pühapäev, 10. september 2017

Kire vastu pole mõtet võidelda...

..ja enesest peituv teadmiste ürgandekus tuleb valla lasta. Eile, täna, homme, siin ja praegu, alati, ikka ja aina, üha ja üha.
Kirjandusfestival on üks neid kohti, kus on tõenäoliselt raamatuhuviliste - koostajate, kirjutajate ning lugejate -  suhtarv populatsioonis ühe ruutmeetri kohta erakordselt kõrge, ja on lausa füüsiliselt tunda, et sellel tänaval toimub miski, mis pakatab sõnadest, mõtetest ning on olemuselt võimsalt mitmekülgne.
Millest alata? Igatahest ideest minna Kirjandustänavale. 
Käia ja kohata inimesi (nägin kokku kaheksat kirjanikku), kes ühel või teisel viisil seotud raamatutega. 
Olla Mati Undi pingi avamise juures, kiigata telkidesse, aduda atmosfääri. 
Muuseas tegin P-le väikese kultuuurilise tuuri Kadriorus üldse: lapsepõlverajad, Vesivärava ajalugu, kus filmiti "Vinskit", kus "Kuulsuse narre", kus "Pisuhända", "Wikmanni poisse"; "Lindpriide" välisvõtteid.
Kust läks kunagi raudtee, kus elasid Tõnisted, Rannamaa, millises majas sai viimase hoobi Valgre tervis, Hirschi närvikliinik etc. (fotodel olevad pildid on Koidula tänava majad)
Pisuke tuur Vilde majas, mõned raamatuostud.
Vihm sundis liikvele ning tundus sobilik puupüsti täis vanalinna kaude "Lendavasse taldrikusse" minna.
Ja seegi polnud veel päeva lõpp, sest loomelinnaku tänavalt lippasid sügismaratoonlased ning neilegi sai pisut ergutust tehtud. 
Muljed, elamused, kogemused....

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...