Saapad,saabaste,saapaid

Mitte ainult minevikul pole pikki varje, mis olevikku ja ilmselt ka tulevikku varje heidavad. Üldse olen ma tähele pannud, et enamik nähtuseid on seotud mingite selliste asjadega sinu enda minevikust, rahva ja riigi minevikust, kogu inimkonna minevikust, mille seotust sa varem märganud pole. No mina ise tean väga hästi, kus on tegu ja kus tagajärg. Üks selline minevikust (ja mitte väga ammusest) on seotud aga tänase päevaga kohe erilise tugevusega.

Minu lähimineviku murrukene, mis on mulle toonud vaeva ja valu, mõistetamatuid küsimusi, kargukobinat ja hämmeldunud pilke. Külmaks läheb, eks ole? Seni sai madalate baleriinidega ringi vantsitud (oi jah - kui jalg on harjunud kontsa kandma, siis on see vastu põrandat siledus ikka väga väsitav). Vaatasin siis murelikult ringi oma saabaste riiulis ja sama murelikult tuli tõdeda, et... mulle ei lähe ükski jalga. St jalga nad isegi lähevad, aga lukku kinni tõmmata ei saa.

Itimehe lemmikud mustad ja liibuvasäärelised, killerkontsadega saapad - need on ainult  kauge muusika eemalt kuulamiseks ja vaatamiseks. Endale meeldinud kõrgesäärelised ja soojad jalatsid - ka need ei lähe lihtsalt kinni. Oijahh, sõnaga tuli minna ja osta endale täielikud batinkad.

Nii vanainimeselikud, kui vähegi olla saab. Madala tallaga, nööritavad... vaatan oma jalatsite kollektsiooni ja nutan. Seesmiselt. Materiaalsete asjade pärast pole vaja eriti nutta, lihtsalt see metafoorne nutt või nii.



Umbes taoline jalakäima :(

Nojah, eks elada tuleb edasi. Õpilased kiidavad edusammude eest - te ei lonkagi enam nii palju. 

Koolis on muide nii kiire, et ei märka nina ka nuusata. Tund sisse, tund välja, vahetunnis aken lahti, et tuulutada, järgmise tunni asjad välja, kuhi töid ootab parandamist - igas klassis on kas KT või lugemiskontroll või etteütlus või mõni käsilehekene vaja täita ja üle vaadata. Õnneks saab gümnaasiumi kirjandusega varajamatult vastumeelsest antiigist ja keskajast natuke lähemasse aega tulla.

Iseenesest oli Muti "Keerukujude" Erlendil õigus - sa ei märkagi esmaspäeval ohates, et tegelikult on juba reede. Njaa, ilmselt see kiiremini keerlema hakanud universum (väidetavalt pidi maailm tegema ööpäevas ühe lisasekundi) mõtleb asju oma radasid mööda. Sest mis ma virisen ühe saapapaari pärast nt, kui tõenäoliselt on ilmas inimesi, kelle jalats vajaks juba ammu muuseumisse kolimist, sest tal on lahti, varvas väljas, lukk pude ja pealis katki....

Lehevarisemiskuusse võiks kõndida kloonitult

Nii, nii, nii.

Kahe blogi pidamine on keerulisem, kui ma arvata oskasin, lisaks kõik need lisandunud ülesanded, mis kaasnevad ainesektsiooni ja klassi juhtides. Põnevad tunnid, kus õpilasi on nii viiendikest kui ka gümnaasiumist. Kusjuures seda kartsin ma vaat et kõige rohkem, kuid samas jõudsin sisuliselt kohe arusaamisele - nemad on õpilased ja mina õpetaja. Ühed veel ei tea ja teine oskab olemasolevaid teadmisi edasi anda. Seega kartmiseks pole põhjust. Muidugi teeb mind kurvaks  õpilaste kesine õpioskus ning loogiline seoste loomine viletsus. Väga faktikeskselt ning tuulel "nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik", kuid see pole oluline. Inimene peaks ju suutma asetada õpitu mingisugusesse sellisesse konteksti, kus sellest on kasu ja kus teadmised haarduvad kõrvalteadusharudega. Kahjuks aga ollakse nii ebaküpsed (veel), et õpitõdemuseni pole jõutud, kuigi potentsiaali õige juhendamise juures on ohtralt.

