pühapäev, 9. juuni 2024

Kirjutamisega armatsedes



Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks ära. Vaatlesime, arutlesime, nautisime, mõtisklesime, sain taas oma kummalise paanikahoo, mis tekib ruumides, kus ma ei näe väljapääsu ega aknaid. 

Ja mõtlesin sellele, mis paneb kunstnikku looma - mistahes valdkonna meistrit -  ja avastan enda sisse ausalt vaadates, et see loomine tekitab siiski väga veidra katarsise. Tõsiselt.

TA seestab ja jäätab ja küllastab ja sa võid väsida loomisest, aga siis istud puhanuna taas laua taha, avad arvuti ja vaatad kriitiliselt üle eilse. Parandad, kohendad siit ja sealt. Siis tunned, kuidas TA  sööstab palavikuliselt kallale ning kirjutad, kirjutad, kirjutad......

See TEMA on miski, nähtamatu, kaetav ja korraldav, ruineeriv ja inspireeriv samaaegselt. 

Kunagi küsiti Pollockilt ühe intervjuu käigus, et millal kunstnik teab, et maal on valmis. Pollock vastas: "Millal te teate, et olete armastemise lõpetanud? Sama on ka maaliga."

Kui selliselt läheneda, siis ma pole kirjutamisega armatsemist lõpetanud, tõsiküll - ma tean alati, millal raamat valmis on. Aga see läheb ikkagi edasi, alati edasi....sest armatsemisest hea partneriga ei saa kunagi küllastust, nagu  ka loovate kunstidega.

TA sunnib enesele otsa vaatama, mõtlema, kaasa elama. TEMA on ülem, kes ütleb, kuidas seestumisest lahti saada, kuigi TEMA vastu ei aita loits, võided, needused. TEMA on osa mu elust ja mina TEMAST. 

Nagu pojad või töö või kodu või V või lähiring. 

Seitsmes ilmunud, kaheksas kirjutatud ja avaldamise valmis, üheksas kirjutamisel (leping allkirjastatud) .... ning kaheksa järgmist kirjutamise valus, teoseks saamise paines,  järjekorras ootel. 

Mis kisub mind järjekordse kirjaniku maailma avama, tema elukööki vaatama?  Need artiklid ja intervjuud ja mälestused ja meenutused ja kirjaniku loomingulise pärandi taskupõhjadeni tundma saamine. 

Nagu möödunud suvel, kui Kaugveri päevikutest mu sünnipäevaseltskonnale lugemishitt sai - palju saab inimesi väita, et nad on tema omakäelisi ja ajalooliselt põnevaid kladesid käes hoidnud, lugenud ja analüüsinud. Või siis üks kirjavahetus, mille sisu lugemine oli samavõrd elamuslik kuivõrd kirjutaja kirglik oma sõnades? 

Ja millal olen nii söakaks saamas, et julgen võtta šnitti Henry Perruchot'st ning kasvõi visandada mõne kujutava kunsti kütkeis oleva võlurolevuse kunstikuks olemise loo? 

Surelikkus on kaasasündinud, kuid kirjutamine muudab miskit surematuks. Kirjutamisega armatsemine.....



kolmapäev, 29. mai 2024

Heidetud pilk, lendu lastud nool ja välja öeldud sõna

Pääliskirjas mainitu on ühisnimetajaga asjad, mida enam tagasi võtta ei saa. Olles ise valusalt kogenud, mida võib üks tegu ja sõna teha, siis viimasel ajal olen mitut puhku mõelnud, et ühte pidi on sotsiaalmeedia ja kogu see internetindus, emailindus etc lihtsustanud info levikut, aga on andnud võimaluse ka halastamatult inetute inimmaskide koorumiseks. 

Ma ei arva enamikest poliitikutest suurt midagi,  kuid olen nõus sellega, et päevaeluga ühiskonnas tuleks ennast väga mitmekülgselt kursis hoida elik poliitikaga tuleb ennast kursis hoida. Olles aga õpetajana vaimukujundusmaastikul teotahteline isik, hoian ma teadlikult neutraalset joont ega arva, et pean tulihingelist meelsust kellelegi ja kuidagi peale suruma, kuigi vahel võib olla mu äkiline meel ja agressiivne kehakeel teisiti tõlgendatavad. Oma väljaütlemistes olen olnud alati pigem julge ning sekkunud ka olukordadesse, mis mind otseselt ei puuduta, kuid vajaksid kõrvalist pilku.

Inimesel on omad põhimõtted ja tal on tänapäevases elus õigus nende põhimõtete järgi elada, neid ka välja öelda. Mo ma ei arva sellest soosegadusest ja massilisest ellgeebeedeendusest midagi, sest see pole tegelikult ühiskondlik norm, ma ei leia, et kedagi nüüd massiliselt diskrimineeritaks seetõttu, et ta ei tea, kes ta on ja kellega soovib täpsemalt elu jagada. 

Ma arvan, et võin avalikku ristilöömist kartmata kõnelda sellest, et mees, kes arvab, et ta on naine, ei ole seda, sest naiseks olemine eeldab bioloogilisi protsesse, mis on  looduse poolt antud naistele (PMS, rasedus, sünnitus, imetamine, päramised, menopaus jms banaalne, kuid igati naistele kuuluv vald).

Ma arvan, et võin avalikku nuhtlemist saamata öelda välja ka asjaolu, et isegi kui mulle teatud avaliku elu tegelased ei meeldi, ei ole sobilik neid pildistada ja seejärel postitada mistahes sotsiaalmeedia platvormile ja häbistada/mõnitada nende tegevusi ja olekut. See pole intelligentsele inimesele kohane käitumisnorm.

Aga vot see normi mõiste  (väljakujunenud v. kehtestatud reegel; ettekirjutus) on tänapäeval hakanud kuidagi eriti taanduma ja seetõttu on murelikkuseks põhjust. KÕIK ei saa olla normiks, sealhulgas inimestesse avalikult halvustav suhtumine. On teisi viise ja mõtteid ja võimalusi, kuidas asju ajada saab, sest enamik tänapäevaseid nähtuseid on fikseeritavad ja kahjuks pikaajaliselt püsivad. Lisaks mõjuavaldavad igal etapil. 

Seetõttu ma arvangi, et heidetud pilku, lendulastud noolt ja välja öeldud sõna tagasi võtta ei saa ja iga selline asi võib jätta jälgi, palju ja poriseid tallamustreid inimhinge..

Prooviks siiski inimeseks jääda. 

esmaspäev, 25. märts 2024

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Jalgadega ajamullas. Linda raamat" - on pärit ka alljärgnev katkend, mille panin omal ajal kirja  kolme inimese meenutuste põhjal:

/.../Ent asjad muutusid ja ajad läksid jälle ootamatult süngeks. Ühel jaanuaripäeval, kui olin laohoidjana töötanud pisut üle poole aasta, tuli laojuhataja – üks nooremapoolne naine Narva kandist – murelikult minu juurde ja palus teha vankrite, kärude, rataste, autode, veokite täieliku kokkuvõtte.

Palve oli üllatav, kuid tegin, mida vaja. Samuti andis ta teada, et kõik inimesed, kellel ümbruskonnas on mingisuguseid sõiduvahendeid, peavad need tooma märtsi keskel lao õuele. Märkasin ka seda, et piirkonnavolinik käis ühtevalu sovhoosiesimehe, karjabrigadiri ja laojuhataja juures, kõneles kohaliku kaupluse müüjatega, suhtles elektriseerimisega tegeleva Pihoga. Pidevalt olid tal käes mingid paberid, korra sain neile pilgu peale heita – seal oli kirjas hulk kohalike nimesid. Kui neid lehti laos oma kontoris laual nägin, tõmbas piirkonnavolinik need otsekohe kiiresti ära ning heitis mulle pahase pilgu. Kõik need asjad kokku tegid mulle meelehärmi ja olin nende üle südamest imestunud, kuid märtsi lõpus sain asjasse selgust, kui paanikas laojuhataja ühel külmal õhtul hobuvankri kolisedes minu juurde tõttas. Ta oli venelanna ning kõneles eesti keelt tugeva aktsendiga, mina polnud vene keelt küll veel hästi ära õppinud, kuid sain aru, et ta räägib mulle inimeste äraviimisest.

Kuhu? küsisin imestunult. Siberisse! hüüatas laojuhataja ning laksas samas endale käega suule. Mida ta tahab, et ma teeksin? Sain teada, et kui mina rakendaksin hobuse vankri ette ja sõidaksin ümbritsevaid talusid hoiatama, siis võib seda seostada laohoidja sooviga teada saada, palju on võimalik viljateri taludest kokku kaubelda. Kui seda aga teeks tema, siis seostataks asju otsemaid teabe levitamisega.

Olin nõus. Martin oli Tartus oma ema ja õdede juures, olime juba kuu aega tülis olnud. Samas ei tahtnud ma Reemet kuidagi üksi jätta. Äratasin magava lapse üles, pakkisin ta soojalt riidesse ning panin vankrisse ühe õlekoti ja paksu saaniteki; Reeme jäi silmapilk uuesti magama ning mina nõõtasin hobuse käigule. Viisin laojuhataja tema maja juurde ja mõtlesin läbi marsruudi, kust alustada teavitustööd – endised ämm ja äi kindlasti, sealt edasi kõik Sikad, Mangud, Aruojad, Londonid, Kõllsepad, Viirad, Angelid –, sõitsin porises öös, näkku sadas teravat ja peenikest vihma. Taskulampi mul polnud, tormilatern oli põlvede vahel, kartsin, et see süütab mu põlema, kuid õnneks seda siiski ei juhtunud. 

Mu käed olid jääkülmad, kirsad vajusid igal taluõuel tugevasti kinni, kuid kohalik rahvas võttis hoiatust tõsiselt. Varavalges jõudsin koju tagasi, tihkuv Reeme süles. Köögis istus pliidisuu ees suitsetav Martin, kes soovis ära leppida. Ta võttis mu sülest lapse, hoidis mu kätest ja justkui teadis, kust ma tulin. Seletasin mõne sõnaga, kuidas asjalood tunduvad olevat. Martin lausus, et tõepoolest, kodu tulles olnud küla ja majad teeääri kõik täitsa tühjad. Sellel ja paaril järgneval ööl me ei maganud. Reeme köhis palju, olin mures, ega tema vahepeal soikunud tuberkuloos jälle välja löö. Pakkisin kokku kohvri, kuhu pistsin kõik vajalikud asjad, ja ootasin koputust. Seda aga ei tulnudki. 

Külast hakkasid hoopis imelikud helid kostma – lautadesse jäänud piimavaevas lehmad ammusid inimkäe järele ning seda kuuldes tulid lähimates metsasiiludes peidus olnud talunikud tagasi ja asusid oma igapäevase elu juurde. Äraminejatest või äraviidutest polnud mingeid teateid, see tegi meeled ärevaks./.../


pühapäev, 10. märts 2024

Hülgerasvafenomen


Pilt laenatud veebist 

Aastate eest lugesin Verne "Kapten Granti lastest" ühte huvitavat lõiku, mis käsitles kunagist võtet merenduses. Idee oli umbes selline, et kui oli vaja vaigistada mäslevat merd, et läbida kariderohke kitsus vms, olid laevades alati varuks hülgerasvatünnid, mis avati ja kallati merre, et tormilained vagasemaks teha. Meri taltus mingiks ajaks. Võtet sai kasutada pelgalt siis, kui tegemist oli ühe laevaga, flotillides seda ei lubatud, sest järgnev laev võis jääda hülgerasva segunedes veelgi ohtlikuma lainetuse meelevalda. 

Ent milleks kõnelda hülgerasvast? Sest mõneti hakkab tunduma sedasi, et ühiskonna mistahes vormis otsekohest arvamust millegi või kellegi kohta tegelikult teha ei saa. Ebapopulaarsed ja ausad väljaütlemised kellegi teo või mingi sündmuse nähtuse, tunnetuse etc kohta võivad saada ütlemata negatiivset tagasisidet, neid väljutatakse kontekstist, muudetakse sõnastust ja edastatakse selliselt, et kulmud on juuksepiiril ja võtavad vahel ka silma veele. 

Sestap tundub, et tuleb kasutada metafoorset hülgerasva, et pealtnäha oleks kõik ilus ja sile, et iga sõna oleks võimalikult mugav kuulajale/vaatajale ja jumala eest, et ükski nüüdislibleke kannatada ei saaks, sest vastaval juhul rikutakse sadat ja tuhandet reeglit, mille olemasolust ma täna vaatamata väga laiale elu-ja töökogemusele teadlik polnud..... 


laupäev, 9. märts 2024

Igasuguse vägivalla ja sõja vastane

Pildi allikas

Viie aasta eest alustasin ma biograafia "Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman" kirjutamist. Esimene intervjuu juhtus olema 09.03 ja ma küsisin kirjaniku käest, kas ta seda päeva mäletab. Kirjanik vastas jaatavalt ja rääkis oma kogemusest:

"/.../9. märtsil on Aimée taas pimedas saalis elades kaasa rikka aadliku poolt ära rikutud noorele neiule. Neiu on lapseootel ning tema vanemad viskavad ta välja, neiu otsustab ennast sohu uputada, ta kõnnib lauka poole… ja sel hetkel katkeb seanss, kinosaal lööb valgeks ning kõrvu lõikab õhuhäire signaal.
Inimesed põgenevad kinost ning Aimée kantakse rüseleva rahvamurruga tänavale. Õhuhäire kriiskav vile ergutab tüdrukut varju otsima, ta keha hakkab külmast värisema, vastu nägu lööb õhulaine – kusagil õige lähedal plahvatab pomm. Neid sajab taevast nagu rahet. Ümberringi lahvatavad tulekahjud, rahvas paanitseb. Tüdruk jõuab teistega koos kino lähikonnas oleva maja keldrisse, kuid süda on muret täis, ta tahab koju, ta tahab kusagile mujale, ta kardab, et mõni kiunuvatest pommidest leiab üles tema pere.
Ta sisendab endale julgust ja vingerdab ennast keldrist välja, kõikjal on tulesambad, maa vapub, kodutänavale jõudes ta näeb, et üks lähimajadest on leekides, inimesed organiseerivad solgikaevust kustutusvedeliku ning kui pommitamine lõppeb (tegelikult vaibub mõneks tunniks – autori märkus), kaevavad inimesed plekkpangedega olulist vara maa sisse. Aimée suureks õnneks on tema kodu alles, ka ema on elus, isegi kass, kes ei lase ennast tulemöllust segada.
Aimée võtab mitmed asjad ning mõne aasta eest kingituseks saadud erakordselt ilusa volangidega kleidi, mis sarnaneb Shirley Temple filmirõivastega, pistab need plekk-karpi ja kaevab aeda papa õunapuu alla. Märtsipommitamine sööbib tüdrukule sedavõrd mällu, et hirm hakkab, ta talletab iga väiksemagi pisiasja, sest olgugi, et korraks näib olevat muutunud õhk rahulikumaks, on see petlik – ainult mõne tunni pärast algab uus pommirahe ning taas vilisevad kõikjal tulemered. Sellel ööl lõhutakse Tallinnat meeletult, üle kolmandiku linnakodanike elamispindadest saab räsida, inimkaotusi on piisavalt./.../"
Kõige selle foonil olen ma täielikult sõjavastane, sest alati kannatab suures madinas TAVALINE INIMENE. Mäletagem ja mälestagem......

