Minu blogide loend

Neljapäev, 16. juuni 2022

Elamus? Kogemus? Eksperiment? Osaoskuste arendamine?


 .....või lihtsalt brutaalne päev minu eluraamatus, mille maitset enam korrata ei sooviks? 

Alustada võiks aga sellest, kuidas ma kahe aasta eest otsustasin teha viimase hariduse (ausalt, see on viimane) ja leidsin, et üks mu paljudest võiks olla Tartust. Otsus tehtud, kuid sisetunne andis korraks märku küll. Argiselt ma seda kuulan, kuid nüüd surusin ta vakka ja talitasin omasoodu.

Kõik märgid  osutasid, et ma ei peaks seda tegema: SAIS-i avaldust kirjutades kadus ära internet ja ma pidin kogu süsteemile taaskäivituse andma; vestluse eelõhtul anti teada, et ei pea kohale minema, vaid see toimub veebitsi (ja ma olin just maksnud rongipileti eest). Minu sõnad olid: "Kurat, kas te enne ei saanud seda öelda?" 

Kolmas märguanne oli eelsess, kui ma puhtviisiliselt piserdasin magusa limonaadi fontääniga täis enda ja paar kaasüliõpilast - ja nad nägid mind esmakordselt üldse. 

Samas olid seal Tartus käikudel ka omad võlud - toonase deitimisperioodi ma ühendasin ka kohaliku rahvaga tutvumiseks ja mõni oli sealt isegi paljutõotav tegemine. Ent koroona lammutas  meid osadeks ja ülejäänud õpetajaharidust (k a praktika ja tunnivaatlused) sain ma  pelgalt veebitsi kogeda - mis on paradoksaalne, sest õpetaja peaks ikkagi IRL suhtluses parem olema, aga hüva.... 

Well, kursus oli lahe, toetasime igal raskel hetkel, innustasime, tegime rühmatöid (neid ma ei salli absoluutselt ka, aga mis parata), viibisime palju break out ruumides; askeldasime ja tegutsesime, kuni imelikul kombel jäi teha ühel hetkel ainult magistritöö.  

AGA....meile pakuti  võimalust teha magistrieksam ja mina, soovides alati saada uusi ja ergastav-kirgastavaid kogemusi, leidisin, et see oleks üks tore mõte. Aiii, kuidas ma olen seda mõttekäiku kahjatsenud!!!! (20 lk-se tegevusuuringu kirjutamine oli märksa raskem ülesanne, kui kadunud kirjaniku loomingu põhjal 120 lk-ne süvauuring valmis saada). 

Sest . . . kaheosalisest magistrieksamist - kirjalik fookusteemadel põhinev valikvastustega test ja juhtumi analüüs + palju pähklikooreraskust  toonud tegevusuuring (meie kooli uuendusprojekti kirjeldus; juhendajatega suuskade ristamine etc) - sai kokku minu elu neljas päev, mida ma enam üle elada ei soovi (esimesel kohal on võrdselt vanemate surmapäevad; teisel kohal rasedana mahajäetud saamine). 

Ja neljandana figureerib alates magistrieksamist just seesama päev, kui magistrieksam toimus - selline, kuhu libises juhuse/saatuse/iseloomu tahtel eraldiseisvused, mis panid ütlema WTF????!!!! ja seda korduvalt - alates rongitäiest õpilastest eksamile minnes, hõõruvatest kingadest, sillutise vahele kinni jäämisest,  javerijahist Tartus, totaalsest peetimisest kaitsekomisjonis (ooo jaaa - see  jääb sama elavalt meelde, kui ema surmajärgsus, kus ühes päevas oli kuus lahknevat sündmust; suvehommik, kui helistati Hiiult ja öeldi, et isa enam pole või lumesajune Vabaduse plats, kus E oma soovid teatavaks tegi); bussipiletitusest ja tõugutaoliste meesisendite mustlasmärkustega päädides.... Sirly lugu.... ikka ja aina ja üha ja jälle.

Tõugutaolised meesisendid said kuulda mõnda asja, mind ära saatma tulnud tuttava põsesuudlusele ja kallistusele oli tunnistajaks kolleeg ja õpilased, kes mulle arusaamatutel põhjustel samal hetkel Tartus viibisid. 

Lisaks järgnes üks veidra välimusega eelkooliealine, kes kuni Mäoni minu selja taga istudes konnakullestest, mudakoonlastest, tiigiveest ja kommipaberitest seletas - kõvasti, üle terve bussi. Ema istus rahulikult kõrval ja nutinäpuselt mainis tütre jutu peale ainult ahah või nojah, vaat kui tore siis. 

Tallinnasse jõudes oli kerge insident kahe purjakil vene mehega ja valveapteegis  polnud järjekorraaparaat töine ning apteegis viibis sellel hetkel silma järgi nii 25 inimest...

Õnneks oli hilisõhtune taksojuht mõistlik mees, kes küsis, kas mul oli raske päev ja kes kodutänavale keerates ütles: "Vaadake asjale nii - seda päeva on alles veel ainult paar tundi ja homme on ta juba eile." 

Nüüd on nädalajagu möödas, magister tehtud, ülikool seljatatud ja eile sain kätte eksmatrikuleerimisteate: "Tartu Ülikooli senati 28. mai 2021. a määruse nr 3 "Õppekorralduseeskiri" punkti 87.1 alusel eksmatrikuleerin alates 20.06.2022 seoses õppekava täitmisega täies mahus sotsiaalteaduste valdkonna magistriõppe õpetajahariduse (162717) õppekava sessioonõppe üliõpilase Sirly Hiiemäe." 

Suure tõenäosusega saab sellest päevast ühel hetkel episood mõnes järgnevas raamatus, sest . . . sest emotsioonidest laetud, sõna otsese mõttes füüsilisest valust kantud, vaimset pingutust nõudnud ja viimase jõuvaruni kuhtunud minutid on nüüd minu peas ennast kenasti mälestustesahtlisse kuupäevaliselt ära markeerinud ja iga heli, lõhn, tegevus, inimene on mulle meelde jäänud. 

Küllap mõtiskles vähemalt korraks mõni tartlane imestunult, et miks see kenasti rõivas naine sõidab eskalaatoril paljajalu.... Kontekst on hädavajalik ;) 

Reede, 31. detsember 2021

2021 võtab ennast kokku, nii kokku...


Nojah, taas üks 365 päeva koondumas ja päädimas. Mis siis juhtus? Märksõnad distants ja koroona -  kellel neid poleks,  eks ole? 

*Jaanuar - Aastavahetuse võtsime kokku V-ga, kohtumised jätkuvad; olen vahelduvalt distantsil, sügissemester Tartus lõppeb; saadan oma suhte-ja deitmisromaani käsikirja romaanivõistlusele, kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid on palju, testlugejatele romaan paistab vägagi meeldivat (annan piisakesi erinevatele inimestele lugeda); oma klassiga pean maha hispteriteemalise klassiõhtu; probleemid klassi tulnud uue õpilasega kulmineerivad. Käin Karlaga jalutamas ning hakkan tegema joogat. Viin elustiilis sisse mitmeid muudatusi. 

*Veebruar -  Kohtumised V-ga  jätkuvad; veedame koos sõbrapäeva, üllatan teda mitmete kodukohtingutega (serblanna, õpetajanna jms); käin näitusel Fotografiskas; vabariigi aktus toimub taas virtuaalselt. Koolivaheaeg möödub puhates ja lugedes, kirjutada ma hetkel ei suuda - ühe aasta jooksul olen kirjutanud kaks käsikirja, olen ennast vaimult tühjaks tõmmanud. Saan esimese koroonavaktsiini.

*Märts - Väga keeruline kuu nii kooli tõttu (osad klassid on kontaktõppes, osad distantsil) kui ka eraeluliselt, sest toimub päris tõsine pauk. Vajan oma vana sõpra L ning võtan temaga ühendust; kaotan eraelulise seiga tõttu nädalateks söögiisu ja kehakaalu üle kümne kilo, kohtun  põgusalt ühe oma kunagise kolleegiga ja veedan temaga lohutava nädalavahetuse. Saan tuttavaks J-ga, kellega tekkib lühikuramaaž. Emakeelepäeval panen kokku Heljo Männi 95. sünniaastapäevale pühendatud videokese. 

*Aprill - eraeluline keeruks jätkub, samas käin mitmetel kohtingutel J-ga, kes nagu oleks ja pole ka - selline lohutussuhe. Kuu keskel võtab minuga ühendust V ning me lepime ära ja oleme uuesti koos. Käime piljardis; koolis jätkub segane kontaktdistantsõpe vms. Värskendan garderoobi; jätkan elustiili muudatuste programmiga. Saan teise koroonavaktsiini. Ilmub Aimée Beekmani biograafia "Ja kõik läheb mööda".  Tõden, et omandatav haridus sisuliselt veebiõppena ei täida mu ootusi, motivatsiooni hoida on raske, kuid meil on kihvt kursus, ja hambad ristis suudan ilmselt neljanda kõrghariduse siiski ära teha. Abituriendid annavad minu ainekursusele tagasisidet ja see on ülipositiivne. 

