Ühe töönädala anatoomia

Milliseks kujuneb töötava täiskasvanu, eraldi ja ise seisva indiviidi põhimõtteliselt hingetõmbeajatus? Sulekosilasena iseendaga flirtides tuleb tõdeda, et:

ESMASPÄEV - esmaabikoolitus, kus tuletasin meelde desmurgilisi võtteid, sain ka ühe uue nipikese ja tutvusin inimesega, kes oma võrratult suure elukogemusega panustab minu ühte planeeritavasse romaani ennast tegelaseks - või õigemini tema pagas nende meeste vallast, kes teenisid kunagi nõukogude liitu.

TEISIPÄEV - 'kuidas ja kas keelata nutiseadmed koolis' meeskonnatööde tegemine. Ning minul, kes ma just  nutiseadme väärkasutuse tõttu oma  elu ühte hullemasse keerisesse sattusin, oli nii mõndagi mainida. 

KOLMAPÄEV - teadmine, et alustan uue keelegrupiga, tunni läbitamine ja seejärel kuskile koolitusele minek, mis aga ei toimunud. Küte, V ja mõnus õhtu.

NELJAPÄEV- osalemine rahvusvahelises uuringus, kus ma pidin matemaatikat tegema ja erinevaid saite lugema ja oehh.... mul pole midagi kasu sellest olnud, et ma tegelikult oskan lugeda ja kirjutada ;) 

REEDE - kuna reamehed saabuvad linnaloale, siis kokkamine, kokkamine ja kokkamine. Potiujuk parandatud, uue raamatu (biograafia) leping allkirjastatud. 

Ja muidugi igahommikune jooga, vitamiinid, veeprotseduurid, kütmine, potiujuki remont, kassitamine ja koeratamine ja märtispäikese kriitika elamisele, et nojah... aknapesu on ootetöö. 

Aga üks hea tõdemus on küll, et päevakiirus on vähenenud, sest pesast lennanud poegadele pühendatud varasemad minutid kuuluvad vaid enesele.

Isegi veider, et kunagi algas hommik kohe ja kähku, kuid nüüd saab pikalt olla, kohvi juua, selle kõrvale isegi raamatut lugeda...müstika suisa :) 

Viripotindus elik bitch mode on

Sarjas "Kuidas ma kohtasin teie ema" arutlevad mingis episoodis tegelased ülikondadest ja nad ilguvad üksmeelselt oma kambajõmmi üle, kes on juhtumisi mees ning viriseb ekstrasiraval häälel viiulihelide saatel mingi elunähtuse (eba)õnnestumise pihta kuuldavalt kaeblikku jõminat. Ta soovib lasta endale teha rätsepa juures eriti glamuurset kehakatet, aga hind olevat hirmus kallis. Talle soovitatakse lasta õmmelda endale püksid, kuhu mahuks sisse tema eriti suur tupp (tupp; tupe; tuppe), viidates asjaoludele, et selline eidelik hädaldamine on pigem naissoole omane. 

Sarjas "IT-osakond" liitub kahe mehega naine, kes annab muidu saamatutele mehepoegadele teavet selle kohta, et nad on tõenäoliselt kannatavad temaga koos tädi Irma  külastustega (väga omapärane väljend kuufaaside kohta naisel) kaasnevate meeleolukõikumiste üle. Kui üks meestest puhkeb nutma, sest ta ülemus kiidab teda tehtud töö eest, ja naiskolleeg küsib, milline ta meeleolu on, siis mees vastab, et tunneb ennast delikaatselt, ärritunult ja inetuna (täiesti tüüpiline olek teatud ajal). 

Virina alla liigituvad hädaladamine, kitumine, pealekaeve jms - need on tõesti tüütud omadused (ja ometigi ma hädaldan kirjatsi, eks ole?). Lastel ja täiskasvanutel, noortel ja vanadel ning kahjuks ka meestel ja naistel.

Ok, naistest saab aru, kui vingumootor käima läheb (me oleme siiski sõltuvuses oma hormoonidest, mis kuu lõikes hüplevad mehiselt - kas naisesust saab selle sõnaga kirjeldada? - küllap vist), me oleme emotsionaalsed ja näägutame ja viriseme nähete üle (jah, selline sõna on eesti keeli täiesti olemas - analoog viisiütlevale käändele 😉 ja mulle meeldib fillina sõnadega ja sõnades möllata), aga kui viripotindust viljelevad mehed? 

Kui meesterahval läheb suu viltu ja ta natukene nutuselt asub kurtma mingite tegevuste ja asjanduste üle, siis on see tegelikkuses ikkagi väga hale nähtus. Eriti, kui meesterahvas ei tea. Ja pole ise.... etc. 

Bitch mode on - see sobib ainult üksikutel juhtudel, ainult üksikutele inimestele - väga hädistele; loomupäraselt õrjetutele; äärmiselt allaheitlikele inimestele ja siis, kui selleks on põhjust. 

Aga - enamasti põhjust ju pole. 

Kusjuures leidsin 93 erinevat viisi kirjeldava netilehekese, kus kirjeldati, kuidas olla bitch mode on ja noh, mis seal ikka öelda - põnevaid ideid saab, kes tahab. 

Ning millal õpivad mind tundvad/teadvad inimesed ometigi selgeks, et niipea, kui eluliselt juhtub miski, mis ajab kaelal karvad turri, saab sellest lugu, mida kõnelda ja see läheb kirjapanuks käiku? 

Ent mingem ja olgem, tehkem ja nähkem (käskiva kõneviisi mitmuse 1. pöörde vormi juurde kuuluv pidulik stiil); tutvugem sõnavaraga ja semikoolonitega (semikooloniga eraldatakse omavahel lõdvemini seotud lauseosad, eriti kui komal on neis lauseosis juba muid funktsioone täita) ning rõõmustagem selle üle, et kevad on sisuliselt nurga taga, sest linnuparved on põõsastes kuidagi eriti sädisema hakanud....

2022 - hüvalt ja kuralt.......

Pojad õppisid kunagi ühte laulu: "Mäest üles - alla viib vallatu tee, meil meeldib see, meil meeldib see...". Aasta 2022 saab täpselt samal viisil ja üles-alla kokku võtta, kuigi see läheb kirja pigem negatiivsete emotsioonide tallermaana: 

*Jaanuar  - kuu alguses läheb V tagasi piiri taha, oleme tihedas veebipõhises suhtluses. Juhendajad ei luba mu tööd kaitsmisele ja see lükkub edasi kevadesse. Tööl on pinevad päevad, sest tunde on palju ja projekt nõuab oma osa, planeerime koolitust. Saan teada, et "Kõrkjaarm" on trükikojas. 

*Veebruar - V tuleb Eestisse, kohtume ja veedame aega, teen tööalase koolituse, saan kätte "Kõrkjaarmu" ja tegelen esmakordselt ise turustamisega. Selle käigus kohtun ootamatult oma ema noorpõlvesõbratari pojaga, kes mind ladudesse viib. Veebruari vaheajal puhkan, kuid murelikult, sest sõjateated ei meeldi mulle üldse. Käin V-ga tõrvikurongkäigul ja tutvun veel ühe tema sõbraga. Käin õpilastega teatris ja V-ga kinos, vaatame filmi "Soo".

*Märts - V õnnitleb mind naistepäeval, tähistame koolis emakeelpäeva Eesti Buss 100. sünnipäevaga, saan nii Apollost kui Rahva Raamatust oma raamatu ostude dokumendid (neid on ostetud mehiselt ja kõik trükikulud olen teinud tasa); V naaseb välismaale ja ütleb, et tuleb tagasi siis, kui töö lõpetatud. Oleme jälle kaugsuhtes. 

*Aprill - väga kiire kuu, sest toimub Orhidee Emale, kus esitatakse üks minu kirjutatud näidend ja mõned minu ideedele toetuvad palad. Proovide käigus tekib mul uue õppeaastaga seoses üks idee. Hakkan uuesti magistrieksamiks valmistuma; V tuleb Eestisse, kohtume, käime kinos "Melchiorit" vaatamas ja vestleme meie tulevikust, mis viib mind lõppkokkuvõttes üsna imelikku olukorda. Pojad teevad eesti keele riigieksami. Võõrustame projekti raames kõiki teiste kooli osalisi, toimub ka kevadpuhastus koolilähedasel haljasalal. Käin doonoriks.

*Mai - kevad toob negatiivseid askeldusi isiklikku ellu ja magistrieksamile. Käin Viljandis projekti lõpuseminaril. Lõpetan V-ga arusaamatuste tõttu suhte; samal ajal on pingeline aeg magistritöö kirjutamisel, survestan juhendajaid, sest meie suusad on ristis. Mai lõpus aga saan V-ga uuesti kokku ja me lepime ära. Kooliaasta lõpetamine paistab. Toimub 9. klassi eksam. Käin õpilastega õppekäigul nii Kakerdaja rabas kui vabaõhumuuseumis. Pojad teevad gümnaasiumi lõpueksameid. Ilmub minu protežee luulekogu. 

*Juuni - käin õpilastega traditsioonilisel Pääsküla rabamatkal; kaitsen Tartus oma neljanda kõrghariduse ja teise magistri; käin õpilastega Viljandis ekskursioonil; tähistame V-ga minu ülikooli lõpetamist. Toimub arenguvestlus, mis osutub üsna positiivseks, annan teada ka oma uue õppeaastaga seotud plaani. Töölt algab puhkus; käin rannas; pojad lõpetavad gümnaasiumi (mind tänatakse tublide poegade kasvatamise eest), pean seal lapsevanemate nimel lõpukõne (sisuliselt tund enne aktust saan teada, et pean seda tegema); tähistame V-ga jaanipäeva minu venna juures, see on tore kohtumine; alustan tööd keelegruppidega (40 keeletundi nädalas; üks grupp kontaktis, teine onlines) - olen sisuliselt terve suve sellega hõivatud. Käin läbi erinevad arstid ja saan teada, et olen üsna terve naine.

