Heidetud pilk, lendu lastud nool ja välja öeldud sõna

Pääliskirjas mainitu on ühisnimetajaga asjad, mida enam tagasi võtta ei saa. Olles ise valusalt kogenud, mida võib üks tegu ja sõna teha, siis viimasel ajal olen mitut puhku mõelnud, et ühte pidi on sotsiaalmeedia ja kogu see internetindus, emailindus etc lihtsustanud info levikut, aga on andnud võimaluse ka halastamatult inetute inimmaskide koorumiseks. 

Ma ei arva enamikest poliitikutest suurt midagi,  kuid olen nõus sellega, et päevaeluga ühiskonnas tuleks ennast väga mitmekülgselt kursis hoida elik poliitikaga tuleb ennast kursis hoida. Olles aga õpetajana vaimukujundusmaastikul teotahteline isik, hoian ma teadlikult neutraalset joont ega arva, et pean tulihingelist meelsust kellelegi ja kuidagi peale suruma, kuigi vahel võib olla mu äkiline meel ja agressiivne kehakeel teisiti tõlgendatavad. Oma väljaütlemistes olen olnud alati pigem julge ning sekkunud ka olukordadesse, mis mind otseselt ei puuduta, kuid vajaksid kõrvalist pilku.

Inimesel on omad põhimõtted ja tal on tänapäevases elus õigus nende põhimõtete järgi elada, neid ka välja öelda. Mo ma ei arva sellest soosegadusest ja massilisest ellgeebeedeendusest midagi, sest see pole tegelikult ühiskondlik norm, ma ei leia, et kedagi nüüd massiliselt diskrimineeritaks seetõttu, et ta ei tea, kes ta on ja kellega soovib täpsemalt elu jagada. 

Ma arvan, et võin avalikku ristilöömist kartmata kõnelda sellest, et mees, kes arvab, et ta on naine, ei ole seda, sest naiseks olemine eeldab bioloogilisi protsesse, mis on  looduse poolt antud naistele (PMS, rasedus, sünnitus, imetamine, päramised, menopaus jms banaalne, kuid igati naistele kuuluv vald).

Ma arvan, et võin avalikku nuhtlemist saamata öelda välja ka asjaolu, et isegi kui mulle teatud avaliku elu tegelased ei meeldi, ei ole sobilik neid pildistada ja seejärel postitada mistahes sotsiaalmeedia platvormile ja häbistada/mõnitada nende tegevusi ja olekut. See pole intelligentsele inimesele kohane käitumisnorm.

Aga vot see normi mõiste  (väljakujunenud v. kehtestatud reegel; ettekirjutus) on tänapäeval hakanud kuidagi eriti taanduma ja seetõttu on murelikkuseks põhjust. KÕIK ei saa olla normiks, sealhulgas inimestesse avalikult halvustav suhtumine. On teisi viise ja mõtteid ja võimalusi, kuidas asju ajada saab, sest enamik tänapäevaseid nähtuseid on fikseeritavad ja kahjuks pikaajaliselt püsivad. Lisaks mõjuavaldavad igal etapil. 

Seetõttu ma arvangi, et heidetud pilku, lendulastud noolt ja välja öeldud sõna tagasi võtta ei saa ja iga selline asi võib jätta jälgi, palju ja poriseid tallamustreid inimhinge..

Prooviks siiski inimeseks jääda. 

Töö+turg=tööturg (ja 45+ naine pole nähtamatu)

 Töö:

• inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt v. kaudselt loob endale elatusvahendid; (laiemalt:) vaimset v. füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära teha; töötegemine, töötamine.
• vaevanägemine, pingutus, tegemine; tegutsemine.
• palgatöö, teenistus, amet, töökoht 
• töö tulemus, näit. kunstitöö, kirjutis, uurimus vms.; see, mille kallal töötatakse v. hakatakse töötama
• millegi tegevuses olemine, liikumine, talitlus, funktsioneerimine
• füüsikas suurus, mis iseloomustab energia üleminekut ühelt objektilt teisele

Turg:

• müügilaudadega kauplemiskoht (lahtine plats, tänapäeval ka hoone); vastav kaubandusettevõte.
• ka maj ostu- ja müügitehingute pidevalt toimiv süsteem; (kaupade, teenuste, väärtpaberite vms.) pakkumine ja nõudmine; turustamispiirkond.

Tööturg - maj inimeste palkamise ja tööjõu müümise tehingute süsteem, tööjõuturg.

Viimase tööaasta erinevate kaootilis-eklektiliste; närvesööv-traumaatiliste jms veidersõnaliste kirjelduste taustal aktiveerisin ma ennast korraks tööturule, CV-keskuses.  Vaatasin, mis liigub ja mida pakutakse. Ning enam-vähem kümnest kandideeritud kohast tehti kuus pakkumist - kõik võrdsed, kõik võimsad ja mis seal salata, head.  

