Üldse on häälematerjal meesinimesel üpris oluline markeerimisvahend - hääle jõulisus annab aimu inimese iseloomust. Kokutav ja mitte kunagi mitte mingit vastust mitteandev pudikeelne sosin on mõttetu.
Õnneks on Eestis mehi, kes lummavad oma kõladega. Näitlejate hulgas eriti.
Ma ei mäleta, et oleksin Mikk Mikiveri laval näinud, kuid kahtlemata olen teda näinud filmides (Hinckus "Hukkunud alpinisti hotellis": "Ja ka mina nägin mind koridoris. Mina sidusin mind kinni..."); seriaalides (Wikmann "Wikmani poistes": "Meid eestlasi on niivõrd vähe, et iga eestlase siht või vähemalt Wikmani poisi siht peab olema surematus") ja reklaamides (Kulda Katrina: "Paus viisteist minutit") ning järjejuttudes kuulanud ja.... see on lihtsalt imeline, missuguse häälega teda õnnistati - sisselugemisel on see lihtsalt vapustav.
Täna saanuks ta 80. aastaseks. Oleks võinud rohkem elada, aga igale antakse, palju antakse. Õnneks säilis temast palju, väga palju...
Muuseas - seni, kuni ma hingan ja elan ja mul on mälu, siis minu õpetatavatele jõuavad mitmed mineviku asjad nendest, keda enam pole.
Ta oli kahtlemata suur näitleja, suur lavastaja, suur isiksus. Igatahes - Mikk, kus sa ka ei oleks - sind mäletatakse ja mälestatakse.
Ta oli kahtlemata suur näitleja, suur lavastaja, suur isiksus. Igatahes - Mikk, kus sa ka ei oleks - sind mäletatakse ja mälestatakse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar