Eksperdiküsimus/eksperdi küsimus

Juhtusin lugema surmaeksperdi artiklit, keegi mees, kes on surmauurija jms ja hakkasin mõtlema, kas see ikkagi teeb inimese eksperdiks, et ta omab kogemust mingisuguses asjas ja räägib sellest kui asjatundja. No on igasugused suhteeksperdid ja seksieksperdid ja majanduseksperdid ja elueksperdid jms. 

Kes on ekspert?  EKSS ütleb sedasi - mingi ala asjatundja, keda rakendatakse eriteadmisi nõudvate küsimuste lahendamiseks. 

Bolditasin ja kursiivitasin teadlikult mõiste eriteadmisi, sest mulle jääb tihtipeale mulje, et sõna võtavad enda kohta kasutusele mõnikord inimesed, kes tegelikkuses asjast mitte sooja essugi ei jaga - ma ei väida, et mingi kogemus ei oleks andnud inimesele juurde miskit, aga kas see teeb teda asjatundlikuks ja eriteadmisi omavaks spetsialistiks? (eriti ajavad mind tilti kõik need terviseksperdid - kurat, sa käisid fitnesskoolitusel/dieedikoolitusel/tantrakursustel -  mitte ei õppinud inimest kõikides aspektides ja erinevatest teadusharudest)

Õendusõpingud ja pikk praktika ses vallas on kindlasti teinud mind eksperdiks osades tervishoiualastes küsimustes (reeglina ma diagnoosides igasuguse vahenditeta sealjuures väga puhe ei pane - lihtsalt hea mälu ja loogika aitavad väga tõhusalt kaasa), aga kindlasti mitte kõikides, sest mul puuduvad süvatedamised, mis on kitsalt piiritletud erialaarstidel olemas, eks ole? Aga ravimitest, nende manustamisest, kuidas ühe või teise terviseprobleemiga toime tulla - seda ma tean ja oskan. 

Eesti filoloogia õpingud andsid mulle tööriistad keele kasutamiseks (see on väga kahemõtteline :P ), aga tõepoolest, ma saan ennast teatud mõttes lugeda eesti keele eksperdiks ja kuna mu tööalane tegevus on just selle vallaga seotud, siis ilmselgelt teen ma õigete teadmistega õiget asja.

Kirjandusteaduse õpingud andsid mulle järgmised instrumendid - tõlgendada nähtusi/olukordi sh ka tekste, neid analüüsida, sünteesida, tekste luua ja tekstidesse poetada mõõdukalt tarku teri. Ekspert? Jah.

Haridusteaduse õpingud viisid mind omanäolisele teele õpimaastikul ja andsid takkajärgi teadmisi visualiseerides üsna mahuka pihutäie võimalusi end eksperdiks lugeda - didaktikates, metoodikates, psühholoogias jms. Ja nüüdseks omades laiahaardelist praktikat ligi paarikümne aasta lõikes, siis olen üsna asjatundlik. Ekspert? Jah 

Laste kasvatamises - siin ma oleksin pigem kogemusnõustaja.

Leina ja kaotusega toimetulekus - taas oleksin pigem kogemusnõustaja.

Loomingulises tegevuses - olles ise nii kirjutanud kui kirjastanud, siis mingitele kogemustele tuginedes pigem kogemusi omav inimene. 

Ürituste korraldamises ja koolituste läbi viimises - otseselt õppinud pole, aga mõeldes kõikidele aktustele, pidudele, alustamistele ja lõpetamistele , eelarvet koostades, asju ajades/organiseerides (ülikooli lõpuaktusest alustades ja EÕL suvepäevadega lõpetades, vahele pikkides matuseid, sünnipäevi, aiapidusid ja meeleolukaid koosviibimisi suurtele ja väikestele) - ekspert? Jah.

Sisuliselt 30-aastane kogemus inimestega (kõikmõeldavast rassist, vanusest, religioonist ja rahvusest inimestega haavatavas olekus) pole mind aga inimsuhte eksperdiks ikka veel teinud, sest pidevalt õpin juurde midagi, mis on uuevääriline ;) 

Kümme aastat tagasi sain ma kätte oma esimese kuuest raamatust ("Elu hinnakiri" tuli mu tuppa kulleriga 05.11.2012) ja see toetus õendusalastele kogemustele ja kõneles surmast ning suremisest igasuguse häbita, kuid seegi ei tee mind veel surma asjatundjaks, kuigi mitmed lugejad on selle kohta tulnud küsima, isegi seda, kuidas leinaga leppida...