Miks ma aga sellest kirjutan, on see, et kuskil siin kevadel ilmus veebitsi üks artikkel, kus keegi naine kurtis, et teatud eas on ta muutunud läbipaistvaks, et teda ei nähta enam kui inimest, naist ja konkurentsivõimelist (kuidas mulle see liitsõna ei meeldi!!! - võimeline. Mida see tähendab - võimalus on, aga ei kasuta?) töötajat, vaid kui tüütut memme, kes kah kuidagi oma elu püüab ära vegeteerida.

Mitte üheski kohas, kus ma töövestlusel käisin, ma sellist tunnet ei kogenud. 

Vahest on asi inimeses, kuid tõepoolest, selle tavaliselt noore naise võimupositsioonilt vaadatud (ma olen noor, ma olen ilus, ma olen parim - muuseas, see aeg kaob jube kiiresti ära 😉 ) eluskäsitlusse jäävad paratamatult kogenematuse, rumaluse etc jooned (jah, ka mina olin kunagi rumal ja noor). Lisaks sotsiaalne ebaküpsus, teadmatus, suutmatus etc. Neid aga 45+ ju enam pole (või kui on, siis peab inimene olema erijuhm/tuhm/tume).

Ja imelikul kombel ei heidutanud mitte ühtegi töökohta aus ülestunnistus lühikesest süütenöörist, mõnikord konfliktsest iseloomust, tööde parandamisel ilmenud prillivajadusest. Pigem öeldi, et see on väga värskendav vaheldus, et inimene on julge tunnistama, millised on tema miinuspooled. 

Aga selgub, et 47-aastaseks saav keskealine mutike on tööturul täitsa tõhus tegija 😂😏😎

Kettas, nii kettas...

Niipea, kui viimastel nädalatel mõne artikli avan, juhtkirja, päevateemat sirvin ja natukenegi asjadesse süüvima hakkan, adun, et OMG, OMG, OMG.

Noor kirjanik (no tegelikult pole veel kirjanik, aga hüva, teen möönduse) leidis, et töötamine on ebaloomulik ja veider kontseptsioon (see on minule niivõrd mõistusevastane lausung, et tahaks karjuda igasse ilmakaarde WTF!!!!!????). Aga annan siinkohal andeks harimatuse, nooruse, piiratud silmaringi ja elukogenematusega kaasnevad naiivsed väljaütlemised.

Näiliselt haritud ja arukas perearst leiab, et haigele inimesele ei peaks kolmel esimesel päeval haigushüvitist maksma (ja samas on need kolm esimest päeva reeglina meie kliimas esinevate haiguste puhul kriitilised), riiklikust vaatenurgast väidetavalt õige ja mõistlik otsus. Aga lugupeetud arst (ise olnud suhtes mõne arstiga ja hetkeseisul kahe tulevase arsti ema, näinud eluajal sadu meedikuid ja tuhandeid patsiente) - kas patsiendi jaoks pole mitte kõige peamised 12 elamistoimingut, millest esimene on turvalise ümbruse loomine? Ilmselt siinkohal nii sotsiaalne kui ka psühholoogiline turvalisus, kas pole? Ja kas meediku jaoks pole mitte inimene esimesel kohal? Aga panna riigi huvid inimese huvidest ettepoole, tekib küsimus, et...ma ei teagi, kuidas seda formuleerida....

Ungari president kavandab seadusemuudatust, mis asub riiklikku maasoola elik õpetajaid täiemahuliselt nende riigis kottima. Ja loen erinevatest meediakanalitest, et õpetajate puudus ei kummita ainult Eestit, vaid sisuliselt kõiki Euroopa riike. Tundsin endas sealsete kolleegide  suhtes kaastunnet ja soovin kindlat meelt. Loodan, et teie hulgast kerkib esile  Sándor Petőfile sarnanev mõtleja-tegutseja ning te ei lepi õpetajaid orjastava seadusega. 

Mis teema on sellega, et  süveneb mineviku ümberkirjutus selliseks, milline see ei ole olnud - minevikus ei valitsenud Euroopas tumedat nahakarva inimesed, see on kindlaks tehtud erinevate ürikute, allikate, põrgu päralt - isegi maalide põhjal, aga nüüdisinimene tunneb kõikidele mitteheledanahalistele veidral viisil kaasa ja kirjutab/joonistab kõik üle, sest...? Miks? 

Ning kõige viimasena - mul oli kaks VANAISA ja kaks VANAEMA. Mul oli EMA ja ISA. Mul on VEND ja kaks POEGA.  Mu koer ja kass on ISASED. Mina olin kunagi TÜDRUK, NEIU, NOOR NAINE, nüüd KESKEALINE MUTIKE.  Mitte ükski nendest trükitähelistest sõnadest pole olnud kuidagi degradeerunud mõisted ja pealesunnitud soolised konstruktsioonid, vaid lihtne tõdemus, et asjad on nii, nagu nad on. Mis kuradi sugude ümbermõtestamine 24/7 käib? 

Ja ma kujutan ette, kuidas saan pahaseid kommentaare sellele postitusele, sest kuidas ma mõtlen ometigi selliselt?

