Nõrganärvilistel mitte saada.....

...mida? .....keda? See on küsimus. Lapsi, ikka lapsi, oleks vastus.

Viimastel aegadel/päevadel on jäänud silme ette päris palju arutelusid ja mõttemõlgutusi teemal, kas ja miks lapsi saada. Loen ja vaatan, et jube kalkuleeritud ja ee...noh, imelikud vastused kõlavad. Enim pilgule sattunud mõttelendudest on sellised olnud:

1) miks tuua laps keerulistel aegadel siia ilma virelema (ma küsiks vastu, et miks sa kohe alghetkeks sead, et su laps hakkab virelema. Miks sa midagi siis ei muuda?)

2) ma ei taha oma elukorraldust muuta (elukorraldus enamjaolt on äärmiselt hedonistlik trenn, töö, söök, väljaskäimine, hobidega tegelemine - vabandan juba ette pahase lugeja ees) 

3) mulle ei meeldi mõte rasedusest, sünnitusest ja titeeast (ahah, see mõte ei meeldinud ka mulle, aga teadmine, et lapsi nii saadakse ja see on täiesti loomulik osa eluringist, tuli see ikkagi läbi teha ja adopteerida ma ei tahtnud)

4) ma arvan, et ma ei suuda oma last sedasi armastada (kuidas sa seda tead?) 

5) inimesel peab olema õigus elada oma elu nii, nagu ta seda tahab ja kui ta ei soovi lapsi, siis ei soovi ja kõik (õige, me ei pea põhjendama oma kõiki teguviise, aga sellel elul võiks olla mingi suur eesmärk, teenida mingit muud valdkonda - loomingut, teadust, sporti, haridust. Olla sealjuures kitsapiiritlusega ja vähenõudliku ametkonna esindaja - see pole vist ikka väga see?) 

6) laste kasvatamine on nii keeruline töö, ma ei tea, kas ma saan sellega hakkama (kui sa kohe sellise lävepaku endale sead, siis kindlasti on see TÖÖ)

Mida siis mõelda selliste avalduste juures täisealiste laste emana?

Et mind hirmutas omal ajal mõte suurest elumuutusest (ja elu muutub 180 kraadi); et mind heidutas teadmine, et tee tuleb läbi teha üksi; et mingiks ajaks tuli tõepoolest oma asja ajamine veidikeseks ootele panna, sest kellegi teise käekäik sõltus täielikult sellest, kuidas edenes mu oma käekäik. 

Aga mida see kõik mulle andis? Absoluutselt parimad õpetajad kogu eluks; teadmise, milline jõud minus emana peitub; milline rõõm on jagada enda olemist lastega; millise võimaluse andis laste olemasolu perioodiliselt lapsemeelne olla (nt üks sünnipäev lasergame's, kus lapsevanemad pidasid ise ühe lahingu maha; või näiteks kus oli hea batuudil hüpata või pallimeres möllata); või organiseerida ühisküpsetamist sõprade lastega; või pidada köieronimise ja lasanjesünnipäeva; või osta raadiopuldiga helikopter ja seda ise mööda aeda taga ajada.

Ja otse loomulikult see lapse soe kallistus enne magamaminekut; tema saavutuse üle uhke olemine; tema lohutamine, suunamine ja õpetamine, talle turvalise ja stabiilse kodu loomine, tema jaoks olemas olemine. 

Jah, see tundub vanamoeline mõtteviis, et läbi aegade on saanud naised ennast teostada emana, aga pagan võtaks - see on olnud suurepärane kogemus ülejäänud eluks. Ja kedagi täiesti tingimusteta armastada -  see on asi, millest ei tasuks mitte kunagi loobuda, mistahes hedonsitlikku eluvaadet asjale külge ka  ei poogiks.

Ma võin vanduda, et mitte ükski hobi, töö, haridus (ja kõike on saanud teha ka lastega) pole mulle rohkemat hingepaid pakkunud, kui poegadega veedetu. 

Tulikuum neutraalsus – kas uus tegelikkus?

