Milline võrratu aasta on tulemas!!!

Lugesin naisteka aastahoroskoopi - olen nende suhtes küll juba üsna ükskõikseks muutunud, kuid uudishimu ajendab - mis mind siis ees ootamas on?

Mang pani nii mitmes asjas mööda, vaatab, ehk on naisteka omal parem tulevik varuks. 

Tegin copy/paste ja loodan, et keegi ei tigetse.

Vähk

Alanud aastal on eeldusi kujuneda sarnaseks eelmisega. Kuna paljud Vähid olid möödunud aastaga rahul, annab see lootust, et tunne kestab ning elu pakub heldelt võimalusi saada tagasi seda, mida Vähid oma tarkuses ja lahkuses välja on jaganud. Olulisel kohal Vähi elus on sel aastal lapsed ja sõbrad, kellele ollakse valmis üha enam pühenduma.

Vananaistesuvi tuleb ilus nagu vanaaegsed maastikumaalid – kõik on tüüne, positiivne ja ergas.

Suhted. Talvetormide ajal ootad sina peatset kevadet. Küllalt tõenäoline on soov õitsvale aastaajale vastu sõita ehk soojale maale reisida. Kui oled suhtes, kujuneb sellest mesinädalate laadne ilus ettevõtmine, eriti siis, kui sa kaaslasega vaidlema ei vaevu. Ka üksi reisimine võib kaasa tuua romantilisi kogemusi.

Ent elu pakub lisaks hõrkudele rõõmudele ka komplitseeritumaid olukordi. Terve aasta tunned soovi proovida elu intiimsemates sfäärides midagi või kedagi uut. Afäär võib aga kergesti saada saatuslikuks senisele suhtele ja kogu ühiselt rajatud elule. Enne uue kaaslasega linade vahele hüppamist on vaja korraks järele mõelda.

Töö ja raha. Oled harjunud enesest palju andma ning jätkad samal lainel. Juba aasta esimeses kvartalis võib tekkida vajadus enesetäiendamiseks ning seda teed sa alati rõõmuga. Parimad tööajad ootavad sind kevadel, parimad investeerimiskuud aga sügisel. Siiski tuleb suuremate investeeringutega olla lausa paranoiliselt kontrolliv: lepingud võivad sisaldada mõnd tobedat klauslit.

Kevadine ettepanek muuta oma tööelu tasub võtta hoolikale kaalumisele. Ära lase end mõjutada ühelgi muul faktoril peale iseenda eelistuste ja tööõnne, sest rahaliselt võidad sa nii töökohta vahetades kui ka vanale püsima jäädes.

Ilu ja tervis. Üldiselt on su tervis hea ning iluga on lood veel paremad – kosmeetiku abi vajad vähe ja juuksed hoiavad üldiselt kenasti. Küll aga peaksid leidma aega väikeste tervisemurede väljaravimiseks, sest nii mõnigi pisiprobleem kipub süvenema või suisa krooniliseks muutuma.

Loo head suhted perearstiga ning konsulteeri temaga viiruste perioodil, et teada saada, kas eelistada looduslikku ravi või antibiootikume. Leia arst, keda usaldad, ja tee täpselt nii, nagu ta soovitab.
Horoskoobita võiksin ma täiesti eksida 😉

Teate - te ei ela maailmas üksi!!

Et inimene ennast pidi kõige enam armastama, see on üsna selge ja arusaadav, kuigi kaldun arvama, et emade ja laste puhul see päris nii pole (ja normaalselt mõtlevate isade korral ikka ka). 

Enesest tuleb lugu pidada ja austada ning lisaks saab näha minana ka teiste inimeste silme kaude, kuidas minad m e i e n a ühiskonnas eksisteerivad.

Mõistusega olevused aduvad tavaliselt ümbritsevalt adekvaatselt ning oskavad teiste inimestega arvestada: peavad kinni üldistest kokkulepetest nagu kellaaeg ja viisakus- ning eetikanormid; järgivad tööalaseid ja ka perekondlikke traditsioone ja kodukorda; reisil olles austavad kohalikku elu-olu etc, etc, etc

AGA...vähemalt minu piirkondlikus linnaruumis kohtasin ma eilse päeva jooksul mitut, vabandust ebameeldiva sõnakasutuse pärast - mölakat.

Hüva, mõistan, et mõnikord tekitab täiskasvanuks saamine tunde, et meri on põlvini ning nüüd võib segamatult suitsetada ja sinna juurde kuulata bluetooth kõlariga megainetut muusikat nii, et see kostab ka kahe kvartali kaugusele. Kui tähelepanu sai sellele juhitud, siis vastas noor mölakas, et: "Mis see sinu asi on?" 

