Kirjutamisega armatsedes

Mõnevõrra veel kunstielamuste kütkeis - käisme V-ga KUMU-s - ja ütlen ausalt, et täitsin oma kunstiülese töömälu väga tõhusalt mitmeks ajaks ära. Vaatlesime, arutlesime, nautisime, mõtisklesime, sain taas oma kummalise paanikahoo, mis tekib ruumides, kus ma ei näe väljapääsu ega aknaid. 

Ja mõtlesin sellele, mis paneb kunstnikku looma - mistahes valdkonna meistrit -  ja avastan enda sisse ausalt vaadates, et see loomine tekitab siiski väga veidra katarsise. Tõsiselt.

TA seestab ja jäätab ja küllastab ja sa võid väsida loomisest, aga siis istud puhanuna taas laua taha, avad arvuti ja vaatad kriitiliselt üle eilse. Parandad, kohendad siit ja sealt. Siis tunned, kuidas TA  sööstab palavikuliselt kallale ning kirjutad, kirjutad, kirjutad......

See TEMA on miski, nähtamatu, kaetav ja korraldav, ruineeriv ja inspireeriv samaaegselt. 

Kunagi küsiti Pollockilt ühe intervjuu käigus, et millal kunstnik teab, et maal on valmis. Pollock vastas: "Millal te teate, et olete armastemise lõpetanud? Sama on ka maaliga."

Kui selliselt läheneda, siis ma pole kirjutamisega armatsemist lõpetanud, tõsiküll - ma tean alati, millal raamat valmis on. Aga see läheb ikkagi edasi, alati edasi....sest armatsemisest hea partneriga ei saa kunagi küllastust, nagu  ka loovate kunstidega.

TA sunnib enesele otsa vaatama, mõtlema, kaasa elama. TEMA on ülem, kes ütleb, kuidas seestumisest lahti saada, kuigi TEMA vastu ei aita loits, võided, needused. TEMA on osa mu elust ja mina TEMAST. 

Nagu pojad või töö või kodu või V või lähiring. 

Seitsmes ilmunud, kaheksas kirjutatud ja avaldamise valmis, üheksas kirjutamisel (leping allkirjastatud) .... ning kaheksa järgmist kirjutamise valus, teoseks saamise paines,  järjekorras ootel. 

Mis kisub mind järjekordse kirjaniku maailma avama, tema elukööki vaatama?  Need artiklid ja intervjuud ja mälestused ja meenutused ja kirjaniku loomingulise pärandi taskupõhjadeni tundma saamine. 

Nagu möödunud suvel, kui Kaugveri päevikutest mu sünnipäevaseltskonnale lugemishitt sai - palju saab inimesi väita, et nad on tema omakäelisi ja ajalooliselt põnevaid kladesid käes hoidnud, lugenud ja analüüsinud. Või siis üks kirjavahetus, mille sisu lugemine oli samavõrd elamuslik kuivõrd kirjutaja kirglik oma sõnades? 

Ja millal olen nii söakaks saamas, et julgen võtta šnitti Henry Perruchot'st ning kasvõi visandada mõne kujutava kunsti kütkeis oleva võlurolevuse kunstikuks olemise loo? 

Surelikkus on kaasasündinud, kuid kirjutamine muudab miskit surematuks. Kirjutamisega armatsemine.....

Uudishimu võib viia....

Ilmselgelt on iga teadmise, teadasaamise ja mõtlemise määratlematuse taga miski, mida nimetatakse uudishimuks. Võta või väikene laps - miks pilved alla ei kuku? Aga kui nad seal seisavad, kas keegi hoiab neid kinni? Miks see nii on etc, etc, etc...

Ja ainult narrivat näib vastus küsijat....

Juhtusime hiljuti käima Gruusi restoranis (enne kiikasime kodulähedusse teise restosse, kus oli hinnad raketilikult üles aetud ja panid lausa suud maigutama, teisena valitud söögikohas oli hinna ja kvaliteedi suhe jätkuvalt paigas).

Kena kohake, hubane, puhas ja seintel kunstniku reproduktsioonid. Tuvastasin kunstniku tööd ühe muinasjuturaamatu põhjal, aga nimi meelde ei tulnud. V teadis, et see on Pirosmani looming.

Õhtul hakkas mind aga see nimi meeletult vaevama ja vaev sai ka ohtralt tasutud, sest guugeldasin toda grusiini ning avastasin hämmastava tõsiasja, mida ma varasemalt ei teadnud ja mille ma rõõmsalt  selle päeva uue asjana endale kirja panin.

Nimelt oli too elu ajal tunnustuseta jäänud grusiin teinud enneolematu liigutuse ühele prantslannast näitlejale, Marguerite de Sèvres'le, külvates hotelliesise üle tuhandete õitega, kui too oli külalistemajas peatunud ja Nikala näitlejannast sissevõetud. 

See seik aga olevat saanud rahvusvaheliselt tuntud laulu "Miljon punast roosi" (me kõik oleme seda laulu kuulnud vähmalt korra) tegelaste looks - kunstnik, kellest seal räägitakse, on Pirosmani ja näitlejanna de Sèvres. 

Ma muidugi ei ole veel kindel, kus ma seda teadmist oma igapäevaelus räägin, sest eesmärgipärasus võiks ju igal ajal ja igas hetkes olla, aga uudishimu ajendas muudkui edasi kaevama ja sain teada, et Nikalast tehti nii 53 aastat tagasi film, milles peaosa mängis Avto Varazi, üks teinegi väga tuntud grusiinlasest kunstnik, kelle loome on Gruusias väga suure tähendusega. Ja loomulikult pidin ma muudkui süvinema, sest tahtsin teada, kas on tehtud mõnda dokumentaali mõlemast mehest ja oligi olemas, kahju küll, et gruusiakeelsed mõlemad ja ma ei saanud nendest midagi aru (subtiitreid polnud 😞) , aga elamust pakkusid need sellegipoolest... 

"Loving Vincent"

Abituuriumi viimased nädalad on hõivatud kaasaegse kirjandusega ning eriliselt olen ma rõhku pannud postmodernismi kursusele. Siinkohal P.V - suured tänud Sulle, et mind õpetanud oled - kui ma midagi maailmas perele, poegadele ja lugemisele lisaks tõsiselt jumaldan, siis on see olnud õppeprotsess (ülla-ülla) ning tänan kõike ja kõiki, kes mind õpetasid õppima, kuulama ja  igasuguseid tekste koostama.