Aga kas praegu siis polegi multimõtlemise aeg? Miks minu, keskealise, haritud, valge, heteroseksuaalse naise, oma soo ja identiteediga rahujalal oleva maksumaksja mõtlemine leiab kohe kiirrünnakuteks tee? 

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 

Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 

Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 

Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.

Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 

Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 

Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 

Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 

Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 

Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.

Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 

Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.

Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)

Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 

Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?

Ma kahtlen selles. 

Eksperdiküsimus/eksperdi küsimus

Juhtusin lugema surmaeksperdi artiklit, keegi mees, kes on surmauurija jms ja hakkasin mõtlema, kas see ikkagi teeb inimese eksperdiks, et ta omab kogemust mingisuguses asjas ja räägib sellest kui asjatundja. No on igasugused suhteeksperdid ja seksieksperdid ja majanduseksperdid ja elueksperdid jms. 

Kes on ekspert?  EKSS ütleb sedasi - mingi ala asjatundja, keda rakendatakse eriteadmisi nõudvate küsimuste lahendamiseks. 

Bolditasin ja kursiivitasin teadlikult mõiste eriteadmisi, sest mulle jääb tihtipeale mulje, et sõna võtavad enda kohta kasutusele mõnikord inimesed, kes tegelikkuses asjast mitte sooja essugi ei jaga - ma ei väida, et mingi kogemus ei oleks andnud inimesele juurde miskit, aga kas see teeb teda asjatundlikuks ja eriteadmisi omavaks spetsialistiks? (eriti ajavad mind tilti kõik need terviseksperdid - kurat, sa käisid fitnesskoolitusel/dieedikoolitusel/tantrakursustel -  mitte ei õppinud inimest kõikides aspektides ja erinevatest teadusharudest)

Õendusõpingud ja pikk praktika ses vallas on kindlasti teinud mind eksperdiks osades tervishoiualastes küsimustes (reeglina ma diagnoosides igasuguse vahenditeta sealjuures väga puhe ei pane - lihtsalt hea mälu ja loogika aitavad väga tõhusalt kaasa), aga kindlasti mitte kõikides, sest mul puuduvad süvatedamised, mis on kitsalt piiritletud erialaarstidel olemas, eks ole? Aga ravimitest, nende manustamisest, kuidas ühe või teise terviseprobleemiga toime tulla - seda ma tean ja oskan. 

Eesti filoloogia õpingud andsid mulle tööriistad keele kasutamiseks (see on väga kahemõtteline :P ), aga tõepoolest, ma saan ennast teatud mõttes lugeda eesti keele eksperdiks ja kuna mu tööalane tegevus on just selle vallaga seotud, siis ilmselgelt teen ma õigete teadmistega õiget asja.

Kirjandusteaduse õpingud andsid mulle järgmised instrumendid - tõlgendada nähtusi/olukordi sh ka tekste, neid analüüsida, sünteesida, tekste luua ja tekstidesse poetada mõõdukalt tarku teri. Ekspert? Jah.

Haridusteaduse õpingud viisid mind omanäolisele teele õpimaastikul ja andsid takkajärgi teadmisi visualiseerides üsna mahuka pihutäie võimalusi end eksperdiks lugeda - didaktikates, metoodikates, psühholoogias jms. Ja nüüdseks omades laiahaardelist praktikat ligi paarikümne aasta lõikes, siis olen üsna asjatundlik. Ekspert? Jah 

Laste kasvatamises - siin ma oleksin pigem kogemusnõustaja.

Leina ja kaotusega toimetulekus - taas oleksin pigem kogemusnõustaja.

Loomingulises tegevuses - olles ise nii kirjutanud kui kirjastanud, siis mingitele kogemustele tuginedes pigem kogemusi omav inimene. 

Ürituste korraldamises ja koolituste läbi viimises - otseselt õppinud pole, aga mõeldes kõikidele aktustele, pidudele, alustamistele ja lõpetamistele , eelarvet koostades, asju ajades/organiseerides (ülikooli lõpuaktusest alustades ja EÕL suvepäevadega lõpetades, vahele pikkides matuseid, sünnipäevi, aiapidusid ja meeleolukaid koosviibimisi suurtele ja väikestele) - ekspert? Jah.

Sisuliselt 30-aastane kogemus inimestega (kõikmõeldavast rassist, vanusest, religioonist ja rahvusest inimestega haavatavas olekus) pole mind aga inimsuhte eksperdiks ikka veel teinud, sest pidevalt õpin juurde midagi, mis on uuevääriline ;) 

Kümme aastat tagasi sain ma kätte oma esimese kuuest raamatust ("Elu hinnakiri" tuli mu tuppa kulleriga 05.11.2012) ja see toetus õendusalastele kogemustele ja kõneles surmast ning suremisest igasuguse häbita, kuid seegi ei tee mind veel surma asjatundjaks, kuigi mitmed lugejad on selle kohta tulnud küsima, isegi seda, kuidas leinaga leppida...

Mul pidi olema kuratlikult hea mälu (ja nii üldjoontes ta seda ka on), aga mälutreeningud ja looduselt kaasaantav ei tee mind mälueksperdiks...