Tehniliselt polegi ja päevasel ajal tõepoolest võib ta nn muusikat  just nii kuulata, aga kas inimlikul tasandil peaks mingi sisemine kompass tööle hakkama või ei - see on lihtsalt vale käitumine. Ja muidugi sinna juurde tõsiasi - keegi teine juuresolijatest suud lahti ei teinud, küll aga heitis kõõrdpilke nooruki suunas. Siiski nii palju mu sekkumine aitas, et nooruk enam muusikat kahe kvartali kaugusele kõlada ei lasknud, ühe kvartali kaugusele aga küll.

Ülekäigurada. Tahaksin üle minna, autod kõik seismas tõkkepuutaguses järjekorras ja üks keskealine naismölakas BMW maasturiga seisab kogu laiuses sebral. Räägib mobiiliga. Kapotile koputades kerib naismölakas akna alla ja küsib: "Kas sa ei mahu mööda või?" WTF???? 

Sõnasin naismölakale, et ta ei ela maailmas üksi ja arvestagu teistega. Naismölakas kibrutas kulmu. 

Vahel on töökoha juures nii, et hommikul, autojuhile makstes seisab mõni auto meie taga ja juba nad signaalitavad.  Siis küsin sama, mida naismölakaltki. Ühel korral tuututati mulle, kui ma muuseas taas BMW ette astusin, mis tahtis teepeenralt maha keerata ja mulle vastu põlveõnnalt õrnalt puudutas. WTF????

Ühesõnaga - inimesed, kes te olete avalikus ruumis, palun võtke vaevaks mõelda  tõiga üle - te ei liikle üksi, te ei kõnni ainukesena tänavatel, te pole ainsatena roolis, teil ainukesena pole õigus kuulata teile sobivat muusikat, teil ainukesena pole vaja kellaajaliselt tööle jõuda - on teisi inimesi ka ning asuge nüüd jälle nendega arvestama. 

Tulge oma enesekesksest mullist alla ja vaadake avatud silmadega ümberringi - me kõik soovime rahulikult ja turvaliselt elada, kui sellesse tuleb ka panustada. ISE panustada.

Markantne ühik aega

Tajudes kuupäevade ja numbrite kokkuleppelisust ning kiigates kasvõi enese harimiseks kalendritesse, selgub, et 1. september on kuradima mitmekülgne kuupäev.

Rändtuvide ja poolakate jaoks oli see kahtlemata üks kurb hetk - ühel puhul suri 01.09.1914 viimane rändtuvi isend ning teisel puhul, 1939. algas ametlikult  Poolale kallaletungiga II ms.

Samal kuupäeval on avatud riiklik viljasalv, avastatud asteroid, suletud teatrid, varieteed etc (arvake ära, millega seoses), sündinud ohtralt kunstnikke, majandustegelasi, kirjanikke; kaotatud õppemakse, alustatud segakoolide temaatikaid; tehtud riigipöördeid, avatud skulptuure; tehtud esimene vereülekanne ETC. 

Euroopas ja Aasias on see paljudes maades esimene koolipäev ning üldiselt üks tore teadmiste päev.

Enesele oli 1. september aastaid elevuse ja õppimisega seotud kuupäev, nüüd aga kindlasti askeldusterikas nii lapsevanema, klassijuhataja kui kolleegina.

Nagu alpinist, kes vaatab ootusrikkalt algavale tõusule ning tõdeb võimete, energiavarude, varustuse ning valmistatuse taset - kõik on OK.

PS: pildid veebist

Öiselt Tallinnas

Hiljuti lahkunud Hans Luige bioloogide igapäevaelust rääkivas "Keelatud viljas" on üks tegelane, kelle surm ja matused käivitavad sündmusteahela, milles on võrdväärselt kaalukad minevik ja olevik ning nendest otsustest ja leidudest koosneb ilmselt ka tulevik. Raamatu autor tunneb materjali, valdab erialaterminoloogiat, joonistab huvitavaid karaktereid ning originaalseid elusid just selle usutavusega, mida alati loomingus ootan. Sündmused vallandav tegelane, Janno Matteus, oleks reaalses elus olnud tuttav, kes lisab vürtsi ja värvi su ellu, kuid on kahtlemata ka veidi tüütu. Janno helistab südaöösel, umbes kuu enne infarkti oma noorpõlvesõbrale Ardile ja kutsub tolle kahe õe juurde pidutsema. Ardi keeldub ning mõtleb: "/.../Küllap mees oli hüpleval kõnnakul ringi peale teinud tuttavaile ja tundmatuile baaridele, enne kui nende õekeste jurde ankrusse jäi. Ainult parandamatu võrukale Vedru võis sedasi pea ees elulainetesse sukelduda./.../" (Luik 1989: 69)
Eile tuli eneselgi ette elulainetesse sukeldumist ja seda seiklusterohkelt. Tuleb tõdeda, et P on ülimalt kaasatulev  ja -mõtlev ning sotsiaalne - me õhtu algas Vabaduse väljakult alguses natuke veninud, aga siis hoo sisse saanud KuKus. Pisut liiga 80.ndate muusika, väga hästi tembitud joogid ning puuritantsijalikult hööritavad noored naised; mõned puusapidised kokkupõrked lapsevanematega...