Võimalusteohtra teabekülluse ajastu metamõtlemise virvarris võib antopomorfne saatangi jalad murda, rääkimata tavainimesest, kelle vaimu, ihu ja tundeid vormivad reeglid, mis uuele ajastule selgelt kitsaks jäänud, kuid kogemus puudumisel pole paremaid kusagilt võtta. Ometigi tuleb multifunktsionaalsel isikul mitmete ühiskonnas aktsepteeritud rollide vahel laveerides lähtuda nii seesmisest moraalikompassist, potentsiaalsest eeskujuks olemisest ning kõige lihtsamal tasandil inimlikuks jäämisest. Kuidas küll?  
Lapsevanemana jälgib teda teadliku elu jooksul valvsalt silmapaar, kes võtab šnitti käitumisest, kõnest, arusaamadest ja väärtushinnangutest, mida kodu pakub. Kolleegina töökogukonnas kujundab inimene endast tervikkomplektina usaldusväärse ja kompetentse kaaslase, kellega saab arendada mistahes situatsioonis tõhusat töödialoogi. Partnerina eeldatakse lojaalust, truudust, mõistmist ja hoolimist;  sotsiaalset aktiivse ühiskonnaliikmena tuleb jääda mõõdukalt viisakaks kõikide multikultuursete,-seksuaalsete,-religioossete mõtteviiside suhtes, sest võimalus valestimõistmiseks on suur. Pedagoogina tuleb ennast kursis hoida uuemate kasvatusmeetodite ja õppevahenditega ning kohaneda silmapilk ümber, kui sotsiaalsed käerauda mingil põhjusel kinni klõpsatavad. Kirjanikuna tuleb käsitleda tundlikke teemasid aadelikku resevreeritusega, sest kirjanik on oma ajastu hääl. 
Kuidas aga säilitada polümastaapne neutraalsus sedasi, et ükski vanus, nahavärv, usuline kuuluvus, seksuaalorientatsioon, tööharu või poliitiline agitatsioon, millegi poolsus või vastasus ei muutuks millekski enamaks, kuidas on võimalik säilitada tuliste teemade keskel neutraalne hoiak, mis ei riivaks kellegi olemist?
Sellelele vastuse otsimisega näib tänapäeval keskealine, haritud, heteroseksuaalne, pigem usuleige, töötav, ennemini heledavereline, seisukohti ja ühiskondlikku häält omav ja püüdes säilitada sooneutraalsust – isik – tõsiselt hätta. 
Nii mõnigi kord kisub miski krõbedat kommentaari kirjutama, kuid mine tea, millal keegi sellest vihakõne välja loeb. Enne tasub hingata kümme korda sügavalt sisse ja välja; mõelda hajusmõtteid, võtta ette liikumispaus; vastata pikale nõudmisele alles kolm tundi pärast kirja kätte saamist, et esmased emotsioonid oleks võimalikult maas;  võtta ohates vastu sanktsioon või reglement; leida üldistavam lähenemine vaatenurgale ja möönda, et asju saab ajada erapooletult positsioonilt.
Sest see ongi võimalik! Kuivõrd igal nähtusel on äärmuslikud variatsioonid, kuskil on negatiivne ja kuskil positiivne piiriala, mille eest tasub seista ja võidelda, saab ka neutraalne olla kirglikult, säilitades sealjuures kõik inimlikult aktsepteeritavad tõdemused ja olemised. See näib paisuvat nüüdisaja reeglites orieteerumise nurgakiviks, kõige suhtes säilitada erakordselt tundlik objektiivsus, mis ei puuduta teravalt mitte ühegi sotsiaalse inimgrupi eksisteerimist. 
Siinkohal võiks olla huvipakkuv omamoodi aritmeetiline tehe. Üsna sajandivahetuse paiku küsis õppejõud auditooriumis tudengitelt, mis on haridus. Noorukesed ja eluvõõrad üliõppurid tuletasid meeheitlikult hariduse definitsiooni meelde, kuid literaat esitas oma nägemuse: „Kõigest, mida te koolides õpite, suudate meelde jätta 10%. Kümne aasta möödudes mäletate te sellest 10%. Ning vot see allesjäänud 1% ongi teie haridus“ Kas analoogset mudelit saab rakendada ka  oksüümoronilikult kõlava fraasi - kirglik neutraalus – juures? 
Kirgliku neutraalsuse võtmeks on ühisnimetaja leidmine, umbes samalaadselt, nagu arvatakse miski olevat ajaloolise tõe – kui ikka erinevates käsitlustest 1% kõneleb ühest ja samas nähtustest samaviisi, siis peab ka nüüd olema kõikide mitmepalgsete veendumuste ühisnimetajaks  1 % usutavust ja selle pinnalt saab inimene ehitada enesele andunult neutraalse positsiooni, jäädes mõõdutundlikult viisakuse piiridesse. Protsent ei tundu just suur, aga kannab endas tõele omaseid jooni – kajastab asjade tegelikku seisu. 
Taoliseks kujuneb tänapäeval üha enam vähemusse kalduva inimgrupi (haritud, heteroseksuaalne, keskealine, usuleige, töötav ja pigem heledavereline isik) seisund kõikide multioriginaalsete vaadete väljale – leida see 1% ja olla seejuures tulipalavalt erapooletu. Uus tegelikkus, mis endast jõuliselt märku annab. 

Laheda ema saladused

Mõnikord on vaja teha elus kaalutletud valikuid ning oma tee kõndimiseks tuleb loobuda mõningatest elementidest, mis mind saadavad, siis sedapuhku teen nii, et mul on lisaks FB-le ka Twitter ja Instagram.

No hooandjas olen oma projektiga üleval, et sellele minekut ja hoogu anda, siis on just paras aeg privaatsuse mõistet laiendada ning ennast veelgi nähtavamaks muuta.

Aga proovides mõtestada Instagrami olemust, juhtusin klikkima vahvale lingile ning sain teada laheda ema saladused.

Mis nüüd küll viga on - kõik saavad kohe lugeda, kuidas ikkagi lahe ema olla. Sest mine tea, ehk pole enne õnnestunud lahe ema olla ja nüüd vast kukub isegi välja!!!

Nad järgivad 1:2 reeglit

See tähendab seda, et iga ühe asja kohta, mida nad räägivad oma lastest, ütlevad nad kaks intelligentset ja huvitavat asja millegi kohta, mis ei puudutada lapsekasvatust. (check) 

Nad palkavad lapsehoidja

Jah, see võib tunduda kulukas ja mõttetu väljaminek, aga iga täiskasvanu vajab natuke aega eemal omal lastest ehk täiskasvanu aega, vahendab PureWow. Kas või selleks, et minna kinno või õhtust sööma.(check - kui lapsed väiksemad olid)

Nende jalanõud on lahedad

Miks on nii, et pärast sünnitust pöörduvad emad Crocside ja mugavate tenniste usku? Okei, mänguväljakule ei pea minema kõrgete kontsadega, aga klassikaliselt ilusate kingadega eristud sa kohe üldisest massist. (check)

Neil on sõpru, kes ei ole emad

Mäletad 1:2 reeglit? Teistelt emadelt saad tuge ja nippe, aga sa ei pea unustama teisi sõpru, kellega on ka võimalik olulisi suhteid luua. (check) 

Nad kasutavad võimalikult vähe «emade» asju

Selle asemel, et kanda kaasas kohmakat mähkmekotti, kannavad lahedad emad funktsionaalset ja šikki käekotti. Laste ehted on mõeldud lastele, lahedad emad ei hakka neid kandma. (topelt check - käekottide puudumise üle ei kurda)

Nad ei muretse liialt

Lahedad emad ei lähe iga väiksemagi asja pärast endast välja ja paanikasse, mis ei tähenda seda, et nad ei hooliks. (check, check) 

(https://sobranna.postimees.ee/3913467/lahedate-emade-kuus-saladust)

Tuleb välja, et olen lahe ema. Haa, aga kes selle artikli kirjutas?

Lahe ema? Kas jalatsid, käekotid ja lapsehoidja teevad kellegi lahedaks? 

Olen alati arvamusel olnud, et ema on keegi, kelle kallistus on maailma kõige turvalisem koht, kelle toidud on maitsvad, kelle pai ja peale puhmine haiget saanud kohale on parim ravim; kes ei anna sulle hinnanguid, kes armastab sind tingimusteta ja kuidagi kahepoolselt käib see asi. Oma lapse musi on kõige soojem ja armsam, oma lapse põsk vastu põske parim ning sõltumata sellest, kas mul on hetkel mullased kummikud või pikasäärelised pidulikud saapad.

Seitse mõõka ema südamesse

Mõtlen tagantjärele, kui nägin pettumust ema silmades ja mõistan iga kord, kui valus tal võis olla, kui mingi lootus ei täitunud.

Mure, hool ja vaev, mis iga jumala päev korraks ennast piinale kergitab.