Postmodernismi juures on loomulikult tulnud juttu ka kõigest muust, sealhulgas endise kolleegi kõige laiemas võimalikus käsitluses mõistest kirjanduslik katsetus, kus minust, minu klassist ja

minu kolleegidest on räägitud ja mitte just heas võtmes. Võimsatel ja töntsidel jalgadel olen ma üle 40 aasta eluteed kõndinud, küllap kõnnin järgmised 40 veel.

Muuseas - autor, kui sa seda postitust loed, siis edaspidi palun toimeta oma tekste hoolsamini, kellelegi ei meeldi oma pärisnime "ilukirjanduses" kohata. 
Ja kirjastajale - pole tark tegu kirjastus registreerida oma koduaadressile ;)

Aga kogu selle nn lugemispala (võttis aega 45 minutit - täpselt ühe vaba tunni jagu) kõrvalt tekkis taas reaktisoon nagu ikka, kui millegi tõeliselt halvaga oled kokku puutunud - mind on juba pikemat aeg huvitanud maailma ainus käsitsi animeeritud mängufilm "Armastav Vincent" ("Loving Vincent" 2017). 

Leidsin ta üles ning vaatasin ära ja... kuidas on võimalik midagi nii huvitavat, originaalset ja kaasahaaravat luua?

Kui üldse mingi filmižanri suhtes sügavat poolehoidu tunnen, siis on selleks biograafia. 

Aastate jooksul on väga paelunud kunstnike ja üldse loomeisikute elulood - nende dogmade ja kreedode keeruline maailm, paradoksaalne tundeküllasus ja näiline kergus, millega anderikas inimene uusi taieseid rajab - nii väga tahaks nendega ühes olla ja kõike sama (eba)selgelt tunnetada.

Ning vaadatud filmis oli kõik olemas - lugu kunstnikust, draama, põnevus ning otse loomulikult vangoghilik tehnika, millega kogu mängufilm valimis sai...
Elavateks maalideks muudetud kaadrid vaheldumas mustvalgete meenutustega. Lugu keskendub Vincenti lahkumisele, mis eelnes nende päevade jooksul ja kas ta ikka tulistas ennast ise...

Omaette huvitavaks osutus ka näha, kuidas asja tehti - üle 100 kunstniku... ohh.See on kõrge ja elitaarne. KUNST. TÕELINE.

Loodan, et lugu jõuab massidesse ja läheb just samalaadse emotsiooniga kellelegi korda ja südamesse.

Klimt, Monet, Van Gogh töödel põhinev installatsiooninäitus Helioses igatahes oli vägagi sügav ja muljet avaldav. 

Ühesõnaga - kellel vähegi mahti, otsigu ta üles ning vaadaku, mõelgu ja tunnetagu - esteetiline emotsioon on garanteeritud.

Mona Lisa

6. klassi eesti keele õpikus, mis on igati vahvalt koostatud, on üks artikkel, mis räägib maalist "Mona Lisa" ning see tekst väljendab mõtet, et maal sai tuntuks vargusele, mis täna  106 aastat tagasi toimus.

Pildil on kujutatud rikka Firenze siidikaupmehe ja kunstimetseeni Francesco del Giocondo abikaasa Lisa del Giocondo. Itaalias ongi maal tuntud "La Gioconda" nime all. Muidu väga lihtsa ja pretensioonitu pildi teeb eriliseks ning teistest selle aja portreedest erinevaks Mona Lisa kuulus naeratus kunstnikule (ning selle kaudu ka pildi vaatajale), mille põhjuse üle on paljud juurelnud ja mida Leonardo kaasaegsed kohe jäljendama asusid. 

21. augustil 1911. varastas Louvre'i töötaja Vincenzo Peruggia "Mona Lisa", olles väärarvamusel, et "Mona Lisa" oli sajandeid Itaalias olnud, kuni Napoleon selle Prantsusmaale viis. Seetõttu soovis ta maali Itaaliasse tagasi viia. 1913. aasta lõpul võttis Peruggia ühendust Leonardo sünnilinna Firenze antikvaari Alfredo Geriga ja pakkus talle "Mona Lisat" müüa. Geri kutsus Perruggia Firenzesse, veendus maali ehtsuses ja võttis politseiga ühendust. Perruggia vahistati samal päeval, 11. detsembril 1913 ja sama aasta 31. detsembril jõudis maal Louvre'isse tagasi. Teos ei olnud vahepealse kahe aasta jooksul kahjustada saanud.

Maali on rünnatud happe ja kividega, isegi suveniirtassiga - maal jäi siiski õnneks terveks.

Nüüd asub see kuulikindlas klaaskapis ning igaaastaselt käivad pilti vaatamas 6 miljonit inimest.

Minagi olen sellele maalile korra pilgu saanud heita ning ilmselt on ta igati välja teeninud oma ülemaailmse kuulsuse, kas see just universaalne on, seda ma muidugi öelda ei oska.

Igatahes otsisin üles kunagi Louvre's tehtud foto ja vaatasin ning mõtlesin nendele pintslilöökidele, kui Leonardo keskendunult värve ja oma vaimusilma kujundeid paplipuust 770mmx530mm suurusele lõuendile kandis. Mida ta tundis sellel hetkel? Millest nad Lisa del Giocondo kõnelesid? 

Miks ikkagi võttis maali lõpetamine nii kaua aega?

Ajaloo tolmust paiskub vaid vastuseta küsimusi...

Leonardo oli kahtlemata andekas autor ning tasub tänada selle eest, et temast ka 5 sajandit hiljem kõneldakse ning teda teatakse. 

Frida, Kahlo Frida

Kunstimaailmas pole neid naisi just palju, kes on läinud ajalukku niivõrd intensiivse loomingu ja kurva, kuid kahtlemata sisuka elulooga.

Tuleb tõdeda, et Frida oli täiesti ebatavaline naine. Temas oli seda põlemist, mida  kohtab nende inimeste puhul, kes teevad palju, jõuavad palju ja kahjuks lähevad liiga vara.