Mul pidi olema kuratlikult hea mälu (ja nii üldjoontes ta seda ka on), aga mälutreeningud ja looduselt kaasaantav ei tee mind mälueksperdiks...

Loomupäraselt hea esinejana ja aasta jagu ülikoolis esinemisoskusi õppinuna ma tõepoolest tunnetan publikut, oskan seista, kõndida ja kõnelda, kuid kas see teeb mind juba asjatundlikuks? No katsetame ja vaatame - esinemisringiga on igatahes huvitav esmakordselt talitada (siinkohal tänud kadunud Allaberdile, kes õpetas ennast kohalolevaks ja suurde plaani mängima ning Toomas Lõhmustele, kelle kõne- ja lavatunnid oskusi lihvisid). 

Aga jah, kogemus iseenesest ei tee kedagi veel asjatundjaks ja kahju on vahel näha/kuulda selliseid natukene veidrana mõjuvaid ekspertarvamusi...

Pigem on need sellised kõikide teaduste doktorite mõttevälgatused. 

Aga tänapäeval on võimalik ennast teha kuuldavaks ja nähtavaks ja selles oleme ilmselt tänu sotsialmeediumistudes kõik spetsialistid. 

Insuldipäev

30-aastane esmassünnitaja; 40.ndates tervislike eluviisidega ajakirjanik; 60-aastane alkohoolik; kõrgetes 80.ndates vanamemm; kuulus näitleja; nõudepesija odavas sööklas; moslem; kurttumm bulgaarlane; HIV-positiivne narkomaan ja illegaal Moskvast; rikas inimene; vaene inimene; skisofreenik  - seinast seina tõdemus issanda loomaaia kirjususest ning ühisnimetajast - neid kõiki oli tabanud insult.

Aastad 2001-2012 olid ses mõttes vaheldusrikkad, et kõrgkooli avalike suhete juhi ja pedagoogi esimeste aastate vaheldudes sai oldud õde neuroloogises taastusravis (ja seal polnud pelgalt insuldikuid) ning haigla oli üks neid kohti, kus tuli elukogemust ja maailmapildi avardumist lademetes. Mõndagi panin ma kirja oma esmateosesse ja kes on lugenud, see on lugenud.

Vahel küsisin eneselt, et miks loodus mõnda inimest selliselt karistab ja ei pidanud üldse silmas pelgalt haigust, vaid just seda,  milliseks muutus insuldihaige oma pereliikmete jaoks.

See selleks, kes ikka tahaks oma elust loobuda ja seda ümber muuta, kuna ema või isa on nüüdsest alates voodihaige (noorematega läks tihti ikkagi paremini ja taastumine oli tõhus), aga just see suhtumine, eks? No mis parata, inimesed on nagu on ja maailm on just selline nagu on.

Kuid täna on ülemaailmne insuldipäev ja tasuks üle korrata, mis see insult siis on ja miks seda enesele külla, koju, tööle ega üldse lähedusse ei tahaks, aga mis siis tegema peaks, kui see ikkagi juhtunud on.

Statistiliselt ettelugedes sh ka osteoporoosist ;)

Kolm ühes komplekt. 

Täna saab rääkida ettelugemisest, täna saab kõnelda maailma statistikapäevast ning ka osteoporoosile pühendatud päevast. 

Florence Nightingale saavutas Krimmi sõja ajal suure läbimurde, kuna oskas hea hoolduse ja statistilised näitajad korrelatsiooni lüüa: ta pani tähele, et haavatud meeste paranemisnäitajad tõusid tunduvalt, kui õhutada ruume, anda värsket vett, valmistada kvaliteetsemat toitu, vahetada korralikult voodilinu, pöörata tähelepanu ruumide hügieenile, vahetada sidemeid tihedamini ning lasta vahepeal patsiente vannitada (voilaa ja sedasi sündiski kaasaegne õendus) 

Osteoporoosiga pole veel väga tihedalt kokku puutunud, tean, et see on vanematel inimestel ja rohkem naistel, seotud östrogeeniga. 