Loomupäraselt hea esinejana ja aasta jagu ülikoolis esinemisoskusi õppinuna ma tõepoolest tunnetan publikut, oskan seista, kõndida ja kõnelda, kuid kas see teeb mind juba asjatundlikuks? No katsetame ja vaatame - esinemisringiga on igatahes huvitav esmakordselt talitada (siinkohal tänud kadunud Allaberdile, kes õpetas ennast kohalolevaks ja suurde plaani mängima ning Toomas Lõhmustele, kelle kõne- ja lavatunnid oskusi lihvisid). 

Aga jah, kogemus iseenesest ei tee kedagi veel asjatundjaks ja kahju on vahel näha/kuulda selliseid natukene veidrana mõjuvaid ekspertarvamusi...

Pigem on need sellised kõikide teaduste doktorite mõttevälgatused. 

Aga tänapäeval on võimalik ennast teha kuuldavaks ja nähtavaks ja selles oleme ilmselt tänu sotsialmeediumistudes kõik spetsialistid. 

Ka see piir on seljatatud

No nii.. mõnikord on mõned naljad naljakad oma situatsiooni absurdsuse poolest.

Vahel on mõnes mõttes muigele ajavad naljad, mis  on  olemuselt koprofiilsed.

Nüüd siis jõudis see kätte avalikku ruumi,  sest oma üllatuseks plinkisid mul reklaamiribal kaks mängu:

Tõesti? Tõesti? Tõepoolest? Tõesõna? Tõega? Tõsi? Tõsijutt? Ausõna? Päris kindlasti? Ausalt te ei usu - ausalt?! Jumala eest!!!!

Me kurdame pidevalt, et meie lapsed pole enam kasvatatud, aga kui me paiskame selliseid mänge ringlusesse (ma ei viitsi mängude kasvatuslikku külge süüvida, sest mu meelest seda pole -  kõlab umbes sama hästi, kui "Kuidas viia läbi lõbusat enesetappu" või "Miljon võimalust parafiiliate seaduslikuks väljendamiseks"), siis kuhu me jõuame?

Ja kasutan üsna teadlikult 'meie' vormi....

Inimõigus(ed)

Inimesel on õigus elule. 
See on vist kõige esimene.

Seejärel peaksid olema kodaniku- ja poliitilised õigused, mis tulenevad Jean-Jacques Rousseau ja John Locke'i loomuõiguslikust filosoofiast.

Teisena järgnevad majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurialased õigused, mis saavutasid tunnustuse kahekümnendal sajandil koos hüveoluriigi levikuga.

Kolmandana tulevad aga sellised õigused, mis on saanud alguse alles 1970. peamiselt arengumaade toetusel. Idee seisnevat asjaolus, et lisaks kahele eelnevale ja võrdlemisi individuaalsetele huvidele on olemas ka kollektiivsed ning grupiõigused, näiteks enesemääramisõigus ning õigus arengule.
Isiklikult meeldib see õigus enim.

Eestis on inimõigused tagatud põhiseadusega, samuti on Eesti liitunud mitme inimõiguste alase konventsiooniga. Ning perioodiliselt võiks (taas)tutvuda ka põhiseadusega.
Kuid õiguste juures ei maksa kunagi unehtada inimõigustega kaasuvat kohustuste poolt. 
Tihti oskame ennast määrata, aga et selle määramise käiguga kaasub  sisemine, moraalne sund midagi (õigesti) teha, kipume sealjuures unustama. Või pole see nii?

Traalimise õpetused

Info ja teabe omamine on üsna suur võimalus valitseda v. käsutada kedagi, otsustada millegi üle. Selle asja nimi on võim. 

Info aga jõuab inimeseni erinevaid kanaleid pidi:  meedia vahendusel, arhiivide vahendusel, keelepeksuna, teabe läbi kammimisel etc.

Üldjoontes on tänapäevane elu tehtud üsna lihtsaks, sest nutiseadmelik  pöidla lisalüli  on ju vägagi konkreetne abiisik (moodsa maailma sooneutraalus!!!) . 

Perioodiliselt aga käituvad täiskasvanud inimesed (rääkimata siis nutiajastatud laste otskohtlusest) nagu kibutäis leili. Kõige lihtsamate asjadega ei saada hakkama ja seda just infootsingu maailmas.

Siit ka kergjuhend internetimaailmas toime tulemiseks:

*Lülita arvuti sisse ja kontrolli interneti olemasolu

*Leia oma töölaualt mõni alljärgnevatest ikoonidest

                         

*Nüüd leia avanenud leheküljel järgmine pilt (võib olla pisut erinev)                              

*Sisesta otsingusse mõni sinu uuritava teemaga seotud sõna. Oletame, et oled kuulnud laulus sõna 'misteltoe' ja sa ei tea, mis see on.  Sisestad antud sõna otsingureale ja sulle avaneb järgmine pilt                                  

*Tõenäoliselt oled veidi hätta jäänud inglise keelega, kuid pole hullu, ka seal saad abi, kasutades kõige lihtsamat google translatet

*Näed, et lehel on mitmeid sõnu? Olles eelnevalt näinud pilti taimest, võiksid loogiliselt järeldada, et ehk on tegemist puuvõõrikuga (vt seal all paremas nurgas on kirjeldus) ja teed nüüd sellekohase otsingu

*Näed küsimust ja vastust? Kliki sellele kõige esimesele lingile

*Leidsid palju infot?