*Juuli - tähistan sünnipäeva, saan kingituseks binokli;  teen tuttavatega mõned retked Harjumaal; käime V-ga Haapsalus; pojad teevad sisseastumiskatseid Tartusse, mõningase närvidemänguga saavad mõlemad arstiteaduskonda sisse. Töötan palju, samas saan ka rannas käia ja lugeda. Kohtume V-ga tihti, ta ostab endale tõuksi, teeme ühe väga laheda treti. Vahetan välja pesumasina. 

*August - V satub haiglasse ja mina teen Bolti tõuksiga avarii, jalg on lihtsalt kohutavas olukorras; lõpetan keelegruppidega intensiivõpingud; puhkus lõppeb; käime kolleegidega Ida-Virumaa koolidega tutvumas, veedame põneva õhtu Võsul; pojad saavad 19 ja teevad kuni sõjaväeteenistusse minekuni Bolti kullerina tööd.

*September - kool algab täistuuridel, kuid minu töökoormus pole nii suur, kui möödunud aastal: 26 tundi+huviring+kooliblogi+klassijuhatamine. Taandan ennast ainekoja juhi töölt. Kooliaasta nagu ei taha kuidagi sujuda, paaristundide temaatika ei jookse ilmselt hästi; uusi kolleege on palju, kuid õpilased on väga toredad ja sisuline töö õpetajana lahe. Käime V-ga etnolaadal, ta kingib mulle medaljoni, kuhu panen tema ja enda pildi. Virisen nii kaotatud vabade päevade kui tunniplaani üle, kuid lõpp hea, kõik hea. V suundub piiri taha kevadist objekti lõpetama ja annab teada, et viibib seal kauem, kui arvas. Käin 25ndat korda doonoriks.

*Oktoober - töö on mõõdukalt kiire, koduses elus on veider stuupor, sest pojad lähevad oktoobris kaitseväkke ja on kuni selle minekuni üsna kodused. Käin õpilastega taas rabas, sedakorda eksime korralikult ära, kuid päev on meeldiv. Annan teada, et olen nõus jätkama Keelepisikus. Kogen tõsist paanikahoogu ja mõistan, et kannatan tühja pesa sündroomi käes. V naaseb ja poegadest saavad reamehed, see on hetk, mis mind täiesti pikali murrab. Mõned kohtumised V-ga, pean sügisest koolivaheaega ja kohanen üksiolekuga. Poegadega vestleme pühapäeviti, vahel on vanem poeg onlines ja annab ülevaadet, kuidas ja mida nad teinud on. Olen politseis tunnistajaks ühel koeraga seotud insidendil. Saan taas ehmatava uudise tervise osas, see viib mu rööpast välja.

*November -   tühja pesa sündroom vaevab üsna tõsiselt, täidan aega tööga, käime V-ga kinos "Kalevit" vaatamas, käime Kiek in de Kök's täistuuril, kus saan üle paljude aastate tõelise klaustroboofiahoo, V on taas väga toetav. Pojad tulevad esimest korda kaitseväest puhkusele, olen selle üle ütlemata rõõmus, kuid kui nad ära lähevad, tabab mind jälle depressioonilaine. Käime kolleegidega Kolu kõrtsus koolitusel ja üle mitme aasta on klassikokkutulek Kochi Aidas. Seal saan teada päris mitmeid ja väga üllatavaid asju.  Alustan Keelepisikus online grupiga ja saan kutse esineda kirjandusteaduslikul konverentsil, sedakorda siis metsaga suhestudes. Ühe kolleegiga kerkib üles tõsine konflikt. Tellin kütet ja tassin ühe tunniga kogu varu varju - seni on see ikka olnud poegade pärusmaa. 

*Detsember  - üks keelegrupp lisandub veelgi, kannan konverentsil ette oma kande metsa olemusest sõjaromaanis, pojad on  nädalavahetuseti kodus, veedan õhtuti aega V-ga ning tuleb tõdeda, et meie suhe muutub aina lähedasemaks. Ebakonventsionaalne õpetajaks olemine hammustab mind valusalt (võtan kahe nädalaga alla seitse kilo, vabandan kolleegide ja õpilaste ees, kuid asi ei näi vaibuvat), kuid mul on olemas kindel toetajaskond; Keelepisikus on jõululõuna; valmistume ohtrateks jõuluüritusteks koolis; pärast kaheaastast pausi toimub kirjandusteadlaste jõulupidu (selgub, et olen veider ajalookandja); käime V-ga Jägala-Joal; pojad tulevad pikale puhkusele. Tervise osas on uudised ütlemata head, mind tunnistatakse terveks. Võtan kokku oma aasta ja tõden, et seda saaks nimetada sepetikeelselt sedasi - masepa...

Olgu uus parem kui senine ja üldse....

Eksperdiküsimus/eksperdi küsimus

Juhtusin lugema surmaeksperdi artiklit, keegi mees, kes on surmauurija jms ja hakkasin mõtlema, kas see ikkagi teeb inimese eksperdiks, et ta omab kogemust mingisuguses asjas ja räägib sellest kui asjatundja. No on igasugused suhteeksperdid ja seksieksperdid ja majanduseksperdid ja elueksperdid jms. 

Kes on ekspert?  EKSS ütleb sedasi - mingi ala asjatundja, keda rakendatakse eriteadmisi nõudvate küsimuste lahendamiseks. 

Bolditasin ja kursiivitasin teadlikult mõiste eriteadmisi, sest mulle jääb tihtipeale mulje, et sõna võtavad enda kohta kasutusele mõnikord inimesed, kes tegelikkuses asjast mitte sooja essugi ei jaga - ma ei väida, et mingi kogemus ei oleks andnud inimesele juurde miskit, aga kas see teeb teda asjatundlikuks ja eriteadmisi omavaks spetsialistiks? (eriti ajavad mind tilti kõik need terviseksperdid - kurat, sa käisid fitnesskoolitusel/dieedikoolitusel/tantrakursustel -  mitte ei õppinud inimest kõikides aspektides ja erinevatest teadusharudest)

Õendusõpingud ja pikk praktika ses vallas on kindlasti teinud mind eksperdiks osades tervishoiualastes küsimustes (reeglina ma diagnoosides igasuguse vahenditeta sealjuures väga puhe ei pane - lihtsalt hea mälu ja loogika aitavad väga tõhusalt kaasa), aga kindlasti mitte kõikides, sest mul puuduvad süvatedamised, mis on kitsalt piiritletud erialaarstidel olemas, eks ole? Aga ravimitest, nende manustamisest, kuidas ühe või teise terviseprobleemiga toime tulla - seda ma tean ja oskan. 

Eesti filoloogia õpingud andsid mulle tööriistad keele kasutamiseks (see on väga kahemõtteline :P ), aga tõepoolest, ma saan ennast teatud mõttes lugeda eesti keele eksperdiks ja kuna mu tööalane tegevus on just selle vallaga seotud, siis ilmselgelt teen ma õigete teadmistega õiget asja.

Kirjandusteaduse õpingud andsid mulle järgmised instrumendid - tõlgendada nähtusi/olukordi sh ka tekste, neid analüüsida, sünteesida, tekste luua ja tekstidesse poetada mõõdukalt tarku teri. Ekspert? Jah.

Haridusteaduse õpingud viisid mind omanäolisele teele õpimaastikul ja andsid takkajärgi teadmisi visualiseerides üsna mahuka pihutäie võimalusi end eksperdiks lugeda - didaktikates, metoodikates, psühholoogias jms. Ja nüüdseks omades laiahaardelist praktikat ligi paarikümne aasta lõikes, siis olen üsna asjatundlik. Ekspert? Jah 

Laste kasvatamises - siin ma oleksin pigem kogemusnõustaja.

Leina ja kaotusega toimetulekus - taas oleksin pigem kogemusnõustaja.

Loomingulises tegevuses - olles ise nii kirjutanud kui kirjastanud, siis mingitele kogemustele tuginedes pigem kogemusi omav inimene. 

Ürituste korraldamises ja koolituste läbi viimises - otseselt õppinud pole, aga mõeldes kõikidele aktustele, pidudele, alustamistele ja lõpetamistele , eelarvet koostades, asju ajades/organiseerides (ülikooli lõpuaktusest alustades ja EÕL suvepäevadega lõpetades, vahele pikkides matuseid, sünnipäevi, aiapidusid ja meeleolukaid koosviibimisi suurtele ja väikestele) - ekspert? Jah.

Sisuliselt 30-aastane kogemus inimestega (kõikmõeldavast rassist, vanusest, religioonist ja rahvusest inimestega haavatavas olekus) pole mind aga inimsuhte eksperdiks ikka veel teinud, sest pidevalt õpin juurde midagi, mis on uuevääriline ;) 

Kümme aastat tagasi sain ma kätte oma esimese kuuest raamatust ("Elu hinnakiri" tuli mu tuppa kulleriga 05.11.2012) ja see toetus õendusalastele kogemustele ja kõneles surmast ning suremisest igasuguse häbita, kuid seegi ei tee mind veel surma asjatundjaks, kuigi mitmed lugejad on selle kohta tulnud küsima, isegi seda, kuidas leinaga leppida...

Mul pidi olema kuratlikult hea mälu (ja nii üldjoontes ta seda ka on), aga mälutreeningud ja looduselt kaasaantav ei tee mind mälueksperdiks...

Loomupäraselt hea esinejana ja aasta jagu ülikoolis esinemisoskusi õppinuna ma tõepoolest tunnetan publikut, oskan seista, kõndida ja kõnelda, kuid kas see teeb mind juba asjatundlikuks? No katsetame ja vaatame - esinemisringiga on igatahes huvitav esmakordselt talitada (siinkohal tänud kadunud Allaberdile, kes õpetas ennast kohalolevaks ja suurde plaani mängima ning Toomas Lõhmustele, kelle kõne- ja lavatunnid oskusi lihvisid). 

Aga jah, kogemus iseenesest ei tee kedagi veel asjatundjaks ja kahju on vahel näha/kuulda selliseid natukene veidrana mõjuvaid ekspertarvamusi...

Pigem on need sellised kõikide teaduste doktorite mõttevälgatused. 

