Eeltalvine

Pimeduse trööstiks võib mingil määral lugeda lumetulekut, aga samas ei tee ta mind just ülearu õnnelikuks - lume lükkamine, märgsus, paksud riided, ilmastikule vastavad ja mitte minu jalatsid, kuigi - õhk on puhas. Tõsiselt - liigvarane talv on toonud sopsu värskust igasse päeva.

Vanaeestlane ootas külmemat perioodi, sest teed muutusid läbitavateks. Tõenäoliselt vaatas ta mõtlikult üle kõik saed ja kirved, laasimisriistad ja liimeistrid ning rehkendas, palju aega läheb metsa langetamisele, palju vaja korjata hagu, et kütta soojemaks kambrit, kus perega elati. Nüüdiselu on hõlpsam, virisen ju pelgalt saabaste üle...

Põnev on aga teada, et 525 aastat tagasi randus Columbus  maatükil, mille nimetas Isla Juanaks ja meie teame seda kohta kaartidelt Kuubana; 131 aastat tagasi avati Vabadussammas; 88 aastat tagasi kukkus Wall Streetil kokku börs ja algas maailma suurimaid majanduskriise; 78 aastat tagasi otsustati soomlastelt valitusese korraldusel likvideerida kõik kohvitagavarad (mina oleksin igatahes kuri olnud) ning 37 aastat tagasi kirjutati "40 kiri"; kolm aastat tagasi aga olid osad meist vapustatud külmaverelisest koolitulistamisest Viljandis.

Veider, kuidas minevik ulatub üle ajavagude ning ühendab sealseid sündmusi tänasesse tundi....

50 aastat augustiorkaanist

Aastakäigud hiljem sündinud, kuid mäletan
vanemate inimeste jutte, et küll tookord oli hirmus räsu.

Esimest korda teadvustatult kuulsin ma orkaanimälestusi tädi ja tädimehe 20. pulma-aastapäeval, kui ema ja ema õde meenutasid, kuidas elektripostid olnud pikali ja Vääna jahilossis, kus nende pulmapidu toimunud, oli kõik küünlavalgel ning muusikat tehti kellegi kitarril ja lõõtsal. Et oli jahe ilm, aga väga meeldejäänud pulmapidu.

Orkaani temaatika tuli esile kolmes Teet Kallase loos: kahes lühijutus ja "Nigulistes". Seal häirib metsapagenduses lahkuminekut põdevat Tomi laastatud mets väga: "/.../Aga tegelikult ei elanud Tom lihtsat, rahulikku ja rustikaalset elu. Ta ei tundnud ennast laastatud ja rüvetatud metsas hästi, ta närvid olid pingul./.../" (Kallas 1990: 122)

Tean, et Järve metsade männid on seetõttu viltused, et need näitavad tookord vilisenud tuulesuunda.

Reaalis töötasin koos kunagi keemikuga, kes jutustas, kuidas ta Tuljakus tegi diplomieelset praktikat ning kuidas nad vees sumpasid ja üksteisest kinni hoides liikusid - muidu polnud võimalik kuidagi olla. Olid koos õhes abiruumis istunud ja kiljunud rajuga võidu

Kusagilt olen lugenud mingit kirjeldus, kuidas üks taksojuht selle rajuga klienti vedas  teisest linnast ning kuidas klient tagaistmel lõugas, kui taksojuht kurve võttes  eest kihutas raginal langevatel puudel ja veeiilidest läbi tuiskas.

2005. aasta jaanuaris olnud torm tundus üpris võimas, kuigi polnud vist ikkagi see...
Ning augstiorkaani väärikal 50. sünnipäeval täitub mu blogil 1000. sissekanne.

Vihmatarve

Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. 

Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda. Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni.

Nii ütleb vikipeedia vihma kohta.

Lisaks on vihmal veel selline veidralt romantiseeriv efekt juures. Osades tundefilmides on enamasti  murtud südame hetk, kus naine või mees kõnnib vihmasajus ning tema sorgus olek on korreltasioonis südame veritsevate haavadega.

Või armastajad suudlevad vihmas. Ühes sarjas oli kunagi lausa nii, et peategelane naine ja tema armuke kopuleerusid esimest korda vihmases metsas, puude all, pimeduses.

Andreas Jallak Paul Kuusbergi "Vihmapiiskades" mõtiskleb voodis infarktihaigena lebades oma elu üle järele ning teosest tuleb välja moodsate aegade inimese viga - tal pole enam aega kuulata vihmasadu.

Gene Kelly hullas vees ja laulis vihmas. 

Niisiis - vihma saab võtta kui puhkajale segajat ning saab võtta kui põlluharijale kasulikku ning saab võtta kui osa loodusest, mis on olemas ning lisab väikese annuse vedelat särstu. 

Lepitus ja võim

Missugune võis olla ilma täna, täpselt 300 aastat tagasi, kui Inglise kuningas George I Thamesi jõel oma vee alusel meeldivat päeva veetis ning Händeli     "Vee muusika" esmaettekannet kuulas?

Väidetavalt olla see esmaesitus kuningale ja tema külalistele mõjunud lepitavalt, kuid mille või kelle suhtes? 

Perioodiliselt üritades Inglismaa ajaloost sotti saada (no kasvõi nt selleks, et kirjanduses mingit süstemaatilist tausta põlualustest või pilkavatest sulemeistritest endale luua ja seda siis laiali jagada), jäävad silma keerulised abielud, hukkamised, usulahknevused, troonipärimisõigused, valitsevad majad ja dünastiad,  (kusjuures tagasihoidliku kõrvaltvaatajana jääb silma, et pikaajalise stabiilsuse oma valitsemisperioodidel on taganud naised - Elizabeth I (40 aastat)  ja II  (65 aastat) ning Victoria (63 aastat) või noh, vähemalt näiliselt on enam-vähem nii, mingi märgi igatahes on naised endast ajalukku jätnud) etc ja mille nimel - selleks et saada   VÕIMU.

Mille aga annab võim? Kohustused, vastutuse, autoriteedi ning kahtlemata oskuse kõike diplomaatiliselt kasutada, aga kas see tänapäeval on nii?

Märjast asfaldist

Mistahes meele puudumine inimesel on tõenäoliselt vägagi kurnav, kuid teades inimese adapteerumisvõimeid ja teiste meelte teravnemist, kuna üks ellujäämiseks vajalik teatud liiki aistingute vastuvõtu ja eristamise võime on puudulik, siis võib arvata, et miski võib muutuda.

Lõhnad, maitsed, helid, puudutused, kõik nägemisega seotu annab inimesele kõike eluks vajalikku ning olemuslikku. 

Kõik need  meie aistingutest ja seejärel tajudest koosnev välismaailm (ma tänan taevast, et inimesel on olemas see mingi kattekile vms kusagil sisekõrvas, mis hoiab ära organismist endast tulevate tuksumiste, voolamiste, kahinate, mürinate, ragisemiste jms pideva jõudmise inimteadvusesse ja kujutan ette, et ilmselt on nii  mõnigi inimene hulluks tembeldatud, kuna ta kuulis kõiki hääli enda seest) kõlab vahel, aga ka vahel mitte.

Väga ebameeldivaid helisid on ka, neid ma ei taha üldsegi mitte loetleda, aga üks  ajab mind alati suisa marru - märja asfaldi heli. 

See viitab üheselt lögale, vihmale vms ja ma tõesti põlgan seda pagana märgust, mis ilmselt siis kohe saabumas on.

Põlgan, põlgan, põlgan!!!

Udu, udu, udu, uttu etc,etc.....

Udu on vahetult aluspinna kohal heljuvate veepiiskade, harvemini jääkristallide või mõlemate kogum, mis vähendab nähtavust väiksemaks kui 1 km. Udu tekib siis, kui õhu suhteline niiskus on 100%. Udupiisad moodustuvad, kui veeaur kondenseerub kondensatsioonituumakestele.Eestis on keskmiselt 50...70 päeva aastas, mil esineb udu. Kõige harvem esineb seda mai ja juunikuus.Rannikul esineb udu harvem kui sisemaal.

Udu vähendab vahemaid, mille piires on võimalik esemeid selgelt näha (nähtavus), ning on seetõttu ohtlik liiklejatele.

/wikipeedia/

Lisaks ilmastikunähtusele on udu üks kuradima sünge asi.

Meenuvad igasugused kriminullid ja Inglismaa ühes oma soode ja niiske kliimaga.

Ja niiskuse toob see kohe kindlasti liigestesse.

Kui vihma muudkui kallab ja kallab

Hall on taevas ja must on maa. Sajab ja sajab ja sajab ja sajab. Lõpmata.

Kahju kohe. Tavaliselt on sellel ajal olnud parimatest parimad rannailmad.

Vihm

Vihm on vedel sadu, vastandina mittevedelatele sademetele nagu lumi, rahe ja lobjakas.Vihma tekkeks on vaja, et paksus atmosfäärikihis maapinna lähedal ületaks temperatuur vee sulamispunkti. Planeedil Maa on vihm atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumine veetilkadeks, mis on piisavalt rasked, et kukkuda ning sageli ka maapinnale jõuda. Õhu küllastumiseni, mis on vajalik vihmaks, võivad viia kaks tõenäoliselt koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku. 
Virga ehk sajujooned on sadu, mis hakkab maa suunas langema, kuid aurustub enne maapinnale jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda.
Sademed moodustuvad, kui veetilgad pilves põrkuvad omavahel või jääkristallidega. Vihmapiiskade suurus varieerub lamedatest, pannkoogilaadsetest suurtest tilkadest väikeste kerakujuliste tilkadeni. Vihma peamine tekkemeetod on õhuniiskuse liikumine kolmemõõtmelistes temperatuuri- ja niiskuskontrasti tsoonides, mida tuntakse ilmafrontide nime all. Kui on piisavalt niiskust, mis liigub ülespoole, langeb sadu konvektsioonipilvedest (milles on tugev liikumine ülespoole) nagu rünksajupilved (cumulonimbus; äikesetormid), mis võivad moodustada kitsaid vihmaribasid.
Mägedes võib tihe sadu tekkida paikades, kus mööda mäekülge üles liikuv õhuvool on võimalikult tugev maastiku tuulepealsel küljel kõrgusel, kus õhuniiskus kondenseerub ja langeb vihmana mäenõlvadele. Mägede tuulealustel külgedel võib esineda kõrbekliima, kuna allanõlva liikuv õhuvool kuumutab ja kuivatab õhumassi.
Mussoone põhjustava intertroopilise konvergentsitsooni liikumine toob savannidesse vihmahooaja. Suuremas osas maailmas on vihm peamine mageveeallikas, mis loob eluks vajalikud tingimused mitmesugustele ökosüsteemidele, annab vett hüdroelektrijaamadele ja niisutussüsteemidele. Vihma hulka mõõdetakse sadememõõtjaga, seda hinnatakse aktiivselt ilmaradarite ja passiivselt ilmasatelliitide abil.Linnade soojussaarte efekt suurendab nii sademete hulka kui ka saju intensiivsust linnadest allatuult. Kliima soojenemine muudab kogu maailma tavapäraseid sajutingimusi, põhjustades niiskemat ilma Põhja-Ameerika idaosas ja kuivust troopikas.
Sademed on üks põhikomponente looduslikus veeringluses ning tekitab enamiku planeedi puht vee varudest. Maailma keskmine aastane sademete hulk on 990 mm. Kliimaklassifikatsioonisüsteemid nagu Köppeni kliimaklassifikatsioonisüsteem kasutavad keskmist aastast sademete hulka eri kliimarežiimide eristamiseks.
Maa kõige kuivem kontinet on Antarktis. Vihma on täheldatud või oletatakse ka teistel planeetidel, kus see koosneb vee asemel metaanist, rauast, neoonist või väävelhappest.
(allikas - vikipeedia)

Kas Kliimaisandad on purjakil?

No hommikul on lörts ja jäätand õhk ümberringi, päeval paistab päike, öösel ladistab vihma. Lumisel oksal, kohe-kohe punguvate lehtede peal säutsub rõõmus linnukene.... Aprilli kolmas dekaad hakkab peale, aga ma ei julge veel lumelabidat ära pista. Mine tea.....

Aprillinaljad jätkuvad

Millega tegeleb üks pereema, õnnelikult armastatud ja armastav naine, usin õde ja hea tütar AD 2012 03.04. kell kuus hommikul?

Teeb kohvi? Võimleb? Katab perele hommikulauda? Käib dushi all? Paneb kassile sööki? Ei, ei, ei, ei ja ei.