*Mai - deidin V-ga; jumaldan maikuu kaunidust, kuigi ilmad on üpris jahedad, käime jalutamas, vestleme, kokkame; käin Alatskivil ema haual; teen õpilastega õuetunde; veebi kaude viin läbi praktikat; V  sünnipäeval tutvun V noorpõlvesõbra ja tema naisega; räägime suveplaanidest; käin oma klassiga Prangli saarel ekskursioonil, ootan puhkust. Peas vormub ühe raamatu idee. 

*Juuni - algavad imelised ilmad; võtan kokku kooliaasta; käin kolleegi klassiga kahepäevasel ekskursioonil Pärnumaal; meie kool liitub innovaatilise projektiga ning mina olen selle projekti üks eestvedajatest; pakin ära puhumaja asjad; alustan rannahooaega; käime V-ga erinevates kohtades päevitamas; veedame koos jaanipühad. Naudin puhkust ja hakkan kirjutama vanaisade romaani, võtan ühendust isa ohtrate poolõdede - ja vendadega; saan oma teise vanaisa kohta väga põnevat teavet. Saan tervise kohta  ehmatava teate. 

*Juuli - Pean ümmargust sünnipäeva; V tutvub mu sõpradega; algavad  närvesöövad torutööd; kirjutan vanaisade raamatut; käin V-ga kohtingutel, võtame ette reisi Peipsi äärde, see on meeldiv kogemus ja huvitav pööre meie suhtluses. Saan kirjastuselt teada, et nad pole mu deitmisromaani nõus avaldama. Veedan ühe nädalavahetuse venna juures; vurritan temaga mett ja saan mesilaselt põsest nõelata; vaatan esimest korda elus jalgpalli EM, millega on meeldivad lisandused - V-ga on mugav ja hubane ning ülimalt põnev nii mänge vaadata kui ka kihlvedusid sõlmida - need ma enamasti kaotan. Peipsi reisil kasseerib V kõik kaotused sisse :P. Käin uuringutel. 

*August - Vanaisade romaan saab valmis, torutööd lõppevad, pojad saavad 18-aastaseks; tööalase projektiga seotud koolitus Oxforellis ja sissekolimispaanika põhimajas. Olen oma uue klassiruumiga üpris rahul. Koolimaja on üldse mõnus. Terviseuuringud on siiski head. 

*September -  esimesel septembril tabab mind emotsionaalne purse - mu abiturientidest pojad kõnnivad esimese klassi juntsud käekõrval kooliaasta avamisele - alles olid nad ju ise sellised!!; toimub Aimée Beekmani biograafia "Ja kõik läheb mööda" esitlus Kirjandustänaval; kohtumised V-ga, käime metsas seenel. Mul on sellel õppeaastal erakordselt suur koormus - kolmkümmend tundi 4.-9. klassideni. Käin doonoriks. Poegade isa annab advokaadi kaudu teada, et lõpetab nende toetamise. Kooli projektis osalemine muudab minu tunnid oluliselt huvitavamaks, teen järjekindlalt liikumispause ja tagisidestamist, käin uuesti doonoriks. 

*Oktoober - Traditsioonilisel õpetajatepäeval saan suure tunnustuse osaliseks - olen parim suunamudija ja koolimaine kujundaja; tähistame V-ga oma kohtumise kuupäeva; kooli sünnipäeva nädal käivitub täistuuridel, mina ja kolleeg vastutame ajalootoa eest ja see on juubeliõhtul väga intensiivne kogemus. Satun ka tööalase konflikti keskele, sügisvaheaja olen ma sisuliselt tervenisti koolimajas. Ootamatult käin ka kohtingul - enda meelest lähen eelmisest aastast tuttava lasketiirukaaslasega kohvi jooma ja tema esseedele tagasisidet andma, kuid.... Sisse hiilib vaikne depressioon - neli aastat on viimasest tagasilangusest möödas, märkan, et olengi depressiooni küüsis olnud nelja-aastaste vahedega (2009; 2013; 2017 ja nüüd). V on äärmiselt toetav ja analüütiline, annab head nõu, mida järgin. Saan koroona tõhustusdoosi. Käin Karlaga pügamas; veedan ühe õhtu Nõmme ujulas lõõgastumas. Käin õpilastega teatris. 

*November - Taas tikub koroona oma tobedustega ligi - oleme distantsil, testime ennast iga E, K ja R; annan veebitunde. V haigestub, muretsen ta pärast kohutavalt. Jaak Urmet kirjutab Beekmani biograafiale Keeles ja Kirjanduses mõõdukalt positiivse kriitika. Ilmselt olen ennast  kirjandusteadlasena leidnud. Käin klassidega teatris, saadan V korralikult ära ja oleme kaugsuhtes. Teen Kulkale taotluse "Kõrkjaarmu" kirjastamiseks; leian vahva kujundaja, kellelt saan kätte nii sisukujunduse kui kaaned ja need meeldivad mulle...

*Detsember -  Käin klassiga uisutamas, on tihe koostööpäev, jõulud, jõulud, jõulud - ilulugemine, põhikoolijõulupidu, kirikukontsert, jõulupakid koolis. Ise ma olen otsustanud enam mitte jõule pidada, nimetan seda aega talviseks pööriajaks - nii nagu muiste, kui puhati välitöödest, oldi tubased, söödi ja puhati. V tuleb kodumaile. Saan kätte kirjastusse jäänud teosed "Bucket list"; Kulka ütleb mu taotluse ära, kuid pojad panevad õla alla, et "Kõrkjaarm" ikkagi ilmuks. Olen ennast joogaga vormi ajanud, naudin liikumist rohkem kui kunagi varem. Eeleelviimasel päeval sõidan peatusevahe selliselt, et unustan maski ette panna, Koidu peatuses sisenevad bussi politseinikud (mul on siis juba mask ees) ning toimub mõnes mõttes minulik situatsioon - ma keeldun teatud asjadest ning mind arreteeritakse. Detsembris tuiskab viimastel nädalatel korralikult, lumerohkus ja lumevaikus on selle aasta lõppedes peamisteks märksõnadeks. 

Laupäev, 2. oktoober 2021

Tulikuum neutraalsus – kas uus tegelikkus?

