Sõduri ema

Poja emadusega kaasnevad paratamatused - kukkumistest kriimud põlved, sagedased püksisääre rebenemised, muhud, sinikad, ootamatused jms. Olles vennaga kasvanud ja kohanud mõnda meest elus ka lähemalt, teades kui äkiliseks võib muutuda tühjakõhuline isa jms, siis nagu see poegade kasvatamine väga suuri raskusi ei valmistanud (ja mu poegadel ei ole mingit keerukust ennast määratleda meessoolistena 😉 ). Aga tunnistan ausalt, et põdemist poegade kaitseväestumisel ma kogesin ja enam, kui arvata suutsin. See oli piin, suur piin. Seesmine värin ja pidev muretunne kurgus (V, kes kolm aastat nõukogude armee laevastikus oma sundaega teenis, muigas pidevalt - mida sa muretsed ja mõtled üle, nad on ju sul siinsamas Eestis), aga... kohe-kohe saab nende teenistus läbi ja ma jagan oma mõtteid:

*ema südamesse torgatakse seitse mõõka nii või teisti ja sinna ei saa ema mitte midagi parata, see lihtsalt on sedasi.

*Kaarel Irdi kuulsad sõnad: "Igaühel tuleb oma püksid  elus  täis teha," peab paika 100%  - nende kogemus ja nende suureks saamise tee, mina saan pelgalt kõrvaltvaatajana toetada.

*Kui pojad oli koolilapsed, siis ma pidin pärast koolipäeva lõppu teadma, kus nad on jms. Kojutuleku kellaaeg edenes vastavalt kasvuaastatele. Kui nad gümnaasiumis olid, siis juhtusid nad vahel väga hilja tulema, kuid mul oli süda rahulik, kui tabasin terrassilaudadel mõlema sammud. Kaitseväelaste puhul olin rahulik juba sellest, kui ma kord nädalas neid sotsiaalmeedias onlines märkasin....

*Emadel pole vaja üle mõelda ja muretseda, kui vähegi on tegeletud kasvatustööga, siis nüüd on aeg seda usaldama hakata ja anda oma poeg vabaks - ta saab ise hakkama ja see on peamine. 

*Poegade enda hinnangul oli tegemist asjaliku kogemusega: iseseisvumine, keerulised olud, kodunt eemal toimetulek, erinevad ja uued teadmised, üdini mehelik relvade tundmaõppimine ja mis peamine - ühe kohustuse täitmine, mis on riigi ees oluline ja edaspidi saab ennast muretult seada arstiks õppimise radadele (see muidugi uus seiklus, mis ees ootamas nii neile kui mulle, ja täitsa põnev on näha juba teist põlve arstiks vormumas - ma mäletan üsna hästi, kuidas E eksamiteks valmistus, ettekandeid vormistas, minu peal sisehaige läbivaatust tegi etc).

*Ja ometigi vaatab ema oma magavat last ja näeb mõttepilgus seda äsja vannitatud ja imetatud beebit  ligi kahekümne aasta eest...Verehääl kõneleb lihtsalt nii....

Ent õnneks saab tõesti süda rahule jääda, sest sõduri emaks olemine päädib...

Nõrganärvilistel mitte saada.....

...mida? .....keda? See on küsimus. Lapsi, ikka lapsi, oleks vastus.

Viimastel aegadel/päevadel on jäänud silme ette päris palju arutelusid ja mõttemõlgutusi teemal, kas ja miks lapsi saada. Loen ja vaatan, et jube kalkuleeritud ja ee...noh, imelikud vastused kõlavad. Enim pilgule sattunud mõttelendudest on sellised olnud:

1) miks tuua laps keerulistel aegadel siia ilma virelema (ma küsiks vastu, et miks sa kohe alghetkeks sead, et su laps hakkab virelema. Miks sa midagi siis ei muuda?)

2) ma ei taha oma elukorraldust muuta (elukorraldus enamjaolt on äärmiselt hedonistlik trenn, töö, söök, väljaskäimine, hobidega tegelemine - vabandan juba ette pahase lugeja ees) 

3) mulle ei meeldi mõte rasedusest, sünnitusest ja titeeast (ahah, see mõte ei meeldinud ka mulle, aga teadmine, et lapsi nii saadakse ja see on täiesti loomulik osa eluringist, tuli see ikkagi läbi teha ja adopteerida ma ei tahtnud)

4) ma arvan, et ma ei suuda oma last sedasi armastada (kuidas sa seda tead?) 

5) inimesel peab olema õigus elada oma elu nii, nagu ta seda tahab ja kui ta ei soovi lapsi, siis ei soovi ja kõik (õige, me ei pea põhjendama oma kõiki teguviise, aga sellel elul võiks olla mingi suur eesmärk, teenida mingit muud valdkonda - loomingut, teadust, sporti, haridust. Olla sealjuures kitsapiiritlusega ja vähenõudliku ametkonna esindaja - see pole vist ikka väga see?) 

