Kõnelen mõttes libiseva depressiooniga

Viimane nädal on möödunud tormakas töös, koolitustes, ohtrates pisarates ning... kõnelustes Sinuga.

Kaks järjestikkust öövahetust, palju raskeid haigeid, keeruline kodune olu emaga, kelle haigusekulg nõuab erilist tähelepanu ja rohket mõtlemist (ning see teeb mu meele nii nukraks, et see halvenenud olukord paneb mind vett silmanurgast siristama igal hetkel) on teinud mind haavatuks, tiivutuks ning ninuli vastu maad surutuks. Masendus võttis minust võimust. Sellest ma ei enam välja ei tule. Sest ma ei näe mingitki paranemist mitte milleski. Kõik libiseb vaikse enesessetõmbumisega allapoole ning enda otsa teistpidi ei keeragi.

Täna osalesin koolitusel. Stressijuhtimine. Asjakohane ning vajalik ning samas niiii mõttetu. Nüüd käisin ülikülmas õhtus jalutamas. Lootsin, et ehk paraneb veidi mõru mõttelõng ja meeleolu. Ei, hullemaks läks hoopiski.

Mõnusad asjad

Suvehommikune kaste maasikapeenral. Kevadiste lindude varajane sädin õitsvates õunapuudes.
Värske vahulaine soojas meres. Päevitunud ihu kuumal liival.
Kargelt mahlane arbuusiviil. Jääkülm vesi päevavarju all. Esimestest kukeseentest rammus kaste.
Augustiöö ritsikad majavundamendil. Vastvalminud muraka mahl lumivalge kleidi rinnaesisel
Hea tselluloidrull. Pähekuluv raamat öökapilt.
Meeleline muusika, kihisev shampus ja küünlahelk armukese silmades.
Kevadises tuules kuivanud pesu lõhn. Värskelt koristatud tubade esteetiline paiste.
Köögis hõljuv ahjusooja koogi lõhn. Värskeltjahvatatud ubadest aromaatne kohv.
Dushi alt tulnu pehme, soe ja puhas ihu. Eemalelangev vannirätik. Siidise öösärgi meelas liibumine.
Kargel talvehommikul jalutuskäik inimtühjadel tänavatel. Puhas ja aus lumi.
Mahalangenud vahrtalehdest läbijooksmine. Kastanimunad. Tuline meega marjatee. Akna taga sabistav sügisvihm.
Kaminatuli ja kallistused.
Unesooja lapse esimene musi.....

Mida teha tarbetuks muutunud armastusega?

Nii küsib endalt Teet Kallase "Niguliste" kõige sümpaatsem tegelane, noor ja andekas graafik Toomas, Tom. Teda hülgeb üsnagi ootamatult elukaaslane Ene, ilus, võluv ja väga võimekalt võimukas naine, vahetades oma kunstniku teise Toomase, enesekindla ning parimais aastais mehe vastu. Ene on osanud veidi üle aasta kestnud kooselu vältel korraldada Tomile stabiilse ning rahuloleva elu. Tom arvab, et Ene on salapärane naine, eriline, müstiline, ohates ja omaks võttes.

Tom sööb oma puukuuris hulkuva koeraga kahasse sulatatud juustu, nutab ja satub joomatsüklisse. Sellel omamoodi purgatoorsel rännakul kohtub ta Dünamoga, kellele kurdab, et tahaks ära, tõelisesse põlislaande ning Dünamo toimetab purjus ja jõuetu Tomi bussijaama ja annab suunised, kuidas jõuda Tulemetsa - keset augustiorkaani räsitud metsi asuvat elektrita, kurdi peremehe ning toreda perenaisega metsatallu. Tom elab esimestel päevadel seal omamoodi rustikaalset elu, kuid siis hakkab hüljatu valu tasapisi ligi hiilima ning Tom suitsetab järjest odavaid sigarette, on unetu ja kirjutab mõttes tuhandeid kirju. Igalepoole - ülikooli, sõpradele, emale ja vennale...ning Enele. 