pühapäev, 31. detsember 2023

2023 - lõppe, lakka, mine ja tule paremana asemele


Kalender tiksus ennast ajaga täis ja nii ta nüüd läheb. 
Veider on paraku aga tõik, et kuskil 90ndatel läksid moodi igatsorti ennustajad ning tookord mainiti mulle: eluaastad 46-48 on muutusterohked, rasked ja kohanemist vajavad. Ühtepidi loogiline  - kõik see perimenopaus ja laste suureks saamine ja ühe eluetapi läbimine, ent - midagi oli ikkagi veel. Vaatab siis, mida:
*Jaanuar -   detsember 2022 puhkenud poskandaal kogub tuure, osad kolleegid on hukkamõistvad, käin korduvalt vaibal, konflikt M-ga süveneb üha. Taandan ennast selle klassi õpetaja kohalt, kus lugu juhtub.  Annan keeletunde. 
*Veebruar -   on väga ilus talv, käime uisutamas ja jalutamas, poskandaal hakkab siiski pisitasa vaibuma ning on lootust rahulikumale kevadele, annan jätkuvalt keeletunde, pojad käivad kaitseväest perioodiliselt kodus, kuid noorem on metsalaagris haigestunud kopsupõletikku. Käime vaatamas "Gorikaturisti". Käin Botikus stund upi vaba mikrofoni kuulamas - minu elu bucket listis on kirjas korra teha ka ständappi :) 
*Märts -  tähistame emakeelepäeva Artur Alliksaare 100.sünniaastapäevaga; talv kestab sellel aastal kaunis pikalt. Veedame V-ga väga huvitavalt aega; allkirjastan Raimond Kaugveri elulooraamatu lepingu. Käime V-ga vaatamas "Taevatreppi". 
*Aprill -    tekib uus tööalane probleem, puhtalt erialane asi ning mõistan, et pean midagi senises töökohas muutma. Käime V-ga mõnusatel kevadistel jalutuskäikudel botaanikaaias, Paldiskis, teen ettevalmistusi Kaugveri kohta - kogun materjale, loen artikleid ja intervjuusid. Teeme kevadisi aiatöid. V on pikalt Türgis. Orhidee Emale üritusel etendub minu esinemisringi õpilaste esituses näidend, see on üsna lõbus ja menukas. Käin Karlaga juuksuris. Toimetan magistritöid ja mõnda lõputööd. 
*Mai -  erialane konflikt saavutab kolleegidega kulminatsiooni ja ma aktiveerin ennast töömaastikul, käin mitmetes koolides töövestlustel ning ausalt öelda saan igalt poolt tööpakkumisi. Pojad saavad teada, et neil on Tartus ühikakohad olemas, see on suur kergendus. Käime V-ga Harjumaal sõitmas.  Käin doonoriks. Esinemisring lõpetab. 
*Juuni -   käin õpilastega Rootsis ekskursioonil, käin töövestlustel, algab puhkus, pojad lõpetavad ajateenistuse ja alustavad tööd haiglas. Paljudest tööpakkumistest jäävad silma kaks ning teen oma lõpliku valiku. Kirjutan raamatut, peame jaanipäeva, ilmad on väga ilusad ning käime V-ga palju rannas päevitamas. Käin perearstil. Suveprojektina postitan igapäevaselt sotsiaalmeediasse ühte foobiat ja samalaadset parafiiliat käsitleva fotokollaaži. 
*Juuli -   tähistan sünnipäeva, V kingib mulle roosaõielise kaktuse ja ülilaheda raamatu. Käime V-ga palju Paljassaares, käime ka Vasalemmas ning Jõelähtmes; kirjutan raamatut, intervjueerin Raimondit tundnud inimesi. Tegelen biojäätmete konteineriga. Teavitan senist tööandjat, et nendega enam sügisel ei jätka. Mu valduses on Raimondi päevikud, kirjavahetus; tema esimese naise ülestähendused. Kõik need asjad on marupõnevad. Pojad käivad tööl. Käime Nigulistes uue liftiga sõitmas. Minul tekivad taas terviseprobleemid, pean nendega tegelema. 
*August -   kirjutan raamatut, valmistun uueks õppeaastaks ja selleks, et pojad kolivad Tartusse; korrastan Artes oma klassiruumi; käime V-ga palju randades, ilmad on ilusad, alustan Saue Riigigümnaasiumis töötamist; lõpetan käsikirja. Ostan uue pesumasina; V-le tehakse seljaop; viime vennaga mu  pojad Tartusse, nad alustavad oma elu. 
*September -     töö algab, see on üsna tore. Saan endale mentorgrupi ja neli erinevat gümnaasiumikursust õpetamiseks. Käime V-ga seenel, satume ootamatult mu venna juurde; käime mitmel korral erinevates kohtades jalutamas. Kohanen üksi elamisega, tõstan elamist ringi. Pojad saavad teada üllatavaid hetki seoses oma isaga ning see vallandab erinevate ministeeriumitega kirjavahetuse. Alustan uues keeltekoolis tundide andmist.
*Oktoober -    tähistame SRG-s õpetajate päeva ning osutun õpilaste arvates kõige silmapaistvamaks õpetajaks :). Käin teatris vaatamas "Meistrit ja Margaritat"; teeme õppuritega huvitava Bulgakovi seminari ja pressikonverentsi; teen kolleegidele häälekoolituse; võtan mõnel korral Karluti kooli kaasa, tema senine juuksur on haigestunud, uue groomeri leidmine võtab aega, kuid lõpuks siiski saame seal käidud. Minu ja poegade situatsioon moodustab pretsedendi, lugu käib jätkuvalt erinevates ministeeriumites. 
*November -   terviseuudiste osas panen kirja opiaja; olen oma koolis streigieestkõneleja; käime õpilastega Harju Maakohtus; käin bowlingus, talv saabub ootamatu lumerohkusega, käime V-ga jalutamas ja veedame enamasti aega minu juures. Alustan valikkursusega - annan draamaõpetust (esinemisoksuse nimi on liiga kitsas); käin Raimondi tütre juures, saan teada uut infot. Tähistame V-ga seda, et oleme deitinud kolm aastat. 
*Detsember -   valmistun eesti keele proovieksamiks; annan valikkursust. Saan tagasisidet nii oma ainetundide kui keeletundide kohta keeltekoolis - mõlemas on need ütlemata positiivsed. Tööl on äärmiselt põnev koostööpäev, õpin uusi kolleege tundma ning see on sisukas ning lahe tegevus. Tervise osas saan siiski väga häid uudiseid, loodan, et kaheaastane murekoht saab läbi. Kaugveri käsikiri läheb lõplikult toimetatuna kirjastusse, pojad tulevad jõuluks koju, parandan proovieksamitöid ja vaatan, kuidas muidu ilus talveilm keerab ennast sulajamaks ja siis uuesti talveks. Poegade isa annab endast viimaks elumärki ja saan edasi tegeleda juriidilis-sotsiaal-psühhedeenilise segadikuga, mille on E loonud (de jure oleme erinevates asutustes perekond, de facto aga on ta lihtsalt üks minevikupaine, mille tahaks sügavalt unustada). Tähistame V-ga koos jõule, käime talvises metsas jalutamas. 
Aga üldiselt on nii, et on armastatu, kodu, töö, karjäär, looming,  tudengitest pojad, vend, kaks väga head sõbratari, koer, kass, mõõdukalt hea tervis, äärmiselt toredad kolleegid - seda on rohkem, kui hing tahta võiks...
Ja saab läbi, lahkub, lõppeb, lakkab, päädib, peatub, otsastub etc, etc, etc, etc.....

reede, 25. august 2023

2x20 ja uskumatult palju mõtteid, tundeid, hetki, sündmusi


Sedasi siis. 20 aastat tagasi oli sombune ilm. Esmaspäev. Ärkasin tookord teadmises, et täna on see päev, kui kohtun NENDEGA. 

Palju pikki kuid, kui olin paisunult neid endas kandnud ja siis see ootus, et nüüd see saabki otsa. Ja algab uus aeg. Täiesti tundmatu sealjuures. 

Toona küsiti minult korduvalt - kas sa kardad ka kaksikuid sünnitada? Kust kurat ma pidin seda siis teadma - ma polnud veel ühegi lapse ema....

Aga loomulikult kardetakse seda, mida pole kogenud. Siis need valusad tunnid ja OMA poegade nägemine. Võimas hetk oli. Sööbis täiesti äravahetamatult ühe sekundiga ja tallas ennast jäädavalt hinge. 

Kui abitud nad näisid. Kui väikesed ja minust sõltuvad. Esimesed ahned emapiimatõmbed. Esimest korda nende nuttu kuuldes nakstas miski nii tugevalt kõrva, et jäigi sinna kumisema. 

Ja siis üldse need kõik esimesed, mida nad tegid - viieminutiliste vahedega: peahoid ja pööramine, istuma tõus, hammaste lõikumine, lusikaga söömine ja jalgele tõus. Potitreening, tahke toit. 

Ja siis muudkui edasi see kõigitine areng. Ja nii iga päev ja muudkui edasi ja edasi ja edasi, kuni.... saabus hetk, kui seisin nende lasteaia lõpetamisel ja siis saabus 9. klass ja siis gümnaasium ja nüüd on käidud kaitseväes ja tuba on täis suureks kasvanud mehi, kes vaatavad uuele kümnendile täiesti teise pilguga - kõik see arstiks õppimise kergus ja valu; raskus ja võlu.

Kas oli raske? Laste kasvatamine? Ei, raske ei olnud, aga nõudlik pühendumine küll. Ja vahel ma mõtlen, et ei vääri sellist olemise õnne, mida NEMAD mulle andnud on, sest... tõepoolest, alles nüüd adun oma terviklikkust, sest emaduseta pole naise elu mitte midagi väärt (ohkige nüüd, kes valinud mitteemaduse - ei pea silmas neid, kellel mingil x põhjusel see ei õnnestunud, sest tean lastetuid naisi, kes on otsekui loodud emaks, aga nad on muul moel suunajad-juhendajad).

Ja ongi möödunud kaks kümnendit täis sekeldusi ja askeldusi ja tegemisi ja toimetamisi ja õppimist ja trenni ja igasugust eluvärki, mis teele tulnud. 

