Helene Schjerfbeck - tuhmide teadmiste täiendused

"Helene"   

Koolitaja/ettevõtja/sisuloojana olen esmakordselt kogu selle sajandi ja kogu oma täiskasvanuea jooksul silmitsi tõigaga, et mul on tekkinud vabatahtliku enesetäienduse aeg. Koostööpartnerlus võimaldab rohkem minuteid reguleerida ja see paljastab halastamatult elutõdesid - ma ei tea mitte millestki midagi (sic!). 

Kuid usina lugeja ning himuka uurijana laseb saatus/lootus/internet valla nähtuseid/lugusid/vaateid/filme, millest seni pole aimugi olnud. Eks see ole muidugi enda ignorantsuse põhjustet. Ent püüan usinalt parandada tegematust. Nimelt leidsin juhuklikkide abiga ja üsna ootamatult filmi, mis viis mind taas lemmikžanri rüppe - kunstnike elulood. Sedakorda siis Soome kuldajastu kunstniku Helene Schjerfbecki lähivaatesse. 

See, et mulle Soome/soome filmid meeldivad, tean ma üsna noorest ajast peale, kuigi pole tabanud ära, miks need enamjaolt staatilised, suurplaanidega ja sügavemotsionaalsed linalood mind naaberrahvalt köidavad. Ilmselt kõik asjad kokku - suhteliselt paralleelselt kulgenud ajalooga, sarnase keele ja olemusega, ilmetud, kuid tundesügavkihtides möllavad soomlased loovad mingi ebatavalise sisemise dialoogi vaatajaga, kus iga klimaatiline muutus ekraanil, iga pilk, kõnnak, heli, iga linnulaul, merekohin, selle filmi puhul siis pintsli või noaserva krabin lõuendil, loovad sügavaid märgilisi tähendusi.

Varakult annet märgatud Helenel õnnestus 19. sajandil midagi erakordset -  lüüa läbi kaootilises, kirglikus, emotsionaalses maalimaailmas; õnnestus olla kuntsnik, kes sai stipendiume, kes sai rännata Euroopas, maalida, LUUA. 

Lapsena trepilt kukkumine tõi eluaegse füüsilise puude - ilmselt kasvas puusaluu valesti kokku ja naine lonkas tugevalt. See viis aga kahjuks tema elu ainsa kihlumise katkemiseni ning Helene jäi lastetuks - asjaolu, mis teda sügavalt traumeeris. Kuid samas pakkus võimaluse olla Kuldse Ajastu (loovade kunstide koondnimetus 1880-1910 Soomes) üks esindjatest. 

Film "Helene" vaatleb naist ajaperioodil 1915- 1923. Sellesse perioodi jääb Heleni taasavastamine,  esimese soolonäituse väljapanek; kohtumine temast kakskümmend aastat noorema kunstikriitiku ja metsamehe Einar Reuteriga; armumine mehesse ja seejärel saabuv murtud südame sündroom - mees kihlub noore rootslannaga. Selle tundelõõma taga, mida Helenet kehastav Laura Birn väga nappide vahenditega (pilgud, ilme, käeliigutused, kõhklused) loob, on aimata kunstniku tõelisi elukreedosid ja vastuolusid, kahetsusi ning minnalaskmisi. Mehega koos on naine avatud ja aus, meest (ja tema kirju) oodates  ahastav, kuid realistlik. Tema ootused ja lootused purunevad. Ema, kellega ta koos elab, haigestub ja sureb. Helene jääb võrdlemisi üksinda, kuid tal on olemas väga hea sõber, tema kaasaegne Helena Westermarck, kellega koos oldud kunstiõpingute päevilt (kuigi filmi põhjal on mul kuri kahtlus, et nende sõpruse taga oli natukene veel midagi). Naised on oma aja kohta väga moodsate vaadetega ning töised.

Filmi esteetikas on kõik üsna autente – ruumid, rõivad, meikimata näod, juuksed. Kas või iganädalane kodukorrastus, kus ema ja tütar põrandaid pesevad, linu vahetavad, enesehooldusega tegelevad. Või kunstniku ateljee – molbertid, lõuendid, värviriiulid, peeglid ja aknad. Helsingi linnaruum, rong, sügisene mets või suvine ranna-ala. Puhtad ja rõsked, praktilised ning detailikoormatud – sellised, mis ei vaeva vaatajat, kuid tõmbavad paratamatult tähelepanu. 

Tõsiküll, kahetunnine film kipub vahel venima, mõned kohad on üledramatiseeritud, kuid samas on see ilmselge taotlus – Helene on olnud edukas kunstnik, reisinud ja maailma näinud naine, kuid nüüd üle viiekümne aastane ja üksik, kelle südames elab noor, nägus soomlane, mees, kes aimab Helene tundeid, kuid ei vasta nendele ja hiljem väljendab kahetsust valikute üle. 

Et film on Eesti-Soome ühistöö, tuleb välja võttepaikades, eestlased on panustanud nii valgustusse kui rõivadisaini, jumestusse. Näitlejad on aga väga puhtad Soome inimesed -  Eero Aho Helene venna Magnusena (meile tuttav filmist „Tundmatu sõdur“- Rokka); Laura Birn Helenena (meile teada filmist „Puhastus“ kui noor Aliide); Krista Kosonen Helenina (samuti filmist „Puhastus“). 

Põhjamaade filmidele on iseloomulik erakordselt täpne muusikavalik - süngelt tundelise ja aritmeetiliselt paika sobitatuna viivad meloodiad kaasa ning  vaataja tunneb noodihetkega  sama, mida peategelanegi. 

Ja pole mingi saladus, et mulle enamikest maailmakeeltest soome keel meeldib -  üheaegselt jõhker ning aus. Leebus, mis tekib ohtratest vokaalidest ning külmus, mis väljendub aimatavatest, kuid peidetud tunnetest. 

Rohkem, rohkem oleks vaja sellise kultuuriladestumisega ja hästimängitet filme. 

Lakanud liinid

Täna saanuks 214-aastaseks Friedrich Reinhold Kreutzwald; 165-aastaseks Juhan Kunder ning 155-aastaseks Karl Eduard Sööt.

Kolm meest, kelle nimega on vähemalt korra kokku puutunud igaüks meist meile omases kultuuriruumis.

Kontrolli mõttes hakkasin üle vaatama nende suurmeetse lugusid ja kurvaks tegi - ma ei tuvastanud nende liini jätkumist.

Kreutzwaldi viimane järeltulija Alice Blumberg lahkus 1939.aastal Eestist.

Juhan Kunderi genit ja kirikuraamatuid kaedes ei märganud sissekannet laste kohta ning Karl Eduard Söödist põhjalikes käsitlustes (ning samuti geni-s) ma järeltulijaid ei näinud. 

Looming jääb, aga vereliin on katkenud. Ja seda paljude suurmeeste ja - naiset puhul: Shakespeare, Rembrandt; Robert Louis Stevenson; Jane Austen.

See on vist omamoodi tasakaaluks - kes jätab bioloogilise ja kes kreatiivse pitseri.

Põiki ja naas

Tartu. Kirjandusmuuseum. Vajalikud asjad. Kiiresti. Sups sinna, sups tagasi. Rongis oluliselt parem kui bussis. Ja tundub, et rongid on in. 

Igatahes äripäeva hommiku kohta oli inimesi pilgeni - nagu laulupeole minek.

Igatahes sain väärt värki oma raamatule lisaks. Üks juhuslik koperdus avas mulle väga põneva materjali ning lisaks tean, milline oli Lilli käekiri. 

Ning tema käsikirjad (neid oli seal kaks: üks käekirjaline ja üks masintrükiline) olid tõesti puhtad - täpselt nii nagu Ralf kunagi ütles. 

Sõidu ajal sai ilma silmitsetud. Kevad tatsas õuedes, hoovides,  inimestes. Põllumees teeb tööd...

Stand-up comedy

Eelmisel aastal sai mitut puhku meie uue aja tegijaid vaadatud: Huumoritunnel; Comedy Gala. Mulle meeldib Kinoteatri seltskond nii teles kui laval, sest oli naljakas, oli huvitav, oli meelelahutuslik, kuid ...kahjuks hakkab ennast ruttu kordama, sest natukene puudub ajatuse maik. Või ma isegi ei tea, mis seal oli, mis mind pisut häirima jäi. Samas pole see kuigi lihtne saalitäis rahvast ainult naljaga tähelepanelikuks tõmmata. 