Aga tänapäeval on võimalik ennast teha kuuldavaks ja nähtavaks ja selles oleme ilmselt tänu sotsialmeediumistudes kõik spetsialistid. 

Luukered kapi all, ees ja taga, kõrval, peal, sees, lähedal etc

Saladus on nagu koera peidetud kont - kuitahes sügavale seda matta, keegi teine võib selle ikka välja kaevata. Ja saladusi on vast igal inimesel, suuremal või vähemal määral. Hea saladus on see, mida mitte keegi teine peale sinu ei tea - eks ole? Siis see ongi saladus. 

Kunagi lugesin "Tuulest viidud" järge "Scarlett" (tegelikult väga hea järg - Ripley nägi korralikult vaeva, et Mitchelli stiili ja sündmusi tabada, meeleolu ja karakterite kujutamine oli tõepärane). 

Scarlett võitleb oma armastuse eest ja suundub Rhett püüdma tolle kodulinna, seal tekib tal peaaegu afäär ühe teise mehega, sellest  hakkab aga kõnelema kogu Charleston. Scarlettile annab nõu sekeldustest välja tulemiseks linna kohalikku koorekihti kuuluv naine: "Tsivilisatsiooni kuldreegel seisneb selles, et ära topi oma patte teiste hammaste vahele puremiseks." 

Õige loogika, eks? Loomulik asjade reaktsioon. Aga igale reaktsioonile eelneb või järgneb aktsioon, mille mina lihtviisiliselt ja endavaimselt tuletasin: "Tsivilisatsiooni kuldreegel seisneb selles, et teed asju nii, et mitte keegi ei tea või teed asju nii avalikult, et kõikidel on sellest ükskõik."

Olen paljuski lähtunud just sellest viimasest reeglist, sest oluliselt hõlpsam on olla nii nagu asjad on. Ja tänu looduse tahtele on mulle antud selline näoplaan, kust iga tundevirvendus on avalikult lugeda, kehakeel annab tunnistust meeleolutusest etc. Ja loomingu tahte tõttu on minu puhul mõistetav ka sõnakasutus, lauseehitus jms.  

Mis on minu hetkeängiks? Loomulikult kõik see, mis inimesi üldiselt puudutab - raharalli igas vallas pitsitab kõiki ühteviisi; reamehestunud poegade viibimine eemal, kui saan nendega kord nädalas kõnelda (jah, ma tean, nad on täiskasvanud mehed); uute harjumuste juurutamine (ma pole veerand sajandit üksi elanud); hetkeline madalseis sügise tõttu; kolmeks järgnevaks aastaks oluline eelarvekriitilisus etc.

Aga kui ma mõtisklen selle üle, millised probleemid vaatavad vastu mõne inimese tegevuste tulemustena kõikidel uudiskülgedel, siis tasub ennast mitte vaevata (meie keeleruumis pole see väljend - elevant toas  - veel väga kõnepruugine, aga äärmiselt kasulik piltlik väljend mu meelest) 

Mingi aeg tagasi leidsin oma rämpspostist veidra kirja - petuskeemitajad väidavad, et vaatan lapspornot ja mind lubatakse seksuaalkurjategijana üles anda. Edu neile siis, sest tean, et pole midagi taolist eladeski teinud. Samas aga... mõne jaoks see vist siiski päris nii pole - neid nimesid ja tegelasi on meediast ikka läbi käinud ja üles lugema hakata neid pole mõtet. Jah, luukered kipuvad kolinal kaassõnade saatel vallanduma. 

Aga kas oma lapsest võib teha beebipilti? 

Uudishimu võib viia....

Ilmselgelt on iga teadmise, teadasaamise ja mõtlemise määratlematuse taga miski, mida nimetatakse uudishimuks. Võta või väikene laps - miks pilved alla ei kuku? Aga kui nad seal seisavad, kas keegi hoiab neid kinni? Miks see nii on etc, etc, etc...

Ja ainult narrivat näib vastus küsijat....

Juhtusime hiljuti käima Gruusi restoranis (enne kiikasime kodulähedusse teise restosse, kus oli hinnad raketilikult üles aetud ja panid lausa suud maigutama, teisena valitud söögikohas oli hinna ja kvaliteedi suhe jätkuvalt paigas).

Kena kohake, hubane, puhas ja seintel kunstniku reproduktsioonid. Tuvastasin kunstniku tööd ühe muinasjuturaamatu põhjal, aga nimi meelde ei tulnud. V teadis, et see on Pirosmani looming.

Õhtul hakkas mind aga see nimi meeletult vaevama ja vaev sai ka ohtralt tasutud, sest guugeldasin toda grusiini ning avastasin hämmastava tõsiasja, mida ma varasemalt ei teadnud ja mille ma rõõmsalt  selle päeva uue asjana endale kirja panin.

Nimelt oli too elu ajal tunnustuseta jäänud grusiin teinud enneolematu liigutuse ühele prantslannast näitlejale, Marguerite de Sèvres'le, külvates hotelliesise üle tuhandete õitega, kui too oli külalistemajas peatunud ja Nikala näitlejannast sissevõetud. 

See seik aga olevat saanud rahvusvaheliselt tuntud laulu "Miljon punast roosi" (me kõik oleme seda laulu kuulnud vähmalt korra) tegelaste looks - kunstnik, kellest seal räägitakse, on Pirosmani ja näitlejanna de Sèvres. 

Ma muidugi ei ole veel kindel, kus ma seda teadmist oma igapäevaelus räägin, sest eesmärgipärasus võiks ju igal ajal ja igas hetkes olla, aga uudishimu ajendas muudkui edasi kaevama ja sain teada, et Nikalast tehti nii 53 aastat tagasi film, milles peaosa mängis Avto Varazi, üks teinegi väga tuntud grusiinlasest kunstnik, kelle loome on Gruusias väga suure tähendusega. Ja loomulikult pidin ma muudkui süvinema, sest tahtsin teada, kas on tehtud mõnda dokumentaali mõlemast mehest ja oligi olemas, kahju küll, et gruusiakeelsed mõlemad ja ma ei saanud nendest midagi aru (subtiitreid polnud 😞) , aga elamust pakkusid need sellegipoolest... 

Tühja toanurka tükib tüütu tusameel...

Pilt on illustreeriv ja laenatud veebist

... ja kipub kaunis paikseks jääma. Millest ma siis kõnelengi? Tühja pesa sündroomist, mis vist iga lapsevanemat tabab, kui tema seni ikka veel lapseks peetu oma koti õlale viskab, lapsepõlvekodule üle õla tagasi vaatab ja näeb ukselävelt pisaraid tagasihoidva ema palet  teele saatmas.

Olen elus pidanud  mitmel puhul hüvasti jätma - oma tuliste tunnetega lumisel väljakul julmi sõnu kuuldes; sulgema hääbunud vanemate silmad ja korraldama nende ärasaatmise; loobuma mingist unistusest; saanud eitavaid vastuseid vägagi loodetult asjalt jms, aga..... nendele lisandub    hingelõikumine, kus teadmine, et need samad pojad, kelle valuga sain ilmale kantud; kellesse ma esimesest pilgukohtumisest ülepeakaela kiindusin; kellele vanni tegin; keda imetasin; kellele unejuttu lugesin; kelle siirast rõõmu nägin, kui ta kingitust avas; kui ta rõõmsalt neljameetriselt platvormilt basseini hüppas; kelle tõvevoodi juures olen murelikult valvanud; kelle haiget saanud põlvele  peale puhunud ja kelle iga (eba)õnnestumine on samavõrd emotsionaalsed mulle kui neile, on nüüd meheks saanud ja teevad seda, mida mehelt oodatakse - läbivad kaitseväge.

Seda  aga just nüüd....

Mõtlesin pikalt, miks mind pesatühjendus nii karmilt endasse haaras ja tabasin ära - enamasti lähevad nad teele ükshaaval või kordamööda, aga minu pesa läheb simultaanselt laiali. 

Ja ma olen nendega viimase kahekümne aasta jooksul vägagi harjunud, sest vaatamata nende noorele eale, on nad olnud minu kaljupangad, millele saanud keerulisel hetkel korrakski toetuda. Jah, nad on olnud toredatel ja rasketel minutitel siin ja nüüd pean ma  olemise sättima sellesse rakurssi, et nad on kusagil mujal ja täidavad meheks saamise olulist rituaali.

Ütle seda ema mõtlemist ja hingeelu - eks? Kunagi muretsesin selle pärast, et kas ta ikka keerab ja pöörab õigeaegselt, kas tajub värve ja on ta aistingud normaalsed, nüüd on teemad mõõtmatult suuremad  ja mured päevakajalised. 

See on õige, et väike laps sõtkub põlvedel, suur südamel ning emasüdamesse torgitakse seitse mõõka iga päev. 

Loodus ja aeg - hoia mu lapsi, sest ma usaldan nad nüüd Suure Elu Kätesse ning ära siis midagi vussi veereta, sest mina sain oma tööga ühele poole, nüüd on pall sinu väravas. . . 

Nõrganärvilistel mitte saada.....

...mida? .....keda? See on küsimus. Lapsi, ikka lapsi, oleks vastus.

Viimastel aegadel/päevadel on jäänud silme ette päris palju arutelusid ja mõttemõlgutusi teemal, kas ja miks lapsi saada. Loen ja vaatan, et jube kalkuleeritud ja ee...noh, imelikud vastused kõlavad. Enim pilgule sattunud mõttelendudest on sellised olnud:

1) miks tuua laps keerulistel aegadel siia ilma virelema (ma küsiks vastu, et miks sa kohe alghetkeks sead, et su laps hakkab virelema. Miks sa midagi siis ei muuda?)

2) ma ei taha oma elukorraldust muuta (elukorraldus enamjaolt on äärmiselt hedonistlik trenn, töö, söök, väljaskäimine, hobidega tegelemine - vabandan juba ette pahase lugeja ees) 

3) mulle ei meeldi mõte rasedusest, sünnitusest ja titeeast (ahah, see mõte ei meeldinud ka mulle, aga teadmine, et lapsi nii saadakse ja see on täiesti loomulik osa eluringist, tuli see ikkagi läbi teha ja adopteerida ma ei tahtnud)

4) ma arvan, et ma ei suuda oma last sedasi armastada (kuidas sa seda tead?) 