Ühel hetkel on vaja õhku (kui tore, et baarid-pubid-klubid suitsuvabad on!!) ning erakordselt soojas öös keenud melu kesklinna tänavatelt tõid huvitavaid elamusi. 

Nagu näiteks viimase kolme päeva sees naistest lahku läinud mehed, kellest ühele pidin esmaabi pakkuma ning teine, kes P-le katkematult külge löönud Elioni itimees, juttu jäi rääkima. Woodstock, mis ei hiilanud puhtusega; X-baar, mille ees ja sees oli inimesi hulgaliselt; Jaani kiriku seina ääres ühemõtteliselt kükitav mees; Musta Puudli juures ühemõtteliselt käputav mees; esiti inglise keeles kõnelenud isikud, aga seejärel selgunud, et tegemist on eestlastega, kellega tekkis dialoog eenduste baasil. 

Kitarrimängijad kõnniteel, välkariküsijad jumal teab mis baari ees.

Saksakeelsed noormehed keskpäevaselt täis Mcdonaldsis, kes olid üllatunud mu saksa keele oskusest. 

Viru tänav, avatud lillepoed, lõbusad salgad, hamburger Musumäe hämaruses, varahommikune taksosõit koju.
Öiselt Tallinna mekkinu...

Kuidas kirjutada linna

Selline poolfilosoofiline nägemus ja tunnetus oma kodulinnast, kuidas teda näha ja kuulda ning kuidas teda enese jaoks kirjutada.

Tasub vaadata ümbritsevat ja püüda seda hetke, mida näed. Igat hetke, mida sa näed. 

Nüganen ütles "Kontaktis" kunagi, et ta ei mõtle selle peale igapäevaselt, et ta töötab tegelikult ühes huvitavamas teatris (asukoha ja lavavõimalusi silmas pidades, inimesed, tükid, kollektiiv ja õhkkond on midagi muud hetkel, pidas silmas just hoonet ja sellest hõõguvat atmosfääri) ning ka tallinlasena ei mõtle just pidevalt, kui vahva see koht tegelikult on.  Aga lahe linn. Tõesti.

Paisates pisut pilte pinnale.

Nelikümmend ja üks

Häbitundeta - täpselt nii palju on aastaid. 41.....

Mõtlesin läheneda veidi teistpidi sellele numbrile - missuguseid paragraafe meie seadusandluses leidub, mis vastavad numbrile 41. 
Kusjuures oleme poegadega omamoodi numbriliselt vastavuses - neil täitub 14 minu 41 vastu.

Niisiis valik erinevate seaduste paragraafidest: 

*Eesti Vabariigi põhiseadus

§ 41.   Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma.

  Veendumustega ei saa vabandada õiguserikkumist.

  Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele.

*Töölepingu seadus

§ 41. Töötaja andmed

(1) Töötajal on õigus tutvuda tema kohta kogutavate andmetega ja nõuda tegelikkusele mittevastavate andmete kõrvaldamist või parandamist.

(2) Tööandja peab tagama töötaja isikuandmete töötlemise vastavalt isikuandmete kaitse seadusele.

*Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus

§ 41.  Vabariigi Valimiskomisjoni protest

 (1) Vabariigi Valimiskomisjon esitab Riigikohtule protesti valla või linna valimiskomisjoni otsuse tühistamiseks osas, millega registreeriti isik kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks, kui on ilmnenud, et see volikogu liige ei vasta kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse nõuetele.

 (2) Protest peab olema põhistatud ja sellele tuleb lisada protesti aluseks olevad dokumendid.

*Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

§ 41. Õpetamise põhimõtted

Õpetamine peab olema isiksusekeskne, lähtuma sugupoolte erinevusest ning rajanema õpilaste edusammude tunnustamisel.
Ning lisaks õnnitlused kõikidele nendele inimestele, kes täna minuga seda toredat päeva jagavad (meid peaks olema kokku umbes 3000 inimest). 