Ja ma mõtlen alati, mis pigistus võib olla selle  teismelise lapse ema südames, kui ta peab istuma ümarlaual, kuulama noomitust oma lapse suunas või seisma silmitsi kõige hullemate tõikadega - tema lapsest on saanud teismeline ilgur.

Kas see laps mõistab kunagi, millist valu ta emale tekitas?
/lugu pole seotud isiklike teismelistega/

Kinderstube

Mitmetel asjadel on elus äärmiselt õhukesed piirid. NT: millal on inimene otsekohene ja millal taktitu mats.

Tean isegi, et aeg-ajalt kaant pealt lööv keevaverelisus ja udutamatus paneb kaassuhtlejaid mõtlema - hmm, mis see siis nüüd oli?

Aga on üks asi, mida ma võin kätt südamele pannes öelda, et ma ei kritiseeri konkreetselt ja ainuliselt inimese eraelulisi otsustusi. Kellega ja kus keegi magab või magamata jätab, kellega ja kuidas keegi mis põhjusel koos elab või elamata jätab ja kas tema väärtus seeläbi on kõrge või madal, et kas ta on üksik, lesk, lahutatud, abielus või muidu muus sotsiaalses suhtes.

Aeg-ajalt aga kuulen ma võrdlemisi iseseltsi hüüatusi ning seda siis, kui kaagatuslaadseid kurguhelisid toovad kuuldavale isikud, kel paarisarvulised orhised kubet kaunistamas. Haa, mehed või asjad - söögilauas kuuldavale toodud sõna 'tatt' (tähenduses hrl hlv nolk, tattnina) pani ühe munandimanuseomaja ohkima ja kommenteerima: "Lastetuba jätab soovida."

Jäin mõtlema - kumb on lastetoata, kas mina  (siis ilmselt kasvatamatusest nõrvetav inimene) või isik, kes teeseldud pieteeditundest oli valmis minestama, sest ta kuulis sõna 'tatt' ning automaatselt mõtles midagi muud, kui mina seda tegin?
Mõtlemiskoht.
________________________________________
Pildid veebist

Ninatsi nutis

Tegelt see on õudne. Sõidan bussis. Inimesi palju. Naised ja mehed, neiud ja  noormehed; tüdrukud ja poisid; vanad ja noored, hästi rõivastatud ja mitte hästi rõivastatud.

Ning 85% bussis viibivatest isikutest on ninutsi nutiseadmes (jah, isegi vana inimene loeb luubiga lehte)

Olen tunnis, neli õpilast teevad käega laua all kahtlasi liigutusi. Rikutud mõtlemisega isik laseks fantaasia kohe jumal teab kuhu lennata, aga mina tean - pole ju midagi paremt, kui hiilida keelatud seadme juurde ja seda veidi näppida, sest jumala eest - äkki jääb mõni postitus sotsiaalmeediast lugemata.

Teeks nad siis midagi asjalikku, aga ei... loeks nad

midagi, kuulaks mõnda head muusikat (sest see peldikuketikolina ja isase märtsikassi kräunumisena kostev lärm enamike muusikaarmastajate kõrvaklappidest on ÕUDNE)

Perekond restoranis söömas ning viis inimest - kõik siblivad nutiekraanil. Vahetundides lösutavad õpilased maas ning näppude vahel helendab ekraanike. 

Aga.. ükspäev nägin vahvat erandit ka - vanalinnast tulles istusid kaks teismelist neidu trammis ning võtsid välja raamatud, päris ehtsa raamatud, kaantega ja paberkandjal ja puha.

Istusid ja hakaksid lugema. Kiikasin kaasi. Tundus, et polnud tegemist kohustusliku kirjandusega, vaid täitsa tavalise ja vabatahtliku lugemisvaraga.

Ja samas tulid kohe trammi noored armastajad, kes istmele potsatades oma nutinäppe arendama hakkasid.

Ma ei teagi miks ma hakkasin ümisena ammunustatud lauluviisi "Tunnete keel" (Mahavok ja Läniku esitluses). Mäletan, et seda laulu kuulsin esimest korda mingisuguse Lillepaviljonis lindistatud saate ülekande ajal ning mulle jäid need sõnad kohe kuklasse tuksuma.

Oleks tahtnud öelda, et: 

ma ometi näen sinu silmimis keeles, 

mis keeles mu sõnad su huulile

ah millal see oli, ah millal, 

mis keeles me teineteist viimati kuulsime...

Vahel olen ma oma nutidest surmani tüdinenud. Kirjutades ja loenguid ette valmistades olen ma alalõpmata mingisuguse seadme küljes ja tegudevalmilt asjatamas ning... tegelikult see tüütab. Vahel on lahe lihtsalt paberitega möllutada.

Hiljutiseks emakeelepäevaks ei trükkinud ma mitte ühtegi asja välja, vaid kirjutasin käsitsi osavõtjate nimekirjad, etteütluse, kommentaarid asjasse etc, etc, etc.
Nina nutist välja.

________________________________________

Pildid veebist

Kuklale suunatud vastutusteravik

Umbes 14. eluaastast mäletan ma sõna 'vastutus' olulisust. 

"Sa vastutad oma õpingute ja oma tervise eest, " mäletan ema lausuvat.

"Seni, kuni sa minu majas elad, vastutan mina sinu elu eest, seega sa välja ei lähe ja jutt on lõppenud."

Ning veel nii mõnigi kord suisa ahistava kitsendusena mõjunud väljendid vastutuse ja selle kandmise ja tegemise ees...

Vastutus, selline sisukas-põnev tähekooslus: kohustus tagada millegi ladus toimimine, kellegi hea käekäik, õige käitumine vms.; kohustus enda v. kellegi teise tegevuse tagajärgedest aru anda (EKSS)

16-aastaselt hakkasin lisaks õpingutele vastutama ka tööasjade eest ning tuleb tunnistada - see polnud teps mitte lihtne asi. Mäletan opitoa seinte küürimise ajal korduvalt kurgus olnud nuttu ja soovi mitte seda tööd teha, aga nagu ütleb üks moodsam vanasõna: "Kui tahad kindraliprouaks saada, vaata et siis sõduriga abiellud" - kes loeb siit allteksti välja, see loeb

Vastutust lisandus aja jooksul siit ja sealt ning lõpuks saab vaadata suurt hulka mitmelaadset kohustust millegi või kellegi ees suisa mitukümnest aspektist, eriti aastate lisandudes: kodu, pojad, töö,  õpingud, majapidamine, lähisugulaseks või partneriks olemine, võetud otsuste lõpule viimine. Vastutus oma sõnade ja tegude eest, missugused need siis ka poleks.

