Nõõh, ratsmed pingule ja tagajalgadele!!!

Arvata oligi, et abieluvõrdsuse jms teemad annavad paljudele jutu- ja mõtlemisainet ja üldse - kui sa sellel teemal midagi ei ütle, siis on jama majas. Ei olnud erandlik ka minu üks hiljutine vestlus, kuid sealt koorusid välja huvitavad mõtted neutraalsuse kohta: suhtes ei ole mitte naine ja naine; naine ja mees; mees ja mees; transsooline ja naine; transsooline ja mees; transsooline ja transsooline (need olid nüüd enamik võimalusi täisealiste ja otsustusõiguslike inimeste vahel), vaid isik 1 ja isik 2. Isik üks on reeglina vanuse poolest vanem ja isik 2 siis noorem. 

Teine huvitav mõttearendus puudutas isikutevahelist  vastastikust vahekorda, mis avaldub suhtlemises, läbikäimises - oletame, et isik 1 ei ole mitte isik 2-ga suhtes, vaid isik 2 on isik 1 jaoks vahend oma füüsiliste, emotsionaalsete ja psühholoogiliste sidemete (p)arendamiseks/ võimendamiseks jms - et tegelikult on suhtes olevad inimesed pelgalt abistavateks teguriteks (midagi mõjutav, määrav v. tingiv asjaolu) üksteise olemasolule - kui minna küüniliselt soovõrdseks.

Ja pole siin mingisugust feministlikku, androgüünset, misantroopset, filantroopset, postmodernistlikku, eksistentsialistlikku, postkolonialistlikku, ökokriitilist, strukturalistlikku, konstruktivistlikku, juugendlikku, jungilikku või jumal teab veel missugust suundumust/nähtust/mõttevoolu/paradigmat/

distsipliini/praktikat taga - nüüdsest alates on kõik neutralistlik (uudissõna - neutralismile omane - ka see on uudissõna, tuletatud sõnast neutraalne - iseloomuliku omaduse v. tunnuseta).

Ent lõpetan vanema Ehini sõnadega: 

"/.../oleme udusulgkerged ja lõõritame enese tinast raskemaks, siis poevad suuremad väiksemate pooridest välja, neil on külmas kuum ja nad jäätuvad tules... /.../"

"Mida vähem kätt on tööle külge pandud, seda tundlikum ta on." - Shakespeare

Lugematu minutite meri, kui olen kirjutanud mõnda teost (ja hetkel vaatan ehmatavalt suurt ampsu, mille ette olen võtnud - kuidas kirjutada Kaugveri?), palju tunde arhiivides tuulates, intervjueerides, fotokogusid lapates, artikleid lugedes, märkmeid tehes (kleepsupaberite kogus on olnud märkimisväärne). Ent looming valmib sellegi poolest ning tegemata pole jäänud ükski tegu - lapsed, majapidamine, töö, ülikoolid (lugesin üle - hariduste põhjal olen köidisteks vormistanud üle 50 konspekti - endalgi oli imelik, kui kammitsetud materjalide kaustu tolmust puhastasin), sotsiaalne aktiivsus sinna juurde (kaks erakonda, laulukoor, huviringid; suhtemaastik). 

Avastasin, et olen töötanud kolm aastakümmet ja olnud sanitar, hooldusõde, õde (neli osakonda ja üks perearstikeskus), kirjastuse projektijuht, juveelikaupluse teenindaja, avalike suhete juht, õpetaja (neli kooli), kirjanik (kuus teost ilmunud, seitse kirjutanud, kaheksas pooleli). 

Olen ravinud, elustanud, koristanud, hooldanud, üritusi korraldanud ja läbi viinud, lavastanud, kirjutanud, esitlenud, õpetanud. 

Olen niitnud, rohinud, kaevanud, lõiganud, istutanud, külvanud, komposteerinud.

Olen remontinud, ehitanud, parandanud, saaginud, värvinud. 

Olen keetnud, küpsetanud, praadinud, konserveerinud, marineerinud, paneerinud. 

Olen kasvatanud ja hoolitsenud, kamminud ja puhastanud, pesnud ja triikinud. 

Olen juhendanud, parandanud, suunanud, õpetanud. 

Olen armastanud ja olnud armastatud. Olen nutnud ja matnud. Olen vaikselt lebanud ja võimsalt möiranud. 

Olen võimelnud, jooksnud, jalutanud, mänginud, sõitnud ja ujunud.

Olen klaasikillutanud, mõõgavehelnud, bongotanud. 

Olen tantsinud, laulnud, esinenud, seigelnud ja võidelnud, kaitsnud ja kaotanud.