Kusjuures olen mõned korrad mõelnud, et prooviks  vaba mikrofoni isegi, vaataks, kas on sellist avanemist ja kuidas läheb see täiesti võõra publiku naerutamisega, sest tuttava publikuga saan ma vähemalt korra päevas hakkama.

Aga see selleks. Mina hoopiski surfasin pisut ja võrdlesin Raikinit ja Baskinit. Nende šketse, mis on laiale üldsusele tuntud ning tuleb tõdeda, et kuigi Baskin rääkis eesti keeles ja tegi igati tasemel klippe, siis Raikin oli originaal, millest ei saa üle ega ümber, sest kuitahes hästi keegi teda ei kopeeriks, on tegemist ikkagi koopiaga.

"Avas" ja "Kelle?" on mõlemas keeles naljakad, kuid algupäraselt on ta põnevam.

Baskin hiilgas, seda ma ei eitagi - tema paljud rollid olid ikka väga mitmekülgsed, naljad meie jaoks sobivalt piprased ning tema suurus kahtlemata võimas, kuid lihtsalt teatud asjades oli ta 99% õnnestunud koopia, väga õnnestunud sealjuures.

Aga andekad olid nad kohe kindlasti ja küllap nad jagasid mitmeski mõttes ühesugust saatust nii rahvusjuurte kui muude asjate poolest.

Ning hea, et mõlema pereliikmed naised-lapsed on need, kes rikastavad jätkuvalt ilma ja tegemisi. Anderikkad inimesed kõik.

________________________________________

Pildid veebist ning pole mõeldud ärilistel eesmärkidel kasutamiseks, ainult loo illustreerimiseks.

Uksed kinni, uksed lahti

Vahel on see tõesti tõsi, et ühe asja lõppedes avanevad uued võimalused ning see on tegelikult paganama tore, et mingi asi on peetunud ja nurisünnilikult jäänud toppama mitmeks ajaks. 

Iga asi peab olema millekski väga hea ning eelmise kirjastuse aastapikkuseks veninud vaikus on tekitanud olukorra, kus võin öelda, et küll on hea, et see nii läks!!!!

Pole olemas väljapääsmatust, pole ainult ühte võimalust, pole ebaõnnestumist, mida ei saaks ringi pöörata.

Ning ühte võib küll öelda üsna kindlalt - oma sisetunnet tuleb kuulata. SEE on alati õige.

Vanaema - kus sa iganes ka pole, tänud, et sa mulle õpetasid oma vaistule toetuma. 

Poeg astub ema jälgedes

Emaarmastus on ülim. Jõuliselt hingetungiv teadmine, et keegi on hea või veel parem kui sa ise - see paneb rinna uhkusest kummi. 

II koht jutuvõistlusel!!!

Pojal pole kahju lubada teksti ilmale paista:

"TAGASIVÕETAMATU

„Mina jään,“ mõtlen ma, kui tunnen jälle, et miski tahab minna minust eemale ja pooleks. 

Hea meelega võtaks selle tagasi, aga ei saa, sest nii see juba looduses on – mis lennus,  see läinud. 

Pigistan ennast kõigest jõust kokku ja ütlen, et ei tohi, ei tohi, ei tohi.

Kui mul oleksid hambad, siis ma krigistaksin neid, sest niiväga püüan ma ennast tagasi hoida.

Tean, et minu lähikonnas on veel neid, kes jäävad. Sama pingsalt ja sama suure jõuga.

Kuulen teisigi lausumas, et mina jään ja mina jään.

Siin ma siis nüüd olen. Jäänud. Tean, et vahetevahel pannakse mulle kuskilt väljastpoolt mingi toru vastu ja kuulatakse hoolega ning tean, et kellegi murelik hääl ütleb:

„Kuulge, ma ei taha teid muretsema panna, aga siin on midagi veidrat. Ma ei saa sellest aru.“

Ühel hetkel ma tean, et ma polegi üksi jäänud, vaid märkan sarnasust oma läheduses.

Ka mina ei saa sellest aru. Mul on kitsas ja ebamugav, ma tahaks nihutada enanst paremini, aga ei, keegi on siia jäänud minuga koos.

Ühel hetkel aga tunnen, et mind hakkatakse suruma, tunnen, kuidas ma pean kusagile laskuma, kuskilt väljuma, kuhugi jõudma. Ma ei saagi siia jääda.