Ühe eriti mahuka vastutusala sain ma nii 13 aastat tagasi, eks ole? Emadusest ma suuremat kohustust kellegi ees ei tea ning tõepoolest on inimeseks kasvatamine keeruline ning järjekindlat tegevust nõudev protsess, mille tulemusena peaksin ma laskma viie aasta pärast oma täisikka jõudnud lastel hakata ise vastutama oma elu ja tegemiste eest 100%-lt. See muidugi ei tähenda, et kaoks ära emaliku hoole efekt - nende poiste emaks jään ma ka siis, kui olen 97-aastane (nemad on siis 70 ;) ). 
Ja sellest emadusest rääkides - ühel päeval surfates ja klikkides jõudsin ma mingisugusele lehele, kus rääkisid kuulsad naised, miks neil pole lapsi. Üks nendest tõi põhjenduseks, et tema meelest oleks ülimalt egoistlik lapsi sünnitada, sest maailmas on tuhandeid lapsi, kes vajaksid kodu (naisel pole mitte ühtegi last lapsendatud ega muul moel perekonda täiendatud). 
Üks naine väitis, et ta pole võimeline kellegi teise eest peale iseenda vastutama, sest kõik "see lapsega seonduv on nii suur ja hirmutav". 
Üks kuulsustest lausus, et ta on väga avatud sellele, kuidas tema ellu lapsed tulevad, ta ei pea tingimata alluma ühiskondlikule survele saada lapsi....
Ühtepidi tunduvad need põhjendused olevat kaunis loogilised - inimesed ei soovi ülerahvastatud maailma omapoolselt kurnata. Leiavad, et pole vastutuseks valmis, aga... kas see kõik pole mitte ettevalmistus, et üleüldse mitte millegi eest vastutada. No üks uitmõtte virvendustest: miks ma peaksin vastutama, kui on teisi, kes seda teha saavad. Lisaks jääb paraku ka kumama mulje, et võrdlemisi hedonistlik eluviisi on armsam kui oma laps(ed). 
Mõtlesin oma emapoolsele vaaremale, naisele, kellelt pärineb kõrge büst, tedretäpp, hea vaist ja kaksikute saamine (ilmselt nii see on, sest tema isaemaemal olid kaksikud poisid, tal endal kaksikud tüdrukud, minul kaksikud ja tema ühel tütretütretütrel ka kaksikud). Ta sünnitas seitse last, esimese vahetult enne esimest ilmasõda, teise, kolmanda ja neljanda ilmasõja ajal ja viienda ilmasõja lõpus (minu vanaema) ja kaks viimast esimese vabariigi keerukuses. 
Mõnes mõttes tolle ajastu naiste traagika, kus seksile lihtsalt järgnes laps, aga  mamma ei pagenud selle eest kusagile, ta tegi talutöid edasi, kasvatas lapsi ja ei halanud, et kuhu ta vastutuse lükkab, et on koleraske ja nii edasi. Ta oli ema ja perenaine ja põetas oma vanemaid ja mattis oma eluajal seitsmest lapsest viis ning tõenäoliselt oskas ta aimata, et võib olla ka teistsugune elu, kuid mitte selline hedonsitlik viljelus, nagu avalikkusele propageeritakse.
Kuhu siis ikkagi lükata vastutus? Kellele? Teiste inimeste järeltulijatele, sest ise polda 'piisavalt küps'?
Ma ei teagi, seda vastutamisega seotud värki kuuleb igapäevaselt ning vahel ma kahtlen endas ja kõiges, mille eest olen kohustatud hoolt kandma, aga ma ei page ega jookse minema...

"/.../natukene otra ka!"

 Eakaaslased mäletavad kindlasti vendade Grimmide vahvat muinasjuttu ja sellepõhist multifilmi "Võlupotike", kus üks neiu saab endale imelise, käsu peale maitsvat putru keeta mistahes viljast või annist üldse. Potike satub inhe, ahne, pahura ja ebameeldiva kaupmehe kätte, kes ei tea, kuidas potikese tööd lõpetada ja lõpuks on linn üle ujutatud (lisaks on minu meelest selles multikas viited Erasmusele Rotterdamist - mees, kes loeb raamatut süvenenult ja kõnnib pudrujõel ega märka ümbritsevat ning Don Quiotele - rüütel, kes hobuse seljas kelgib imeliste maitsetega pudru vallas). Milleks nostalgitseda? Tuleb selgeks teha, kus on point (muide üks lemmikumaid reklaame läbi aegade). Multika lõpus saabub linnaväravate juurde mees viljakoormaga, kes koputab väravatele ning ütleb, et tal on vilja. Kui õigesti mäletan, siis vist väravavahi küsimuse peale vastab: "Mul on kaera, nisu ja natukene otra ka." Ja vot just see oder on tänase sissekande isand ja emand. Suure sahtlikoristuse aktsiooni käigus leidsin mitmeid pakikesi seemnetega. Eelmisel aastal sain mingilt laadalt mingi ajakirjaga päris palju seemneid, mida ma ei osanud kuidagi kasutada. Nüüd aga tekkis mõtte, et värskelt mullatatud ja kanakakatatud mittemurumaale võiks panna seemned mulda.
Rabarberite vahele tegin mõned sirged read ja poetasin pihust "natukene otra ka". Jah, otra, ei lugenud valesti. Oma linnaaia maalapile külvasin vahelduseks kõrvitsa ja päevalille, rukkola ning veel mingi asja juurde teravilja, seda kõige tavalisemat.
Oder ehk harilik oder (Hordeum vulgare) on kõrreliste sugukonda odraliste perekonda kuuluv teravili.Harilik oder on kultuurtaim, mis on külvipinnalt (541 tuhat km²) maailmas nisu, maisi ja riisi järel neljandal kohal.
Olen alati arvanud, et kirjanikele on teatud ekstravagantsus lubatud. Ja tean ka seda, et mind vaadatakse alati natuke rohkem või natuke vähem veidralt. Alati peaks minuga kaasnema midagi, mida tavaliselt inimestega väga tihti kaasne - kaksikute üksikema, ebaõnnestunud kihlus, surmahirm, veider kohting (nii ühe raamatujagu jutustusi tegelikkuses), masendavalt banaalne õnnetus, pikad load või hambaarstil teadvuse kaotamine, sest kaks tuimestavat süsti ei toiminud ja suruti kolmas ka juurde; muidu igati töötav tehnika lakkab minu juuresolekul oma eksisteerimise ja reeglina väikese plahvatusega vms....
Sõnaga - tahtmatu jampsikorjaja, kelle tegelikult küll mitte alati positiivsed, kuid siiski auditooriumi tunnetamisel õiges sõnakasutuses võrdlemisi koomilised argiaskeldused toovad enamasti kellelegi (vahel endale muidugi ka) muige näole. Selle suve märksõnadeks ongi ilmselt see ordakülv. Vaatab, kas saab teravilja kasvatamises siis tõesti kätt proovitud. Porgand, hernes, kurk, tomat, paprika, basiilik, till, sibul, kõrvits, päevalill, petersell, rabarber, punane sõtar, õun - need on kõik vähemalt korra minu maa mullast võrsunud, nüüd siis ootan odrasaaki.
________________________________________________________________________
*NB: fotod on veebist

