"Tundmatust sõdurist" professionaalse pilguga

 

Soome nüüdisfilminduse ilmselt ühe töökama ja loovama režissööri  Aku Louhimiehe käe alt valminud "Tundmatu sõdur", mis oli siis austusavaldus Soome 100-le, on olemuselt märksa suuurem ja jõulisem ettevõtmine, kui ta tegelikkuses näib. Ei kõneldud pelgalt sõjast ja lahingust ja vabanemisest mistahes sõjalise väevõimu alt, vaid räägiti soomlasest ja soomlusest (analoogia eestlusele?) kui sellisest. Kuidagi etapiliselt teadvusesse tõusvate hetkede kaude aimub lähiugrilaste tunduvalt jonnakam, jõulisem ja vastupidavam natuur. 

Hea kaameratöö, näitlejatöö ja lavastaja, rekvisiitorite, grimmeerijate, asjaajajate, valgustajate ja helitehnikute, monteerijate etc tegemised võivad kõik olla võrdlemisi efektsed, aga kui lugu puudub, siis on linateos nõrk, lisa sinna mistahes ilustusi.

See film aga loo nõrkuse käes ei vaevelnud. Polnud ka imestada miks - Väino

Linna samanimeline romaan, mida nimetatakse soome/Soome rahvuskirjanduse üheks nurgakiviks, tugines autori isiklike läbielamiste vaatevinklil, sõduriks olemise painel (ja olles ütlemata detailirohke ning sarnane  Linna põlvkonnakaaslastest nii Kuusbergi kui Grossi jutustamisvõtetele).

Filmi keskseks tegelaseks kujunenud Antero ”Antti” Rokka mõjus ürgmehelikult - ta oli isa, mees, abikaasa, sõdur, põllumees. Temast koonduv pilt on nii alusteoses kui ka filmis silmnähtavalt arhetüüpne. Rokkas peitub põline ja loodusterve pragmaatika, mis on segatud elukogemusliku osavuse ja ilmselt kõige elementaarsema ellujäämisega. Vaprusega, ainulaadse selgrooga, kadestamisväärse endaks jäämisega.

Loomulikult oli filmis ka muusuguseid karaktereid, sellised, kes keerasid natuke ära, said haavata, said surma, sõnaga muutusid ja teisenesid.

Sõja olemuse filosoofia (kui see üldse olemas on) vastandab inimese loodusele, metsale, kuulile, teisele inimesele. Sõja mõttetuse üle vesteldi mitmel puhul (kusjuures filmi soomekeelsus lisas kogu filmile ainult võlu juurde) ning eriti torkas hinge kui soomlased  Petroskois (karjala, soome Petroskoi; vene Петрозаводск; Teise maailmasõja aegne soomekeelne nimi Äänislinna;  on Karjala Vabariigi pealinn Venemaal Äänisjärve läänekaldal. Halduslikult moodustab Petroskoi linnaringkonna) vene lastele leiba annavad ja vene neidudega vaidlevad, kes kõige enam sõjas kannatab ning jõuavad ühisele järeldusele, et selleks pooleks on enim lapsed (täpselt sama järeldus minu MA töös).
Meeldis sõjahuumor (soomlane kaevikus ja venelane natuke kaugemal üksteise kallal ilkumas); meeldis soomekeelne murdekeel (seda olen ma kuulnud ammustes filmides "Niskavuoren naiset" ja "Pikku Pietarin piha" tegelastel). 

Iseenesest oli filmis neid soos, lumes, metsas, kaevikus, poris sumpamisi palju, isegi liiga palju ning see pani filmi veidi venima. Aku võinuks pilku heita sinelifilmile* ning sealsetest kaadritest vaadata, kuidas tüütut banaalsust tihendada, kuid kui eesmärgiks oli luua võimsa koloriidga ja ülimalt selgesihiline liikumine rindejoonel, siis see õnnestus igatahes suurepäraselt.

Suitsu kimuvad rõketud käed, pesemata kaelad, näljased silmad ja surmahirm - need olid suurtes plaanides mõjusad. Nagu ka vigastused, haavad, surnud. 
Tunded ja hetked - mis sest külmast ja pimedast

metsast, kui seal kusagil on vaenlane ja ta ei aimagi, et hangede vahel lebav sõdur ja laskur ei tulnud sõtta surema, vaid tapma, nagu ta ühele 19-aastasele kaevikusse saabunud sõduribeebile ütleb (kes ka üsna varsti surma saab).
Omaette filmiruumi tekitab aga Soome põlislaas - seal on kaevikud, seal on puud, seal on maastik, mis võimaldab varjuda ja vaenlast tabada, see on lahingväli, põrgutuli, surmakoda ja samas ometigi mõnel hetkel ka lihtsalt puude vahelt särav taevas, liblikate kodu, mardikate toidulaud...

Poegade emana lõikas südamesse sõdur Koskela. Ta on olnud lühikest aega puhkusel ning vaatab kummutil seisvate vendade pilte, millel aumärgid küljes - nad on hukkunud. Ema saadab oma ainukest allesjäänud poega uuesti lahingusse ning üsna filmi viimastes kaadrites vaatab kummutil pilte kolmest pojast...(see motiiv on sees Ellinor Rängeli "Karmides tuultes", kuid seal saabub üks poegadest siiski tagasi ema juurde)
Mood, interjöörid, toit, relvad, tankid, linnaruum, autod ja jõulukuused, suusad ja lahingvarustus, vildid, ehted, kellad, nõud etc, etc, etc - need lõid kokku väga loogilise ja usutava pildi ning kellelgi ei tekkinud kahtlust, et olgugi sõda suur ja kole ning tõepoolest pole sõda ühe mehe lahing, andsid need inimesed toona, üle 70 aasta tagasi endast kõik ja enamgi veel, et saada, jääda ja säilitada vabadus - soomlane teadis, kuidas seda teha.
Ja üks soomlane oskas lugu jutustada ning teine soomlane selle  loo pildikeeleliseks rääkida.
Igatahes soovitan vaadata, sest seal on üksjagu draamat, üksjagu relvi ning üksjagu inimeseks jäämist. 
__________________________________
*"Inimesed sõdurisinelis" on üks parimaid II ms-st rääkivaid filme üldse - lööv, emotsionaalne, huvitav, looline ja selle loo jooksul muutuvate karakteritega, mis on kõik loomuomane heale kirjutamisele või filmi tegemisele.
**Pildid võetud internetist

"Loving Vincent"

Abituuriumi viimased nädalad on hõivatud kaasaegse kirjandusega ning eriliselt olen ma rõhku pannud postmodernismi kursusele. Siinkohal P.V - suured tänud Sulle, et mind õpetanud oled - kui ma midagi maailmas perele, poegadele ja lugemisele lisaks tõsiselt jumaldan, siis on see olnud õppeprotsess (ülla-ülla) ning tänan kõike ja kõiki, kes mind õpetasid õppima, kuulama ja  igasuguseid tekste koostama.

Postmodernismi juures on loomulikult tulnud juttu ka kõigest muust, sealhulgas endise kolleegi kõige laiemas võimalikus käsitluses mõistest kirjanduslik katsetus, kus minust, minu klassist ja

minu kolleegidest on räägitud ja mitte just heas võtmes. Võimsatel ja töntsidel jalgadel olen ma üle 40 aasta eluteed kõndinud, küllap kõnnin järgmised 40 veel.