Tunnen kuidas minuga tuleb keegi või miski kaasa, ma ikka ei mõista, mis see on ja miks see on.

Tahan hüüda, aga ei saa, kuni tunnen mingit puudutust enda vastas, nüüd ma hakkan häälitsema ja samas kuulen kohkumusega, et keegi häälitseb veel.

Ma hingan ja tema hingab, mu süda lööb ja tema süda lööb.

Ma tahaksin midagi teha, aga ei mõista, miks ma teen asja ja kohe tuleb keegi veel kaasa.

Mind antakse kellegi sooja rüppe, ma näen oma ema silmi ja neis on pisarad. Ma näen oma isa kortsus kulmusid ja ehmunud vaadet pilgus.

Ma kraban oma ema sõrmest ja seejärel kuulen ma kedagi ütlemas: „Jah, ema, nii see on, nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud.“

„Kas see käib minu pihta?“ mõtlen ma  ja püüan tabada oma ema silmi. Ema aga vaatab kedagi, kes on siinsamas, minu läheduses.

Ma ei hoia veel pead ja ma ei mõista, mis lahti. Läheb päris palju tunde mööda, enne kui taban ära, mida mõtles see keegi, kes ütles, et  nad on südame ja kopsuga kokku kasvanud. See võttis palju aega ja energiat. Kõik, kuidas saada riidesse ja minna väljakäiku ja õppida ja seista ja sportida ja tantsida. 

Aastaid hiljem, kui ma olen järjekordsel tsirkusetuuril, kui rahvas plaksutab, komme, lilli ja väikseid kingitusi viskab, kahetsen oma kunagist otsust jääda. Kahetsen südamest, sest jäämine polnud hea. Alati pole kõik asjad head. 

Kui lihtsam oleks elu, aga ma olen kaksik, siiami kaksik."

Prometoloogia*

Päris mitmed aastad on minu elus figureerinud lisaks pereliikmetele, sõpradele ja kolleegidele nüüdseks juba dekaadi jagu meie keskelt lahkunud Lilli Promet. Tänu temale sain ma tehtud oma MA, esinesin kahel konverentsil, sain endale tema biograafia kirjutamisega seotud lepingu ning  olen suhelnud inimestega, keda Lilli tundis ja teadis, kellega kokku puutus.

Ma võtan endale autoriõiguse ja kopin siia katkendi  biograafia eessõnast:

"Lilli Promet, täisnimega Lilli Linda Promet, oli oivaline kirjanik, harukordselt terava mõtlemise ja eheda elutunnetusega naine. Sellisena tundsid teda kaasaegsed ning samasuguse ettekujutuse saab temast retsensioonide, antud ja võetud intervjuude, kirjutatud artiklite ning loomingulise pärandi kaudu, andes aimu erakordselt laia žanrihaardega viljakast prosaistist, novellistist, dramaturgist, stsenaristist, publitsistist.

Vaestest oludest võrsunud, kunstnikust isa tütar, keraamikat õppinud, teises maailmasõjas kannatusi näinud, ajakirjanikuna töötanud ning lõpuks ülepea kirjandusloomesse sukeldunud – naine, abikaasa, ema, looja. Intensiivse huviga kõige kauni ja elava vastu. Keegi, kes märkas enda ümber inimest, loodust, olukordi, hetki ja oskas nähtut, kuuldut, kogetut paberile maalida. Teadlikult on siinkohal kasutatud sõna ’maalima’, sest Lilli Promet oli autor, keda iseloomustas kunstnikule omane värviküllane ning tundlik sõnaosavus. Tema kirjutatu oli elav, detailikoormatud, stiilne, karakterid ehedad, veel tänaselegi lugejaleelamust pakkuvad. Varasest lapsepõlvest kunstniku tütrena

kunsti, maalide, joonistuste, joonestuste keskel olemine mõjutas Lilli Prometi sõnakasutust, avardas tema maailma sedavõrd, et autori iselaadselt kunstirohke kohalolek on tuntav peaaegu igas teoses, olgu selleks siis romaan, näidend, stsenaarium või novell. Ning igas teoses kujutatud tegelastes väljendub tugev inimlikkuse motiiv, mida on lugejalgi võimalus tunnetada. Promet oskas oma eluvaipa kirjanud värve, kohatud maitseid, tundeid osavalt kasutada ning küllap seetõttu tema tegelased tihtipeale nii tõepärased ja  lähedased ongi./..../" 
Lugesin kokku - mul on 29 tema kirjutatud raamatut; üks filmiplaat ja pool riiulit tema uurimusega seotud materjale. 
Tema töödest valmis viis filmi, üks on kahjuks täiesti kadunud (hävis ETV laopõlengus 41 aastat tagasi)
_________________________________