21. sajandi identifitseerimisvõimalused

Praeguses võimalikult sooneutraalses ja kõike lubavas ühiskonnas ei teagi kohe kuhu minna ja kuidas olla, sest vaatamata näilisele valikuvõimalusele ja liberaalsele suhtumisele kõigesse, kõike ja kõikidesse, siis kargas minusugusel küünikul kulm juuksepiirile, kui tekkis ühiskondlik debatt teemal, et ükskemad on tegelikult sisuliselt poolikute perekondade emotsionaalset taaka tootvate isikutena allapoole igasugust arvestust. 
Sest me ikkagi ei oska peret hoida ja põhimõtteliselt, kui oleks üksikemade 
des(k)imatsioon (ma ei tea, kas see sõna eesti keeles on olemas - vähemalt sõnastikest ei leidnud) ja võrdlemisi avalikult, siis peaksid kõik osapooled enam-vähem rahulikud olema.

Mis mõttes ei oska peret hoida? Hallo - ma ju hoiangi pere toimivana....

Aga üllatas võrdlemisi negatiivselt, et ikka veel on 21. sajandil ainuvõimalused mees+naine+laps(ed) pere defineerimiseks, muud nüansid lihtsalt ei tule kõne allagi.

Aga kas ikka on tingimata nii?

Tujutõstvad apelsinid

Kevad on mu jaoks viimased aastad olnud alati keeruliste mälestuste aeg, aga... on üks viis, kuidas saab kasvõi hetkeks tusatuju eemale lükata. 

Selleks on kahe klipi vaatamine komineerituna meenutustest, mis käsitlevad commedia dell'arte stiilis  nüüdseks juba paljude mälestustes unustuste hõlma vajunud "Armastust kolme apelsini vastu".

Minu jaoks pole ununenud, sest käisin seda kunagi kaks korda vaatamas ning tegin antud näidendi abil selgeks 16. sajandi teatri arengud nii 6. kui 10. klassile. 

Dialoog kivaloopimise, kuulsaks saamise, nõela juustesse panemise ning tuvikeseks muutumise ümber on  tõesti tusapeletava toimega. 

Et muinasjutud on kunagi rahvasuus liikunud lood ning mingil hetkel muutunud suuremaks osaks kultuurist ja kirjandusest - seda vist ikka teatakse. Vahemeremaade muinasjutu parodeeriv töötlus eestlasliku vürtsikusega (!!?) on tegelikult tänaseni üks huvitavamaid teatrikogemusi olnud. 

Lihtsalt põnev. Ilmselt 90. alguse eklektiline ja hüsteeriline uude ajastusse sisse elamine kõige oma rahavahetuste, kordade, seaduste, uuenduste ja kappavate tõusude ning mõõnadega on mõjutanud nostalgilisi niite selliselt, et mäletan tänaseni naerupisaraid, laiali aetud silmameiki ning kooliõdedega korduvalt killutatud vahetunde. Ükskord me jäimegi minu mälu põhjal anatoomia loengutesse minemata, sest istusime sööklas ja naersime etenduse ning muude paroodiate üle.

Igatahes on hea vahel mälestusi lehitseda ja tuju tõsta. Isegi kui selleks on apelsinid. 
Teatrirahvastele tervitusi!!!

_______________________________________

Pildid veebised

Loobiks taldrikuid...

Vahel tuksatab minus ammuste esivanemate pöörane veri ja ma tahaksin nõusid lõhkuda.  Sest:

* ei soovita/viitsita/taheta õppida

*leitakse endale suunatud tegevusi/sõnu, mis tekitavad kelleski pahameelt ning näpud osutavad mulle (muide - näpuga mulle näidates on kolm sõrme suunatud osutaja enda poole. Kui ei usu proovige järele)

*mängitakse arvutimänge valel ajal, vales kohas

*kedagi veetakse jalgupidi tolmustel põrandatel

ETC, ETC, ETC.

Naljaga läheneda ei aita, sanktsioone rakendada ei tohi, midagi öelda ei või. 

Veidral kombel olen pärast vanemate lahkumist muutunud veelgi otsesemaks ning ka kõigutamatuks (see pole hea märk, aga vist on seotud tõigaga, et mul pole ema ega isa ega meest, kes minu kaitseks vajadusel välja astuks. Mul pole kunagi olnud probleeme elus hakkama saamise, pealehakkamise ja julgusega, aga nüüd on mingi omamoodi seestumine, mida võib vist sõnastada mittekaunikõlaliselt - ei koti) 

Ma olen oma iseloomuga kursis, ma tean nõrkusi, tean tugevusi, aga ikkagi, ma loobiks vahel taldrikuid nagu kreeka pulmas....