Muuseas - autor, kui sa seda postitust loed, siis edaspidi palun toimeta oma tekste hoolsamini, kellelegi ei meeldi oma pärisnime "ilukirjanduses" kohata. 
Ja kirjastajale - pole tark tegu kirjastus registreerida oma koduaadressile ;)

Aga kogu selle nn lugemispala (võttis aega 45 minutit - täpselt ühe vaba tunni jagu) kõrvalt tekkis taas reaktisoon nagu ikka, kui millegi tõeliselt halvaga oled kokku puutunud - mind on juba pikemat aeg huvitanud maailma ainus käsitsi animeeritud mängufilm "Armastav Vincent" ("Loving Vincent" 2017). 

Leidsin ta üles ning vaatasin ära ja... kuidas on võimalik midagi nii huvitavat, originaalset ja kaasahaaravat luua?

Kui üldse mingi filmižanri suhtes sügavat poolehoidu tunnen, siis on selleks biograafia. 

Aastate jooksul on väga paelunud kunstnike ja üldse loomeisikute elulood - nende dogmade ja kreedode keeruline maailm, paradoksaalne tundeküllasus ja näiline kergus, millega anderikas inimene uusi taieseid rajab - nii väga tahaks nendega ühes olla ja kõike sama (eba)selgelt tunnetada.

Ning vaadatud filmis oli kõik olemas - lugu kunstnikust, draama, põnevus ning otse loomulikult vangoghilik tehnika, millega kogu mängufilm valimis sai...
Elavateks maalideks muudetud kaadrid vaheldumas mustvalgete meenutustega. Lugu keskendub Vincenti lahkumisele, mis eelnes nende päevade jooksul ja kas ta ikka tulistas ennast ise...

Omaette huvitavaks osutus ka näha, kuidas asja tehti - üle 100 kunstniku... ohh.See on kõrge ja elitaarne. KUNST. TÕELINE.

Loodan, et lugu jõuab massidesse ja läheb just samalaadse emotsiooniga kellelegi korda ja südamesse.

Klimt, Monet, Van Gogh töödel põhinev installatsiooninäitus Helioses igatahes oli vägagi sügav ja muljet avaldav. 

Ühesõnaga - kellel vähegi mahti, otsigu ta üles ning vaadaku, mõelgu ja tunnetagu - esteetiline emotsioon on garanteeritud.

Metroo

Kunagi aastaid tagasi, Peterburis sai korra sõidetud metrooga, kuid ausalt - ma ei mäleta sellest suurt midagi. Valged kahhelseinad, vist oli pruun rong, ohtralt inimesi, liikuvad trepid. 

Pariisi metroost mäletan piisavalt räpasust, rohelist piletiti (see on mul praeguseni alles kuskil) ja väga mitmeid mustanahalisi. 

Kõik, rohkem ma kuskil pole metrooga sõitnud. 

Ma ei taha rääkida metroodest päris ajas ja ruumis, vaid metroodest filmilikus ajas ja ruumis.

Katastrooffilme eriti armastamata ning televiisorit suuremat vaatamata (sealt lihtsalt ei tule peaaegu midagi), juhtusin nägema reklaami ning ausaltöelda - miks ka mitte.

Seda enam, et metroo kui objekt on esinenud päris mitmetes uudistes.

Sõnaga vaatasin seda filmi ja täitsa suure huviga. Üledramatiseeritud igas mõttes - on arst, arsti abikaasa ja abikaasa armuke. Kooliminev tüdruk. Neiu ja noormees, kes metroos kohtuvad. Napsitada armastav naine, kes joob hommikust vahetust lõpetanud metrootunneli valvuriga, kes väidab rööbastel vett näinud olevat ja keda keegi tõsiselt ei võta. 

Abikaasa peab otsustama, kas armuke või arst. Juhuse tahtel  satuvad metroos kokku nii armuke, arst, tema tütar kui ka noormees ja neiu. Noormees püüab neiule muljet avaldada, tutvustades talle libagiidina (rullikeeratud ajaleht suu ees) kummitusjaama.

Tunnelilaes on aga võlvidelt pressinud Moskva jõgi ennast läbi, tükid kukuvad, vesi tulvab, rongijuht teeb hädapeatumise, rong lendab rööbastelt ning aegluubis nähtavad purustused -vigastused on täpselt nii masendavad nagu olema peavad.

Vagunis ellujääjad peavad leidma läbi vee, laipade, kahjustuste võimaluse maa peale tagasi saamiseks. 

Loomulikult on haripunktis ka armukese ja arsti omavaheline kähmlus (üsna filmi lõpus on korralikult mehelik peks ka olemas) naise pärast. 

Loomulikult ei puudu filmist reporter ja operaator, kes on ühteviisi südametud ja osavad vennad; pisut mõistetamatud militsionäärid; närveldavad metrootöölised; otsustavad linnaametnikud; heroilised tunnelipäästjad; kõiketeadev ninatark ja nohik, kes õigel hetkel saab teada info, et sõjast jäänud punkris on inimesed...

Ühesõnaga slaavipäraselt ülevoolav nii sisuliinide, karakterite joonistamise kui ka katastroofielementide poolest.

Üks, mis mulle taolistes filmides alati tundub olevat - see näitab ära inimese tegeliku iseloomu. Mõnes mõttes väga loogiline, et armukesest saab kogu grupi aju - ta on ettevõtja ehitusvaldkonnas, ilmselt rohkem kursis pindade, elektri etc, kuid kahtlemata on ta ettenägelik. Vagun on vees, rööpad aga ju elektriseeritud. Kontrollimaks, kas vesi elektrit kannab, haarab Armuke ühes vagunis ellujäänud koerast ning laseb ta vette. Koer jääb elama. Järelikult saab minna. Ta on tugev, leidlik, arukas, armastav, aga ka pisut kiuslik.

Arst seevastu on küll meditsiiniliselt osav, kuid üldiselt üsna möku. 

Seltskonda sattunud napsitaja naine on vaatamata oma alkohilismi kalduvustele üsna asjalik tegelane - käeliselt osav, jõuline, hea häälega. 

Metroos tutvunud neiu ja noormees on aga filmialguses võõrad, kes selle katastroofielamuse käigus üksteisele saavad mitmel korral toetuda (neiu astmapiibu otsingud; vaguni vahele litsutud noormehe päästmine) ja filmi lõpus saabki nendest paar. 

Tunnelis aga koguneb vett juurde, laest pudenevad metallosad eraldavad vaguneid ja üks neist pääseb liikuma, mis suurendab niigi viletsas seisus olevate osaliste šansse teemast puhtalt (loe: eluga) pääseda. 

Draama juhuslikult leitud punkris ning mõneks ajaks tõuseb vesi seal ikka päris kõrgele, kuni lahtipääsenud vagun nagu vannikork vett kinni peab, siis aga on vagun veega täitunud ning tuleb eest ära ja vool paisub ja kõik seal punkris lendavad vooluga tunnelisse tagasi, mida siis maa peal olevad maetnikud tahavad isoleerida ja konserveerida. St hermeetiliste ustega veega täitunud kohad sulgeda ja need siis vedela lämmastikuga  ühtlaseks monoliidiks muuta ja selle kaude siis probleemi vähendada. 

Teema seal ongi üldse selles, et Moskva kesklinnaalune on ju piltlikult käikusid ja urkeid täisehitatud ja kui need veega täituvad (hermeetiliste usteta 10 minuti jooksul), siis vajuks pool linnast kenasti kokku - 1935. aastal ei osatud veel arvata, et kesklinn nii täis ehitatakse ja linna pinnase kandevõime alaneb.

Sellega seoses meenub mulle kunstniku pajatus oma abikaasast, kes Moskva lähedal 1941. aasta sügisel rindekunstnikuna  sõjas oli. Ta olla kõnelnud naisele, kuidas sakslased polnud arvestanud, et jõeäärsed maad on sügisel pehmed, tankid vajusid järjest kraavidesse ning sakslased kirunud  seda jõge ja Moskvat tükkis täiega. Venelased aga istunud eemal, kaitseliinil, piilunud sakslaste tangijanti ja irvitanud täiega...

