat jälginud neid tegusid, mida üks lastega ema teeb ning imestasin, et kuidas ma nii palju sagin, aga tulemust vähevõitu.

No loomulikult on vaja teha süüa, pesta nõusid, koristada tööpindu, kraamida tualettruumi ning vannituba, harida vaipu, pühkida tolmu, pesta riideid, nõeluda auke ja õmmelda ette teabkuhukadunud nööpe.

Ka on perioodiliselt vaja vahetada voodipesusid, pesta kardinaid ja aknaid, korrastada külmkappi.

Tihti on tarve kütmise, puude sissetoomise ja tuha väljaviimise järele.

Kena oleks ka oma köögikappe ning pesuriiuleid korraldada. Aeg-ajalt valgeid asju valgendada.

Vaja on käia ostunimekirjadega poes. Vaadata üle majapidamises puuduolev ja seda võimalikult soodsate hindadega.

Aiaomanikuna tunduks mõistlik sealgi veidi ennast viibutada, kuigi paljud asjad teeb ära keegi teine.

Vastu talve tuleb paigutada talvituma suveasjad ning valmistada elamine ette külmaperioodiks. Talvel rookida lund, sügisel lehti, suvel muru ning kevadel olla lihtsalt tore aianaine.

Arved maksta. Hoida kulud kontrolli all.

Kuid well - need on kõik majapidamisega seotud lihtsad hulgitegemised.

Sest - perenaisesus tingib ka teatud tegelemist perega - seega toimetamist poegadega.

Lasteaed, sealsed üritused, mis vahel eeldavad teatavat ettevalmistust (mihklilaat, sügisnäitus, kolletamispäev, kadrisanditamine, jõulupidu etc). Lisaks eelkool. Lisaks mõned arstivisiidid. Enamik asju organiseerib, ajastab, sehkendab ema. Ehk et mina.

Loomulikult on vaja sorteerida lastele väikseks jäänud riideid, korjata üles mänguasju, parandada katkiseid raamatuid, leida kõikvõimalikest kohtadest klotse ning eraldada puruks ning terveks jäänud kannid.

Lastega on vaja käia väljas, nt raamatukogus, kinos, linnas jalutamas, näitustel või teatris.

Neid on vaja juhendada, õpetada, selgitada ja suunata. Numbrid ja tähed, keeleharjutused, võimlemine ja vitamiinid. Hügieen ja küünelõikus.

Jälgida seda, millal keegi lapsed lasteaiast toob ja viib, kes käib eelkoolis järel ning poleks paha aeg-ajalt ujulasse põigata. Ratastest, kiikedest, kiivritest, pallidest ja kelkudest ei maksa kõneldagi.

Aga see on kõik kergelt köki-möki, sest...ka ülikoolile on vaja näpistada. Refereerida, loengutes istuda, seminarideks ettevalmistada, artikleid lugeda, romaane töödelda. Mõista ja mõistadada. Esseesid kirjutada. Olla arukas ning mõtlik. Ning mis kõige olulisem - et aeg, raha, õpitu kanaliseeruksid kindlaks paberiks - magistrikraadi lubavaks diplomiks.

Kuid sellegagi ei näi piirduvat inimeseksolemine ehk iseolemine (see sõna näib enam kandvat endas jõudu iseloomustamaks seda, mida inimene pidevalt endaga teeb). Arstilkäik, riideteost, saabaste parandus, sukkpüksid ja ilutooted, ravimid ja juuksur. Kindad ja käekotid, mantlid ja püksirihmad - et kõiki oleks ikka kasitud ja korras. Et naine oleks esteetiliselt vaadeldav kui mõnus silmapala.

Ning mõnikord tuleb ikka raamat käes pugeda eelsoojendatud voodisse ning paitada oma lugemishuvi järjekordse meelemõnuga.

Ning samas on blogija ju ka täiskoormusel töötav õekene kõrghoones. Ja sealgi tuleb teotseda tarmukalt. Protseduurid ja sidumised, kirjatöö ja patsiendid. Kolleegid ja tööruumid, semutsemine ja napid puhkeminutid suitsutoas. Ja seda sagedusel 15-16 korda kuus.