Kokkuvõtlikult - olen 110% elanud ja elan veel samal jõul edasi ning kõik on tulnud kätte TÖÖGA (see pole ebaloogiline ja veider kontseptsioon, vaid täiesti üheselt mõistetav viis elamiseks - miski ei tule, kui sellesse aega, energiat, tegevuslaadi ei panusta)

Kui aristokraatia ega muul viisil kuulus suguvõsa ei toeta, siis nii lihtsalt elatakse. See pole eluga leppimine - see ongi ELU. 

Hingata, töötada, luua ja armastada - kas on veel parimat võimalust endale antud aeg sisustada siin päikese all?

Ma kahtlen selles. 

Tulikuum neutraalsus – kas uus tegelikkus?

Võimalusteohtra teabekülluse ajastu metamõtlemise virvarris võib antopomorfne saatangi jalad murda, rääkimata tavainimesest, kelle vaimu, ihu ja tundeid vormivad reeglid, mis uuele ajastule selgelt kitsaks jäänud, kuid kogemus puudumisel pole paremaid kusagilt võtta. Ometigi tuleb multifunktsionaalsel isikul mitmete ühiskonnas aktsepteeritud rollide vahel laveerides lähtuda nii seesmisest moraalikompassist, potentsiaalsest eeskujuks olemisest ning kõige lihtsamal tasandil inimlikuks jäämisest. Kuidas küll?  
Lapsevanemana jälgib teda teadliku elu jooksul valvsalt silmapaar, kes võtab šnitti käitumisest, kõnest, arusaamadest ja väärtushinnangutest, mida kodu pakub. Kolleegina töökogukonnas kujundab inimene endast tervikkomplektina usaldusväärse ja kompetentse kaaslase, kellega saab arendada mistahes situatsioonis tõhusat töödialoogi. Partnerina eeldatakse lojaalust, truudust, mõistmist ja hoolimist;  sotsiaalset aktiivse ühiskonnaliikmena tuleb jääda mõõdukalt viisakaks kõikide multikultuursete,-seksuaalsete,-religioossete mõtteviiside suhtes, sest võimalus valestimõistmiseks on suur. Pedagoogina tuleb ennast kursis hoida uuemate kasvatusmeetodite ja õppevahenditega ning kohaneda silmapilk ümber, kui sotsiaalsed käerauda mingil põhjusel kinni klõpsatavad. Kirjanikuna tuleb käsitleda tundlikke teemasid aadelikku resevreeritusega, sest kirjanik on oma ajastu hääl. 
Kuidas aga säilitada polümastaapne neutraalsus sedasi, et ükski vanus, nahavärv, usuline kuuluvus, seksuaalorientatsioon, tööharu või poliitiline agitatsioon, millegi poolsus või vastasus ei muutuks millekski enamaks, kuidas on võimalik säilitada tuliste teemade keskel neutraalne hoiak, mis ei riivaks kellegi olemist?
Sellelele vastuse otsimisega näib tänapäeval keskealine, haritud, heteroseksuaalne, pigem usuleige, töötav, ennemini heledavereline, seisukohti ja ühiskondlikku häält omav ja püüdes säilitada sooneutraalsust – isik – tõsiselt hätta. 
Nii mõnigi kord kisub miski krõbedat kommentaari kirjutama, kuid mine tea, millal keegi sellest vihakõne välja loeb. Enne tasub hingata kümme korda sügavalt sisse ja välja; mõelda hajusmõtteid, võtta ette liikumispaus; vastata pikale nõudmisele alles kolm tundi pärast kirja kätte saamist, et esmased emotsioonid oleks võimalikult maas;  võtta ohates vastu sanktsioon või reglement; leida üldistavam lähenemine vaatenurgale ja möönda, et asju saab ajada erapooletult positsioonilt.
Sest see ongi võimalik! Kuivõrd igal nähtusel on äärmuslikud variatsioonid, kuskil on negatiivne ja kuskil positiivne piiriala, mille eest tasub seista ja võidelda, saab ka neutraalne olla kirglikult, säilitades sealjuures kõik inimlikult aktsepteeritavad tõdemused ja olemised. See näib paisuvat nüüdisaja reeglites orieteerumise nurgakiviks, kõige suhtes säilitada erakordselt tundlik objektiivsus, mis ei puuduta teravalt mitte ühegi sotsiaalse inimgrupi eksisteerimist. 
Siinkohal võiks olla huvipakkuv omamoodi aritmeetiline tehe. Üsna sajandivahetuse paiku küsis õppejõud auditooriumis tudengitelt, mis on haridus. Noorukesed ja eluvõõrad üliõppurid tuletasid meeheitlikult hariduse definitsiooni meelde, kuid literaat esitas oma nägemuse: „Kõigest, mida te koolides õpite, suudate meelde jätta 10%. Kümne aasta möödudes mäletate te sellest 10%. Ning vot see allesjäänud 1% ongi teie haridus“ Kas analoogset mudelit saab rakendada ka  oksüümoronilikult kõlava fraasi - kirglik neutraalus – juures? 
Kirgliku neutraalsuse võtmeks on ühisnimetaja leidmine, umbes samalaadselt, nagu arvatakse miski olevat ajaloolise tõe – kui ikka erinevates käsitlustest 1% kõneleb ühest ja samas nähtustest samaviisi, siis peab ka nüüd olema kõikide mitmepalgsete veendumuste ühisnimetajaks  1 % usutavust ja selle pinnalt saab inimene ehitada enesele andunult neutraalse positsiooni, jäädes mõõdutundlikult viisakuse piiridesse. Protsent ei tundu just suur, aga kannab endas tõele omaseid jooni – kajastab asjade tegelikku seisu. 
Taoliseks kujuneb tänapäeval üha enam vähemusse kalduva inimgrupi (haritud, heteroseksuaalne, keskealine, usuleige, töötav ja pigem heledavereline isik) seisund kõikide multioriginaalsete vaadete väljale – leida see 1% ja olla seejuures tulipalavalt erapooletu. Uus tegelikkus, mis endast jõuliselt märku annab. 