5) inimesel peab olema õigus elada oma elu nii, nagu ta seda tahab ja kui ta ei soovi lapsi, siis ei soovi ja kõik (õige, me ei pea põhjendama oma kõiki teguviise, aga sellel elul võiks olla mingi suur eesmärk, teenida mingit muud valdkonda - loomingut, teadust, sporti, haridust. Olla sealjuures kitsapiiritlusega ja vähenõudliku ametkonna esindaja - see pole vist ikka väga see?) 

6) laste kasvatamine on nii keeruline töö, ma ei tea, kas ma saan sellega hakkama (kui sa kohe sellise lävepaku endale sead, siis kindlasti on see TÖÖ)

Mida siis mõelda selliste avalduste juures täisealiste laste emana?

Et mind hirmutas omal ajal mõte suurest elumuutusest (ja elu muutub 180 kraadi); et mind heidutas teadmine, et tee tuleb läbi teha üksi; et mingiks ajaks tuli tõepoolest oma asja ajamine veidikeseks ootele panna, sest kellegi teise käekäik sõltus täielikult sellest, kuidas edenes mu oma käekäik. 

Aga mida see kõik mulle andis? Absoluutselt parimad õpetajad kogu eluks; teadmise, milline jõud minus emana peitub; milline rõõm on jagada enda olemist lastega; millise võimaluse andis laste olemasolu perioodiliselt lapsemeelne olla (nt üks sünnipäev lasergame's, kus lapsevanemad pidasid ise ühe lahingu maha; või näiteks kus oli hea batuudil hüpata või pallimeres möllata); või organiseerida ühisküpsetamist sõprade lastega; või pidada köieronimise ja lasanjesünnipäeva; või osta raadiopuldiga helikopter ja seda ise mööda aeda taga ajada.

Ja otse loomulikult see lapse soe kallistus enne magamaminekut; tema saavutuse üle uhke olemine; tema lohutamine, suunamine ja õpetamine, talle turvalise ja stabiilse kodu loomine, tema jaoks olemas olemine. 

Jah, see tundub vanamoeline mõtteviis, et läbi aegade on saanud naised ennast teostada emana, aga pagan võtaks - see on olnud suurepärane kogemus ülejäänud eluks. Ja kedagi täiesti tingimusteta armastada -  see on asi, millest ei tasuks mitte kunagi loobuda, mistahes hedonsitlikku eluvaadet asjale külge ka  ei poogiks.

Ma võin vanduda, et mitte ükski hobi, töö, haridus (ja kõike on saanud teha ka lastega) pole mulle rohkemat hingepaid pakkunud, kui poegadega veedetu. 

Nõuandeartiklid on kirjutatud vaegmõtlejatele?

Pilt on illustreeriv ja pärineb veebist 

Üsna tihti loen mistahes nõuannetega seotud artikleid ja kulmud on kõrgustes ning laiustes - kas neid kirjutatakse tõepoolest tuhmidele või mis nende eesmärk täpsemalt on? 

Hüva, mõistan, et enamik lugejaid pole inimkehast kuigivõrd teadlikud, ei ole psühholoogias ega finantsasjades head orienteerujad (well - mina kuulun siia); ei mõtesta inimsuhteid, vajavad kokandusnõu, aga mingid tekstid oma sisu ja olemuse poolest käivad küll väga imeliku nomenklatuuri alla.

Suvel juhtusin lugema soovitusi vihmaseks suvepäevaks ja nagu et mida???? 

Kellele seda vaja on?  Ok, ajakirjanik kirjutab ja teeb tööd ja saab sedasi leiva lauale, kuid mis on selle teksti eesmärk? Ja kas ajakirjanik on ise  õnnelik pastakat närides ja guugeldades ilmselgelt asju, mille otsimisega saaks hakkama  3. klassi õpilane? 

Kahtlen tugevalt. 

Ja siis need "5 märki, et su kehas pole kõik korras"; "6,32 soovitust, kui sul on kõht tühi"; "14 hoiatust, et su aias kasvavad puud ei ole seened" jpms....

Eriti on kõik orgasmiteemalised, saledaks saamise nipid, treeningkava organiseerimised etc kuidagi ühte väravasse ja seda aastaid juba.

Või siis jääb prilli ette mingi "sisutihe" deklamatsioon ennast mitte kunagi enam raseerida või, et loobusin kümneks päevaks piimast ja need on tulemused.

Kuhu jääb tõsine ajakirjandus? Kuhu ta kadus? 

On  inimkonna mentaalne devalvatsioon sedavõrd tugev, et nn õigel rajal hoidmiseks tuleb kliki nimel kirjutada lihttekste (tihti need on tõlgitud ja kahjuks halvasti, terminoloogia on ebatäpne, ortograafia on küsitav, aga kuna nüüd on paljud asjad lubatud, siis.. siis tasub lihtsalt vaadata, kuidas voolmõtlemine* on ainuõige mõtlemine)

___________________________

*voolmõtlemine - mõtlemisviis, kus üldjoontes keskmisest võimekam inimene seisab kõrval ja vaatab järele lauslolluse massilisele vohamisele ning kohaneb vastavalt vajadusele uute oludega

Mina, õpetaja

Njaa, umbes teises klassis mängisime klassiõdedega kooli: meil oli suur päevik nimekirjade ja hinnetega, tunnikirjeldustega, parandasime vihikuid, rääkisime kujudeldavate õpilastega, aga ma vannun, et toona ma ei mõelnudki, et sellest võiks saada miski, mida ma tegelikkuses realiseerin.

Mina ja õpetaja??!! Aga näed.... looduse, jumala, saatuse ja hariduse tahe ei ole allunud loogikale ning õpetajana ma igapäevast elu elan.

Klassiruum on minu näitelava, õpilased on minu publikuks ja tund minu improvisatsiooniteater :) 

Tõsi küll, päris impro see pole - selleks, et minna ja nö tulistada vasakult puusalt, pimedasse ja sihtimata, on siiski vaja teadmisi, mida kõik mu õppimised (mõõtsin üle kõik konspektid erinevatest õpetest - 100 cm sai neid kõrvuti; rääkimata umbes 300 erinevast slaidiesitlusest, mida koostanud; umbes 150 tuhande megabaidi jagu tunnimaterjale etc, etc, etc) mulle ühel või teisel viisil  infot külvanud.

Ja nüüd poetan ma päevast päeva seda sama seemet lastele, kellega vahel tundun rääkivat väljasurnud, pronksiaegse harapani keele eriti haruldast dialekti. 

Aga samas - õppurid on nii elurõõmsad ja toimekad, energiast pulbitsevad ja noh - lapsed ju :) 

Ja tänasesse päeva mahtus aktus ja tunniasendused, vestlused kolleegidega; väga lahe näitus; viktoriin (mille minu meeskond kinni pani); õpetajate tantsuvahetund; teine viktoriin, kus ma enamiku puhe panin; kontsert; vastuvõtt kolleegidega; mustkunsti etendus ja siis hulkapalju magusat lauale...

Siin ma nüüd olen ja teisti ei saa

Olen püüdnud enda jalga kirjandusmaailma vahele suruda nüüdseks 10 aastat ja vahel ajab see nörritama, sest no... ei saa ega saa ma seda osa enda elust kuidagi käima. Olen osalenud võistlustel (tulemusteta), kuid kuus teost on ilmunud ja arvestades nii kesisevõitu honorare kui autoritasusid, siis ikkagi ostetakse ja laenutatakse. 

On olnud spontaanseid kohtumisi lugejatega ning olen saanud positiivset tagasisidet küll ajakirjades ja lugejaportaalides, messengeris ja suusõnaliseltki aga.... mulle tundub ikkagi, et ma ei maga ja ei joo õigete inimestega, sest mu nimi ei näi ütlevat laiemale ringile midagi.

Biograaf olla on muidugi ütlemata lahe tegevus, kõik see uurimine, materjalides tuhnimine, siit ja sealt lõimede üheks toredaks vaibaks kokku noppimine rahuldab mu kirjandusteaduslikku MINA hästi, aga KIRJANIK minus tahab siiski enamat. 

V sõbrad nimetasid mind tabavalt Sulepeaks ja selle võtangi enda uueks alter egoks, sest pagan võtaks - ma pean oma potentsiaali 125%-lt realiseerima, sest muidu...

....sest muidu on kõik see pingutus - kasvatada samaaegselt poegi (kes muuseas lõpetasid hiilgavalt gümnaasiumi ja on tulevased arstid); põetada ja matta vanemaid; põdeda depressiooni; omandada haridusi (neid on nüüd kokku viis); töötada PALJU; kirjutada kümne aastaga seitse raamatut (kolm romaani, kaks biograafiat; kaks dokumentaaljutustust - kuus neist siis ilmunud); pidada maja ja aeda; kaotada ja võita; tunda ja armastada; kogeda ja eluneda - olnud tühi töö ja tuule tallamine. 

Ja tühja tööd ma teha pole elus tahtnud, sest ikkagi lähtun põhimõttest, et iga minut on väärtuslik, iga kõrs vajab oma tegu, iga pisikene samm on suure teekonna alguseks.

Ja nüüd sukeldun ma pea ees uuesti, sest.. sest ma ju tahan olla ühiskonnas tarviliku ja tugeva häälega inimeseks. 

Elamus? Kogemus? Eksperiment? Osaoskuste arendamine?

 .....või lihtsalt brutaalne päev minu eluraamatus, mille maitset enam korrata ei sooviks? 

Alustada võiks aga sellest, kuidas ma kahe aasta eest otsustasin teha viimase hariduse (ausalt, see on viimane) ja leidsin, et üks mu paljudest võiks olla Tartust. Otsus tehtud, kuid sisetunne andis korraks märku küll. Argiselt ma seda kuulan, kuid nüüd surusin ta vakka ja talitasin omasoodu.