Aga nad on nüüd 20-aastased, NEMAD, need MINU POJAD :) 


kolmapäev, 26. juuli 2023

Selgesoolisus


Omal ajal bakas õppides kirjutasin ma töö Leida Kibuvitsa "Soomustüdruku" põhjal - naiskarakteritest ja üldiselt kirjanduses leiduvatest arhetüüpidest. Loona ja Miina olid kaks väga erinevat naist - tütar vabariigiaegne ja tööl käiv, iseseisvuda püüdev isiksus, kes ei tahtnud, et mehearm teda kuidagi karistaks (Loona kuuleb 6-aastaselt kõrvalkorterist kostvaid peksuhääli - ja palun kellelgi mitte midagi siit üleliigset välja lugeda - raamat kirjutati 1930ndatel ning Kibuvitsal pole elusolevaid järeltulijaid, kellele turja karata, kuna kujutas teoses väärkohtlemist). Miina on aga vagur ja taltsas naine, kes tahab oma elu lihtsalt ja rahulikult elada ning on alalõpmata mures oma keevalise tütre pärast. Pälvisin õppejõududelt töö rõhuasetuste tõttu feministi tiitli.

Feministlikkus naiskirjanduses istusin ma üsna varsti pärast kaksikute sünnitamist, olles täitnud kuhjaga naisterahva õlule pandud bioloogilise pagasi ja olin seal tihti kortsuskulmselt, kuna mind ärritasid ühteviisi Randvere jutustuse "Ruth" kui ka  Simone de Beauvoir mastaapteksti  "Teine sugupool" mõtteviiksud, mis mulle absoluutselt ka hormonaalses hüsteerias ei meeldinud. Arvasin, et olin lahti muukinud naisesuse saladused ja need kaks ei teadnud asjadest mitte kui midagi. 

Aga sellel oli üks väga positiivne külg - ma õppisin ennast rohkem naisena väärtustama ja tõdesin, et on hea olla s e l g e s o o l i n e.

Just seda sõna ma kasutaksin üldises soomääratluse hulluses. Ja juutuubitades on silma jäänud väga vihased lühiklipid erinevatel transsooliste teemadel: kas nad on ikkagi naised; kas nad peaksid võistlema meeste või naiste kategoorias, kas transsooline naine võib Eestis õppida ämmaemandaks; kas transsooline naine saab lapselt nimetuseks ema või...? 

 Ning need omakorda mõtlema ühe veidravõitu küsimuse üle - kas transnaistel on lisaks feminismile* kui sellisele olemas alasuund transfeminism? Kas transnaised peaksid saama kaasa rääkida naisküsimustes? Või see on juba tänapäeval keelatu? 

Kellegi varvastele ei astu, postitus suunatud pigem mõtteerksuseks. Aga kellegi ees vabandama ei hakka, et end naisena määratlen :) 

____________________________________


Feminism*  on ideoloogia, mille keskmes küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris.

kolmapäev, 21. juuni 2023

Töö+turg=tööturg (ja 45+ naine pole nähtamatu)

 Töö:

  • inimese mis tahes tegevus, millega ta otseselt v. kaudselt loob endale elatusvahendid(laiemalt:) vaimset v. füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära tehatöötegemine, töötamine.
  • vaevanägemine, pingutus, tegemine; tegutsemine.
  • palgatöö, teenistus, amet, töökoht 
  • töö tulemus, näit. kunstitöö, kirjutis, uurimus vms.; see, mille kallal töötatakse v. hakatakse töötama
  • millegi tegevuses olemine, liikumine, talitlus, funktsioneerimine
  • füüsikas suurus, mis iseloomustab energia üleminekut ühelt objektilt teisele
Turg:
  • müügilaudadega kauplemiskoht (lahtine plats, tänapäeval ka hoone)vastav kaubandusettevõte.
  • ka maj ostu- ja müügitehingute pidevalt toimiv süsteem; (kaupade, teenuste, väärtpaberite vms.) pakkumine ja nõudmine; turustamispiirkond.
Tööturg - maj inimeste palkamise ja tööjõu müümise tehingute süsteem, tööjõuturg.
Viimase tööaasta erinevate kaootilis-eklektiliste; närvesööv-traumaatiliste jms veidersõnaliste kirjelduste taustal aktiveerisin ma ennast korraks tööturule, CV-keskuses.  Vaatasin, mis liigub ja mida pakutakse. Ning enam-vähem kümnest kandideeritud kohast tehti kuus pakkumist - kõik võrdsed, kõik võimsad ja mis seal salata, head.  
Miks ma aga sellest kirjutan, on see, et kuskil siin kevadel ilmus veebitsi üks artikkel, kus keegi naine kurtis, et teatud eas on ta muutunud läbipaistvaks, et teda ei nähta enam kui inimest, naist ja konkurentsivõimelist (kuidas mulle see liitsõna ei meeldi!!! - võimeline. Mida see tähendab - võimalus on, aga ei kasuta?) töötajat, vaid kui tüütut memme, kes kah kuidagi oma elu püüab ära vegeteerida.
Mitte üheski kohas, kus ma töövestlusel käisin, ma sellist tunnet ei kogenud. 
Vahest on asi inimeses, kuid tõepoolest, selle tavaliselt noore naise võimupositsioonilt vaadatud (ma olen noor, ma olen ilus, ma olen parim - muuseas, see aeg kaob jube kiiresti ära 😉 ) eluskäsitlusse jäävad paratamatult kogenematuse, rumaluse etc jooned (jah, ka mina olin kunagi rumal ja noor). Lisaks sotsiaalne ebaküpsus, teadmatus, suutmatus etc. Neid aga 45+ ju enam pole (või kui on, siis peab inimene olema erijuhm/tuhm/tume).
Ja imelikul kombel ei heidutanud mitte ühtegi töökohta aus ülestunnistus lühikesest süütenöörist, mõnikord konfliktsest iseloomust, tööde parandamisel ilmenud prillivajadusest. Pigem öeldi, et see on väga värskendav vaheldus, et inimene on julge tunnistama, millised on tema miinuspooled. 
Aga selgub, et 47-aastaseks saav keskealine mutike on tööturul täitsa tõhus tegija 😂😏😎


neljapäev, 8. juuni 2023

Nõõh, ratsmed pingule ja tagajalgadele!!!

Arvata oligi, et abieluvõrdsuse jms teemad annavad paljudele jutu- ja mõtlemisainet ja üldse - kui sa sellel teemal midagi ei ütle, siis on jama majas. Ei olnud erandlik ka minu üks hiljutine vestlus, kuid sealt koorusid välja huvitavad mõtted neutraalsuse kohta: suhtes ei ole mitte naine ja naine; naine ja mees; mees ja mees; transsooline ja naine; transsooline ja mees; transsooline ja transsooline (need olid nüüd enamik võimalusi täisealiste ja otsustusõiguslike inimeste vahel), vaid isik 1 ja isik 2. Isik üks on reeglina vanuse poolest vanem ja isik 2 siis noorem. 

Teine huvitav mõttearendus puudutas isikutevahelist  vastastikust vahekorda, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises - oletame, et isik 1 ei ole mitte isik 2-ga suhtes, vaid isik 2 on isik 1 jaoks vahend oma füüsiliste, emotsionaalsete ja psühholoogiliste sidemete (p)arendamiseks/ võimendamiseks jms - et tegelikult on suhtes olevad inimesed pelgalt abistavateks teguriteks (midagi mõjutav, määrav v. tingiv asjaolu) üksteise olemasolule - kui minna küüniliselt soovõrdseks.

Ja pole siin mingisugust feministlikku, androgüünset, misantroopset, filantroopset, postmodernistlikku, eksistentsialistlikku, postkolonialistlikku, ökokriitilist, strukturalistlikku, konstruktivistlikku, juugendlikku, jungilikku või jumal teab veel missugust suundumust/nähtust/mõttevoolu/paradigmat/

distsipliini/praktikat taga - nüüdsest alates on kõik neutralistlik (uudissõna - neutralismile omane - ka see on uudissõna, tuletatud sõnast neutraalne - iseloomuliku omaduse v. tunnuseta).

Ent lõpetan vanema Ehini sõnadega: 

"/.../oleme udusulgkerged ja lõõritame enese tinast raskemaks, siis poevad suuremad väiksemate pooridest välja, neil on külmas kuum ja nad jäätuvad tules... /.../"

laupäev, 27. mai 2023

Sõduri ema

Poja emadusega kaasnevad paratamatused - kukkumistest kriimud põlved, sagedased püksisääre rebenemised, muhud, sinikad, ootamatused jms. Olles vennaga kasvanud ja kohanud mõnda meest elus ka lähemalt, teades kui äkiliseks võib muutuda tühjakõhuline isa jms, siis nagu see poegade kasvatamine väga suuri raskusi ei valmistanud (ja mu poegadel ei ole mingit keerukust ennast määratleda meessoolistena 😉 ). Aga tunnistan ausalt, et põdemist poegade kaitseväestumisel ma kogesin ja enam, kui arvata suutsin. See oli piin, suur piin. Seesmine värin ja pidev muretunne kurgus (V, kes kolm aastat nõukogude armee laevastikus oma sundaega teenis, muigas pidevalt - mida sa muretsed ja mõtled üle, nad on ju sul siinsamas Eestis), aga... kohe-kohe saab nende teenistus läbi ja ma jagan oma mõtteid:

*ema südamesse torgatakse seitse mõõka nii või teisti ja sinna ei saa ema mitte midagi parata, see lihtsalt on sedasi.

