laupäev, 2. september 2017

Mis teema on kitarri mängivate meestega?

Päris tõsiselt - vaatad keeltel tantsivaid sõrmi, hoiakut, kuuled kõla, hingad rütmi.
Hiljuti käisin kultuuriöö raames kuulamas Kalle Sepa ja Mikk Tammepõllu vabas õhus antud etteasteid ning see oli tõsiselt mõnus kuulamine: 
Suvel sai vaadatud Linnateatri "Kontaktid" kordusena üle ning tõdesin, et neis kõikides, kes seal esinesid ja kitarri sõrmitsesid - no kohe on mingi maagia olemas.
Kunagi oli üks  muusikapõhine filmi - "Crossroads" (1986), mis toetus osaliselt ühele esimestest 27 klubisse jõudnute eluloole. Mustanahaline Robert Johnson (mõjutas Bob Dylanit, Jimi Hendrixit, Eric Claptonit, Jeff Becki), kes esiti ebaeduga silmitsi seisis ning väidetavalt paremaks muusikuks saamise nimel kuradiga kokkuleppe sõlmis ja kes tõenäoliselt strühhniinimürgituse tõttu varakult lahkus, andis legendi sündimiseks põhjust küll.
Filmis on siis nii, et on poiss, kes mängib kitarri, õppides mainekas muusikaakadeemias, soovib tegelikult saada bluusimängijaks, tahab esitada ühe pala, kuid see ei kõla nii hästi, sest osad noodid on puudu. Lugu on Robert Johnsoni pala siis. 
Poisil õnnestub välja uurida, et olemas on Roberti sõber Willie, kes esiti eitab oma isikut, aga seejärel lubab anda poisile puuduvad  noodid, kui poiss mängib saatana valitud kitarrimängijaga võidu. Dramaatilised hetked ja loomulikult poiss võitab - tingimusel, et kõige kõrgem noot saadakse veel puhtalt kätte. Tema saab. 
Selles filmis aga vaatad sa kindlasti Steve Vai'd ja tõenäoliselt ühe parima kitarristi käsi - see osavus on lihtsalt hämmastav.
Suuresti vist jooksevadki kitarrimängija puhul kokku sõrmede siruulatus, näpuosavus ja muusikaalsus.
Aga seda, et nad kuidagi meeleliselt mõjuvad - see on küll kindel.
Vähemalt oli tantramees küll oma kitarriga suveöödes pisut teistsugune...

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...