Tema perekondlikud juured olid äärmiselt omanäolised - Saksamaalt emigreerunud juudist isa ja mehhiklannast ema segunemisest tekkis intelligentne, temperamentne, vastuoluline naine, kes vilistas üldistele normidele ja muutis oma sünniaastat - selleks, et olla Mehhiko revolutsiooni ja kodumaa jaokas alanud moodsate aegadega samaealine. 
Seksuaalsus, sugu, truudus - Frida puhul pigem sõnakõlksud, aga oluline oli lojaalsus

Tal oli väga vilets tervis, osaliselt seetõttu, et ta põdes lapsena poliomüeliiti ning sattus noorukese tüdrukuna väga raskesse autoõnnetusse. Lisaks ta suitsetas palju ning perioodiliselt ei öelnud ei ka alkoholile. 

Pikalt kogukehakipsis voodis lebades soov meditsiini õppida  lahtus ning naine pühendas ennast tervenisti kunstile. 

Abikaasa Diego Riveraga (kellega nad kutsusid teineteist paloma ja panzon) moodustasid nad huvitava koosluse: Diego õhutas Fridat maalima, Frida analüüsis ausalt ja kriitiliselt  mehe töid. Nad jagasid armukesi ning olid teineteise jaoks olemas.
Frida oli üks esimesi naisi, kes oskas ennast kaubamärgiks produtseerida, olemata sealjuures kapitalistlikult materiaalne - ta nimelt jälestas amerikaniseerumist ning oli püsikindel oma kodumaa värvides kleite kandes. 

Naise töid võib käsitleda kui sürrealistlikke, kuid samas pani ta loomingusse oma enda elu - seega polnud tegemist uneluste ületähendamiseg, vaid pisut nihkes reaalsusega. Tema tööd olid pigem lakanilikud: seal oli nii imaginaarsust, sümbolismi, realismi.
Frida ei küsinud - miks? Frida tegi mida tahtis, suhtus asjadesse nii, nagu sisemine soov oli ja ei häbenenud ennast avada. 
Postuumselt tekkinud kahlomaania kestab mõnes mõttes tema kodumaa kultuuriruumis tänaseni - kostüümipidudel Fridana einedes, ehetes, fotode kopeerimises, mis temast eales tehtud.
Tema detailirohked, tasaplaanilised, värviküllased ja ka üsna psühhodeensed taiesed kannavad endas nii biograafilisi kui ka üldiselt ühiskondlikke märke. Jõulised võõbad tõid enesega ühes tunnete lõõmamist, sissevaadet, heitumist, jõuetust, kurbust, viha, põlgust, kirge, armastust - kõike korraga ja eraldi, ometigi sealsamas kuidagi originaalselt mõjudes.
Ja ilmselt ei kao tema jälg üldisest kunstiilmast nii pea. Sind mäletatakse ka kaugel sinu südamelähedasest sünnimaast.

Multimeedialisus

Klimt, Van Gogh ja Monet - need nimed ei vaja ühelegi kultuursele inimesele üle rääkimist ega liigset soigu sinna juurde. 

Südalinna lagunenud Helioses (kurb oli vaadata neid meediapannoode taguseid koorunud ja lõhkiseid seinu), mustade matejalide tagant keset 360-kraadist näitust seistes, klassikalised helid kõrvus, detailiseerusid Klimti, van Gogh ja Moneti tuntumad tööd, need liikusid, need, muutusid, kadusid, ilmusid, põimusid, lõimusid, lõkendasid, sööbisid nägemismeeltessse.

Iseenesest naudin ma igasuguseid kunstielamusi alati (ning ei jõua ära oodata, millal tuleb  Van Gogh elust tehtud animatsioon meile), kuid tohutult häirivad ebaintelligentsed kaasviibijad, kes ei suuda ega tahagi olla haritud - nagu ikka siis, kui pärleid põssadele loobitakse...

Aga näha neid töid elustumas, suurelt, võimsalt oma värvide, tehnikate, originaalsuse ja kas siis tegeliku või postimpressionistliku tajumisega - see vajab seedimist. 

Inspireeritus

ERIYVRZG

Iga päev üks vaimustav teabekild!! Täna on kamambääri esmakordse valmistaja Marie Harel 265. sünniaastapäev. Et kunagi olla ta mõelnud, et vaat kui vahva, teeme sellist juustu, mida saab pastöriseeritud piimast, mida tuleb kaks nädalat  hallitusseente Penicillium candidum ja Penicillium camemberti abil küpsetada ja seejärel panna pakituna karpi. Teda toodetakse 250 grammiste sõõrikutena ning tegelt on see väga maitsev toode, millel on kaitstud päritolunimetus, sest Marie elas Camemberti-nimelises külas, kus ta siis selle juustu valmistamise ideele tuli. 

Aga... nüüd tuleb see koht, mida guuglis klikkimine mulle juurde andis: Salvador Dali olevat The "Persistence of Memory"maalinud "sulavad kellad" inspireerituna üleküpse kamambääri sulavast rattast. Eks ole?

Muide, 70 aastat tagasi asus üle Vaikse ookeani teele  Thor Heyerdahli poolt juhitav balsaparv Kon–Tiki. 
________________________________________
Pildid veebist

Õilsa sõna apologeedid

Kiire. Mitu asja, hop-hop-hop. Asendused, vihastamised, täiekooseisuline popitamine, "Mardileiva" vaatamine. Pärast vaja jõuda vanalinna, et saada ühe kunstniku käest teise kunstniku tehtud töid vaadata, et neist siis üks kaanekujunduseks valida. 

Pikk jalg, kus oli näha moodsa aja Kaspar Üksit. Joonistamas, molberti ees, suhteliselt andunult. Külmas aprillis. 

Tegelt mulle ikkagi see kunstnike motiiv meeldib. Nendes on kohe midagi erakordset. 

Raske ohe

Pärast pikka tööpäeva vallandub ilmselt iga vähegi naise huulilt pikk ja raske ohe, mille olemus näitab seda, et esmaspäevased energiavarud ja mahlad on viimseni välja pigistatud: otsas on jaks kehast ning akud läpakal ja telefonil. Telefon suisa lülis välja - nii tilgatumaks tõmbas tänane päev. 

Tunnid, tööde parandamine, koosolek, pikk ja mõnus kohvitamine, siis kerge poering.

Vahel tahaks kohe eneselt küsida, et milleks?

Elamiseks, vastaksin. 