*Kaarel Irdi kuulsad sõnad: "Igaühel tuleb oma püksid  elus  täis teha," peab paika 100%  - nende kogemus ja nende suureks saamise tee, mina saan pelgalt kõrvaltvaatajana toetada.

*Kui pojad oli koolilapsed, siis ma pidin pärast koolipäeva lõppu teadma, kus nad on jms. Kojutuleku kellaaeg edenes vastavalt kasvuaastatele. Kui nad gümnaasiumis olid, siis juhtusid nad vahel väga hilja tulema, kuid mul oli süda rahulik, kui tabasin terrassilaudadel mõlema sammud. Kaitseväelaste puhul olin rahulik juba sellest, kui ma kord nädalas neid sotsiaalmeedias onlines märkasin....

*Emadel pole vaja üle mõelda ja muretseda, kui vähegi on tegeletud kasvatustööga, siis nüüd on aeg seda usaldama hakata ja anda oma poeg vabaks - ta saab ise hakkama ja see on peamine. 

*Poegade enda hinnangul oli tegemist asjaliku kogemusega: iseseisvumine, keerulised olud, kodunt eemal toimetulek, erinevad ja uued teadmised, üdini mehelik relvade tundmaõppimine ja mis peamine - ühe kohustuse täitmine, mis on riigi ees oluline ja edaspidi saab ennast muretult seada arstiks õppimise radadele (see muidugi uus seiklus, mis ees ootamas nii neile kui mulle, ja täitsa põnev on näha juba teist põlve arstiks vormumas - ma mäletan üsna hästi, kuidas E eksamiteks valmistus, ettekandeid vormistas, minu peal sisehaige läbivaatust tegi etc).

*Ja ometigi vaatab ema oma magavat last ja näeb mõttepilgus seda äsja vannitatud ja imetatud beebit  ligi kahekümne aasta eest...Verehääl kõneleb lihtsalt nii....

Ent õnneks saab tõesti süda rahule jääda, sest sõduri emaks olemine päädib...

neljapäev, 18. mai 2023

Müüdud läätseleeme eest....

elik kuidas edasi, kui  kurask turjas (metafoorne)? 

Pole ime, et reeturlikkust peetakse suurimaks patuks, sest see tunne, kui keegi tagaselga miskit toimetab, on ikka väga valus. 

"Reetes kellegi teise, reedame ka iseend"

"Kus on midagi reeta, on ka midagi varjata."

Lühidalt on reeturlikkus selline, et keegi, kellesse sa suhtud lugupidamisega, võtab teravateolise väitse ja lööb ülevalt alla, kogu selja ulatuses sisse põhjaliku ja verise haava, tõmbab seda pikemaks, keerab nuga mitu korda, siis võtab kätte ja teeb haavalaiendaja ning narkoosita löömakoha veelgi avaramaks ja puistab sinna kõige tavalisemat ja jämedakoelisemat köögisoola. Et mingil juhul ei ununeks tugeva hingelise vapustuse jälg. Sedasis siis....

Kunagi kirjutas Ristikivi nii: 

Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,
Muretu nooruk Arkaadia teel,
Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest
Tee juba enam kui ammu
ja et ma üksinda enese väest
Leiaksin tee, mille kaotasin käest,
Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
lahkunud viimne kui lootsikumees,
Lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
Vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
Nõnda on elu... Sest teie ei tea,
Ei tunne mu isamaatust.

Tema isamaatuse ja hetkereeturlikkuse vahel on praegu tugevad allusioonid. Minu jaoks...... 

pühapäev, 7. mai 2023

Kettas, nii kettas...

Niipea, kui viimastel nädalatel mõne artikli avan, juhtkirja, päevateemat sirvin ja natukenegi asjadesse süüvima hakkan, adun, et OMG, OMG, OMG.

Noor kirjanik (no tegelikult pole veel kirjanik, aga hüva, teen möönduse) leidis, et töötamine on ebaloomulik ja veider kontseptsioon (see on minule niivõrd mõistusevastane lausung, et tahaks karjuda igasse ilmakaarde WTF!!!!!????). Aga annan siinkohal andeks harimatuse, nooruse, piiratud silmaringi ja elukogenematusega kaasnevad naiivsed väljaütlemised.

Näiliselt haritud ja arukas perearst leiab, et haigele inimesele ei peaks kolmel esimesel päeval haigushüvitist maksma (ja samas on need kolm esimest päeva reeglina meie kliimas esinevate haiguste puhul kriitilised), riiklikust vaatenurgast väidetavalt õige ja mõistlik otsus. Aga lugupeetud arst (ise olnud suhtes mõne arstiga ja hetkeseisul kahe tulevase arsti ema, näinud eluajal sadu meedikuid ja tuhandeid patsiente) - kas patsiendi jaoks pole mitte kõige peamised 12 elamistoimingut, millest esimene on turvalise ümbruse loomine? Ilmselt siinkohal nii sotsiaalne kui ka psühholoogiline turvalisus, kas pole? Ja kas meediku jaoks pole mitte inimene esimesel kohal? Aga panna riigi huvid inimese huvidest ettepoole, tekib küsimus, et...ma ei teagi, kuidas seda formuleerida....

Ungari president kavandab seadusemuudatust, mis asub riiklikku maasoola elik õpetajaid täiemahuliselt nende riigis kottima. Ja loen erinevatest meediakanalitest, et õpetajate puudus ei kummita ainult Eestit, vaid sisuliselt kõiki Euroopa riike. Tundsin endas sealsete kolleegide  suhtes kaastunnet ja soovin kindlat meelt. Loodan, et teie hulgast kerkib esile  Sándor Petőfile sarnanev mõtleja-tegutseja ning te ei lepi õpetajaid orjastava seadusega. 

Mis teema on sellega, et  süveneb mineviku ümberkirjutus selliseks, milline see ei ole olnud - minevikus ei valitsenud Euroopas tumedat nahakarva inimesed, see on kindlaks tehtud erinevate ürikute, allikate, põrgu päralt - isegi maalide põhjal, aga nüüdisinimene tunneb kõikidele mitteheledanahalistele veidral viisil kaasa ja kirjutab/joonistab kõik üle, sest...? Miks? 

Ning kõige viimasena - mul oli kaks VANAISA ja kaks VANAEMA. Mul oli EMA ja ISA. Mul on VEND ja kaks POEGA.  Mu koer ja kass on ISASED. Mina olin kunagi TÜDRUK, NEIU, NOOR NAINE, nüüd KESKEALINE MUTIKE.  Mitte ükski nendest trükitähelistest sõnadest pole olnud kuidagi degradeerunud mõisted ja pealesunnitud soolised konstruktsioonid, vaid lihtne tõdemus, et asjad on nii, nagu nad on. Mis kuradi sugude ümbermõtestamine 24/7 käib? 

Ja ma kujutan ette, kuidas saan pahaseid kommentaare sellele postitusele, sest kuidas ma mõtlen ometigi selliselt?

Aga kas praegu siis polegi multimõtlemise aeg? Miks minu, keskealise, haritud, valge, heteroseksuaalse naise, oma soo ja identiteediga rahujalal oleva maksumaksja mõtlemine leiab kohe kiirrünnakuteks tee? 



esmaspäev, 1. mai 2023

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 
Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 
Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 
Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.
Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 
Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 
Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 
Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 
Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 
Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.
Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 
Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.
Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)
Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 
Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?
Ma kahtlen selles. 

reede, 7. aprill 2023

Kinni õmmeldes

Mida teeb inimene siis, kui nööp on eest, taskupõhjas on auk, miski käriseb või on muul moel katkenud? Loogiliselt arvates ta võtab tarvitusele meetmed ja parandab katkenud koha - nõeludes või kleepides vms. Täiesti arusaadav tegevus. Kui miski on katki, siis tuleb see parandada. Aga kui see asi pole katki? Kas siis ka võtab niidi ja nõela ning lihtsalt vudib terve koha tervemaks? 

Pole ju selliselt. Pole ometigi tarvidust katkematuid kohti kuidagi lappida. 

Ent paraku on tänapäevases ühiskonnas hakanud enam ilmnema tõsiasi, et meil on ainult näiline sõnavabadus, sest kui midagi öelda, mis inimesel mõttes (§ 45.    Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Seadus võib seda õigust piirata ka riigi ja kohalike omavalitsuste teenistujatel neile ameti tõttu teatavaks saanud riigi- või ärisaladuse või konfidentsiaalsena saadud informatsiooni ning teiste inimeste perekonna- ja eraelu kaitseks, samuti õigusemõistmise huvides. Tsensuuri ei ole) , siis selgub, et päris vaba mu sõna pole.

Eile sain kummastava kirja bloggerilt seoses postitusega "Porr versus porr"  (kuue aasta eest ilmus) ja selgub, et selles postituses riivan ma lugejate meeli ning postitus on suletud.  WTF??? 

Et ikkagi nõelume suu ja sõrme kinni, sest keegi luges ja tundis end puudutatuna? Pani ikka hetkeks vulgaarväljenditest ohtraid lausungeid sõnama küll. 

"Kõrkjaarm", mis kubiseb erootilistest tekstidest, õilmitseb vabalt müügil, aga sissekanne linnu ja ühe teatud laadi sõna kasutamine selle keeleliselt muganenud kontekstis, häirib lugeja silmi.

Hiljutised kogemused teatud inimgruppidega (vestluses osalesid kolm inimest ja neljas oli veidi eemal ning kõneluses ei olnud mingil moel aktiivne pool, edastas sõnasõnalt kuuldud teksti teisele inimgrupi juhile, sest teda häiris, mil viisil me kõneobjektiks olnud temaatikat puudutasime) viisid mind mõtteni, et tavaline, keskealine, europiidne, 100% ulatuses heteroseksuaalne, haritud ja erinevate standarite mõõtmes igati keskmine kodanik peab arvestama igal jumala sammul kellegi vaimset tervist raputada võivate lausungitega, sest ta võib tunda end otseselt või kaudselt ohustatuna kõnealusest teemast, sic!!!

Või üks teine arvamuslik isik, kes avalikult destruktiivset sõnakriitikat poetas, sest... talle ei meeldinud midagi. 

Etc, etc, etc.

Võtame kätte ja paneme ikkagi sotsiaalse niidiga suu kinni, sest ei tohi midagi öelda, keegi tunneb ennast kindlasti solvatult.

Et kaotame ära teemad, soorollid, mõiste mees ja naine, ema ja laps, isa ja laps, poeg ja tütar, õde ja vend ning muudame maailma hallitooniliselt neutraalseks, kartulikotilikult jämedakoeliseks ja taandume kõikidest inimarengut soodustanud momentidest, sest kõikidel on õigus eneseväljendusele sellisel viisil, mis talle sobib, aga sellest ei tohi enam rääkida? Või sain ma millestki valesti aru? 

PS: vabandan juba ette, kui kellegi hingenatukest riivasin. 



reede, 3. märts 2023

Ühe töönädala anatoomia

Milliseks kujuneb töötava täiskasvanu, eraldi ja ise seisva indiviidi põhimõtteliselt hingetõmbeajatus? Sulekosilasena iseendaga flirtides tuleb tõdeda, et:

ESMASPÄEV - esmaabikoolitus, kus tuletasin meelde desmurgilisi võtteid, sain ka ühe uue nipikese ja tutvusin inimesega, kes oma võrratult suure elukogemusega panustab minu ühte planeeritavasse romaani ennast tegelaseks - või õigemini tema pagas nende meeste vallast, kes teenisid kunagi nõukogude liitu.

TEISIPÄEV - 'kuidas ja kas keelata nutiseadmed koolis' meeskonnatööde tegemine. Ning minul, kes ma just  nutiseadme väärkasutuse tõttu oma  elu ühte hullemasse keerisesse sattusin, oli nii mõndagi mainida. 

KOLMAPÄEV - teadmine, et alustan uue keelegrupiga, tunni läbitamine ja seejärel kuskile koolitusele minek, mis aga ei toimunud. Küte, V ja mõnus õhtu.

NELJAPÄEV- osalemine rahvusvahelises uuringus, kus ma pidin matemaatikat tegema ja erinevaid saite lugema ja oehh.... mul pole midagi kasu sellest olnud, et ma tegelikult oskan lugeda ja kirjutada ;) 

REEDE - kuna reamehed saabuvad linnaloale, siis kokkamine, kokkamine ja kokkamine. Potiujuk parandatud, uue raamatu (biograafia) leping allkirjastatud. 

Ja muidugi igahommikune jooga, vitamiinid, veeprotseduurid, kütmine, potiujuki remont, kassitamine ja koeratamine ja märtispäikese kriitika elamisele, et nojah... aknapesu on ootetöö. 

Aga üks hea tõdemus on küll, et päevakiirus on vähenenud, sest pesast lennanud poegadele pühendatud varasemad minutid kuuluvad vaid enesele.

Isegi veider, et kunagi algas hommik kohe ja kähku, kuid nüüd saab pikalt olla, kohvi juua, selle kõrvale isegi raamatut lugeda...müstika suisa :) 

laupäev, 18. veebruar 2023

Viripotindus elik bitch mode on


Sarjas "Kuidas ma kohtasin teie ema" arutlevad mingis episoodis tegelased ülikondadest ja nad ilguvad üksmeelselt oma kambajõmmi üle, kes on juhtumisi mees ning viriseb ekstrasiraval häälel viiulihelide saatel mingi elunähtuse (eba)õnnestumise pihta kuuldavalt kaeblikku jõminat. Ta soovib lasta endale teha rätsepa juures eriti glamuurset kehakatet, aga hind olevat hirmus kallis. Talle soovitatakse lasta õmmelda endale püksid, kuhu mahuks sisse tema eriti suur tupp (tupp; tupe; tuppe), viidates asjaoludele, et selline eidelik hädaldamine on pigem naissoole omane. 
Sarjas "IT-osakond" liitub kahe mehega naine, kes annab muidu saamatutele mehepoegadele teavet selle kohta, et nad on tõenäoliselt kannatavad temaga koos tädi Irma  külastustega (väga omapärane väljend kuufaaside kohta naisel) kaasnevate meeleolukõikumiste üle. Kui üks meestest puhkeb nutma, sest ta ülemus kiidab teda tehtud töö eest, ja naiskolleeg küsib, milline ta meeleolu on, siis mees vastab, et tunneb ennast delikaatselt, ärritunult ja inetuna (täiesti tüüpiline olek teatud ajal). 
Virina alla liigituvad hädaladamine, kitumine, pealekaeve jms - need on tõesti tüütud omadused (ja ometigi ma hädaldan kirjatsi, eks ole?). Lastel ja täiskasvanutel, noortel ja vanadel ning kahjuks ka meestel ja naistel.
Ok, naistest saab aru, kui vingumootor käima läheb (me oleme siiski sõltuvuses oma hormoonidest, mis kuu lõikes hüplevad mehiselt - kas naisesust saab selle sõnaga kirjeldada? - küllap vist), me oleme emotsionaalsed ja näägutame ja viriseme nähete üle (jah, selline sõna on eesti keeli täiesti olemas - analoog viisiütlevale käändele 😉 ja mulle meeldib fillina sõnadega ja sõnades möllata), aga kui viripotindust viljelevad mehed? 
Kui meesterahval läheb suu viltu ja ta natukene nutuselt asub kurtma mingite tegevuste ja asjanduste üle, siis on see tegelikkuses ikkagi väga hale nähtus. Eriti, kui meesterahvas ei tea. Ja pole ise.... etc. 
Bitch mode on - see sobib ainult üksikutel juhtudel, ainult üksikutele inimestele - väga hädistele; loomupäraselt õrjetutele; äärmiselt allaheitlikele inimestele ja siis, kui selleks on põhjust. 
Aga - enamasti põhjust ju pole. 
Kusjuures leidsin 93 erinevat viisi kirjeldava netilehekese, kus kirjeldati, kuidas olla bitch mode on ja noh, mis seal ikka öelda - põnevaid ideid saab, kes tahab. 
Ning millal õpivad mind tundvad/teadvad inimesed ometigi selgeks, et niipea, kui eluliselt juhtub miski, mis ajab kaelal karvad turri, saab sellest lugu, mida kõnelda ja see läheb kirjapanuks käiku? 
Ent mingem ja olgem, tehkem ja nähkem (käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöörde vormi juurde kuuluv pidulik stiil); tutvugem sõnavaraga ja semikoolonitega (semikooloniga eraldatakse omavahel lõdvemini seotud lauseosad, eriti kui komal on neis lauseosis juba muid funktsioone täita) ning rõõmustagem selle üle, et kevad on sisuliselt nurga taga, sest linnuparved on põõsastes kuidagi eriti sädisema hakanud....

laupäev, 31. detsember 2022

2022 - hüvalt ja kuralt.......


Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...". Aasta 2022 saab täpselt samal viisil ja üles-alla kokku võtta, kuigi see läheb kirja pigem negatiivsete emotsioonide tallermaana: 

*Jaanuar  - kuu alguses läheb V tagasi piiri taha, oleme tihedas veebipõhises suhtluses. Juhendajad ei luba mu tööd kaitsmisele ja see lükkub edasi kevadesse. Tööl on pinevad päevad, sest tunde on palju ja projekt nõuab oma osa, planeerime koolitust. Saan teada, et "Kõrkjaarm" on trükikojas. 

*Veebruar - V tuleb Eestisse, kohtume ja veedame aega, teen tööalase koolituse, saan kätte "Kõrkjaarmu" ja tegelen esmakordselt ise turustamisega. Selle käigus kohtun ootamatult oma ema noorpõlvesõbratari pojaga, kes mind ladudesse viib. Veebruari vaheajal puhkan, kuid murelikult, sest sõjateated ei meeldi mulle üldse. Käin V-ga tõrvikurongkäigul ja tutvun veel ühe tema sõbraga. Käin õpilastega teatris ja V-ga kinos, vaatame filmi "Soo".

*Märts - V õnnitleb mind naistepäeval, tähistame koolis emakeelpäeva Eesti Buss 100. sünnipäevaga, saan nii Apollost kui Rahva Raamatust oma raamatu ostude dokumendid (neid on ostetud mehiselt ja kõik trükikulud olen teinud tasa); V naaseb välismaale ja ütleb, et tuleb tagasi siis, kui töö lõpetatud. Oleme jälle kaugsuhtes. 

*Aprill - väga kiire kuu, sest toimub Orhidee Emale, kus esitatakse üks minu kirjutatud näidend ja mõned minu ideedele toetuvad palad. Proovide käigus tekib mul uue õppeaastaga seoses üks idee. Hakkan uuesti magistrieksamiks valmistuma; V tuleb Eestisse, kohtume, käime kinos "Melchiorit" vaatamas ja vestleme meie tulevikust, mis viib mind lõppkokkuvõttes üsna imelikku olukorda. Pojad teevad eesti keele riigieksami. Võõrustame projekti raames kõiki teiste kooli osalisi, toimub ka kevadpuhastus koolilähedasel haljasalal. Käin doonoriks.

*Mai - kevad toob negatiivseid askeldusi isiklikku ellu ja magistrieksamile. Käin Viljandis projekti lõpuseminaril. Lõpetan V-ga arusaamatuste tõttu suhte; samal ajal on pingeline aeg magistritöö kirjutamisel, survestan juhendajaid, sest meie suusad on ristis. Mai lõpus aga saan V-ga uuesti kokku ja me lepime ära. Kooliaasta lõpetamine paistab. Toimub 9. klassi eksam. Käin õpilastega õppekäigul nii Kakerdaja rabas kui vabaõhumuuseumis. Pojad teevad gümnaasiumi lõpueksameid. Ilmub minu protežee luulekogu. 

*Juuni - käin õpilastega traditsioonilisel Pääsküla rabamatkal; kaitsen Tartus oma neljanda kõrghariduse ja teise magistri; käin õpilastega Viljandis ekskursioonil; tähistame V-ga minu ülikooli lõpetamist. Toimub arenguvestlus, mis osutub üsna positiivseks, annan teada ka oma uue õppeaastaga seotud plaani. Töölt algab puhkus; käin rannas; pojad lõpetavad gümnaasiumi (mind tänatakse tublide poegade kasvatamise eest), pean seal lapsevanemate nimel lõpukõne (sisuliselt tund enne aktust saan teada, et pean seda tegema); tähistame V-ga jaanipäeva minu venna juures, see on tore kohtumine; alustan tööd keelegruppidega (40 keeletundi nädalas; üks grupp kontaktis, teine onlines) - olen sisuliselt terve suve sellega hõivatud. Käin läbi erinevad arstid ja saan teada, et olen üsna terve naine.

*Juuli - tähistan sünnipäeva, saan kingituseks binokli;  teen tuttavatega mõned retked Harjumaal; käime V-ga Haapsalus; pojad teevad sisseastumiskatseid Tartusse, mõningase närvidemänguga saavad mõlemad arstiteaduskonda sisse. Töötan palju, samas saan ka rannas käia ja lugeda. Kohtume V-ga tihti, ta ostab endale tõuksi, teeme ühe väga laheda treti. Vahetan välja pesumasina. 

*August - V satub haiglasse ja mina teen Bolti tõuksiga avarii, jalg on lihtsalt kohutavas olukorras; lõpetan keelegruppidega intensiivõpingud; puhkus lõppeb; käime kolleegidega Ida-Virumaa koolidega tutvumas, veedame põneva õhtu Võsul; pojad saavad 19 ja teevad kuni sõjaväeteenistusse minekuni Bolti kullerina tööd.

*September - kool algab täistuuridel, kuid minu töökoormus pole nii suur, kui möödunud aastal: 26 tundi+huviring+kooliblogi+klassijuhatamine. Taandan ennast ainekoja juhi töölt. Kooliaasta nagu ei taha kuidagi sujuda, paaristundide temaatika ei jookse ilmselt hästi; uusi kolleege on palju, kuid õpilased on väga toredad ja sisuline töö õpetajana lahe. Käime V-ga etnolaadal, ta kingib mulle medaljoni, kuhu panen tema ja enda pildi. Virisen nii kaotatud vabade päevade kui tunniplaani üle, kuid lõpp hea, kõik hea. V suundub piiri taha kevadist objekti lõpetama ja annab teada, et viibib seal kauem, kui arvas. Käin 25ndat korda doonoriks.

*Oktoober - töö on mõõdukalt kiire, koduses elus on veider stuupor, sest pojad lähevad oktoobris kaitseväkke ja on kuni selle minekuni üsna kodused. Käin õpilastega taas rabas, sedakorda eksime korralikult ära, kuid päev on meeldiv. Annan teada, et olen nõus jätkama Keelepisikus. Kogen tõsist paanikahoogu ja mõistan, et kannatan tühja pesa sündroomi käes. V naaseb ja poegadest saavad reamehed, see on hetk, mis mind täiesti pikali murrab. Mõned kohtumised V-ga, pean sügisest koolivaheaega ja kohanen üksiolekuga. Poegadega vestleme pühapäeviti, vahel on vanem poeg onlines ja annab ülevaadet, kuidas ja mida nad teinud on. Olen politseis tunnistajaks ühel koeraga seotud insidendil. Saan taas ehmatava uudise tervise osas, see viib mu rööpast välja.

*November -   tühja pesa sündroom vaevab üsna tõsiselt, täidan aega tööga, käime V-ga kinos "Kalevit" vaatamas, käime Kiek in de Kök's täistuuril, kus saan üle paljude aastate tõelise klaustroboofiahoo, V on taas väga toetav. Pojad tulevad esimest korda kaitseväest puhkusele, olen selle üle ütlemata rõõmus, kuid kui nad ära lähevad, tabab mind jälle depressioonilaine. Käime kolleegidega Kolu kõrtsus koolitusel ja üle mitme aasta on klassikokkutulek Kochi Aidas. Seal saan teada päris mitmeid ja väga üllatavaid asju.  Alustan Keelepisikus online grupiga ja saan kutse esineda kirjandusteaduslikul konverentsil, sedakorda siis metsaga suhestudes. Ühe kolleegiga kerkib üles tõsine konflikt. Tellin kütet ja tassin ühe tunniga kogu varu varju - seni on see ikka olnud poegade pärusmaa. 

*Detsember  - üks keelegrupp lisandub veelgi, kannan konverentsil ette oma kande metsa olemusest sõjaromaanis, pojad on  nädalavahetuseti kodus, veedan õhtuti aega V-ga ning tuleb tõdeda, et meie suhe muutub aina lähedasemaks. Ebakonventsionaalne õpetajaks olemine hammustab mind valusalt (võtan kahe nädalaga alla seitse kilo, vabandan kolleegide ja õpilaste ees, kuid asi ei näi vaibuvat), kuid mul on olemas kindel toetajaskond; Keelepisikus on jõululõuna; valmistume ohtrateks jõuluüritusteks koolis; pärast kaheaastast pausi toimub kirjandusteadlaste jõulupidu (selgub, et olen veider ajalookandja); käime V-ga Jägala-Joal; pojad tulevad pikale puhkusele. Tervise osas on uudised ütlemata head, mind tunnistatakse terveks. Võtan kokku oma aasta ja tõden, et seda saaks nimetada sepetikeelselt sedasi - masepa...

Olgu uus parem kui senine ja üldse....

laupäev, 5. november 2022

Eksperdiküsimus/eksperdi küsimus

Juhtusin lugema surmaeksperdi artiklit, keegi mees, kes on surmauurija jms ja hakkasin mõtlema, kas see ikkagi teeb inimese eksperdiks, et ta omab kogemust mingisuguses asjas ja räägib sellest kui asjatundja. No on igasugused suhteeksperdid ja seksieksperdid ja majanduseksperdid ja elueksperdid jms. 