6) laste kasvatamine on nii keeruline töö, ma ei tea, kas ma saan sellega hakkama (kui sa kohe sellise lävepaku endale sead, siis kindlasti on see TÖÖ)

Mida siis mõelda selliste avalduste juures täisealiste laste emana?

Et mind hirmutas omal ajal mõte suurest elumuutusest (ja elu muutub 180 kraadi); et mind heidutas teadmine, et tee tuleb läbi teha üksi; et mingiks ajaks tuli tõepoolest oma asja ajamine veidikeseks ootele panna, sest kellegi teise käekäik sõltus täielikult sellest, kuidas edenes mu oma käekäik. 

Aga mida see kõik mulle andis? Absoluutselt parimad õpetajad kogu eluks; teadmise, milline jõud minus emana peitub; milline rõõm on jagada enda olemist lastega; millise võimaluse andis laste olemasolu perioodiliselt lapsemeelne olla (nt üks sünnipäev lasergame's, kus lapsevanemad pidasid ise ühe lahingu maha; või näiteks kus oli hea batuudil hüpata või pallimeres möllata); või organiseerida ühisküpsetamist sõprade lastega; või pidada köieronimise ja lasanjesünnipäeva; või osta raadiopuldiga helikopter ja seda ise mööda aeda taga ajada.

Ja otse loomulikult see lapse soe kallistus enne magamaminekut; tema saavutuse üle uhke olemine; tema lohutamine, suunamine ja õpetamine, talle turvalise ja stabiilse kodu loomine, tema jaoks olemas olemine. 

Jah, see tundub vanamoeline mõtteviis, et läbi aegade on saanud naised ennast teostada emana, aga pagan võtaks - see on olnud suurepärane kogemus ülejäänud eluks. Ja kedagi täiesti tingimusteta armastada -  see on asi, millest ei tasuks mitte kunagi loobuda, mistahes hedonsitlikku eluvaadet asjale külge ka  ei poogiks.

Ma võin vanduda, et mitte ükski hobi, töö, haridus (ja kõike on saanud teha ka lastega) pole mulle rohkemat hingepaid pakkunud, kui poegadega veedetu. 

Laheda ema saladused

Mõnikord on vaja teha elus kaalutletud valikuid ning oma tee kõndimiseks tuleb loobuda mõningatest elementidest, mis mind saadavad, siis sedapuhku teen nii, et mul on lisaks FB-le ka Twitter ja Instagram.

No hooandjas olen oma projektiga üleval, et sellele minekut ja hoogu anda, siis on just paras aeg privaatsuse mõistet laiendada ning ennast veelgi nähtavamaks muuta.

Aga proovides mõtestada Instagrami olemust, juhtusin klikkima vahvale lingile ning sain teada laheda ema saladused.

Mis nüüd küll viga on - kõik saavad kohe lugeda, kuidas ikkagi lahe ema olla. Sest mine tea, ehk pole enne õnnestunud lahe ema olla ja nüüd vast kukub isegi välja!!!

Nad järgivad 1:2 reeglit

See tähendab seda, et iga ühe asja kohta, mida nad räägivad oma lastest, ütlevad nad kaks intelligentset ja huvitavat asja millegi kohta, mis ei puudutada lapsekasvatust. (check) 

Nad palkavad lapsehoidja

Jah, see võib tunduda kulukas ja mõttetu väljaminek, aga iga täiskasvanu vajab natuke aega eemal omal lastest ehk täiskasvanu aega, vahendab PureWow. Kas või selleks, et minna kinno või õhtust sööma.(check - kui lapsed väiksemad olid)

Nende jalanõud on lahedad

Miks on nii, et pärast sünnitust pöörduvad emad Crocside ja mugavate tenniste usku? Okei, mänguväljakule ei pea minema kõrgete kontsadega, aga klassikaliselt ilusate kingadega eristud sa kohe üldisest massist. (check)

Neil on sõpru, kes ei ole emad

Mäletad 1:2 reeglit? Teistelt emadelt saad tuge ja nippe, aga sa ei pea unustama teisi sõpru, kellega on ka võimalik olulisi suhteid luua. (check) 

Nad kasutavad võimalikult vähe «emade» asju

Selle asemel, et kanda kaasas kohmakat mähkmekotti, kannavad lahedad emad funktsionaalset ja šikki käekotti. Laste ehted on mõeldud lastele, lahedad emad ei hakka neid kandma. (topelt check - käekottide puudumise üle ei kurda)

Nad ei muretse liialt

Lahedad emad ei lähe iga väiksemagi asja pärast endast välja ja paanikasse, mis ei tähenda seda, et nad ei hooliks. (check, check) 

(https://sobranna.postimees.ee/3913467/lahedate-emade-kuus-saladust)

Tuleb välja, et olen lahe ema. Haa, aga kes selle artikli kirjutas?

