Mida siis öelda 2010. kohta?

Aasta möödus ruttu. Liigagi kiiresti läksid need 365 päeva.

Ja mis meenub?

*magistrantuuri katkemine

*poegade sünnitunnistusele ilmus isa nimi ja arvele hakkas laekuma elatis

*pojad lõpetasid lasteaia ja nendest said koolilapsed

*teatud maja sai terrassi, keegi sealt majast sai kamina ja arvuti

*peresidemed muutusid - mina ja neli meest. Pojad, isa, vend.

*olid fantastilised suvepäevad,-ja ilmad.

*Pühajärv, jaanipäev, Pärnu hansapäevad, pulmad Saaremaal

*sepp tuli ja... sepp läks

*EÕL piirkondlik juhatus sai uue liikme ja protokollimise ülesandeks.

*vend sai uue.. eee tinglikult nimetades auto.

Mõned asjad, mis lahenesid ning tervis, see tähtis tervis.

Muide, eile käisime mõnekesi Toomas Liivi kalmul teda mälestamas ja istusime hiljem meie juures. Rääkisime kõigest ja ei millestki. Naised omakeski. Kolm üheealist naist, kõik kolm seotud Tallinna Ülikooli ja kirjandusega.

No et Toomasel oleks muidugi seal Ei Kuski Maal ühes meie emaga kerge olemine.

Sõnaga tavaline aasta oli ja ehk tuleb nüüd veidigi rahu ja õnne minu õuele.

Osta lumi ära

Eile naasesin oma põgusast maapaost linna ja ohates tuli tõdeda, et lumevaalud on kõrged.
Tee toa juurest väravani on kinni, tee puudealuseni on kinni. Seda neetud külma ja märga jubedust on terve aed täis.
Mul pole TEDA kuhugi enam panna. Seest see lumi näib olevat elus. Täitsa oma tuksetega annab endast märku. Ilmselt kui lund oleks võimalik monitoorida, siis oleksid näha kõik sakid ja elevatsioonid, siinusrütmid ja äge tahhükardia.
Mul on TEMAST nii suur tüdimus peal.
Ja TEDA tuleb veel juurde.
Kuhugi panna pole, peod on lumeviskamisest villis, selg kange.
Aga õnneks valdab mind teadmine, et varsti on jälle see möödas.

Murearmastaja

Mõne elu lainetab vaikselt ja rahulikult, muudatusteta, tõusude ja mõõnadeta. Mõne elu mäsleb intensiivselt, alles olid laineharjal, juba oled lainepõhjas, alles viskus sinust üle soolane tõus, juba taandub veepiir kaugemale.

Blogija on vist sündides kaasa saanud erilise muremagneti.

Või erilise vajaduse olla alati ja ikka ja üha ainult ja ainult keset situatsioone, mida ta ise ei tekita.

Nt oli täna sedasi - minu uhiuus kamin küdes, pojad olid just saanud oma ravimid (mõlemad on laupäevast alates üsna tõbised olnud) ja mina arvasin, et peaks ikka kütet juurde tooma.

Kühveldsin parasjagu lund, rajasin teed kuurini, seljaga tänava poole ning kuulsin kuidas sireenide huilates sõitsid mööda tänavat kaks tuletõrjet, üks politsei ja üks kiirabi.

Uudishimulikuna jäin vaatama, et mis on?

Selgus, et naabermajast oldi kutsutud tuletõrje, kuna mul pidi toas leek põlema.

WTF???

Tuletõrje muidugi piidles toas ringi, politsei viskas pilgu peale ja soovitati paksemad kardinad muretseda.

Aga tänud sellele kutsujale muidugi. Mitte et ma oleksin järjekordse 'süda seisab-nüüd taob-kargab rinnust välja' hetke üle elanud.

Vaid mõne tunni nimel

Et saaks perega gargantuaanlikult vitsutada toiduküllase laua ääri, ehitud kuusk toanurgas ja elamine läikima hõõrutud, kingituste kuhjad koti sees, selleks peab:
*lõpetama ahju ehitamise
*panipaigastama kõik ülejäänud materjalid
*kraapima käpuli maas põrandatelt kogunenud saasta, sest ooo jaa - ahju lammutamisest ja uue küttekeha ehitamisest mustemat tööd pole blogija küll näinud.
*paigaldama kuuse ja ehtima selle ära
*panema paika vaibad ja mööbli, küürima aknaid, klaase
*käima poodides ning saama kingitused, need pakkima
*planeerima söögilaua, koostama menüü ja arvestama eelarvesse kõikvõimalikud asjad
Ning lõpuks...lõpuks on see õhtu käes. Ja siis saab see mööda ja sa oled ennast rabelemisest oimetuks kurnanud, roomad värskelt triigitud voodilinade vahele ning mõtled nukralt nendele meeletutele kilokaloritele, mis hetkel sinu kõhupeki vahel soojenemas on.
Vanad eestlased vähemalt teadsid, et see on see vähene puhkus nende niigi sünges elus, see õgardlus ja pimedus ja lastetegemine, uuseestlased raiskavad lihtsalt raha, mida neil ei ole ei de jure ega de facto.
Elu on tegelikult lihtne. Ära kuluta ja õgi.

Patuportree

Oscar Wilde kirjtas kunagi ühe raamatu mehest, kes kahetses sügavalt, et tema erakordselt hea väljanägemisega portreteeritav muutub iga tunniga vanemaks ning portree, mis temast maaliti jäi sama kauniks, kui sellele hetkel, mil kunstnik viimase pintslitõmbe lõuendile tõmbas...

Öeldes need saatuslikud sõnad, sidus noormees kuradiga lepingu ja juhtus nii, et maal hakkas vananema ning tema jäi nooreks nagu siis, kui temast portree maaliti.

Aga portree hakkas muutuma. Iga kibestumine, pattulangemine, iga pahategu, õõvastav orgia ning lõppeks ka verine kuritegu jätsid portreele jälje, mis sealt enam kunagi ei kadunud.

Täna sõitsin töölt koju ja vaatlesin sügavalt oma peegeldust trammiaknalt. Ja ma nägin...nägin neid jälgi, mida on ajavool minule vajutanud.

Tõepoolest, nägin mõnda aega tagasi oma kunagist tuttavat, koolivenda, kes ütles, et sa oled vanemaks jäänud. Kulm oli juuksepiiril. Ülla-ülla, keegi meist ei lähe ju nooremaks.

Ütlesin,et kaks haridust, kaks last, emamatmist ning kümmet aastat on loogiline, et ma muutun vanemaks.

See on kahjuks eluseadus.Lapsed kasvavad, emad vananevad.

Iga seik teeb veidi vanemaks, iga hetk võtab ja annab.

Aastat kümme tagasi polnud probleemi pärast pummelungi naasta särasilmselt tööle, kuid nüüd peab inimene magama - muidu on näha kõik kiired ja kortsud, kõik varjud ja väsimus.

Eluväsimus, pattu langemise väsimus, surmtüdimus sellest, mis ümber toimub.

PS: ja armastust ei tasu otsida - seda pole kusagil olemas.

Õudne.

Lahendades olmemuresid

Miski ei tule kergelt, kuid kui millessegi uskuda, siis võivad asjad laabuda.
Tuleb ise püüda ja olla ja võidelda. Võidelda enda tervise, mõistuse, töö, kodu, raha, poegade eest.
Oma pereliikmete, õiguse ja süsteemi eest.
Osad mured lahenevad positiivselt, osad negatiivselt. Osad lõplikult, osad lagundatakse kuuele aastale.
Ja samas - mitte miski pole olulisem tervisest.
Grusiin oma värskeõhulise ja heajumelise mägedepojana jagas juba ammu, et elus on tähtis vaid tervis, kõik muu me ostame.
Nii ongi.