Kunagi oli minu patsiendiks üks võrdlemisi tuntud raamatuillustraator, kes üle 90-aastasena ohkas voodis väga sügavalt, kui ma tal patja kohendasin, huuli niisutasin ja soengut kammisin - et kas selline peab nüüd tema elu olema. 

Mina vastasin, et ta on elanud nii pika ja sisuka elu ära, et tal ongi õigus väsinud olla. 

Ma ei mäleta täpset sõnastust, aga mõte oli tema vastusel umbes taoline: "Inimene ei tohi kunagi elamisest väsida, elu on selleks liiga mitmekülgne. Inimene võib väsida mõnest tegevusest, mõnest inimesest, majast, tööst, aga elamisest mitte kunagi."

Kääbuskunstnik Toulouse-Lautrec

Head inimesed teavad, mida mulle alati kinkida võib - raamatuid, tööriistu ja arbuusi. Kohv pole ka kunagi liiast. 

Raamatuid on aegade jooksul saanud palju-palju ja nendega  on aga nii, et proovin neid järjest ringi paigutada ja sorteerida, kuigi riiulid pakatavad juba ammu. Just panin kõik filoloogia ja kirjandusteadusega seotud teosed enam-vähem ühtedele laudidele ära, kui vaatan, et pagan, ikka on mõned kusagile ripakile jäänud. Rääkimata sellest, et kõikide hariduste omandamisega seotud konspektid, artiklikogumikud, koopiad raamatutest, mida ei saanud kätte etc.. neid on kaks riiulitäit (lasi spiraalitada ja tiitellehestada ja siis kokku köita korralikult). Jututraamatud ja  teatmeteosed, sõnaraamatud ja entsüklopeediad, kogumikud ja käsimikud....oujee.

Nüüd tõi hea sõber-kolleeg LL mulle põnevaid teoseid ning üks nendest köitis eriti mu meeli. Keegi prantsuse biograaf, kirjanik ja tõeline kirjandusteadlane  Henri Perruchot (kadestasin heas mõttes tema võimalusi uurimust teha - kõik need kohad ja maastikud..oehh) on kirjutanud mitmeid kunstike elulugusid. Nüüd sattus siis kätte Toulouse-Lautrec'st pajatav raamat ning see polnud lihtsalt mitte põnev pilguheit 19. sajandi lõpu kunstiellu, vaid ma tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mind haaras maailmalinnaks kujuneva Pariisi kunstniketänavate melu ja elu kaasa. 

Väljaarenev  Montmantre pakkus sellele tõenäoliselt lähisugulasabielu tõttu väljendunud tugevast kaltsiumipuudusest tingitud luustumisprobleemidega laastatud tervisest  kunstnikule lohutust oma hüsteeriliselt eklektilises, pisut räpakalt mõjuvas boheemluses, lustimises ja pöörasuses. 

Vana aadlisuguvõsa ühe haru ilmselt viimane esindaja (tema vend suri imikuna, pärast mida tädilastest vanemad lahku läksid, Henry isa oli väga ektsenriline, impulsiivne, pisut psühhodeeniline, ema aga  oma poja õnnetusest samuti õnnetu). Lapsena Aardekeseks kutsutud noormees oli viletsa

tervisega, kuid elurõõmust pakatav, mõneti isalt päritud pöörasusega nutikas noormees, kelle kunstiande avastas lähisugulane.

Noorukina eelistas Henry maalida loomi ja kui ta bakalaureuse kätte oli saanud ning asus Cormoni nimelise kunstiõpetlase ateljeesse õppuriks, muutusid ka tema huvid - ta hakkas pigem vaatama inimest. Väikese Bulvari kunstnikele olid olnud olulised pigem emotsioonid, näod, vahel suisa ahastamapanev ausus inimese kujutamisel, Suure Bulvari kunstikud (impressionistid) olid huvitatud värvidest, varjudest, momentide püüdmisest ja jäädvustamisest.

Henry ei huvitanud maastikud peaaegu mitte kunagi, ilmselt pole ka ühtegi väiksematki eskiisi säilinud, tema tegi endale nime mõnevõrra brutaalse ande väljendusega lõuendil, kujutades ümbritsevat elu nivelleerunud silmadega. 

Ise ma leian siin seoseid positivistliku käsitlusega (see on uurimislaad, kus  üldjoontes vaadatakse loomeinimese sünnikodu, tausta etc ja leitakse jooni loomingus - väga vaieldud koht alati olnud, kuid ise biograafiat koostades ma ei saa lugeda vähetähtsaks inimese lapsepõlves ja nooruses toimunud hetki - need on kujundanud seda inimest ning tahes-tahtmata jäädvustunud mistahes loomelehekülgedele). 

Ilmselt poleks Henry vaevanud selline kihk inimese kujutamisel, elimineerides enda jaoks värvid ja varjud ja maastikud ja hooned - olles pettunud enda inetuses (1.50 m pikk, ebardlike käte ja jalgadega ning kirjeldustest silma jääva 'ilase lõuaga'), püüdis ta leida kunstis inimlikkuse kujutamise meediume.

Ning otse iseenesest mõistetav, et see alkoholismiga kimpu jäänud (ta olnud üks esimesi Pariisis, kes õppis selgeks kokteilide valmistamise ning miksis omavahel elemente ja osiseid, mis mõjusid vahel suisa õõvastavalt) elunautleja, kellele polnud võõras lihalik armastus (lugesin biograafiast kokku kolm naist nimeliselt ja siis viiteid prostituutidele) maalis seda, mida ta tundis kõige paremini - mõnes mõttes värdjalikke rõõmusid pakkuvat melu inimestes (ta olnud tuttav Oscar Wildega ning kui nii võtta, siis Dorian Gray  pildiline moraalne allakäik on mõneti paralleelne Toulouse Lautrec'ga, aga vahest ma lihtsalt kujutan seda endale ette).

Toulouse- Lautrec'ga assiotseerub mulle veel ka ameerika kirjaniku Henry Milleri nimi. "Vähipöörijoon", mis on ilmselt semiautobiograafiline ning omal ajal skandaalne teos, manab silme ette just sellise vahutavatest emotsioonidest, maneerlikkusest ning allakäigust Pariisis, mida kunstnikki koges, kuigi mitmeid kümnendeid varem. 