*prometoloogia ‹1› ‹s› 

teaduslik kattemõiste Lilli Prometi või Aleksander Prometi elu ja loomingu süvitsi uurimisele

*prometoloog ‹-i 21› ‹s›

 isik, kes tegeleb prometoloogiaga

*prometoloogiline  ‹-se 5› ‹adj›

 prometoloogiasse puutuv 

Alver, Under, Merilaas, Kolla

Merilaasil on üks näidend "Kaks viimast rida", mis räägib vananevast
teatrinäitlejannast, kes seisab silmitsi üksindusega, sest tema lahutatud abikaasa ja poegade isa uus naine on kuri ja armukade, et mees on veetud palju aega oma endise naise juures; vanem poeg Lennart, kes tahab oma armukesega abielluda; mägedes alpinismiga tegelemisel hukkunud noorem poeg; endide armuke ja lavapartner ning tolle uus kallim; koduabiline; näitlejanna ligi saja-aastane ema, kes lõpuks elust lahkub - kõik nad hülgavad ühel või teisel moel peategelase. Seal on hetk, kus Näitlejanna ema satub õnnetu juhuse tõttu tänavale ja peaaegu hukkub autorataste all, koju tagasi toodud, paneb ta raadio mängima sealt kostab "Püha öö". Purjuspäi kirikus käimise eest (tegevus toimub 60. ndatel)  karistada saanud Lennarti poeg paneb kurvalt pea oma vanaema sülle ning nutab sõnadega: "Õrnust on vähe!"

Vahel tahan oma hinges samuti hüüda, kui pole ammu saanud lehitseda midagi nautlemisväärselt ilusat. Näiteks Betti Alveri õrnades ridades, kus ta annab edasi kõiki tundevärvinguid. Armastanud ja olnud armastatud, ilmselt adus ta südamekõrvade kõnelusi selgemini, kui ükski teine.

Alveri-eelsetest esitlustest on kahtlemata sama tundeerk ning senusaalne Under, kes oli isiksusena Eesti kultuurielu ilmselt üks köitvamaid naisi.

Alveri kaasaegne Merilaas aga torkab oma äraspidise humoorika leebusega silma mitmes kogus.

Varakult lahkunud ja mõnes mõttes narruseni kiindunud Ilmi Kolla sügaverootilised ning ilmselt varajast lahkumist aimanud salmides peitub sügava kire lummusesse asetunud naisterahva igatsusi.  Luule on tegelikkuses võimsam, kui me seda aimata oskame... 

Mõrkjamuigeline "November"

Väidetavalt pidi inimene oskama olla irooniline siis, kui see puudutab mingisugust osa temast, mida saab suhestada enda ja ümbritsevaga (umbes nii see mingis loengus kõlas). Valmistades ennast moraalselt ja emotsionaalselt ette äraspidiseks aistmiseks rahvuse, identiteedi, eestluse teemal, kogesin ma väga lahedate reeglitega Artises "Novembrit". Kahtlemata  on tegemist erakordse filmiga ning selle ootamiseks oli parasjagu põhjust ka.

Veidravõitu oli kirje ainetel, sest minu jaoks oli see pigem pildikeeleliselt toetav ja samas ka lugemata terviklikuna mõjunud teos. 

Esteetilisest poolest oli tegemist ilmselt ühe aegade parima kujundusega, kus iga stseen, heli, efekt, liigutus, detail oli läbi mõeldud ning asetusid elegantselt paigale eestluse taaskordse kõverpeegli mõranenud valgusprismades.

Räägud ja Õuna Endel, kratid ja Hans, libahundid, vaimud, kasuahned ja võrdlemisi kohtlased paganad, kes rähmakalt usuvad nii vana nõidust, mütoloogiat, jeesust kui rehepappi.

Äraspidine huumor, voolavad sõnad lumekratilt, väga ilmekad suured plaanid, noorte näitlejate huvitavad monoloogid, narratoloogilised ellipsid. Mu arvamus kattub nende kriitikutega, kes filmi kiidavad. 