Võimalusteohtra teabekülluse ajastu metamõtlemise virvarris võib antopomorfne saatangi jalad murda, rääkimata tavainimesest, kelle vaimu, ihu ja tundeid vormivad reeglid, mis uuele ajastule selgelt kitsaks jäänud, kuid kogemus puudumisel pole paremaid kusagilt võtta. Ometigi tuleb multifunktsionaalsel isikul mitmete ühiskonnas aktsepteeritud rollide vahel laveerides lähtuda nii seesmisest moraalikompassist, potentsiaalsest eeskujuks olemisest ning kõige lihtsamal tasandil inimlikuks jäämisest. Kuidas küll?  
Lapsevanemana jälgib teda teadliku elu jooksul valvsalt silmapaar, kes võtab šnitti käitumisest, kõnest, arusaamadest ja väärtushinnangutest, mida kodu pakub. Kolleegina töökogukonnas kujundab inimene endast tervikkomplektina usaldusväärse ja kompetentse kaaslase, kellega saab arendada mistahes situatsioonis tõhusat töödialoogi. Partnerina eeldatakse lojaalust, truudust, mõistmist ja hoolimist;  sotsiaalset aktiivse ühiskonnaliikmena tuleb jääda mõõdukalt viisakaks kõikide multikultuursete,-seksuaalsete,-religioossete mõtteviiside suhtes, sest võimalus valestimõistmiseks on suur. Pedagoogina tuleb ennast kursis hoida uuemate kasvatusmeetodite ja õppevahenditega ning kohaneda silmapilk ümber, kui sotsiaalsed käerauda mingil põhjusel kinni klõpsatavad. Kirjanikuna tuleb käsitleda tundlikke teemasid aadelikku resevreeritusega, sest kirjanik on oma ajastu hääl. 
Kuidas aga säilitada polümastaapne neutraalsus sedasi, et ükski vanus, nahavärv, usuline kuuluvus, seksuaalorientatsioon, tööharu või poliitiline agitatsioon, millegi poolsus või vastasus ei muutuks millekski enamaks, kuidas on võimalik säilitada tuliste teemade keskel neutraalne hoiak, mis ei riivaks kellegi olemist?
Sellelele vastuse otsimisega näib tänapäeval keskealine, haritud, heteroseksuaalne, pigem usuleige, töötav, ennemini heledavereline, seisukohti ja ühiskondlikku häält omav ja püüdes säilitada sooneutraalsust – isik – tõsiselt hätta. 
Nii mõnigi kord kisub miski krõbedat kommentaari kirjutama, kuid mine tea, millal keegi sellest vihakõne välja loeb. Enne tasub hingata kümme korda sügavalt sisse ja välja; mõelda hajusmõtteid, võtta ette liikumispaus; vastata pikale nõudmisele alles kolm tundi pärast kirja kätte saamist, et esmased emotsioonid oleks võimalikult maas;  võtta ohates vastu sanktsioon või reglement; leida üldistavam lähenemine vaatenurgale ja möönda, et asju saab ajada erapooletult positsioonilt.
Sest see ongi võimalik! Kuivõrd igal nähtusel on äärmuslikud variatsioonid, kuskil on negatiivne ja kuskil positiivne piiriala, mille eest tasub seista ja võidelda, saab ka neutraalne olla kirglikult, säilitades sealjuures kõik inimlikult aktsepteeritavad tõdemused ja olemised. See näib paisuvat nüüdisaja reeglites orieteerumise nurgakiviks, kõige suhtes säilitada erakordselt tundlik objektiivsus, mis ei puuduta teravalt mitte ühegi sotsiaalse inimgrupi eksisteerimist. 
Siinkohal võiks olla huvipakkuv omamoodi aritmeetiline tehe. Üsna sajandivahetuse paiku küsis õppejõud auditooriumis tudengitelt, mis on haridus. Noorukesed ja eluvõõrad üliõppurid tuletasid meeheitlikult hariduse definitsiooni meelde, kuid literaat esitas oma nägemuse: „Kõigest, mida te koolides õpite, suudate meelde jätta 10%. Kümne aasta möödudes mäletate te sellest 10%. Ning vot see allesjäänud 1% ongi teie haridus“ Kas analoogset mudelit saab rakendada ka  oksüümoronilikult kõlava fraasi - kirglik neutraalus – juures? 
Kirgliku neutraalsuse võtmeks on ühisnimetaja leidmine, umbes samalaadselt, nagu arvatakse miski olevat ajaloolise tõe – kui ikka erinevates käsitlustest 1% kõneleb ühest ja samas nähtustest samaviisi, siis peab ka nüüd olema kõikide mitmepalgsete veendumuste ühisnimetajaks  1 % usutavust ja selle pinnalt saab inimene ehitada enesele andunult neutraalse positsiooni, jäädes mõõdutundlikult viisakuse piiridesse. Protsent ei tundu just suur, aga kannab endas tõele omaseid jooni – kajastab asjade tegelikku seisu. 
Taoliseks kujuneb tänapäeval üha enam vähemusse kalduva inimgrupi (haritud, heteroseksuaalne, keskealine, usuleige, töötav ja pigem heledavereline isik) seisund kõikide multioriginaalsete vaadete väljale – leida see 1% ja olla seejuures tulipalavalt erapooletu. Uus tegelikkus, mis endast jõuliselt märku annab. 


Neljapäev, 31. detsember 2020

2020 lõppeb ära - viimaks ometi

Viienda raamatu väljatuleku ootuses ei pea ma enam aktiivselt blogi. Iga-aastase kokkuvõtva sissekande ma siiski teen, sest nii on enesel ülevaade, mis ja kuidas on toimunud. Pilk siis sellesse äärmuseni tobedasse aastasse:

*Jaanuar -    vaheaja lõppemine ning tagasiminek tööle. Hakkame tegema ettevalmistusi kolimiseks ning vabariigi aastapäeva tähistamiseks. Kohtumised Aiméega, raamat edeneb jõudsalt, viin talle valminud peatükke lugeda. Charliega on vaja käia trimmimisel ning üle pika aja aktiveerin omal deitimisportaalid.  Kirjandusteadlasete jõulupidu toimub sedakorda jaanuaris, seltskond on mitmepalgeline. 

*Veebruar - vesine talveilm ning kolimine märksõnadeks. Koolimaja saab üle viidud viie päevaga ning kohe pärast aktiivseid rassimisi jääme koolivaheajale. Sisse murravad teated uuest viirusest. Mind nomineeritakse Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna kandidaadiks romaaniga "Jalgadega ajamullas". 

*Märts - rahutukstegevad uudised ning distantsõppele jäämine, emakeelepäeva jõuame enam-vähem läbi viia, kuid Keelenutt lükkub sügisesse. Kevad on samas jumalik ning käin Charliega Tallinna avastamas. Kas ma tõesti olen elanud selles linnas sünnist saati, küsin eneselt. Tänu K-le avastan põnevaid paiku ning kõnnin läbi kümneid kilomeetreid.

*Aprill - distantsõpe jätkub ning alustan oma mastaapset kohtingutesarja. Esimesena saan kokku päkapikuga, mõni aeg hiljem taksojuhiga, kellega näib olevat klikki. Jalutuskäigud Männikule, Raku järve äärde, Astangu moonalao juurde. 

*Mai - kohtumised taksojuhiga, käin temaga elu parimal deidil lasketiirus, olen üsna täpse käega. Põikan Paljassaarde, tööd aias, kooliaasta veidravõitu lõpp on lähedal. Jumal tänatud, sellel aastal pole 9. klassi eksameid, neid olen ma alati veidi peljanud. Tundide läbiviimine on veider, tööl käima justkui peaks, aga see on suhteliselt juhuslik, arvuti on ära tüüdanud, Aimée biograafiaga tegelen üsna tõhusalt, vestlused on meil küll ainult telefonitsi. Korra eksin ära Harku metsa. Käin filmiarhiivis, loen filminduse ajaloost huvitavaid teoseid. Käin keset päist päeva Harku järves ihualasti ujumas.

*Juuni - ilmad muutuvad imeliseks ning kogen eestlaste koeravaenulikkust. Mind on tabanud unetus, ärkan valgetel öödel varakult, käin Charliega varahommikustel retkedel, tellin rõivaid - olen otsustanud oma stiili muuta. Stroomi rannas saan tuttavaks advokaadiga, kes tunneb siirast huvi minu isiku vastu, vahetame kontakte. Algab puhkus ning sukeldun ülepeakaela biograafia kirjutamisesse. Tööl on väga imelik arenguvestlus, mis annab mulle idee. Alustan taas Keelepisikus uue keelegrupiga, sedakorda pean õppureid valmistama ette keeleeksamiks. 

*Juuli -    kirjutan, käin jalutamas, puhkan, deidin. Mehhatroonik, arhitekt, veel üks taksojuht. Ja siis - tutvun J-ga Tartust, kellega veedan Elvas üliägeda nädalalõpu, sõidame ringi ja minus hakkavad tööle mingid tundekeeled. Astun Tartu Ülikooli haridusteaduse magistrantuuri. Käime K-ga mitmel korral jalutamas ja vestluste käigus hakkan kavandama uut romaani - deitmistest ja suhetest. Olen kohtingumaailmas üleni sees. Korra käin ka venna juures maal. Sünnipäevaks kingin kummuti, diivani ja printeri. Aimée biograafia saab lõpusirgele. Keelepisikus tundide andmine jätkub.

*August  - suhe J-ga on meelierutavalt iselaadne, käin tal Tartus külas, kuid tunnen, et sellest vist ikkagi ei saa asja. Järgemööda kohtun farmeri, puutöösturi, neoonreklaamide tegijaga (temaga oleme kohtunud ka varasemalt), motomehe ja kokaga.  Glehni lossi talveaia varemetele ei vaata ma enam kunagi sama pilguga. Mu pojad saavad 17 ja suhe J-ga päädib, ei viitsi mina võistelda tema lapsega. Eelsess Tartus on huvitav. Avastan esigarid. Käin doonoriks. Olen suve jooksul käinud ujumas erinevates veekogudes üle Eesti ja ainult korra on olnud kaasas ujumisriided.

*September - töö algab peale ning märkan huvitavat seaduspärasust. Pole eales olnud kuigi suur hilineja, kuid nüüd jõuan pidevalt kohale viimasel minutil ning lahkun majast niipea, kui võimalik on. Puhumaja ei meelita seal kaua aega viitma. Toimub kolmas Ilusa Käekirja Nädal ja kaks õppesessi Tartus. Kohtun fotograafi, veinikaupmehe ja kardioloogiga. Elektriinseneriga pean maha kiire ja kirgliku suhte. Üks kõrvapõige on ehitusmehega kuskilt Järvamaalt ja veel ühe taksojuhiga. Korstnapühkija paneb kaminale peale keelumärke. Kirjastus annab sisse järgmise biograafia tellimuse. Mind kutsutakse Eesti Kirjanike Liidu kongressile, kuid ma ei saa kahjuks liikmeks (47 poolt; 69 vastu ja 37 erapooletut, otsuse loeb ette Contra). Aimée  helistab ja lohutab ning tunnustab mind mu käitumise eest. Kruger on terve septembri olnud kadunud.  