Ühesõnaga on lõpuks peategelased metroost pääsenud. Ema ja tütar saavad kokku, naine langetab seal otsuse oma mehe, arsti kasuks. Noormees ja neiu suudlevad ning otsustavad kokku jääda. 

Mis jäi aga kummitama ja mis minuni alati tagasi jõuab - mistahes olukorras jäävad inimestes alles need nähtused, mis temast inimese teevad (ok, need huntide seas kasvanud lapsed ja pikalt isolatsioonis elanud mörisevad veidrikud on erandid), selle inimliku tuuma riismed on alati olemas ja mängus (kõik see, millest ma oma MA töös ka kõige rohkem pajatasin). 

Vajadus abistada kaaslast, mitte hüljata hädasolijaid, proovida töötada meeskonnas, jääda INIMESEKS. 

Stsenaristina oleks ma ühe nükke veel teinud - lasknud armukesel rohkem tuttavaks saada napsitanud naisega - neis oli palju ühist. 

Aga üldiselt oli kaameratöö hea, efektid muljetavaldavalt ja mõõduka elegantsiga realistlikud. Igatahes - tubli töö  Anton Megerdichev ja tema meeskond, huvitav vaatamine oli.

*Pildid veebist

"Arbati lapsed"

Suure tõenäosusega kuulsin seda pealiskirja hoovis, kellegi juhuslikus märkuses, lihtsalt mäletan kedagi mainivat midagi Arbati kohta. Teadlikult mõistsin keelatud raamatute olemust võrdlemisi hilja ning nüüd siis otsustasin pikkade aastate järel läbi lugeda Anatoli Rõbakovi semiautobiograafilise ja kunagi Venemaal samizdatis  ilmunud "Arbati lapsed".

Periood 1920.-1930. Asukoht Venemaa. Seda ajastut on käsitlenud Bulgakov, Kaverin, Matvejev, Ilf ja Petrov - kõik omas võtmes, kuid ajastut kahtlemata tundes ja mõistes. 

Kui mälu ei peta, siis Meister elas Arbatil, Kaverini  "Kahes kaptenis" käib Saša kuskil koolitarvete poes Arbatil. Vene kirjanduses on Marinina "See, kes teab" triloogias vanem proua Bella, kes räägib oma naabritüdrukule Arbati ajalugu ja ühesõnaga on see asum Moskvas ilmselt sama oluline, kui meie vanalinn tallinlastele, Supilinn tartlastele ja Vana-Pärnu pärnakatele.

Iseenesest on tegemist üllatava raamatuga - ühtepidi aus ja avameelne vaade lihtsate ja väga eripalgeliste, erinevate inimeste elust, aga teisalt kogu selle asjastu kirjeldus kõlab kuidagi skemaatilisena. 
Kohutavalt näpuga näitamine, narruseni küündiv printsipiaalsus, veidrad tegelased, veidrad arusaamad, veidrad süžeeliinid. Kirjeldused on siiski kujutluspilte tekitavad, sest olles lugenud "Gulagi arhipelaagi", tulid nii mõnedki asjad tuttavlikud  (läbiotsimised, vangla, ülekuulamised) ja on ka  on arusaadav, et  ajastu on olnud murranguline mitmes mõttes. Kuid kas teos on aus peegeldus või pigem nostalgiahõnguline igatsus noorusaegade järele - Rõbakovi elulugu sarnaneb Saša Pankratovi omale, seetõttu jääb küsimus lihtsalt õhku. 
Mis  tõsiselt häiris - kirjutamisstiil. Selle koha pealt olen tõeliselt nõudlik lugeja - igasugune pisut maitsevastane joon ning kogu teosest jääb maha kuidagi poolik jälg - nagu oleks olnud hea lugemine, aga tekst ei ela enam edasi. Hea teose puhul lõppeb küll kirjaniku tegevus raamatu käiku laskmisega, kuid teos hakkab autorsit sõltumatult tegutsema. "Arbati laste" puhul ma kahjuks seda eraldiseisvust ei tunneta. Vahest on asi selles, et minu teadmised NL-ajastust on vaid pelk lapsepõlvemeenutus; inimesed, kes reaalselt pidid toonaseid päevi kogema teadliku täiskasvanuna (ja mitte ainult seda perioodi, vaid kogu nõukaaega silmas pidades), vaatavad ilmselt muu pilguga kogu teosele ja aduvad kirjanduslikku ruumi ning aega palju osavamalt. Kuigi inimlik tuum (see, mida ma oma MA tööski visalt uurisin) jääb aegadest sõltumata ühesuguseks - seda tuleb tõdeda.
Vaatasin ära ka sarja. See oli sama skemaatiline nagu teos isegi. Üllatavalt täpselt oli temaatikaid järgitud ning üldmulje oli kõigest kokku midagi sellist, mis ei pane uuesti haarama nende ridade järele. Muidugi oli kaameratöö, näitlejatevalik, ajastu tõetruudus vaieldamatult meisterlikud - vene inimesed oskavad OMA lugu jutustada veatult.
Mõned teosed/autorid tulevad  jälle ja jälle tagasi - Heljo Männi "Väikesed võililled"; Harri Jõgisalu "Maaleib"; siingi korduvalt tsiteeritud Teet Kallase "Niguliste"; Mihkel Muti "Keerukuju. Kallid generatsioonid"; välismaalastest vennad Vainerid; Margaret Mitchell; Camus; Kerouac; Kafka.
Aga kahtlen, kas "Arbati lapsed" sellesse nimistusse mahub ....

Sangarid. Sangarid! Sangarid?

Lugu, lugu, lugu...

Üks olulisemaid võtmesõnu igasuguste kirjutamiste ja alusmaterjalide juures on just see lugu.

Ning  E(e)esti film "Sangarid", millesse ma reklaamklipi põhjal just väga skeptiliselt suhtusin, pakkus seda, mida vajasin - head vaatamist, sest töömaterjal oli tugev. Stsenaristina on Martin Algus kahtlemata tegija, kuigi  kõik tema asjad mulle ei meeldi, samas on tal täiesti äratuntav stiil ja isikupärane karakterite kirjutamine. Lisaks meenutab ta mulle veidi oma käitumiselt Hitchcocki, kes ka oma loomepaladesse kasvõi korra sisse lipsas. Kui silm ei petnud, siis Algus teotses filmis üsna lõpukaadrites morgis mingi asjapulgana. Meeldejääv autor on ta igatahes küll.

Aga...üsna vahva sissevaade nõukogude igapäevaellu (mis tundus natuke forseeritud, aga ilmselt oli see eesmärgiga veelgi tugevamate kontrastide tekitamiseks: mood, autod, sisekujundus); hästi dramatiseeritud ning koomilises võtmes põgenemine (sulgpallireketitega aerutamine nt); pärale jõudmine; esimesed kogemused - pitsa ja lahtine olek; soome naise rautamine reisitasudena; kuidas neid kui kangelasi koheldi; pidu hotellis; põgenikelaagrisse ümberasumine; taipamine, millega nad tegelikult on hakkama saanud; kohanemine vahelduvalt siis võilillejuure korjajana või muusiku või erotikan elokuvan tähti ja noh... siis see röövima hakkamine ja lõpuks - saatus/tulevik/palk. Kellel parem, kellel halvem. 