Lehmalend; Luise, Lembetust rääkiv mõisateener; öösel kõvasti pummeladanud kirikuabiline, kes õpetaja lolliks tegi - sihipäraselt ja samas anaalselt lahedad.

Sarneti käekiri on nüüdseks tuvastatav - tema pilk, tema meeleolude tabamine, tema hetked ja aimused.

Rea Lest ja Jörgen Liik on muide vapustavad näitlejad. Ilmekuse ja kehalisuse, julguse poolest. Teised ka, aga kuna nemad olid peamises fookuses, siis tekkis näitlemise paradoksaalsuse nüansirohkus väga kenasti esile - näitlejad 'näitlejad' oli oma rollis samavõrra usutavad, kuivõrd minu meelest 'mängunäitlejad' oma esituses puised, pidurdatud ja noh..eeee....head.

Mustvalge lahendus andis tõesti edasi Johannes Pääsukese talupoeglikkust ning kogu see rääm, mida ka mõisas näha (va parun ja paruness), püstitasid tõepoolest huvitavaid nüansse. Maagiline realism pole siinkohal päris õige, aga kuskile sellesse suunda ta vist kaldub.

Üldjoontes nilpsab iga vähemgi teadlik vaataja tõlgendusküsimustes tulipalavat keeletippu - imagoloogia, feminism, postkolonialism, diskursiivne praktika, teisikumotiivid, ökokriitika, metafüüsiline kvantteooria (pole kindel, kas tean õiget terminit) ning isiklik lemmik mimeetilise kujutlusviisi näol annavad võimaluse umbes 10 erinevaks MA-ks.
________________________________________
NB: pildid on kõik veebipõhised 

Kes on tõveteisik?

Ei saa mina tervishoiust üle ega ümber, see valdkond sõidab minu sisse, ellu, toimingutesse äärmise tõsidusega, pidevalt, ikka ja jälle, aina ja üha, tõsiselt ja tõsiemaltki veel.

Möödunud aasta oli kirjanduses märksõnaks "Kirjandus ja haigus" ning Tammsaare muuseumi direktriss, kooliõde ja kraadi  võrra kangem naine, tegi  mulle ettepaneku käsitleda tervise ja haiguse seoseid  mullu novembris toimunud sügiskonverentsil. 
Iseenesest on mulle alati meeldinud esineda ning ning nüüd sain ma tõesti ristata KÕIK haridused üheks mitmeti vestlusi tekitanud ja äärmiselt mõnusalt veedetud tunniks. 

Eile said intellektuaalselt võrdsed kursusekaaslased kokku (pea kõik, kes me erinevates seminarides ühise mehena higistasime ja vaimule tarkust peale surusime) ja tuli ka teemast juttu. Mõtlesin, et peaksin oma esitluse ikkagi üles pistma ja näitma, mis või kes ja kuidas ja miks on ja peab olema. Mitmed tuttavad ja erialakaaslased ei jõudnud konverentsile, kuid...siin ta on 

Võimule allutatud elukeermete värvigammad

Mõned asjad edenevad. Nt magistritöö, ilm, ülikooliga loodetav ühele poole saamine.

Mõned asjad ei edene. Nt oma poja pangakonto kasutamine. Selgub, et lapsevanemaks olemine pole piisav põhjus arve aktiivseks kasutamiseks. Tuleb omada lapsepoolset volitust. Sest pangapoliitika näeb nii ette.

Akna taga toimub pidev mürgeldus. Kaevatakse maa-aluseid elektrikaableid. Kolm nädalat on liiklus olnud häiritud, aknaid avada ei saa, kõnniteed koristada ei saa. Liikluskorraldajate eredad vestid kõnnivad ja viiplevad värvas. Väravast sissegi ei saa korralikult. Autod sõidavad vastavalt märguannetele ühes suunas, sest üks sõidurada on kitsendatud. Nädalavahetuseti sama teema. Möödunud laupäeval ma palusin töölisis, et nad alsutaksid vähemalt pühapäeval oma tegemistega kella kümnest. Tuldi vastu ja mõisteti elanike muret. Ühel päeval oli veeavarii. Vesi ära. Pesu pesta ei saa. Süüa teha ei saa - no elu paratamatus, kui ootamatused ennast õuele lükkavad.