*Oktoober - Sesside ajal käin ka Tartus kohtamas. Tutvun Viikingi ja jahuvedajaga. Viikingiga on suhtlemine huvitav. Käin klassiga Pääskülas rabamatkal, pean oktoobrivaheaega ja otsin pottseppa, kes kamina korda teeks. Õppetööd on palju. Käin kinos, kogen ebatavaliselt kaunist kohtingut (viisakas mees, hea söök, hea muusika, lilled). Kruger leitakse, ta on trauma läbi teinud ja on nüüdsest tubane kass. Pojad on vahelduva eduga distantsõppel. Nad on suured mehed ning koduhool jääb tihti nende õlgadele. 

*November -   käin huvitavatel kohtumistel ning sisuliselt üheaegselt saan tuttvaks E ja V-ga. Ühega nendest areneb välja kohtumiste seeria. Ülikoolis on tegemist palju, töökohtades samuti, aeg lendab tulekiirusel, käin doonoriks.

*Detsember - suhtlen V-ga üha intensiivsemalt,  kirjutan raamatut,  koolis on vahelduva eduga kord tunnid ja kord mitte, Tartusse sõitma ei pea, sest sessid toimuvad veebis ning tööd on meeletutes kogustes. Keelepisik jääb jaanuarini pausile. On pime ja kaamoslik aeg. Jõulutunnet pole, kuigi koolipere annab väga laheda veebikontserdi. Lõpetan deitimisromaani ja annan katkendeid testlugejatele, nendele meeldib. Loodan, et järgmine aasta tuleb oluliselt parem. Sulgen kohtumisportaalid. 

Kui hea, et see aasta otsa saab......

Teisipäev, 31. detsember 2019

2019. interpunktsioon

Kiirelt ja kärmelt aasta kokkuvõte:
*Jaanuar - töö, töö, töö, Lilli raamatu kujundamisega tegelemine. Saan endale siirdepagulasest süürlase õpilaseks, individuaalsed keeletunnid - sic! me ei räägi mitte ühtegi ühist keelt. Käin Jaak Juske vanalinna koolitusel - soovitan, see on huvitav. 
*Veebruar - töö, töö, töö; "Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu" ilmumine ja esitlus. Aimée Beekman tuleb raamatuesitlusele, loeb raamatu läbi ja kiidab teost. Annab nõusoleku oma biograafia kirjutamiseks. Tallinna Ülikool esitab "Bucket listi" kirjanduspreemia nominendiks. 
*Märts - töö, töö, töö, teatrietendused, minu ja L-L algatatud Keelenutt 2019 toimumine ja läbi viimine, emakeelepäev. Teen esimest korda elus odrakaraskit ja võid. Tööalaselt tekivad väga suured pinged ja käärid, aga need lahenevad kuidagi ära. Kohtumised Aiméega. "Tõde ja õigus" 2X
*Aprill - töö, töö, töö, ema 10. surmaaastapäev; retk Alatskivile, filmikoolitus; boilerivahetus; terviserike. Kohtumised Aiméega, teatrietendused. 9. klassiga vestlused juhtkonnas; uue vaiba ostmine. 
*Mai - töö, töö, töö, poegade 9. klassi lõpp paistab; klassiga ekskursioon Vormsile, paari lapsevanemaga ülipingelised suhted, aiatööd. Õpilastega etiketikoolitus, võõrsõnavabapäeva läbi viimine; klassiga Keila-Joal käimine, tädipoja 50. sünnipäev.
*Juuni - töö, töö, töö, 9. klassi eksam (üliheade tulemustega!!); poegade lõpueksamid (üliheade tulemustega); lõpuekskursioon paralleelklassiga Läänemaale; lõpuaktuse organiseerimine ja planeerimine; klassi lõpuaktus; poegade põhikooli lõpp (üliheade tulemustega); õnnestava puhkuse algus, tutvumine L-L meessõbraga, jaanipäev, aiatööd. Saadan kirjastusele  "Jalgadega ajamullas" käsikirja. Keelenutt 2019 saab koostööpreemia Tallinna linnalt.
*Juuli - puhkus, puhkus, puhkus - rannad, rattasõidud (kingin endale ratta :) ), nädal venna juures maal, aiatööd. Kirjastus vastab, et soovivad mu raamatu avaldada. Kohtun  Aimée pikajalise tuttavaga.  Loen Beekmani raamatuid, teen ohtralt märkmeid kohta. Alustan ka isast raamatu kirjutamisega, tal on kolmas surmaaastapäev. Käime poegadega Tartus - sõidame Emajõel, näitan poegadele linna - mõne aasta pärast on nad ehk ise seal? Põnev näitus Balti jaamas ("Ajas tagasi"); Eesti Ajaloomuuseumis veedetud päev. Lelles sõidan palju rattaga, vaatan ja uudistan loodust. Käime L-L-ga loomaaias, polaarium on huvitav.
*August -  puhkus, puhkus, puhkus. Korrastan albumeid, liigun ringi, käin etendustel, loen, kohtun  Aiméega. Käsikirjast esimene peatükk valmis ja viin talle lugeda. Ta kiidab selle heaks. Algab uuesti töö - olen väga puhanud ja reibas, tutvumine uute kolleegidega.
*September -   poegadel algab gümnaasium tervishoiuõppesuunal; minul uus klass ja suur töökoormus - 26 tundi nädalas. Juba varasemalt olen võtnud vastu otsuse, et lisaks jalgrattale tahan veel liikumist - meie perega liitub  foksterjer Charles, kutsume teda Charlieks. Algavad igapäevased pikemad jalutuskäigud ning ühtlasi alustan ka maja juurde kuuluvate olmeprobleemide lahendamisega - see on pikk kadalipp. Kohustused koolis: aineõpetaja, ainesektsiooni juht; blogija ja meediagrupi liige; pärast remonti avatava muuseumi kuraator (?); klassijuhataja
*Oktoober -   Käin klassiga Pääsküla rabas; käime teatris; esimene veerand lõppeb, toimub klassiõhtu. Kool on liitunud KiVa programmiga, sellega peab tegelema - olen ju 5. klassi juhataja (väga vahvad lapsed, tegusad, aktiivsed ja nutikad); liigun Charliega Nõmme ja Sütiste metsas, Järve metsas, käime vanalinnas, luusime raudteede ümbruses - koer paneb mind liikuma. Käin Rahvusraamatukogus väga ägedal koolitusel. Samas on ka näitus - "Maastik linna ja vurlega", külastan seda kolleegiga. 
*November -    õpilastega tegevused - satun A.Le Coq Arenale; käin teatris, valmistan ette Keelenutt 2020 ja jõuluaega; Charlie, Charlie, Charlie (ma ei teadnudki, et mu südamesse mahub veel nii palju armastust, lisaks kogu mu meesperele - jah, mind ümbritsevad ainult mehed). Pinged tööl; klassikokkutulek (25 aastat!!); õppekäik Tallinna Linnamuuseumisse. "Jalgadega ajamullas" ilmumine - jeeee!!!! Ilmuvad kriitikad "Kirjanik kübara kohta" - ma ei teagi, kas nutta või naerda, kuid otsustan, et ei tee kumbagi. Las kajakad kisavad, laevad sõidavad ikka merd.
*Detsember -    K-ga Tervishoiumuuseumis katsejänesteks olemine; jõuluaja algus koolis. Kuna minul väikesed lapsed, siis nendega mitmeid tegevusi; kontsert Kaarli kirikus, 12. klassi proovieksami organiseerimine; kuusebeebi Urmase rentimine (sellel aastal mul ei ole kuuske, mul ei ole kingitusi ja kõik on sellega rahul). 
No nii ja sedasi läkski 365 päeva. Nagu hopsti. 

Esmaspäev, 31. detsember 2018

2018 - hea, halb, keskmine?