Iseenesest ma kuritegevust ei kannata ning pisut heroiseeritud pätindus hakkas vastu, aga nagu kunagi Kaugveri käsikirja "Võõra mõõga teenistuses" avaldamisele vastu olnud Glavlitt (ilmselt) tõdes 60.ndate alguses esimese vabariigi kujutamist ja vene okupatsiooni kuritegelikkuse üle sõnadega: "Aga nii see teil ju oli!", siis saab täpselt sama fraasi ka siin kasutada.

Näitlejatest rääkides - on enam kui selge, et Märt Pius on väga mitmekülgne ja seda just filminäitlejana (ning vanemas eas näeb ta ilmselt täpselt nii hea välja, kui ta filmi alguses ja lõpus oli - mees, kellele sobib vananemine)

Ka laval olen teda näinud, kuid filmides imponeerib ta mulle veelgi enam. Selline absoluutne ürgandekus, mis võimaldab suuri plaane, miimikat ja žeste teha  naturaalselt, tõepäraselt.

Karl-Andres Kalmet muutub igas rollis küpsemaks ja paremaks ning taas üks näitleja (see on vist tänapäevase näitlejakoolituse uudispärasus), kelle ilme, pilk, liigutus on nii ehe, et kahtlused on tarbetud: Einari nabimisel tahavaatepeeglisse heidetud silmavaade oli külm, kalkuleeritud, egoistlikult julm ja reeturlik. 

Üllatajaks oli aga kahtlemata oma toore rambolikkusega (selles mõttes, et tema lihased polnud steroididest täispumbatud, vaid ta oligi igal sammul mees, treenitud ja vitaalne - seetõttu ta naistele ka silma ja peale jäi ;) ) Veiko Porkaneni alguses pisut nutusena näinud, aga siis huvitavalt arenev karakterikäsitlus. 

Muidugi see keeleline pool - soome, rootsi, vene, inglise, eesti. Tõdemus - keeli tuleb osata. Ja kordan jälle - soome keel on üliäge.

Mõned võib olla sümboolsed kohad: kui mehed koos Lars-Jukka Lampisega seal kuskil üle sebra kõnnivad, siis oli see stseen otseselt Beatlesite kogumiku "Abbey Road" kaanefotolt kopeeritud.

Poisid kärutasid kollaste kummipartidega ning hiljem figureeris see part päris mitmel korral kaadris või stseenis või rekvisiidina - inglisekeelne "sitting ducks", mis tähendab ju inimese paljastatud ja kaitset olekut ohu eest - kas olid kaitsetud paadipõgenikud või olid rootslased kaitsetud paadipõgenike eest - mõlemat pidi vaadeldav.

Üldiselt aga hea ja kahtlemata originaalne film meie kultuuuripärandisse.

Tegijatele jaksu, näitlejatele eduelamusi ja vaatajatele sooje filmisoovitusi andes.

"Basic instinct" 25 aastat hiljem

Kunagi palju räägitud ja paar stseeni ilmselt filmiajalukku igaveseks sisse kirjatatud, aga nüüd vaadates, siis oh my god!!! kui halb see film on...

Omal ajal käisin seda vaatamas kellegagi, ma ei mäleta kellega, aga jalutasime ja arutasime ning ma mõtlesin siis, milline imelik naine see Tramell oli. Mäletan, et mind häiris tema biseksuaalsus. Aga nüüd uuesti vaadates sain aru, mis mulle tegelaste puhul ei meeldinud. 

Vist mingi 90.ndate mängimise teema vms, aga kohutavalt näideldud seksstseenid absoluutselt ebaloomulikud  ning karakterid ....eee klišeelikumatest klišeelikumad. 

Üks notoorne kuhjamine teise otsa, põnevust nagu oleks, aga see on nii... mitte tõepärane.
Tehke selgeks, kus on point.
Mis seal siis oli? Seksmõrvad, seksikas mõrvar, mõrvatud sekspartner.

Ma olen oma eelmises töös psühhiliselt nivelleerunud inimestega kokku puutunud ning nüüd sain aru, kuivõrd ebaloogiline on see kirjanik-psühhopaat-psühholoog natuur.

Tramell ütleb: "Kirjanikud on head valetajad. Nad peavad loo välja mõtlema ja selle usutavaks tegema." 

Kirjanik EI PEA lugu välja mõtlema, lugu on kuskil juba olemas, ta peab selle oskama loetavaks teha (sel samal põhjusel nt on Harry Potter täielik udu, samuti enamik ulmet ja sci-fi - nad ei ole loomulikud). Vähemalt mina olen nii aru saanud mõistest "hea kirjutamine". Ja lisaks - kui Tramell oleks olnud nii hea valetaja (sügavalt salapärane seejuures), poleks ta nii ruttu ju kahtlusaluseks tõusnud, jäänud, olnud ja oma "seksuaalse ürgandekusega" möllutanud terves filmis.

Ja võtaks korra pihutäie olukordi: 
*Blond naine, kes on lisaks heale välimusele teravkeelne ning tark (?), aga vaatamata kogu sellele heale välimusele etc erakordselt külm ja tundetu 
*Narkomaania ja alkoholiga kimpus olnud ja mõõdukalt hea väljanägemisega, minevikus halva teoga hakkama saanud politseinik (Douglas on muide üks näitlejaid, kes mulle absoluutselt ka ei meeldi, tal on nii elutud ja julmad silmad), kellel on

tugevalt ülekaaluline partner ja kelle paariline loomulikult filmi lõpus hukkub .

*Algusest peale on olemas ka üks  hea väljanägemisega psühholoog, kes osutubki ilmselt tegelikuks tõpraks ja mõrvarlikuks närukaelaks, kuigi see ei tule 100% välja (soov teha twist endi tõenäoliselt, aga see ei õnnestunud)

*Blondil kirjanikul on väga kaotusterohke minevik, üsna veider maailmakäsitlus etc. Ta ei saa kellestki hoolida. Sõbrad, kes on kõik kahtlased mõrvarid olnud..

*Rannamaja, mis on heleda sisustusega. 
*Armatsemine kamina ees (mis värk selle kaminaga on? Ok -  luuletaja abieluettepanek sai jaatava vastuse ka just siis, kui ta alasti ja kaminatule valgel oli...), vihm katusel...

*Must kiire auto...
*vuajerism, ebaoriginaalne 'naine peal' poos (kusjuures taas täiesti ebaloomulik)
Njaaa..
Pealkiri oli peaaegu ainuke kümnesse juthunud asi, mis tõepoolest ka toimis.
"Basic instinct 2" oleks aga võinud küll olemata olla. Sharon Stone on õppinud näitlemist juurde ja näeb väga hea välja, see on tunnustamist väärt, aga see karakter, keda ta kehastab - eneseimetleja, kes saab orgasmi ainult siis, kui on võimalus seda adrenaliiniga segada, pidevalt suitsetav, võrgutav ja manipuleeriv, absoluutselt kunstlik ja võlts. 
Ükski naine ei kõnele pidevalt sellest, kuidas tal tuleb, kui ta mehe peale mõtleb, ei räägi sellest, kuidas ta unistab kuidas mees teda erinevates asendites võtab - seda me võime teha, kui me väga kinnises ringis oma parima sõbratariga VÕIB OLLA vestleme. 
Kahtlemata Stone üks paremaid rolle ja kehastumusi, sest sellist sünget, seksikat ja blondi ning küsitavate moraalsete väärtustega stampi on ta jätkanud filmist filmi. 
Kusjuures see pole sugugi esimest korda, kus taolist tegelast luuakse - Hitchcock'i "Rebecca" "Marnie" ja "Vertigo" peanaised nt.
Õnneks oli tegemist pelgalt filmiga, lihtsalt erakordselt halva filmiga.
____________________________________
NB: pildid veebist!!!