Sa said sellega hakkama!! 

Ja edaspidi talita enam-vähem samamoodi, sest tegelikult on internetis PALJU igasuguseid lehekülgi, millel kolades (loe: lugedes ja lehti lapates) kogud enda jaoks huvitavat materjali. ISE

Harimatus on reaalne pimedus

"Pimedust tauni, see vaimu lööb risti"....

Esimene kirjandusteaduslik (vähemalt pseudoteaduslikult kirjanduslik) lähem kokkupuude oli mul lapsepõlves, kui sattusin nii kaheksa aastaselt lugema Zoja Vosskressenskaja romaani "Ema süda", mis rääkis ... oehh, Lenini emast, Lenini lapsepõlvest, tema kujunemisest selleks inimeseks, kellena maailm teda hiljem tundis. 

Selles raamatus on rõhuasetus emal, Maria Uljanoval, kes sünnitas seitse last ja kellest kolm mattis oma eluajal. Emaduse seisukohalt on see huvitav ja mõttelaiendit omav kirjatükk.

Seal pajatab ka muuseas Lenini isast, Simbirski kubermangu koolide inspektorist, keda kurvastas, et toonastes koolides polnud üldse tüdrukuid ning oli pidanud lahinguid talumeestega, et nood oma tütardele kooliharidust võimaldaksid. Kujutan ette tema võitlusi ebatavaliselt kitsarinnaliste isikute õigele rajale pööramisel ja tolle teose paistel mõistan ma nt vaimuhariduse tähtsust üpris selgelt, sest puutun kokku inimestega, kes on tõepoolest harimatud ja pimedad.

Pole suurimat rumlust, kui elukogemustega inimese väljaöeldud tõed - ja need tõed on tõesti primitiivsed. Ning kasutan meelega mitmuslikku väljendit, kuigi tõde on üks neid termineid, mida saab olla ainult üks. 

Poleks seda ausalt uskunud. 

Ning paradoksaalsel kombel on vaimuhämarus teemaks sellel päeval, kui tähistatakse kunstivabadust (et rõhk oleks HIV ja AIDS-ga seotud teemadel) 

Kodanikul on kohustused

Juriidiliselt on kodanik teatud riigi elanikkonda kuuluv isik, kel on selle riigi põhiseaduses ettenähtud õigused ja kohustused. 

õigustest olen teadlik, aga ka kohustustest.

Inimesena, maksumaksjana, emana, naisena, töötajana, tarbijana.

Omalaadselt laheda lähenemisega meenub mulle

kunagisest maailmakirjanduse loengust meeldejäänud luuletus keskaja linnaluuletaja François Villonilt.

Ilmakodanik, aukodanik, EV kodanik...

99 aastat tagasi antud kodakondsus:

• omandatakse sünniga;
• saadakse naturalisatsiooni korras;
• taastatakse isikule, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse alaealisena;
• kaotatakse Eesti kodakondsusest vabastamise, selle äravõtmise või mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega   

Ülistame hõredat

Kui internetilehtedel ja ka väljaspool virtuaaliat luurata, siis jääb mulje ülimast pealiskaudsusest mistahes valdkonnas.

Hiljuti lugesin ühte teemat, kus inimene hüsteerialähedaselt otsustab boikoteerida Järve Selveri juurikalette, sest basiilik on potis närbunud, kollane paprika pehme ja banaanidest ei maksa üldse rääkida. Ja pidavat ikka viha tegema küll, kui tahad perele õhtusööki teha, aga vot basiilikut peale panna ei saagi....

Kulm juuksepiiril.

Viis nõuannet, kuidas suhet hoida. 

Seitse sammu parema suhte nimel.

Kaheksa asja, mis stiilne naine teeb/ei tee.

Kümme viisi, kuidas 40+ naine saab jätkuvalt nooruslik välja näha.

13,764 sammu selleks, et olla parem ema.

Seejärel raamatute ilmumised, mis panevad oma kergemeelsusega kukalt kratsima - see esoteerika ekspert soovitab juua igapäevaselt kuus päeva leotatud rosina vett, sest see puhastab ülemised ja alumised eee...mingid nähtused ära.

Seejärel mingi nõiakivide ülistuslaul.

Energeetiliste punktide leidmine.

Kusjuures need viimased asjad oma sisult pole pealiskaudsed, aga nende esitamisviis on seda kohe kindlasti.

Ning siis loomulikult järjekordne ring tervisenõustajate, terviseekspertide ja personaaltreenerite näol. Kaua võib?

Kas jõuame selleni, mida sai lugeda "Lapsehoidja päevikust" - ema palkab jõulukuusedekoraatori ning laps peab spetsialisti abil riidekapigraafikut...

Nagu Lumivalgekese võõrasema, kelle jaoks oli kaduma hakkavas nooruses peamiseks olla "kauneim kogu maal"....