Reklaamplakatite isana (tema "Moulin Rouge" laiemale publikule tutvustamiseks joonistatud afišš tegi Henry nime kuulsaks ja tuntuks) suutis mees oma elu aja jooksul palju luua. Kuigi ilmselt oleks võinud seda rohkemgi teha.

Temana elada oli keeruline, kuid tema elust lugeda lummavalt paeluv. Tänud Henri, et sa Henryst kirjutasid!

________________________________________

NB!: pildimaterjal veebipõhine

"Wondrous Boccaccio"

Ilmselt on õige, kui öeldakse, et igavus on tegelikult vajalik ning hea. Mõte hakkab töötama ning vahel surub inimene maha ka kõige tugevamad eelarvamused millegi suhtes, pelgalt seetõttu, et tal on natukene igav.

Üks eelarvamusi on mul näiteks muukeelsete filmide suhtes. Vene, inglise, saksa omadega seda veidrat tõrget pole, aga mingil põhjusel ei ole ma pea kunagi olnud suur hispaania, itaalia, prantsuse, taani, soome etc filmide austaja; kuigi iga nimetatu seas on olnud oma häid ja säravaid hetki: "Tõrksa taltsutus" ("Il Bisbetico Domato")1980; "Lola jooks" ("Lola rennt") 1998;  "Luurerühm" ("Rukajärven tie") 1998; "Babett'i pidusöök" ("Babettes Gæstebud") 1987; "Kõik minu emast" ("Todo sobre mi madre") 1999. Lihtsalt mingi seesmine ületus on alati olnud vaja teha, kuid ütleme nii, et see on igati ületamist ka väärt olnud. Filmides on olnud tugevad lood, head näitlejavalikud, põnevad režiilised lahendused, originaalsed ideed ja tõsised probleemid. Pinge, emotsioon, kulminatsioon - kõik on olnud paigas. 

Kuna enamik telekanaleid toodab üksjagu mõttetust, siis on väga vähesed asjad, millele aega kulutan. Kuid enne magama jäämist ma siiski aeg-ajalt mingile salvestustele pilgu heidan - olen pannud sellised enam-vähem jälgitavad asjad tallele. Eile tabasin ma aga ennast hetkest, kus tõsiselt - mitte midagi polnud vaadata (vabandust eesti teletootjad, aga enamik teie asju on lihtsalt jubedad ja neid ei saa jälgida, sest stsenaariumid on nii nõrgad - lihtsad, skemaatilised, intriigita ja odavale naljale üles ehitatud. "Varjudemaa" oli üks väheseid erandeid).

Nii ma siis otsustasin luusida filmiriiulil ja videolaenutuses ning mulle jäi silma üks itaalia film, "Imeline Boccaccio" ("Maraviglioso Boccaccio") 2015. aastast. Vendade Paolo ja Vittorio Taviani võrdlemisi mugav käsitlus Giovanni Boccaccio maailmakuulsast ja tuntud "Dekameronist". 
Küll kirjandusteadlasena, kuid siiski söandan ma tunnistada, et mulle see raamat ei istu. Idee ja teostus on huvitavad, seda ma ei eitagi, aga ma ei tea mis ja miks mind häirib. Lugude rohkus? Tegelaste äärmuslikud iseloomud? Võõrapärasus nimedes, linnades, asukohtades, objektides ja kogu kultuuris üldse?

No see selleks, kindlasti on inimesi, kes suudavad une pealt teost mitmete teooriatega tõlgendada ning seoseid luua erinevate ideoloogiate, religioonide, tõdemuste, uskumuste, filosoofiate etc vahel.

Vennad Tavianid (tänu filmile sain ma teada, et sellised vennad on olemas - see on siis tänase päeva uus info. Teate ju küll, mida öeldakse - päev on korda läinud siis, kui sa oled teinud vähemalt ühe praktilise asja ja saanud teada vähemalt ühe uue teabe) on valinud sajast loost viis, ning nendest teinud sellise lihalike rõõmude, armastuse nimel ohvriks toomiste, hülgamise ja totu narrimise veidra segupuntra, mille tasutaks on  võrdlemisi tõetruud kostüümid (mõeldes säilinud maalidele tollest muidu räämas ajast), usutav miljöö ja võrdlemisi hästi kujutatud katk. 

Kuid... issand kui kohutav oli näitlejatöö!!! Igas loos - nii raamis, kui ka räägitud lugudes - nii mehed kui naised. Puised, mehhaanilised, ülepingutatud emotsioonidega, teatraalsed. Iga hingetõmme, žest, naer, nutt, kõnnak, tegevus - kõik olid nagu halvas rahvateatris, kus näitlejad tulevad kangete selgade ja jalgadega eesriiete vahelt lavale, teatavad midagi liigdiktsooniliselt ning lähevad ilmselt kergendusohkega lava taha tagasi. Pärast aga ollakse pisarateni õnnelikud ning õnnitletakse iseennast ja lavapartnereid edukalt korda läinud etenduse puhul...

Ka operaatorid olid veidrad. Kuna filmindus oli kunagi minu salajane südamesoov, siis ma ikka aeg-ajalt püüan ennast kujutada mõne filmiisiku (olen sooneutraalne!!) saabastesse ja suhestun filmi kaadritaguse maailmaga. 

On tõeliselt häid võtteid ja on tõeliselt halbu võtteid. No ja selles filmis oli viimaseid pigem rohkem. Plaanide vahetus ja kaameralibin olid kuidagi nii võltsid. Ometigi on ju Tavianid  väga pika kogemusega tegijad. 

Huvi mõttes juutuubitasin veidi ja viisin ennast veljede töödega kurssi - ei, need on olnud head filmid (NT: "Padre Padrone" aastast 1977). 

"Maraviglioso Boccaccio" - ettekujutus suure meistri tööst polnud päris see ikkagi. Ma jäin hoopiski mõtlema Giovanni enda elu peale, millest on üllatavalt palju teada. Millisesse lukku ta ennast peitis? Oli ta üks nendest pakkujooksnutest? 

No ja lihalikkusele andis ta ise ka palju juurde, sest oli suisa kolme sohilapse isa....

Meeldis mulle film või mitte, aga ei saa vaielda Giovanni panusesse maailmakirjanduses ning kogu sellele mahukale jäljele, mille ta enesest maha jättis. 