Kuidas kuulata vaikust?

Ma tean end ainult korra elus vaikust kuulnud olevat.

See oli umbes 20 aastat tagasi, veebruaris, kui maa oli täis tuisanud ja ma läksin oma vanaema vaatama. 

Suurelt teelt oli vanaema majani küll mingi ots lahti lükatud, aga toani tuli sumbata paksus lumes.

Mäletan - see oli puhas, silmipimestav ja külm.

Tõin kaevust vett, tõin puid, tegime sauna,  sõime ja järgmisel päeval läksin metsa - kõik teed olid ju tunda, teada.

Ja siis ma kuulsingi - mitte ühtegi hingelist ümberringi, süütu ja kohev mült okstelt varisemas. 

Nii vaikne oli, et eemalt kostis käbi kukkumist...

Tühjus

_________________________________________________________________________________
*Pilt võetud internetist

Kiirus, tempo, hoog, vaart, vunk, rutt, aju, iil

Kiirus üldisemas mõttes tähendab muutumiskiirust – suurust, mis näitab ajaühikus toimuvat muutust – näiteks keemilise reaktsiooni kiirus.

Kitsamas mõttes mõeldakse kiiruse all liikumiskiirust – füüsikalist suurust, mis näitab, kui palju muutub liikuva keha asukoht ruumis ajaühiku jooksul. 

Ning tempo, mis igapäevaselt ennast peale surub, sest: 

*sa pead

*sa võid

*sa oskad

*sa suudad

*sa tahad

*sa saad

*sulle näib

*sulle tundub

*sulle paistab

Tommy (Mauritz) Hellsten, soome teoloog, terapeut, koolitaja ja kirjanik on öelnud: 

"Tähtsam on protsess, mitte lõpptulemus. Kui mõistad, et protsess on kõige tähtsam, märkad, et 

oledki kohal. Siis ei ole enam kiire. Kuhu enam kiirustada, kui oled juba seal, kuhu jõuda tahtsid?" 

Mida siis teha? Olla osaline kiirustavas protsessis? Kiirustada osalisena protsessi?

Või võtta aeg maha ja jälgida protsessi kiirust?

Harimatus on reaalne pimedus

"Pimedust tauni, see vaimu lööb risti"....

Esimene kirjandusteaduslik (vähemalt pseudoteaduslikult kirjanduslik) lähem kokkupuude oli mul lapsepõlves, kui sattusin nii kaheksa aastaselt lugema Zoja Vosskressenskaja romaani "Ema süda", mis rääkis ... oehh, Lenini emast, Lenini lapsepõlvest, tema kujunemisest selleks inimeseks, kellena maailm teda hiljem tundis. 

Selles raamatus on rõhuasetus emal, Maria Uljanoval, kes sünnitas seitse last ja kellest kolm mattis oma eluajal. Emaduse seisukohalt on see huvitav ja mõttelaiendit omav kirjatükk.

Seal pajatab ka muuseas Lenini isast, Simbirski kubermangu koolide inspektorist, keda kurvastas, et toonastes koolides polnud üldse tüdrukuid ning oli pidanud lahinguid talumeestega, et nood oma tütardele kooliharidust võimaldaksid. Kujutan ette tema võitlusi ebatavaliselt kitsarinnaliste isikute õigele rajale pööramisel ja tolle teose paistel mõistan ma nt vaimuhariduse tähtsust üpris selgelt, sest puutun kokku inimestega, kes on tõepoolest harimatud ja pimedad.

Pole suurimat rumlust, kui elukogemustega inimese väljaöeldud tõed - ja need tõed on tõesti primitiivsed. Ning kasutan meelega mitmuslikku väljendit, kuigi tõde on üks neid termineid, mida saab olla ainult üks. 

Poleks seda ausalt uskunud. 

Ning paradoksaalsel kombel on vaimuhämarus teemaks sellel päeval, kui tähistatakse kunstivabadust (et rõhk oleks HIV ja AIDS-ga seotud teemadel) 

Pinocchio tektoonika

Täna 189 aastat tagasi ilmavalgust näinud Carlo Collodi "Pinocciot" ja selle venepärast Aleksei Tolstoi mugandust "Kuldvõtmekest" on lugenud või näinud mistahes meediumversioonis praktiliselt iga vähegi lugeda oskav isik.

Puunukk tahab saada päris poisiks... Iseenesest huvitav kontseptsioon. Kes aga paelub oma taustalooga, on tegelikult Pinoccio loonud ning temaga igati hädas olnud nukumeister Geppetto.

Erinevates versioonides luuakse temast alati pilt vanamehest, aga mõtleks korra tagasi sellele, missugune võis olla Geppetto oma nooruspäevadel.

Miks ta hakkas nukumeistriks? Tegelt ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.

Miks ta niiväga Pinocciost hoolis?

Miks ta üksik vanamees oli?

Missuguse koolihariduse oli Geppeto varasemalt saanud? 

Kas Collodi rajas Geppetto mingile kindlale inimesele või koondas ta sinna kokku kõikide vananevate ja üksikute näitlejate portree - hirmunud eesootava eraklikkuse, rollide puudumise, närvivapustuse ääremaile sattumine, kuna pole enam midagi, millele elada? 

Carlo ise pole vastamas ja vaevalt, et keegi teine seda tema eest teha võiks, aga iseenesest oli Pinoccio väga õpetlik - kõiks see töö ja lõbu ja valede uskumine ja pahatahtlikkus teiste suhtes...

Seda enam, et Collodi kuulsus hakkas kogunema just pärast autori surma ning eriti siis, kui itaalia idealistlik filosoof, paradoksaalselt liberaal ja vabakaubanduse vastane Benedetto Croce Collodi jutte kõrgelt tunnustas.

Reformatsioonist möödunud 182 625 päeva

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus, oli 16. sajandil sündinud usuline uuendusliikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, neist peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Legendi kohaselt naelutas täna, 500 aastat tagasi, 31. oktoobril 1517, Saksimaa Wittenbergi ülikooli teoloogiaprofessor, augustiinlasest munk Martin Luther (1483–1546) Wittenbergi linnusekiriku uksele 95 teesi indulgentside müügi vastu. Sama teksti saatis ta Mainzi ja Magdeburgi peapiiskopile. Teesid levisid paari kuuga üle Euroopa, kirik aga ei kiirustanud vastama. Indulgents (ladina keeles indulgentia) on eestkätt katoliku kirikus patu ajaliku karistuse andestamine kiriku poolt seatud tingimustel. Mõistet on enamasti seostatud keskajal paavsti nimel raha või teiste kirikule osutatud teenete eest müüdud patukaristuse kustutamise kirjaga (patukustutuskiri). 

Nii räägib meile vikipeedia.

"Kes 20. aastateks pole ilus, 30. tugev, 40. tark ja 50. rikas, see jätku lootus, et need asjad juhtuvad"

Nii olla Martin öelnud.

Kuid mäletan dotsent Villandi loengutest, et tänu Lutheri entusiastlikele mõtetele ja tegudele hakkas meil siin arenema omakeelne kirjandus, saime parema usu ning üldse...Lutherist oli kõvasti kasu.

Seosed

Kui keeruline on luua interdistsiplinaarselt seoseid loogiliselt järeldatavate asjade vahel?

No näiteks nii lihtsas asjas, et kui räägitakse kirjandusest, ei saa rääkimata jätta ajaloost, sest need asjad oma üksteisega tihedalt põimunud.

Või nt selleks, et mistahes kirjutatud ja emakeelset teksti saab lugeda ja seda enese jaoks mõtestada mistahes teadusharus ainult siis, kui sul on tähed selged ja on arusaadavad kokkuleppelised kombinatsioonid ehk sõnad.