Mõtisklen - kas tegelikult ongi inimesed pelgalt välisele orienteeritud ja elavad niivõrd kvaliteetset ja head elu, et probleemide puudumisel tuleb neid juurde tekitada või on inimestel nii suured probleemid, et sellise näilise tühi-tähiga tegelemine aitab saavutada vähemalt osaliseltki kontrolltunde?

Paber näitab

Aeg-ajalt lahvatab ikka ja jälle peavoolumeedias, seltskonnas, ringkonnas, perekoolis nt arutelu selle üle, kas ikkagi haridus on oluline ja kas ikka kogemus pole see, mis loeb.

Ning peaaegu alati leidub seltskonnas keegi, kellel on tuttav, kes on sisuliselt ainult põhiharidusega, aga väga laia silmaringiga ning tõsiselt nõutud spetsialist kolmel erineval alal, valdab võõrkeeli emakeelse kõnelejaga sama tasemel, oskab väidelda, näidelda, käidelda ning ei olnud võimeline kooliprogramme lõpetama seetõttu, et koolid ei suutnud tema üliarenenud mõistust hinnata ja ta ei mahtunud kuidagi kooli raamidesse ära.

Seepeale teab alati keegi kedagi, kellel on kolmekordne kõrgharidus, aga ta töötab restoranis veekallaja või nõudepesijana, kui talle korduvalt ette näidata, mil viisil neid protseduure teha saab. Heal juhul on see haritud persoon võimeline trükitähtedes lugema ning leiab üles panga ja apteegi viiekordse teenäitamise tulemusena ja kättpidi kohale talutades.

Well, need on tõesti äärmuslikud näited, aga kui hakata üldse mõtlema sellele, mida see kraadi omandamine tegelikkuses ikkagi näitab, siis miks seda vaja on?

Olen alati mõelnud, et kõrgharidus ja selle saamine kannavad eneses püsivuse, pühendumise, süsteemsete teadmiste omandamise märke. Baasi loomine, millelt saab edasi minna, leida seoseid näiliselt seostamatutest distsipliinidest, osata kasutada andmebaase, koostada mahukaid dissertatsioone, uurida mingeid valdkondi süvendatult. 

Muidugi on erialasid, mis on omandatavad praktiseerides (no pole ju mingeid seppade instituute, pigem ikkagi tegevus õpetab), kuid kumma kätte te  näiteks enda tervise usaldaksite? Iseõppija või ülikooli lõpetanud arsti kätte (ok siin pole tänapäeval ühte ja head vastust, aga ülikoolis õppinud arstil on vähemalt paremad ja loogilisemad teadmised inimkeha anatoomiast ja füsioloogiast - ikkagi rakud, koed, elundid, elundkonnad ja nende (düs)funktsionaalsused on süsteemipäraselt selgeks saadud)?

Mida näitab hariduse omandamise protsess? Oskust süveneda, olla kavakindel, planeerida aega, lugeda.

Ütlen ausalt, et pärast MA töö kaitsmist ma järgmisel päeval nutsin. Korrastasin töö jaoks  kogutud materjale ja ma tõepoolest lasin pisaratel voolata, sest see tööks formuleerumine; kõik need tunnid, mis sai arhiivides, telefonides intervjueerides, raamatuvirnu töödeldes, artikleid lapates ja lugedes veedetud; kõik need loetud  ja pähekulunud tekstid, mida humanitaarias on ilmotsata mõõdus; pingerikas mõtlemine ja teoreetiliste momentide ühendamine uurimisobjektidega - need olid mu elu ühed parimad tunnid. Mulle meeldis/meeldib haridust omandada. Kuidas see tüütu ja mittevajalik võis olla? 

Arvan, et kõik teadlased on oma uurimustes seda tunnetanud, kõikunud lootusetuse ja inspiratsiooni kiikingu aiste vahel ja kõlkunud ideede teostamise ja teostamatuse skaalal üles-alla.

Ning iga haritud inimese kirjutatu/tehtud töö/uurimuse tulemuse praktilised saavutused/ muudatused on olulised, sest need kujundavad ja suunavad järgmisi põlvkondi, kus teadmiste kogemus on lõimitud elukogemusega ning nende kahe tulemusena sünnib miski suur ja võimas - uus ja arenev isiksus.

Kas ta (loe: haridust tõendav paber) on  ikkagi tarvilik? Ühest mõistmist kindlasti pole, aga vähetähtsaks teda tunnistada ei saa...

Või kuidas?

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 

Nii räägib meile vikipeedia.

"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"

Nii olla Martin öelnud.

Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

Teate - te ei ela maailmas üksi!!

Et inimene ennast pidi kõige enam armastama, see on üsna selge ja arusaadav, kuigi kaldun arvama, et emade ja laste puhul see päris nii pole (ja normaalselt mõtlevate isade korral ikka ka). 

Enesest tuleb lugu pidada ja austada ning lisaks saab näha minana ka teiste inimeste silme kaude, kuidas minad m e i e n a ühiskonnas eksisteerivad.