Kõik märgid  osutasid, et ma ei peaks seda tegema: SAIS-i avaldust kirjutades kadus ära internet ja ma pidin kogu süsteemile taaskäivituse andma; vestluse eelõhtul anti teada, et ei pea kohale minema, vaid see toimub veebitsi (ja ma olin just maksnud rongipileti eest). Minu sõnad olid: "Kurat, kas te enne ei saanud seda öelda?" 

Kolmas märguanne oli eelsess, kui ma puhtviisiliselt piserdasin magusa limonaadi fontääniga täis enda ja paar kaasüliõpilast - ja nad nägid mind esmakordselt üldse. 

Samas olid seal Tartus käikudel ka omad võlud - toonase deitimisperioodi ma ühendasin ka kohaliku rahvaga tutvumiseks ja mõni oli sealt isegi paljutõotav tegemine. Ent koroona lammutas  meid osadeks ja ülejäänud õpetajaharidust (k a praktika ja tunnivaatlused) sain ma  pelgalt veebitsi kogeda - mis on paradoksaalne, sest õpetaja peaks ikkagi IRL suhtluses parem olema, aga hüva.... 

Well, kursus oli lahe, toetasime igal raskel hetkel, innustasime, tegime rühmatöid (neid ma ei salli absoluutselt ka, aga mis parata), viibisime palju break out ruumides; askeldasime ja tegutsesime, kuni imelikul kombel jäi teha ühel hetkel ainult magistritöö.  

AGA....meile pakuti  võimalust teha magistrieksam ja mina, soovides alati saada uusi ja ergastav-kirgastavaid kogemusi, leidsin, et see oleks üks tore mõte. Aiii, kuidas ma olen seda mõttekäiku kahjatsenud!!!! (20 lk-se tegevusuuringu kirjutamine oli märksa raskem ülesanne, kui kadunud kirjaniku loomingu põhjal 120 lk-ne süvauuring valmis saada). 

Sest . . . kaheosalisest magistrieksamist - kirjalik fookusteemadel põhinev valikvastustega test ja juhtumi analüüs + palju pähklikooreraskust  toonud tegevusuuring (meie kooli uuendusprojekti kirjeldus; juhendajatega suuskade ristamine etc) - sai kokku minu elu neljas päev, mida ma enam üle elada ei soovi (esimesel kohal on võrdselt vanemate surmapäevad; teisel kohal rasedana mahajäetud saamine). 

Ja neljandana figureerib alates magistrieksamist just seesama päev, kui magistrieksam toimus - selline, kuhu libises juhuse/saatuse/iseloomu tahtel eraldiseisvused, mis panid ütlema WTF????!!!! ja seda korduvalt - alates rongitäiest õpilastest eksamile minnes, hõõruvatest kingadest, sillutise vahele kinni jäämisest,  javerijahist Tartus, totaalsest peetimisest kaitsekomisjonis (ooo jaaa - see  jääb sama elavalt meelde, kui ema surmajärgsus, kus ühes päevas oli kuus lahknevat sündmust; suvehommik, kui helistati Hiiult ja öeldi, et isa enam pole või lumesajune Vabaduse plats, kus E oma soovid teatavaks tegi); bussipiletitusest ja tõugutaoliste meesisendite mustlasmärkustega päädides.... Sirly lugu.... ikka ja aina ja üha ja jälle.

Tõugutaolised meesisendid said kuulda mõnda asja, mind ära saatma tulnud tuttava põsesuudlusele ja kallistusele oli tunnistajaks kolleeg ja õpilased, kes mulle arusaamatutel põhjustel samal hetkel Tartus viibisid. 

Lisaks järgnes üks veidra välimusega eelkooliealine, kes kuni Mäoni minu selja taga istudes konnakullestest, mudakoonlastest, tiigiveest ja kommipaberitest seletas - kõvasti, üle terve bussi. Ema istus rahulikult kõrval ja nutinäpuselt mainis tütre jutu peale ainult ahah või nojah, vaat kui tore siis. 

Tallinnasse jõudes oli kerge insident kahe purjakil vene mehega ja valveapteegis  polnud järjekorraaparaat töine ning apteegis viibis sellel hetkel silma järgi nii 25 inimest...

Õnneks oli hilisõhtune taksojuht mõistlik mees, kes küsis, kas mul oli raske päev ja kes kodutänavale keerates ütles: "Vaadake asjale nii - seda päeva on alles veel ainult paar tundi ja homme on ta juba eile." 

Nüüd on nädalajagu möödas, magister tehtud, ülikool seljatatud ja eile sain kätte eksmatrikuleerimisteate: "Tartu Ülikooli senati 28. mai 2021. a määruse nr 3 "Õppekorralduseeskiri" punkti 87.1 alusel eksmatrikuleerin alates 20.06.2022 seoses õppekava täitmisega täies mahus sotsiaalteaduste valdkonna magistriõppe õpetajahariduse (162717) õppekava sessioonõppe üliõpilase Sirly Hiiemäe." 

Suure tõenäosusega saab sellest päevast ühel hetkel episood mõnes järgnevas raamatus, sest . . . sest emotsioonidest laetud, sõna otsese mõttes füüsilisest valust kantud, vaimset pingutust nõudnud ja viimase jõuvaruni kuhtunud minutid on nüüd minu peas ennast kenasti mälestustesahtlisse kuupäevaliselt ära markeerinud ja iga heli, lõhn, tegevus, inimene on mulle meelde jäänud. 

Küllap mõtiskles vähemalt korraks mõni tartlane imestunult, et miks see kenasti rõivas naine sõidab eskalaatoril paljajalu.... Kontekst on hädavajalik ;) 

2021 võtab ennast kokku, nii kokku...

Nojah, taas üks 365 päeva koondumas ja päädimas. Mis siis juhtus? Märksõnad distants ja koroona -  kellel neid poleks,  eks ole? 

*Jaanuar - Aastavahetuse võtsime kokku V-ga, kohtumised jätkuvad; olen vahelduvalt distantsil, sügissemester Tartus lõppeb; saadan oma suhte-ja deitmisromaani käsikirja romaanivõistlusele, kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid on palju, testlugejatele romaan paistab vägagi meeldivat (annan piisakesi erinevatele inimestele lugeda); oma klassiga pean maha hispteriteemalise klassiõhtu; probleemid klassi tulnud uue õpilasega kulmineerivad. Käin Karlaga jalutamas ning hakkan tegema joogat. Viin elustiilis sisse mitmeid muudatusi. 

*Veebruar -  Kohtumised V-ga  jätkuvad; veedame koos sõbrapäeva, üllatan teda mitmete kodukohtingutega (serblanna, õpetajanna jms); käin näitusel Fotografiskas; vabariigi aktus toimub taas virtuaalselt. Koolivaheaeg möödub puhates ja lugedes, kirjutada ma hetkel ei suuda - ühe aasta jooksul olen kirjutanud kaks käsikirja, olen ennast vaimult tühjaks tõmmanud. Saan esimese koroonavaktsiini.

*Märts - Väga keeruline kuu nii kooli tõttu (osad klassid on kontaktõppes, osad distantsil) kui ka eraeluliselt, sest toimub päris tõsine pauk. Vajan oma vana sõpra L ning võtan temaga ühendust; kaotan eraelulise seiga tõttu nädalateks söögiisu ja kehakaalu üle kümne kilo, kohtun  põgusalt ühe oma kunagise kolleegiga ja veedan temaga lohutava nädalavahetuse. Saan tuttavaks J-ga, kellega tekkib lühikuramaaž. Emakeelepäeval panen kokku Heljo Männi 95. sünniaastapäevale pühendatud videokese. 

*Aprill - eraeluline keeruks jätkub, samas käin mitmetel kohtingutel J-ga, kes nagu oleks ja pole ka - selline lohutussuhe. Kuu keskel võtab minuga ühendust V ning me lepime ära ja oleme uuesti koos. Käime piljardis; koolis jätkub segane kontaktdistantsõpe vms. Värskendan garderoobi; jätkan elustiili muudatuste programmiga. Saan teise koroonavaktsiini. Ilmub Aimée Beekmani biograafia "Ja kõik läheb mööda".  Tõden, et omandatav haridus sisuliselt veebiõppena ei täida mu ootusi, motivatsiooni hoida on raske, kuid meil on kihvt kursus, ja hambad ristis suudan ilmselt neljanda kõrghariduse siiski ära teha. Abituriendid annavad minu ainekursusele tagasisidet ja see on ülipositiivne. 

*Mai - deidin V-ga; jumaldan maikuu kaunidust, kuigi ilmad on üpris jahedad, käime jalutamas, vestleme, kokkame; käin Alatskivil ema haual; teen õpilastega õuetunde; veebi kaude viin läbi praktikat; V  sünnipäeval tutvun V noorpõlvesõbra ja tema naisega; räägime suveplaanidest; käin oma klassiga Prangli saarel ekskursioonil, ootan puhkust. Peas vormub ühe raamatu idee. 

*Juuni - algavad imelised ilmad; võtan kokku kooliaasta; käin kolleegi klassiga kahepäevasel ekskursioonil Pärnumaal; meie kool liitub innovaatilise projektiga ning mina olen selle projekti üks eestvedajatest; pakin ära puhumaja asjad; alustan rannahooaega; käime V-ga erinevates kohtades päevitamas; veedame koos jaanipühad. Naudin puhkust ja hakkan kirjutama vanaisade romaani, võtan ühendust isa ohtrate poolõdede - ja vendadega; saan oma teise vanaisa kohta väga põnevat teavet. Saan tervise kohta  ehmatava teate. 

*Juuli - Pean ümmargust sünnipäeva; V tutvub mu sõpradega; algavad  närvesöövad torutööd; kirjutan vanaisade raamatut; käin V-ga kohtingutel, võtame ette reisi Peipsi äärde, see on meeldiv kogemus ja huvitav pööre meie suhtluses. Saan kirjastuselt teada, et nad pole mu deitmisromaani nõus avaldama. Veedan ühe nädalavahetuse venna juures; vurritan temaga mett ja saan mesilaselt põsest nõelata; vaatan esimest korda elus jalgpalli EM, millega on meeldivad lisandused - V-ga on mugav ja hubane ning ülimalt põnev nii mänge vaadata kui ka kihlvedusid sõlmida - need ma enamasti kaotan. Peipsi reisil kasseerib V kõik kaotused sisse :P. Käin uuringutel. 