Aku Louhimies ja "Käsky" (2008)

Soomlastega pikalt kestnud ühine adumine naabritest ja võõrastest valitsejatest teeb enamike soome filmikunsti toodangust meile vägagi arusaadavaks (ja oleks pidanud kuulama oma sisehäält nii 20 aastat tagasi, kui oli soov minna filmitööstust õppima, kuid millestki jäi puudu. Julgusest? Vist küll). Eriti need vaatepalad, mis puudutavad I ja II ms (olgugi, et seal olid teed ja tulemused erinevad) kannavad eneses sarnast temaatikat, äratundmist (Aapeli "Ülelinna Vinski" oli lapsepõlves ahastamapanevalt Eestiga sarnane, alles hiljem sain teada, et tegevuskohaks oli Soome  ja tõenäoliselt Koupio - kui arvestada loos peituvaid maastikekirjeldusi).

Ja seda parem on tõdeda, et vaadatud "Käsky" režissööril, Aku Louhimiehel on täna 49. sünnipäev. 

Iseenesest oli tegemist ellujäämisfilmiga, tugevate moraalsete dilemmade, otsustuste ja tulemustega.

Peategelased,  I ms-st Soome tulnud ohvitser Aaro Harjula nabib kinni valgekaartlaste rühma erakordselt julma kohtlemise  ohvri, allaandnud naispunaväelastesalga mahalaskmisest pääsenud Miina Malini. Naised piirati ümber, tulistati, nad nägid, et vastupanu oli mõttetu, neid vägistati ja seejärel viidi naised surma. Esiti lubati nad nö jooksu, aga siis anti käsk: "Hoorad jooksus! Tulistada!".

Miinal õnnestub pääseda, kuid Aaro saab ta ikkagi kätte ning viib kohaliku sõjakohtuniku, pisikese mõisa omaniku  Emil Hallenbergi palge ette. Aarole ei istu, kuidas Emil kõiki kohtleb. Nt Miina keeldub oma nime ütlemast, kuid pärast väikest töötlemist ta teeb seda siiski.

Aaro proovib üles leida Miina lähedasi, kuid leiab hoopiski hukkunud kaasvõitleja, Martta, perekonna, mille tulemusena tekib olukord, kus Aaro annab Miinale mõista - kui ta tunnistab ennast Marttaks, saab ta pääsema. Miina keeldub. Lõpuks viiakse ta hukkamisele. Öeldakse, et teda ei tohi tulistada ning üks valgekaartlastest tõmbab mõõga tupest - keegi pole ju öelnud, et raiuda ei tohi..

Aaro aga laseb tolle mõõgavenna maha ning saab sisuliselt kohe kuuli. Miina pääseb.

Aaro on aga vahepeal selgeks teinud, et Miina kaasvõitlejal on sohipoeg, keda kodus väga ei armastata ja kes Aaro külaskäigu järel põgeneb, kuid Aarol õnnestub poiss panna lastekottu.

Naasnud mõisa, viibib seal  Emil Hallenbergi naine (eesti näitlejanna Riina Maidre), keda Aaro korraks rautab. See on üldse kummaline, milline seksuaalne pinge pidevalt üleval seal on, sest esineb nt tegelastevahelist homoerootikat. Pärast Aaro surma ja Miina põgenemist poob Emil ennast üles. Viimaseid päevi lapseootel Miina toob aga lastekodust ära Martta poja ning film lõppeb nö perekonna tekkimisega. Sedasi siis filmist endast.

Karakterid filmis on soomepärased: põhjamaised, külmaverelised, pikatoimelised, veidi enesekesksed, natuke kaeblikud. Kusjuures Emil Hallenbergi prototüübiks oli päriselt eksisteerinud inimene Erik Grotenfelt.

Aaro esindab filmis südametunnistust, see on nii selgelt välja joonistatud: ta on arukas, lahke, viisakas, õiglane, lugenud mees, kes vaatamata kogetud ja nähtud koledustele on inimlikult sümpaatne.

Emil esindab filmis moraalitust: intelligentne ja tõsimeelne kristlane (enne mahalaskmist loeb ta hukatavatele ette hingepalvet), kirjanik, poeet, esteet, uhke kangelane, naiste suhtes ükskõikne, kuid meeste suhtes hakkaja.

Miina aga on kaasaegse naise kehastus: ta valib sõdalaseks olemise, ta kannatab ära seksuaalsed koledused, ta jookseb ja mõtleb kiiresti, ta on osav võrgutaja, ta on aus, ta on julge, ta on tegus ... ta jääb ellu. Lisaks on temas hea ja sooja inimese omadused. Ta on inimene, aga sealjuures erakordselt tugev inimene.

Omaette taustategelase tekitab aga fotograaf, kes külmavereliselt, just äsja hukkamise läbi viinud Emili suunab sirgema seljaga poseerima või kes pildistab klooriga ülevalatud hukatute kehasid või kes filmi lõpus pildistab Emili oksa küljes kõlkuvat keha (see on mõistatuslik, miks Emil ennast tappis - kas Aaro hukkumise pärast või jõudis temani tõdemus, et ükskõik, mil viisil asjad käivad, tema jõud ja võim on kohe lõppemas)

Filmi juures meeldis  asjade lihtsus, lakoonilisus ja mis seal salata - mimeetilisus.

Loo otsijana selle ma ka leidsin. Oli ta olemas - heade näitlejatöödega, suurepäraselt juhendatud ja lavastatud, usutav, arusaadav, ometigi maitsekas ja põnev, julm ja kurb, kergelt musta huumoriga ning üdini intellektuaalne film.

Õnne režissöörile ning häid filmivaatamist kõikidele, kes asja vastu huvi tundsid. 

______________________________________

*Pildid veebist

"Müüa pooleliolev individuaalelumaja"

Ühes nendest keelekohviku ruumidest, kus  E ja K õhtuti integreerida tuleb, kätkeb endas ka nn vaba raamatukogu, mis on tekkinud inimeste annetustest. Iseenesest võib seal olla väga huvitavaid teoseid, sest kuigi on lugemus ja kogemus kirjanduse vallas suur (võiks öelda, et isegi tohutu), siis on mõningaid teoseid, mis pole varasemalt silma-kõrva jäänud või kui ongi, siis sisu on unustuste hõlma sukeldunud.

Vist ikka 20 aastat tagasi loetud Villem Grossi "Müüa pooleliolev individuaalelumaja" peaks olema kohustuslik kõikides koolides ja eriti väga noortele, nii 18+ naistele. 

Teos on omapäraselt silmiavav (ja ühe praeguse 70-aastase lugemisalti proua sõnutsi tõeline hitt olnud omal ajal): milline oli elu-olu vahetult pärast sõda just nende korterikriiside seisukohalt, kuidas oli võimalik pangast ehituslaenu nõutada, kuidas saab materjalism saatuslikuks ja miks peavad koos olema siiski need inimesed, kes elus ühes suunas vaatavad. Ning lisaks - nooruses ollakse tuline ja rumal, aga tõeline tunne vajab veel midagi juurde. Ühepoolne armastus jääb ühepoolseks ja inimesel on õigus teha valikuid. 

Peategelane Rein on lihtne mees - tööliste laps, pärit väieksest kohast, teeb läbi sõjatee, saab haavata küll alles pärast sõda (metsavenna visatud granaat?), aga on väga korralik ja lahtiste kätega mees. 