Esimene mälestus

Kaua aega arvasin, et minu mällu aeg-ajalt kerkiv  pilt minust roosas kleidikeses uksel seismas ja külalisi vaatamas on kellegi jutu sees poetatud killuke, aga ükskord ma süvenesin sellesse hetke ning mäletan, kuidas ema madala sahtli kohale kummardus ja sealt vist laudlina võttis, mäletan, kuidas tuul kardinat liigutas. 

Silme ette kerkisid ka pildid sellest toast, mida vaatasin. Kord küsisin emalt, mis mälestus see olla võiks ja selgus, et tõenäoliselt viskab ajasügavus mulle ette mingit hetke aastaseks saamisest. Me kolisime sealt varsti minema ning fotosid sünnikodust mul pole, järelikult ei saanud ma kuidagi mingit muud nägemust enda ajju genereerida. 

Esimene 'mina' identiftseerimine oli kolmeselt - seisan kolmepoolse peegli ees, ema on mulle pähe pununud patsid ja ma hoian uue põllesiilusid valla ning imetlen ennast peeglist.

Pärast seda hetke ma ilmselt olen tajunud ümbritsevat 'mina'-silmadega ja märkan maailma enese ümber. 

Mälestused on... mitmekihilised ja tegelikult väga põnevad.

___________________________________________________

NB:   kasutatud fotomaterjal on saadud internetiavarustest, aga minupoolselt töödeldud.

40 tuleb

Hmm, omal ajal mõtlesin umbes nii: "40 - see on juba sisuliselt rauk." 

Nüüd on kohe-kohe see arv endale kätte jõudnud ning üllatab küll, kui kiiresti siia jõudsin. Mitte ehmatades ega ahastades - ma ilmselt pole üks neid naisi, kes kogu oma karjääri ja edu ja elu kõige laiemas plaanis on rajanud nooreks olemisele. 

Tõsi ta on, et noorus on möödas. Selle tõdemuseni jõudsin ma üsna veidralt. Minuga kirjutas üks 25-aastane noormees. Tahtis tutvuda ja teda EI SEGANUD meie vanusevahe. Minul kulm juuksepiiril. TEDA ei segavat. Aga mind? Viitasin kuulutuses märgitud vanusepiirile. Tema ikka ajab oma joru, et ei, tema ei lase heidutada etc. 

Küsisin, mida sa tegid riigipöörde  ajal? Tükk aega vaikust ja siis tuli vastuseks, et sündis siis. Mina seepeale, et no vot.  Sina sündisid, mina võtsin sellest noore teismelisena osa. Pärast enam ei kirjutanud.

Teine hetk saabus siis, kui vaatasime õpilastega "August 1991". Õpilased palusid vahepeal kommenteerida sündmusi ja küsisid, mida mina mäletan. Jälle huvitav hetk. 

Kummaline, eks ole? 

Emaemaema oli 40. saades üle elanud seitse sünnitust, esimese ilmasõja ja vabariigi välja kuulutamise; isaemaema - nojah, see naine vääriks täiesti omaette peatükki. 

Emaemal oli 40. saades üle elatud leseks jäämine, poja matmine, kahe venna hukk, teine ilmasõda, kolhoosiesinaiseks olemine,  ja minu ema napilt neljase plikatirtsuna ilma vaatamas. Isaemal umbes sama, selle vahega, et tema lapsi matma ei pidanud, kuid minu isa samuti neljase poisiklutina kodukoha raudteed ja alevielu uudistamas.

Emal olid selles vanuses täisealised lapsed ja kunstipoe avamine käsil. 

Mina ise, oijahh....ema maetud, neli haridust olemas, kaks poega, maja, aed, looming, töö ja esimene isiklik kass ning .... surivoodil olev isa. Tjahh, seda ma poleks muidugi osanud ette arvata kõige julmemas unenäos ka mitte, kuid vahest teine kord, teine kord...

Elu teeb oma kummalisi pöördeid ja nükkeid. Meist olenemata ja luba küsimata. 

Paiskab siia ilma ja jääb vaatama, et noh, kas ujud pinnale?

Seni olen veel ujunud, kuigi vahel tahaks ainult olla ja mitte millegagi tegeleda, kuid nii ei saa. 

40-lt lihtsalt tuleb olla tegus ja ärgas ja vilgas. 

Muide meie naaberrahval oli mingis filmis ju ütelus: "Neljakümneselt elu alles hakkab."

