Läbipõlemisest läbipõlenu

Sedasi siis. Eile tõstsin klaviatuurilt näpud ja sisuliselt peaks lõputöö valmis olema.

Läbipõlemist põhjustavatest teguritest ja võimalikest ennetusmeetmetest.

Kui ma eelmisel sügisel otsustasin tööalase kannapöörde teha, siis eelkõige sellel eesmärgil, et  läbipõlemine oli vallanud minu maise olemise.

Nüüd aga tunnen, et olen läbipõlenud sellest läbipõlemisest kirjutades. Tsiteerides enda tööd:

/.../Läbipõlemise tunnusteks on emotsionaalne tühjusetunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatab töö kvaliteet. Sellele on omane ka vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine. Töötaja muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb. Iseloomustab ka pikalt püsiv depressiivne meeleolu, sest emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul. Organisatsiooni ja ülemustesse suhtutakse kriitiliselt, ei tunta end piisavalt tunnustatud olevat. Inimese sisemine motivatsioon on vähenenud, puudub huvi ja entusiasm, ideaalid on kadunud /.../

Ülla-ülla endasse vaadates....

Ja talv ei taandu. Mitte kuidagi ei tule seda kevadhõngu.

 

Viljandist vesteldes

Viljandi (ajalooliselt saksa keeles Fellin, poola keeles Felin, läti keeles Vīlande) on linn Lõuna-Eestis. Viljandi on Viljandi maakonna halduskeskus. Linn asub Sakala kõrgustikul, Viljandi järve kaldal. Viljandist on Tallinnasse.

Olen seal käinud kunagi teatris "Ugala" ning korra mõned aastad tagasi Pühajärve-reisil läbisõites.

Eile aga pöördusime poistega Viljandi poole, kuna isal oli seal oma ametikaaslastega talvepäevad (ja ohjaa - talvised olid need päevad kohe kindlasti).

Rongis, mis täiskuhjatuna võimaldas meile ainult ühe kahese pingi. Pikk tee, mis Raplas 20-minutilise sundpeatuse tegi, kuna pöörang oli jääs. Külm-päikseline Viljandi, kus isa meid jaamast peale võttis. Mõnusalt renoveeritud endine autobaas, kus soojad toad ootamas. Korduvalt täispuugitud keskkohad, pikk, lumine ja hele jalutuskäik jahedate osrdulinnuse piiridel.

Kummaline linn see Viljandi - looduslikule kõrgendikule ehitatud majad, millel puudub konkreetne planeering. Siin-seal mäenõlvadel asuvad hooned, palju kallakauid, järsakuid, orge ja üles-alla vooklevaid tänavaid.

Pea igal platsil mõni skulptuur - Köler, Laidoner, Viljandi esimene linnapea, purskaev poisiga, kellel kala käes, kaubakeskuse ees uisutav(?) kuju. Jakobson loomulikult Sakala keskuse lähistel.

Omapärane muinsuskaitseobjektina registreeritud tall 18. sajandi siseõues. Väikesed poed ja hubane valik. Rippsild, mille kruvid ahvatlesid mutrivõtme järele (see oli perekondlik nali).

Kusjuures-sinna mäenõlva ma ostaks endale ühe maja küll-vaatega suvel sillerdavale järvele ja metsale, mis kupleid katmas.

Reis oli vahva, kuigi sõit oli pikk....

 

 

Veebruar möödus...

Nii, talve ametlik osa on selleks korraks möödas, kuigi ilmakaart kõneleb teist keelt. Täna oli juba selline.. no peaaegu ilma moodi ilm juba, kuigi õhtu keeras  teisale.

Peagi saab kaks kuud uues kohas töötatud ning see sisselamine läheb.. mõõduka libedusega.

Poistel lõppeb peagi kolmanda klassi kolmas veerand ja ammu siis see suvi selga ei sammu, et.. sama kiiresti kaugemale kihutada.

Seltsielu on kipakas, kuigi külalisi käib sageadasti. Tutvumisportaalid midagi uudset ei paku - ikka see ja sama.

Lõputöö ei edene ja edeneb kah. Homme sukeldume sisemaale sealseid linnu ja losse avastama.

Olen tähele pannud, et poegadega väikeperena toimimine on päris vahva.

See 'oma lapse tunne' on ikka hea.

Süda läheb soojaks, kui vaatan nende joonistusi, hindeid või treeningtulemusi.

Avalik kriitika ilmus raamatule veebruaris. L-i sünnipäeva tähistasime ja mina siin vaikselt hooldan oma tervist.

Sedasi siis. Märts algas. Tore.