2016 - pika paine lõpp - jumalaga sulle!!

Ei viitsi pikalt keerutada - head aega, aasta 2016. 

Võtan väga lühidalt kõik kokku:

* jaanuar - õnnetus R-ga; MISA vastuvõtt; klassiga uisuplatsil; isal mingi haigus; otsus hakata iganädalaselt ujumas käima; jutuvõistlusest osavõtt, isa suundumine uuringutele

* veebruar - väga palju kooliga seotud tegemisi: sõbranädalal laste Play boxiks treenimine; vabariigi aastapäeva aktuste sõnalise osa ettevalmistus; esimest korda klassiga teatris; igal nädalal ujumas

* märts - sekundid, mis muutsid isa elu; jutuvõistluse lõppemine; isa haiglas ja tema kolimine minu juurde; askeldused voodi hankimise ja isa tuttavatega; A Eestis, teatreid ja põgus kuramaaž temaga

* aprill - isa vaheldumisi haiglas ja kodus; möll kiirabiga; isa kuhtumine; mõned teatrikülastused; klassiga õppekäigul

* mai - erakordselt palavad ilmad, ohtralt tööd koolis; isa haiglates; tema seisundi silmnähtav halvenemine; klassieksursioon Jõgevamaale

* juuni - otsus isal jääda õendusravisse, privaatpalatisse; puhkuse algus; kolmepäevane Tartu tripp; kursuse kokkutulek; A taas Eestis, suhete selginemine; Krugeri tulek, jaanipäev, mõned rannaskäigud

* juuli - minu 40-sünnipäev ja isa lahkumine, matused; reis Rakverre; mõned rannaskäigud, käsikirjaga tegelemine; sõidutunnid; erinevad muuseumid siin ja seal; magistrantuuri astumine; pojad laagris; hauakivide tellimine

* august - reis Haapsallu; suitsetamisest loobumine, pärandusega tegelemine; käsikirja lõpetamine; kooli algus; töö algus; käsikirja saatmine kirjastusele, sõidutunnid

* september - kool (loengud ja praktikumid) ja töö, pojad ja eratunnid, teatrid, kaos endas; hauakivide kätte saamine

* oktoober - kool ja töö ning otsus võtta akadeemiline; sügisvaheaeg; pojad maal; esimene lumi; kahepäevane koolitus mööda Eestit; teatrid, tõdemus läbipõlemisest; isa maamulda matmine; klassiga rahvasteteemalise klassiõhtu pidamine

* november - töö ja teatrid, leinaaja algus; huvitav ja lühiajaline keeleõpetamise kogemus erinevatele rahvastele 

*detsember   - jõuluga seotud üritused; vaheaeg; kirjandusteadlaste jõuluistumine; Toomas Liivi 70 sünniaastapäevale pühendatud istumine;  aasta lõpp...
Ja tõepoolest. Pimedusse mähitud..
Aitab nüüd, mine ära.

Mina kui narratiiv

Lugude armastajana olen ma mõneti nagu filmi "Big fish" peategelane - olen elu ajal räägitavas loos lugu, mis räägib veel mõnda lugu. Umbes sellisena kirjutasin ma ka "Bucket listist", kus peategelane räägibki oma bucket listist ning lugudest moodustub üks suur tervik. Narratiiv.

Hiljuti mainis mulle ka sõber seda, et kui mind oleks vaja kuidagi kirjeldada, siis võiks mind kokku võtta napisõnaliselt: olen kui narratiiv.

Tihti on mõne asja kohta kõnelda mõni lugu, tõmmata paralleele mõne kuuldud/nähtud/loetud jutuga või siis tuleb mõnda lugu parafraseerida või tuleb mõnest loost kokkuvõte teha.
Mõtlesin kunagi kirja panna enda ja L sõbrunemise, sõpruse ja "kuulsate kustutamiste" ajaloo, anda midagi lugejale ehedat ja tõelist (tänapäeva kirjanduslik ilm näib soosivat pigem  igasugust paralleelses ajas/ruumis/universumis/maailmas elamist, kus ollakse üksi; vampiir; tulnukas; vampiirtulnukas; nõid; hunt; kütt etc või siis räägitakse II ms aegset asja või nagu olen täheldanud, pärast II ms aegset asja või üldse igasugust sellist asja, mis ei näi olevat enam tänapäevane), aga sõprus on mitmesuunaline tänav ning

mulle hetkel tundub, et vastassuuna sõidurajad on kas remondis või ümbersuunatud liiklusega.  
Vahel olen ma mõelnud, et peaks enda ja E juhtumi üsna ilustamata tõena paberile panema, sest see on oma tragikoomilisuses liiga hea, et mitte edasi rääkida.
On selgunud tõsiasi, et mul on oskus jutustada lugu vaatamata loos esinevate detailide kurbusele selliselt, et publik kuulab ja rõkkab naerust. Pärast ühe järjekordse loo kõnelemist soovitas üks inimene mulle minna ja proovida stand-up comedy's vaba mikrofoni päeva ning ma olen mõelnud, et miks ka mitte. Kui nt kõrgharitud meesarstid stripiposte poleerivad (vist mingi uuenduslik aeroobika, olen kuskilt lugenud) ja teost avalikkusele pilte riputavad, siis kõlbab kirjandusteadlasel kätt pisut uuemas vallas proovida. 
Ja oma vanemate elu ning mõlema suguvõsad, mis on täis kirjutamata jäänud lugusid...
Poegade sünnist kirjutasin "Pihkudesse haaratud hinge", see ilmus mõne aasta eest Eesti Naises. Nende kasvatamisest saaksin  kirjutada väga õpetliku loo...
Ja saab tänagi mõni lugu selliselt alguse, et tundub uskumatuna - kas tõesti on ilmas veel mõni pajatus kõnelemata? 

"Iga asja jaoks on oma aeg!"

Mis võiks olla veidram alljärgnevast kahekõnest?:

"Tere."

"Tere," lausub teretatav väga suure kohmetusega.

"Kuidas sul läheb?"

"Hästi."

"Mida sa teed?"

"Loen raamatut."

"Ahah. Kas sa poistega ei tahaks kohtuda? Nad on siinsamas laevas."

"Noh..eee.. iga asja jaoks on oma aeg."

"Ahah. No tervita siis eksnaist ja lapsi ja praegust abikaasat."

"Jah."

Kontekstita ei oskaks keegi asjast midagi arvata, eksole?

Kontekst ise on aga selline - õpetatavate seitsmendikega Helsingis ja selle lähiümbruses asjakäikudel ekskurseerides (ja Helsingis olin mina esimest korda 22 aasta järel ja pojad üldse esimest korda) jäin ma tagasisõidul üsnagi ülerahvastatud sadama ooteruumis vaatama ühte möödakõndinud meest. Selliselt liikus mulle teadaolevalt ainult üks inimene ja nüüd mõnes mõttes osa tema lihast ja verest ka. Uudistades lähemalt, kas on nii, selgus et oligi (E istus ooteruumis meie grupi giidi kõrvale ning mul õnnestus olla osaline vähesõnalises näitemängus "Vaikelu kõrvaklappide ja nutiseadmega").

Mingil eriti imelikul põhjusel viibisime me kõik kolmeks tunniks ühel pinnal ruumides, kust põgenemine ebatõenäoline.

Loomulikult kasutasin ma juhust ja vestlesin esmakordselt suuliselt kuue aasta ja kaheksa kuu järel (viimati me küll vahetasime kirjatsi imelikke mõtteid ja vihast nõretavaid repliike; kohtusime näost näkku sel tunnil, kui notaris käsime). 

"Iga asja jaoks oma aeg."....

See fraas kummitas mind terve öö. Mida see peaks tähendama? Kas ta üldse tähendab midagi?

Loogish, et olla püsivalt kahe lapse isa, siis on keeruline jah viia mõtteid sellele, et kuskil on veel kaks sinu sigitatut - see teeb kokku neli last - aga kas ei tekkinud isegi mitte kõige väiksematki ja puhtalt bioloogilist huvi: millised on need minu pojad?

Nende kätkite kohale kummardudes ma ju nägin pesuehtsaid pisaraid? Ta ju ise ütles: "Ma kiindusin nendesse esimesest silmapilgust."
....Ilmselt tema enese mälust on taolised pildid pühitud ja olematusesse hõljunud ja verehääl teisane ning poegade olemasolu ei kõiguta sekundikski. 

Vähemalt laevas oli raamat oluliselt huvitavam. Mis oli muuseas veider, et ta üldse on lugema hakanud. 

"Mis kasu on üldse mingitest raamatutest, täiesti tühi ja mõttetu paberikulu ju?" (meie esimese vaidluse põhjustaja 2000. aasta sügisel)

Aga see selleks. Järgmine ootamatu kohtumine peaks siis ligilähedaste statistiliste näitajate  põhjal toimuma umbes seitsme aasta pärast. Vaatab, kuidas kulgeb...

V = a3 e masendus kuubis

Kõik, ma ütlen, kõik kokku on üks masendus kuubis.

Tavaliselt suudan ma ennast kirjasõnutsi pisut erudeeritumalt väljendada, aga hetkel ma olen närbunult nörritatud ja üldse, üldse, üldse.

Aaaaaaaaaaaaaaaa...

Jõudsin taas oma elus punkti, kus ma seitsme aastagi eest seisin ja ei suuda tundekulmu kergitada, kui tahan midagi saavutada. Külm ja tume tuimus on minu sooned seestanud, hing ihkab vanemliku armastuse järele ning tunnen, et vastupidamisjaks on natukene kahanenud. Umbes selliseks nagu nüüdseks kaduvikku hajunud eelmise pesumasina kuullaagrid (?) - neil puudus remonti jõudes igasugune kaitsekiht.

Minu olekul samuti. Kõik tundub kuidagi vilets ja igav ja painav, tihti põrnitsen kella kahetiste tunnetega - jälle ta heliseb või helinani on ikka liiga kaua aega, peaks magama ja ....ometigi on novembripimedusse eksinud mõndagi.

Näiteks tuli pakkumine tantsukursuste kohta. Olen alati soovinud klassikalisi ja pisut kuumaverelisemaid tantse õppida ning registreerisin ennast koju kätte toodule kiiresti ära. Aga partnerit polnud - see on üksiku (ei hakka siin mingit soga ajama vallaliseelust - üksik ja kõik) naise püsineedus, kuid paaristantsu sa tõesti üksi ei tantsi. Ootamatult sirutus aga abikäsi. Üks kolleeg, kes samuti registreerus ja samuti üksinda. Tema küsis ja mina mina olin nõus. Läksime. Veidra juhuse tõttu käisime enne esimest kursusetundi teatris. Vaatamas Kinoteatri ja endise koolivenna, Priit Kruusi, monoetendust "Õpetaja Tammiku rehabiliteerimist" (pealkiri tuleb ilmselt "Reamees Ryani päästmisest" - no analoogia on nii ilmne)

Hea lugu kusjuures, kõnetas mind ja oli huvitav. 

Järgmisel päeval, kui puusad ja kannad rütmidest pisut pinges, juhtus aga piinlikkuse seitsmes aste. Ilmselt sain tagasi kõik pahad mõtted, mida ma omal ajal Hilda (see on tänaseni ainus täiskasvanu, kellega ma pilkkontakti astuda ei soovi ja kelle madal ning karune rinnahääl külma higi tuka alla loob) suhtes tundsin ning karma tasus heldelt oma seni tegemata jäänud võla. 

Mis võiks olla ühe koolilapse unistuseks? Et tund ära jääks, et koolimajas poleks vett ja elektrit ning tõenäoliselt ka see, et õpetaja kukuks ning ennast alandaks -  tõsiselt. 

Mina oma sirge selja ja püstise peaga ning hoiakuga,  mille kohta on küsitud, et  kas ma olen kunagi armees teeninud ja kontsadel, mille puhul E-faktor ükskord siiralt imestas, kuidas on nendega võimalik trammile joosta, sadas kahe õpetatatava põhikooli klassi ees keset koridori kõhuli. Nagu täiesti pikali ja kingakontsad kenasti üle pea samma laiali. 

Üheksandik aitas mind  püsti ja ma olin talle tänulik, teine õpilane tõi kohale kingad ja ka talle olin ma tänulik ja siis suskasin need jalga tagasi ja kõndisin häbipisaraid alla surudes tundi.  Mõned päevad tegid õpilased mu üle nalja, naersin kaasa, aga....lool oli ka teine külg. Ma väänasin uuesti jalga (st, jlm, rk - lühendid suvetrauma, jalaluumurd, rattaga kukkumine ;) ) ja enam ma tantsida ei saagi. Pean laskma jooksmata ja tantsimata liigesel taastuda, see on uuesti paistes, kontsad seisavad ja mina olen tige. Tantsupartner pidi uue kaaslase leidma. Nii see nüüd siis oli. Pisut piinlik partneri ees, aga ma tõesti ei planeerinud asju selliselt. 

Majanduslik sõltumatus sunnib tegudele. Alustasin Eesti kogukonnaga liitunud väga kirjule seltskonnale eesti keele õpetamist (üks grusiin, üks usbekk, kaks kohalikku venelast, leedulanna, ukrainlanna ja sanktpeterburglane). Kuni aprillini oli vist. Päris huvitav, vähemalt esialgu. 

Õpetamine koolis on tore tegevus, klassijuhatamine sinna juurde, aga see on omamoodi huvitav ja täiesti teismoodi. 

Kuklale suunatud vastutusteravik

Umbes 14. eluaastast mäletan ma sõna 'vastutus' olulisust. 

"Sa vastutad oma õpingute ja oma tervise eest, " mäletan ema lausuvat.

"Seni, kuni sa minu majas elad, vastutan mina sinu elu eest, seega sa välja ei lähe ja jutt on lõppenud."

Ning veel nii mõnigi kord suisa ahistava kitsendusena mõjunud väljendid vastutuse ja selle kandmise ja tegemise ees...

Vastutus, selline sisukas-põnev tähekooslus: kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine vms.; kohustus enda v. kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda (EKSS)

16-aastaselt hakkasin lisaks õpingutele vastutama ka tööasjade eest ning tuleb tunnistada - see polnud teps mitte lihtne asi. Mäletan opitoa seinte küürimise ajal korduvalt kurgus olnud nuttu ja soovi mitte seda tööd teha, aga nagu ütleb üks moodsam vanasõna: "Kui tahad kindraliprouaks saada, vaata et siis sõduriga abiellud" - kes loeb siit allteksti välja, see loeb

Vastutust lisandus aja jooksul siit ja sealt ning lõpuks saab vaadata suurt hulka mitmelaadset kohustust millegi või kellegi ees suisa mitukümnest aspektist, eriti aastate lisandudes: kodu, pojad, töö,  õpingud, majapidamine, lähisugulaseks või partneriks olemine, võetud otsuste lõpule viimine. Vastutus oma sõnade ja tegude eest, missugused need siis ka poleks.

Ühe eriti mahuka vastutusala sain ma nii 13 aastat tagasi, eks ole? Emadusest ma suuremat kohustust kellegi ees ei tea ning tõepoolest on inimeseks kasvatamine keeruline ning järjekindlat tegevust nõudev protsess, mille tulemusena peaksin ma laskma viie aasta pärast oma täisikka jõudnud lastel hakata ise vastutama oma elu ja tegemiste eest 100%-lt. See muidugi ei tähenda, et kaoks ära emaliku hoole efekt - nende poiste emaks jään ma ka siis, kui olen 97-aastane (nemad on siis 70 ;) ). 
Ja sellest emadusest rääkides - ühel päeval surfates ja klikkides jõudsin ma mingisugusele lehele, kus rääkisid kuulsad naised, miks neil pole lapsi. Üks nendest tõi põhjenduseks, et tema meelest oleks ülimalt egoistlik lapsi sünnitada, sest maailmas on tuhandeid lapsi, kes vajaksid kodu (naisel pole mitte ühtegi last lapsendatud ega muul moel perekonda täiendatud). 
Üks naine väitis, et ta pole võimeline kellegi teise eest peale iseenda vastutama, sest kõik "see lapsega seonduv on nii suur ja hirmutav". 
Üks kuulsustest lausus, et ta on väga avatud sellele, kuidas tema ellu lapsed tulevad, ta ei pea tingimata alluma ühiskondlikule survele saada lapsi....
Ühtepidi tunduvad need põhjendused olevat kaunis loogilised - inimesed ei soovi ülerahvastatud maailma omapoolselt kurnata. Leiavad, et pole vastutuseks valmis, aga... kas see kõik pole mitte ettevalmistus, et üleüldse mitte millegi eest vastutada. No üks uitmõtte virvendustest: miks ma peaksin vastutama, kui on teisi, kes seda teha saavad. Lisaks jääb paraku ka kumama mulje, et võrdlemisi hedonistlik eluviisi on armsam kui oma laps(ed). 
Mõtlesin oma emapoolsele vaaremale, naisele, kellelt pärineb kõrge büst, tedretäpp, hea vaist ja kaksikute saamine (ilmselt nii see on, sest tema isaemaemal olid kaksikud poisid, tal endal kaksikud tüdrukud, minul kaksikud ja tema ühel tütretütretütrel ka kaksikud). Ta sünnitas seitse last, esimese vahetult enne esimest ilmasõda, teise, kolmanda ja neljanda ilmasõja ajal ja viienda ilmasõja lõpus (minu vanaema) ja kaks viimast esimese vabariigi keerukuses. 
Mõnes mõttes tolle ajastu naiste traagika, kus seksile lihtsalt järgnes laps, aga  mamma ei pagenud selle eest kusagile, ta tegi talutöid edasi, kasvatas lapsi ja ei halanud, et kuhu ta vastutuse lükkab, et on koleraske ja nii edasi. Ta oli ema ja perenaine ja põetas oma vanemaid ja mattis oma eluajal seitsmest lapsest viis ning tõenäoliselt oskas ta aimata, et võib olla ka teistsugune elu, kuid mitte selline hedonsitlik viljelus, nagu avalikkusele propageeritakse.
Kuhu siis ikkagi lükata vastutus? Kellele? Teiste inimeste järeltulijatele, sest ise polda 'piisavalt küps'?
Ma ei teagi, seda vastutamisega seotud värki kuuleb igapäevaselt ning vahel ma kahtlen endas ja kõiges, mille eest olen kohustatud hoolt kandma, aga ma ei page ega jookse minema...

Luuletaja ning luuraja emotsionaalne palataliseerimatus

Viimastel päevadel (nädalatel) olen väga agaralt käinud küll etendustel, küll galadel ja sekka kinoski. Milleks? Selleks, et hoida kätt infost üleküllastunud maailma kunstiväljenditeohtral kangal. 
Septembris sai vaadatud monoetendust "Ürgmees", mis osutus mitte nõrgemaks kui reklaamiti, aga noh, noorematele. Selline naise ja mehe erinevuste õpetus, aga väga lapsikul moel (kütt ja korilane). Pojad vaatasid ja naerisid ning leidsid etenduse naljaka olevat. Minule ta just nii vahva ei tundunud, aga üleelatav küll. Noorem poeg mainis ükspäev: "Aga mina olen ju mees, ma ei saa kahte asja korraga teha." Nojah.

Õpetajate päeva meeleolude lõpetuseks sai käidud aga Comedy Galat kaemas. Erinevad tegijad ja erinevad olijad, huumorit oli piisavalt, naerada sai. Nordea kontserdimajas olin esmakordselt ning tõden - Linnahallis meeldis rohkem, aga... õhk oli Nordeas värske. 

Muide peaaegu sama seltskonnaga sai vaadatud Huumoritunnelit poegade 13. sünnipäeval. Mõned tegijad on pisut maha käinud, kuid olen avastanud, et lõpuks on suudetud välja murda Baskin-Järvet-Kibuspuu - Krjukov-Norman-Milling šketsidest ning toodud lavadele  püstijala komöödia ning omal aegadel Everi naerutustest ning mõnikord ka teiste naiste (Paluver, Kaljuste, Tauraite, Vahtrik) vahele sobivast noorest Krummist koosnevale etendustele, mis mõjuvad vaatamata oma paiksele vulgarismile  värskendavalt ja väga hea maitse piiril turnivatena siiski pigem naljakalt. Nägin teist korda Niinemetsa, Naani,  Nõmmikut ja Kasarit (tema meeldib mulle nendest kõige enam, tuleb tõdeda), juba tont teab mitmendat korda Normanni ning ühte väga eeee... noh .... mõjunud iirlast Keith Farnani, kes oskas samuti tekitada olukorra, kus saal rõkkas naerust. Ainult naha alla need naljad ei pugenud. Imelik.

Lisaks vaatasin veel ühte omamoodi mõjunud koguteost, Allfilmi toodangut "Luuraja ja luuletaja" ning ausalt öelda olin ma tükk aega võrdlemisi sõnatu. 
Iseenesest on lugu selline, et muidu pealtnäha vaikne ja tagasihoidlik kapolane, mingisuguses luureüksuses varasemalt käki kokku keeranud endine sõdur, kes on alkoholiga kimpus olnud ning püüab ennast igati õigel joonel hoida, satub ühteaegu mustlannast luuraja Nala huviorbiiti ning samast naisest sissevõetud luuletajaga sõbrunema. Võib tunduda veider, et ma sedasi ütlen, aga Jan Uuspõld sobib palju rohkem filmi, kui lavale mängima. Temas on intensiivsust ja oskust enanst kaadris kehtestada, sest lavalaudadel on ta oma sisemise sära kaotanud. Varasemalt sai teda mitut puhku lavadel näha ning miski temas kiirgas teise energiaga, ilmselt oli selleks välistest mõjutustest saadav rüüe vms. Nüüd ta enam laval ei õitse, ta  on, aga filmis on ta ehe. Seda tuleb tõdeda. 

Ühesõnaga filmis on ta Gustav, kelle elu muutub ja kõige kardinaalsemalt, kaotades selle lõplikult.  Ta olla oma ülemuse tagant salajast infot mälupulgale kantinud. Samaaegselt üritab luuletaja saada kirjastusega kokkuleppele, esitades oma loomingut taas mälupulgal  Segaduse ja põmmutamiste ja suurte plaanide, tagaajamiste, mittemõjunud naljakate seikade ning ühe sugutamise jooksul film ei keri. Üldse ka mitte. Vaatasin kinos kella ning alles 45. minutil hakkas midagigi toimuma. Ilmselt ei tabanud ma Eesti filmitööstusele omast staatilist filosoofiat, märgilisust, humoorikust ära. Lugu jälle ei olnud. 

Ainus tõsiselt muigama ajanud koht oli üsna filmi lõpus, kui luureinfoga mälupulga asemel on vene ninamehe kätte sattunud luuletaja looming: "Kiimlemine ei sobi geeniusele...." Vene ninamees loeb ja tunneb huvi, mis jama see küll on. Mina väljendasin ennast viisakalt, filmis oli mees sõnakam ja löövam. 

Tööd oli filmiga muidugi tehtud - nagu ikka. Aga ma tõdesin ühte omamoodi tunnet: eestlased ei oska teha psühholoogilisi filme ja neil ei kuku välja ka põnevik. Ei, mitteoskama pole õige sõna. Nad oskavad küll, aga stsenaarium peaks olema tihedam. 

Toropi raamatust "Kirjandus ja film" lugesin ma kunagi ühte sellist vahvat asja: "Kirjandusteoses kui filmis toimub nii tegelaste kui sündmuste vaatlus/analüüs/süntees retrospektiivselt, kus lõpp ja algus seostuvad pärast viimase kaadri nägemist või viimase lehekülje lugemist" (Torop 1999: 133).

Ja vot sellest mul puudust jäigi. 

Jah, tõenäoliselt saab lugeja nähvata, et häh, ei jaganud jälle peent kunsti. Tõenäoliselt.  Aga tublid tegijad on alati need, kes midagi teevad.  

Märkmevabadus

Põhimõtteliselt on nii, et kui ma õhtuti ristijalu koju jõuan ning ohates püüan mõistliku isikuga sarnaneda, märkan nt oma jälle tühjaks saanud telefoni laadimisijuhtme järele kätt sirutades, et ülesannetest kirju seinakalender (jah, ma kirjutan asjad seinakalendrisse - nutikas, märkmik ja sülekas ei anna piisavalt kindlust, aga kui silmealusi seisab pidevalt kalender, siis lihtsalt vaatad ja näed. Lisaks pidi edukas inimene - kui ma selle nimistu üle lugesin, siis olen ma selle põhjal edukas inimene  - sedasi oma mälumahtu säilitama muude asjade jaoks ning suutma paremini aega planeerida) näib kavalalt silma pilgutavat. 
Umbes kergelt pilgates, et kujutad siin väsinult ette, nagu saanuksid tänaste toimetustega ühele poolele, aga vaata homset, ülehomset, üleülehomset ja päeva pärast seda. Muidugi, ma tekitasin selle endale ise: pole vaja olla ema, õpetaja, klassijuhataja, üliõpilane, majaomanik ja sotsiaalselt aktiivne isik (teater, kino, näitus, väljas käimine on iganädalased tegevused - vähemalt osad neist).

Märkmik kubiseb postititest, sest otsustasin siiski koondada nii kodu, töö kui õppe ühtede kaante vahele (kuid blogisid on iga asja jaoks eraldi, kusjuures tööalane arvestatakse reaalselt ka tööaja sisse). 

Teet Kallase "Corridas" on üks selline lõik, kus ligi veerandsajandise vanusevahega Osvaldi abikaasa Ragne otsustab oma vanast ujumistrikoost teha bikiinid (Ülgemel, saarel, kuhu Rassid on suvila soetanud, on peidus noorpulli suvekarjamaana kasutataval alal kunagisest ajast jäänud hiiglaslik pull Saatan, kelle Osvald muide romaani lõpus hukkab. Saatan on ära söönud Ragne eelmised bikiinid, sellega tekitanud tüli abielupaarile ning nüüd on nad ära leppimas). Ühtlasi lubab Ragne ära puhastada jõllis silmaga ahvena, kelle Osvald on ennist lahesopist välja tõmmanud. 
Mõlemad - nii bikiinide õmblemine kui ka kala rookimine tekitavad Ragnes enese ees aukartust. 

Kui postitikirjuid lehti vaatlen, siis kah tekib aukartus, kuid see on segatud kerge irooniaga. Kuigi - ma olen ka varasemalt kõige toime tulnud...

Pahandatud, väljavihastatud või pigem... iseviisi eluga silmitsi?

Olen alati mõelnud, et väikeseid lapsi on keeruline lugema ja kirjutama õpetada. Ma olen totaalselt eksinud. Kõige keerulisem on panna mõistma mõtlemise ja õppimise vajalikkusest 11. klassi. Seda paralleeli, mida ma õpetan ja millega ma arvasin olevat saavutanud mõningase kontakti, aga .. ohhhhhhhh eiiiiiii :)

Vahel ma hüüan mõttes WTF!!!!

Need on ju ometigi intelligentsed ja mõtlevad olevused, vahvad, elavad, sportlikud, kuid mis seal salata - tänapäevaselt pealiskaudsed noored. Vahel ei tundu nende nooruslikult kärsitute silmade taga paistmast kirgast tuld, mis peaks andma tunnistust huvist kõige ja kõigi suhtes, aga seda alati pole. Ühtepidi on see arusaadav - mingis vanuses mäletasin tunde kui selliseid kõige tüütumaid asju olevat, ometigi oli kokkupuuteid õpetlastega, kelle loenguid alati kuulasin, alati kohal olin.

Vaatan neid peaaegu täiskasvanuid ja vahel võrdlemisi julma ütlemisega (see tuleb pigem must-valgest maailmapildist, kuivõrd tegelikust hämarusest) isikuid, kes on täielik peegeldus 21. sajandi lastest. 

Mitu korda ma pean tegema märkuse, et me ei näpi telefone? Sinna järgneb tavaliselt minu tiraad tagavalves olevast neurokirurgist, päästeteenistuse töötajast või imetavast emast - need on minu meelest üsna tõenäolised hetked, mil peab nutikasse kiikama. 

Vahel jõuab tõenäoliselt pidutsemisest, kauasest ülevalolekust vms silmnähtavalt kurnatud gümnasist tundi ja suudab vaevu keskenduda õpetatavale. Noil hetkil tahaks krugerlikult sisiseda ja uriseda, aga siis... siis tulevad silme ette need hetked, kui sõna otseses mõttes mindi pidurõivais läbi lumise linna laupäevase varahommiku tööle ja püüti kuidagigi üle elada järjekordne tööpost, sest jalad olid öisest tantsust väsinud ja meelekohtades võis veel tuigata suitsust ja hämust, valjust muusikast ja veel mitmestki muust. 

Ning saabub hetki, kus tuleb arutleda kas kõnes või kirjas ning nende näiline pealiskaudsus asendub märksa sügavamate kihtidega.

Muidugi kumab nendest arvamust, et ENNE neid pole olnud midagi märkimisväärset (nii arvasin mina ka); ainult nemad põevad südamevalu (tõeline laastamistöö toimus mitte enda teismeeas, aga aastaid hiljem); et absoluutselt KÕIK, mis on tegelikult väärtuslik, pole nende tundmustesse jõudnud etc, etc, etc.

Kas mulle meeldib neid õpetada? Jah, meeldib, aga see on pidev väljakutse. Umbes nagu kunagise tuttavaga, kellega ma alalõpmata vaidlesime, kuni leidsime, et sobivus teatud elualadel ei laiene kõikjale ning pole vaja lakkamatatult kohaneda, vaid asjad peaksid märksa lihtsamad olema. 

Kas me oleme omavahel sümbioosis? Tõenäoliselt küll.
Õpilased loevad ja vaatavad, on mõtlikud. Nojah. See on elu...
______________________________________________________
NB* kõik pildid on õpilaste loal kasutusele võetud ning tekst on sündinud tunnitöö tulemusena
PS: ma jään ellu. Ikka veel ja jälle.

Juhtmevabadus

Hahahahahaha. 

Sellise sõnaga haakuvad mitmed kohad, mis on juhtmevabad. Nt inimesed, kelle ajupoolkerade vahelised sillad ei lülitu vajalikul määral ümber, mõtlemine on aeglane või on ta muul moel veider - see inimene olla juhtmeteta. Vahel tuleb meelde ka mingi laulu sõnad: "Tõmba juhe välja seinast..."

Kuid elektri ja tehnika ajastul on oluline, et mingid juhtmed kuskil peaksid tolknema - küll abistavatest kodumasinatest pungil elamises kui ka selles meediaajastu vidinateohturusest tingitud elukeermes. No et arusaadavam oleks - selleks, et minu lameekraansesse telekasse pilt tuleks, siis on vaja asjandust, mida nimetatakse digiboksis, siis on vaja ruuterit ja seejärel ruuterisse tulevat kaablit, mis telefoniühenduse kaudselt minu majja oma teavet laotab. Kuid telekal on veel toitejuhe ja ruuterile peab elekter kusagilt sisse piiluma ja adpater nõuab oma osa. Lisaks veel läpakas laual ja kõlarid ja laualamp ka. Ning oma nutiseadet tuleb joota, sest muidu ...muidu on asi lihtsalt megapaha.  See on loo üks pool. 

Lool on veel ka teine pool - kõikidest masinatest kiirgavad mingid tulukesed, mis annavad teada, kas mingi asi on töhe lülitatud või mitte. Öösel tundub, et ma magan oma tegelikult võrdlemisi nappi ja pealiskaudset und pilkases pimeduses, Kruks kaisus kurrumas, aga tegelikkuses sädelevad erinevates toanurkades rohelised ja punased ja sekka sinisedki täpid.

Ilmselt on nii privaatsus kui ka juhtmevabadus pelgalt illusioonid. Muutumine ajas ja muutumine juhtmeteta/juhtmetega olekus...

Seitsmendikega sügisesse

Nii, nii. Suvi möödas ja uus õppeaasta on kogu oma kihavas täiuses õlale patsutamas. Päevalilled kõrguvad, kõrvits (sellel aastal üks suur ja priske pall peenras) ootab korjet, oder võrsus kenasti, kuid midagi sellega peale polnud küll hakata. Õunasaak jääb viimaste aastate üheks kasinamaks, kuid see-eest on kaks sõstrapõõsast väga naksakad marju andma. 

Seda suve saab kokku võtta nelja tegevuse kaudu: Krugeri tulek, isa surm, magistrantuuri astumine ja Lilli biograafia lõpetamine. Mitte, et meil poleks suvel muud tegemist olnud - sünnipäevade tähistamine, üritustel käik, reisimised, rannad ja muuseumid. 

Suved pole sarnased, nad ei peagi seda olema. Ning nüüd jäävad mõned kuupäevad nii kahetsusväärselt kattuvateks - L poja sünnipäev ja minu papa lahkumine... 

Tõdesin kuidagi nukralt ühel hommikul, et tõesti, nüüd peab rääkima mõlemast vanemast mineviku vormis ja uusi elamusi juurde saamata. Kõik, mis kunagi oli.....

Kuid elama edasi peab ning sipelgana seegavasse sügisesse kavatsen ma viia suitsetamisest loobunud enda (täielikult ja hetke pealt sündinud otsus, muuseas Haapsalu reisi ajal), järjekindlalt kasvatava, õpetava ja õppiva loomuse ning  tõdemuse - mitte ühtegi hetke ei tohi raisata tühjade tegevuste peale. 

ELADA tuleb siis, kui selleks on KÕIK võimalused olemas.

2x13

Ükskord, nii 13 aastat tagasi, oli esmaspäev. Selline hilissuviselt sombune. Nagu ikka augustis, selle lõpusirgel. 

Kuni kella kaheni päeval kõlasid tunnid selles päevas nagu ikka tunnid selles päevas kõlada võivad. Kusjuures tüütult külgsed tunnid, kuigi mingi muutuse ees. Selg tuikas ja pallina ümar keskkoht pakitses kuidagi teisti, kuid ei midagi enneolematut. Kuni see päev muutus selliseks, mida tavaliselt inimsed ütlevad nii avalikult, salaja, endale kui ka teistele - sellel päeval muutus kõik.

Senine hedonistlik endasse vaatamine ja pelgalt enesega seostunu seiskus, jäi paikseks ning kadus sootumaks, sest asemele astus määratult suurem ja võimsam. Nõudlik kõnd, teokas tajumine, et mitte kunagi enam pole nii nagu varem.  

Ooo jaa, need tunnid ei lähe mul mitte kunagi meelest. 

III korrus, suur ja avar tuba: istmed, padjad, toed ja voodi. Seegav personal. Ärritunud vanaema, sünnitav ema.

OMG - praegu mõtlen nendele tundidele ja ......ma ei vahetaks neid mitte ühegi hetkega ära. Nad on siin, nad on minu, nad on olemas. 

13 aastat hiljem, MU POJAD.

Tee on praeguseni veel kulgenud suhteliselt konarusteta või üldse... oleks teadnud, et laste kasvatamine võib intesniisvselt loominguline ja seikluslik tegevus olla, siis oleks raudselt sellele rohkem ainest (lapsi juurde) tekitanud. Kuid ka kahest on mulle piisavalt.

Ning just täna  aastaid tagasi nad koputasid minu lihaskonnale nii tugevasti, et 22.23 ja 22.25 näidati esimest ja teist poega - üks tõsine ja vaikne, teine lärmakas ja turris, aga nii omad, et see pilk, mille nad minu silmadesse heitsid, muutis alatiselt kogu minu südame ja hinge.  

Rannalooderdus

Olen tõeline rannalooder. Suvel, vabadel hetkedel olen ma tõenäoliselt kuskil mereäärses kohas, rannalinal päikest püüdmas (jah, ma tean, et jummala kahjulik ja puha, aga tegelt ma ei pea vaeva nägema - päike lihtsalt naakub külge), merevees sulistamas ja poegadega palli loopimas. 

Rannas on aega inimesi vaadata - perekondi, noori, vanemaid inimesi. 

Meeldiv on tõdeda, et liikumine on moes ja sellega tegelevad isegi palju vanemad  inimesed, sealhulgas ka daamid. Kaks venekeelset memme kõndisid ühel rannakorral meist mitu korda mööda, kuulsin nende jutust katkendeid, mõlemad rääkisid oma põlveliigestest, mille tõttu nad nüüd hoolega kõndimas olidki ning üks memmedest soovitas mingit lehekülge vaadata, mille talle lapselaps FB kaudu oli jaganud...

Eile lasin võrdlemisi suurtel lainetel ennast üle rullitada, istusin rannajoonel ja  püüdsin mõtleda, kuid see ei õnnestunud - mürast, lastest, vanematest, kodust, tulevastest õpingutest, autosõidust - ning eemal kõndis üsna uudishimulik taks. Selline roostekarva sõbralik loom. Tuli mulle lähemale ja uudistas tõsiselt, nuhutas mitu korda ja kui peremehega eemale kõndis, siis vaatas korduvalt tagasi. Veider, kas selles koeras elas mõne minu kunagise lähedase hing, et ta mind sedasi kaes? Või oli isegi taksile üllatuseks, et üks isik endalt lainetusi rannale lasi voogata (?)...

Mõned  ei saa üldse aru, kuidas  on võimalik rannas logeleda. Ning alati on mul kulm üllatusest juuksepiiril: mina ju ei kritiseeri nende puhkamise vorme, nagu näiteks pidev taimede korjamine ja kuivatamine, reisimine, remontimine, orienteerumas käimine, peenramaal müttamine, hoidistega jahmerdamine. 

Minu lõõgastus on lihtsalt selline, et ujun ja loen, päevitan ja vahin pilvi, võimlen vees ja hõõrun liivaga - pea saab sisuliselt tühjaks teha, mitte midagi ei pea planeerima, organiseerima, analüüsima, sünteesima, tegema. Lihstalt seisad ja oled. Lesid ja elad. Päevitad ja laisked. Parim viis ennast täis laadida!!

Ja see rannalooderdus on nüüd viimase seitsme aastaga uuesti päevakorda  tõusnud, sest siis kui poisid väiksed olid, ei saanud kuidagi logeleda, vaid pidi alati silmad valvsad hoidma, et üks punamütsike (poegadel olid nimelised mütsid ja püksid, et nad ära ei kaoks) minema ei jookseks, vette ei kukuks, ära ei varastataks. Mäletan, kuidas ma mingil hetkel ei suutnudki nendega kusagil käia, vaid tekitasin koduaias omamoodi plaažisüsteemi - R ja R istusid suurtes pesukaussides, liivavormid, ämbrid ja koduaiaõuemuru pihkudes ning tundide kaupa muretut päevitamist minul ning mulistamist nendel.  Aga randades neid kivide loopimisi, lossi ehitamisi, müttamist ja möllamist....

Muidugi oli valvas pilk peal (ma ei unustanud mitte ühtegi ema või vanaema toodud näidet sellest, kuidas lapsega juhtus midagi, kui ema oli sealsamas kõrval: "Sirly, pea meeles, et palju kergem on ohata kui oiata! Iga kord, kui väikese lapsega juhtub õnnetus, siis seepärast, et lapsevanem ei suutnud tagada oma lapsele turvalist ümbrust.")

Eilegi käis südamest jõnks läbi, kui vanem poeg korraks kõrge lainetusega silma alt kadus, aga noh, nad oskavad ujuda, kuigi tasub alati valvas olla.

Tulid meelde ajad E-ga, kord Valklas või äkki oli Kaberneemes, kui me veidi hullasime ja üks kuldse retriiveri peremees "ei lasknud ennast asjast segada" või me Tabasalus kivide peal täringuid veeretasime. Või Vaskjala veehoidlas sukledusime. Või Paralepa rannas ootamatuid sügavusi kogesime. E-l oli harilikult katkise sangaga kilekott näpu vahel (lestad ja mask) ning suur arbuus kaenlas. Sõime seda,  lahendasime ristsõnu, päevitasime. Ujumisest hingetuna, tõmbas E endale rätiku ümber ja väristas pisut siniseks tõmbunud huult (siis kui külmemad tuuled puhusid - sale nagu ta oli)....

Ühesõnaga sai randades käidud. 

Nüüd on väga korduv vaadata R&R, eriti vanemat poega, kui too E-le sarnaselt veest tulles hingeldab ja rätiku ümber võtab, alumine huul külmast sinine (sale nagu ta on..)

Suvi, rand, ujumine, päike....loodri unelm. 

Kloostri Ait

Kuskil 90.ndatel puutus mulle kätte üks omamoodi põnev teos - Hans Luige "Keelatud vili". Raamat rääkis bioloogidest, bioloogiast ning selle teadusharu veidi filosoofilisematest tasanditest. Üks tegelane, Ardi Urban kirjeldab  Tartu melu 50.ndatel: "Ah, milline möll käis suviti "Varsakoplis", sõjajärgse Tartu lustiaias! Mäelt kostsid rütmikad foksid ja igatsevad tangod üle õhtuse linna, kutsusid ja lummasid. Kõrgel põlispuude okste küljes hõõguvad prožektorid heitsid läbi haljaste võrade tantsuplatsile mahedaid rohekaskollaseid helke ja jätsid armunute meeleheaks põõsatagused hämaraks. Neid teineteise leidmise ja kaotamise draamasid, farsse ja tragöödiaid, mis siin paari õhtutunni jooksul aset leidis!" (Luik 1989: 163)

Meile meeldib poistega linnas kolamas käia - kõikides muuseumites ja näitustel, galeriides, tänavatel, kirikutes, hoovides - et lihtsalt tajuda ja kogeda ja mäletada. Meenutada. 

Täna sattusime pärast Meremuuseumi Vene tänavale ning plaaniga pisut pala põske panna, viisin pojad Kloostri Aita. 

Seda nüüd sisuliselt tühja ja kliendivaba ruumi, kus menüü on olematu, üks väheldane lett, mille tagant tellida ning võrdlemisi nipsakas neiukene teenindamas...vallandusid minus analoogselt Ardi Urbanile, võimsalt kirjeldavad mälestused. 

Milline möll käis Aidas, sõltumata nädalapäevast, aastaajast või kellatunnist. 

Hea söök, mõnusad joogid (eriti sealne hõõgvein!), huvitav atmosfäär, sepsitatud toolid, pikk baarilett, tihti elus muusika ja elav tuli.  

Stuudioteatri Theatrum tegelased tihti kohvitamas, vennad Johansonid kitarriga, erinevad boheemlased, kunstnikud, ärimehed - neid kohtinguid, kohtumisi, suhtlemisi ja muidu elevust, mis selles ruumis valitses. Tõsiselt mõnus meeleolu. Seal tutvusin ma armeenlasega, kes mind maalis (huvitav, kuhu see pilt kadus?), seal istusin ma armukese staatuses oma kaaslasega....

Sealt sai mõnelgi korral mindud edasi peole, seal sai nutetud südamevalu välja, seal sai flirditud. Seal valmistas üks kunagisi meessõpru totaalselt häbi - mittetöötav üliõpilane, stepptantsust, militarismist, viskist, Naissaarel talvisel ellujäämisel hundinuiasid sööma õppinud, higistavate käte ja punase põskhabemega ja kohutavalt r-põristav, saatuse irooniana just R. Oujee.. see vast oli naljaks suhe, möödas üle 18 aasta, aga vahel ajab ikka veel muigama.

Tema näiteks tuli mulle tööle vastu, helistas kolm korda vahetuse jooksul, tegi ennast rõõmsalt minu kolleegidele ennast tuttavaks ja hakkas võrdlemisi tutvuse alguses kõnelema igasugu huvitavaid asju. Tutvusime vist kunagi mingil poliitilisel üritusel. 

R-le meeldis väga puhas viski ja kord, kui olime kõndidnud lumises linnas, kus R mulle näitas erinevaid maju, kust ta suve jooksul oli mööblit kolinud, maanudsime taas Kloostri Aidas. Ta tellis endale sõbraliku 8 cl (on vist selline mõõt?) viskit ja hakkas toona siis 46 krooni maksnud joogi eest tasuma.... hoiupõrsast võetud viiesendistega, mida oli terve suur kilekotitäis.... 

Baaridaam üle lugema ei hakanud ning heitis pärast meie poole ikka väga-väga-väga ettevaatlikke pilke. R suitsetamisharjumus oli ka muide imelik ja just Kloostri Aidas ma seda tähele paningi: ta tegi uue sigaretipaki lahti, võttis ühe välja ja pani selle tagurpidi pakki tagasi. Siis süütas alati TIKUGA suitsu põlema, tõmbas esimese mahvi ja ülejäänud aja koputas sigaretilt tuhka tuhatoosi. Selline see R oli.... 

Ühte oma tuttavat nägin ma just ja alati Aidas. See oli nagu üks üldine kohtumiskoht.  Tohutult tõmbav asutus.

Ja nüüd seda söögita ja joogita, inimestevaba paika vaadates - no mõistan, et äril on tõusud ja mõõnad ja üldse on asjad nüüd juba kaua teisti, kuid... ma nii igatsen seda hõngu, mis 20. sajandi lõpus Aida kohal ja ümber hõõgus. Praegu nägin ainult tuttavat klaverit (aga vahest polnud seegi enam see?) 

Muusikaalset tegevust näib seal toimuvat, aga muu? Kõik muu?

Üldse meenuvad mulle veel mõned vanalinnas asunud söögikohad: Müürivahes oli üks pannkoogimaja Creperie(?); Pikal tänaval oli Club Havana ( nüüdne Clayhills), kus sai tequila ja salsaga veedetud ikka väga paljusid õhtuid; kuskil oli Pudru&Pasta - seal käisime pärast kolmapäevaseid lisaeriala teatrikursuse loenguid ja praktikume söömas.. 
Harju alguses oli George Brown (?), kust me korra arvet maskmata ära jalutasime. 
Vabaduse väljaku ääres oli paljude kohtingute algus, lõpp ja vahepeatus Metropol...

Kuid südames oli mul Aida tühjuse üle kurb meel. Ühe ajastu lõpp. Nii kahju. Kui seinad sõneleks, kivid kirjeldaks, lagi leelotaks, põrand pajataks....

________________________________________________________________________________

Kolm esimest foto veebist, pasunad ja klaver isiklik looming

August ja hõng

Hommikud on reeglina värskusest õiduvad ning aastaaegade vahelduses on ka igal päeva algusel oma ilme, mekk ja lõhn.

Lapsena vanaema ja vanaisa juures mäletan ma  ärkamisi, kui neil alles loomatalitus pooleli, põlislaane hämarus mõjus süngelt ning pikkadest sibulavagudest hoomas täiesti üheselt mõistetavat küpsemise lõhna. Olid augusti varased hommikutunnid.

Pärast eilset äikest oli õhtu jahe ning koduhoovi kask pudistas kasehelbeid - selge märk, et varsti ongi jälle käes õunte kukkumise, kolletuvate lehtede aeg. Aasta esimene pool tiksus ennast minevikuks, nüüd siis teine poool käimas ja tegudeohtrust kandub igasse päeva - kas ma seda siis ise  tahan või mitte.

Päevad on tihedat tegemist täis - Kruger, pojad, aed, maja, biograafia, millega ma enam ei taha vist mitte kunagi tegemist teha, aga mis saab nüüd oma sisutoimetamise ja ka keele toimetamise järel viimast lihvi. Oi Lilli, sinust ja sinu loomingust on mulle küll elupäevade lõpuni. Ma olen püüdnud viimaste aastate jooksul prometoloogina koguda kokku kõik tema kirjutatud raamatud ja nendest ilmunud kordustrükid (eestikeelsed, välismaistega ma ei viitsi jännata). Kuid nüüd on ta pea kaheksa aastat minu elus ja mõtteis elanud ning ma nii soovin, et ta juba välja koliks. No selle nädala lõpus peaksin saama vist käsikirja viimistletuks lugeda ja ära saata.

Aga tegemist on olnud veelgi. Näib, et saatus ei taha mul mitte lasta unustada tõika, mille kohta võiks laulda: "Oo, valges kitlis näitsik, jäta siia käed, mis mul tervise tõid."

Juuli eelviimasel nädalavahetusel, päev enne poegade spordilaagrisse minekut, oli pühapäeval väga veetlev ilm. Käisime rannas ning nautisime ilusat aega. Pirital olid osad teed natukene kinni, sest toimus Lauri Ausile pühendatu tuur. Vist oli 120 km pikk see tuur. 

Igatahes õhtul, kui ma arvutis tööd tegin, siis märkasin aknast, et mingid ratturid panid siit ka mööda. Üks rattur aga sõitis kuidagi vinka-vonka ja siis teda enam näha polnud. Tegin paar sekundit tööd, kuid vaist ei andnud asu. Vaatasin uuesti välja ja nägin, et vinka-vonka loogelnud rattur oli asfaldil pikali. Küsisin, et kas ta on purjus või? Kukkuja vastas, et tal on diabeet.

Täitsa üllatav, kuidas minus alati vallanduvad sellised imelikult peidus olevad oskused. Ma pole kolm aastat haiglas töötanud, neli aastat on viimasest erakorralisest situatsioonist möödas ning mul peaksid olema ju oskused roostes, aga ei - mahl ja mesi, rätik ja poegadele antud korraldused - kõik need tulid vist 10 sekundiga.

Tuli välja, et see gümnaasiumipoisike ei olnud söönud korralikult ning pikk tee kurnas organismi ära, ta oli sisuliselt koomas. 

Mahla ja meega sai ta ennast siiski korda, kuid ta oli ennast hullult puruks kukkunud. Ühesõnaga, tuli teda pesta ja siduda, helistada emale, tellida transport ja viia koju. Õpetussõnad peale lugeda.

Ema tuli õhtul poja jalgrattale järele ning nad olid mõlemad tänulikud. Minul jällegi oli hea meel, et aidata sain. 

Siis ma mõtlesin oma ema sõnade üle järele, kui ta alati tänaval lebaja juurde läks ning tegutsema asus: "Sirly, see on ju kellegi poeg, vend, isa või abikaasa, keegi kuskil ootab teda. Sa ju tahaksid, et sinu lähedasega samuti tehtaks? On ju nii?" Kukkuja ema sõnad läksid samasse väravasse ja hinge - ma laususin talle, et ta oleks samuti talitanud nt minu poegade puhul....

Ja nüüd siin  esimese auguti varastel hetkedel ma mõtlen - kas see oli kuidagi märgiline moment, et muidu teadlik diabeetik oma rattaga just minu maja ees pidi pika langemise tegema? Et ilmselt ainsa selle maja ees kodutänaval, kus elas inimene, kes teadis, mida teha tuli (no enam-vähem).

Pisut põnevust veel - minu napilt kolmekuune kassipoeg on tõeline kütt. Ilmselt lähedalasuva toitlustusasutuse remontimiste käigus on meil naabriga mõlemal märgata teatud näriliste väiksemamõõdulist invasiooni. 
Kruger, see teravaküüneline ja lihamaias, vahel söösthüpetega liikuv nurrupadi, on kahele hiirele 1:0 teinud. Esimesega ta pisut ikka müras ka, aga teine kahjur oli vait kui sukk. Veider, kas vastu külmemaid aegu otsitakse kohta, kuhu kolida elama? Nüüd on Kruks majas, küllap saame lahti ka hiirtest.
Vaikselt veerevad mõtted aga sügise poole, selle sügise poole, kus nüüd ei ole võimalik kummalgi vanemal enam sünnipäevi tähistada, vaid peab kasutama 'sünniaastapäeva' 

No seniks veel on aga puhkust jäänud mõne nädala jagu, tahaksime veel ühe spaaretke teha ja siis on juba poegade 13. sünnipäev tulemas. Mõelda vaid, 13. sünnipäev!!! (ja esimene selline, kus pole enam ühtegi vanavanemat alles, sest E ema - noh, vanaemaks siiski saadakse ja tiitel teenitakse välja, muidu on lihtsalt eesnime pidiv kutsutav naisisik, minu vanemad ja E isa - nemad on seal kuskil ja ilmselt hoiavad igaüks vastavalt vereliinile meil silma peal)

13 aastat tagasi istusin ma 30-kraadises kuumuses ja lõõtsutasin sõstraid korjates, kõht kummuv nagu vaala selg. 

Nüüd on tulemas seitsmes klass, teismeiga, iseseisvumine, suur sööma ja maailma teisenenud adumine. 

Hüva, nii see juba kord on ja selle vastu ei saa. 

Kääbuskunstnik Toulouse-Lautrec

Head inimesed teavad, mida mulle alati kinkida võib - raamatuid, tööriistu ja arbuusi. Kohv pole ka kunagi liiast. 

Raamatuid on aegade jooksul saanud palju-palju ja nendega  on aga nii, et proovin neid järjest ringi paigutada ja sorteerida, kuigi riiulid pakatavad juba ammu. Just panin kõik filoloogia ja kirjandusteadusega seotud teosed enam-vähem ühtedele laudidele ära, kui vaatan, et pagan, ikka on mõned kusagile ripakile jäänud. Rääkimata sellest, et kõikide hariduste omandamisega seotud konspektid, artiklikogumikud, koopiad raamatutest, mida ei saanud kätte etc.. neid on kaks riiulitäit (lasi spiraalitada ja tiitellehestada ja siis kokku köita korralikult). Jututraamatud ja  teatmeteosed, sõnaraamatud ja entsüklopeediad, kogumikud ja käsimikud....oujee.

Nüüd tõi hea sõber-kolleeg LL mulle põnevaid teoseid ning üks nendest köitis eriti mu meeli. Keegi prantsuse biograaf, kirjanik ja tõeline kirjandusteadlane  Henri Perruchot (kadestasin heas mõttes tema võimalusi uurimust teha - kõik need kohad ja maastikud..oehh) on kirjutanud mitmeid kunstike elulugusid. Nüüd sattus siis kätte Toulouse-Lautrec'st pajatav raamat ning see polnud lihtsalt mitte põnev pilguheit 19. sajandi lõpu kunstiellu, vaid ma tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mind haaras maailmalinnaks kujuneva Pariisi kunstniketänavate melu ja elu kaasa. 

Väljaarenev  Montmantre pakkus sellele tõenäoliselt lähisugulasabielu tõttu väljendunud tugevast kaltsiumipuudusest tingitud luustumisprobleemidega laastatud tervisest  kunstnikule lohutust oma hüsteeriliselt eklektilises, pisut räpakalt mõjuvas boheemluses, lustimises ja pöörasuses. 

Vana aadlisuguvõsa ühe haru ilmselt viimane esindaja (tema vend suri imikuna, pärast mida tädilastest vanemad lahku läksid, Henry isa oli väga ektsenriline, impulsiivne, pisut psühhodeeniline, ema aga  oma poja õnnetusest samuti õnnetu). Lapsena Aardekeseks kutsutud noormees oli viletsa

tervisega, kuid elurõõmust pakatav, mõneti isalt päritud pöörasusega nutikas noormees, kelle kunstiande avastas lähisugulane.

Noorukina eelistas Henry maalida loomi ja kui ta bakalaureuse kätte oli saanud ning asus Cormoni nimelise kunstiõpetlase ateljeesse õppuriks, muutusid ka tema huvid - ta hakkas pigem vaatama inimest. Väikese Bulvari kunstnikele olid olnud olulised pigem emotsioonid, näod, vahel suisa ahastamapanev ausus inimese kujutamisel, Suure Bulvari kunstikud (impressionistid) olid huvitatud värvidest, varjudest, momentide püüdmisest ja jäädvustamisest.

Henry ei huvitanud maastikud peaaegu mitte kunagi, ilmselt pole ka ühtegi väiksematki eskiisi säilinud, tema tegi endale nime mõnevõrra brutaalse ande väljendusega lõuendil, kujutades ümbritsevat elu nivelleerunud silmadega. 

Ise ma leian siin seoseid positivistliku käsitlusega (see on uurimislaad, kus  üldjoontes vaadatakse loomeinimese sünnikodu, tausta etc ja leitakse jooni loomingus - väga vaieldud koht alati olnud, kuid ise biograafiat koostades ma ei saa lugeda vähetähtsaks inimese lapsepõlves ja nooruses toimunud hetki - need on kujundanud seda inimest ning tahes-tahtmata jäädvustunud mistahes loomelehekülgedele). 

Ilmselt poleks Henry vaevanud selline kihk inimese kujutamisel, elimineerides enda jaoks värvid ja varjud ja maastikud ja hooned - olles pettunud enda inetuses (1.50 m pikk, ebardlike käte ja jalgadega ning kirjeldustest silma jääva 'ilase lõuaga'), püüdis ta leida kunstis inimlikkuse kujutamise meediume.

Ning otse iseenesest mõistetav, et see alkoholismiga kimpu jäänud (ta olnud üks esimesi Pariisis, kes õppis selgeks kokteilide valmistamise ning miksis omavahel elemente ja osiseid, mis mõjusid vahel suisa õõvastavalt) elunautleja, kellele polnud võõras lihalik armastus (lugesin biograafiast kokku kolm naist nimeliselt ja siis viiteid prostituutidele) maalis seda, mida ta tundis kõige paremini - mõnes mõttes värdjalikke rõõmusid pakkuvat melu inimestes (ta olnud tuttav Oscar Wildega ning kui nii võtta, siis Dorian Gray  pildiline moraalne allakäik on mõneti paralleelne Toulouse Lautrec'ga, aga vahest ma lihtsalt kujutan seda endale ette).

Toulouse- Lautrec'ga assiotseerub mulle veel ka ameerika kirjaniku Henry Milleri nimi. "Vähipöörijoon", mis on ilmselt semiautobiograafiline ning omal ajal skandaalne teos, manab silme ette just sellise vahutavatest emotsioonidest, maneerlikkusest ning allakäigust Pariisis, mida kunstnikki koges, kuigi mitmeid kümnendeid varem. 

Reklaamplakatite isana (tema "Moulin Rouge" laiemale publikule tutvustamiseks joonistatud afišš tegi Henry nime kuulsaks ja tuntuks) suutis mees oma elu aja jooksul palju luua. Kuigi ilmselt oleks võinud seda rohkemgi teha.

Temana elada oli keeruline, kuid tema elust lugeda lummavalt paeluv. Tänud Henri, et sa Henryst kirjutasid!

________________________________________

NB!: pildimaterjal veebipõhine

Kes on snoob? (perekool.ee põhjal)

Olen varemgi kirjutanud, et olen perekooli lugeja, kasutaja, kommenteerija. Vahel pistan mõne liba ka eetrisse ning siis on huvitav jälgida, kuidas tegelikkuses asetleidnud lood rahval harja punaseks ajab ning paneb: "Liba!" karjuma. 

Mis on tihti üllatav. Imelik, et inimesed sellises totaalses omas mullis kallist aega viidavad ja siis vahel rangelt, vahelt mõnusas muheduses oma äärmuseni piitsutatud printsipiaalsusega satuvad tõelisesse hasarti. 
Tihti on seal huvitavaid kooslusi märgata.

NT I: kellegi rasedus kulges pidevas öökimises ja tilgutite all olemises, sünnitus kestis sisuliselt neli ööd-päeva, vaene piinleja tõi ilmale oma tervise ja saja õmblusega riskides sellise lapse, kes mitte kunagi ei uinunud ja ainult karjus ning ema oli väsimusest ümber kukkumas.

NT II: keegi, kes ei märganudki, et ta oli rase, kes sünnitas vähimagi vaevata  ja ühegi rebendita lapse, kes magas ja võttis tissi ning piima jätkus mitmele lapsele.

NT III: keegi näeb vanusest 20 aasta noorem välja ja seda absoluutselt igasuguse vaevata ning poes küsitakse alkoholi ostmisel passi ning mehi peab kaikaga eemale ajama.

NT IV: keegi teeb eranditult kõik toidud ise (sealhulgas ka kasvatab kõik saadused ja viljad) 3 korda päevas ja imestab, et kuidas sellega ise ikkagi toime ei tulda.

NT V: keegi on nii öko, et peseb ennast tavalise veega kord nädalas ning juuksed on loomulikud, läikivad ja puhtad ning pole küljes mingit mustuse lõhna.

Etc, etc, etc

Osad inimesed julgevad võrdlemisi ausalt öelda huvitavates teemades välja mitmeid põnevaid mõtteid. Üks kasutaja on aga pälvinud omalaadse hüüdnime ning täiesti äratuntava kirjutamisstiili, kui asi puudutab nina püsti ajamist ning leebelt öeldes suurema koguse mõttetuste ütlemist keset päist päeva. Ma isegi enam ei mäleta, missugusest teemast asi alguse sai, aga keegi kägu (see on anonüümne kasutaja - seal saab kas olla oma kasutajanimega või siis käona) kõneles võrdlemisi veatus ja korrektses eesti keeles, kuidas nad lähedaste tuttavatega pardifileed sõid ja kuivõrd kõrgelt arenenud nende tekst sellel õhtul oli.

Kägu pälvis hüüdnime Pardifilee ning mõnes teemas ta torkab suisa silma selle "kõrgel(t) arenemisega".

Oli teema snoobidest. Et missuguseid snoobe ikka ilmas olemas on. Kokku loetlesin teemas toidusnoobid, kultuurisnoobid, spordisnoobid, reisisnoobid, lihtinimesed-snoobid. Ilmselt olid mõned veel, aga see kultuuriga eputamine oli küll veider. Ja siis tõenäoliselt sama Pardifilee ütleski, et tal on üle kümne tuhande raamatu ja neid ta on  lugenud/lugemas. 

Loomulikult vallandus mõningane vaidlus selle ümber ning pani õrjetukesi oma raamatuid üle lugema. Mina sain kokku ca tuhat teost. Pluss riiulitäis hariduste omandamisega seotud konspekte. 

Pean ennast ka mõnes asjas snoobiks - no näiteks ei suuda suhelda selle sama hariduseta inimestega (vanasti öeldi, et kuus klassi külakooli). Kusjuures väikese kõrvalpõikena - peaaegu alati ilmuvad haridusteemadesse perekool.ee-s isikud, kes tunnevad kedagi, kellel on "originaalne ja avar mõttemaailm, suur lugemus, lai silmaring ja töötavat müstiliselt kõrgel kohal palka saav isik, kellel on ainult põhiharidus". Olles nüüdseks 24 aastat töötanud ja sellest enamiku aja inimestega, pole ma mitte kunagi, mitte ühtegi sellist isikut kohanud (ei pea silmas vanemat generatsiooni, kellel jäigi haridustee poolikuks ning kellele anti eluga kaasa kuhi kogemusi sootumaks teistelt radadelt).

Suhtun mõõduka vastumeelsusega igasugustesse EM-; OM-; MM-idesse ning siis saan üpris põlglikke pilke, kui ütlen: "Võrdlemisi vähe kotib" (jah, ma kasutan selliseid väljendeid - see on üks filoloogiks olemise rõõmudest - madalast kuni kõrgema väljenduslaadini). Inimesed jäävad arusaamatult piidlema, kui eraldun seltskonnast, kus räägitakse jalgpallist. 

Nojah, aga kes siis ikkagi on snoob? Minu meelest inimene, kelle jaoks on sotsiaalse staatuse ja inimese väärtuse vahel väga suur erinevus. No kes vaatavad, mis autoga sõidad, mis piirkonnas elad, mis brändi rõivaid, kelli, pesemisvahendeid etc kasutad. Isegi seda, missuguseid filme vaatad, raamatuid loed, muusikat kuulad. 
Eriti üllatavaks muidugi on siinkohal see moment, et raamatute hulga järgi snoobiks olemist hinnatakse. 

Osad on ise suured antisnobismi snoobid, kes ennast kirjeldavad, kui kõige lihtsamaid inimesi ja siis soovivad salamisi, et sa nende "lihtsat" eluviisi ainuõigeks pead.

Ühesõnaga - snobism lokkab me ümber. Isegi minus. Rääkimata perekoolist ja rääkimata sealse(te)st teema(de)st.