Ettelugemisega on aga sedasi, et kord  Heljo Männi "Mõmmiaabitsast" juttu poegadele ette  lugedes  ärkasin sellest, et raamat kukkus peost maha....Arvake ära, kes veel rahulikult üleval olid? 

Täna tähistame tööalaselt ka kahte ühes - loeme Soome Vabariigi 100. sünnipäeva puhul "Kalevalast" katkendeid - pühitseme sugulashõimu homse hõimupäeva tarvis ning ettelugemist ka.

Mõjub ja jääb sisse

Tekst, sõna, pilk, hetk - on mingid momendiga seotud mõtted ja asi jääb kummitama. 

Kohe sedasi, et lugu kerkib üha uuesti ja uuesti esile. Raamatutest on selleks Hamsuni "Nälg", muusikast Foster the People "Pumped Up Kicks", elust enesest kindlasti need lood, mis seotud inimestega.

Üks aastatetagune koolikiusujuhtum on mul aeg-ajalt mõtteis, Austria ujula vägistamisjuhtum on mul  hinges ja nüüd lisandus sellele Ekspressis kirjutatud lugu õest, kelle väga suure prohmaka tõttu hukkus inimene.

Kõikidest osapooltest on kahju, pereliikme kaotanutest ning ka õest. Kuigi selles loos on mitmed aspektid, mida ma küll kõike fakte teadmata ja mitte järeldusi tehes, aga lihtsalt loetule toetudes püüan vaagida.

Muuseas kõikidele lugejatele teadmiseks - juba 20 aastat on haiglates ÕED, mitte medõed. Meditsiin on arstiteadus, aga arstindus ja õendus on kaks täiesti erinevat professiooni - üks määrab ravi ja teine korraldab ravi. 

Artikkel on kirjutatud loomulikult rõhuasetustega, aga olles küll endine õde ja (kahtlemata?) vilunud spetsialist selles vallas, kellel tekkisid küsimused: miks ei viibinud vereülekande juures arsti? Patsient, kes sisuliselt paranenud, viibib intensiivis? Oli ta teadvuseta, et ei öelnud mitte midagi? 

Kuidas on võimalik segi ajada mees ja naine? 

Vereülekande statuut määrab üsna üheselt mõistetavalt, millistest osadest koosneb kogu protseduur ja kuna tegemist on vastutusrikka ülesandega, siis kontrollitakse selle juures silte, nimesid, isikukoode etc korduvalt.

Tõsiküll, viimase viie aasta jooksul võib olla midagi muutunud, kuid kui vaadata vereülekande seadust, siis ma ei näe mingeid uuendusi, vaid nii need asjad olid ja on.

Püüdsin ette kujutada seda päeva ja seda, kuidas taolised sündmused vallanduda võisid ning pähe tulid võimalused, et põletushaiged on nii ära seotud, et pole võimalik tuvastada pelgalt peale vaatamisel, kellega on tegu. Ilmselt polnud patsientidel kätele avatud veeniteid, vaid neil võisid olla subklaaviad. Ning vahest võis olla nii, et mingil põhjusel vahetati patsientide voodikohti ning varasemalt oli naine mehe voodis ja mees naise voodis.

Aga ta pidi ju olema sisuliselt paranenud (see on muidugi keeleliselt päris korrektne eufeism)...

Niisiis ikkagi - pilt pole terviklik, aga samas olgem ausad - tegelikult ei muutu sellest enam midagi. 

Inimene lahkus, perekond peab toime tulema ootamatusega ning õde elama edasi teo tagajärgedega.

Ning kogu sissekanne on pelgalt arvamus, keegi ei pea siit mingit versiooni aretama hakkama.

Õu, valges kitlis näitsik - jäta siia käed, mis mul tervise tõid...

Valges kitlis näitsik
Ühesõnaga 12.05 ja ilusat õdedepäeva, head endised kolleegid ja üldse blogilugejad, see sissekanne on mõeldud teile:

*kes te arsti määratud ravi KORRALDATE

*kes te näitate üles tohtutut kannatlikkust, rahulikkust, ja meelekindlust

*kes te suudate töötada 12 tundi järgepanu (mäletate - 10 km päevas!!!)