Mnjaa.....ilmselt on inimesed varasemaltki tõdenud, et mingid asjad ja nähtused ruttavad mööda kui üks sekundiline vile ning tõsi ta on - ka see, 2018. aasta algas, oli ja lõppes kuidagi sõrmenipsult. Kusjuures veider on tõdeda, et pole ühtegi aastat sedavõrd blogikirjutusvaeselt mööda saatnud - napilt kuus sissekannet. Aga vaataks üle selle 2018. aasta. Ikka kuuti, kuuti:
*Jaanuar - algas EV 100 aasta ning olin värvatud töögruppi, mille ülesandeks oli organiseerida korralikud juubelipidustused. Õpilastega uisutamas ning Hooandjas prometoloogilise teose väljaandmiseks kampaania. "Sündinud Eestiga ühes" (inimesed, loometeosed, asjad, mis saanud alguse 1918) raamatu koostamine. Klass on raske.
*Veebruar - Hooandjaga lõpetamine, EV 100 sündmused koolis ja esimest korda 5 vaheaja süsteemiga töötamine, vaheaeg, väga külmad ilmad. Teetööde algus kodutänavas. Klassiga muutuvad probleemid järjest suuremaks.
*Märts - 8. märtsil naistepäeva tähistamine, emakeelepäevaga seotud üritused, töised tegemised, ülihea filmi  - "Loving Vincent" -  vaatamine, klassiga üha keerulisemaks muutuvad olukorrad. 
*Aprill - saan kirjastusest Eesti Raamat teate, et nad oleksid huvitatud teose välja andmisest, kuid enne taotlevad Kulkast lisatoetust. Klassiga tekib usalduskriis; käin vaatamas "Seltsimees last";
viime ema viimaks Alatskivile rahupaika, käime läbi Mangult. Esimene minu õpetatud 12. klass peab tutipäeva ja teeb riigieksamit (jalgpallurid jms kamp). Toimub järjekordne "Orhidee emale", kus minu õpilased esitavad minu ideena ja lavastuse/kujunduse etc "Muinasaja".  Postkastist avastan aga Saksamaale siirdunud, viimase kolme aasta põgusate hetkede armastaja füsioterapeut A armuavaldused. See ei jää ainsaks,  ta saadab mulle järgmisel nädalal lilled ning annab mõista, et armastab mind jätkuvalt.
*Mai - ootamatult soojad ilmad võtavad ära igasuguse töötamise isu. Õpilastega toimub välitööde tunnid - korrastame kooliümbrust. Emadepäeva tähistamine; A-lt järjekordne kiri ja seekord juba konkreetse sooviga kohtuda. Käime söömas ja jalutamas ning otsustame, et proovime uuesti konkreetset suhet. Veedame väga kihvti päeva Helsingis. Õpilastega kerkivad esile taas probleemid, nendega tuleb tegeleda ja neid lahendada.
*Juuni-  põhikooli eesti keele eksam, mis läheb ootamatult halvasti; õppesuunapõhise praktika organiseerimine - Tallinna Lennujaam; kolmepäevane reis 8. klasside õpilastega Rootsi - üsna huvitavad päevad. Pojad lõpetavad 8. klassi; A-ga areneb suhe, kuid on täis ootamatusi ja veidrusi - ta kaob kolmeks päevaks ära, ei anna enanst näole, ei vasta sõnumitele, siis tuleb lilledega ja kutsub kohtingule, sööma, armastama etc. Käin ühe kolleegiga "Tundmatut sõdurit" vaatamas ja kogen - pole kohtingud mu jaoks. Erakordselt head ilmad, algab puhkus. Ostan uue kirjutuslaua; saan teada, et ilmub minu teine raamat "Bucket list"; restaureerin elutoa mööblit; käin näitustel; päevitan; pean üle hulga aastate jaanipäeva; alustan vanavanematest raamatu kirjutamist; komplekteerin ja koostan albumeid; kohtun A-ga. Pojad on venna juures maal.
*Juuli - pean oma 42. sünnipäeva ning lähen üle hulga aastate tervishoidu tööle, saan suveks käsunduslepinguga kunagisse perearstikeskusesse. Jätkub suhe A-ga, kuid väga kummaliselt, ta teeb pidevalt kadumistrikke. Käin L-L-ga linnas mõnusalt aega veetmas, käin rannas, tutvun uute inimestega, teen uurimistööd perekonnalugudest,  veedan ühe NV venna juures - olen sellel suvel ülimalt Tallinna keskne.
*August - töötan jätkuvalt perearstikeskuses, olen nädala elektrita - õuel üürgab generaator ning lõpetan A-ga  ära - no pole see suhe ning ei jaksa enam tema hädadega tegeleda. Algab uus õppeaasta, tähistame Lelles poegade 15.sünnipäeva.
*September - pojad lähevad 9. klassi; õpetan sellel õppeaastal ühte kuuendat, ühte kaheksandat, kahte 9. klassi ja 10, klassi; saan kätte oma II raamatu; saan teada, et tulemas on film "Bohemian Rhapsody", töhe sisselamise kuu; esmakordselt korraldame ilusa käekirja nädala - seome selle Läti 100 tähistamisega. Sureb Roman Baskin. 
Esitan avalduse Eesti kirjanike Liitu astumiseks, soovitajatena Piret Viires ja Jaak Urmet
*Oktoober - õpetajate päeva tähistamine, kus mind  valivad õpilased "Kõige paremaks tunnikorra kehtestajaks" ning "Kõige valjema häälega õpetajaks" (tegelt ei istu mulle kumbki laureaadistaatus, aga see selleks). Sureb kirjanik Rein Põder. Allkirjastan Eesti Raamatuga lepingu - enne ma muidugi asju ei usu, kuid näib, et Prometi biograafia siiski ilmub - ka kuupäev on
paika pandud, millal teos tuleb. Ilmub Simo Runneli arvustus "Bucket listi" kohta. Käin 10. klassiga vaatamas VAT-s "Leedi Macbethi". Tähistame Läti 100. sünnipäeva ning peame klassiga maha õhtu "Tuntud tegelane filmist"
*November - käin oma nooruspäevadest pärit sõbratariga vaatamas "Bohemian Rhapsody't"; saan teada, et ema täditütar on lahkunud; käin ühe nädala sees kaks korda Tartus - koolitusel Raatuse koolis ja matustel Raadi kalmistul. Käin 6. klassiga NUKU-s  vaatamas "Timm Thalerit e müüdud naeru; vend tähistab 45. sünnipäeva; organiseerin põhikooli ja 12. klassi proovieksamit, lõppeb I trimester (minu poegadel taas kõik neljad ja viied).
*Detsember - käin sõbratariga vaatamas Linnateatri etendust "Põhjas"; käime õppetooliga Löwenruh's koolitusel; vaatan 9. klassidega Draamateatris etendust "Rahauputus" ning 8. klassiga Von Krahlis  esitust "Kummi T". Koolis toimub 9. klasside jõulupidu, inimesi haarab detsembrile omane jõulumarutõbi. Annan Prometi raamatule viimast lihvi; käin kunstihoones näitusel; kirjutan vanaemadest raamatut - planeerin selle saata romaanivõistlusele.
Hüva vana ja edukat uuemat!

Laupäev, 25. august 2018

2x15=30

Hei, mu poeg! Hei mu teine poeg! 
Tegelikult ei saa öelda, et esimene või teine, vaid ikka mõlemad. 
Ning jah, te saate täna kahe peale kokku 30-aastaseks. See on suur arv. 
Ja teid on üsna kummaline tajuda - 15 aastat olete mu elu rikastanud.
Suur au on olla te ema.
Tõsiselt, see pole pelk sõnakõlks.
Seni olete mulle toonud miljoneid sekundeid vahvust, hoolimist, hoolitsemist ning teadmist, et minu läheduses hingavad samast verest alguse saanud liinid. 
Kes viivad edasi mu geene, mu kasvatust ja mis seal salata - ka mu nime. 
Kõik need reisid; kõik need kohad, kus käidud, kõik need tegemised - mäletate, kui me esimest korda Saaremaal olime? Kohtla kaevandustes liikusime? Kihnu tuletorni juures kividel hüppasime? Pühajärvel aerutasime? Haapsalus kolasime? Rakvere Tarva juures ronisime? Hiiumaal ümber Kallase muuseumi hulkusime? Viljandis külmetasime? Heureka keskuses möllasime? A-ga Tartus olime ja Loodusloo muuseumis viibisime? Riia loomaaias vihmavalingu kätte jäime, usbeki restoranis sõime ja Milda kuju juures erinevaid kivifiguure loendasime? Stockolmis vahtkonnavahetust nägime? Gotlandil neid tohutuid kirikuid, maitsetaimede aedu ja kivirünkasid vaatlesime? Elistvere loomaaias emisega tõtt vaatasime?
Mäletate, kui ujumist, suusatamist ja jlagrattasõitu õppisite?
Esimese puiteseme tööõpetuses valmistasite?
Ohh.. 
Ma armastasin teid sellest hetkest, kui teadsin, et mu pihta paisutate ja ma tänan, et olemas olete. 