Mutrivõti nr 7 e lastetubade puudulikkusest

Hahahaha, mis on ühist mutrivõtmel nr seitse ja lastetubadel?

Ühist on nii, et mutrivõti nr 7 (kui see ikka olemas on) ei sobi kõikidele asjadele keeramiseks ja muterdamiseks, nagu ei kõlba lastetuppa kasvatama iga inimene. No mõnel lihtsalt pole seda soont, et enda sees arenenud inimolevusest väärikas kodanik kasvaks. 

Mis paneb õpilase teiselt õpilaselt mütsi ära võtma ja siis koolimaja esiukse katusele seda viskama? Mis paneb õpilase hullu moodi ropendama, õpetajale vastu haukuma, tunnis lobisema, minimaalselt keskuenduma etc, etc, etc. Igavus? Õpetaja oskamatus distsipliini tagada? Sest olgem ausad, kuitahes moodsaks õppemeetodid lõimitult, põimitult, ühendatult, väljundi-ja sisendipõhiselt ka toimima ei peaks, inimene on individuaalne olevus ning vajab keskendumiseks tasast ümbrust, vaikust ning rahu, et näha kõiki seoseid ja luua enda jaoks süsteeme.

Miks peaks üldjoontes tegelema üleüldse mingisugustegi ühist rütmi nõudvate tegevuste ja ühiselt mõistetavate kehtestuste tagamisega? Sest muidu oleks see hullunud mass totaalses kaoses ning nad ei suudaks midagigi kuidagigi miskitki moodi teha.

Aga kust saab laps selle teabe, et ühiskonnas on tegelikult üpris kindlad reeglid, mida järgitakse enda ohutuse, teiste turvalisuse ja inimliku arvestuse pärast? 

Õige vastus - kodunt. Vanemad õpetavad selle lapsele selgeks. Lihtsalt ja asjalikult kehtestatud normid ja nõuded, mida inimkonnas usinasti täidetakse. Sest see lihtsalt on nii. Kes on esimene autoriteet, turvapadi, süli ja selgitaja? Õige vastus - lapsevanem. Tema annab lapsele kätte tööriistad, olgu selleks siis nt mutrivõti 

Aga see on mündi üks külg, sest milline ta on, see lapsevanem? Töötav ja veidi edukultusest haaratud isik, kes peab saama enam-vähem kaks korda aastas reisimas käia, sest muidu pole sa ikkagi väärikas elanik. Su lapsel peab olema nutiseada, milles ta peab olema 24/7 (kõrvalt vaadates ei tee õpilased seal seadmes küll mitte midagi - loevad meile, istuvad FB-s, guuglis ka. Sellega lugulaul päädib). 
Su laps teab täpselt, kus asub teater Estonia - Solarise kõrval. Sa oskad nimetada kõik Mercedesega seotud margid ja värgid, sõidad selle autoga, kuid oma pidevalt arvutis istuva lapse kohustusliku kirjanduse juures (teada antud pool aastat tagasi, et teos tuleb läbi lugeda) sa ütled, et raamatud on kallid ja neid ei saa üldse kätte, sest kooliraamatukogus polnud (muidu sa guugeldad õpetaja FB kontot küll ja teed järeldusi, aga estrisse minna ei oska...). 
Levinud on ka arvamus, et õpetaja töötab lapsevanemale vastu, sest kutsub sinu nii 20 märkust saanud last korrale, tõmbab liistule ja siis sa mossitad, sest  - õpetaja tegi ilmselgelt sinu marakratile liiga, eksole? 

Tema ei tea midagi, sest ta on loll, sest töötab koolis, mitte ei tööta ettevõtjana nagu sina, sest sa oled ju oluliselt ägedam (Üks lapsevanem on konkreetselt öelnud, et tema oma last küll mingiks riigiorjaks ei lase, teenigu pappi endale, mitte teistele, sest riigitöö on mõttetu. Minu küsiva kulmukergituse peale ta vakatas ja ütles siis pominal, et noh õpetaja on nagu ikka auväärne tegevus, aga õpetajaid on ka erinevaid)

Lugemine - mõttetu. 