*kes te tunnete õendusdiagnoose, protseduure, ravimeid, (tee lahtistiga pole ilmselt väga maitsev ;) )

*kes te nõustate peresid ja nende lähedasi

*kes te pesete, kusete ja kammite patsiente

*kes te armastate oma tööd

*kes te järgite kõikide inimlike reeglite võrdlemisi ebainimlikke ilminguid (surm, elustamine etc,

etc, etc)

*kes te olete mulle olemas olnud alates 1992. aasta oktoobrist ning  kes te mind ITK-s inimeseks kasvatasite

*kelle kõrval ma parimad elukogemused sain

HEAD ÕDEDEPÄEVA!!!!

________________________________

!!! ÕENDUSEST eesti kirjanduses:

Luise Vaher "Rindeõde"

Lilli Promet "Tüdrukud taevast"

Raimond Kaugver "Vana mees tahab koju"

Sirly Hiiemäe "Elu hinnakiri" (neid on veel, aga mainitud teostes on õendus täitsa kesksel kohal)

!!! Põnev fakt: Raimond Valgre laul "Helmi"  on kirjutatud II MS meditsiinipataljoni kuulunud Helmi Kurbasest, kes päästis Peningi lähedal haavatud Paul Kuusbergi

Pärale minek

Sai pisut nostalgitsetud ning veebe surfates nägin filmi oma isast ja seejärel klikkisin "Lõpetamata saatele", kus Karl Kalkun oma viimsed sõnad lausus. 

Vaatasin saadet oma kunagise professiooni pilguga ning panin tähele kahte asja (reeglina äkksurmad tulevad hoiatuseta, aga siiski võib hiljem lugeda välja märke, mis viitasid mingitele probleemidele): ta hingab sageli kuidagi liiga sügavalt, nagu ei jätkuks õhku ja kuskil 10. saateminutil muutub ta kõne mitte segaseks, aga aegalsemaks ning ta räägib umbes nii nagu oleks söönud arooniaid või toomingamarju - vanasti nimetati 'paksu suuga'.

Grimmi oli tal vähe ning ka jume polnud just parim, aga see võis olla ka lihtsalt valguse viga.

Igatahes tuletas saade mulle meelde mitmeid neid kordi, kui patsient jalge ette varises ja teda enam elustada ei suudetud...

Mõned võetakse ära vara, mõne puhul unustab loodus, et ta ikka veel siin olemas on..

Mis on õige ja mis vale, seda ma ei teagi. Loodaks, et minek on valutu ja vaevatu ning toimuks ruttu, aga siis, kui tean, et maapealsed asjad said aetud.

Miks ma tegelikult õendusest loobusin

Hiljuti tundsin oma praeguses töös harvaesinevat pinget. Õpetatav pole ju ainus, millega ma tegelen. On ka klass ja konkursid, olümpiaadid, proovieksamid. Puudujad ja nendega seotu. Mingisugusel hetkel ma adusin minevikus sagedasti ettetulnud närvilisust, mis kuklas tiksus, käsi kuivatas ja väikseimagi suhtluse ajal võpatama ja plahvatama ajas.

Õena töötades olid õhust aimatavad närvilised hetked täiesti tavalised. Külma higiga kaetud ja siniste huultega meeskodaniku hingeldamine, mis palatiukselt esimesena kosta oli, viitas üheselt kopsutursele, mille kupeerimine pidi tehtud saama minutite jooksul; segane ja uimane; taignalaadselt nätske nahaga naine, kelle vs oli napilt 2 ja kes tuli päästa; hüpertooniline kriis; äkksurm; kõrge palavik; kopsutromb; protseduurijärgne arteriaalne verejooks; närveldavad sugulased, põlevad juuksed; luku taha jäänud ja katkise ukselingiga tugeva südamepuudulikkusega vanem naine; kukkumine koridoris; talvel paljajalu ja pidžaamaga põgenenud patsient; narkomaanist arst või jumal teab veel, mida kõike nende aastate jooksul näha sai. Väga häirisid igasugused psühhiaatrilised kõrvalekalded. 