Kolmapäev, 13. juuni 2018

"Tundmatust sõdurist" professionaalse pilguga

Soome nüüdisfilminduse ilmselt ühe töökama ja loovama režissööri  Aku Louhimiehe käe alt valminud "Tundmatu sõdur", mis oli siis austusavaldus Soome 100-le, on olemuselt märksa suuurem ja jõulisem ettevõtmine, kui ta tegelikkuses näib. Ei kõneldud pelgalt sõjast ja lahingust ja vabanemisest mistahes sõjalise väevõimu alt, vaid räägiti soomlasest ja soomlusest (analoogia eestlusele?) kui sellisest. Kuidagi etapiliselt teadvusesse tõusvate hetkede kaude aimub lähiugrilaste tunduvalt jonnakam, jõulisem ja vastupidavam natuur. 
Hea kaameratöö, näitlejatöö ja lavastaja, rekvisiitorite, grimmeerijate, asjaajajate, valgustajate ja helitehnikute, monteerijate etc tegemised võivad kõik olla võrdlemisi efektsed, aga kui lugu puudub, siis on linateos nõrk, lisa sinna mistahes ilustusi.
See film aga loo nõrkuse käes ei vaevelnud. Polnud ka imestada miks - Väino
Linna samanimeline romaan, mida nimetatakse soome/Soome rahvuskirjanduse üheks nurgakiviks, tugines autori isiklike läbielamiste vaatevinklil, sõduriks olemise painel (ja olles ütlemata detailirohke ning sarnane  Linna põlvkonnakaaslastest nii Kuusbergi kui Grossi jutustamisvõtetele).
Filmi keskseks tegelaseks kujunenud Antero ”Antti” Rokka mõjus ürgmehelikult - ta oli isa, mees, abikaasa, sõdur, põllumees. Temast koonduv pilt on nii alusteoses kui ka filmis silmnähtavalt arhetüüpne. Rokkas peitub põline ja loodusterve pragmaatika, mis on segatud elukogemusliku osavuse ja ilmselt kõige elementaarsema ellujäämisega. Vaprusega, ainulaadse selgrooga, kadestamisväärse endaks jäämisega.
Loomulikult oli filmis ka muusuguseid karaktereid, sellised, kes keerasid natuke ära, said haavata, said surma, sõnaga muutusid ja teisenesid.
Sõja olemuse filosoofia (kui see üldse olemas on) vastandab inimese loodusele, metsale, kuulile, teisele inimesele. Sõja mõttetuse üle vesteldi mitmel puhul (kusjuures filmi soomekeelsus lisas kogu filmile ainult võlu juurde) ning eriti torkas hinge kui soomlased  Petroskois (karjala, soome Petroskoi; vene Петрозаводск; Teise maailmasõja aegne soomekeelne nimi Äänislinna;  on Karjala Vabariigi pealinn Venemaal Äänisjärve läänekaldal. Halduslikult moodustab Petroskoi linnaringkonna) vene lastele leiba annavad ja vene neidudega vaidlevad, kes kõige enam sõjas kannatab ning jõuavad ühisele järeldusele, et selleks pooleks on enim lapsed (täpselt sama järeldus minu MA töös).
Meeldis sõjahuumor (soomlane kaevikus ja venelane natuke kaugemal üksteise kallal ilkumas); meeldis soomekeelne murdekeel (seda olen ma kuulnud ammustes filmides "Niskavuoren naiset" ja "Pikku Pietarin piha" tegelastel). 
Iseenesest oli filmis neid soos, lumes, metsas, kaevikus, poris sumpamisi palju, isegi liiga palju ning see pani filmi veidi venima. Aku võinuks pilku heita sinelifilmile* ning sealsetest kaadritest vaadata, kuidas tüütut banaalsust tihendada, kuid kui eesmärgiks oli luua võimsa koloriidga ja ülimalt selgesihiline liikumine rindejoonel, siis see õnnestus igatahes suurepäraselt.
Suitsu kimuvad rõketud käed, pesemata kaelad, näljased silmad ja surmahirm - need olid suurtes plaanides mõjusad. Nagu ka vigastused, haavad, surnud. 
Tunded ja hetked - mis sest külmast ja pimedast
metsast, kui seal kusagil on vaenlane ja ta ei aimagi, et hangede vahel lebav sõdur ja laskur ei tulnud sõtta surema, vaid tapma, nagu ta ühele 19-aastasele kaevikusse saabunud sõduribeebile ütleb (kes ka üsna varsti surma saab).
Omaette filmiruumi tekitab aga Soome põlislaas - seal on kaevikud, seal on puud, seal on maastik, mis võimaldab varjuda ja vaenlast tabada, see on lahingväli, põrgutuli, surmakoda ja samas ometigi mõnel hetkel ka lihtsalt puude vahelt särav taevas, liblikate kodu, mardikate toidulaud...
Poegade emana lõikas südamesse sõdur Koskela. Ta on olnud lühikest aega puhkusel ning vaatab kummutil seisvate vendade pilte, millel aumärgid küljes - nad on hukkunud. Ema saadab oma ainukest allesjäänud poega uuesti lahingusse ning üsna filmi viimastes kaadrites vaatab kummutil pilte kolmest pojast...(see motiiv on sees Ellinor Rängeli "Karmides tuultes", kuid seal saabub üks poegadest siiski tagasi ema juurde)
Mood, interjöörid, toit, relvad, tankid, linnaruum, autod ja jõulukuused, suusad ja lahingvarustus, vildid, ehted, kellad, nõud etc, etc, etc - need lõid kokku väga loogilise ja usutava pildi ning kellelgi ei tekkinud kahtlust, et olgugi sõda suur ja kole ning tõepoolest pole sõda ühe mehe lahing, andsid need inimesed toona, üle 70 aasta tagasi endast kõik ja enamgi veel, et saada, jääda ja säilitada vabadus - soomlane teadis, kuidas seda teha.
Ja üks soomlane oskas lugu jutustada ning teine soomlane selle  loo pildikeeleliseks rääkida.
Igatahes soovitan vaadata, sest seal on üksjagu draamat, üksjagu relvi ning üksjagu inimeseks jäämist. 
__________________________________
*"Inimesed sõdurisinelis" on üks parimaid II ms-st rääkivaid filme üldse - lööv, emotsionaalne, huvitav, looline ja selle loo jooksul muutuvate karakteritega, mis on kõik loomuomane heale kirjutamisele või filmi tegemisele.
**Pildid võetud internetist

Pühapäev, 22. aprill 2018

Seinast seina

Mereäärse linna elanikuna on olnud aastate pikku suur au, kohustus ja võimalus olnud jälgida vee mitut nägu - tüünelt lainetavat suvemerd; sügistormides räsuvat lainetevahtu; murelike luikedega jäätunud lahte ja järjest rohesinisemaks muutuvat merd kevadel. Merelõhn, merevaikus, merelärm, mererand, meremõtted..
Inimese tegemised sarnanevad tegelikult oma olemuselt mere muutumistele - leidub nii möllutavaid hingekeeriseid, metsikute tuuleiilidena kohisevaid ajaminuteid, laine laine järel rannajoonele pilduvaid töid; igavlevat meelisklemist.
Viimase nädala sisse mahtus absoluutselt kõike, sest:
*kuidas istusin kuus tundi riigieksamil ja mõtlesin oma esimese abituuriumilennu peale -  kas nad saavad meie kolme viimase aasta tegutsemise tulemusel mõtete sõnna seadmisega hakkama
*missuguseid võimalusi pakub keeleõpe 
*kuidas kulgevad kooli suurürituse proovid ja kas nendele on kõik rõivad/rekvisiidid/tarvikud olemas ja kes teeb tordi ja kas on olemas tordiesitleja
*kas kartulikotist, mustast autospreist ja peenikesest ketist saab korraliku viikingikostüümi
*kas kõik minu punased sallid ja vööd leiavad kasutust ja kas saan nad ikka tagasi
*kas saab võtta päikest
*kas postkast  annab pakke nimega 'isiklik' ja mis saab nüüd edasi.
*kas mul on ikka tordilabidas käekotis
*kas koolimaja sai peaojärgselt ikka korda
*kas mu ema, kellel on täna 9. surma-aastapäev, jääb  oma rahupaigaga lõplikult nõussse?

Neljapäev, 12. aprill 2018

Karjuva mühakluse nimel

Kadunud Enn Vetemaa "Näkiliste välimääraja" kõrvale võiks tekkida selline huvitav käsitlus nagu "Mühakmatside taksonoomia".
Elus alati pigem tegutseja kui vaatlejana igapäevasusega toime tulev inimene, olen ma alati kehtestanud enda suhtes piire, mida ma ei lase mitte kellelgi ületada.
Aeg-ajalt aga juhtub seda siiski - mõni esmaste sootunnustega isasisend võtab üles üsna häälekad toonid ja teeb näost punetades ning igasuguste sissejuhatusteta selgeks, kuidas asjad ikkagi käivad.
Institutsioonidega ähvardades, teiste isikute suhtes mõnitavalt käitudes; teistele isikutele õpetades, kuidas asju tuleb teha; teistele isikutele lõuates, kuidas on mitte võimalik toime tulla nende ja nende olukordadega...
Vaatleva inimtüübina on kindlasti huvitav jälgida selliseid situatsioone; tegutseva inimtüübina aga on taolised olud lihtsalt väljakannatamatud, eriti kui ollakse enda suhtes kehtestanud teatud piirid ja reeglid, milles ei lubata mitte ühegi erandiga üle astuda....
Muidugi see neetud temperament, mis vere keema ajab ja alati kõige ebasobivamates kohtades ennast välja paiskab, aga.. oma põhiloomuse vastu ma ei saa....