Teater, näitused, muuseumid - mõttetu. Milleks, need ei anna ju lapsele midagi. Hüva, see viimane on ehk pisut utreeritud, aga põhimõtteliselt on asi üsna sagedasti sedamoodi. 
Koolitööd ja tegemised (tegelikult iseseisvad tööd, mis annavad lapsele oskuse teatmeteoseid kasutada, käeliselt ennast arendada etc) on teisejärgulised, sest laps käib ju trennis ja see on väga-väga tähtis ning pärast trenni on laps väsinud ning ei jõuagi asju teha. See, et laps läheb varem magama ning ärkab tunni võrra enne õiget aega ja jõuab värskelt ning puhanult ära õppida - selle peale ilmselt polegi võimalik tulla. Samuti selle peale, et oi-oi-oi, laupäeval vaataks üle, mis on nädala peale antud teha (no näiteks mõned esitlused, ettekanded, plakatid, laulud vms), see nõuab juba ülimat ajaplaneerimisoskust.
Lisaks protestid sa hinnete pärast, sest ega ometi pole ju aineõpetaja pädev sinu lapse teadmisi hindama  (selle vältimiseks arvutan ma tavaliselt suuremates töödes välja soorituse protsentides ja kirjutan paberile ka - nii väldin ma kollosioone teemal, kuidas ma tema lapse vaimseid võimeid ei hinda õigesti).
Lisaks oskab sinu laps suurepäraselt süüdistada - ega mina ju ei teinud, ma polnud juures ega tea midagi, tema alustas. Selle asemel, et su laps võtaks õppust, sa kirjutad lohepikkuseid ja süüdistavaid meile, sest õpetaja on ebaõiglane ning oo õudust - juhib tähelepanu ka sinu enda tegemata jätmistele (ega pedagoogid ju pole lapsi varem näinud ja ei tea midagi nt käitumismustritest, lapse arengust. Me lihtsalt oleskleme ja teeme oma päevi parajaks ning ei tea mitte midagi - polkovniku lese sündroom on ka siin täiesti olemas).
Kui su laps saab halva hinde, siis loomulikult ei tule temal probleemiga tegeleda, vaid ikka õpetajal. Õnneks on enamik minu käealuseid õppureid jaganud ammu ära, et kui tema tunneb huvi, siis annan võimaluse, kui mitte, siis võimalust ei tule. Aga kas sa oled kunagi küsinud, miks ja kuidas ja kellele laps haridust omandab? Minule? (kolm haridust ette näidata) Sinule endale? (tõenäoliselt on sul mingi haridus olemas, mille põhjal sa ju ometigi oma igapäevast leiba ja leivakõrvast teenid) Või ikkagi - lapsele endale? Põhikooli sammud määravad ära kogu sinu ülejäänud elu ja see pole koht, kus oleks võimalik midagi teisiti arvata - seadusest tulenevalt....
Muidugi ei tasu nüüd lugejal tunda ennast puudutatuna, sest see on siinpuhul koondpilt, kokkuvõte, mitmekülgset äratundmist pakkuv võimalus tõmmata enesega paralleele, suhestuda kirjutatuga. 

Sest tegelikult on enamik lapsi ju vahvad ja põnevad isiksused, kellel on selgelt eristunud individuaalsed oskused ja omadused, iseloom, tujud ja meeleolud, tugevad küljed ja nõrgad nurgad. Kuid jääb nagu puudu sellest vanemlikust selgitustööst, mis peaks olema koostöös koolis antavaga. 
Lastetoa esimene juhendaja - ma ei ole sinu vaenlane, ma olen sinu koostööpartner, kuid see koostöö peab tõesti kahepooleslt sujuma. Mina õpetan ja SINA kasvatad.
Sest muidu on tõesti nii, et mutrivõtmega klaasi ei lõika, kirvega kurge ei püüa ja sõelaga tuld ei kustuta.  

Emadusest pisut teisalt

Ema kannab last oma üsas 24192000 sekundit (arvestades tavapärase raseduspikkusega). Aga:

*Mitu kilogrammi emad elu ajal toitu koju toovad? Hautavad? Keedavad? Praevad? Küpsetavad? Vormivad? Lõiguvad?

*Mitu liitrit vett on kulunud elu ajal nõude pesemisele, laste vannitamisele, pesumasinatele?

*Mitu tundi on emad veetnud lapsega õppides, mängides, lauldes, jalutades, jutustades, lugedes, õpetades?

*Mitu kilokalorit on emad kulutanud majapidamisest tuulepöörisena toimetanud laste järelt kraamides, kloppides, läikima lüües ja korda luues?

*Mitu halli juuksekarva on oma emale pähe toonud teismelise perutamine?

*Mitu raha on kulunud aastatepikku elamisele seoses lapsega?

*Mitu korda on pidanud ema oma särki vahetama, sest - piim lekkis läbi, laps viskas putru riidele, krookustamise ajal ikkagi tuli midagi riietele ka?

*Mitu mähet on ema elu ajal lastel vahetanud?

*Mitu korda on pidanud ema tundma südames valutorget, sest tema lapsel pole kõik läinud nii nagu ta oleks tahtnud, laps on saanud haiget ja see on ka emale kriipekohaks?

*Mitu kurdu silme ja suu ümber on tekkinud seepärast, et ema on valvanud lapse haigevoodi juures? 

Kui hoolega mingeid valemeid järgida, siis ilmselt on need ikkagi mingil määral mõõdetavad ühikud, aga seda tunnet, mida ema hommikul ärgates oma poegi lillekesi, isetehtud kaardikest, väikest maiustust ja kooriluuletust lugedes tunda võib - see pole milleski mõõdetav. 

Kena emadepäeva.

Tõukside kõrinal kooli poole

Vanemaarmastus on vist üks kõige müstilisemaid, salapärasemaid, ürgsemaid ja maagilisemaid armastuse vorme üldse. See tingimusteta tunne, mis tekib, kui nende juuksed kammida, nendele otsa vaadata, nende põske paitada või kui nendega isegi pahandada.

See sinu rakk, mis oma geenidega inimeseks arenes ja sa lihtsalt näed seal iseennast. Keegi kelle ebaõnnestumised, saavutused, elu-olu ja käekäik on märksa tähtsamad kui su enda oma. Absoluutne ja kõikvõimas. Suutes samaaegselt riielda ja armastada.

See pisike tuksuv süda ja kaela ümber haakuvad käed, kui lapsel on mure. Oma mure. Tillukene ja ometigi nii suur. See, kui sa palavikus laubale jaheda käe paned. See, kui oma laps sulle kaissu poeb ja siis saab räägitud kõik ilmaasjad. See, kui vannist tuleb nii puhtaks pestud inimene välja, et ei tundugi olevat seesama, kes pool tundi tagasi mudase, õnneliku ja katkiste pükstega tuppa tormas.

Mäletades väga selgelt neid silmi, mis esimesi hapnikutõmbeid tehes oma elu alustasid ja kõiki neid öid ja päevi ja tunde ja hetki, mida oled jälginud ja näinud nedega koos kasvades ja arenedes ja siis ühel momendil märkad, et... nad tormavad oma tõukeratastega tuhatnelja kooli poole ja sina hüüad: " Ilusat koolipäeva!". ja juba see väikene ning lärmakas kamp eemaldub suurel kiirusel.

Pänd

Eile pärastlõunal andis vanem poeg mulle ühe lehe, kuhu oli peale kirjutatud (kergelt au pihta käivad ortograafiavead, kuid mis parata!): "Täna kell 20.00 otab Villandi mante 1, teniseväliakul pänd". Eilne esitlus oli nagu soojendus või nii, pärispänd oli täna.

Põhimõtteliselt ronisid minu pojad papa vana Fiati katusele, mikokonideks (poegade sõnastus) kohandatud golfikepid käes, trummidena tamburiin ja vana kohver ning pidu võis alata. Viis laulu; "Selver", "Saku originaal", "Põld", "Prügikoll", "Korvpall", "Jalgpall", "Puu". Viis on enam-vähem üks, sõnad asendusid vastavalt vajadusele ning ema ja papa fännasid esitust.