Vaatame. 

Suurkujusid kadestades

Rahvusvahelisel veredoonorluse päeval, mida tähistatakse Austria biokeemiku ja arstiteadlase, veregruppide ja polioviiruse avastaja Karl Landsteineri auks, tulevad pähe mõtted nendest suurtest meestest ja naistest, kes tõesti on panustanud midagi sellist maailma hüvangusse, et panustatu kasutegur paneb kadedusest ohkama. 

Kui vahva oleks olla see isik, kelle kohta öeldaks:"ruumi läks see ja see ning sealt ruumist astus välja SEE ja SEE"  Tõsiselt olen imetlenud Marie Curied; Newtonit; Descartesi, kuulsat väepealikku Garibaldit; kosmoloogiasse panuse andnud Galileo Galileid; õenduse suurkuju Nightingale ja kõiki neid teisi, kelle elud põimuvad ajalooannaalidega. 

Kuna mina selliste leebete ja pehmete valdade peal valitsen, siis silmapaitsvate avastustega ma maailma tõenäoliselt ei murra ka, aga lootust SUUREKS saada on alati, looming pakub kahtlemata suuri võimalusi ning mulle meeldib asjade juures see, et ma kõike tänast olen ISE saavutanud. (sest mitmete suurkujude seas on ikkagi massiliselt ka minu kolleege). Siit aga edasi.

Hiljuti oli üks põnev üritus. Minu kõige esimese diplomi omandamisest (vanamoelise nimega meditsiiniõde) möödus 20 aastat. 

Meil on olnud kokkutulek 10 ja 15 aastat pärast lõpetamist, aga ülla-üllana märkasin ma kunagiste kursakaaslaste juttudes palju vilksatamas sõnu 'üldse' ja 'ei mäleta' - nad ei viinud kuidagi juhtmeid õigesse seina, et me oelme kokku saanud. Mind ja minu eideetilist mälu küll (v aa nimede osas, aga vaatan, et mälu hakkab tagasi tulema ka selles vallas) - ma võisin isegi seda öelda, mis kellegi seal ja seal selgas ja jalgas oli olnud...

No hüva -  meenutasime vanu aegu, rääkisime lastest ja meestest, sai naljagi tehtud, sõime ja jõime, vahepeal muutusime teravaks, siis jälle leebusime  - ikkagi palju aastaid sai vehitud loengutesse ja praktikatele ja pittu ja tutvumisõhtutele.

Umbses ruumis ajas janutama ning ma kahtlustasin, et veiniklaasist rüüpab lisaks minule ka keegi. Riesling mekkis ja istus hästi. Kuskil juba pimenevas õhtus tekkis mõte Ennu ratast külastada, aga alalhoidlike perenaistena olime lauale  liigselt tellitud toidust endale valged toidukarbid nikerdanud ja sellega vist peole ei lähe (kuigi me kunagi E-ga kinos karbitäit restost tellitud pelmeene sõime)...

Nii saabusin ma siis pisut svipsus ja napsus koju ja heitsin magama, lootuses, et järgmine päev magan kenasti ja pikalt ennast välja, sest ikkagi ju puhkus ja puha. 

Ärkasin ma kolme tunni pärast ning asusin energiliselt tegutsema. Igatahes kui L helistas ja ütles, et toob pojad kuskil päeva peale koju, oli minul korraldatud külmik, tehtud toormoos, kasitud köök ja ennastki, sest ... terve ülejäänud päeva viibisid minu juures kõik enam-vähem ja suuremal või vähemal määral lähedased inimesed: tuli A (ta on Eestis ja väidetavalt minu pärast), tuli sõber-kolleeg L-L ja siis tuli minu L ja pojad ka ja me istusime ja naersime ja olime rõõmsad ja õnnelikud ja üldse kujunes sellest kõigest üks vahva päev, kui ma kenas pohmeluses (päike liiga ere) toredatest inimestest ümbritsetuna tundisin ennast suurkujuna - tõesti, varsti võib avaneda hetk, kus ma adun, et ma olen vanemateta, kuid mul on väga vahvad sõbrad ja ma loodan, et see jääbki nii. Ning nende armastusest ümbritsetuna ei ole ma nii ripakil-sorakil, kui ematuna elades...

Aga tegelikkuses oleme me kõik suurkujud, kui tühised ja pinnapealsed meie elud-olud ja tegemised ka ei tunduks.

Kõikidele kaimudele ja 'Sirly' vormidele - head nimepäeva!

