1826 päeva

Tuhat kaheksasada kakskümmend kuus päeva tagasi oli võrdlemisi päikesepaisteline, aga siiski jahedavõitu ilm. Ning selles mõttes on alati väitjatel õigus olnud, kes leiavad, et mingi asja lõppedes, ühe ukse sulgudes avaneb teine uks. Või aken vms.

Igatahes tookordne mälestustesse sööbinud, aga ilmselt mitte kunagi ajatolmuga kattuv päev on meeles sama selgelt, kui hommikune kohvijoomine. Sellesse kuupäeva mahtus nii palju sündmusi, et kui me aeg-ajalt pereringis oleme vestelnud, siis oleks nagu toimunud mitu eraldi päeva. Surma aja kindlaks teinud kiirabiarsti pealiskaudne kõrvalpilk ja  pihku pistetud matusebüroode žurnaalid ja brošüürid; perearsti mitte nõustumine lahanguga, sest kes selle küll kinni maksab; saatekirja kättesaamine ja suund patoloogikumi, kus sealne juhataja kutsus sündmusega ja lahkunuga tegelema minu poegade isa. ID kaardi ära andmine ja  surmatunnistuse saamine. Matusebürood, kus nägime ikka väga imelikku käitumist. Lisaks lakkas perioodiliselt töötamast venna auto. Pankades ja telefonilevi operaatorfimades polnud probleeme, seal sai kiiresti asjad korda.

Kõige hullemad olid matusebürood - mitte mingisugust lähenemist lahkunu omastele, vaid pelk soov müüa maha kõige kallim kirst, hauaplats, auto ja kivi - saateks bürootöötaja nina luristamine, kuna tollel oli nohu. Teises matusebüroos läksid asjad libedamalt, kuid seal pakuti meile sõrmenipsuga pronksurnile kõige kallimat, toona 6000 krooni maksnud, eset. Riided, lilled, muusika, teatamised, peielaud - ohh. Õnnes olime kõik sellel keerulisel hetkel olemas, kuid see päev - see polnud mitte ainult ema kaotamise päev, vaid tõdemine, et meie ühiskond pole suuteline mõistlikult ja leinavale inimesele asjalikult tuge pakkuv olema.

1826 päeva - ja selle aja sees on nii palju muutunud, juhtunud ja toimunud. EMATA.

12 aastat orjana

Mustanahaliste raske ja karm saatus - olla ostetav ja müüdav. Seda loomulikult enne mõistlikke aegu, enne ameeriklaste kodusõda,  enne kui negrusid (vabandan, pole minu väljend) hakati võrdsustama heledamat nahatooni inimestega. Filmis on üks tubane orjaturustseen, kus osad mehed ja naised paljad ning orjakaupleja iseloomustab noort mustanahalist naist - sellel on huuled õhukesed, nina peen ja nahavärv heledam, pole nagu enamik paksuhuulelisi eitesid...

Lugu iseenesest selline - Solomon on vaba mees. Tal on vabaduskiri olemas. ta on abielus pereisa. Päris õnnelik teine. Mängib imeliselt viiulit.

Talle tehakse ettepanek liituda 2 nädalaks tsirkusetuuriga reisima. Solomon on õnnelik, teenib pisut raha. Tsirkuseomanikud aga uimastavad Solomoni ja röövivad ta ära st. müüvad ärakaranud orjana maha. Algab sünge ja rõõmutu orjapõli. Kuna tema eneseteadvus on silmnähtavalt kõrge, sotsiaalsed oskused tislerina etc, satub ta otse loomulikult mitmesse halba olukorda nagu piitsutamine (korduvalt, kuna ta ei korja puuvilla 200 naela päevas nagu nõutud), tundideks peaaegu pooduna rippuma jäämine, edasimüümine. Kuni lõpuks satub ta valge mehega, vabahingelise puussepaga kõrvu töid tegema, kes saadab Solomoni nimel (orjana kasutatakse nime Platt) kirja tema kodulinna ning saabub vabastaja, kes viib mehe kaasa. On möödunud 12 aastat, vahepeal on lapsed suureks kasvanud, tütar abiellunud ja saanud väikese poisi, kes on vanaisa järgi Solomoniks nimetatud.