Ligi seitse sajandit hiljem on tema loomeviljapõhisus kriitika objektiks... Kõik seda vist järele ei tee. Aga mine tea...

Mina ootan igatahes huviga seda režissööri, kel on julgust lavastada nt "Jumalik komöödia".

Marc Chagallist

Tänan siiralt ja südamest oma ema, kes mind kunagi varakult lugema õpetas ja tänan elu kõige enam muutnud teose - Heljo Männi "Karuaabitsa" - eest.

Lugemisega avanev maailm on ikka märkimisväärselt põnev. Ei ole veel elus sinnamaale jõudnud, et saaks reisida (kuigi tihti jääb mulje, et reisitakse reisimise pärast, mitte seetõttu, et saaks oma ilmapilti avardada - küsitavad on vahel varbaselfid bassu äärest), kuid püüan endal ja poegadel seda kompenseerida heade, tõeliselt heade raaamatute lugemisega (ning sekka ka muuseumides ja näitustel ja teatris käimistega) ja tõeliselt heade dokumentaalide vaatamisega.

Olen avastanud, et mul on teatud nõrkus biograafiate suhtes (miks ma neid muidu ise koostan ;) ) ja eriliselt vaimustun kunstnike elulugudest (aga sellest ma olen siin ka juba varasemaltki rääkinud).

Hiljuti puutus näppu juudi päritolu Vene-Prantsuse kunstniku Marc Chagalli elulooraamat ja noh - ikka vägev oli küll. Õigemini on iga leht omamoodi avastamist väärt. Olen lugenud mitmete Mesipuuga seotud, 20. sajandi alguse prantsuse ja saksa kunstnike elulugusid ja vohminud unetuse vastu juutuubist saadavaid vesteid.

Kõik see arenev ja uusi suundi pakkuv 'kunstniku mina' välja töötamine - oehh, miks küll loodus minule kunstniku geene ei jaganud....

Kujutan ette neid toona agulilaadseid Pariisi tänavaid, vaesust, nälga, loomepalanguid, eneseteostamise vajadust. Tundub ikka pisut teisem teema, kui pea alaspidi stripiposti küljes rippuda või lakkamatult treeninguid teha.

Lõuend, pintsel, värvid, motiivid, detailid. Nägemuse maalimine, tegevuse tunnetamine, visionäärsus. Elu tunnetamine ja elu vahendamine kunsti kaudu.

Sellega meenub kunagine ja väga äge tüli E-ga, kes väitis, et maale ja raamatuid ja helipalasid ja skulptuure etc pole üldse vaja, et need olevat liigsed ja ebaolulised asjad. Ometigi mõtlen ma toonaste sõnade peale (mäletan, et vihastasin ja tormasin keset ööd Raasikult välja, E mulle järele ja palus, et ma öösel sealt kuhugi ei läheks, ta ju armastavat mind ning ei tahtnud solvata. My ass!) teatud nõutusega - veider, et ajalugu mäletab mitmeidki suuri kunstnikke, aga kas ta .. noh... ee.. ahh, pole tähtis.

Sõnaga - see valgevenelane paelus mind oma elulooga. Lisaks sellele, et ta nägi aja lugu, ta ka tegi ajalugu... 97 aaastat on ikka piisavalt pikk aeg, et midagi näha, teha, tunda, suuta, saada, anda, võtta, panna ja teostada..

Kadestan selliseid inimesi, siirast südamest. Kunsti enda suhtes - natukene psühhodeeniline see ju on, aga arvestades tema fovistlikku* ja kubistlikku** stiili, siis võrdlemisi arusaadav, mis ja miks.

Janunen saadavate teadmiste järele. 

Mõistan nüüd veelgi paremini Prometi ""Püha kunsti jüngrite" dilemmasid, adun Kallase "Niguliste" Toomase kreedosid ja mõistan Salvador Dali eksentrilist hüüatust "Mida geniaalset ma täna loon!".

Kummardan Suurele Kunstile (tegelikult on raamat alles poolik, aga elamusi pakkus ta esimesest leheküljest alates)

______________________________________________________

*Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i märkusele, kes arvas end olevat nende teoste keskel kui "metsikute loomade seas" (parmi les fauves)[2].

Foovid hülgasid pea täielikult senise kunsti põhitõed: valguse ja varjuga modelleerimine, objektidele ainuomaste värvide kujutamine. Nende peaeesmärgiks sai mitte nähtavate asjade jäljendamine, vaid kunstniku enese tunnete ja meeleolude väljendamine. Eeskuju said nad Vincent van Goghi elamuslikest teostest.

Foovid moodustasid üsna kindlapiirilise rühmituse, kes pidevalt omavahel suhtles ja kunstiprobleeme arutas. Sellest peale said ühesuguste veendumuste ja kujutamislaadiga kunstnike seltskonnad 20. sajandi kunstis üsna tavalisteks.

Foovid püsisid suhteliselt ühtsena 1907. aastani, mil enamik senistest liikmetest haarasid kinni uutest väljakutsetest ja läksid edasi teist teed.

Foove peetakse ekspressionismi eelkäijateks, kuid näiteks Georges Braque pöördus hoopis kubistliku stiili poole.

**Mõiste "kubism" võttis kasutusele prantsuse kriitik Louis Vauxcelles ja see vihjab kuubist lähtuvale kujutamisele. Kriitik kirjeldas Braque'i töid 1908. aastal väljendiga bizarreries cubiques (kuubilised veidrused).

Kubistide eesmärk oli vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju (muusikainstrumendid, natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).

(vikipeedia.ee) 

 - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - - -

NB!: Fotod on võetud veebist

Õhuke piir

Kuidas mõista KUMU-s kolmandal korrusel leedulase Sauka töid, mis kujutavad erinevaid ja väga infantiilseid ...eeee...värvikombinatsioonidega ja kuidagi korralikest proportsioonidest väljas..eeee...pilte? Tegelt oli nii, et veetsin oma meesperega seal kenasti aega, kuni vanem poeg teatas, et lugu nii ja nii, et huvitavad pildid, minge vaatama. Esialgne ja värvikas vene kunstiteoste mõnus emotsioon asendus silmi katta tahtva tundega. Ma ei suutnud neid "maale" vaadata ja R talutas mind enam-vähem kättpidi sealt saalist läbi. Õudne, mida ikka kõike kunstiks nimetatakse....