Seal öös, sügises, rottide askeldamist kuulav Tom küsibki endalt - mida teha tarbetuks muutunud armastusega.

Tom tahtis lapsi, kuid Ene mitte.Ta kõrvaldas kahel korral probleemi ning väitis, et kardab.

Meeletu kiivus, pöörane armukadedus. Kohutav olukord, eksole?

Niiet - mida teha tarbetuks muutunud armastusega?

Mis ometigi ilmas toimub?

Blogija pole aastaid olnud poliitiliselt aktiivne. Häbi-häbi-häbi mulle, aga olin aastate eest rahvaliitlane. Astusin sellest pundist välja, kuna ei talunud mõtete nende ebasususest. Enne seda oli aktiivne koonderakondlane. See poliitiline liikumine liikus laiali, kuna leidisid, et mõttekam oma poliitilist küündimatust välja näidata eraldiseisvatena, kui ühe konkreetse ja kindla slummina.

Aga uudiseid jälgin ja ilmasündmustel hoian pidevalt silmakesi peal, olgu need siis meigitud või ei. Loen. Lehti, interneti saite, uudistan erinevates foorumites, külastan korrapäraselt väljamaiste väljaannete arvutivariatsioone.

See huvi ühiskondliku saamatuse vastu hakkas süvenema ligi kaks aastat tagasi toimunud pronksiöö tulemina. Ma ärritusin tolelst vandaalitsemisest sedavõrd,e t minetasin enese ükskõiksuse ning läksin abipolitseinikuks. Ühel nädalavahetusel õpetati meid - oi seal oli ligi sada inimest, eri vanuses mehi ja naisi, kokkasid ja õpetajaid, koolipoisse ja ehitajaid, igasuguseid. Tõsiküll, tänaseni pole ma kordagi patrullis käinud. Aga kodanikutunnet see otsus tõstis ja sunnib nüüdki ärksamalt toimuvale vaatama.

Ja tõtt öelda on see, mis meiega, meil ja mujal toimub viinud mitte ainult mõtlemisele, et mis ometigi lahti, vaid sügava tõsiasja nentimiseni, et ilmselt seda lõhutud, rabedat, pidevates vaevades riiki kauaks pole. Sotsiaalsüsteem käriseb, majanduse niigi olematu eksistents on muutunud postmodernistlikuks kollazhiks, poliitikud vaatavad ükskõikselt pealt, kuidas rahavas kannatab, vaevleb, kuhutub ja kaob.

Aga mida saan mina teha? Mitte midagi. Ainult näha ja tunda, olla osaline sellest õnnetust üksusest enda ümber. Loota ja uskuda, et kriis leebub, et minust õnnetumalt abitus olukorras virelejad ei jää alatiselt sedasi õhurippujateks ja vaevavappujateks.

Tsiviliseeritud elu tundub karmima olelusvõitlusena, kui väljasurnud liikide DNA-ga taastamine.

Sa ei ole....

Sa ei ole näinud poegade esimest naeratust, näinud kui tulevad nende esimesed hambad, lalinast moodustuvad esimesed sõnad, sa pole näinud nende esimesi samme, pudrust suud, potilkäimist. Sa pole õpetanud oma lapsi mängima, pole õpetanud neile laule, salme. Sa pole neid vannitanud, magama pannud, pai teinud, sa pole neid riietanud, sa pole nende haigevoodi juures istunud. Sa pole nendega jalutamas käinud, nendega palli mänginud, müranud, sa pole nendega vestelnud, neile ujumist õpetanud, neile loomi, linde, kalu ja taimi näidanud. Sa pole nendega reisinud, sa pole neid unisena oma rüpes hoidnud, sa pole nendega aasal jooksunud, loomaaeda viinud, pargis jalutanud. Sa pole neile söömist õpetanud, sa pole neile viiskausreegleid rääkinud, sa pole neid opatanud, neid sülle võtnud. Sa pole neile ravimeid, riideid, toitu, mänguasju ostnud. Sa pole neile rääkindu sellest, mis on hea ja mis on halb. Sa pole nendest hoolinud, sa pole neid armastanud.....