Solomoni loo kaudu avaneb mitu kurba saatust - ema, kes lahutatakse lastest, noor orjatar, kes pakub voodirõõme valgele istanduse härrale ja on omamoodi tema armastuse objektiks, pahandades sellega oma prouat. Ja palju muid tegelasi, kelle 21.sajandi mõtlevale naisele tundub ümbritseva adumine eriti tobe.

Ei saa öelda, et film mind oluliselt oleks mõjutanud. Tean nende ajalugu eeskätt "Tuulest viidud" põhjal" loetu põhjal. Muidugi on oma osa lapsepõlve "Onu Tommi onnikesel" ja praegu loetaval Toni Morrisoni "Armsal" - kõikides on ühiseks nimetajaks kurb ja traagiline saatus.

Samas - lugedes Eesti kirjandust, siis ega seal suurt vahet ju pole. Jõukas valge ja kapitalistlik isand peab ennast kultuurrahvaks (kuigi Ameerikas olid sisserännanud ühteviisi valged ja mustanahalised, reservatsioonidega muidugi - ühed läksid ise, teised viidi kaasa). Aadlik ülitsab ennast ja põline maalane peab kannatama piitsa, rasket tööd, alandust ja ärakasutamist.

sama oli Venemaal, sama oli Hispaanias - vaene inimene versus rikas jõudeelaja.

Aga lugu lõppes iseenesest küsitavalt - Solomoni, kui tegelikult eksitseerinud inimese edasine saatus jäi teadmata. Pärast kohtuprotsesse, mida ta ei võitnud ega kaotanud...

Kurb elu.

Kolmapäev NO-s

Mõtlemise erinevus on iseenesest värveandev. Ja värskendav.

Viimas(t)e kümnendite värskendav värviandmine on aga muutnud pildi liiga kirjuks - kõik on lubatud, kõik on hea, kõik on õige. Demokraatlikust seisukohast ongi kõigil ühtemoodi võrdne võimalus avaldada arvamust. Vahel on see arvamus ..eee.. omamoodi põnev. Tavaliselt olen ma ka tähele pannud, et minu mõtted ja arvamused ei lange kokku üldsuse hinnangutega.

Eile olin üle mõne kuu teatris - poolkohustuslikuks korras, ainekursuse raames. 

NO-sse ma tunnistan ausalt - sattunud pole. Eile siis olin sealt. Võrdlemisi meeled välja lülitanud, sest püüdsin tõsise objektiivsusega asjasse süveneda. Etendus algab.

Neli üleriietes, võrdlemisi ebanägusate käekottidega, kaunisjalgset naist immiteerivad ligi 8 minutit kestva laval ringiratast traavimisega : a) moodsa aja kiirust; b) naiste pidevat voolamist; c) seksi ja linnaliku nelja naise kõndimist, kus aksessuaarid peaksid tingnimetusega pilkupüüdvad olema. Laval on neljas erinevas nurgas perfomancikohad - kööginurk, telekatuba, voodi, diivan.  Lõpuks naised lõpetavad traavimise, üks ühe haaval pudenevad neli naist oma pesadessse ning hakkavad siis näiliselt eraldi, kuid samas ilmselt lavastajapoolse taotluse eesmärgil asju kokku heegeldama - selleks saab ühine helitaust, mis meenutab natukene "August Rushi" muusikat (üks melodramaatiline film 10-aastasest lastekodu poisist, kes on kahe muusiku - andeka tšellisti ja rockbändi solisti üheeöösuhte ihuvili, igasugused keerulised sekeldused ja siis satub poiss kui kõige noorem komposiitor Central Parki oma heliloomingut esitama ning selleks helitööks on tänavatel toimuvate häälte esitamine - selline muusika. Isenesest päris hea). Aga siinkohal kõlas kui kakofoonia - midagi jäi täiesti puudu. Igal ühel mingi tegevus käsil - üks suitsetab ja virnastab raamatuid, üks vaatab telekat, üks lokib juukseid, üks puhastab köögivilju.