Pühapäev, 25. märts 2018

"Loving Vincent"


Abituuriumi viimased nädalad on hõivatud kaasaegse kirjandusega ning eriliselt olen ma rõhku pannud postmodernismi kursusele. Siinkohal P.V - suured tänud Sulle, et mind õpetanud oled - kui ma midagi maailmas perele, poegadele ja lugemisele lisaks tõsiselt jumaldan, siis on see olnud õppeprotsess (ülla-ülla) ning tänan kõike ja kõiki, kes mind õpetasid õppima, kuulama ja  igasuguseid tekste koostama.
Postmodernismi juures on loomulikult tulnud juttu ka kõigest muust, sealhulgas endise kolleegi kõige laiemas võimalikus käsitluses mõistest kirjanduslik katsetus, kus minust, minu klassist ja

minu kolleegidest on räägitud ja mitte just heas võtmes. Võimsatel ja töntsidel jalgadel olen ma üle 40 aasta eluteed kõndinud, küllap kõnnin järgmised 40 veel.
Muuseas - autor, kui sa seda postitust loed, siis edaspidi palun toimeta oma tekste hoolsamini, kellelegi ei meeldi oma pärisnime "ilukirjanduses" kohata. 
Ja kirjastajale - pole tark tegu kirjastus registreerida oma koduaadressile ;)
Aga kogu selle nn lugemispala (võttis aega 45 minutit - täpselt ühe vaba tunni jagu) kõrvalt tekkis taas reaktisoon nagu ikka, kui millegi tõeliselt halvaga oled kokku puutunud - mind on juba pikemat aeg huvitanud maailma ainus käsitsi animeeritud mängufilm "Armastav Vincent" ("Loving Vincent" 2017)
Leidsin ta üles ning vaatasin ära ja... kuidas on võimalik midagi nii huvitavat, originaalset ja kaasahaaravat luua?
Kui üldse mingi filmižanri suhtes sügavat poolehoidu tunnen, siis on selleks biograafia. 
Aastate jooksul on väga paelunud kunstnike ja üldse loomeisikute elulood - nende dogmade ja kreedode keeruline maailm, paradoksaalne tundeküllasus ja näiline kergus, millega anderikas inimene uusi taieseid rajab - nii väga tahaks nendega ühes olla ja kõike sama (eba)selgelt tunnetada.

Ning vaadatud filmis oli kõik olemas - lugu kunstnikust, draama, põnevus ning otse loomulikult vangoghilik tehnika, millega kogu mängufilm valimis sai...
Elavateks maalideks muudetud kaadrid vaheldumas mustvalgete meenutustega. Lugu keskendub Vincenti lahkumisele, mis eelnes nende päevade jooksul ja kas ta ikka tulistas ennast ise...
Omaette huvitavaks osutus ka näha, kuidas asja tehti - üle 100 kunstniku... ohh.See on kõrge ja elitaarne. KUNST. TÕELINE.
Loodan, et lugu jõuab massidesse ja läheb just samalaadse emotsiooniga kellelegi korda ja südamesse.
Klimt, Monet, Van Gogh töödel põhinev installatsiooninäitus Helioses igatahes oli vägagi sügav ja muljet avaldav. 
Ühesõnaga - kellel vähegi mahti, otsigu ta üles ning vaadaku, mõelgu ja tunnetagu - esteetiline emotsioon on garanteeritud.

Esmaspäev, 1. jaanuar 2018

Tere, 2018!

Kui eelmine aasta sai lubatud, et iga päev on sissekanne, siis sellel aastal on sissekanded pelgalt suvalistel päevadel. 
Seega, hüvasti blog.tr.ee TOP 100 püsivalt esimese 40 loetud blogi seas olemine (kolmel korral langesin ka sinna alla 50), kõige kõrgemalt olin 14 kohal. Tore aasta oli mul ja lugejatel!
Uus aga saabus poegadepoolse möllu ja põmmuga - jõulukingituseks saadud raketid vilisesid, paukusid ja raksusid ikka mitu aega. 
30 päeva pärast kaeb, mis kuust saanud on.
Ja muuseas - nii ägedat vana-aasta programmi ma ei mäleta mitte kunagi näinud olevat.
Ma armastan Eestit, ma armastan eestlasi, ma armastan meie riigi entusiasmi ja tegevusi, mis selle 100-ga on seotud. 
Oma tööalaselt olen EV 100-ga põimitud, sest koostan meie kooli kingitust vabariigile (vähemalt osa sellest)

Pühapäev, 31. detsember 2017

Head teed, 2017!

Nii, aasta 2017 525 000 minutit tiksuvad ennast tänase seisuga täis ning ma võtaksin selle möödanikuks saava kokku. Kuitsi:
*jaanuar - tädi matused, töö, teater, õpilastega uisutamine, õppekäigud
*veebruar - palju askeldamist aktuse ja proovieksamitega, kirjavahetus Simoga
*märts - töö ning nelja suure tegija surmad: Komissarov, Mikiver, Ulfsak ja Vetemaa; õppekäigud botaanikaaeda ja Tallinna Ülikooli, poegade osalemine jutuvõistlusel; teadasaamine, et monograafiat siiski välja ei anta; uue kirjastuse leidmine, kirjavahetus Simoga
*aprill - töö, teatrietendused, kiirkäik Tartusse, uue kirjastusega lepingu sõlmimine, MÕK tunnid (konverentskõne; muinasjutu lavastamised välitundides)
*mai - töö, poegadele uute jalgrataste ostmine, õppekäigud; uue kirjastusega siiski asjad jonksu ei saanud
*juuni - põhikoolieksam, reis Viljandisse, kooliaasta lõpetamine, poegadega Lätis, koolivaheajaks poisid maale, jaanipäev, remondi algus
*juuli - sünnipäev, mõned kuramaažid, keelekohvikud, remont, üsna üksikud korrad rannas, KUKU uuesti avastamine, isa esimene surma-aastapäev
*august - remont, poistetoaga asjad enam-vähem, keelekohvikud, poegade sünnipäev; sõpruse taastamine P-ga, palju jalutuskäike; palju kultuuriüritusi, kirjavahetus E-ga, kes ei soovinud enam elatist maksta
*september - igasugused festivalid ja kohad, kus käia, muuseumid etc; tööpakkumine Maardusse õhtukooli, Hooandjalt vastus, et on nõus mu projekti ühisrahastusse vastu võtma
*oktoober - õpetajatepäevMaardu, Harku vangla ja tavatöö, vahel istumised kolleegidega, sügisvaheaeg, ema 63. sünniaastapäev, videoklipi tegija leidmine, kontseptsiooni loomine
*november - venna sünnipäev, isa 63. sünniaastapäev, palju tööd, otsus Maardusse enam mitte minna; õppekäik ERM-i, põgus seiklus
*detsember - keelekohvikud Lasnamäel, palju jõuludega seotud üritusi, videoklipi tegemine, Hooandjasse projekti saatmine; õpilase hukkumine.
Kui kõik kollaažideks kokku võtta, siis on mälestusi ja meenutusi palju. 
Kahjuks halba rohkem, kui head, aga siiski...
Ning saan siiralt ja uhkelt panna punkti uusaasta lubadusele - ma tegin iga päev sissekande. 

Laupäev, 30. detsember 2017

Laheda ema saladused

Mõnikord on vaja teha elus kaalutletud valikuid ning oma tee kõndimiseks tuleb loobuda mõningatest elementidest, mis mind saadavad, siis sedapuhku teen nii, et mul on lisaks FB-le ka Twitter ja Instagram.
No hooandjas olen oma projektiga üleval, et sellele minekut ja hoogu anda, siis on just paras aeg privaatsuse mõistet laiendada ning ennast veelgi nähtavamaks muuta.
Aga proovides mõtestada Instagrami olemust, juhtusin klikkima vahvale lingile ning sain teada laheda ema saladused.
Mis nüüd küll viga on - kõik saavad kohe lugeda, kuidas ikkagi lahe ema olla. Sest mine tea, ehk pole enne õnnestunud lahe ema olla ja nüüd vast kukub isegi välja!!!