Las ma loetlen: kaks enesetappu; üks saatanat välja peksta lubav, taburetijalga madjakana kasutav isik; psühhoosid (nii kord kuus tuli mõni kellelgi kuskil ette ja kõikvõimalikes variantsioonides - korduvast sentide lugemisest enda kinnis sidumiseni ratastoolis, karjumistest ja torude välja tõmbamisest rääkimata); skisofreeniad, luulud, ettearvamatud nurkasurumised, korra olen saanud karguga, korra metallsiibriga, kahel korral on rebitud kitlitaskud katki.

Ja ühel hetkel sa märkad, et mitte üks asi ka ei istu sulle selles sfääris - ei kolleegid, ei töö, ei paberimajandus, ei protseduurid ega patsiendid. 

Läbipõlemine ja stress, igakord üleuhkav iiveldus etc. Koonduvalt - see polnud enam minu jaoks.

Kuni otsuseni tõmbuda aktiivravist peremeditsiini ja seal tunda, et KOHT POLE ABSOLUUTSELT KA SINU JAOKS. 

Nii, kuni selle tõdemuseni, et ma tahan tagasi kirjandusteadust minna õppima. Paberid antud ja vestlus ootamas 12.07.2013 12.00.

12.07.2013, 10.30 sidumistuba. Patsient sidumislaual, pisut piinlikus kohas olnud niidid sees ja mina neid välja sikutamas.

See oli üks neid otsustamise sekundeid.

Kui 10.29 olin ma veel kahe vahel ja ei suutnud otsustada, kas õendus või kirjandusteadus, siis 10. 36 väljus sidumistoast langetatud resolutsiooniga isik - kirjandusteadus. 

Kõik. Sellest hetkest ma enam  õendust oma elukvaliteediga ei sidunud.

30.08.2013 tegin ma viimase sidumise, süsti, õendusalase sissekande, riputasin kitli varna ja lehvitasin alati puhastusvahendite järele lõhnavale haiglale, kus ma olin veetnud õpetlikke, kasulikke, kirglikke, huvitavaid, kurbi, lõbusaid, intensiivseid ja väsitavaid tunde. 

Ma polnud enam õde ning minu elu hakkas märkima mõiste 'endine tervishoiutöötaja'

Õenduse tõenäoline lõpp

Vähemalt minu jaoks. Kahel eelneval korral - pendeldades tervishoiu ja hariduseteenuse vahel - katsed ebaõnnestusid. St vajadus ennast vajalikuna tunda kaalus üle teatava tüdimuse osutatavate teenuste suhtes. See adrenaliinitulva kandumine ihhu, kui pead kriitiliste sekundite jooksul abistama kellegi elule. Või kupeerima kopsuturse. Või peatama verejooksu. Või alandama hüperglükeemiat. Või suutma toime tulla samaaegse hüpertoonilise kriisi ja tekkiva südamelihaseinfarktiga. Või olema silm-silma vastu koridoris seegava  190-sentimeetrise psühhoosis mehega, kes lubab saatana välja peksta.

Või nende tosinate ja tosinate telefonikõnedega, millega tuleb viietunnise vastuvõtu jooksul toime tulla, samaaegselt koostades arveid, digiretsepte, saatekirju, otsima kaarte, analüüse, röntgenivastuseid, tegema pisiprotseduurilisi toimetusi. Andma kätte pabereid, mõõtma ja kaaluma tittesid, rääkima, rääkima, rääkima.. Kuivava suu ja patuga pooleks allaneelatud kõrvitsaseemnetega tunda süümekaid, et ma ei ole piisavalt tasemel ja kärme....

Oehhh. Palju ma nende aastate jooksul kulutasin süstlaid, kindaid, nõelu, plaastreid, glükomeetri testribasid, kateereid, veenikanüüle, katsuteid, vatitupse, sidematerjali, sonde, tilguteid? Veekõrsi, joogitopse, taldrikuid? Paberist käterätte, neerukausse, seepi, vett ja elektrit? Palju on erinevaid lahuseid, salve, pulbreid, tilkasid ja tablette minu käte vahelt vajalikku maandunud? Palju käis skalpelle, pintsette, lansette ja vinjette?

Palju olen ma inimesi veeretanud palatisse, viinud protseduurile, valmistanud ette küll klistiiri, küll raseerimisega? Mitu ekg-d teinud?

Mitukümmend tuhat kilomeetrit ma haiglate koridore olen ühest otsast teise läbi kõndinud, käes statiiv, sidumiskäru, vajalik aparaat?