Saatsin ühele kirjanduslikule ajakirjale novelli - sellise hingest ja südamest kirjutatud loo kõige naisemaks olevast tegemisest. Kirjandustoimetajad leidisid asja sellise olevat: "Erakordse tähelepanuvõime ja avalusega kirjutatud jutt./---/See oli huvitav lugemine, nagu öeldakse -- jutt ühe hingega läbimiseks, käest panemata./---/Nii tõsise elumuutuse keskmes viibides, nagu seda kogeb Teie jutu peategelane, kõik muu maailm ja sidemed sellega taanduvadki kõrvalisteks. /---/ Sisendus Teie jutust on mitte niivõrd kirjanduse valda kuuluv kui just apellatsioon naiste vahelisele mõistmisele ja osadusele, millele ainult naistel ongi juurdepääs. Selles on Teie jutt vaieldamatult tugev."

Pika põhjendusega viisakas äraütlemine. No aga nendepoolne valmisolek minu kirjutatut lugeda - see neil siiski säilis.

Üks inimene sai hiljuti tõsise diagnoosi, SM. Nüüd vajab minult veidi konsultatsiooni - elukvaliteedi muutmise osas.

Vanatädiga kõnelesin pikalt-pikalt. Sellest sõjaaegsest Tartust. Panin asju illustratsiooniks paberile. Teatas muuhulgas, et tema poeg suri möödunud aastal vähki. Samal ajal, kui mina "Estonias" oma teist diplomit sain, toimus tema elus suur tragöödia.. Oehh, kui polegi enam poega...

Surm võtab, pank ei anna, toimetus lükkab tagasi, masinad ikka mürisevad. Naabrikoer haugub hullunult.

Täna sündis minu esimene, kuid samas nagu oleks kolmas

Raamatu loomist võib tinglikult nimetada vaimseks raseduseks.

Seda algusaja närveerimisega kaasnevat erutusiiveldust, mis kulmineerib õdusatesse mõtetesse, kui laused saavad jooksvalt paberile.

Esimeste peatükkide valmimine kui lapse arglikud üsaspõksimised.

Aina toekamaks muutuva käsikirja kriitiline hindamine - võrdne igakuise arstliku kontrolliga ja pihapaisumise mõõtmistega.

Lõpuks annad käsikirja üle - kui raseduse kolmas trimester, kus raamatu saamine tegelikuks meenutab pidevat tungi WC vahet joosta, piimast punduvaid rindu, üüratuks kujunenud keha, paistes pahkluid, kroonilist ebamugavustunnet ja siis.. tunde vältavad väitused, mille lõpuks sa näed justkui oma kauakantud ja eostamisest alates armastatud last -  see esimene raamat sai valmis, on nüüd ametlikult valmis.

Olemas.

Autori, toimetaja ja kujundajaga. Müügis.

St kirjastuses müügis, aga kas ka kauplustes - seda ma veel ei tea.

Edevusest lisan lingi: http://www.tnp.ee/raamat?id=1305

See oleks nagu kolmas laps...

Liivamask

Kirdetuul tõi rannas liiva silma, põskedele, hammaste alla ja juustesse.

Kangelaslik 1,5 tundi sai poistega Pirital pikutatud, kuid pärast oli kodus tegemist nii palju.

Ja kahju, et selle-aastane suvi pole üldse selline suvi nagu varasematel aastatel.

Kuigi jah - käsikirja jaoks suurepärane sademeteohtrus.

Nüüd läks ta oma teed käima

Ma oleksin nagu kolmanda lapsega maha saanud. Nii kummaline on olla.

Send nuppu vajutades ja TEDA minema saates hakkasid mul jalad värisema.

Umbes nii tudisesid põlved, kui ma TLÜ-sse sisse sain, kui ma UH-s poegade südame tööd kuulsin, kui ma 4000 inimesega lõpuaktuse korraldasin, BA kaitsesin, pojad esimesse klassi saatsin või ÜHE VÕIMALUSE vastust ootasin.

Nüüd hakkab TA iseseisvalt toimetama. Minust sõltumatult. Kui üldse hakkab... Kes teab, vahest ei meeldi nendele.

500. postitus!!!

Isiklik püsivusrekord vist!!! Kindlameelselt täitnud, läitnud, väitnud ja võitnud ;)