Tundub, et inimesel on vaja olla pidevalt mesilasena teel uuele korjele, konnana uude kudemispaika, kurena lõunamaale, teona aeglaselt ja kindlalt oma äraspidisesse maailma.

Milleks? Kas selle kaudu identifitseerin ma ennast tõesti inimesena? Või tegelikult mida ma oma üüratu ajaga peale hakkaksin, kui oleksin sündinud kuninga tagatoas ja kasvanud üles siidtekil, teenijad siin ja seal, varmalt täitmas igat minu soovi.

Tõenäoliselt ma teekisn aastase ümbermaailmareisi ja ülejäänud aja kannaksin neid kogutud ja kogunenud elamusi üheks deltajutustuseks.

Ning hariksin ennast. Kogeksin meelelisi elamusi ning hakkaksin koolitajaks. ELUKOOLITAJAKS.

Iseolemine ja perenaisesus on tänapäeva üsaomanike paratamatu argitegu.

Elujanu/januelu

Vahel peab tüdruk (??!!) lihtsalt lõõgastuma. Karuselt, metsikult, meeletult.

Poegadega koosveedetud nädal päädis eile lahkumisega maalt ning autos sõites, Raadio 3 kuulates, tekkis minul, kasina manustamisega naisel, himu teha üks aastatetaguste piduderalli mahe järelkaja. Ja nagu kõrvakiil heleda laksuna põsele, teavitasid minu kaks kursusekaaslast sooviga aedelda (see märgib aiapidutsemist, välikaminat, segu number seitset, grilli, salatit ja vestlust).

Ning nagu perioodiliselt elus ikka juhtub, otsustasid lastevabad emad-naised-meedik/filoloogid oma särtsu kanaliseerida pidutsemisesse. Otsus sai langetatud. Riided vahetatud, silmad kaunistatud, takso tellitud ning sukeldumine melusse algas.

Muusika, külm naps, palju tantsu, palju inimesi. Naer. Lõbu.Lust. Jook.

Kusjuures - ma pole seda kunagi salanud, et suitsetaja olen - meeldib mulle pööraselt, et diskoteekides on suitsetamine siseruumides keelatud. Need jubedad klaaspunkrid, mis ei paista mitte kuidagi ahvatlevat ennast sigareti külge imema - see on väga-väga proo. Lihtsalt ei kisu sinna ennast mürgitama. Sigaretidki jätsin garderoobi. Vist. Ma arvna, et kuskile ma nad jätsin, sest igatahes kotis mul neid enam pole. See selleks.

Üksjagu sai tõelise mõnuga flirditud. Tagamõtteta kusjuures. Sai lobisetud. Kooliõdede ja teiste emadega, kes põgusaid lastevabuviivusid nautisid.

Ning üks noor näitleja oli peole rütmima tulnud. Ning temagagi sai mõned, nii umbes kuus tantsu vehitud/vihutud.

Loomulikult kaovad peol mingil hetkel ära sinugasaabunud ning ootamatult võib avaneda võimalus seista silmitsi ühe inimesega, kellega meid seob vist kuueteistkümneaastatagune tutvus. Igatahes teame me üksteist palju-palju-palju aastaid ning naaldusime vestlema.

H.B on ülimalt hea kaaslane - haritud, hea käitumisega, mis seal pattu salata, üdini mehelik. Igatahes on meil temaga olnud sellised perioodilised kokkupõrked alati üsna kosutavateks osutunud. Kloostriaidas, bussis, kohvikus Moskva, tänaval, nüüd siis caffees...

Väga mitmekülgne meesterahvas. Inimene, kellega on rääkida. Kõigest ja kõigist. Kirjandusest, kultuurist, meditsiinist, poegadest, emadest, trennidest, eludest sellel perioodil, millal me pole näinud, eludest sellel hetkel, kui oleme näinud.

Kõike, kõike, kõike.

Ja kell viis on vesi Pirital külm. Ja augustihommik on karge. Ja liiv on tantsitud jalataldade all masseeriv....

Nüüd aga särab päike. On puhkus. Pojad lähevad sellel nädalavahetusel oma isa juurde. Kõik on õnnelikud. Kõik.