Palju ma reaalselt inimestele nende ligi 20 aasta vältel kasu tõin? Mitu elu päästsin? Mitu tundi olen ma tegelikkusest õendusdokumentatsioonile pühendunult veetnud ja saatnud?

Palju lugenud inimeste halbadest saatustest, näinud surma ja kannatusi? Mitut patsienti ma jõudsin nõustada?

Ohhh.. aga mulle tundub, tõesti TUNDUB, et teatud epohh sai läbi. Ammendas. Sai nii otsa mu jaoks, et sellele peab mõtlema välja uue sõna. Nt antiailendus (ailendamine peaks olema tervishoius keeleuuenduslik sõnavaste 'õendusele').

Opitoa sanitar, kirurgia hooldaja, pärast samas õde, veresoontekirurgia, kardioloogia, kardiointensiiv, taastusravi, pereõde - tuhanded tunnid veedetud haiglas. Kurameeritud arstide ja residentidega, soetatud lapsed, õpitud, haritud, täiendatud.

Võideldud õdede õiguste eest paremale elule ja saades mõneks ajaks mitteametlikuks streiginäoks...

Vahetuste üleandmised, värisevi jalgu valvest tulemised. Nutud ja naerud ja pihtimised. Ja pidutsemised kolleegidega.

Ja hinnang - lähen luurele; ei lähe luurele selle või tollega...

Küllastumine.

Ja selle kõige juures ma mõtlen - kuidas üldse minust kunagi õde sai? Millistel ajenditel ma ennast nii paljudeks ja pikkadeks aastateks sellele komplitseeritult nüristavale ja nüristavalt komplitseeritud tööle sattusin?

Kuidas sai õeks kärsitu, kannatamatu, ägedavereline, kuumaloomuline, impulsiivne, mitmekeelne, pealiskaudne isik?

Mis motiivid need ajendasid?

Kuigi ma olen sellele tööle tänulik. Kindla kuupalgaga, ametiriietusega, tubane töö, kus sai oskusi õige mitmest suunast. Ja asendamatuid teadmisi ravimitest, ravimisest, sidumisest, ergonoomikast, hügieenist, anatoomiast, füsioloogiast ja käelisest tegevusest. Mitmekülgselt andis ja sama mitmekülgselt ka võttis.

Topeltsus

Haa, kui on üks, siis peab sinna juurde tulema veel üks.

Ja nii ta ongi - tänasest alates vaatan peeglis silmi värvides kahekordselt kõrghairitud endale.

Edukas ja rammus B

Vot sedasi on minul. Erivägev tunne koormab mind. Hea tunne. Mõnus tunne.

Kaksikute üksikemana pistan poegade kõrvalt taskusse teise hariduse.

Ja suurelt kallistan ma oma meesperet, kes osad olid otseselt seotud ja osad kannatlikult vaatlejatena teotsesid.

B.

Priske B

 

Töölt tulekuga asjade lasu

Täitsa hämmastav kui palju esemeid koguneb inimesel viie aastaga.

Pesemisasjad, tass, jalatsid, taimed, materjalid..oehhh.

Tuli, tõin ja panin oma koju.

Viimane öövahetus sai tehtud.

Õde, aga mitte enam palatis.

Viimane vahetus...

...lõppeb 24 tunnise maratoniga napi inimasustusega osakonnas. Näis mis saa või mis mitte.

Kahju kannatades

Kahjusid tekitab inimene endale ja teistele, loodusele. Loodus tekitab kahju inimesele.

Oma laastamistööd võivad teha kosmos lendava asteroidi näol, maalihked, mudalaviinid, üleujutused, keeristomid, liiga külm kliima, liiga soe kliima, saaste.

Põhimõtteliselt kordub ka kahjudes tekitajatena maa-õhk-vesi-tuli neliainus.

Tulega tekitatav võib olla kahetine - tuli puhastab ja soojendab, aga ka hävitab. Nt metsa, maja, linna, auto, lennuki, laeva. Nt riided, naha ja ka juuksed.

Ma olen tuld näinud erinevates kohtades, juustes aga esmakordselt. Ja see pilt pole just joovastama panev.

