Luuletaja ning luuraja emotsionaalne palataliseerimatus

Viimastel päevadel (nädalatel) olen väga agaralt käinud küll etendustel, küll galadel ja sekka kinoski. Milleks? Selleks, et hoida kätt infost üleküllastunud maailma kunstiväljenditeohtral kangal. 
Septembris sai vaadatud monoetendust "Ürgmees", mis osutus mitte nõrgemaks kui reklaamiti, aga noh, noorematele. Selline naise ja mehe erinevuste õpetus, aga väga lapsikul moel (kütt ja korilane). Pojad vaatasid ja naerisid ning leidsid etenduse naljaka olevat. Minule ta just nii vahva ei tundunud, aga üleelatav küll. Noorem poeg mainis ükspäev: "Aga mina olen ju mees, ma ei saa kahte asja korraga teha." Nojah.

Õpetajate päeva meeleolude lõpetuseks sai käidud aga Comedy Galat kaemas. Erinevad tegijad ja erinevad olijad, huumorit oli piisavalt, naerada sai. Nordea kontserdimajas olin esmakordselt ning tõden - Linnahallis meeldis rohkem, aga... õhk oli Nordeas värske. 

Muide peaaegu sama seltskonnaga sai vaadatud Huumoritunnelit poegade 13. sünnipäeval. Mõned tegijad on pisut maha käinud, kuid olen avastanud, et lõpuks on suudetud välja murda Baskin-Järvet-Kibuspuu - Krjukov-Norman-Milling šketsidest ning toodud lavadele  püstijala komöödia ning omal aegadel Everi naerutustest ning mõnikord ka teiste naiste (Paluver, Kaljuste, Tauraite, Vahtrik) vahele sobivast noorest Krummist koosnevale etendustele, mis mõjuvad vaatamata oma paiksele vulgarismile  värskendavalt ja väga hea maitse piiril turnivatena siiski pigem naljakalt. Nägin teist korda Niinemetsa, Naani,  Nõmmikut ja Kasarit (tema meeldib mulle nendest kõige enam, tuleb tõdeda), juba tont teab mitmendat korda Normanni ning ühte väga eeee... noh .... mõjunud iirlast Keith Farnani, kes oskas samuti tekitada olukorra, kus saal rõkkas naerust. Ainult naha alla need naljad ei pugenud. Imelik.

Lisaks vaatasin veel ühte omamoodi mõjunud koguteost, Allfilmi toodangut "Luuraja ja luuletaja" ning ausalt öelda olin ma tükk aega võrdlemisi sõnatu. 
Iseenesest on lugu selline, et muidu pealtnäha vaikne ja tagasihoidlik kapolane, mingisuguses luureüksuses varasemalt käki kokku keeranud endine sõdur, kes on alkoholiga kimpus olnud ning püüab ennast igati õigel joonel hoida, satub ühteaegu mustlannast luuraja Nala huviorbiiti ning samast naisest sissevõetud luuletajaga sõbrunema. Võib tunduda veider, et ma sedasi ütlen, aga Jan Uuspõld sobib palju rohkem filmi, kui lavale mängima. Temas on intensiivsust ja oskust enanst kaadris kehtestada, sest lavalaudadel on ta oma sisemise sära kaotanud. Varasemalt sai teda mitut puhku lavadel näha ning miski temas kiirgas teise energiaga, ilmselt oli selleks välistest mõjutustest saadav rüüe vms. Nüüd ta enam laval ei õitse, ta  on, aga filmis on ta ehe. Seda tuleb tõdeda. 

Ühesõnaga filmis on ta Gustav, kelle elu muutub ja kõige kardinaalsemalt, kaotades selle lõplikult.  Ta olla oma ülemuse tagant salajast infot mälupulgale kantinud. Samaaegselt üritab luuletaja saada kirjastusega kokkuleppele, esitades oma loomingut taas mälupulgal  Segaduse ja põmmutamiste ja suurte plaanide, tagaajamiste, mittemõjunud naljakate seikade ning ühe sugutamise jooksul film ei keri. Üldse ka mitte. Vaatasin kinos kella ning alles 45. minutil hakkas midagigi toimuma. Ilmselt ei tabanud ma Eesti filmitööstusele omast staatilist filosoofiat, märgilisust, humoorikust ära. Lugu jälle ei olnud. 