Või et elementaarne, süsteemne baasharidus pole mõeldud õppurite isikliku elu segamiseks, vaid just nimelt inimeste peas seoste tekitamiseks ja kasutamiseks.

Alalõpmata on kuulda, et koolis õpetatavast pole midagi kasu. Aga kas see ikka on päris nii? 

Et mitte ükski seik/nähtus/objekt/aine, mis kuskilt õppest läbi käinud, on tegelikult kasutu pahn, mida mitte kunagi mitte kuskil vaja ei lähe mitte ühelgi tingimusel?

Mõtleme, mõtleme veel...

Populatsiooni ümber asustamine

Üks väheseid ulmefilme, mida  tõesti huviga vaadanud, on "Iseseisvuspäev". Seal teemaks siis see, et mingid hiidkrevetilaadsetesse kapslitesse pugenud suuresilmsed ufod tungivad Maa atmosfääri ja inimkonda hävitades kavatsevad siinolevaid ressursse kasutada nende otsa lõppemiseni. 

Esiaegsed olid vist kunagi analoogsed - kui kõik vesi ja varud, saakloomad olid otsas, siis liiguti edasi ning asustati järgmine ala.

Tänapäeval aga on nii, et kui inimesel on ühes asunduses kõik moraalsed võimalused ammendunud - no naabrid on näiteks pannud tähele, et perekonnas vahetuvad liikmelisuse nüansid marusagedasti, käib kohal mingi kahtlane seltskond ning ümberkaudsed inimesed vaatavad kogukonnas tugevalt viltu persoonidele, kes lammutavad, siis tasub võtta kõik  lojused, mööbel ja lapseraasud ning kolida ümber teise asundusse, kus veel ei tunta moraalselt nivelleerunud mõttemaailmadega, kuid esiti näiliselt väga vahvaid tegelasi.

Külast külla, linnast linna viib ta tee...

Aga olgu kuidas on, minevikul on pikad varjud ja need tulevad varem või hiljem järele...
PS: teema on üldistav, ei maksa üldse kellelgi ennast puudutatuna tunda

Schrödingeri kass ja võrrand

Tuttav olukord - tuleb nt kiri, aga julgusest jääb puudu, sest kirja avamisega saab nt mingi vastuse, mida oodatud. Vastus võib olla ühteviisi hea ja ühteviisi halb. Vastus on ühel hetkel mõlemas olekus - nagu Schrödingeri mõttelise eksperimendi kass - kasti avamata ei ole võimalik teada saada, kas loom on elus või surnud. 

Kuna füüsikaga on nagu on, siis ei hakka seda siin pikalt ja laialt ümber kirjutama, mida see kvantmehhaanika valdkonda kuuluvatest uuringutest endas kätkeb. Üldiselt kvantmehaanikas kirjeldatakse füüsikalisi objekte ja nende omadusi statistiliselt. 

Mikroosakese oleku määrab tema lainefunktsioon Ψ (Ψ2 – tõenäosuse tihedus), mille argumendid on osakeste koordinaadid ja aeg. Lainefunktsioon leitakse Schrödingeri võrrandist, kvantmehaanika põhivõrrandist, mis kirjeldab süsteemi käitumist ajas ja ruumis.

Enamikke teaduspõhiseid nähtusi saab kanda üle mistahes teise eluvaldkonda ning on selgemast selgem, et sotsiaalmeedia pakub ohtralt Schrödingeri kassi laadseid võimalusi.

Nt ei ole võimalik kasvõi sedasama lugemisel olevat blogi avamata teada saada, mida siin kirjutatakse ning kuidas sellele tuleks reageerida.

Kas tuleks reageerida? Miks tuleks reageerida? Mil viisil seda tegema peaks?

Sest reaktsiooni igale lugemisele saab vaadelda samuti kui süsteemi ning selle käitumist ajas ja ruumis.

Mõnel korral on reaktsioon ootuspärane, vahel aga eriskummaline ja vahel suisa kohtlane. Seda viimast eriti sagedasti. 

Olla kohal erinevuses/erinewuses ja jäljes või mitte?

Täna saanuks kohalolu (présence); erinevuse (différence) ja jälje mõistete metafüüsilisi olemusi käsitlenud Jacques Derrida 87-aastaseks.

Tema sulest: "Kuigi kirjutamine algab justkui siin, on see võimalik üksnes seetõttu, et talle eelneb alati juba mingi "algelisem kirjutamine", tähenduseelsete paigutuste ja liigenduste ruum, mis alles võimaldab selle, et tähtede kirjapanek võib alata ning tähendused kirjalaval võtavad sisse mingi koha. Kõik, mis näib algavat, asetub "alati-juba" põhjatule pinnale." (Annus  2009: 699)

*Kohalolu väljendub kas objekti ajalise ja ruumilise kohaloluna, subjekti kohaloluna iseenese jaoks kõnes või mõtlemises, või ülima tähenduse allika algse kohaloluna (jumal, transtsendentaalne tähistatav).