*August - Vanaisade romaan saab valmis, torutööd lõppevad, pojad saavad 18-aastaseks; tööalase projektiga seotud koolitus Oxforellis ja sissekolimispaanika põhimajas. Olen oma uue klassiruumiga üpris rahul. Koolimaja on üldse mõnus. Terviseuuringud on siiski head. 

*September -  esimesel septembril tabab mind emotsionaalne purse - mu abiturientidest pojad kõnnivad esimese klassi juntsud käekõrval kooliaasta avamisele - alles olid nad ju ise sellised!!; toimub Aimée Beekmani biograafia "Ja kõik läheb mööda" esitlus Kirjandustänaval; kohtumised V-ga, käime metsas seenel. Mul on sellel õppeaastal erakordselt suur koormus - kolmkümmend tundi 4.-9. klassideni. Käin doonoriks. Poegade isa annab advokaadi kaudu teada, et lõpetab nende toetamise. Kooli projektis osalemine muudab minu tunnid oluliselt huvitavamaks, teen järjekindlalt liikumispause ja tagasisidestamist, käin uuesti doonoriks. 

*Oktoober - Traditsioonilisel õpetajatepäeval saan suure tunnustuse osaliseks - olen parim suunamudija ja koolimaine kujundaja; tähistame V-ga oma kohtumise kuupäeva; kooli sünnipäeva nädal käivitub täistuuridel, mina ja kolleeg vastutame ajalootoa eest ja see on juubeliõhtul väga intensiivne kogemus. Satun ka tööalase konflikti keskele, sügisvaheaja olen ma sisuliselt tervenisti koolimajas. Ootamatult käin ka kohtingul - enda meelest lähen eelmisest aastast tuttava lasketiirukaaslasega kohvi jooma ja tema esseedele tagasisidet andma, kuid.... Sisse hiilib vaikne depressioon - neli aastat on viimasest tagasilangusest möödas, märkan, et olengi depressiooni küüsis olnud nelja-aastaste vahedega (2009; 2013; 2017 ja nüüd). V on äärmiselt toetav ja analüütiline, annab head nõu, mida järgin. Saan koroona tõhustusdoosi. Käin Karlaga pügamas; veedan ühe õhtu Nõmme ujulas lõõgastumas. Käin õpilastega teatris. 

*November - Taas tikub koroona oma tobedustega ligi - oleme distantsil, testime ennast iga E, K ja R; annan veebitunde. V haigestub, muretsen ta pärast kohutavalt. Jaak Urmet kirjutab Beekmani biograafiale Keeles ja Kirjanduses mõõdukalt positiivse kriitika. Ilmselt olen ennast  kirjandusteadlasena leidnud. Käin klassidega teatris, saadan V korralikult ära ja oleme kaugsuhtes. Teen Kulkale taotluse "Kõrkjaarmu" kirjastamiseks; leian vahva kujundaja, kellelt saan kätte nii sisukujunduse kui kaaned ja need meeldivad mulle...

*Detsember -  Käin klassiga uisutamas, on tihe koostööpäev, jõulud, jõulud, jõulud - ilulugemine, põhikoolijõulupidu, kirikukontsert, jõulupakid koolis. Ise ma olen otsustanud enam mitte jõule pidada, nimetan seda aega talviseks pööriajaks - nii nagu muiste, kui puhati välitöödest, oldi tubased, söödi ja puhati. V tuleb kodumaile. Saan kätte kirjastusse jäänud teosed "Bucket list"; Kulka ütleb mu taotluse ära, kuid pojad panevad õla alla, et "Kõrkjaarm" ikkagi ilmuks. Olen ennast joogaga vormi ajanud, naudin liikumist rohkem kui kunagi varem. Eeleelviimasel päeval sõidan peatusevahe selliselt, et unustan maski ette panna, Koidu peatuses sisenevad bussi politseinikud (mul on siis juba mask ees) ning toimub mõnes mõttes minulik situatsioon - ma keeldun teatud asjadest ning mind arreteeritakse. Detsembris tuiskab viimastel nädalatel korralikult, lumerohkus ja lumevaikus on selle aasta lõppedes peamisteks märksõnadeks. 

Tulikuum neutraalsus – kas uus tegelikkus?

Võimalusteohtra teabekülluse ajastu metamõtlemise virvarris võib antopomorfne saatangi jalad murda, rääkimata tavainimesest, kelle vaimu, ihu ja tundeid vormivad reeglid, mis uuele ajastule selgelt kitsaks jäänud, kuid kogemus puudumisel pole paremaid kusagilt võtta. Ometigi tuleb multifunktsionaalsel isikul mitmete ühiskonnas aktsepteeritud rollide vahel laveerides lähtuda nii seesmisest moraalikompassist, potentsiaalsest eeskujuks olemisest ning kõige lihtsamal tasandil inimlikuks jäämisest. Kuidas küll?  
Lapsevanemana jälgib teda teadliku elu jooksul valvsalt silmapaar, kes võtab šnitti käitumisest, kõnest, arusaamadest ja väärtushinnangutest, mida kodu pakub. Kolleegina töökogukonnas kujundab inimene endast tervikkomplektina usaldusväärse ja kompetentse kaaslase, kellega saab arendada mistahes situatsioonis tõhusat töödialoogi. Partnerina eeldatakse lojaalust, truudust, mõistmist ja hoolimist;  sotsiaalset aktiivse ühiskonnaliikmena tuleb jääda mõõdukalt viisakaks kõikide multikultuursete,-seksuaalsete,-religioossete mõtteviiside suhtes, sest võimalus valestimõistmiseks on suur. Pedagoogina tuleb ennast kursis hoida uuemate kasvatusmeetodite ja õppevahenditega ning kohaneda silmapilk ümber, kui sotsiaalsed käerauda mingil põhjusel kinni klõpsatavad. Kirjanikuna tuleb käsitleda tundlikke teemasid aadelikku resevreeritusega, sest kirjanik on oma ajastu hääl. 
Kuidas aga säilitada polümastaapne neutraalsus sedasi, et ükski vanus, nahavärv, usuline kuuluvus, seksuaalorientatsioon, tööharu või poliitiline agitatsioon, millegi poolsus või vastasus ei muutuks millekski enamaks, kuidas on võimalik säilitada tuliste teemade keskel neutraalne hoiak, mis ei riivaks kellegi olemist?
Sellelele vastuse otsimisega näib tänapäeval keskealine, haritud, heteroseksuaalne, pigem usuleige, töötav, ennemini heledavereline, seisukohti ja ühiskondlikku häält omav ja püüdes säilitada sooneutraalsust – isik – tõsiselt hätta. 
Nii mõnigi kord kisub miski krõbedat kommentaari kirjutama, kuid mine tea, millal keegi sellest vihakõne välja loeb. Enne tasub hingata kümme korda sügavalt sisse ja välja; mõelda hajusmõtteid, võtta ette liikumispaus; vastata pikale nõudmisele alles kolm tundi pärast kirja kätte saamist, et esmased emotsioonid oleks võimalikult maas;  võtta ohates vastu sanktsioon või reglement; leida üldistavam lähenemine vaatenurgale ja möönda, et asju saab ajada erapooletult positsioonilt.
Sest see ongi võimalik! Kuivõrd igal nähtusel on äärmuslikud variatsioonid, kuskil on negatiivne ja kuskil positiivne piiriala, mille eest tasub seista ja võidelda, saab ka neutraalne olla kirglikult, säilitades sealjuures kõik inimlikult aktsepteeritavad tõdemused ja olemised. See näib paisuvat nüüdisaja reeglites orieteerumise nurgakiviks, kõige suhtes säilitada erakordselt tundlik objektiivsus, mis ei puuduta teravalt mitte ühegi sotsiaalse inimgrupi eksisteerimist. 
Siinkohal võiks olla huvipakkuv omamoodi aritmeetiline tehe. Üsna sajandivahetuse paiku küsis õppejõud auditooriumis tudengitelt, mis on haridus. Noorukesed ja eluvõõrad üliõppurid tuletasid meeheitlikult hariduse definitsiooni meelde, kuid literaat esitas oma nägemuse: „Kõigest, mida te koolides õpite, suudate meelde jätta 10%. Kümne aasta möödudes mäletate te sellest 10%. Ning vot see allesjäänud 1% ongi teie haridus“ Kas analoogset mudelit saab rakendada ka  oksüümoronilikult kõlava fraasi - kirglik neutraalus – juures? 
Kirgliku neutraalsuse võtmeks on ühisnimetaja leidmine, umbes samalaadselt, nagu arvatakse miski olevat ajaloolise tõe – kui ikka erinevates käsitlustest 1% kõneleb ühest ja samas nähtustest samaviisi, siis peab ka nüüd olema kõikide mitmepalgsete veendumuste ühisnimetajaks  1 % usutavust ja selle pinnalt saab inimene ehitada enesele andunult neutraalse positsiooni, jäädes mõõdutundlikult viisakuse piiridesse. Protsent ei tundu just suur, aga kannab endas tõele omaseid jooni – kajastab asjade tegelikku seisu. 
Taoliseks kujuneb tänapäeval üha enam vähemusse kalduva inimgrupi (haritud, heteroseksuaalne, keskealine, usuleige, töötav ja pigem heledavereline isik) seisund kõikide multioriginaalsete vaadete väljale – leida see 1% ja olla seejuures tulipalavalt erapooletu. Uus tegelikkus, mis endast jõuliselt märku annab. 

2020 lõppeb ära - viimaks ometi

Viienda raamatu väljatuleku ootuses ei pea ma enam aktiivselt blogi. Iga-aastase kokkuvõtva sissekande ma siiski teen, sest nii on enesel ülevaade, mis ja kuidas on toimunud. Pilk siis sellesse äärmuseni tobedasse aastasse:

*Jaanuar -    vaheaja lõppemine ning tagasiminek tööle. Hakkame tegema ettevalmistusi kolimiseks ning vabariigi aastapäeva tähistamiseks. Kohtumised Aiméega, raamat edeneb jõudsalt, viin talle valminud peatükke lugeda. Charliega on vaja käia trimmimisel ning üle pika aja aktiveerin omal deitimisportaalid.  Kirjandusteadlasete jõulupidu toimub sedakorda jaanuaris, seltskond on mitmepalgeline. 