Mind üllatavad alati need, kes väidavad, et lapsed on rumalad. Sugugi mitte. Õigetele klahvidele vajutades avanevad nendel väga põnevaid mõtteid ja huvitavaid tähelepanekuid - selliseid, millele meie täiskasvanutena lihtsalt põgusa pilgu viskame, sest see neetud elukogemus on meid juba nii targaks teinud, eksole?

Kuid tegemist on nii tihedalt, et hiliste öötundideni saab askeldatud. Lisaks tööle ja ühiskondlikele kohustustele, olen ma ikkagi ka teadlane ning pean oma käe pidevalt valge hoidma, et mitte vankrilt maha veereda.

Hiljuti olin ühel Teadlaste Öö festivali raames toimunud üritusel Tammsaare muuseumis, kus arutleti eutanaasia teemade. Ühe kuulajana oli ennast auditooriumisse poetanud üks naisterahvas, ajakirjanik, kelle poeg kuus aastat tagasi meie suurimas haiglas oli surnud. Leinav ema oskas küll saamatute süüdistustega, kuid siiski nii teadlaste öö külalised, kui publiku sahisema lüüa ja lõpuks muutus ta lihtsalt tüütuks. Pärast vestlusringi täpsustasin ma muuseumi perenaisega novembris toimuva konverentsi üksikasju - nimelt kutsuti mind sinna esinema ning sedapuhku saan ma ühendada oma kõik kolm eriala - analüüsides haiglat kui kirjanduslikku ruumi. Kes pidavat seda paremini aduma, kui inimene, kes sellesinatse kirjandusliku ruumi tegelikkusega on piisavalt ja piisavalt kokku puutunud?

Ootan igatahes huviga, kuigi uurimisobjektid on alles pooleli. Mõtteid liigub igal juhul piisavalt.

Poegadest ka. On suisa kummaline tõdeda, et ainukene (ainukesed) inimesed, kellele mu pojad ei meeldi, on nende isa ja isaema. Isaisast me siin enam kõnelda ei saa, sest küllap see must südametunnistus oli, mis augusti viimasel päeval ta enesega surmahingusele kutsus. No rahu tema põrmule. Vähemalt jäi temast maha armastav naine ja armastavad pojad ja armastavad pojatütred. Pojapoegade kohta kahjuks sama adjektiivi kasutada ei saa.  

Aga, niisiis poegadest - uues koolis kohanemine võtab ikka veel aega. Reeglite, maja ja tunniplaanidega ning õppenõuetega tutvumine, vahetusjalatsid ja koolivorm, söökla ja minu klass, kus nad lisaks õpilastena käivad.

Muide väga põnev kogemus - olla oma laste õpetaja ja klassijuhataja. Veider on aga see, et olen tunnis nendega täpselt sama range ja nõudlik kui teiste lastega, samas on meil tunnid ikkagi lõbusad, töörohked ja huvitavad - vähemalt nii olla lapsed kirjeldanud mind oma vanematele kodus.

Sest esimesel koolikuul toimub alati lastevanemate koosolek ning seal oli palju rahvast ja palju küsimusi ja üldse igasuguseid huvitavaid asju. Kuidas koostöö sujub järgmised aastad, eks see paistab.

Kodurindel kulgevad asjad rahulikult ja stabiilselt, sest kuhu ma lombakana ikka kiirustan ja trügin? No tõsiselt. Päeva lõpuks on asjatamisest väsinud jalg pakkpaistes. Õnneks ei pea enam karku kasutama. Pärast esimest ja teist koolinädalat panin nad nurka ning nüüd ka tagastusse. Kohutav on invaliidina elada. Jube. Kõik võtab palju kauem aega. Trammile "jooksmine" võtab ennastki muigama.