*Erinevus ja erinewus: erinewus on erinevusele eelnev liikumine, selle tekkimise tingimus, kuid samal ajal tingib ta kohalolu lõputu viibimise ja edasilükkamise. Seepärast ei ole metafüüsiline kohalolu Derrida arvates kunagi päriselt kohal, vaid jääb alati viibima.

*Keeles on märgil tähendus ainult seetõttu, et ta erineb teistest märkidest. Ferdinand de Saussure’i strukturaallingvistika järgi on keel seega diferentsiaalsete suhete süsteem, moodustades erinevuste võrgu. Kuna iga märgi tähenduse loovad teised märgid, järeldab Derrida siit, et iga märk kannab endas teiste märkide jälgi, sest teised märgid tekitavad tema erinevuse. 

Kui päris aus olla, siis minu jaoks on need mõtted natukene koopereeruvad. Mitmed asjad, mida juba varem öeldud, aga pisut teises sõnastuses (Lacan nt), kuid ometigi kasutasin ma Derrida "Surma andi" ühena alusmaterjaliks "Elu hinnakirja"

kirjutamisel. 

Aga tema hauntoloogiliste mõttekäikudega - olevikku ei saa vaadata minevikku lugupidamatult suhtudes - ma olen ma mõnes mõttes nõus, missest, et temal on see pigem kummituskäsitlus, kui et bioloogilise ja kronoloogilise adumine: mina ei istuks praegu siin ja ei koostaks kirjalava, kui nt 17. sajandi lõpul poleks Eestisse jõudnud üks Birki-nimeline mees, kes siis ilmselt kohaliku neiuga suurele suguvõsale aluse pani. 

Samas ei tohiks ju ometigi ainult minevikku tagasi vaadata - see toob kaasa tuleviku pudenemise .

Mõelgem siinkohal kasvõi Orpheuse  Ὀρφεύς peale, kes maohammustuse tagajärjel surnud Eurydikest allilmast tagasi tooma läks ja võimaliku tuleviku kaotas, kuna ta vaatas, kas vari kõnnib ta järel või mitte...

Halvimad omadused

Enesekeskne, isekas, 

südametu, kohusetundetu, 

ülbe, ebaviisakas,

ebausaldusväärne, ebalojaalne,

vastutusvõimetu, julm, petja, ülikriitiline, ingorantne, 

tüütu, teesklev, 

armukade, moraalitu, 

pealiskaudne, rumal, 

laisk, humooritu, 

materjalistlik, karjeristlik, 

hukkamõistev, tujukas, 

põikpäine, hoolimatu, seksistlik, 

oma eluõnne teise õnne varemete najale ehitav.

Parimad omadused

Pole olemas täiuslikkust.

Ses mõttes, et kõik, mis on seotud inimese ja isikuga. Asjad peavad olema tasakaalus, kuid ometigi on mõningad omadused, mis märgivad üht: tegemist on hea isikuga.

Usaldus- ja armastusväärne, lojaalne, moraalne, naljakas, kaasatundlik, intelligente, toetav, optimistlik, kindel, loominguline, rahulik, laia silmaringiga, jalad kindlalt maas, töökas, veetlev, leidlik, siiras, tundlik, seiklushimuline, distsiplineeritud, musikaalne, mitte ainult hetkes elav, vastutusvõimeline, treve mõistusega, kasvatatud ja heade kommetegea, inspireeriv, seksuaalselt mõõdukalt vabameelne, tark, arukas, tegus.

Tegelt on neid omadusi veel, aga vist on olulised omadused olemaks kvaliteetne persoon?

Moehullus või hullusemood?

Püüdmata oma mõttemaailma inimvaenulikuna esitada, aga vägisi tundub, et mida depressiivsem ja psühhodeenilisem on inimese olemus, seda moodsam ta on. 

Päris tõsiselt. Nagu 19. sajandi kirjanduslikus aegruumis või kohata saledaid, säravate (palavikust läikivatega pigem siiski) silmade ja tiisikusest lõkendavate põskedega tumedapäiseid mehi ja naisi, siis nüüdne aegruum suisa karjub mingisuguse psüühikahäire järele, sest muidu pole piisavalt deep.

Ja sinna juurde käivad muud asjad ka. Läbitöötamata teemad, sügavad sisemised hirmud, kartus/julgus/huvi/huvi puudumine enesesse vaatamisel ja mittevaatamisel. 

Aga ma läheneksin pisut teisalt - mitte, et  ei peaks või ei tohiks või ei saaks kõikidest nendest asjadest rääkida, siis mu meelest on pigem asi selles, et nendest on moes rääkida. 

Tihti pole nagu põhjust (ok lahkuminek, lähedasega juhtunud õnnetus, majanduslikud raskused, lähedase haigus ja surm - seal on emotsioonid arusaadavad), aga tervel ja tegusal inimesel, kellel on arukas mõtlemine, toetav ringkond ümber, käed-jalad otsas, kodu, töö,- reisi-, sõna,-ja mõtlemisvabadus, on hingeliselt nii puntras, et tekib ärevushäire ja siis juba muud häired ja siis veel ja veel ja veel (Haa - vaat kes räägib oma orgaanilise insomniaga!!!)

Ei mäleta täpselt, millises filmis või sarjas see oli, aga nii 80-aastane ema küsib oma nii 60-aastase tütre käest, et miks nemad kunagi nooremana sideme loomise ja  kvaliteetajaga ei tegelenud. Tütar lausub seepeale, et nemad tulevad teisest ajast,  sidemeloomise ja kvaliteetaja veetmise-eelsest perioodist, sest siis oldi koos mitte seetõttu, et tahtsid koos olla, vaid seetõttu, et sa pidid koos olema - muud võimalust lihtsalt polnud. Mulle tundub, et mitte ainult võimalust polnud,  aga ka aega ei olnud. 

"Tahaksin tõmmata suurräti ümber, istuda tugitooli, juua omakorjatud vaarikavartest teed, vaadata tuld ja analüüsida läbi kõik mõtted, tunded, hetked, pilgud, sekundid, kalorid, liigutused, sõnad, kübemed, pudemed, ebemed..."

Seda võib ju teha, aga kas peab sellega alalõpmata tegelema?

Ilmselt tundub nii mõnelegi, et kuidas need seotud on? Kui sedasi tunde ja tunde tegeleda oma sisemaailmaga, siis loogish, et kerkivad mingid läbielamata teemad üles.

Kui võtad psüühikahäirete registri ette, siis tulevad nii mõnedki asjad ette enesesleiduvatena. 
Eitamata vaimuhaiguste pikka ajalugu ja olemist, tean neid, olen õppinud ja näinud neid, aga kas see on siis tänapäevane moekõlks? Vajalikkus endal ja endas näha psüühilisi ebakõlasid?

Millest see tuleb?

Aga - peab ikka inimesel palju aega olema, et lakkamatu süüviga tegelda....

Ärgem unustagem, et sissekanne on üldistav. 

Peaaegu tühi

Mis vahe on peaaegu kullaga keskkooli lõpetama ja kullaga keskkooli lõpetama?

See vahe, et kullaga lõpetamisel saab medalit peos hoida ja teisel juhul on pihk tühi. 

Isegi sisutus on parem kui tühjus.

Sisutus annab aimu, et midagi ikkagi oli, lihtsalt sisu puudub, tühjus aga ütleb justkui tummalt tammudes, et ei ole midagi ja ei tule ka midagi.

Terve mutsuga versus poole mutsuga

Kellelgi pole õigust teise kohta öelda, kas ta on rumal  või mitte, kuigi tihtipeale on need ise poolemutsulised väga kergekäeliselt andma hinnanguid nendele, kes taipamatust arukamad on.

Aga ometigi on see vahe selgelt olemas. 

Sõnasisult juba:

Tark - selge, terava mõistusega, lahtise peaga, rohkete vaimuannetega, arukas, taibukas; intelligentne

Rumal  -  piiratud mõistusega, raske taibuga, väheste vaimuannetega, kõva peaga, juhm, loll, ebaintelligentne; lihtsameelne.

Nende asjade juures on muidugi oluline ka lahti mõtestada omandatud tarkuse motiivid, sest minu arusaama põhjal jaguneb see kaheks: koolis õpitud tarkus, mida  rakendatakse igapäevases elus ja mis on tõhusaks abiks ka nt uue loomisel ning eluajal kogutud tarkus, mis on abistanud igapäevaeluga toime tulla ning andnud kullakaaluga kogemusi. 

Aga keda targaks ikkagi pidada? Mõtlesin sellele pikalt ning jõudsid järeldusele, et inimene, kes on erialaliselt pädev (mistahes eriala see siis on: alates kartulisorteerijast ning lõpetades stringiteoreetikutega), oskab erialalisi teadmisi kasutada spetsialiteedist väljaspool, mõistab teiste erialade olemust ning ei heida pidevalt kriitikanooli tema arvumusega mitte ühtivate inimeste väljaütlemiste suunas ning mõistab üldiselt kehtestatud moraalinõuete tagamaid, oskab argumenteerida, analüüsida, sünteesida seostada ja järeldada,  oskab leida allikaid ja nendest vajalikku teavet, tegutseb harmoonilise isikuna argipäevas ning võtab ümbritsevat sellisena nagu see on - äkki kõik kokku moodustabki targa inimese?

Nädala neljas

Veendunud ateistina ei saa minna mööda kogu sellest kaubandusse kapanud söödavate ja mittesöödavate munade/jäneste/šokolaadide/küünalde/linade/asjade virr-varrist, mida siis asjalik kapitalist oskab osavlt kasumit teenima panna ning rahvas tarbib. Teadmata samas üldse, millega on tegu. Kui küsida, mis toimub, siis teatakse, et tuleb mune värvida ja neid siis koksida ja siis on kõik jube õnnelikud...

Aga kui vaataks korra lähemalt, siis on nii, et ortodoksi ja roomakatoliku ning mitmes protestantlikus kirikus kuulub suure neljapäeva jumalateenistusse jalgade pesemise talitus. See tuletab meelde, kuidas Jeesus pesi oma jüngrite jalad ja käskis kristlastel saada samuti üksteise teenijaiks.

Haa, see tähendab, et suht tore hügieeniline toiming. Mis mind aga pani mõtlema, et ennemuistsel ajal olnud neljapäev see, kui pere kogunenud vabamalt hingama ja igasugus juttuseid rääkima, sealt siis ka põlvest põlve edasi antud pärimus ja ...tegelt, kui oleks ajamasin, siis liiguks tagasi ning vaataks õige lähedalt, et mis toimus?

Mis aga viib omakorda selleni, et filmilinal on kõik võimalik ning üks väga lahe film on selle kohta olemas:

"The Hunt for the Hidden Relic" (2002).

Värviliste munade hüpetelt selleni, et kas ikka oli ristil ja kas ikka oli olemas - ei tea...

Ühesõnaga, minevikku saab vaadata mitmeti ning ka tööinimestele ühe lisapuhkepäeva andev pikk NV kulub küll marjaks ära. Tuisuga või mitte ;)

Seitse surmapattu

Lugesin mingit katkendit ja tuli juttu jällegi seitsmest surmapatust. Uurisin nende kohta täpsemalt ning sain  teada, et patt on religioosses tähenduses seadusest üleastumine või vastuhakk Jumalale ja et teoloogias uurib pattu eriharu - hamartioloogia. Ma ei hakka siia kopima asju, mida iga inimene saab lugeda, aga mõtlesin sedasi tänapäevaselt, kas asjad on ikka nii:

1. uhkus  - see ajab tõesti upakile ning inimene kujutab asju ette enamat, kui tegelikult peaks olema. Siit lahknevad igasugused suurustlemised, aga samas on ta ometigi vajalik - ma ei lase endaga seda ja seda juhtuda, sest ma olen selle jaoks liiga uhke (aga abipalumine pole muuseas patt).

2. omandihimu, ahnus   - materialism on asja nimi?

3. kiim, iha, lõbu - 20. sajandi seksrevolutsioon on tekitanud olukorra, kus seks müüb, loob, ostab, võitleb, annab, võtab, viib, on äriks, meelelahutuseks, mõõtepuuks etc, etc, etc

4. kadedus - seda tunnen aeg-ajalt ise ka, aga püüan kohaneda.

5. aplus, õgardlikkus - see on vist emotsionaalse tühimiku täitmisega seotud?

6. viha, raev - ohhhhh.. selels olen ma süüdi igas momendis, aga ma lodoan, et see toob pahandusi mulle, mitte teistele (ja ega ma enda raevuhoogude järel õnnelik just pole).
7. laiskus - no tõepoolest....
Põhimõtteliselt olen nõus, aga kas nad just surmapatud on? Kuigi, ilmselgelt on iga patu juures eriharud, uued põlved, suunad ja paistmised.
Ahnus ja raev nt kombineerituna õgardluse ja liiderlikkusega on raudselt üks nähtus omaette kliima ja temperamendiga; suure tõenäosusega uhkus ja kadedus teevad palju pahandust; laisad... need on lihtsalt ebameeldivad.
Samas on elu  võimalusterohkuses ja kõikides võimalikes värvitoonides vahva ja mõõdukalt lõbus ning ei tasu oma šansse maha mängida.

_______________________________________
Pildid veebist võetud ja pisut muudetud