....aga sa oled neid hüljanud, alandanud, naeruks pannud, sa olede nende kodu üle irvitanud, sa oled nende suhtes üleolekut ja egoismi üles tõstnud.

Seda kõike ja rohkemat veel oled sa teinud. Mida on sul oma kaitseks öelda?

Argine laupäev ja töörõõm

Nädalake talvepuhkust möödus kui õnnelik unenägu, millejärgselt sa oma soovunelmaid ehk natukenegi tõsisemalt võtad. Nüüd siis jällegi töörindel, kus pole eriti midagi uut ega huvitavat.

Mitmed asjad on tulnud korda ajada, kuid argised ja ausaltöelda isegi banaalsed toimingud tiksuvad viitsütikuliselt edasi.

Eile käisin L-ga uitamas. No oli selline võimalus, et lasteemadel anti mahti lastetuna keskpäeval linnas tolkneda. Jõime kohvi Kehr Wiederis ja nagu ikka - võtsime läbi oma elude kitsas kohad, kirusime elu-olu üldse, rääkisime tööst ja raamatustest. See kohvik asub ühes väga toredas kohas - raamatupoes nimelt ning ilmselt seetõttu oli lattel ja salatil hoopis teine minek ja mekk.

Tegime veel ringi linnas ning rääkisime ninasid kraedesse surudes ja jalgu ettevaatlikult lobjastelt munakividelt vedades....anekdoote.

Naersime nalju, mida me olime tegelikult teineteisele kindlasti korduvalt kõnelenud ning naersime südamest. Kusjuures alguse sai meie suhtelsiselt hüsteeriline diafragma liigutamine sellest, et ma kommeneerisin ühte yotubest pärit vene pilkelaulu "Kui raske Eestis olla" aadressil öeldut. Lihtsalt me oleme L-ga sellised, et meie sõpruskonna siseringinaljad on ainult meile kahele - elust räsida , vatti ja vilet, luupainajaid ning veelkordselt vett ja torusid saanud naisele - arusaadavad. Tegelikult olengi ma L-ga möödunud aegade jooksul saanud aru sõpruse mõistest.

See on midagi enamat, kui lihtsalt koos kõkutamine, laterdamine ja naiselik klatsh. isegi väljas joodud kohvi maitseb teisiti, kui teiste inimestega.

Kusjuures me oelme kahel korral olnud ka tõsiselt riius, kuid siiski, siiski, me saame omavahel läbi, sest me aktsepteerime teineteise häid külgi, vigaseid külgi, positiivseid ja negatiivseid pooluseid täpselt nii nagu need on

Me räägime kõigest.. ja saame üksteisest aru.

Sõprus pole mitte ainult aristoteselikult üks hing kahes erinevas kehas, vaid see on universumite kokkukõla nagu need on meri ja tuul, päike ja valgus, ema ja laps, mees ja naine. See on looduse poolt kaasa antud, aga inimese poolt arendatud võime tunda ja olla kui mitte ühel lainel, siis selle teise inimese lainest arusaada.

Kasvamine

Inimesel on mitmeid asju, mis kasvavad. Pikkus, kehakaal (seda on vist õigem nimetada tõusmiseks?), juuksed, küüned. Mitteasjade hulka võib lugeda lapsi, kes kasvavad. Enne emaihus, alates mikromillirakust, siis lõpuks paisutades ema kogukaks, väljudes ja alustades tõelist kasvamist. Nii kehalt kui olemiselt üldse. Kasvamine on omakorda tihedalt seotud kasvatamisega. Kummaline sõna , eksole? K-A-S-V-A-T-A-M-A.

Üsna veider on lasta sellel sõnal huultel mängida, keelel ühest servast teise veereda. Aga jah, ka blogija tegeleb aktiivse kasvatamisega. See on absoluutselt raskeim töö, mida elus teha on tulnud. See ei haaku mitte ainult lõputute tööde nimekirjaga, vaid tõmbab ketina enesele tuhendeid pisiaskeldusi, millest koosneb päevakava ja nendest päevadest nädala,- kuu-, aastamõõde.

Emadusse kaasnevad igasugused toimingud. Lõputud aukude lappimised ja nööpide õmblemised, küünte lõikamised, tohutud tunnid kuuma pliidi ääres söögivalmistamisel, lõputud tiirud pesumasinal, tuhanded meetrid triikraua all, miljonid tõmbed tolmuimejaga vaipadel, sest need sinu seemnest alanud väikesed olendid on kaunis räpased. Kord pudeneb moos, kord sai, kord suhkur, kord lihtsalt pliiatsiteritajakogumistops, vahel mõni tass või pudiseva sisuga pehme mänguloom.

Kes jõuaks arvestada aja,-ja energia hulka need mänguasjad, mis elamisest kokkukorjetet? Need lõppematud nõudevirnad, pühitud mahlajäljed, pealepuhutud muhud, varesele-valu sinikad, lopsud ja kriimustused. Need raamatuleheküljed tekste, tömbiks kirjutatud pliiatseid, täissirgeldatud seinu, paberieid, lauapindu, kokkuroobitud autosid, mänguasju, kinder muna nudinaid?

Neid vannitamisi, muuseume, teatrit ja kino, kohvikuid ja jalutuskäike, piparkoogisöömist ja salmiõppimist, lumegaloopimist ja punetavaid põski. Rääkimist, rääkimist, rääkimist.....

Igakordset ja igajumalapäevast meeldetuletamist, et kuidas mees käitub, teeb ja toob, kuidas astub, paneb, viib ja on....

Emadus ja kasvatamine on keerulised, mahukad, interfunktsionaalsed, kuid kogu selle kuhja, mida sul kellelegi ette näidata pole, tasandab üks väike ja soe musi põsele ning kallistus ka kõige kibedamal tegevusel. "Emme ma nii armastan sind," tavatseb noorem poeg mainida.

"Emme, kas ma võin su kaissu pugeda," küsib vanem poeg.

Talvküllastumata pea valu

Mulle ei meeldi machod. Ei päriselus ega raamatutes. Alates kangelaslikest eeposetegelastest lõpetades kaasaegsete "ässadega" mingitel üllitatud raamatulehtedel. Ei tunnusta ma Kenderit ega Sauterit.

Tõsiküll, viimane jutuvestja on mõningaid üsna tabavaid asju paberile pannud. Üks tema teoseid oli nimega "Kõhu valu". Just sedasi lahkuirjutatuna. Et mitte kui valuliik, vaid kui konkreetsele organile (niivõrd-kuivõrd saab kõhtu organiks nimetada) kuuluv valu. Selline peen ja eestikeelekõnelejaid krooniliselt segadusse ajav grammatika kokku-lahku reegel.

Ja vot selline oli ka minul täna öösel. Mitte peavalu, mitte kui mingi ebamäärane valuliik, vaid peale kuuluv valu. Alates kella kahest öösel. Ma istusin voodis, vaatasin oma magavaid poegi, panin neile tekke peale, avasin akna, et pakaseline lumepihu mulle sisse hoovaks, aga und ei tulnud ja pea valu ei lahtunud. Tugevad VV-d ja vietnami salv.

Aga ei - unetus ja migreen raiusid minus jätkuvalt.

Miks? Miks!? MIKS?????? Miks ma ei saa oma miljonist ebemest hinge, seda paandunud ja kalki meedik-filoloogi südant mitte kuidagi oma käpa alla tagasi?

Miks ma pean tundma seda, mida tunnen? Kas see on huvitav eksperiment näha inimese valuläve? On see katse midagi endale tõestada? On see kunagi mööduv?