Põleb kuusk ja põleb tuba vaimus jätkates:

Lauaküünlalt sütitavalt särama lõid juuksed

nüüd on kuulda ainult krussis loki nuuksed

11. kuu lubadust ei peetud

Vahel lihtsalt ei jaksanud enam kirjutada. November on läbi. Mitu olulist sündmust on seljataga.

On detsember. Lume ja külma ja  kütmisega. Nagu ikka.

Tuisu ja vinge tuulega. Ja hämmastama paneva lumevaikusega.

Kui üldse lumes midagi head leida, siis on selleks liiklustasasus. Linnakära ei paina. Vähemalt mõneks ajaks.

Pillapalu II

Teine ajurünnaku tööpäev.

Hommik on karge, kohv kange, keha ja vaim väsinud.

Eelarve ja järgmise aasta koosolekute planeerimine.

 

Pillapalu I

Selle-aastane töökoosolek algab.

Süvenegem siis asjadesse.

Protokollid, töödokumendid etc, etc, etc.

 

Kes on daam?

Intelligentne, hea käitumisega ning arenenud maitsega naine.

Reeglina kaasneb see teatud daamilikkus eaga.

Kuid kuna vanasti oli öeldud nende nn eestlaste kohta, kes üritasid kaunisti sakslased olla - kadakasakslased, siis tasuks parafraseerida ja öelda daamina esineda püüdva naise kohta kadakadaamlus?

Igatahes on väga veider näha naist, oma ema täpset eakaaslast, vahutamas sõnadega, mis ei peaks üldse kuuluma dialoogi keskmesse...

Masendav, et tahetakse olla daam, aga käitutakse nagu orjapidaja.

10. kuu lubadust ei peetud

Ei olnud võimalik lihtsalt.

Mõistus oli sagedasti lühises.

Ja otsused võtsin ka vastu.

Mõistlikult olulisis otsuseid.

Aeg on muuta asju.

Tähtsaid asju. Sisse-välja.

Edasi, uuendused, põnevused.

 

Seletuskiri

Seletuskirja kirjutatakse reeglina sündmuste taastamiseks ja selgitamiseks kindlal dokumenteeritud kujul.

Eilne õhtu algas tööl omamoodi põnevusega -  mulle oli jäetud nõue, et ma pean kirjutama seletuskirja vahejuhtumi kohta, mille tõsidus tundub väga lapsik.

Lisaks mainiti, et mul on tööl palju vaenlasi ning ma peaksin oma kitlinööbid kurguni kinni panema või hakkama kandma T-särki, sest niimoodi rindadega lehvitamine on ebaeetiline ja häirib kolleegide tööd

WTF???

WTF???

Seletuskirja kirjutamisest ma keeldusin.

Nõudsin täpselt fikseeritud kellaaegadega ja kuupäevadega sündmuste nimekirja, kus ma olevat endale vaenlasi kogunud.

Samuti ma ütlesin, et täiskasvanud naisele ei tulda ütlema, mida ja kuidas ta selga paneb.Arvestades veel, et kostüüm on koledat värvi, sünteetilisest materjalist ning ei mõju mitte kuidagi ahvetlevana.

Ühesõnaga - aeg on lahkuda töökast kollektiivist ning asuda mujale.

Üheksas kuu lubadust ei peetud

Esimsed kuupäevad saabuvad kiiresti ning igapäevased sissekanded tahavad tegemist.

Vahel ma kohe kirun ennast, et unustasin märke teha, aga kõik mahu ühte päeva.

September oli pikk kuu. Kuidagi väga pikk, aga samas kärme mööduma

Toetusaktsioonide lainel

Kui sul on päev, nädal, kuu sisuliselt minutipealt planeeritud, siis on väga keeruline mahutada sinna plaani kaks nädalat tagasi meediat, ühsikonda ja sinu elu rünnanud meedikute streiki.

Ja nüüd ma siis rabelen sellega siin  - erakorralised sõidud, kosoolekud, materjalide jagamised.

Täna pean suure juhiga silm silma vastu seisma..

Iseenesest tuleb toetada ideed, kuid mitte ise osaleda.

Ja ma kujutan ette rahva viha, mis hetkel kõikjal pulbitseb - kuudepikkune ootamine arsti vastuvõtule ja siis tõmmatakse sellele ootusele kriips peale...

Njaa... oleks ikkagi varem ja paremini teadma pidanud - akstioonide lainel