Tegelikult aga hakkas mind hoopiski kummitama seal üks küsimus - kust pärineb julgus sedasi esineda? Turvaline keskkond on, sellest saan aru, kuid kas see on minult põlvnev? Mäletan ennastki esinemas ja julgelt luuletusi lugemas, vennaga tegime ka vist kunagi mingit mussi, aga mitte sedasi teiste ees....

Oehh see õnnis ja vahva lapsepõlv...

Lapsed kasvavad kiiremini kui keegi muu

Eriti enda väänikud, marakrattid, poisiklutid.

Sest veel paar päeva ja pojad hakkavad kooliteed asutma.

Lähevad pikale rajale, sest täna saavad nad 7-aastaseks ja nad loevad ja kirjutavad ja arvutavad ja vaatavad oma ranitsaid ning silitavad koolipluusesid ja üldse... 

Kuid õhtuks on tordialused ahjus, pitsa valmimas ning need mõnusad, lahedad lapsed hakkavad külalistega müttama.

Seitse aastat tagasi kadus mammutina mõjunud kõht nende hetkedega,mil sinu elu pöördus nii muutumatult ja muutlikult teise kosmosesse ja astusid koos poegadega ettearvamatule teele.

Vandenõu teooria

Oli üks sellenimeline film. Mel Gibson mängis vist taksojuhti, kellel oli paranoia, et enamik ümbritsevaid inimesi osaleb mingis vandenõus. Tema, ühiskonna, kogu maailma vastu.

Kuni.. üks mehe luuludest osutubki tõeks ning keegi ajakirjanik vist aitab tal sellest vandenõust lahti saada vms.

Vahel sarnanevad inimesed ka sellistele psühhodeenilistele olevustele, kes näevad igas asjad vanenõu ja ühisrinnet enda vastu. Imelikul kombel ajab see naerma ja paneb muigama, sest tegelikult kuidas on võimalik, et nt väikene laps suudab osaleda vandenõus?

No nt lapse elus harva osalev täiskasvanu leiab, et laps on ulakas, kuna ta on osaline vandenõus, mida lapse igapäevaelus osalev teine täiskasvanu võib kilomeetrite tagant korraldada?

Ikka väga paranoiline, eksole?

Aga selliseidki asju juhtub, juhtub, juhtub.....

Ja talvel oli jälle talve tegu ja nägu

Lumi. Tuhandetes helvestes keerlev tuisk, jäätunud kirmed hangumas üksteise külge. Kuhjuvad, kõrguvad, muutuvad.

Mina tahaksin ennast sooja tekiga ahju äärde kiiluda ning teha ühestainsast lumehelbest terve poeemi.

Või vaadata lumehangede vahel möllavaid poegi, põsed külmast punased. Toas aga keeb pliidil soe supp, tuppa tulles võib juua tulist teed ning haugata juurde ahjusooja pirukat....

Igast asjast saab rõõmu tunda, olgu selleks kõige tühisemgi põhjus.

Mõned päevad tagasi langes ühele päevale kaks üritust - poegade jõulupidi ning tunnike hiljem kirjandusloolaste jõuluõhtu.

Lastepidu nagu pidu ikka - sunniviisiliselt rõõmsad näod, lühike näidend halva deklamatsiooniga, umbne saal, heldinud ja tüdinenud vanemad, mõne lapse vigisev väike õde-vend....

Jõuluvana ja kingitused, luuletused ja väike kringel...

Pärastine aga oli hoopis põnevam. Tammsaare muuseumis. Veini ja toiduga põnevas seltskonnas, huvitavad arutelud.

Teemadeks olid (P.V algatas tutvustusvoorus need küsimused) - mida oled sina Eestimaa jaoks teinud ja mis saladused sul kapis puu peal on.

Üllatav oli, sest inimesed erinesid sellest keskkonnast täiesti, milles ma neid harjunud nägema olin.

Sai lauldud ja luuletusi loetud, saime kingitusi ning arutlesime nii erinevatel teemadel, et see tundub uskumatu - miks A.H.T ikkagi suri, milline oleks võimalik uurimistema - eesti kirjandus ja haigused. Siis rääkisime raamatutest, autokoolidest, lastest, adopteerimistest, erinevatest keeltest, Priimäest.....

Oehjahh, polnud vist teemat, mida me poleks puudutanud. Milline vaheldus on selline üritus.

pärast tulin läbi selle jääkülma öö koju ja meenusid loendamatud kojutulemised. talves, talveöös. Tuisus, külmas, tähtede sirades ja kuu paistes. Palja maaga või hangedes turnides...

Talv, millel on talve tegu ja talve nägu.....

Suhtlemisest üldiselt

Mitu tundi päevas kulutame suhtlemiseks teistega?

2? 3? 4? 6? 10?

Ilmselt oleneb see sellest, kus keegi töötab, milline on tema perekondlik staatus, elab ta kusagil tsentrumis või hoopiski asumaalikult värskes metsatukas. Oleneb sellest, kas inimene külastab poodi, tegeleb mingi hobiga, kohtub tuttavatega, elab koos suures leibkonnas ning on sunnitud õlg-õla kõrval teotsema.

Ja loomulikult pole vähetähtis ka suhtlusetüüp.

Telefon, skype, MSN.

Kiri, kõne, viipamine.

Kolleeg, teenindaja, ametnik, transpordikaaslane.

Ema, isa, poeg, tütar, õde, vend, kaaselanik, kojamees, parklakaaslane, garderoobi kapi naaber, postiljon, lasteaiakasvataja, uksehoidja. Lõppematult palju variante.

Mõned ametid eeldavad tuhandeid minuteid suhtlemist. Ja see on kohutavalt väsitav tegelikult. Patsiendid, kaaasõde, arstid, hooldajad, abipersonal, lähedased, omaksed, teiste osakondade töötajad. Telefon tiriseb, tihtipeale tuleb tegeleda kolme või nelja teemaga korraga ning tavaliselt kahes erinevas keeles. Vene ja eesti. Sekka ka inglisekeelselt....

Igatahes töölt naastes tahan ma rahu ja vaikust, sest suhtlemist on olnud liiga palju. Isiklikku, ametialast, elulist, positiivset, negatiivset.

Palju probleeme, palju asju, palju mõtteid, palju protseduure. Kõik nõuab lahti rääkimist, kõik nõuab SUHTLEMIST.