Lahe ema? Kas jalatsid, käekotid ja lapsehoidja teevad kellegi lahedaks? 

Olen alati arvamusel olnud, et ema on keegi, kelle kallistus on maailma kõige turvalisem koht, kelle toidud on maitsvad, kelle pai ja peale puhmine haiget saanud kohale on parim ravim; kes ei anna sulle hinnanguid, kes armastab sind tingimusteta ja kuidagi kahepoolselt käib see asi. Oma lapse musi on kõige soojem ja armsam, oma lapse põsk vastu põske parim ning sõltumata sellest, kas mul on hetkel mullased kummikud või pikasäärelised pidulikud saapad.

Seitse mõõka ema südamesse

Mõtlen tagantjärele, kui nägin pettumust ema silmades ja mõistan iga kord, kui valus tal võis olla, kui mingi lootus ei täitunud.

Mure, hool ja vaev, mis iga jumala päev korraks ennast piinale kergitab.

Ja ma mõtlen alati, mis pigistus võib olla selle  teismelise lapse ema südames, kui ta peab istuma ümarlaual, kuulama noomitust oma lapse suunas või seisma silmitsi kõige hullemate tõikadega - tema lapsest on saanud teismeline ilgur.

Kas see laps mõistab kunagi, millist valu ta emale tekitas?
/lugu pole seotud isiklike teismelistega/

Vägagi suvine ja ka ohtlik....

Rand, arbuus, päevitus, kisavad titad.

Hästi tavaline, aga mis osutub kummastavaks - kuidas emad julgevad oma mitte ujuda oskavad lapsed sedasi rannajoonele mängima jätta ning ise südamerahus linal pikutada....

Kui R&R olid sellised 1-4 vanuses, siis neil olid ekstrapunased püksid ja mütsid (nimed sees ja puha, minu telnumber loomulikult ka), et vältida kadumist-röövimist ning lihtsalt neid ka siis märgata, kui korrakski pilk mujale suundus.

Mäletan seda tüütust ja pidevat askeldamist, aga ühel hetkel see lihtsalt läheb mööda ja saab otsa. 

Mis aga ei tähendaks, et R&R suuremaks saades vähemvalvatavad oleksid, lihtsalt oskan neid rohkem usaldada ja kindel olla.

Emad - kergem on ohata kui oiata!!

Emana õnnelik

Elu suurim õppetund on olnud emaks olemine. Ja tegelt on õppetund vale sõna, sest emadus pole mitte mingi ajutine asi, mis võib olla jääb ja võib olla ei jää terveks eluks meelde.

Emadus on seisund või nähtus või elustiil või tegelikult on see lihtsalt kokku üks suur ja vahva, vahel tüütu, kuid enamasti äärmiselt lustiline teekond, mis algab lõbusate hetkedega kunagi minevikust ja lõppeb siis, kui emast saab mälestus.

Head emadepäeva!!

Matriarhaatlus

Ei tea isegi, kas see sõna on ikka sõna, kuid oletagem, et on.

Peaks siis üldjoontes märkima mõne kogukonna naisiliinipidist võimukandjat, kes on nutikas, teotahteline ja kahtlemata suhteliselt ebameeldiva iseloomuga, kuid... võim pole kunagi teostunud meeldiva inimese käes all. Kas pole nii?

Novot. Sai siin sirvitud "The B&B" 30-aastaseks saamisega seotud artikleid ning tulid meelde perekonna peaemanda  igakülgsed katsetused "oma perekonda kaitsta". 

Aegade jooksul on kinolinale lastud suurel hulgal jama ning tihti on nendes jamades üks naine. Oletame, et mitmekordne lesk vms. Mitmeid lapsi. Minevikus kahtlane armulugu isa poolt keelu saanud noormehega. Laps, kes polegi oma mehe laps. Pihutäis kirju, mida harva kuskilt salasahtlist välja võetakse, saladused - suuremad ja väiksemad....

Nendel on palju muresid: et järeltulija valest soost või valest klassist partneriga ei ühinduks, et mehe pärand kusagile ei kaoks, firma tooks raha sisse, et mingi maniakk ei oleks perekonna läheduses.

Reeglina on nad manipleerivad ja tegelt suht õudsad inimesed, kuid kui nende minevikku kaevuda, siis on seal kindlaid viiteid põhjustele, miks naine selliseks muutunud on. 