Ta on hoopiski lumelabidaga terrassi kraamimas. Aprillis on varemgi tuisanud, kuid WTF?!, ikka veel jätkub seda lund, lund, lund...

Mäletan, et poegade ootel 2003. tuli 6. ja 7. aprillil nii paks lumi maha, et ma Järve haiglasse mäekülge üles rühkides ennast tõsise sahana tundsin, sest lumi oli rinnuni ja kõhupesapojad olid hiirevaikselt ja tasa-tasa, sest ootamatu möll looduses pani neid kartma.

Ja sedasi siis ma munapüha eel oma koduhoovis jällegi rühkisin. Ikka jõulust saati ja sagedasti ja ikka veel. Oijahh.

Kuid loengutes on lahe, elu edenev ja toitumine tõhus.

Looduse esimene aprill hilines?

Uneähmasena hommikusele ringile minens häiris silma üks asi. Mis küll? Lumi loomulikult. Tere talv. Sõna otseses mõttes.

Nagu temast poleks juba küll, aga ei - ta ikka paneb meie kannatuse proovile.

Ei taha enam suusatada (sic! tegin seda viimati 86. aasta talvel, murdsin suusad Aegviidu metsade vahel ja pärast seda mitte üks samm, tõuge, hoog ega liug) ega kelgutada ega lund lükata. Sest täna on juba aprill ju!!!

Muide koolinädala algab ja sellega on nii, et kui nädal läbi, siis jääb kolmteist nädalat kõrgkooli lõpuni.

Härmapuud

Hommikul oli võimalik imetleda looduse imepärast mängu udu ja külma ja päikesega - kuid vaatamata kogu sellele härmas kaunidusele olgu rõhk sõnal külm. Karge ja külm.

Arktikasse ja Antarktikasse ma ikkagi reisima vabatahtlikult ei läheks, olgu jää, lume, jäälume, lumekõrbe, erinevate samblike, jääkarude ja pingviinide, vulkaanide ning muude imeliste jäämaailma kuuluvate asjade kenadus hingemattev. See ei meeldi mitte üks raas, kuigi kunstniku pilguga vaadates on see tõesti maalimistväärt. Mida Monet ütleks?

Kliimaga seotud inimene

Kliima mõjutab meie igapäeva elu ikka väga palju. Otseselt on see seotud riietumise ja aastaaja ja kütmise ja soojuse ja toitumise ja üldise tervisliku seisundiga. Kuid mõned asjad on inimesel väga kummalised kliimaga seotud asjad. Nt põlvevalu. Tekkib päev enne vihma või tuisku.Või nt põhjatuulega vett niristav parem silm. Lapsest peale on see nii.
Või nt edelatuuled, mis toovad lumisesse päeva vihma ja lõrtsi ning see paneb puusa tundma.Libedus, mis kontsad murrab. Lumevaalud, mida vihaleajavalt palju on ning mis paneb lumelabida vart murdma. Kliima mõjutab inimest.

Kuu, see nii selge ja geomeetriline

Eile otsustasin pisut aega maha võtta ja rüübata paar topsi kohvi väljas ja tuttavaga, keda näinud polnud nii 10 aastat. 

St näinud olime, aga nii tere ja head aega tasemel jutt pole naistevaheline jutt. Lisaks me kõndisime soojas õhtus ja leidsime nt Estonia eest süstla ja nõela ning osad hämarad kohad olid priskelt täis kuuvalgust. Pärast kodu poole kõmpides ma vaatasin sellesse selgesse ja valgesse rõngasse ning meenus Kivirähk ja kuuvihtlemine ja üle-üldse see kuumütoloogia, mis meie kaaslasega lõimub, põimub ja põkkub.

Miks ta on selline, et täiskuuööl muutuvat libahundid ja nõiad aktiivseks, miks temasse vaatamine vahel viib soolatüükat ja ihupeki, miks vale kuu ajal lõigatud juuksed ei kasva ja miks pidi kuradiga just kole tee ristumisel täiskuuöödel kohtuma?

Iga folkloor on tulvil selle taevakera pärimusi. On lummanud ja vallanud inimeste mõtete olemust.

