Hommikud on reeglina värskusest õiduvad ning aastaaegade vahelduses on ka igal päeva algusel oma ilme, mekk ja lõhn.
Lapsena vanaema ja vanaisa juures mäletan ma ärkamisi, kui neil alles loomatalitus pooleli, põlislaane hämarus mõjus süngelt ning pikkadest sibulavagudest hoomas täiesti üheselt mõistetavat küpsemise lõhna. Olid augusti varased hommikutunnid.
Pärast eilset äikest oli õhtu jahe ning koduhoovi kask pudistas kasehelbeid - selge märk, et varsti ongi jälle käes õunte kukkumise, kolletuvate lehtede aeg. Aasta esimene pool tiksus ennast minevikuks, nüüd siis teine poool käimas ja tegudeohtrust kandub igasse päeva - kas ma seda siis ise tahan või mitte.
Päevad on tihedat tegemist täis - Kruger, pojad, aed, maja, biograafia, millega ma enam ei taha vist mitte kunagi tegemist teha, aga mis saab nüüd oma sisutoimetamise ja ka keele toimetamise järel viimast lihvi. Oi Lilli, sinust ja sinu loomingust on mulle küll elupäevade lõpuni. Ma olen püüdnud viimaste aastate jooksul prometoloogina koguda kokku kõik tema kirjutatud raamatud ja nendest ilmunud kordustrükid (eestikeelsed, välismaistega ma ei viitsi jännata). Kuid nüüd on ta pea kaheksa aastat minu elus ja mõtteis elanud ning ma nii soovin, et ta juba välja koliks. No selle nädala lõpus peaksin saama vist käsikirja viimistletuks lugeda ja ära saata.
Aga tegemist on olnud veelgi. Näib, et saatus ei taha mul mitte lasta unustada tõika, mille kohta võiks laulda: "Oo, valges kitlis näitsik, jäta siia käed, mis mul tervise tõid."
Juuli eelviimasel nädalavahetusel, päev enne poegade spordilaagrisse minekut, oli pühapäeval väga veetlev ilm. Käisime rannas ning nautisime ilusat aega. Pirital olid osad teed natukene kinni, sest toimus Lauri Ausile pühendatu tuur. Vist oli 120 km pikk see tuur.
Igatahes õhtul, kui ma arvutis tööd tegin, siis märkasin aknast, et mingid ratturid panid siit ka mööda. Üks rattur aga sõitis kuidagi vinka-vonka ja siis teda enam näha polnud. Tegin paar sekundit tööd, kuid vaist ei andnud asu. Vaatasin uuesti välja ja nägin, et vinka-vonka loogelnud rattur oli asfaldil pikali. Küsisin, et kas ta on purjus või? Kukkuja vastas, et tal on diabeet.
Täitsa üllatav, kuidas minus alati vallanduvad sellised imelikult peidus olevad oskused. Ma pole kolm aastat haiglas töötanud, neli aastat on viimasest erakorralisest situatsioonist möödas ning mul peaksid olema ju oskused roostes, aga ei - mahl ja mesi, rätik ja poegadele antud korraldused - kõik need tulid vist 10 sekundiga.
Tuli välja, et see gümnaasiumipoisike ei olnud söönud korralikult ning pikk tee kurnas organismi ära, ta oli sisuliselt koomas.
Mahla ja meega sai ta ennast siiski korda, kuid ta oli ennast hullult puruks kukkunud. Ühesõnaga, tuli teda pesta ja siduda, helistada emale, tellida transport ja viia koju. Õpetussõnad peale lugeda.
Ema tuli õhtul poja jalgrattale järele ning nad olid mõlemad tänulikud. Minul jällegi oli hea meel, et aidata sain.
Siis ma mõtlesin oma ema sõnade üle järele, kui ta alati tänaval lebaja juurde läks ning tegutsema asus: "Sirly, see on ju kellegi poeg, vend, isa või abikaasa, keegi kuskil ootab teda. Sa ju tahaksid, et sinu lähedasega samuti tehtaks? On ju nii?" Kukkuja ema sõnad läksid samasse väravasse ja hinge - ma laususin talle, et ta oleks samuti talitanud nt minu poegade puhul....
Ja nüüd siin esimese auguti varastel hetkedel ma mõtlen - kas see oli kuidagi märgiline moment, et muidu teadlik diabeetik oma rattaga just minu maja ees pidi pika langemise tegema? Et ilmselt ainsa selle maja ees kodutänaval, kus elas inimene, kes teadis, mida teha tuli (no enam-vähem).
Pisut põnevust veel - minu napilt kolmekuune kassipoeg on tõeline kütt. Ilmselt lähedalasuva toitlustusasutuse remontimiste käigus on meil naabriga mõlemal märgata teatud näriliste väiksemamõõdulist invasiooni.
Kruger, see teravaküüneline ja lihamaias, vahel söösthüpetega liikuv nurrupadi, on kahele hiirele 1:0 teinud. Esimesega ta pisut ikka müras ka, aga teine kahjur oli vait kui sukk. Veider, kas vastu külmemaid aegu otsitakse kohta, kuhu kolida elama? Nüüd on Kruks majas, küllap saame lahti ka hiirtest.
Vaikselt veerevad mõtted aga sügise poole, selle sügise poole, kus nüüd ei ole võimalik kummalgi vanemal enam sünnipäevi tähistada, vaid peab kasutama 'sünniaastapäeva'
No seniks veel on aga puhkust jäänud mõne nädala jagu, tahaksime veel ühe spaaretke teha ja siis on juba poegade 13. sünnipäev tulemas. Mõelda vaid, 13. sünnipäev!!! (ja esimene selline, kus pole enam ühtegi vanavanemat alles, sest E ema - noh, vanaemaks siiski saadakse ja tiitel teenitakse välja, muidu on lihtsalt eesnime pidiv kutsutav naisisik, minu vanemad ja E isa - nemad on seal kuskil ja ilmselt hoiavad igaüks vastavalt vereliinile meil silma peal)
13 aastat tagasi istusin ma 30-kraadises kuumuses ja lõõtsutasin sõstraid korjates, kõht kummuv nagu vaala selg.
Nüüd on tulemas seitsmes klass, teismeiga, iseseisvumine, suur sööma ja maailma teisenenud adumine.
Hüva, nii see juba kord on ja selle vastu ei saa.