Nendes on julgust; pealehakkamist; oskust aega, raha, inimesi kasutada ning neil on ka inimlikke murdehetki: tavaliselt seisavad nad  oma kabineti akna all, vaatavad õue või sõrmitsevad noorpõlvepilti endast ja lapsest ning siis libiseb pilk lapselapsele nt. Ja see pilk on tegelikult viivuks, väga viivuks soe, inimlik, täis seda ürgtunnet, ürghoolt ja ürgarmastust. 

Nagu looduseski. Seal on ju matriarhi ülesanne juhtida hõim  tervelt ja vigastamatult ühest kohast teise - selleks, et vereliin jätkuks, liik välja ei sureks ning mälestus jääks. Nii ka inimestel. Aga ikkagi, kes tegelikult hõime juhib?

________________________________________
Pildid veebist

Õtsekohe!!

Tõenäoliselt kardab iga ema isegi täiskasvanud lapse puhul, et temaga võib midagi juhtuda. 

Ema muretseb oma lapse pärast. Loogish. 

Nüüd, taas juhtunud traagiliste sündmuste valguses, meenusid mulle aga oma kadunud vanaema väga tõhusad nipid. Me olime tädilastega suviti vanaema juures, kuid vanaema, kelle olid lehmad ja sibulapõllud, juurviljad, maja ja selle pidamine, heinategu ja küttepuud, tõttas oma nääpsukese kehaga kogu aeg ringi, pidevalt toimetamas, tööd süle ja seljaga. 

Kas tal oli aega seista kõrval ja vaadata, et midagi ei juhtuks? Loomulikult mitte. Ta tegi ülitõhusat selgitustööd. 

1. NT: et me täditütrega kaevuraketel ei kõõluks ja sügavasse ja jääkülma kaevu ei kukuks, rääkis vanaema loo naaberkülas elanud lapses, kes kaevuraketel kõõlus ja kaevu sisse kukkus ning oli "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)

2. NT: et me rehe alt vikateid seinal ei näpiks, rääkis vanaema naaberküla lapsest, kes näppis rehe alla vikatit, see olevat tollele kaela kukkunud ning laps olevat "õtsekohe surnud!" (sellega kaasnes dramaatiline käelöök õhus ning sinupoolne võpatus)

Ühesõnaga - vanaema oskas meis äratada ellujäämisinstinkti enneolematu tugevusega ning meil puudus vajadus teha midagi sellist, mis oli keelatud. 

Nojah, see ei aita traagiliste sündmuste juures muul moel, kui kõlab targutusena.

Aga hea nipp oli. 

Oma poegade puhul jäi mulle ema õpetustest meelde üks väga hea lause: "Kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis on süüdi ainult ja ainult lapsevanem, sest tema ei osanud riski niimoodi maandada, et lapsega midagi ei juhtuks."

Mul on neid hetki olnud, kus süda jääb sekundiks seisma, aga need on piirdunud siiski haava peale plaastri panemisega. 

Peagi on saabumas aeg, kus saan ainult loota, et ehk olen neile lapsepõlvevigastuste eest hoides suutnud luua aluse, kus teismeea lollused maanduvad minimaalse kahjuga (sest mingeid asju teevad KÕIK teismelised, pole vaja endale luua illusiooni, et minu lapsega seda ei juhtu)

Lapsevanemaks olemine

Suure tõenäosusega on nii mõnigi lapsevanem mõelnud oma jonnivat rüblikut (kes on siis hämmastavalt kange ja kleepjas üheaegselt)  maast kangutades, et oleks ometigi sünnitusmajast juhtimispult ja kasutusjuhend kaasa antud.

Vahel tahaks kasutada mute nuppu, vahel mõne sündmuse edasi kerida ja siis... vaadata ükskord oma suur last ning mõelda sellele beebile, kes su sõrme endale haaras ja südamesse igaveseks ajaks käejälje vajutas, ning nuppu tagasi kerida - üks piisake aega sellest lapsepõlvest andke mulle tagasi!!!

Sest tegelikult õpib lapsevanem oma lapselt samapalju kui laps vanemalt ja isegi rohkem.

Kõik need sisemised ressursid, oskused ootamatute olukordadega toime tulla ning see julgus, mis emasse tõuseb, kui tegemist on TEMA LAPSEGA!!

Rinnus tuksatab valulikult, kui vanem näeb last kurvastamas mõne ebaõnnestumise üle.

Lapsevanem on siiralt ja pisarateni õnnelik, kui näeb oma poisipõnni või tütrenääpsu keskendunudilmeliselt lasteaia jõululuuletust lugemas, esimest tunnistust kätte saamas, naasmas esimeselt õnnestunud kohtingult või järeltulija ülikooli sissesaamisest.

Muidugi tahaks vahel oma marakratti tuuseldada, sest tuba pole korras, ei tulnud õigeaegselt koju, sõbrad on kahtlased..