Mäletan kui kooliõpetajana ma esimestel kuudel koju tulin ning sirakil diivanil lesides padja kõrvadele tõmbasin, sest kooli igikestev lärm, müra, lämin, tirisev kell, müdistavad õpilased ning õpetajate valjuhäälsed kõnelused mind täiesti tümaks tõmbasid.

Olgugi, et ma suhelda suudan, rääkimisest rõõmustan, kuulamisest kosutun, vestlemine veetleb ja loba leevendab, olen ma omadega õhtuks ikkagi suss. Mittemingisugune.

Ma üritasin kokku lugeda oma tänase päeva suhtuluskaaslased - hommikul pojad ja vend, siis kasvataja ning kojamees, siis garderoobinaaber, liftikaaslane, öövahetuse kolleegid, päevavahetuse kolleegid, kolm arsti, logopeedid, füsioterapeudid, sotsiaaltöötaja, psühholoog, tegevusterapeut, 25 patsienti, umbes kümme erineva perekonna liiget, sigaretiruumis mõned töötajad....

Siis isa ja kooliõe telefonikõned. Poemüüja. Kokku teeb vist kuskil 8 inimtundi.

8!!! Ja see on olnud üsna pinnapealne, arvestades nt mereakadeemias läbiviidud üritusi, kus tuli omal ajal esineda neljale tuhandele inimesele kolme tunni jookslu. Õudne!!!

Suhtlemine nõuab energiat ja aega, oskust ja tahet. Ning vähe sellest, suhelda tuleb nii, et kommunikatsioon oleks kvaliteetne. Asjalik, otstarbekohane. Informatiivne. Mõne inimesega ka isiklik ning veidi isegi intiimne.

Vahel tahaks ennast tõmmata ürgsaarele keset ürgjärve, visata enanst ürgmullale pikali, vahtida ürgset taevast ning mömiseda ürghäälitsusi.

Kõne olla üldsegi arenenud sellest, et viipekeeli ei saanud koopaisik teisest samaliigilisest aru. Seda enam pimedas ning tuleta.

Nad hakkasid kurguhäälselt kromisema ning sellest olla arenenud kõne. Suhtlemise alus ja eeldus. Mis pidi muide olema ainult omane inimliigile. Loomad, linnud, taimed, putukad, seened ja muidu muud elutsejad suhtlevad ka, aga oma normeeritult piiratul viisil, üksikute vahenditega.

Ja kas see on hea, et me suhtleme? Oleme pidevas teabevahetuskeerises? Anname oma elust märku? Kõnega? Kas see on üks osa olemasolemisest? Kohal-ja paigalolekust?

Kes seda teab. Ilmselt tuleb kunagi periood, mil inimpõlved ainuüksi otsa vaadates on suutlikud ennast teineteisele mõistetavaks tegema, kuid prageu on siiski vaja kasutada sõnesid kõnedes. Hämmastav igatahes, et enamik aega sinu elust sa lihtsalt SUHTLED.

Sambast ja kogu sellest väljakust

Täna puhus väljas võimas tuul. Nii võimas, et noorem poeg ütles end lendu tõusvat ja vanem poeg leidis, et ta ei pea üldse ennast jooksul pingutama, kuna loodus lükkab teda tagant.

Tulime Tõnismäelt ning miks mitte suveilma veel viimset korda selles aastas nautida ning minna kergele rämpstoidupiknikule. Pojad valisid endile sobivad joogid ja krõpsupaki ning siirdutud sai siis selle kuulsa samba kuulsale väljakule, mida võideldes ehitati. Samasse kohta, kust koorus alles hiljuti Kapoti-Kalev. Kust leiti põnevaid sillutisi ning iidseid linnamüüre.

No ühesõnaga - plats nagu plats ikka. Kaunis ja korras, kuid sisseelamatult jõhker ning kaootiline.

Tunnelisuust kostvad plaksatused kuulusid rulameestele, kes silmad põlevi peas ja üsna andunult oma ratastel laudu rullitasid, nendega kukkusid ja sama õnnelikult uuesti ja uuesti ja uuesti ja uuesti proovisid. Mõni seisis ilusasti oma sõiduki peal, mõni mitte nii ilusasti.

Vaatsime poegadega ka seda sammast. No on kole, on. Midagi pole teha, kuna ma ei viitsi udutada, siis ma ei hakka siin ka mingeid varjusõnu ja ümbernurga väljendeid viljelema. Lihtsalt kole sirutis meie linnas.

Aga kuna inimestel on kombeks kõikide asjadega harjuda (see harjumine tuleb üsna hästi välja Camuse "Katkus" - INIMESED harjuvad ka kõige koledamate situatsioonide keskmes uute kitsendustega), siis ilmselt paari-kolme aasta pärast ei märkagi me seda kodust klaasikogu ning läheme üsna ükskõikselt vabadusjõletisest mööda.

Aga inimeste kultuuritus, kasvatamatus, primitiivsus ja välismaalaslikult tobe lõtvus vohasid.

Sambaatagune Harjumäe nõlv on selline järsuvõitu ning kaetud hoolikalt mururullidega/rullmuruga. AGA meil on palju toredaid inimesi ning nendest paljudest toredatest inimestest on mõned mitte nii toredad ning nad leiavad, et on õige koht alpinismi harrastada.

Ma kutsusin oma õpetajalikult valjul häälel korrale vene, inglise ja eesti keeles inimesi, kes sellelt nõlvalt ristirüüteliku õhinaga üles turnisid ja sama suure õhinaga alla kelgutasid. Kelkudeta. Pepud murupurused.....

Õudsed isikud, ausaltöelda. Ühed olid muukeelsed teismelised tüdrukud. Nende pihta ma suunasin kogu tänavatelt kogutud muukeelse sõnavara ning kaks neiukest ulgusid lõppkokkuvõttes nutta küll. Igatahes palusid nad mind, et ma sellest kooli ega vanematele ei teataks.

No ja uudishimu kannustas ka parklasse minema, mis mulle kui auto veelmitteomanikule suhteliselt võõras kant ja koht on. Ja vot see parkla oli vägev. Muistsed müüritised, kaasaegsed autod, veidi õõvastav valgustus...igatahes vägev elamus.

Ja ülikoolis käisin, lõpetasin akadeemilise puhkuse. Ja kahte kunagist kooliõde nägin. Ja J nägin. Ja üldse .....selles majas tekib mul soe tunne rindu. MINU ülikool, räägitagu selle kooli kohta mida tahes.