*Veebruar - vesine talveilm ning kolimine märksõnadeks. Koolimaja saab üle viidud viie päevaga ning kohe pärast aktiivseid rassimisi jääme koolivaheajale. Sisse murravad teated uuest viirusest. Mind nomineeritakse Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna kandidaadiks romaaniga "Jalgadega ajamullas". 

*Märts - rahutukstegevad uudised ning distantsõppele jäämine, emakeelepäeva jõuame enam-vähem läbi viia, kuid Keelenutt lükkub sügisesse. Kevad on samas jumalik ning käin Charliega Tallinna avastamas. Kas ma tõesti olen elanud selles linnas sünnist saati, küsin eneselt. Tänu K-le avastan põnevaid paiku ning kõnnin läbi kümneid kilomeetreid.

*Aprill - distantsõpe jätkub ning alustan oma mastaapset kohtingutesarja. Esimesena saan kokku päkapikuga, mõni aeg hiljem taksojuhiga, kellega näib olevat klikki. Jalutuskäigud Männikule, Raku järve äärde, Astangu moonalao juurde. 

*Mai - kohtumised taksojuhiga, käin temaga elu parimal deidil lasketiirus, olen üsna täpse käega. Põikan Paljassaarde, tööd aias, kooliaasta veidravõitu lõpp on lähedal. Jumal tänatud, sellel aastal pole 9. klassi eksameid, neid olen ma alati veidi peljanud. Tundide läbiviimine on veider, tööl käima justkui peaks, aga see on suhteliselt juhuslik, arvuti on ära tüüdanud, Aimée biograafiaga tegelen üsna tõhusalt, vestlused on meil küll ainult telefonitsi. Korra eksin ära Harku metsa. Käin filmiarhiivis, loen filminduse ajaloost huvitavaid teoseid. Käin keset päist päeva Harku järves ihualasti ujumas.

*Juuni - ilmad muutuvad imeliseks ning kogen eestlaste koeravaenulikkust. Mind on tabanud unetus, ärkan valgetel öödel varakult, käin Charliega varahommikustel retkedel, tellin rõivaid - olen otsustanud oma stiili muuta. Stroomi rannas saan tuttavaks advokaadiga, kes tunneb siirast huvi minu isiku vastu, vahetame kontakte. Algab puhkus ning sukeldun ülepeakaela biograafia kirjutamisesse. Tööl on väga imelik arenguvestlus, mis annab mulle idee. Alustan taas Keelepisikus uue keelegrupiga, sedakorda pean õppureid valmistama ette keeleeksamiks. 

*Juuli -    kirjutan, käin jalutamas, puhkan, deidin. Mehhatroonik, arhitekt, veel üks taksojuht. Ja siis - tutvun J-ga Tartust, kellega veedan Elvas üliägeda nädalalõpu, sõidame ringi ja minus hakkavad tööle mingid tundekeeled. Astun Tartu Ülikooli haridusteaduse magistrantuuri. Käime K-ga mitmel korral jalutamas ja vestluste käigus hakkan kavandama uut romaani - deitmistest ja suhetest. Olen kohtingumaailmas üleni sees. Korra käin ka venna juures maal. Sünnipäevaks kingin kummuti, diivani ja printeri. Aimée biograafia saab lõpusirgele. Keelepisikus tundide andmine jätkub.

*August  - suhe J-ga on meelierutavalt iselaadne, käin tal Tartus külas, kuid tunnen, et sellest vist ikkagi ei saa asja. Järgemööda kohtun farmeri, puutöösturi, neoonreklaamide tegijaga (temaga oleme kohtunud ka varasemalt), motomehe ja kokaga.  Glehni lossi talveaia varemetele ei vaata ma enam kunagi sama pilguga. Mu pojad saavad 17 ja suhe J-ga päädib, ei viitsi mina võistelda tema lapsega. Eelsess Tartus on huvitav. Avastan esigarid. Käin doonoriks. Olen suve jooksul käinud ujumas erinevates veekogudes üle Eesti ja ainult korra on olnud kaasas ujumisriided.

*September - töö algab peale ning märkan huvitavat seaduspärasust. Pole eales olnud kuigi suur hilineja, kuid nüüd jõuan pidevalt kohale viimasel minutil ning lahkun majast niipea, kui võimalik on. Puhumaja ei meelita seal kaua aega viitma. Toimub kolmas Ilusa Käekirja Nädal ja kaks õppesessi Tartus. Kohtun fotograafi, veinikaupmehe ja kardioloogiga. Elektriinseneriga pean maha kiire ja kirgliku suhte. Üks kõrvapõige on ehitusmehega kuskilt Järvamaalt ja veel ühe taksojuhiga. Korstnapühkija paneb kaminale peale keelumärke. Kirjastus annab sisse järgmise biograafia tellimuse. Mind kutsutakse Eesti Kirjanike Liidu kongressile, kuid ma ei saa kahjuks liikmeks (47 poolt; 69 vastu ja 37 erapooletut, otsuse loeb ette Contra). Aimée  helistab ja lohutab ning tunnustab mind mu käitumise eest. Kruger on terve septembri olnud kadunud.  

*Oktoober - Sesside ajal käin ka Tartus kohtamas. Tutvun Viikingi ja jahuvedajaga. Viikingiga on suhtlemine huvitav. Käin klassiga Pääskülas rabamatkal, pean oktoobrivaheaega ja otsin pottseppa, kes kamina korda teeks. Õppetööd on palju. Käin kinos, kogen ebatavaliselt kaunist kohtingut (viisakas mees, hea söök, hea muusika, lilled). Kruger leitakse, ta on trauma läbi teinud ja on nüüdsest tubane kass. Pojad on vahelduva eduga distantsõppel. Nad on suured mehed ning koduhool jääb tihti nende õlgadele. 

*November -   käin huvitavatel kohtumistel ning sisuliselt üheaegselt saan tuttvaks E ja V-ga. Ühega nendest areneb välja kohtumiste seeria. Ülikoolis on tegemist palju, töökohtades samuti, aeg lendab tulekiirusel, käin doonoriks.

*Detsember - suhtlen V-ga üha intensiivsemalt,  kirjutan raamatut,  koolis on vahelduva eduga kord tunnid ja kord mitte, Tartusse sõitma ei pea, sest sessid toimuvad veebis ning tööd on meeletutes kogustes. Keelepisik jääb jaanuarini pausile. On pime ja kaamoslik aeg. Jõulutunnet pole, kuigi koolipere annab väga laheda veebikontserdi. Lõpetan deitimisromaani ja annan katkendeid testlugejatele, nendele meeldib. Loodan, et järgmine aasta tuleb oluliselt parem. Sulgen kohtumisportaalid. 

Kui hea, et see aasta otsa saab......

2019. interpunktsioon

Kiirelt ja kärmelt aasta kokkuvõte:

*Jaanuar - töö, töö, töö, Lilli raamatu kujundamisega tegelemine. Saan endale siirdepagulasest süürlase õpilaseks, individuaalsed keeletunnid - sic! me ei räägi mitte ühtegi ühist keelt. Käin Jaak Juske vanalinna koolitusel - soovitan, see on huvitav. 

*Veebruar - töö, töö, töö; "Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu" ilmumine ja esitlus. Aimée Beekman tuleb raamatuesitlusele, loeb raamatu läbi ja kiidab teost. Annab nõusoleku oma biograafia kirjutamiseks. Tallinna Ülikool esitab "Bucket listi" kirjanduspreemia nominendiks. 

*Märts - töö, töö, töö, teatrietendused, minu ja L-L algatatud Keelenutt 2019 toimumine ja läbi viimine, emakeelepäev. Teen esimest korda elus odrakaraskit ja võid. Tööalaselt tekivad väga suured pinged ja käärid, aga need lahenevad kuidagi ära. Kohtumised Aiméega. "Tõde ja õigus" 2X

*Aprill - töö, töö, töö, ema 10. surmaaastapäev; retk Alatskivile, filmikoolitus; boilerivahetus; terviserike. Kohtumised Aiméega, teatrietendused. 9. klassiga vestlused juhtkonnas; uue vaiba ostmine. 

*Mai - töö, töö, töö, poegade 9. klassi lõpp paistab; klassiga ekskursioon Vormsile, paari lapsevanemaga ülipingelised suhted, aiatööd. Õpilastega etiketikoolitus, võõrsõnavabapäeva läbi viimine; klassiga Keila-Joal käimine, tädipoja 50. sünnipäev.

*Juuni - töö, töö, töö, 9. klassi eksam (üliheade tulemustega!!); poegade lõpueksamid (üliheade tulemustega); lõpuekskursioon paralleelklassiga Läänemaale; lõpuaktuse organiseerimine ja planeerimine; klassi lõpuaktus; poegade põhikooli lõpp (üliheade tulemustega); õnnestava puhkuse algus, tutvumine L-L meessõbraga, jaanipäev, aiatööd. Saadan kirjastusele  "Jalgadega ajamullas" käsikirja. Keelenutt 2019 saab koostööpreemia Tallinna linnalt.

*Juuli - puhkus, puhkus, puhkus - rannad, rattasõidud (kingin endale ratta :) ), nädal venna juures maal, aiatööd. Kirjastus vastab, et soovivad mu raamatu avaldada. Kohtun  Aimée pikajalise tuttavaga.  Loen Beekmani raamatuid, teen ohtralt märkmeid kohta. Alustan ka isast raamatu kirjutamisega, tal on kolmas surmaaastapäev. Käime poegadega Tartus - sõidame Emajõel, näitan poegadele linna - mõne aasta pärast on nad ehk ise seal? Põnev näitus Balti jaamas ("Ajas tagasi"); Eesti Ajaloomuuseumis veedetud päev. Lelles sõidan palju rattaga, vaatan ja uudistan loodust. Käime L-L-ga loomaaias, polaarium on huvitav.