Aga see on õnn ja õnnetus, pisut kibe, aga samas ometigi erakordselt mõnus hingamine - sinu laps...

Esimeses klassis teatas poeg, ühel õhtul kell kümme, et tead, homseks pidi vist mingeid mune vaja minema...Kes korjas taskulambivalgel naaberkoolihoovist kastaneid?

Teises klassis juhtus ühele poegadest meenuma, et kadrikarneval pidi tulema ja vaja printsiks riietuda...Kes sööstis enne koolipäeva algust poegade lasteaeda ja palus kasvatajatelt kahte kostüümi? 

Ja seda mängude kisa...Tagaajamiste tärinat ja võistlushimu....

Kõik need ootamatused, haigestumised, tegemised, vaevad ja rassimised, ja ometigi.... sinu laps.

Mõnus kaaslane, abiline, hoolealune ja.. üks sõbralik ja vahva tüüp.

________________________________________
Pildipõhjad veebised, minu muudetud

Raske ohe

Pärast pikka tööpäeva vallandub ilmselt iga vähegi naise huulilt pikk ja raske ohe, mille olemus näitab seda, et esmaspäevased energiavarud ja mahlad on viimseni välja pigistatud: otsas on jaks kehast ning akud läpakal ja telefonil. Telefon suisa lülis välja - nii tilgatumaks tõmbas tänane päev. 

Tunnid, tööde parandamine, koosolek, pikk ja mõnus kohvitamine, siis kerge poering.

Vahel tahaks kohe eneselt küsida, et milleks?

Elamiseks, vastaksin. 

Kunagi oli minu patsiendiks üks võrdlemisi tuntud raamatuillustraator, kes üle 90-aastasena ohkas voodis väga sügavalt, kui ma tal patja kohendasin, huuli niisutasin ja soengut kammisin - et kas selline peab nüüd tema elu olema. 

Mina vastasin, et ta on elanud nii pika ja sisuka elu ära, et tal ongi õigus väsinud olla. 

Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga mõte oli tema vastusel umbes taoline: "Inimene ei tohi kunagi elamisest väsida, elu on selleks liiga mitmekülgne. Inimene võib väsida mõnest tegevusest, mõnest inimesest, majast, tööst, aga elamisest mitte kunagi."

2x13

Ükskord, nii 13 aastat tagasi, oli esmaspäev. Selline hilissuviselt sombune. Nagu ikka augustis, selle lõpusirgel. 

Kuni kella kaheni päeval kõlasid tunnid selles päevas nagu ikka tunnid selles päevas kõlada võivad. Kusjuures tüütult külgsed tunnid, kuigi mingi muutuse ees. Selg tuikas ja pallina ümar keskkoht pakitses kuidagi teisti, kuid ei midagi enneolematut. Kuni see päev muutus selliseks, mida tavaliselt inimsed ütlevad nii avalikult, salaja, endale kui ka teistele - sellel päeval muutus kõik.

Senine hedonistlik endasse vaatamine ja pelgalt enesega seostunu seiskus, jäi paikseks ning kadus sootumaks, sest asemele astus määratult suurem ja võimsam. Nõudlik kõnd, teokas tajumine, et mitte kunagi enam pole nii nagu varem.  

Ooo jaa, need tunnid ei lähe mul mitte kunagi meelest. 

III korrus, suur ja avar tuba: istmed, padjad, toed ja voodi. Seegav personal. Ärritunud vanaema, sünnitav ema.

OMG - praegu mõtlen nendele tundidele ja ......ma ei vahetaks neid mitte ühegi hetkega ära. Nad on siin, nad on minu, nad on olemas. 

13 aastat hiljem, MU POJAD.

Tee on praeguseni veel kulgenud suhteliselt konarusteta või üldse... oleks teadnud, et laste kasvatamine võib intesniisvselt loominguline ja seikluslik tegevus olla, siis oleks raudselt sellele rohkem ainest (lapsi juurde) tekitanud. Kuid ka kahest on mulle piisavalt.

Ning just täna  aastaid tagasi nad koputasid minu lihaskonnale nii tugevasti, et 22.23 ja 22.25 näidati esimest ja teist poega - üks tõsine ja vaikne, teine lärmakas ja turris, aga nii omad, et see pilk, mille nad minu silmadesse heitsid, muutis alatiselt kogu minu südame ja hinge.  

Emadusest pisut teisalt

Ema kannab last oma üsas 24192000 sekundit (arvestades tavapärase raseduspikkusega). Aga:

*Mitu kilogrammi emad elu ajal toitu koju toovad? Hautavad? Keedavad? Praevad? Küpsetavad? Vormivad? Lõiguvad?

*Mitu liitrit vett on kulunud elu ajal nõude pesemisele, laste vannitamisele, pesumasinatele?

*Mitu tundi on emad veetnud lapsega õppides, mängides, lauldes, jalutades, jutustades, lugedes, õpetades?

*Mitu kilokalorit on emad kulutanud majapidamisest tuulepöörisena toimetanud laste järelt kraamides, kloppides, läikima lüües ja korda luues?

*Mitu halli juuksekarva on oma emale pähe toonud teismelise perutamine?

*Mitu raha on kulunud aastatepikku elamisele seoses lapsega?

*Mitu korda on pidanud ema oma särki vahetama, sest - piim lekkis läbi, laps viskas putru riidele, krookustamise ajal ikkagi tuli midagi riietele ka?

*Mitu mähet on ema elu ajal lastel vahetanud?

*Mitu korda on pidanud ema tundma südames valutorget, sest tema lapsel pole kõik läinud nii nagu ta oleks tahtnud, laps on saanud haiget ja see on ka emale kriipekohaks?

*Mitu kurdu silme ja suu ümber on tekkinud seepärast, et ema on valvanud lapse haigevoodi juures? 

Kui hoolega mingeid valemeid järgida, siis ilmselt on need ikkagi mingil määral mõõdetavad ühikud, aga seda tunnet, mida ema hommikul ärgates oma poegi lillekesi, isetehtud kaardikest, väikest maiustust ja kooriluuletust lugedes tunda võib - see pole milleski mõõdetav. 

Kena emadepäeva.

Neljad-viied..

..on minu poiste tunnistusel. Ise õpivad ja ise teavad kuidas oma asju teevad. Luuletused jäävad kergesti meelde, on terased ning nutikad. Hoogsad ja terved. 
Lõbusad ja ladusad, kuid oi kui korratud!!!
Kuid ikkagi - neljad-viied tunnistusel.
Külla tahaks ühele inimesele paar sõna öelda, aga... las olla tema vaev, millest ilma jäi.

Müüja ütles, et kell 15 eurot ja 23 senti

Kiire, kiirus, mul on selline tempo peal, tööl on jube tamp (sic!!) taga - see on justkui tänapäeval normiks. Endal justkui plaanipäraselt vaba päev aga:

*kohtumine PR-firmaga, kus harjutasin streigil esinemiseks ettekirjutatud kõnet. Pausid, rütm, diktsioon, sõnumi enda kohale jõudmine - seda ruuporisse (issand kas mu hääl on tõesti selline?).

*doororifoorum sai 0,5 liitrit verd vaevata enda käsutusse

*raamatukogu sai raamatud tagasi, käekott kolme kilo võrra kergemaks.

*poegade koolitööd trükki ja köitesse

*eksamiküsimused vastustega printi ja kinni

*kaubakeskusesse elamist varustama. Kassas on näha, et noor müüjaneiu on kärme ja nobe. Lahke ja naeratav. Jõudsin oma linditäie kuhjaga temani ja küsisn kella. See lahke ja usin neiu vastas: "Kell on 15 eurot ja 23 senti". Oma viga taibanud puhkes ta rõõmsalt naerma ja tõi muige suule ka veel mitmele teisele. Naljakas oli see tundide ja eurode ühendamine - nagu oleks tinglik kronotoop vormumas.

Õhtul olid külalised.

Sõnaga -jälle üks neid vabu päevi, kus rapsimist oli rohkelt.

Pime üksikema

Vaatan siin saadet ja hämmastun üha enam. Milline naine ja tahtekindlus!! Kuidas suudab pime naine oma tütrega sellise sideme luua, et see ekraanilt minu tuppa tuleb. Kuidas suutis ta üksinda oma tütart sisuliselt nägemata hooldada, mähkida, toita.
Olen alati olnud lugupidav selliste inimeste osas, kes ei jää viletsalt ohkama. Ja selle naise lapse isa, kes lihtsalt alla andis - häbi tal olgu ja saba tal tulgu... ausalt. Täiesti tervest tütrest ning väga toimekast ja asjalikust naisest loobuda....Jaa.. elud oskavad oma saatust ikka kenasti ankrusõlmedesse keerata. Kuid sellise inimese olemasolust ja selelst, kuidas ta oma aistingud leivaraha lauale tooma pani, masseerides kliente (see pime massöör on kusagilt veel läbi käinud) ning tajudes ka neid kuidagi teisiti, on tõsiselt eeskujuks. Suureks mudeliks, mida vaadata, jälgida ja kellelt võtta elutahet.

Lapsed kasvavad kiiremini kui keegi muu

Eriti enda väänikud, marakrattid, poisiklutid.

Sest veel paar päeva ja pojad hakkavad kooliteed asutma.

Lähevad pikale rajale, sest täna saavad nad 7-aastaseks ja nad loevad ja kirjutavad ja arvutavad ja vaatavad oma ranitsaid ning silitavad koolipluusesid ja üldse... 

Kuid õhtuks on tordialused ahjus, pitsa valmimas ning need mõnusad, lahedad lapsed hakkavad külalistega müttama.

Seitse aastat tagasi kadus mammutina mõjunud kõht nende hetkedega,mil sinu elu pöördus nii muutumatult ja muutlikult teise kosmosesse ja astusid koos poegadega ettearvamatule teele.

Ema saanuks täna 55

Poole aasta eest olime ema surivoodil. Ta läks. Oma kodust. Oma laste juurest.

Me olime vennaga tema kõrval kui see juhtus.

Tundus nagu oleksin jäänud sellest hetkest alasti. Igiammuseks ajaks riieteta. Sest nüüd polnud enam seda õlga, mille najal nutta, polnud enam seda kätt, mis põske paitaks, polnud neid nõuaandeid, mida vajanuksime.

Kõik muutus. Kõik.

Ja nüüd on täna esimene sünniaastapäev. Urn on kapil, küünal põleb selle ees ning emast on raamitud pilt. Ta seisab naeratades laiaäärelise kübaraga. Foto on mustvalge, kuid isa mäletas selle pildi tegemist. Ütles, et olime just kolinud Kadriorgu ning olime perega esimesel jalutuskäigul. Ema kandis tumerohelist mantlit ja tumerohelist kübarat ning tal oli vanaroosa käekott ja vanaroosa pallon. Punakad juuksed läikivalt kohevile harjatud.

Ta seisab selle fotol, käed taskus ning naeratab. Mõnusalt. Koduselt. See on selline emalik naeratus. Õnnelik, rahulolev.

Sellisena tahaksin teda alati mäletada, kuid ei, ei saa. Sest silme ees on tema viimased päevad, kui ta kuhtunud ja kurnatuna vaevles.

See oli tappev. Näha teda sellisena. Ja ma ei saanud teha rohkemat, kui süstida valuvaigistit, niisutada kuivavaid huuli, katta teda tekiga ning valvata, lihtsalt valvata.

See on soolane haav, mis kuidagi ei kasva kinni. Veritsev ning aegamisi endast märkuandev.

Sest ema - ta oli midagi sellist, mida miski ei asenda. ta oli ju olemas. Mulle, vennale, minu poegadele, meie isale, tema õele ja õe perele.

Ainus, mis mind lohutab on teadmine, et ta on seal kuskil. Kaugel Eikuskimaal koos oma vanemate, vanavanemate, tädide ja onude, vendade ning kõikide teiste meie suguvõsast manalasse pudenenutega.

SEAL on ta terve ja nooruslik, pakatav energiast, toimekas nagu alati, kui ta veel haige polnud.

Ohh, ema. Sa ei pea MEIE pärast muretsema. Sa tegid endast kõik, et meile elu anda ja meid suureks kasvatada.

Ma kasutan SINU telefoni. Justkui talismani. Mul on sinu pluus seljas ning ma kannan sinu käekotti. Igakord, kui ma midagi sellist teen, mida sa mulle õpetasid, siis ma mõtlen, et kuidas ta nüüd seda täpselt juhendaski. Kuidas ma pidin sellega nüüd hakkama saama.....

EMA - sa oled meis endiselt olemas. Tedretäppide näol minu ja poegade nahal, retseptidega, mille sa kaunikirjaliselt oma musta kladesse kirjutasid. Kunstiraamatutega, mis riiulis on, maalidega, mis toaseintel ripuvad. Piltide, rõivastel, mööblil. MEIE MÄLESTUSTES.

Kus iganes sa praegu ka poleks - ema me oleme mõtteis sinuga.

Hasart

Innustutakse erinevatest asjadest. Vahel saab innustusest hasart ning hobi, vahel mitte.

Hasart on aga iseenesest kummaline. Mäletan nt oma kadunud ema, kes üsna harva vaatas spordisaateid ning ta üldjoontes neid ei sallinud. Aga ühel korral ta süvenes leedukate ja eestlaste korvpallimängu ja kisa kerkis taevani. Mis viis veel selleni, et ta ähvardas king kontsapidi käes ekraani sisse lüüa, kui eestlased Sabonisega korvi all rähklema hakkasid ja eestlased vea said.....

Inimestel on jah erinevaid, väga erinevaid hasarte. Kaardimängud, kiirendussõidud, ekstreemsport, kirg puhastamise ja koristamise järele, kirg töötada....

Minu õhin, ind, hoog, minu kirg, paatos, hubin silmades ja leek südames - ma tunnistan ausalt, et mul pole midagi sellist.