Siis hakkavad naised  ühiselt tegutsema - tassivad lava eemalolevad esemed ettepoole ja sätivad nö lava paika. Neljal naisel on olemas mingi sõnum - üks räägib varakult alanud litsilöömisest, üks oma tabletisõltuvusest (mille peale rahvas saalis naerab, aga minule see naljakas ei tundunud), üks kadunud vanaemast ja üks inimese kehast.  Kakub kleidi paelad valla (selline kleit, mille paelad käivad kaela taga sõlmseongus) ja seisab paljaste tisside väel ning joonistab enda kehale värvidega organeid, kõneledes sinna juurde semifüsiloogilist juttu.

Muide kõik neli näitlejannat on füüsiliselt võrratud - saledad, kauninahalised.  Kõik neli näitlejannat olid võrdlemisi liikuvad, nende rollid olid kehalised, kuid minul tekib ikka ja jälle küsimus - kas näitlejanna peab ikka laval paljasäärtega ja ülinapis öösärgis olema, lausa rinnad paljaks võtma?

Ma tunnistan siiralt, et naiste vorm laval oli suurepärane, aga seda ei peaks rõhutama. Häiriv.

Siis tuli lavale Keanu, kes oli ennist litsilöömisest rääkinud näitlejatari eluarmastus. Pikk väga halvas inglise keeles esitatud monoloog.  Naised lähevad lõkke äärde, vaatavad tuld, istuvad ja jäävad magama. Näidendi lõpp.

Rahvas plaksutab, kõik on õnnelikud ja elevil ning leiavad, et võrratu elamus. Nüüd loen ilmunud retsentsioone ja leian, et lavastaja on koguni esitatud nominendiks selle tüki eest.

Tõenäoliselt oli kogu tükk nii kõrge kunstilise väärtusega, et lausa häbi peaks olema tunnistada oma küündimatust  väärtust leida, kuid - postmodernism peaks olema läbi. Eklektiliste perfoamancite, psühhodeeniliste deklaratsioonide ajastu peaks olema möödas.

Mis oli kogu loo mõte? Üks ühine ja arusaadav mõte? Et naistel on tänapäevases maailmas kiirus peal? Et me oleme erinevad? Et me peame vahel leppima raskemate valikutega?

Tunnistan ausalt, et ilmselt olen ikka tublisti rohkem keskeas, kui ma isegi seda tunnistan. Olen oma loomult elamusteahmija ja püüan paljusid asju võtta seikluslikult, kuid...

Libasusi/porfüüria

Looduses on mõned asjad erakordselt lihtsad - on taimeriik, linnuriik, putukate sekstioon, kalamaailm ja imetajate laiahaardeline hõimkond. Inimesed ikka kõrvutavad mõnda inimest loomaga: kaval nagu rebane; tugev kui karu; nagu elevant portselanipoes; arg nagu jänes; üksi nagu hunt....

Loomaaias käies olen mitmel korral vaadanud tõtt emahundiga. Alati seda nõtket, instinktiivset ja julmasilmalist emaslooma vaadates tuleb mulle meelde Romuluse ja Remuse müüt, Mowgli,, kindlasti veel miski, mis on seotud konkreetselt just huntidega.

Ja päris paljudes põlisusundites on viiteid inimestele, kes hundiks käinud. Libasutt jooksnud. Täiskuuöödel muundunud karvasteks ja lõrisevateks olevusteks, murdnud saakloomi, rünnanud inimesi. Ja sedas ajast aega ikka liikus legende ja jutte. Kallas, Gailit ja Kitzberg on müüti kasutades loonud jutte, mis ühel või teisel viisil libastumisest räägivad. Et see olla nõidumisega seotud ja igati pagnalik etc.

Samas olin ma ükskord ühel eelmise eriala loengul, kus tuli muuhulgas juttu, et libahundi ja vampiiri legendi aluseks on olemas üks päris kole ja vastik haigus - porfüüria.

Porfüüriad on pärilike haiguste grupp, mille puhul esinevad hemoglobiini tootmise häired ning teatud ainete kuhjumine organismi. Porfüüria puhul on tegemist toksiliste vaheainete kuhjumisega organismis, mis eelkõige kahjustavad nahka ja närvisüsteemi.