Eile temasse vaadates ma mõistsin, et nii selge ja kindlapiiriline gemoeetriline kujund, mis justkui väljalõigatud valgest paberist ennast tumedasse taevasse sättinud, kallates mingi müstilise auraga endast nähtamatuid kiiri, et see ongi müstiline. Ilmselt juba ürgrahvaste nõidarstid mõistsid kuumõõjusid inimesele aj looodusele ning nägid, kuidas tõusuga meri kerkib ja mõõnaga taganeb. Teadmisteta inimestele näis see ebamaine. Meie ajastu õppinud teavad miks see nii on. Vahel sõõrjas, vahel sirpjas, vahel ei ole teda näha. Mõnikord on ta raske ja rammus nagu kerajuust, vahel külm ja kauge kui jäärõngas.

Mõistatuslik ja kauge ja soe ja lähedane ja ilmselt kunagised eesiemad vihtlesidki ennast selle apistel ning pärast õhetades ajasid oma mehed veidraks. Kuumõjud ju!!

Udus istudes

A.D. 11.01.2010, 21.00 vaatasin aknast välja ning aimasin ainult rongihäälte põhjal, kuhu suunda siiski raudteed siin jäävad. Hotellid ei paista, Toompea ei paista, jalkaplats ei paista - oleksime nagu muust ilmast tihke uduga lõigatud.

Tormab mõttevälk - kuidas siiski nii, et üldse pole midagi sellist näha, mis natukenegi maja meenutaks. Pärnu maanteelt tulevad mõned üksikud valgusevihud paksust piimast välja umbes kaheks sekundiks ning kaovad sama kiirelt järgmisesse uttu.

Psühholoogidele meeldib ilmselt selline kliimaseisund kõige enam, udune, süngelt udune tihke vall, mis meie mitteteadvust ümbritsedes meie füüsilist keha painavad.

Rõskus tungib riietesse, puud on härmas, jäine tänav kutsub pepuga asfaldile....

Kodus saab sooja...

Ahi praksub, lapsed magavad, tee aurab, mesi sulab. Maja mattub linnahägusse ning udu summutab unele.....

Miski murdub, miski hääbub. Talv võimutseb.

Armastus õitseb. Mõned inimesed muutuvad järjest lahjemateks mälestusteks, mõned inimesed omandavad järjest konkreetsemaid jooni.

Udus istudes selgib palju....

Lumi, lumi, lumi, kõikjal lumi

Tegelikult on see täiesti mõistetav, miks soojemates kliimavööndites elavad inimesed nõnda temperamentselt tunde asjades reageerivad.

Käed käivad, ladinakeelepõhised sõnad voolavad vulinal, kõrvakiilud laksuvad, kaunid juuksed võnguvad, tumedad silmad sädelevad. Tunded, möll, torm. Nad saavad seda lubada, sest neil pole erilist muret küttega, maja soojustamisega, paksemate riiete varumisega, toidutagavarade täiendamisega. Loogish, et inimesel on võimalik endale väljamõeldud tundemurede näol tekitada miskeid emotsioone kui vastupidiselt külmemates kliimavööndites elavad inimesed on sunnitud jätma endast teatud reserveerituse maigu, sest pole võimalik kõikvõimalike olmeprobleemide tõttu keevat tundeputru vaaritada.

Talv, see tegelikult ju meile, Põhjamaa lastele, äärmiselt loomuomane aastaaeg näitab sedakorda eestlastele oma tõelist jumekust ning mul on sellest täiesti pealaeni.

Kolm-neli korda päevas tuleb lund rookida. Saan vaevalt labida majaseinale toetada, kui juba uus hang seljataga.

Räästast raiun eluohtlikud purikad ära, aga kurat, kahe tunni pärast kasvatab sinna uus teravik.

Nagu üheksapealise lohe peade äraraiumine, kus iga hoobiga peade arv kordisutub samavõrra, kui mitu pead maha löödi.......

Enamik kiljub vaimustusest, et saab suusatada. Jaa iseenesest küll. Poegadelgi on suusad ning nad käisid papa juures suusalaagris.

Mind ennast see väga ei morjenda (kõlab ketserlikult, aga ma vaevu suudan haigutust varjata, kui jutuks tulevad meie suusakangelased...), sest ma mõtlen veel sellele sulamisprotsessile ning mõtlen murelikul kirsasaabaste peale. Kummikutega vist ei tee siis enam midagi ära.....

Lumi, lumi, lumi, kõikjal lumi. Tihke, külm ja karge lumi. Sõber? Veel mitte, veel mitte

Hommik

Laupäevane sügishommik,
langenud lehed ja kleepuv asfalt.
Vares, udune linn, üksik auto,
koliseb inimtühi tramm.
Jahedus ja rõskus.
Öö oli haigla akende taga rahutu.
linn vilkus, praksus, mürises
elas toimekat reedeelu
Haigla vaikides uinus ja harva helises-
keegi hädaline veekruusiga.

Kõnnid
kinnastes käed sügaval taskus,
teele sai heidetud sigaret.
Roidunud keha ja kõrged saapad
ootab sind soe kodu,
unekuumad pojad.
Kõnnid
ja peas on eesootavast mõtted
nii erinevad,
sest on laupäevane sügishommik

Maast ja ilmast

Ülikoolis oli meil esimesel kursusel soome keel. Seda andis professor Jaan Õispuu (igatahes suured tervitused, kui seda blogi lugema juhtub). Pidime loengus kirjutama soomekeeli väikese lookese teemal "Mitä tein eilen?".

Ma päris täpselt enam ei mäleta, mis miks ja kuidas, aga oli mingi lause, kus ma mainisin, et ma rääkisin emaga maast ja ilmast. Kuna tegemist fraseologismiga, siis oleks tulnud kasutada pigem mingit muud väljendit, sest need ju ei vasta keel-keelelt üksteisele, on absoluutselt tõlkimatud. Mina panin oma lausesse fraasi maaperästä ja säästä, õigem oleks olnud ummat ja läännet (õigekirjas pole kindel). Õppejõud muigas omal ajal sellise keelelise kohmakuse üle, kuid ta andestas selle siiski.

Kuid miks ma näilselt seoseta siin üldse kirjutan?

Eile toimus minu juures nimelt kollektiivne puhkusepidu. Aga suhteliselt õnnetult hakkas kolleegide saabudes kallama kui oavarrest ning naaber pakkus mulle võimalust oma mehe ehitatud nägusasse lükandustega varjualusesse ümber kolida. Mida me ka rõõmuga muidugi tegime.

Aga ma vannun praegu küll kätt ema urnil hoides, et enam kunagi ma pidu oma õue peal ei tee. Juunis ma pakkusin selle koha ise välja. Ülemus rõhutas pidevalt, et mul pole millegi pärast muretseda, nad TOOVAD kõik ise ja TEEVAD kõik ise. Põhimõtteliselt toodi küll kõik ise.

Aga tegemiseosapool jäi kuidagi suiku. See, kellel õhtuks olid jalad kumerasse kaardunud, kolmandad kuivad riided seljas, olin mina.

Ei, mul polnud midagi võõrustamise ja perenaiseks olemise vastu. Lihtsalt koomiline oli see, et põhimõtteliselt oli tegemist ühise peoga, aga aitasid mul seda ettevalmistada kolm-neli inimest, nende hulgas oli kandvaks jõuks minu vend (peoplatsi ettevalmistus, grillimine ja mis seal salata, ka naistehulga naerutamine).

Üks meie arstidest tegi mingisugusel hetkel ettepaneku, et kuule istu ka nüüd natukeseks....

Mõned kolleegid olid nagu kunnid. Tee seda ja tee toda. Siis ma suisa vihastusin, kui tõin termostega kohvi ja keegi küsis, et oi, kas keegi tegi kohvi või?

Ülla-ülla, päkapikud tegid, kastead....

Aga mulle tundus veidikene, et ma oleksin nagu teene võlgu ja pean seda kuidagi nüüd heastama.

Samas loodan ma südamest, et minu kolleegidel oli meeldejääv pidu.

Minule jäi see igatahes tükimaks ajaks küll silme ette. 31.07.2009 kinnistub minu pähe kindla numbrina.

Ja peojärgsel koristusel meenus mulle Õispuu öeldud soomekeelne väljend ummat ja lännet. Selle peo puhul oli seda soomekeelset "maad ja ilma" rohkem kui hiina sõjaväes sõdureid.