*August -  puhkus, puhkus, puhkus. Korrastan albumeid, liigun ringi, käin etendustel, loen, kohtun  Aiméega. Käsikirjast esimene peatükk valmis ja viin talle lugeda. Ta kiidab selle heaks. Algab uuesti töö - olen väga puhanud ja reibas, tutvumine uute kolleegidega.

*September -   poegadel algab gümnaasium tervishoiuõppesuunal; minul uus klass ja suur töökoormus - 26 tundi nädalas. Juba varasemalt olen võtnud vastu otsuse, et lisaks jalgrattale tahan veel liikumist - meie perega liitub  foksterjer Charles, kutsume teda Charlieks. Algavad igapäevased pikemad jalutuskäigud ning ühtlasi alustan ka maja juurde kuuluvate olmeprobleemide lahendamisega - see on pikk kadalipp. Kohustused koolis: aineõpetaja, ainesektsiooni juht; blogija ja meediagrupi liige; pärast remonti avatava muuseumi kuraator (?); klassijuhataja

*Oktoober -   Käin klassiga Pääsküla rabas; käime teatris; esimene veerand lõppeb, toimub klassiõhtu. Kool on liitunud KiVa programmiga, sellega peab tegelema - olen ju 5. klassi juhataja (väga vahvad lapsed, tegusad, aktiivsed ja nutikad); liigun Charliega Nõmme ja Sütiste metsas, Järve metsas, käime vanalinnas, luusime raudteede ümbruses - koer paneb mind liikuma. Käin Rahvusraamatukogus väga ägedal koolitusel. Samas on ka näitus - "Maastik linna ja vurlega", külastan seda kolleegiga. 

*November -    õpilastega tegevused - satun A.Le Coq Arenale; käin teatris, valmistan ette Keelenutt 2020 ja jõuluaega; Charlie, Charlie, Charlie (ma ei teadnudki, et mu südamesse mahub veel nii palju armastust, lisaks kogu mu meesperele - jah, mind ümbritsevad ainult mehed). Pinged tööl; klassikokkutulek (25 aastat!!); õppekäik Tallinna Linnamuuseumisse. "Jalgadega ajamullas" ilmumine - jeeee!!!! Ilmuvad kriitikad "Kirjanik kübara kohta" - ma ei teagi, kas nutta või naerda, kuid otsustan, et ei tee kumbagi. Las kajakad kisavad, laevad sõidavad ikka merd.

*Detsember -    K-ga Tervishoiumuuseumis katsejänesteks olemine; jõuluaja algus koolis. Kuna minul väikesed lapsed, siis nendega mitmeid tegevusi; kontsert Kaarli kirikus, 12. klassi proovieksami organiseerimine; kuusebeebi Urmase rentimine (sellel aastal mul ei ole kuuske, mul ei ole kingitusi ja kõik on sellega rahul). 

No nii ja sedasi läkski 365 päeva. Nagu hopsti. 

2018 - hea, halb, keskmine?

Mnjaa.....ilmselt on inimesed varasemaltki tõdenud, et mingid asjad ja nähtused ruttavad mööda kui üks sekundiline vile ning tõsi ta on - ka see, 2018. aasta algas, oli ja lõppes kuidagi sõrmenipsult. Kusjuures veider on tõdeda, et pole ühtegi aastat sedavõrd blogikirjutusvaeselt mööda saatnud - napilt kuus sissekannet. Aga vaataks üle selle 2018. aasta. Ikka kuuti, kuuti:

*Jaanuar - algas EV 100 aasta ning olin värvatud töögruppi, mille ülesandeks oli organiseerida korralikud juubelipidustused. Õpilastega uisutamas ning Hooandjas prometoloogilise teose väljaandmiseks kampaania. "Sündinud Eestiga ühes" (inimesed, loometeosed, asjad, mis saanud alguse 1918) raamatu koostamine. Klass on raske.

*Veebruar - Hooandjaga lõpetamine, EV 100 sündmused koolis ja esimest korda 5 vaheaja süsteemiga töötamine, vaheaeg, väga külmad ilmad. Teetööde algus kodutänavas. Klassiga muutuvad probleemid järjest suuremaks.

*Märts - 8. märtsil naistepäeva tähistamine, emakeelepäevaga seotud üritused, töised tegemised, ülihea filmi  - "Loving Vincent" -  vaatamine, klassiga üha keerulisemaks muutuvad olukorrad. 

*Aprill - saan kirjastusest Eesti Raamat teate, et nad oleksid huvitatud teose välja andmisest, kuid enne taotlevad Kulkast lisatoetust. Klassiga tekib usalduskriis; käin vaatamas "Seltsimees last";

viime ema viimaks Alatskivile rahupaika, käime läbi Mangult. Esimene minu õpetatud 12. klass peab tutipäeva ja teeb riigieksamit (jalgpallurid jms kamp). Toimub järjekordne "Orhidee emale", kus minu õpilased esitavad minu ideena ja lavastuse/kujunduse etc "Muinasaja".  Postkastist avastan aga Saksamaale siirdunud, viimase kolme aasta põgusate hetkede armastaja füsioterapeut A armuavaldused. See ei jää ainsaks,  ta saadab mulle järgmisel nädalal lilled ning annab mõista, et armastab mind jätkuvalt.

*Mai - ootamatult soojad ilmad võtavad ära igasuguse töötamise isu. Õpilastega toimub välitööde tunnid - korrastame kooliümbrust. Emadepäeva tähistamine; A-lt järjekordne kiri ja seekord juba konkreetse sooviga kohtuda. Käime söömas ja jalutamas ning otsustame, et proovime uuesti konkreetset suhet. Veedame väga kihvti päeva Helsingis. Õpilastega kerkivad esile taas probleemid, nendega tuleb tegeleda ja neid lahendada.

*Juuni-  põhikooli eesti keele eksam, mis läheb ootamatult halvasti; õppesuunapõhise praktika organiseerimine - Tallinna Lennujaam; kolmepäevane reis 8. klasside õpilastega Rootsi - üsna huvitavad päevad. Pojad lõpetavad 8. klassi; A-ga areneb suhe, kuid on täis ootamatusi ja veidrusi - ta kaob kolmeks päevaks ära, ei anna enanst näole, ei vasta sõnumitele, siis tuleb lilledega ja kutsub kohtingule, sööma, armastama etc. Käin ühe kolleegiga "Tundmatut sõdurit" vaatamas ja kogen - pole kohtingud mu jaoks. Erakordselt head ilmad, algab puhkus. Ostan uue kirjutuslaua; saan teada, et ilmub minu teine raamat "Bucket list"; restaureerin elutoa mööblit; käin näitustel; päevitan; pean üle hulga aastate jaanipäeva; alustan vanavanematest raamatu kirjutamist; komplekteerin ja koostan albumeid; kohtun A-ga. Pojad on venna juures maal.

*Juuli - pean oma 42. sünnipäeva ning lähen üle hulga aastate tervishoidu tööle, saan suveks käsunduslepinguga kunagisse perearstikeskusesse. Jätkub suhe A-ga, kuid väga kummaliselt, ta teeb pidevalt kadumistrikke. Käin L-L-ga linnas mõnusalt aega veetmas, käin rannas, tutvun uute inimestega, teen uurimistööd perekonnalugudest,  veedan ühe NV venna juures - olen sellel suvel ülimalt Tallinna keskne.

*August - töötan jätkuvalt perearstikeskuses, olen nädala elektrita - õuel üürgab generaator ning lõpetan A-ga  ära - no pole see suhe ning ei jaksa enam tema hädadega tegeleda. Algab uus õppeaasta, tähistame Lelles poegade 15.sünnipäeva.

*September - pojad lähevad 9. klassi; õpetan sellel õppeaastal ühte kuuendat, ühte kaheksandat, kahte 9. klassi ja 10, klassi; saan kätte oma II raamatu; saan teada, et tulemas on film "Bohemian Rhapsody", töhe sisselamise kuu; esmakordselt korraldame ilusa käekirja nädala - seome selle Läti 100 tähistamisega. Sureb Roman Baskin. 
Esitan avalduse Eesti kirjanike Liitu astumiseks, soovitajatena Piret Viires ja Jaak Urmet

*Oktoober - õpetajate päeva tähistamine, kus mind  valivad õpilased "Kõige paremaks tunnikorra kehtestajaks" ning "Kõige valjema häälega õpetajaks" (tegelt ei istu mulle kumbki laureaadistaatus, aga see selleks). Sureb kirjanik Rein Põder. Allkirjastan Eesti Raamatuga lepingu - enne ma muidugi asju ei usu, kuid näib, et Prometi biograafia siiski ilmub - ka kuupäev on

paika pandud, millal teos tuleb. Ilmub Simo Runneli arvustus "Bucket listi" kohta. Käin 10. klassiga vaatamas VAT-s "Leedi Macbethi". Tähistame Läti 100. sünnipäeva ning peame klassiga maha õhtu "Tuntud tegelane filmist"

*November - käin oma nooruspäevadest pärit sõbratariga vaatamas "Bohemian Rhapsody't"; saan teada, et ema täditütar on lahkunud; käin ühe nädala sees kaks korda Tartus - koolitusel Raatuse koolis ja matustel Raadi kalmistul. Käin 6. klassiga NUKU-s  vaatamas "Timm Thalerit e müüdud naeru; vend tähistab 45. sünnipäeva; organiseerin põhikooli ja 12. klassi proovieksamit, lõppeb I trimester (minu poegadel taas kõik neljad ja viied).

*Detsember - käin sõbratariga vaatamas Linnateatri etendust "Põhjas"; käime õppetooliga Löwenruh's koolitusel; vaatan 9. klassidega Draamateatris etendust "Rahauputus" ning 8. klassiga Von Krahlis  esitust "Kummi T". Koolis toimub 9. klasside jõulupidu, inimesi haarab detsembrile omane jõulumarutõbi. Annan Prometi raamatule viimast lihvi; käin kunstihoones näitusel; kirjutan vanaemadest raamatut - planeerin selle saata romaanivõistlusele.

Hüva vana ja edukat uuemat!