Kolm kõige levinumat porfüüriat on äge vahelduv porfüüria, krooniline maksaporfüüria (porphyria cutanea tarda) ning erütropoeetiline porfüüria.
Porfüüriaid jaotatakse häiritud ensüümi alusel: Klassikaline ägeda porfüüria atakk algab tavaliselt tugevate valuhoogudega kõhus, millele võivad järgneda oksendamine ning kõhukinnisus.
Ilmneda võivad ka käte ja jalgade tundlikkusehäired, südamekloppimine, nõrkus ning lihasvalud.
Ägedad haigushood võivad olla eluohtlikud, põhjustades tõsiseid elektrolüütide tasakaalu häireid, vererõhu langust ning ššokki.  Päikesevalgus võib põhjustada naha punetust, valu, villide ja turse teket. Nahakahjustused paranevad aeglaselt, jättes sageli arme ning pigmentlaike. Haigetel võib äärmuslikul juhul hakata katmata kehaosadele karvu kasvama. Porfüüriat põdevatel inimestel võib esineda meeltesegadus ja hullus.

Kui nii ülevaatlikult tunnuseid hinnata, laskumata heemi ainevahetushäiretest tingitud kõrvalmõjude analüüsimisse, võib tõepoolest see nii olla.

See, mida inimene varem ei teadnud, millele ei osatud anda ajakohaselt mõsitlikku seletust, see oli väär, vale, hukkamõistev ning ka surmav.

Igal põlvkonnal on olemas oma nõiad, vampiirid, libahundid. See on otsekui normiks kujunenud arusaam. Sellest kirjutatakse, sellest tehakse filme, lavastatakse  näidendeid. Animatsioonides on pea alati kusagil üks tegelane, kes muutub libasusiks või vampiiriks. Nii kõrvalise statistika raames - mujal on selleks peamiselt meeste muundumised, meie kirjandusruumis peamiselt naised. Tõsiküll, Gailiti väitel mõlemad. 

Biograafiline talletumine

On keegi kunagi proovinud kirjeldada mõnda inimest või kohta või tegevust lihtsalt niisama - toetuspunktideta? Oma esimest romaani kirjutades sain ma sellest väga selge pildi, et midagi lihtsalt  välja mõelda on suisa võimatu. Minu tegelased Saree, Filena, dr.Vank - need on reaalsed inimesed. Lood, mis nendega juhtunud, on ka enamvähem ühtemoodi olnud. Nojah, see on loome.

Minu praegune uurimisobjekt käis kunagi Riigi Kunsttööstuskoolis, praeguse EKA eelkäijas.

Ikka ja jälle  Prometit lugedes, oli tema üks esimesi novelle jäänud kuidagi tähelepanuta "Püha kunsti jüngrid" ja sealt ma avastasin, et Promet on oma keraamikuõpingud  teksti jooksvalt sisse kudunud

Kui ta muidu armastaski palju vadrata, siis töö juures püsis ta vait kui sukk. Sass tundis hästi põletuse tujukat tehnoloogiat. Ta oskas kütta eksimatult õige sulamiskraadini, nii et keegi kunagi ei tarvitsenud karta oma tööde pärast, mis kütja süü läbi võisid ahjus liigkuumuse käes känkariks sulada või vähesest kuumusest hoopis urbseks jääda./---/

Kas kõik põletamiseks ettenähtud õpilastööd mahtusid ära, kas järsku madala kuumuse asju ei sattunud kõrge kuumuse ahju ja kas kõik esemed on ilusasti jalastele üles seatud, et nad ahju põranda külge kinni ei sulaks./---/ Koolimaja lõunaviilu madalreljeefil kujutatud haavatud amatsooni õlal tukkusid puhevil tuvid." (Promet 1955 )

Otse loomulikult pälvis novell mõne endise seltskonnadaami ja muidu sulemehe halvustava tähelepanu, sest Promet olla pilganud kunagist õppejõudu August Jansenit otse äratuntavalt.  Imelik, et keegi on alati pahane, kui midagi ausameelselt kujutatakse. Ja ikka arvuti taga istudes leidsin ühe huvitava blogi kadu FB konto ja sealt foto, mis seda püha kunsti jüngrtite taimelava kujutas.

Tere, aprill!

Nii ma sind teretan.