Enesele ei sobiks ilmselt õnne soovida, kuid nimepäev on ka üpris oluline asi inimese jaoks, sest me ju hakkame üpris ruttu korduvalt kuuldavale ja emapoolse naeratuse saatel lausutava häälikukombinatsiooni poole koogama. 

Ja ema pidi võitlema mu nime välja, sest talle ei tahetud lubada sellist võõrapärast nimevormi - ikkagi oli ju vene aeg ja ohh seda hädakest, eks?

Etümoloogiliselt on asi vist sedasi:

English place name form Old English scīr ‎(“county”) + lēah ‎(“meadow”). More at shire, leigh.

Et otseselt tõlkides annab vaste maakonna luht...

Aga eks guuglit oskab igaüks kasutada ja leida, mida vaja.

Olgu siis Sirlydel tänasel lastekaitsepäeval ohtralt mõnu ja rrohkelt rõõmu.

Mina pean eksamitöid parandama ses lõõskavas suves, mis näib olevat kestnud juba terve kuu...

Kaubakeskuses parimal ajal

Nimekirjastatud perevarustajana olen ammu tähele pannud, et parim aeg erinevate keskuste külastamisekss on reede hommikul enne kahtteist ja teisipäeviti enne lõunat..

Miks?

Reedega on see teema, et nädalavahetus algamas, inimesed tulevad endal kärusid täitma ja välja pannakse värsked kaubad. Valik on suur. Erinevatel poekettidel on erinevatel toodetel head hinnad.

Teisipäeval on kauplused tühjad, inimesed enamasti tööl, tooted on head. Vähemalt siis, kui ma olen poes käinud.

Kuna ma aga igasugust ostlemist ei talu (erandid on tööriistakauplused ja raamatupoed), siis teen seda rangelt nimekirja alusel. Enne kontrollin kodus kõik kapid, sahtlid ja varud üle ning reastan ostud.

Poes jälgin kilo- ja liitrihindu. Majapidamispaberitel arvestan isegi jooksva meetri hinna välja ja näen, millal ma missugust kokkuhoidu saavutan. Söön eelnevalt kõhu täis, et ei tekiks ihaostusid.

Aga...kõige kohutavam on käia Kristiine keskuses kell kuus õhtul.... jeerum, et siis jookseb kuul kokku ja see ümbritsevate inimeste paine ajab nutma ja naerma. Kuid... vahel lihtsalt ei saa teisti.

Pojal läksid saapad katki. Enne palgapäeva. Oehh...

Õnneks sattusin kohe sobivatele jalatsitele. Sellega sai ühe kuluartikli jälle ära miinustatud.

Aga need sabad, mis pea puuviljalettideni vooklesid...

Tõttavad, käratsevad, pahurad inimesed. Üks prouakene hakkas mind takka kiirustama, kui ma oma varustusoperatsiooni täites kaupu nelja kotti laadisin.

Õnneks olen ma õppinud selle ära - mina elan ikkagi oma rütmis ja ei loobi asju kotti pelgalt seetõttu, et kellegi pahane silmapaar tüütult laupa ja kaupa puurib.

Kuid kella kuuest linna ilmselt ühes käidavamas kaubakeskuses olla..Ma olen väsinud. Tõeliselt väsinud. Ostlemisest.

Kummitus või?

Ma olen realist. Müstika, esoteerika, paranormaalsused, ufod, maailmalõpp, lumeinimesed, jumalused, maagia - need on midagi, millest kuulates saab  fantaasiat ergutada, kuid suhtuda ülima skepsisega.

Aga täna öösel - no ma ei tea, riiulist välja kallutuvad raamatud, aina avanevad uksed, tunne, nagu kõnniks toas pikad valged inimesed...

Ja ärgates on  uimane olla...

Kas pärast surmateemalise raamatu kirjutamist otsustasid esivanemate hinged tulla tänama?

Või üldse - mis kurat see küll oli?

Jäisest stuuporist välja

Imelikult unikaalse konstruktsiooniga inimesel on vaja väga väikest tõuget, et alustada sisemist mässu enda vastu.

Üks pilguheit peeglisse ja tõuseb küsimus - kas ma olen siis nii tahtetu, et üks mõneleheküljeline tekst pole teostatav?

Pisut enesesõimu, mõned kiitused ja nii ta läheb..

On võimalik ennast vaimselt jäätunud seestumisest välja raputada. Ja imelik, et see kordub igal sügisel. Ikka ja jälle, ikka ja jälle. 

Sulaselge hommikuinimene

Lapsena juba imestasid emapoolsed vanavanemad, et mis see nüüd ometigi on - lapsed saavad maal kaua värskes õhus magada, aga see tirts näed tuleb pool viis lauda manu. Ilmselt meeldis mulle juba lapsena midagi selles hommikuses karskes vaikuses.