Ainus tõsiselt muigama ajanud koht oli üsna filmi lõpus, kui luureinfoga mälupulga asemel on vene ninamehe kätte sattunud luuletaja looming: "Kiimlemine ei sobi geeniusele...." Vene ninamees loeb ja tunneb huvi, mis jama see küll on. Mina väljendasin ennast viisakalt, filmis oli mees sõnakam ja löövam. 

Tööd oli filmiga muidugi tehtud - nagu ikka. Aga ma tõdesin ühte omamoodi tunnet: eestlased ei oska teha psühholoogilisi filme ja neil ei kuku välja ka põnevik. Ei, mitteoskama pole õige sõna. Nad oskavad küll, aga stsenaarium peaks olema tihedam. 

Toropi raamatust "Kirjandus ja film" lugesin ma kunagi ühte sellist vahvat asja: "Kirjandusteoses kui filmis toimub nii tegelaste kui sündmuste vaatlus/analüüs/süntees retrospektiivselt, kus lõpp ja algus seostuvad pärast viimase kaadri nägemist või viimase lehekülje lugemist" (Torop 1999: 133).

Ja vot sellest mul puudust jäigi. 

Jah, tõenäoliselt saab lugeja nähvata, et häh, ei jaganud jälle peent kunsti. Tõenäoliselt.  Aga tublid tegijad on alati need, kes midagi teevad.  

Märkmevabadus

Põhimõtteliselt on nii, et kui ma õhtuti ristijalu koju jõuan ning ohates püüan mõistliku isikuga sarnaneda, märkan nt oma jälle tühjaks saanud telefoni laadimisijuhtme järele kätt sirutades, et ülesannetest kirju seinakalender (jah, ma kirjutan asjad seinakalendrisse - nutikas, märkmik ja sülekas ei anna piisavalt kindlust, aga kui silmealusi seisab pidevalt kalender, siis lihtsalt vaatad ja näed. Lisaks pidi edukas inimene - kui ma selle nimistu üle lugesin, siis olen ma selle põhjal edukas inimene  - sedasi oma mälumahtu säilitama muude asjade jaoks ning suutma paremini aega planeerida) näib kavalalt silma pilgutavat. 
Umbes kergelt pilgates, et kujutad siin väsinult ette, nagu saanuksid tänaste toimetustega ühele poolele, aga vaata homset, ülehomset, üleülehomset ja päeva pärast seda. Muidugi, ma tekitasin selle endale ise: pole vaja olla ema, õpetaja, klassijuhataja, üliõpilane, majaomanik ja sotsiaalselt aktiivne isik (teater, kino, näitus, väljas käimine on iganädalased tegevused - vähemalt osad neist).

Märkmik kubiseb postititest, sest otsustasin siiski koondada nii kodu, töö kui õppe ühtede kaante vahele (kuid blogisid on iga asja jaoks eraldi, kusjuures tööalane arvestatakse reaalselt ka tööaja sisse). 

Teet Kallase "Corridas" on üks selline lõik, kus ligi veerandsajandise vanusevahega Osvaldi abikaasa Ragne otsustab oma vanast ujumistrikoost teha bikiinid (Ülgemel, saarel, kuhu Rassid on suvila soetanud, on peidus noorpulli suvekarjamaana kasutataval alal kunagisest ajast jäänud hiiglaslik pull Saatan, kelle Osvald muide romaani lõpus hukkab. Saatan on ära söönud Ragne eelmised bikiinid, sellega tekitanud tüli abielupaarile ning nüüd on nad ära leppimas). Ühtlasi lubab Ragne ära puhastada jõllis silmaga ahvena, kelle Osvald on ennist lahesopist välja tõmmanud. 
Mõlemad - nii bikiinide õmblemine kui ka kala rookimine tekitavad Ragnes enese ees aukartust. 

Kui postitikirjuid lehti vaatlen, siis kah tekib aukartus, kuid see on segatud kerge irooniaga. Kuigi - ma olen ka varasemalt kõige toime tulnud...