Ta armub noorukesse Urvesse, kes ka tema suhtes näitab üles kirglikke tundeid, aga... ta on liiga noor ja kogenematu ning vajab enamat, sest oma loomult on ta analüütiline, uudishimulik, teadmistehimuline ja seiklusaldis. Kitsates korterioludes jõuavad noored tõdemusele, et polegi paha mõte hakata maja ehitama, mis saab noortele saatuslikuks otsuseks. Mõlemad on alati soovinud edasi minna õppima, aga see plaan jääb mõlemal poolikuks, kuni Urve, kes oskab ennast suurepäraselt kirjalikult väljendada ning satub mõnes mõttes ootamatult ajakirjanduslikku keskkonda, näeb võimalusi enese harimiseks.

Alguses on Urve joobunud nii Reinust kui abielust, kuid ilmselt saab talle kainestavaks tõsiasjaks väga vara sündinud poeg, kes paneb alles vähe ilma ja elu näinud naise kodu külge kinni.

Pöördepunktiks saab majaehitusele (Rein andub sellele jäägitult, ta veedab iga hetke krundil, ta teeb kõik oma kätega - vundamendiaugust kuni viimse kui aknaraamini) ja abielule Urve tööalane kursustele minek Mosvasse, mis annab noorele naisele nii   silmaringi, elukogemust, kui ka tõdemust, kuivõrd tuim oma loomult Rein tegelikult on. Temas puudub intellektuaalsus, mida naine vajab ja mille ta leiab Ristnas, kellega Urvel võrdlemisi pingsalt tekib tõeliselt suur tunne.

Kogu selle sõjajärgse ühiskonna kirjeldamisel on väga põgusalt puudutatud teatud nüansse (need on olemas ridade vahel - küüditamine, speklutasioon, stalinism, riigivara riisumine etc), aga need pole toodud keskmesse. 

Pikalt mõeldes: tegemist on suhte- arengu- ja olmeromaaniga, seesmiste otsuste, selginemiste, valude ja kriisidega. Ülimalt eluline teos ja tegelikult üllatavalt ajatu. 

Majast ja selle ehitamisest räägib Grossi kaasaegne Paul Kuusberg "Andres Lapeteuse juhtumis". Samad probleemid ja dilemmad.

Ja kui nii võtta, siis pole see kunagi kuhugi kadunud. Kodu ja selle olemasolu, esimene kodu, omaette olemise võimalus: Merilaasi näidendis "Kaks viimast rida"; filmides "Võtmeküsimus" ja "Regina"; Rannamaa "Kadri. Kasuema."; A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus"; Beekman "Kuradilill"; "Peavari"; "Väntorel"; Kallas "Eiseni tänav"; "Niguliste"; "Corrida"; Krossi "Paigallend"; Kõusaare "Vaba tõus" etc, etc, etc....
Kodu on midagi ainulikku ja peab meil olema. Lihtsalt PEAB.

Teatud naised

Võrdlemisi väljakutsuva pealkirjaga film. 

Teatud naised - nagu vihje millelegi põgusalt patusele, aga...

Kunagi kajastati mulle eesti filmide sügavust umbes selliselt (ja ma olen vist seda varasemaltki kirjeldanud): "Poolhämar tuba. Selle keskel on diivan. Diivanile istub naine. Diivani ees on madal laud taldrikuga, millel on saiaviil. Diivanile istub mees. Mees võtab saiaviilu ja sööb seda. Paneb saiaviilu taldrikule tagasi. Naine võtab saiaviilu ja sööb seda. Paneb taldrikule tagasi. Saiaviilule lendab kärbes. Aeglaselt välja zuumides eemaldub kaader kärbselt. Filmi lõpp."

Kuskil Ameerika pika talvega väikelinnas põimuvad pealtnäha kolm lugu: üks advokaat, kellel on traumajärgselt pisut hullunud klient ja kellega toimub pantvangidraama (igasuguse aktsiooni, põnevuse ja verevalamiseta, sealjuures) ning kes on ilmselt üksik naine, keda põrutab aeg-ajalt abielumees, kes oma teismelise tütre ja naisega ehitavad maakodu ning kes soovivad ühelt vanemalt härralt osta hunnikut liivakive (hinnatud ehitusmaterjal, mis on autentne). 

Livingstonist nelja tunni sõidukaugusel on pisike asula, kus on ilmselt indiaani päritolu naine talvetööl hobusetallis hooldajana ja kes satub juhuslikult T ja N toimuvatele kooliseadust tutvustavatele kursustele, kus tekib hobuhooldajapoolne lesbiline kiindumus kursust läbiviiva noore naisjuristi suhtes. Ühel päeval naisjurist ei tule tundi andma ning hobuhooldaja sõidab teda Livingstoni otsima, käies andmeid küsimas muuseas ka selles kontoris, kus esimese loo naisadvokaat töötab.

Esimese loo naisadvokaat läheb vanglasse oma klienti vaatama; teise loo perekond peab talgute vahel söögipausi ja kolmanda loo hobuhooldaja teeb latreid puhtaks.

The end.

WTF????

Hüva, kaameratöö suurte plaanidega, tavalised inimesed, tavalistes riietes, väga lihtsas elus, kehva ilmaga ning tavaliste autodega, kuigi tegevus toimus kaasajal.

Lugu, kuhu jäi lugu? Või õigemini - loo jutustamise tehnika.

Mulle sarnanes kogu see film paplite õitsemisega kaasnevate tolmurullide tekkimist veelombiserval - ta on olemas, kuid ei jäta jälgi, mõjub lihtsalt tüütusena.

Ometigi mängisid näitlejad hästi ning kõik oli usutav, aga... ma nimetaks seda isegi uina-muinaks. 

Multimeedialisus

Klimt, Van Gogh ja Monet - need nimed ei vaja ühelegi kultuursele inimesele üle rääkimist ega liigset soigu sinna juurde. 

Südalinna lagunenud Helioses (kurb oli vaadata neid meediapannoode taguseid koorunud ja lõhkiseid seinu), mustade matejalide tagant keset 360-kraadist näitust seistes, klassikalised helid kõrvus, detailiseerusid Klimti, van Gogh ja Moneti tuntumad tööd, need liikusid, need, muutusid, kadusid, ilmusid, põimusid, lõimusid, lõkendasid, sööbisid nägemismeeltessse.

Iseenesest naudin ma igasuguseid kunstielamusi alati (ning ei jõua ära oodata, millal tuleb  Van Gogh elust tehtud animatsioon meile), kuid tohutult häirivad ebaintelligentsed kaasviibijad, kes ei suuda ega tahagi olla haritud - nagu ikka siis, kui pärleid põssadele loobitakse...

Aga näha neid töid elustumas, suurelt, võimsalt oma värvide, tehnikate, originaalsuse ja kas siis tegeliku või postimpressionistliku tajumisega - see vajab seedimist. 

Stand-up comedy

Eelmisel aastal sai mitut puhku meie uue aja tegijaid vaadatud: Huumoritunnel; Comedy Gala. Mulle meeldib Kinoteatri seltskond nii teles kui laval, sest oli naljakas, oli huvitav, oli meelelahutuslik, kuid ...kahjuks hakkab ennast ruttu kordama, sest natukene puudub ajatuse maik. Või ma isegi ei tea, mis seal oli, mis mind pisut häirima jäi. Samas pole see kuigi lihtne saalitäis rahvast ainult naljaga tähelepanelikuks tõmmata. 

Kusjuures olen mõned korrad mõelnud, et prooviks  vaba mikrofoni isegi, vaataks, kas on sellist avanemist ja kuidas läheb see täiesti võõra publiku naerutamisega, sest tuttava publikuga saan ma vähemalt korra päevas hakkama.

Aga see selleks. Mina hoopiski surfasin pisut ja võrdlesin Raikinit ja Baskinit. Nende šketse, mis on laiale üldsusele tuntud ning tuleb tõdeda, et kuigi Baskin rääkis eesti keeles ja tegi igati tasemel klippe, siis Raikin oli originaal, millest ei saa üle ega ümber, sest kuitahes hästi keegi teda ei kopeeriks, on tegemist ikkagi koopiaga.