Mõistusega olevused aduvad tavaliselt ümbritsevalt adekvaatselt ning oskavad teiste inimestega arvestada: peavad kinni üldistest kokkulepetest nagu kellaaeg ja viisakus- ning eetikanormid; järgivad tööalaseid ja ka perekondlikke traditsioone ja kodukorda; reisil olles austavad kohalikku elu-olu etc, etc, etc

AGA...vähemalt minu piirkondlikus linnaruumis kohtasin ma eilse päeva jooksul mitut, vabandust ebameeldiva sõnakasutuse pärast - mölakat.

Hüva, mõistan, et mõnikord tekitab täiskasvanuks saamine tunde, et meri on põlvini ning nüüd võib segamatult suitsetada ja sinna juurde kuulata bluetooth kõlariga megainetut muusikat nii, et see kostab ka kahe kvartali kaugusele. Kui tähelepanu sai sellele juhitud, siis vastas noor mölakas, et: "Mis see sinu asi on?" 

Tehniliselt polegi ja päevasel ajal tõepoolest võib ta nn muusikat  just nii kuulata, aga kas inimlikul tasandil peaks mingi sisemine kompass tööle hakkama või ei - see on lihtsalt vale käitumine. Ja muidugi sinna juurde tõsiasi - keegi teine juuresolijatest suud lahti ei teinud, küll aga heitis kõõrdpilke nooruki suunas. Siiski nii palju mu sekkumine aitas, et nooruk enam muusikat kahe kvartali kaugusele kõlada ei lasknud, ühe kvartali kaugusele aga küll.

Ülekäigurada. Tahaksin üle minna, autod kõik seismas tõkkepuutaguses järjekorras ja üks keskealine naismölakas BMW maasturiga seisab kogu laiuses sebral. Räägib mobiiliga. Kapotile koputades kerib naismölakas akna alla ja küsib: "Kas sa ei mahu mööda või?" WTF???? 

Sõnasin naismölakale, et ta ei ela maailmas üksi ja arvestagu teistega. Naismölakas kibrutas kulmu. 

Vahel on töökoha juures nii, et hommikul, autojuhile makstes seisab mõni auto meie taga ja juba nad signaalitavad.  Siis küsin sama, mida naismölakaltki. Ühel korral tuututati mulle, kui ma muuseas taas BMW ette astusin, mis tahtis teepeenralt maha keerata ja mulle vastu põlveõnnalt õrnalt puudutas. WTF????

Ühesõnaga - inimesed, kes te olete avalikus ruumis, palun võtke vaevaks mõelda  tõiga üle - te ei liikle üksi, te ei kõnni ainukesena tänavatel, te pole ainsatena roolis, teil ainukesena pole õigus kuulata teile sobivat muusikat, teil ainukesena pole vaja kellaajaliselt tööle jõuda - on teisi inimesi ka ning asuge nüüd jälle nendega arvestama. 

Tulge oma enesekesksest mullist alla ja vaadake avatud silmadega ümberringi - me kõik soovime rahulikult ja turvaliselt elada, kui sellesse tuleb ka panustada. ISE panustada.

Kihid ja sügavused

Mõni aeg tagasi vähegi tervishoiusüsteemi tundvale inimesele mastaapse veana kõrvu hakanud vereülekandelugu muutus oluliselt mitmekhilisemaks ning uurimise kaevumisega paljastusid uued asjaolud. Ilmselt kuuleb novembris enamatki, kui kohus jätkub ning kahju on tõdeda mitmekordse inimliku eksimuse  sügavale ulatuvaid juuri. Üks neid kordi, kui oleks lihtsa reeglite järgimisega saanud ära hoida saatuslikke tagajärgi. Kui ainult....

Hoopis uuemaid mõõtmeid võtab aga kupeldamisafäär, selguvad alasti seigad ning kui vanad ja kogenud politseinikud saaksid öelda, et nende "uurijavaist" paneb nina sügelema ja mina oleks vana ja kogenud politseinik, siis kaldun arvama vanade ja kogenud politseinikega ühte ja sama mõtet - SEE ulatub oluliselt sügavamale. SELLE põhjused on inimliku ahnuse hämaratel veegudel. SEDA lugu saab kuulda veel päris kaua.

Kupeldamisest inimkaubanduseni ja tõenäoliselt ka ringelnud...

Kunagi  kuuldud väljend - mida sügavamale on asi kaevatud, seda rohkem tuleb asja kaevates materjali välja - näib sedakorda töötavat...

Kupeldajamamsel

Vladimir Beekmanni "Hunditubakates" (näidend) on Narva piiriivalvurid oma piiripunktis kinni võtnud ebaseadusliku piiriületaja, ühe prostituudi Olli (?), kes unistab sellest, et tal oleks tulevikus oma pisikene, toakestega korter: "et tüdrukud ei peaks härraseid lõbustades oma kannikaid siniseks külmetama, vaid saaksid seda mugavalt teha" (tsitaat kirjutatud mälu järgi, ei pruugi olla 100% täpne, aga põhimõte on vist arusaadav)

Filmis "Stiilipidu" soovib Alice firmale laenu saada ning lõbumaja pidav Madame arvab, et nad leiavad viisi, kuidas Alice raha tagasi teenib.