Ilmselt mitte. Ilmselt mitte kunagi. Ilmselt mitte kunagi ei sa ma ennast tunda.

Justkui karusellil sõites, mida ma muuseas absoluutselt ei talu, olles enne seda söönud kuuma shokolaadiga ülevalatud suhkruvatti - kas sellisest asjast võib olla veel midagi kleepuvamat. Kleepuvamat ja ebameeldivamat?

Ei saa. Ma balanseerin emotsionaalselt viimase vindini pingul Stardivariuse peenimal keelel ja timmin stantsidest kõike veelgi teravamaks.

Ma ei saa. Ma ei taha. Ma ei suuda. Ma ei....

Närvid...

.. on läbi. Täiesti. Lihtsalt. Nii see on . Üks imelik lause ja minu hingeline tasakaal on jällegi paigast ära. Absoluutselt paigast ära. Nii kohalt nihkunud, et sellele peab uue sõna välja mõtlema.

Aga milles siis asi on? Ülimalt lihtne ja banaalne tegelikult. Mulle ei meeldi inimesed, kes käituvad nii nagu teises eestis. Jaa, ma nendin kaljukindlalt, et see väljend on tobe, aga kuitahes ma sõnaarmastaja ka pole, paremat väljendit ma oma peakesest praegast üles leida ei suutnud.

Kas see on mehelik ülbus? Soov kiuslikkust üles näidata? Tahe minu niigi vermeis hingele klaubrisoola peale raputada? Soov näha kuidas ma alistunult ägisen? Ilmselt on E-l see labane kahjurõõmuke suurem, kui tahtmine oma poegadega side luua, sest kuidas muidu ma võiksin seletada fakti, et tal oli võimalus veeta üks pikk päev ühes oma kaksikutega, aga ta küsis, kas tema eluarmastatu, kallis elukaaslane ja vabaabielunaine võib tulla ka lapsi hoidma. Minu koju!!!! Minu poegi???

Jumal, millest ma küll mõtlesin, kui E-le oma südame, hinge, keha ja mõtlemise andsin? Kus oli mu aruraas, mida reeglina kaineks, tugevaks ja kalkuleerivaks, otsustusvõimeliseks ja suhteliselt stabiilseks peetakse; kui ma otsutasin tema valida oma lastele? Ilmselt on õigus, et ka naised kaotavad ennast, kui füüsiline klapp ületab orgaanilised mäed....

Tjahh, ega see nutuvõru suu ümber asja paremaks ei tee.

Miks on ohtlik, kui naine mõtleb ja loeb?

On uus aasta. See ei üllata tegelikult enam kedagi, sest kalender räägib enda eest. Ole lahke - 5. jaanuar. Millest ma tahtsingi? No igatahes sellest, et eile ma sirvisin oma kirjutisi, parandasin siit-sealt trükivigu ja lasin mõttepoja lendu, et miks on lugevad naised mõtlemisvõimelisemad kui need naised, kes sisuliselt peale ilu,-naiste ja moeajakirjade muud träni ei sirvi?

Miks vaadatakse kuidagi kummaliselt nendele bioloogiliselt naissoost olevustele? Mineval kevadel sirvisin ma Stefan Bollmanni "Naised, kes loevad on ohtlikud".

Kui mu aeguv mälu pind ei pidurda, siis ma tegin seal ka ühe ettekande ja leidsin palju hüvasid mõtteterasid:

*Ajaloo jooksul on naised nagu kärbsed, kes jäävad sõna võrku, olles seda tegelikult tänini.
*Armumine, armastamine ja lugemine on omavahel tihedalt seotud, sest sõnavõrgus leidvat naised seda, mida nad vajavat, ning laskvat ennast meelsasti kinni püüda. Loetu lummab naist sedavõrd, et ta on justkui kuskil ÄRA, kuid ohtlikuks muutab lugemise see, et naised ammutavad lugedes teadmisi ja SEE võib teha naise arukamaks, teadlikumaks, targemaks – naine võib tänu lugemisele tõusta MEHEST kõrgemale.
18.sajandil oli mõningate raamatute vahele kinnitatud niit ja nõel – selle tarvis, et naine ei unustaks oma tegelikke kohustusi – majapidamist jms.
Ka on naine see, kes võib lugemise/kirjutamisega säilitada tohutul hulgal aardeid, sest igasugune teadmine on kullatükk (Ossip Mandelstami abikaasa Nadežda mäletas peast abikaasa luuletusi ja talletas need hilisemate üleskirjutustega)
Samas, kui armastatakse kedagi, siis kirjandus on selle juures vähetähtis. Naine on võimeline meest armastades loobuma oma loomingust (näide sigaretipaberiks tõmmatud luulelehtedega). Siit tuleneb naise suhe loovusega ja mehe suhe naise loovusega. Naine on nõus oma loovusest armastuse nimel loobuma, sest naine on loodud jagama, loobuma.
Naised, kes loevad, harivad enda aeda (aiaks nimetatakse aianduslikult kasutatavat maa-ala. Aianduses kasutatakse enamasti nõudlikke kultuurtaimi, milledele peab olema sobivalt viljakas muld, soodne niiskus, tuulevarjulisus ja head transpordivõimalused). Siinkohal siis vaimuaeda, mis võib olla veidi metsikuvõitugi.
Lugev naine suudab väga hästi üksi olla, see pole ainult egoistlik lõbu, naine on ühes enda ja autori fantaasiatega. Mehele on see eriti kurnav, eriti kui ta kujutab ette, et ta on naisele kõik, aga raamatuid lugedes on naine seal, kus tema hing puhkab.
Raamatuid lugedes ei pea naine häbenema ning raamat tungib läbi naha südamesse (eriti nt. poseerivate lugevate aktide puhul).
Lugedes muutub naine selliseks, et autori sugu on täiesti vähetähtis, Naine kannatab nii mees,-kui naiskangelasega, mees,-ja naisautoriga.
Lugemisest kasvab välja eneseusaldus ja sellest julgus mõelda omaenese mõtteid, meestele on aga mõtlev naine nuhtluseks, sest mees tahab naiselt midagi muud kui mõtlemist, mida raamatute lugemine sihipäraselt harib, arendab ja laiendab.
Vanuse lisandudes muutuvad raamatud isegi tähtsamaks kui mehed, sest mehed ei puuduta sedavõrd südant kui kirjandusteosed.
Flauberti arvates on ainus viis elu taluda see, kui lasta ennast kirjandusel nagu igikestval orgial (ohjeldamatu prassing) joovastada.
Samas võib juhtuda, et lugemine pole mitte ainult ohtlik, vaid ka eluohtlik (nt kui tänaval lugeda)
Lugeva naise peas toimuvat midagi sellist, mis ei sobivat valitsevate eluplaanidega. Lugemine tiivustab fantaasiat ja fantaasiat pole võimalik kontrollida, kõik aga mis pole kontrollitav, tekitab hirmutunde.  
Eile ma siis olin mõned hetked - nii ühe sigareti jagu - pakase käes, vaatasin kalki ja külma poolkuud, mis räbaldunud pilvelaama keskelt mulle oma kalmistujäika valgust valas ja mulle tundus, et ma mõtlen ja loen liiga palju. Just lähtudes sellest Bollmanni raamatust. Muide see kaunis köidis tuleks oma raamatukokku hankida. Raamatuid on meil üldse tohutult. Muide minu suurim unistuski on seotud raamatutega. Õigemini raamatute paigutamisega. Kujutate ette - maast laeni, katalogiseeritud, teemade ja autorite põhjal koostatud riiulitäied joovastavat vaimuvara ja kõik on pandud kättesaadavalt....

Aga seniks jällekirjutumiseni