"Avas" ja "Kelle?" on mõlemas keeles naljakad, kuid algupäraselt on ta põnevam.

Baskin hiilgas, seda ma ei eitagi - tema paljud rollid olid ikka väga mitmekülgsed, naljad meie jaoks sobivalt piprased ning tema suurus kahtlemata võimas, kuid lihtsalt teatud asjades oli ta 99% õnnestunud koopia, väga õnnestunud sealjuures.

Aga andekad olid nad kohe kindlasti ja küllap nad jagasid mitmeski mõttes ühesugust saatust nii rahvusjuurte kui muude asjate poolest.

Ning hea, et mõlema pereliikmed naised-lapsed on need, kes rikastavad jätkuvalt ilma ja tegemisi. Anderikkad inimesed kõik.

________________________________________

Pildid veebist ning pole mõeldud ärilistel eesmärkidel kasutamiseks, ainult loo illustreerimiseks.

Teet, Kallas Teet

Olen korduvalt tsiteerinud öökapikat "Nigulistet". Tunnistan ausalt, et ma isegi ei tea, miks ma sellesse raamatusse nii ülepeakaela kunagi sukeldusin. Ilmselt oli see üks esimesi avastusi nostalgiast, mida ma võisin teada, inimeste kohta, kes võisid olla olemas.

Kasutasin postmodernismi kursusel teost uurimisobjektina ning selle raames ma otsisin üles ka kirjaniku enda. Pärastlõuna tema hädavaevu mööblit ja mind mahutavas töökambris oli aüllatuslikult põnev. Milleks ma oleksingi pidanud siis valmis olema, kui mitte huvitavuseks?

Neli sõpra kirjandusliku ruumina 60. ndate Tallinnas. Muide avastasin selle nelja sõbra motiivi Teet Kallase venna, Olimar Kallase koomiksitest. Kui ma kirjanikult küsisin, miks neli sõpra, ei osanud kirjanik kohe vastata, mõtles pikalt ja ütles, et ju siis nii see lihtsalt oli.

Ühel õhtul ma sõrmitsesin taas "Nigulistet" ja püüdsin mõtestada teose lumma.  Noored ja vihased mehed, vabameelsus, kunst, kultuuriringkond, põnev olmeline askeldus ja muidugi  - armastus. Õigemini hüljatud armastus. 

Läbi vilksatavad tegelased nagu Enn Vetemaa, Teet Kallas ise, näitleja Kose Peep (Jaan Saul?), lastekirjanik Malm (Eno Raud), Ave Alavainu, Eve Kivi ja Ants Antson 

Küsisin  tookord Avo  ema korteri kohta - tuli välja, et see on praeguseni üks selline kommuunikorter, mida kasutavad näite- ja kunstitudengid, kes alles alustavad pealinlikke eluviise.

See oleks nagu põlvkonnaromaan, kerge viide sõjaaegselt sündinud laste kasvamisele kolhooside vaimus, linnakividele sattumisest, nooreks olemisest, ahastamisest, leidmisest, otsimisest, kaotamisest, tunnetest, mõtetest. Ning seda laialilõhutud aja ning jutustamisviisi poolest.

Igatahes ma vahel tunnen füüsiliselt sellest teosest kumavaid lõhnu ja maitseid, hetki ja meeleolusid.

Meeldib, kuidas autor on kirjeldanud augustiorkaani (mitmes teoses läbiv teema); kuidas käsitlenud ja lähenenud vanade talude olemasolule (kah mitmes töös vallandunud motiiv).

Toomas Randmaa on väga põgusaks põikekarakteriks "Eiseni tänavas" (Kunderi tänav ilmselt). 

Nad on filmilikult mõnusad, jutulikult lahedad, siin, minu kõrvaltänavas. Teate küll, eks?

Inferno

Arukatele inimestele meeldivad intelligentsed nähtused. Raamatud, muusikapalad, kunstišedöövrid, jõulised leiutised, omanäolised teooriad.

Mulle meeldib Dan Brown. Tema tööde puhul olen tihti kadestanud oskust näha suurmeistrite töödesse peidetud sõnumeid (mis on arusaadavalt pelgalt tõlgendamise küsimused) ning neid siis nüüdsiaegssesse maailma paisates lasta olla rahvusvaheliste vandenõuteooriate keskmes.

Need on huvitavad ideed. Jeesuse järeltulijad, antiained, vabamüürlus, ülerahvastatud maailma "korrigeerimine" viirusega...

Mulle meeldib Tom Hanks. Sest olgem ausad  - tema pisut kohtlane Forrest Gump, aidsihaige advokaat, merineitsiga sebiv meesisik, robinsoni kaasaegne versioon või eideetilise  mäluga semiootik ja alalõpmata jooksus olev Robert Langdon - need on kõik kardinaalselt erinevad tegelased ja kui inimene mängib nii mitmepalgelise kehastumisoskusega, mis toob kaks aastat järjest parima meesnäitleja tiitli,  võin julgelt välja öelda, et põhjust meeldimiseks on küll ja enamgi veel. 
Vahepeale mahub veel suur hulk rolle ja täitmisi, mis on naljakad, kurvad, põnevad, lõbusad, meeleheitlikud.

Mis aga mind enim nende kahe mehe juures paelub, on tõik, et ühe geniaalne (olgema ausad, kirjanik, kes lugeja naelutab raamatu ette ja saab seekaudu miljonäriks - iga eesti kirjaniku tõeline unelm - on geniaalne) oskus jutustada lugu vallandub teise, erakordselt andeka näitleja käsitluses efektsusega, mis on omane vähestele (kuigi filmitööstus on mõnes mõttes kirjaniku geniaalust kohitsenud)

Tõsiküll - see on mõneti ambivalentne (siin peaks olema üks teine sõna, keele peal on, aga meelde ei tule: seotud nt sellega, et kuidas saab kirjandusteoses juhtuda alati siis mõrv, kui miss Marple või detektiiv Poirot on seal läheduses), et Robert peab alati mööda ilma seegama, tõlkima vanu termineid, leidma kive, kujusid, märke, marke, pilte, puid ja väravaid (tundub, et tema peas töötab nii geograafiline, ajalooline, arhitektuuriline, bioloogiline GPS igasuguste tõrgeteta isegi siis, kui sa oled uinuteid igast otsast täis topitud), aga ju see siis nii ikkagi on, sest kõik need jooksud, kuhu on kaasatud noor, brünett naine (kes jookseb 24/7 söömata ja joomata kõrgetel kontsadel, meik näos, magamiseks aega pole, mingeid käekotte tavaliselt pole, aga see-eest on krüptograafiast kuni mitokondri üksikasjaliku kirjalduseni kõik asjad peas ja selged, ainult tõlgendada märke ei oska ;) ) toimivad ja toimuvad.

Aga Browni teosed eeldavad teatavat lugemust, nägemust ja kogemust, sest muidu ei saa raamatutest ega filmidest sotti. Kuigi "Infernos" jäi üks selgusetu seik silma - Sienna ja Robert on Christoph Bouchard'ga rongis ja nad vaatavad varastatud Dante surimaski. Seal siis tekib rüselemine, Sienna ja Robert põgenevad rongist ja nad jooksevad tühjade kätega, ometigi tagastab Robert Dante surimaski....
Hüva, vahest oli see minu kiiks.

Aga igatahes oli lahe vaatamine ja pakkus natuke põnevust ning rohkem mõtlemist, ebaloogilisuste mõtestamist ning vahel on hea end lõdvaks lasta. Tunne, mis tekib, kui oled lõpetanud vaatamise ning mõistad asja tervikpilti :)

________________________________________

Pildid veebised

Edevus, julgus - ühtekokku või eraldi?

EKSS andmetel märgib adjektiiv edev tähelepanu või imetlust äratada püüdevat; edvistavat, kenitlevat, koketeerivat; sellisele isikule omast käitumist.

Juhtusin avaplaanidelt nägema, et need, kes blogisid peavad, kannatavad tähelepanuvajaduse all (on edevad inimesed). 

Tõenäoliselt see nii ongi.  

Ohtralt inimesi on tegelikkuses edevad (effbeetamine, tviterdamine, näitlejatel laval olemine, õpetajatel teiste ees esinemine, avaliku elu tegelased teles, raadios etc), kuid samas on selle edevuse kanaliseerimiseks vaja suurt hulka südikust. 

On ju nii, et  mehine eneseületus võimaldab lasta teistel lugeda sinu poetet sõna, sinu mõtet, sinu tundeid ja hingeseisundit, tegu ja tahet.

Tõsiküll, minu puhul on julgusel (mida on jäänud oluliselt vähemaks, sest on asju, mida ma ikkagi kõigele vaatamata teha ei söanda - benji-hüpe, tarantli käes hoidmine, uuesti armumine) oma koht olnud üsna tillukesest peale. Ema onunaine ütles kunagi, et tema pole sellist last näinud, kes kunagi ei võõrasta, surub korralikult kätt, vaatab silma ja avaldab arvamust. 

Jah, võõras seltskonnas olen ma kohanenud tavaliselt ruttu, ma julgen teha ja julgen vastutada, julgen tunnistada, kui olen valesti käitunud, ma ei pelga nutta avalikult. 

Samuel Langhorne Clemens on öelnud, et julgus on vastupanu hirmule, mitte hirmu puudumine - nii ja naa, igas olukorras see ei kehti, aga ma julgen sõna poetada. Kas see teeb mind edevaks? 
________________________________________
Pilt on veebist ja pisut töödeldud

Pal-tänava poisid

Juhtusin valima oma klassiga teatrisse minekuks VAT teatri "Pal-tänava poisid" ja juba teist korda hämmastas VAT-i lavastus, rahvas, lava ja üldse kogu see mäng. Eelmisel korral, kui vaatasin "Fausti", siis  mõtlesin, kuidas on võimalik nii lihtsate vahenditega anda edasi kolme asja: lugu, originaalsust, kadedaks tegevat võimekust.

Sama oli ka "Pal-tänava poistega". Et tegelasi mängisid (neid on raamatus ikka nii 20 ringis) 4 meest intensiivse poisikeselikkusega ja usutavalt ning nii, et saalitäis teismelisi neid jälgis ja kaasa elas...

Ma ei valeta, aga Nemeckeci lahkumine ei toonud ainult mulle pisaraid silma ja üldse - kus oli see näitleja minu jaoks varem? 

Samas on vaadatud lugu nii poistekas, kui üldse olla saab, seda ma tunnistan küll (jah, minestage inimesed, aga mina arvan, et peab olema meeskirjandus ja naiskirjandus ja tüdrukutejutud ja poistejutud). 

Kuid tüdrukutelgi oleks võimalik taolisest loost midagi õppida - sõprust, julgust enda eest seista, reeturlikkuse tagamaid (küll on vastik omadus - ime et reetureid ei vihata). 

Ajastutruudus, minimalistlikud lavavõtted ja kujundus, hea diktsioon, publikuni jõudvad žestid ja miimika, koomilisus, traagilisus, lapselikkus, suureks saamine ja mis kõige olulisem - poegade sõnutsi võimalus suhestuda tegelastega, elada neile kaasa ja leida ligi 130 aasta tagustes karakterites sarnaseid jooni oma klassiga, õpetaja käitumisega, õpilaseks olemisega. 
Uurisin teatris naastes pisut autori kohta (minu jaoks pole autor kunagi surnud - vabandust Barthes, aga selle koha pealt vaidlen ma alati ja jäädavalt sulle vastu) ja ma kaldun uskuma, et oma lapsepõlve kirjeldustest (1889. aastal oli Ferenc 11-aastane, jõuka arsti poeg, kes oma emalt olla pärinud leebuse, lahkuse ja teatud laadi õrnuse ning need omadused avaldusid Ernös ikkagi väga

hästi) välja kasvanud maailmakuulsaks saanud teos paneb kirjaniku rahulolevalt muigama ka tänapäeval. Selline elupõline poistevärk, mille ta üles tähendas ja millest ikka ja jälle erinevaid loomemeediumi kasutades midagi põnevat ja lahedat valmis tehakse....
Lavastajakäsi aga torkas mulle teravalt silma. Aare Toikka oskab luua ja tuua oma töödesse sisse narruseni armsa lihtsakoelisuse. Ning siduda need omanäolisesse kasvamise psühholoogia peenesse võrku.
Igatahes tänud kirjanikule, lavastajale, näitlejatele, kes kõik kokku mõnusa pärastlõuna, nostaligilise meeleolu, pisut pisaraid ja hea hoo nädalavahetuseks andsid.
________________________________________
*Pildid veebist ja töödeldud

Nipernaadi

Gailit ei oleks osanud tõenäoliselt uneski näha, et ka  21. sajandi koolitundides näidatakse tema loomingu põhjal valminud filmi ning Nipernaadi saab muretu rännulustiga ja lobasuulise tegelase võrdkujuks. Tema eluajal ju filmi tegemine peatus ning sestap ei osanud võõrsile pagenud Gailit oodata, kas tema üks nimiteostest ikkagi kanaliseerub teistesse meediumitesse või mitte.

Olen vaadanud õpilaste reaktsioone - nad on üllatunud, hämmelduses, segaduses. Üks noormees küsis, kas see ongi nii libekeelne sell ja mitu naist  Nipernaadil siis kokku oli? (filmis 6, raamatus vist oli kaheksa?).

Kõndida siia ja sinna, luisata, ajada udujuttu - olla kord muinasteadlane, kord kalur, kord rätsep, kord laevale kutset ootav madrus. Ja ometigi ta vist muutis nii mõnegi tegelase elu - kasvõi hetkeks tundus mõni naine ennast armastatuna, hoituna, õnnelikuna. Tõeliselt murdis ta Maret Vaa südame, see on nii raamatus kui filmis selgelt välja joonistatud. 

Üldiselt meeldivad meile taolised uduvahu joonistajad hästi

Mina mõistan Nipernaadi loomust ja see on nii omane osale tüübile inimestest. Mingi rahutus närib taolisi isikuid pidevalt. 

Tõenäoliselt oli Nipernaadi esivanemates mustlasverd - nii suur kihk minna ja seigelda pole küll kõigile omane. Haritud mehena oskas ta naistele südamesse pugeda mitte ainult oma põnevate käitumismaneeride ja lobeda jutu poolest, vaid  suuresti selle muretu linases ülikonnas poisikeselikult põlenud näoga mehe emotsionaalse naerususega.
Osava mehena oskas ta vastasoo võluda, kuid ometigi kuuletus ta Ingriinile koheselt, käitudes pigem truualamlikult, kui laheda rännumehena.
Kusjuures ma mõtlen, et see muretu seikleja ja ilmaavastaja kuju vilksab pidevalt Gailiti loomingust läbi mehena, kes justkui ei sooviks suureks saada, aga ometigi teeb seda silmapilkselt, kui mängu astub naine, kes talle tõsiselt midagi tähendab....
________________________________________
Pildid laenatud tavaveebist ja pisut muudetud