Mil viisil pidid need neiud raha tagasi teenima (ja mille eest?), kes eile skandaali keskmesse sattusid?

Pill tuleb pika ilu peale... 

Ja vahel võib ilu olla pelgalt väline....

Kas vaesust annab likvideerida?

Sedasi peaks eneselt küsima - just äsja valimised võitnud poliitikud, sotsiaalsfääris tegutsevad isikud ja tegelikult kõik, kes me ühiskonnas ühel või teisel viisil tegutseme.

Kuid mis on vaesus?

Vaesus on täisväärtusliku elu alalhoidmiseks vajalike piisavate materiaalsete ja ka kultuuriliste vahendite puudus. Jagatakse absoluutseks ehk primaarseks vaesuseks ja suhteliseks ehk sekundaarseks vaesuseks. Absoluutne vaesus viitab sellele, et rahuldamata on esmatähtsad vajadused elu alalhoidmiseks – puuduvad toit ja peavari. 
Kas olen vaene? Kaldun arvama....

Demokraatia

Sõnavara ja igasugune hullamine/uurimine/süvenemine/mängimine/avastamine/kasutamine on alati tegelikult köitvad.

Mitmekülgse põnevusega aga kõlab, kui  hakatakse selgitama sõnade seletusi ja tähendusi. 

Eile sain  näiteks teada, et demokraatia on ladinakeelne sõna, mis tähendab vähese grupi valitsemist rahva üle.

Mina ütlesin ahah ning leidsin, et ma pole ikkagi 24/7 filoloog/pedagoog/teadlane.

Kodus aga tuli avada võõrsõnade leksikon ja tuletada meelde, kas asi on ikkagi nii või mitte - ehk mäletasin  midagi valesti...

demokraatia <+ kr`aatia 1 s> (kr dēmokratia < dēmos rahvas + kratos võim) 

1. pol poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu, eksisteerivad kodanikuvabadused ja demokraatlikud õigused (võrdõiguslikkus, üldine valimisõigus, organisatsioonide loomise õigus, isikupuutumatus) ning on võimalik vähemuse muutumine enamuseks legaalsete vahendite kasutamise teel

2. laiemas tähenduses kodanikuvabadused (sõna-, trüki-, koosolekute, demonstratsioonide, südametunnistuse, elukoha valiku vabadus)

3. sotsiaalsete suhete vorm, kus ühine tegevus grupis vastab enamuse soovidele

Vist ei mäletanud?

Iga kolmas kandidaat kolistab...

Nii harva, kui poliitikast räägin (no pole absoluutselt ka minu valdkond), siis nüüd tahaks küll mõned sõnad sekka poetada, sest nende valimiste juures jääb küll mulje, et enamik kandidaate hoiab mingit võrdlemisi hämarat saladust oma tagatoas, sealne kapiuks on kohe-kohe praotumas ning posu skelette iseloomuliku lõhnaga tahaks puitpõrandale võimalikult valju kolinaga pudenedes ohtrat tähelepanu võita.

Või on inimene endale ise jala külge paksupõhjalisi metallämbreid keevitamas, sest siis on kõnni kaja kaugele kosta ning saab arutleda selle üle, kas juhtimisse sobivad inimesed, kes sõidavad purjuspäi, omandavad hämarate tehingute kaude varasid, oma seotud riiklikul tasandil korruptsiooniga, on petturid, vargad, sulid,  muidusööjad etc, etc, etc.

Inimlikul tasandil me teeme kõik vigu, aga nagu öeldakse: "Arsti vead on surnuaial, arhitekti oma kõigi silme all", siis vist tuleb vaadata, kes ja mis ja kuidas käkke keerab ning peaks olema tegelikult käratu võimaluse puudumine poliitiliste ringkondadega ühendusse astuda. 

Rahu

Lühike sõna, aga palju tähendusi: rahu 

Ja täna peaks mõtlema sellele, mida sõna esmalt tähendab - rahulik ümbrus, rahulik keskkond; rahulik häirimata olukord; tülideta ja vägivallata olek. 

Vladimir Beekmani semiautobiograafilises raamatus "Karmil kevadel" on üks koht, kus blokaadis nälginud ja vanemateta jäänud lastekodus elavad poisid seisavad kõrgel mereäärsel pangal.  On mai, kevadine pühapäev. Napilt 13-14-aastased poisikesed on korjanud padjapüüridesse värskeid oblikaid ning poisid vaatavad paatideta ning tuuleta lahele.

"Nagu rahuaeg oleks, " kommenteerib üks poistest.

Nagu rahu aeg oleks...

Milline õnn, et need pole pidanud olema enda lapsed, kes selliselt ohkavad. Ei kujutaks ettegi, mida võib tähendada tõdemus rahu puudumisest.

See on elementaarne ja hädavajalik.

Oluline ning tegelikkuses võrdlemisi habras olek...

Endast oleneva rahuga saab aga pidevalt tegeleda - seesmine rahu....