Nad järgivad 1:2 reeglit
See tähendab seda, et iga ühe asja kohta, mida nad räägivad oma lastest, ütlevad nad kaks intelligentset ja huvitavat asja millegi kohta, mis ei puudutada lapsekasvatust. (check) 

Nad palkavad lapsehoidja
Jah, see võib tunduda kulukas ja mõttetu väljaminek, aga iga täiskasvanu vajab natuke aega eemal omal lastest ehk täiskasvanu aega, vahendab PureWow. Kas või selleks, et minna kinno või õhtust sööma.(check - kui lapsed väiksemad olid)

Nende jalanõud on lahedad
Miks on nii, et pärast sünnitust pöörduvad emad Crocside ja mugavate tenniste usku? Okei, mänguväljakule ei pea minema kõrgete kontsadega, aga klassikaliselt ilusate kingadega eristud sa kohe üldisest massist. (check)

Neil on sõpru, kes ei ole emad
Mäletad 1:2 reeglit? Teistelt emadelt saad tuge ja nippe, aga sa ei pea unustama teisi sõpru, kellega on ka võimalik olulisi suhteid luua. (check) 

Nad kasutavad võimalikult vähe «emade» asju
Selle asemel, et kanda kaasas kohmakat mähkmekotti, kannavad lahedad emad funktsionaalset ja šikki käekotti. Laste ehted on mõeldud lastele, lahedad emad ei hakka neid kandma. (topelt check - käekottide puudumise üle ei kurda)

Nad ei muretse liialt
Lahedad emad ei lähe iga väiksemagi asja pärast endast välja ja paanikasse, mis ei tähenda seda, et nad ei hooliks. (check, check) 
(https://sobranna.postimees.ee/3913467/lahedate-emade-kuus-saladust)

Tuleb välja, et olen lahe ema. Haa, aga kes selle artikli kirjutas?
Lahe ema? Kas jalatsid, käekotid ja lapsehoidja teevad kellegi lahedaks? 
Olen alati arvamusel olnud, et ema on keegi, kelle kallistus on maailma kõige turvalisem koht, kelle toidud on maitsvad, kelle pai ja peale puhmine haiget saanud kohale on parim ravim; kes ei anna sulle hinnanguid, kes armastab sind tingimusteta ja kuidagi kahepoolselt käib see asi. Oma lapse musi on kõige soojem ja armsam, oma lapse põsk vastu põske parim ning sõltumata sellest, kas mul on hetkel mullased kummikud või pikasäärelised pidulikud saapad.

Reede, 29. detsember 2017

Kaubamärgi butafooriad

Mitte ei tea, mis minust mööda läks, aga tekitavad hullu võõristust inimesed, kes räägivad kaubamärkidest, automarkidest, firmatoitudest, söökidest, jookidest, mäguasjadest etc, mille on olemas mingi kindel tähendus.
Poegade kasvades õppisin ära, et Adidased põruvad kurgust lahti täpselt samuti nagu 19.90 maksnud ketsid, et Lee Cooperi teksad kuluvad reitest täpselt samuti, Syoss juustele ei pruugi olla parem kui Dove ning Oreoni kätekreem kärab samamoodi kui L'oreal
Kuigi tuleb tõdeda, et nagu on olemas tants ja tants ning seks ja seks, on olemas ka auto ja auto.  Vabandust Opeli kasutajate ees, aga vahe on olemas, kui nt Lexusega võrrelda.
Muus osas eriti seda kaubamärgindust ma taga ajada ei oskaks.
Aga - mõnele on see staatuse märgiks. Täiesti omaette teema, et alla selle ja selle ma üldse selga riideid ei aja ning alla selle koti ma õlale ei võta.
Eriti tobe oli kogu see märginduse butafooria "S&C" sarjas. Kuradi Manola Blahnikud või Birkini kotid... 

Neljapäev, 28. detsember 2017

Kuidas kuulata vaikust?

Ma tean end ainult korra elus vaikust kuulnud olevat.
See oli umbes 20 aastat tagasi, veebruaris, kui maa oli täis tuisanud ja ma läksin oma vanaema vaatama. 
Suurelt teelt oli vanaema majani küll mingi ots lahti lükatud, aga toani tuli sumbata paksus lumes.
Mäletan - see oli puhas, silmipimestav ja külm.
Tõin kaevust vett, tõin puid, tegime sauna,  sõime ja järgmisel päeval läksin metsa - kõik teed olid ju tunda, teada.
Ja siis ma kuulsingi - mitte ühtegi hingelist ümberringi, süütu ja kohev mült okstelt varisemas. 
Nii vaikne oli, et eemalt kostis käbi kukkumist...

Kolmapäev, 27. detsember 2017

Milline võrratu aasta on tulemas!!!

Lugesin naisteka aastahoroskoopi - olen nende suhtes küll juba üsna ükskõikseks muutunud, kuid uudishimu ajendab - mis mind siis ees ootamas on?
Mang pani nii mitmes asjas mööda, vaatab, ehk on naisteka omal parem tulevik varuks. 
Tegin copy/paste ja loodan, et keegi ei tigetse.

Vähk
Alanud aastal on eeldusi kujuneda sarnaseks eelmisega. Kuna paljud Vähid olid möödunud aastaga rahul, annab see lootust, et tunne kestab ning elu pakub heldelt võimalusi saada tagasi seda, mida Vähid oma tarkuses ja lahkuses välja on jaganud. Olulisel kohal Vähi elus on sel aastal lapsed ja sõbrad, kellele ollakse valmis üha enam pühenduma.
Vananaistesuvi tuleb ilus nagu vanaaegsed maastikumaalid – kõik on tüüne, positiivne ja ergas.
Suhted. Talvetormide ajal ootad sina peatset kevadet. Küllalt tõenäoline on soov õitsvale aastaajale vastu sõita ehk soojale maale reisida. Kui oled suhtes, kujuneb sellest mesinädalate laadne ilus ettevõtmine, eriti siis, kui sa kaaslasega vaidlema ei vaevu. Ka üksi reisimine võib kaasa tuua romantilisi kogemusi.
Ent elu pakub lisaks hõrkudele rõõmudele ka komplitseeritumaid olukordi. Terve aasta tunned soovi proovida elu intiimsemates sfäärides midagi või kedagi uut. Afäär võib aga kergesti saada saatuslikuks senisele suhtele ja kogu ühiselt rajatud elule. Enne uue kaaslasega linade vahele hüppamist on vaja korraks järele mõelda.
Töö ja raha. Oled harjunud enesest palju andma ning jätkad samal lainel. Juba aasta esimeses kvartalis võib tekkida vajadus enesetäiendamiseks ning seda teed sa alati rõõmuga. Parimad tööajad ootavad sind kevadel, parimad investeerimiskuud aga sügisel. Siiski tuleb suuremate investeeringutega olla lausa paranoiliselt kontrolliv: lepingud võivad sisaldada mõnd tobedat klauslit.
Kevadine ettepanek muuta oma tööelu tasub võtta hoolikale kaalumisele. Ära lase end mõjutada ühelgi muul faktoril peale iseenda eelistuste ja tööõnne, sest rahaliselt võidad sa nii töökohta vahetades kui ka vanale püsima jäädes.
Ilu ja tervis. Üldiselt on su tervis hea ning iluga on lood veel paremad – kosmeetiku abi vajad vähe ja juuksed hoiavad üldiselt kenasti. Küll aga peaksid leidma aega väikeste tervisemurede väljaravimiseks, sest nii mõnigi pisiprobleem kipub süvenema või suisa krooniliseks muutuma.
Loo head suhted perearstiga ning konsulteeri temaga viiruste perioodil, et teada saada, kas eelistada looduslikku ravi või antibiootikume. Leia arst, keda usaldad, ja tee täpselt nii, nagu ta soovitab.
Horoskoobita võiksin ma täiesti eksida 😉

Teisipäev, 26. detsember 2017

Lakanud liinid

Täna saanuks 214-aastaseks Friedrich Reinhold Kreutzwald; 165-aastaseks Juhan Kunder ning 155-aastaseks Karl Eduard Sööt.
Kolm meest, kelle nimega on vähemalt korra kokku puutunud igaüks meist meile omases kultuuriruumis.
Kontrolli mõttes hakkasin üle vaatama nende suurmeetse lugusid ja kurvaks tegi - ma ei tuvastanud nende liini jätkumist.
Kreutzwaldi viimane järeltulija Alice Blumberg lahkus 1939.aastal Eestist.
Juhan Kunderi genit ja kirikuraamatuid kaedes ei märganud sissekannet laste kohta ning Karl Eduard Söödist põhjalikes käsitlustes (ning samuti geni-s) ma järeltulijaid ei näinud. 
Looming jääb, aga vereliin on katkenud. Ja seda paljude suurmeeste ja - naiset puhul: Shakespeare, Rembrandt; Robert Louis Stevenson; Jane Austen.
See on vist omamoodi tasakaaluks - kes jätab bioloogilise ja kes kreatiivse pitseri.

Laupäev, 23. detsember 2017

Blogiaastast kokkuvõte

Esimese jaanuari lubadus - iga päev teha bloggi üks sissekanne - on peaaegu teostatud ning veidra kronoloogia on see kõik kokku andnud küll, sest määratlemata liigilise kuuluvusega blogis olen käsitlenud nii seinast seina teemasid, et nende vahele mahuks ära 6-7 paralleeluniversumi kõikide nähtuste ja olukordadega.
Kuid kahte asja panin tähele - seks ja surm on need, mis müüvad.
Miks?
Kuskile saab poetatud sõna seks - klikke kukub.
Kuskil räägitakse kellegi lahkumisest - vaatamiste arv ööpäevas kolmekordistub.
Inimesed, mis teil viga on?
Ma saan aru küll, et need kaks on väga põlist ja ürgsest nähtust, mis eluga kaasas käivad, aga kas muud, pisut harivamad, tundelisemad, kultuursemad ja elulisemad seigad pole samaväärsed?