Tõsiküll, ma armastan meelsasti, ma loen palju, mulle meeldib proovida uudiskaupasid, mulle meeldivad väga K-Rauta tüüpi poed. Mulle meeldib leida uusi retsepte, mille põhjal kooke küpsetada. Mulle meeldivad lood. Aga kõik siiski mitte nii hasartselt, et sellest peaaegu hälve võiks tekkida.

Välja arvatud üks asi, mida ma tean endal küll lausa hasardi olevat.

Nimelt veenipunkteerimised. Mulle meeldib väga teha neid protseduure, mis seotud veenivere võtmise ja kanüüli panemisega. Ma vist olen isegi siin blogis seda maininud.

Tunnistan endal kerget patoloogiat, kui ma näen väga heade veenidega inimest. Siis ma lasen kujutluspiltidel möllata - millise kanüüli ma paneks, kui ruttu ma punkteerikisn, kui kiiresti...

Oijahh, tean, et see võib kõlada imelikult.

Tean ja tunnistan, et perioodiliselt rikun kõiki üldkehtestatud norminõudeid. Häbenematult ja mõnuga. Sihilikult ja teadlikult.

Näiteks - silmatorkava büsti üks nuhtluseid on just selle silmatorkavus. Varjata ei anna, kinni ei seo, lamedaks ei litsu. Ja paraku saadavad meestepoolsed pilgud just ja ainult nii, et jutustades, vestelded, rääkides, kõneledes peatub nende ainitine pilk SEAL. Ja mina vaatlen magusalt naeratades nende võimalikke eendumisi....

ja ausaltöelda olles meeste suhtes seksistlik, ei meeldi neile mitte üks raas ja pilk pöördub üles ikka küll.....

Aga ma olen mina. Ja ma olengi ilmselt enamike meelest imelik. Kaugel normaalsuse piiridest. Pakkudes kaaskodanikele HASARTSET mõnu nägemaks vaeva minu liigitamise või minu väljaöeldud ahastamapanevate tõdede analüüsimiseks.

Hasardiga uude päeva.

Töö

Juba inimese sünd on töö. Vaevaline protsess, kus saavad haiget nii ema kui laps. Maimukese areng esimesel eluastal on töö. Suur koordineerimise oskus, lihaste pingutamine, uudishimu ärkamine. Masendav võitlus gaasivalude, hammastesügelemise ja tont teab veel millega.

Kui oma esimesel elupäeval suudab titt sulle fokuseerimata silmadega mingil määral otsa vaadata, siis esimesel sünnipäeval suudab seesama titt teha esimesed sammud üle toa.

Ema jaoks algab siis tõsine periood, sest senise hoidmise, potitamise ja lutitamise asemel tuleb hakata jälgima kappide, uste, asjade turavlist kinni/eemalolekut. Tuleb pidevalt liigutada, lihased teevad tööd.

Ning siis kõik vaevaliselt tulevad treeningud - kuidas potile, kuidas lusikaga süüa, kuidas kasutada tassi, kuidas pusserdada ennast riidesse, kuidas teha seda teist või kolmandat.

Laps kasvab. Läheb lasteaeda. Kosub kaelast ja olekult. Õpib iseseisvuma, teeb tööd.

Läheb kooli, õpib vastutust, teeb tööd.

Läheb erialalisse kooli. Omandab vastavalt võimetele, oskustele, teadmistele ning eeldustele sellise eriala, millega ta saab teha kuni kõrge eani TÖÖD.

Ning see on alles mäe laugjas nõlv.

Sest lisaks kõikidele õppeprotsessidele tuleb ka muu elu-olu tööga korralikuks muuta. Koristada, süüa teha, pesu pesta, maja remontida, muru niita, puid laduda, aeda kasta, autoga sõita, lugeda, korraldada, elada, töötada,töötada,töötada....

See on tegelikult leksikaalselt üsna naksakas sõna. Ütled töö ning kõik on kõigile selge. Kui töö siis töö. Samas puudub tal sünonüüm. Vähemalt ei suuda blogija küll ühtegi mõitslikku vastet välja tuua.

Ütled õpilastele, et homme on töö. valmistage sellest kuni selle teemani ette. Kui töö, siis töö.

Nüüdsel masu ajastul polegi enam mõttekas küsida, et kuidas sul TÖÖL läheb, vaid sootumaks teise nurga alt läheneda - kas sul TÖÖD on?

Vahel nii ja vahel naa. Kuidas kellelgi, sõltuvalt omandatud või omandamata jäänud erialast.

Aga lisaks sind toitvale-katvale toimekusele, tegutsed sa ju ka kodurindel.

Minu eilsed tööd nt - puude riita ladumine, õue korrastamine, tubade puhastus.

Ja ma tunnen ennast paganama hästi.