Igatahes tunnen ma ennast pärast võimlemist ja pesu kohvi juues reipalt ja mõnusalt ning olen valmis tegutsema - saadan kirju, maksan arveid, koostan  PP-d, täidan blobi.

Selles on midagi jahmatavalt imetabamatut - selles varajases ajavihus.

See vaikus ja päevane puutumatus.

Habras päikesetõus, inimtühjad tänavad.

Veel harjumatult puhtana tunduv niiske sügisõhk.

Hommikul võib vaadata päevale lootusrikkalt - veel ei tea, mida päev toob, veel ei tea, kuidas kulgevad loengud või arstilkäik, kuidas istub õmbleja juures püksipaar ja pluus.

Veel ei tea, kas homne PP õnnestub, kas sukkpüksid jäävad terveks, ega pojad halba hinnet ei saa.

Arahnofoobia täiesti uus aste

Sünnipäraselt julge suhtlejana olen ma varemgi maininud ühte oma suurimat hirmu - ämblikud.

Kuidas sellest üle olla, ma ei suuda enam. Ma olen püüdnud mõelda neid väikesteks ja süütuteks ja mitte nii hirmsasti pikkade jalgadega sibavateks olenditeks, aga..

eile õhtul oli maja haudvaikne. Nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas liiv palkseinte vahel voolas. Nii vaikne, et ma kuulsin, kuidas puu otsast kuivanud lehed vaikselt katusele sahisesid ja siis kuulsin ma veel ühte imelikku heli - kellegi vaikselt sebivaid jalgu põrandal.

Lühinägelikuna ja kaelasirutavana üritasin ma mõelda, kas see on üks neid hiirepere jõmpsikaid - aga oma kohkumuseks - see oli suur, priske ja rammus ja jõle ämblik, kes vaibast puutumata põrandapinda oma jubedate jäsemetega puutus.

Ma tean, et peaks olema auasjaks olla sellest üle - pimedus, kõrgus, kinnised ruumid, maod ja veri ei kõiguta mind, aga sisuliselt laialiastutav kaheksajalgik paneb mul peopesad higiseks tõmbuma, hingeldama, suu kuivama, ja jätab lambi põlema, sest ma ei oleks mitte tahtnud näha teda kusagil enda lähedal turritamas.

Lähedased ütlevad, et peaksin arsti juurde pöörduma.

Arahnofoobia on nii irreaalne, kuid samas üks põlisemaid hirme inimesel - minu meelisajast - ürgajast pärit. See on mitteteadvustatud mälestus kunagsitest mürgistest elukatest.

Ma ei saa isegi fotosid neist näha. "Loomade elus" ei suuda ma pöörata neid lehti, kus kõigusoojased lülijalad seisavad.

 

Mõttelaiskus

Kui inimene ei viitsi, ei suuda, ei taha ega oska mõelda, siis on see üks väga ebameeldiv asi.

Kuidas peaks käituma ühes või teises küsimuses, kuidas peaks haritust kandma üle inimsuhetesse, kuidas suudaks inimene interdistsiplinaarset mõtlemist endale vastuvõetavaks teha?

Esemetel oleks toimiv mälu....

Asjad meie ümber kestavad inimesest tihtipeale kauem.  Muusemites oleme näinud üle saja-aastaseid muusikariistu, käsikirju, rõivaid, nõusid, mööblit, raamatuid, kirjutusvahendeid, automobiile etc, etc.

Ja nendega kõikidega käib kaasas oma lugu.

Kuid mõelda vaid kui oskaks seda keelt, mida esemed meie ümber räägivad. Nende saamislugu, omanikuni jõudmise lugu, hävimise lugu.

Kas valmiti tehases - suurtel lintidel, ühesugustena või hoopiski käsitöölise laualt tulnuna?

Kas osteti, kingiti, vahetati?

Kas asja on osatud hoida, on teda hooldatud?

Ja ilmselt asjad rändavad ning seiklevad. Nt minu sinine kohvitermos.

Oli üritus, kus õde nõustas linnarahvast. Minul oli kaasas minu sinine kohvitermos - ostetud veel ema eluajal. Ja ühtäkki teda enam seal telgis polnud. Neetud, narkarid, kisrusin, pooliku kohviga termose panevad pihta. Aga siis...sain selle eile ootamatult kätte. Selgus et oli ühe organiseerija autosse sattunud.

Teab kuhu mu termos rändas, kus käis ja mida tundis...