Kes on ekspert?  EKSS ütleb sedasi - mingi ala asjatundja, keda rakendatakse eriteadmisi nõudvate küsimuste lahendamiseks. 

Bolditasin ja kursiivitasin teadlikult mõiste eriteadmisi, sest mulle jääb tihtipeale mulje, et sõna võtavad enda kohta kasutusele mõnikord inimesed, kes tegelikkuses asjast mitte sooja essugi ei jaga - ma ei väida, et mingi kogemus ei oleks andnud inimesele juurde miskit, aga kas see teeb teda asjatundlikuks ja eriteadmisi omavaks spetsialistiks? (eriti ajavad mind tilti kõik need terviseksperdid - kurat, sa käisid fitnesskoolitusel/dieedikoolitusel/tantrakursustel -  mitte ei õppinud inimest kõikides aspektides ja erinevatest teadusharudest)

Õendusõpingud ja pikk praktika ses vallas on kindlasti teinud mind eksperdiks osades tervishoiualastes küsimustes (reeglina ma diagnoosides igasuguse vahenditeta sealjuures väga puhe ei pane - lihtsalt hea mälu ja loogika aitavad väga tõhusalt kaasa), aga kindlasti mitte kõikides, sest mul puuduvad süvatedamised, mis on kitsalt piiritletud erialaarstidel olemas, eks ole? Aga ravimitest, nende manustamisest, kuidas ühe või teise terviseprobleemiga toime tulla - seda ma tean ja oskan. 

Eesti filoloogia õpingud andsid mulle tööriistad keele kasutamiseks (see on väga kahemõtteline :P ), aga tõepoolest, ma saan ennast teatud mõttes lugeda eesti keele eksperdiks ja kuna mu tööalane tegevus on just selle vallaga seotud, siis ilmselgelt teen ma õigete teadmistega õiget asja.

Kirjandusteaduse õpingud andsid mulle järgmised instrumendid - tõlgendada nähtusi/olukordi sh ka tekste, neid analüüsida, sünteesida, tekste luua ja tekstidesse poetada mõõdukalt tarku teri. Ekspert? Jah.

Haridusteaduse õpingud viisid mind omanäolisele teele õpimaastikul ja andsid takkajärgi teadmisi visualiseerides üsna mahuka pihutäie võimalusi end eksperdiks lugeda - didaktikates, metoodikates, psühholoogias jms. Ja nüüdseks omades laiahaardelist praktikat ligi paarikümne aasta lõikes, siis olen üsna asjatundlik. Ekspert? Jah 

Laste kasvatamises - siin ma oleksin pigem kogemusnõustaja.

Leina ja kaotusega toimetulekus - taas oleksin pigem kogemusnõustaja.

Loomingulises tegevuses - olles ise nii kirjutanud kui kirjastanud, siis mingitele kogemustele tuginedes pigem kogemusi omav inimene. 

Ürituste korraldamises ja koolituste läbi viimises - otseselt õppinud pole, aga mõeldes kõikidele aktustele, pidudele, alustamistele ja lõpetamistele , eelarvet koostades, asju ajades/organiseerides (ülikooli lõpuaktusest alustades ja EÕL suvepäevadega lõpetades, vahele pikkides matuseid, sünnipäevi, aiapidusid ja meeleolukaid koosviibimisi suurtele ja väikestele) - ekspert? Jah.

Sisuliselt 30-aastane kogemus inimestega (kõikmõeldavast rassist, vanusest, religioonist ja rahvusest inimestega haavatavas olekus) pole mind aga inimsuhte eksperdiks ikka veel teinud, sest pidevalt õpin juurde midagi, mis on uuevääriline ;) 

Kümme aastat tagasi sain ma kätte oma esimese kuuest raamatust ("Elu hinnakiri" tuli mu tuppa kulleriga 05.11.2012) ja see toetus õendusalastele kogemustele ja kõneles surmast ning suremisest igasuguse häbita, kuid seegi ei tee mind veel surma asjatundjaks, kuigi mitmed lugejad on selle kohta tulnud küsima, isegi seda, kuidas leinaga leppida...

Mul pidi olema kuratlikult hea mälu (ja nii üldjoontes ta seda ka on), aga mälutreeningud ja looduselt kaasaantav ei tee mind mälueksperdiks...

Loomupäraselt hea esinejana ja aasta jagu ülikoolis esinemisoskusi õppinuna ma tõepoolest tunnetan publikut, oskan seista, kõndida ja kõnelda, kuid kas see teeb mind juba asjatundlikuks? No katsetame ja vaatame - esinemisringiga on igatahes huvitav esmakordselt talitada (siinkohal tänud kadunud Allaberdile, kes õpetas ennast kohalolevaks ja suurde plaani mängima ning Toomas Lõhmustele, kelle kõne- ja lavatunnid oskusi lihvisid). 

Aga jah, kogemus iseenesest ei tee kedagi veel asjatundjaks ja kahju on vahel näha/kuulda selliseid natukene veidrana mõjuvaid ekspertarvamusi...

Pigem on need sellised kõikide teaduste doktorite mõttevälgatused. 

Aga tänapäeval on võimalik ennast teha kuuldavaks ja nähtavaks ja selles oleme ilmselt tänu sotsialmeediumistudes kõik spetsialistid. 




reede, 28. oktoober 2022

Luukered kapi all, ees ja taga, kõrval, peal, sees, lähedal etc


Saladus on nagu koera peidetud kont - kuitahes sügavale seda matta, keegi teine võib selle ikka välja kaevata. Ja saladusi on vast igal inimesel, suuremal või vähemal määral. 
Hea saladus on see, mida mitte keegi teine peale sinu ei tea - eks ole? Siis see ongi saladus

Kunagi lugesin "Tuulest viidud" järge "Scarlett" (tegelikult väga hea järg - Ripley nägi korralikult vaeva, et Mitchelli stiili ja sündmusi tabada, meeleolu ja karakterite kujutamine oli tõepärane). 

Scarlett võitleb oma armastuse eest ja suundub Rhett püüdma tolle kodulinna, seal tekib tal peaaegu afäär ühe teise mehega, sellest  hakkab aga kõnelema kogu Charleston. Scarlettile annab nõu sekeldustest välja tulemiseks linna kohalikku koorekihti kuuluv naine: "Tsivilisatsiooni kuldreegel seisneb selles, et ära topi oma patte teiste hammaste vahele puremiseks." 

Õige loogika, eks? Loomulik asjade reaktsioon. Aga igale reaktsioonile eelneb või järgneb aktsioon, mille mina lihtviisiliselt ja endavaimselt tuletasin: "Tsivilisatsiooni kuldreegel seisneb selles, et teed asju nii, et mitte keegi ei tea või teed asju nii avalikult, et kõikidel on sellest ükskõik."

Olen paljuski lähtunud just sellest viimasest reeglist, sest oluliselt hõlpsam on olla nii nagu asjad on. Ja tänu looduse tahtele on mulle antud selline näoplaan, kust iga tundevirvendus on avalikult lugeda, kehakeel annab tunnistust meeleolutusest etc. Ja loomingu tahte tõttu on minu puhul mõistetav ka sõnakasutus, lauseehitus jms.  

Mis on minu hetkeängiks? Loomulikult kõik see, mis inimesi üldiselt puudutab - raharalli igas vallas pitsitab kõiki ühteviisi; reamehestunud poegade viibimine eemal, kui saan nendega kord nädalas kõnelda (jah, ma tean, nad on täiskasvanud mehed); uute harjumuste juurutamine (ma pole veerand sajandit üksi elanud); hetkeline madalseis sügise tõttu; kolmeks järgnevaks aastaks oluline eelarvekriitilisus etc.

Aga kui ma mõtisklen selle üle, millised probleemid vaatavad vastu mõne inimese tegevuste tulemustena kõikidel uudiskülgedel, siis tasub ennast mitte vaevata (meie keeleruumis pole see väljend - elevant toas  - veel väga kõnepruugine, aga äärmiselt kasulik piltlik väljend mu meelest) 

Mingi aeg tagasi leidsin oma rämpspostist veidra kirja - petuskeemitajad väidavad, et vaatan lapspornot ja mind lubatakse seksuaalkurjategijana üles anda. Edu neile siis, sest tean, et pole midagi taolist eladeski teinud. Samas aga... mõne jaoks see vist siiski päris nii pole - neid nimesid ja tegelasi on meediast ikka läbi käinud ja üles lugema hakata neid pole mõtet. Jah, luukered kipuvad kolinal kaassõnade saatel vallanduma. 

Aga kas oma lapsest võib teha beebipilti? 

Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks...