Väidetavalt pidi inimese isiklik muusikamaitse välja kujunema kusagil 14. eluaastal - inimene hakkavat iseseisvat maitset kujundama pea kõikides nähtustes, elutõdemuste kogemise kaudu avardub indiviid ja eraldub oma vanematest, olulisemaks pidavat saama sõpruskonna ja samavanuseliste kaaslaste maitseeelistused.
Kuigi jah on enda nooruspäevadest meeldejäänud muusika väga nostalgia hõnguga, ikka meenub mõnusalt ohates mõni süütu flirt, salaja peoleminek (kunagisse pritsumajja läksin 14-aastaselt, passi ei küsitud), mille käigus ema tuttuus pidupluus kannatada sai (vabandust ema, kus sa ka poleks, selle pluusi ma tõesti rikkusin ära) ning tegelikult võrdlemisi kehva kvaliteediga muusika. Ma ei hakka nimetama oma suureks kasvamise lugusid, koondnimetus vaip ja kloppimine on täiesti piisav. Mõni natuke helgem lugu ka, mis ühe või teise suhtekesega seostus, aga see oleks ka kõik.
Muusikat on meie ümber kõikjal - raadio, televisioon, filmid - igal pool on helivood. Ma ise olen selles vallas tegelikult täielik võhik, nooti ma ei tunne, pilli ei mängi, viisi pean ja laulusõnad jäävad kergesti meelde, kuid enamaks annet pole. Mis aga ei tähenda, et ma ei orienteeruks ajastutes või ei tunneks heliloojate teoseid. Milleni ma nüüd aga tahaksin välja jõuda oma mõttekäikudes.
Ikka ja jälle hakkasin ma kohtama erinevates tselluloidides esinevat omalaadset tõika - mida nivelleeritum oli inimese mõttemaailm, mida paadunum psühhopaat, seda tõenäolisemalt kuulas ta klassikalist muusikat. Orienteerudes täielikult ooperites, süitides, oopustes, sonaatides etc.
Kummaline, aga hakkasin mõtlema, kas siis inimese intellektuaalne areng on tõesti niivõrd teistsugune? Ütleme nii, et nendel nivelleerunutel on arenenum mõistus ja seetõttu ta suudab hoomata raskema ja tõelise muusika (sest olgem ausad - need jubedad kolmetaktilised tirulirud, mida kogu aeg lastakse, on ju õudsed: selle suve hitt, mida ma kuulsin pidevalt - äkki oli "Ootan ööd"? või see teine masendav joig pruuniks saamisest) nüansse, värve, kaasuvaid maitseid ja tundeid? No arenenum seetõttu, et igasuguste eetiliste ja moraalsete tõkete ületamisel teisele inimesele halva tegemine ja seejuures enesele tegude võrdlemisi loogiline seletamine; vahelejäämisriski madalaks viimine, võrdlemisi elegantseks lihvitud kuriteod etc - need nõuavad siiski pisut teist mõtlemist. Mitte et ma seda õigustaks. Aga filmides on nadikaelad, kes kuulavad igasuguseid elegantseid lugusid andunult ja nautides. Kuid see selleks, filmides on nadikaelad nadikaelad, tavaelus inimesed alati head ei erista ning suhtuvad asjadesse piiratult.
Nagu endalgi nooruses - ma ei saanud sellest aru. Kõik selline elitaarsem jäi pisut võõraks. Kuid eluliselt kosudes, mõistes, kuulates olen avastanud klassika varjundite võimalused. Sõltumata aastaajast, meeleolust, tegevustest - seda on võimalik kuulata. Seda on hea kuulata. See pakub mõttepause. See muusika ei sega kirjutamist ega lugemist. Loengute ja tundide ettevalmistust, tööde parandamist. Ilmselt on silmadesse tekkinud teine avardumine. Et igaüks ei peaks ega saakski asju selliselt mõista.
Klassikat kuulates pole võimalik ilmselt metsa mööda joosta ja kähriku kombel mägra majja elama kolida. Chopini saatel ajastatud fotoaparaati võõra pesakonnaga ei poseeri. Enda nürimeelsust Vivaldi saatel avalikkusele ei säutsu. Liszt'i kuulates "saavutustest" ei iseäratse. Need ei sobi lihtsalt kokku. Aga meloodiad, mis kõrvu puutuvad selliselt, et südamel on soe nagu palgetel lõkkesse vaadates - no meeldiv.