Poegadele aga jättis see kuidagi kustumatu mulje.

Ning õhtul ma siis mekutasin mõtteid selle üle, et kuidas leida üles kunstnikult tehtud...eee...kõige laiemas kontekstis.. lõuendile kantud teoses...eee. kunstile omased...eee... jooned?

Õhuke piir, see on õhuke piir...

Suure Kunsti Sünd

Ilmselt on varemgi minu sõrme alt moodustunud kaeblemine teemal, kus erinevate jumalasulgede puudutamisel on mul enim kahju, et maalimine kuidagi kaugele minust jäi. 
Emale ja vennale jagus, kuid mulle jäi ainult klaviatuur. Vaatasin siin ühte filmi kunstnikust ja temalt küsiti, et millal saab maal valmis? Tema vastas küsimusega - millal sa tead, et oled lõpetanud armatsemise?Kuna siis sünnib See Suur Kunst? Millal peatub loojal pintsel? Millal katkeb graafikul järgmine lõige puugravüüril? Millal leiab Kunstnik, et värvid on õiged ja absoluutsed? Et jooned, lõigud, varjundid ja gammad on paigas ning midagi pole enam täiendada, puhastada, parandada? Kui kunstnik ütleb, et see töö on valmis, siis mdia ta silmas peab? Seda mis tekkis silma kaudu mõtteisse, sai ka lõuendile pandud?Kord jälgisin ma ühe kunstniku tööd, kui ta mind maalis. Kaunis oli see loomingu nägemine. Kuidas ta süvenes ja perspektiivid ja propositsioonid paika pani. Kuidas valguse sättis ja kuidas minul kehaasendit muutis. Kuidas sobivad akrüülid valis. Kuhu see maal sai?Või üks teine kunstnik, kes portreed tegi. Profiili mõõtis, juuksed sättis ja ühe hetke minu elust jäädvustas. See maal on alles. Ema töödega ladustatud.Ja ma olen alati mõelnud, et ilmselt on Kunst Kunstnikule püha. Asi, mida ei tohi, ei taha, ei saa, ei või, ei olda võimeline kuidagi vähendada/vähendama. Kunstnik on oma hinge Kunsti Põrgule lubanud ja sipleb tõenäoliselt eluaeg Loomingu Leegi põletavas kuumuses. See ongi Suure Kunsti Sünd.Värv, kuju, vari, mõõde, meeleolu, tunne, mõte, hetk, värelus...

Promet, Lilli Promet

Tänasel tunnil Prometist enam ei kõnelda, no eriti ei kõnelda. Ta oli selline punase sulega ehitud Eesti kirjnduse suurkuju, kes sai tänu parteile ja valitsusele ühte ja teist. Kuid tema loomingus, oehh, tema loomingus on kõike nii ohtralt, et ta meeldib mulle lausa. Tema sõnakasutus, lauseehitus, mõttejõud ja keelevägi, kirjeldused, kulminatsioonid, jutustusstiil... kõik on põnev.

Ma olen teda palju lugenud, kuid mõnda asja enam ei mäletanud ning nüüdseks oma poolkirjandusteadlase pilguga tekste sünteesides ja analüüsides on mõndagi huvitavat näha. 
Plikana ja eelteadmisteta elasid kaasa vaid tegevustikule, veidi arukamana märkad vaibakirja kõiki lõimesid. Nimelt lugesin hiljuti "Meesteta küla", kuigi ma oleksin ise nimetanud seda pigem "Tagalanaisteks" vms. Kolonn eestlasi saabub sõjaaegseslt kodumaalt võõrasse paika ning asuvad raske sisemaa talvega ennast harjutama.

Lugesin ja...tõmbasin mõtteis rööpaid ühe teise analoogilise teosega, E.Rängeli "Karmide tuultega", kus oli aineseks täpselt sama - Eestist evakueerunud perede kohanemine kauges stepis, lastega naised, vanad mehed. Kolhoosid, armulood, õpetajaks olemised ja saamised..

Kuid kui erinevalt need kaks naist kõike kirjutasid.

Promet jõuliselt, paari sõnaga karakterit joonistades, põneva ehitusega elusid põimides. Rängel on kuiv ja skemaatiline, järgides mingeid väga kindlaid süzheenõudeid..

Rängel pole eriti palju kirjutanud, Promet on ses mõttes võimsam, kuid konkreetselt kahte enam-vähem üheajalist lugemist võrrrelda - ja vahe on märgatavalt näha.

Mulle meeldib, kuidas Promet veidi minoorsetes toonides, kuid realistlikult inimeste elusid kujutab. Ühest tema antud ja loetud intervjuust mingis kirjandusajakirjas olla ta öelnud, et tema tegelased on värvikad seetõttu, et nad on elust maha kirjutatud.

Kiska vanemad - krahv ja krahvinna oma masendavas eluvõõruses, Sven Lutsar oma kahepalgelisuses, Tilde ja tütar Kristiina, Siskade perekond - nad on kõik sedasi kujundatud, et tekib äratundmine, et ohoo, see ju siss siin naabertänavas nendega juhtuski...

Prometi elulisus ja elujõulisus on mind alati imponeerinud, sest need naised, kes temal esiplaanil on, on alati kuidagi veidi teistmoodi, kui need, kellest on mujal kirjutatud. Ja selle tingib just tema omapäraselt libisev kirjastiil - haarab kaasa ja neelab alla ning jääb ootele, kui teda peenestatakse.

Nüüd võtsin lugemise alla ühe teise raamatu, mida ma samuti kuskil sinna nüüdseks 20-aasta tagusesse plikapõlve mäletan jäävat - Veera Saare "Ukuaru".

Vaataks ja mõtleks, kas ka tekitab tundeid äraspidiseid või aitab taaskordselt mõista minevikunaiste eluvalu, - ilu ja -võlu

Maaliline muusika, musikaalne maal

Kuulasin eile, kuulasin üleeile. Klassikalist muusikat. Harisin oma vaimuaeda meloodiatega.

Grieg ja Peer Gynt; Wagner ja Valküüride tants; Beethoven ja Ood rõõmule, Khatsatrurjan ja tema ülikuulus Mõõkade tants; Ravel Bolero.

See viimane on olnud minu selline enam-vähem lemmik palju palju aastaid, vahepeal ma millegipärast ei kuulanud antud helipala, aga hinge sobib see lugu ikka ja veel.

Tuleb tunnistada, et modernismi tundjatel on õigus olnud. Maalidel tekib oma viis, iga värv, pintslilöök leiab asupaiga, iga detail sobitub vastavasse rütmi. Maal elavneb muusikas ning muusikaga seonduvalt tekivad samuti hetked meeltesse.

Nt seesama Ravel. Prantslane, hea orkestri tundja, kes huvitus jazzist, aasia muusikast, kes pidas ennast klassitsistlikuks heliloojaks. Ning kelle viisidel oli tihtipeale impressionistlikke ja ekspressionistlike jooni.

Kuulasin seda südaööl pooltäisvõimsusel (vabandan kõikide läheduses elavate inimeste ees) ja silme ette joonistusid kiirete slaididena salapärasust, müstikat ja põnevust tekitav seeria.

Täiskuu öö. Soe aeg. Metsasügavuses asuv väikene ja veetlev järv. Kuu peegeldub tuulevaikselt veepinnalt, rõhutades maagiat, mida õhus tunda on. Järve kõrval on tuleasemega plats ning nelinurkne kivilaud, mille külg on kinnitatud ürgne ohvriloom.

Metsast libisevad välja umbes kümme pikakasvulist, mustade, vööni pikkade juustega naist. Hõimu matriarhaat on kõige ees ning naised hakkavad bolero saatel tulele ja ohvriloomale kummardusi tegema. Liigutuste rütm ning koordineeritus viitab sellele, et naised ei tee seda mitte esmakordselt ning igal liigutusel on oma kindel eesmärk. Kui helipalasse lisandub koor ning gong, võtavad naised välja pikad väitsed ning loo kulminatsiooniks on ohverdus....

Kui loomine kõrvetab

Alles üsna hiljuti vestlesin ma ühe väga erilise inimesega sellest, et mind on alati paelunud kunstnike, muusikute, luuletajate, kirjanike salapäraselt viltune ja ahastavalt ostene elutee.

Samuti huvitab mind loojate elu ise. Nende saatus. Nende tunded, nende mõtted ja tegevused.

Eluloofilmidest meenuvad mulle kunstnik Pablo Picasso, tantsijanna Isadora Duncani, luuletaja Puškini, drippingu looja Jackson Pollacki linateosed.

Fantastilised, painajalikud, pöörased.

Lugesin modernismist. Meelisvoolu impressionismi algatajate Maneti ja Moneti, Pissarro, Degasi, Renoir'i elud, postimpressionistide Paul Gauguin'i , Vincent van Gogh'i, Henri de Toulouse-Lautrec'i, Paul Cézanne rännakud ja jõudmised loome juurde...

Eestlaste Köleri, Mägi, Triigi toimetused...

Kirjanike vaesed elud, kuulsusetud olemised, olles puudutatud jumalasulest.

Igaveseks kirjutatud luuletused, laastud, romaanid, näidendid.....

Neid on palju, nad räägivad kõik millestki erilisest, vaimustavast. Sellest, et loomiseks on vaja olnud tuld, seesmist põlemist, mingit seestunud verd, mis tahab voolata kuskile mujale - lõuendile, noodivihikule, muuta ennast skulptuuriks, kirjasõnaks, millekski, mis annab, võtab, andestab, petab, viilib, voolib, osatab, parastab, veenab. 
Teenib KUNSTI, teenib MUUSASID.

Kujutan ette kuidas Modigliani oma Jeannest surematuid portereid maalis, lasen mõtteist läbi Shakespeare, kes poega leinates kirjutas "Hamleti". 
Goethe, kes vallandas Wertheri-buumi (millega seoses on üks huvitav lugu)...oehh, kes jõuaks

kokku lugeda need korrad, kui mistahes looja suudab vallandada ühiskondliku disskussiooni - liiga vabameelne, liiga pornograafiline, liiga aus, liiga põnev, liiga huvitav....

Seesama tuli hakkas mind kõrvetama. Üleeile, päev enne seda, kuu aega tagasi, möödunud sajandil. Ma tahan luua, tahan kuuluda ühte nendega, kes sõltumata soost on ennast ajalukku märkinud.

Tahan kirjutada oma kogemustest, oma tunnetest, töödest, tegevustest, seiklustest, perekonnast, poegadest, tuttavatest, looduse imedest. Tahan üles tähendada LUGUSID, palju-palju-palju lugusid.

Mis räägivad millestki. Igavusest, põnevusest, inimlikkusest, armastusest. Kõigest ja kõigist. Ausalt, paineta aga tuliselt.

Pehme aeg

Ei peeta siinkohal silmas Dali popsus nägemust voolavatest kelladest. Ei mõtle ma ka sellest, et aega saab paindlikult kasutada.

Lihtsalt hetkel on aeg pehme. Küps ja mahlane. Valmiv ja kummastavalt ihar. Patuseid pilke püüdev. Igasuguseid mõnusaid aistinguid, assotsatsioone, meenutusi, mekutamist ja võbinaid tekitav.

Kuidagi selline, kus saab päevade viisi alasti ümber iseenda kõndida, külma ja karge napsi klaas käes.

Kus juuksed lõhnavad kummeli, pärnaõie, vastvalminud sõstramoosi järele.

Kus on võimalik hommikul paljajalu niisekele ja udusele murule kõmpida. Joovastav-joovastav-joovastav aeg.

Savilikult voolitav, enda äranägemise põhjal kujundatav.

Nagu kunagises multifilmis, kus Pontu on Pitsul külas ja Pontu küsib Pitsult, et kus siis peremees magab. Pitsu vastab, et eeskojas, matil ning kekkab: "Siin on üldse kõik minu. Kui tahan kuulan transistorit, kui tahan, joon kisselli"

Pehme aeg on ka selline "tahan, kuulan transistorit, tahan, joon kisselli".

Tahan käin poegadega külakiigel kiikumas, tahan lesin päikest võtma.

Tahan, siis pikutan, tahan, siis täidan blogi. Kõik käib pehmelt ja voolitavalt.

Aeg.

Aeg see on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest, teda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu.

Mõnus aeg. Aeg antud puhata, aeg antud olla. Siin, praegu, iseendaga, poegadega. Pehmelt.