
Ta on üüriliseks ühe üsna emantsipeerunud majaprouaga pererahva juures, magatab aeg-ajalt teenijatüdrukut (oi, see seik vist on sisse toodud selles telelavastuses, kus mängivad Veermäe ja Barbantshikova?) ning kuulab emanda targutusi meestest ja naistest, elust, armastusest. Kõigest ja ei millestki.

Selline tegelikult mittekuhugiviiv lugu, mis lõppeb enne, kui alatagi jõuab. Kurb tegelikult. Sest mulle jääb loetust mulje, justkui poleks tegemist muu kui pelgalt kipitama jääva kirega.
Kummaline vastuoks tekkib seal raamatus - eesti korporant töötab ning teda ümmardatakse, balti paruni lapselaps aga rügab härja kombel tööd (õpetab lapsi, teenib vanaisa), lausa kivipõrandate küürimiseni välja.
Romaani läbib kentsakas sakslaste kummardamine vihkamine. Majaproua silmaklappidega nägemine

See on läbinisti imelik lugemine, kuid samas ligi 80 aastat hiljemgi üllatavalt kaasaegne (Oskari koondamisoht, teadmatus tuleva ees, võimetus abielluda etc, etc, etc).
Kuid miks imelik, küsin ma endalt? Sees tuleneb minu loomusest. Minus on alati olnud olemas algatusvõime, vastuvõetud otsuse suunas liikumine ning samas ei eita ma teatavat kauboilikku üleratsutamist - soovides midagi tahta, ma ei vaata üldse ohvrite hinda vaid tean, et mäng väärib küünlaid kõigele vaatamata.
Selle iseloomunurgaga olen ma muidugi endale alati suutnud teatud pahameelt kaasa tõmmata, kuid mind sellised momendid eriti ei heiduta.
Seega - ma ei saa aru, mida need noored ootavad? Miks nad ei tegutse? Või miks see tegutsemine nii kaua aega võtab? Või miks nad vähemasti ei suudle? Elu on tegelikult lihtne. Tahad inimesega koos olla? Ole.
Oled inimesest tüdinenud ja ei taha enam koos olla? Siis lõpeta suhe. Mingi müstilise armastuseheietus muutub pikapeale igavaks.
Ja olgugi, et ma Tammsaare sõnasuutlikkust kõigiti austan ja hindan ning olgem ausad - tema keelekasutust, stiliseeritud kõne, priimat süntaksit ja külluslikku leksikat naljalt Eestis üle ei trumbata, ta on hea - sisud kalduvad loperdama ja venima.
Balti sakslast visandab Tammsaare natuke veidrikuna, kes suudab ainult minevikuhiilguse najal olevikku taluda ning aduda tuleviku tumedust.
Majarahvas on kui laisaks muutunud tõuk, kes täissöönuna elu sekundaarväärtusi kõrgemaks hindab kui põhiväärtusi.
Teenijarahvast kujutatakse armetute ussikestena igapäevaselt hingitsemas (kusjuures teenijaneiu nimi tundub viitavat Kibuvitsale - Loona, kes on soomustüdruk Loonale absoluutselt vastand, nii välimuselt kui olemuselt).
Eestlasest aga kirjutab vanameister kui selgrootust, tahtejõuetust, vaesest, näljasest, ilmetust, mõttetust mehest.
Kuhu jääb eestlaste tõsimeelse jonni kuvand? Kuhu kaob aadlike suursugusus?
Need taanduvad, kaugenevad, mahenevad. Muutuvad.
TEISENEVAD, vahetavad ajuti oma kohad, tunduvad ebamäärased.
Kuid mis meenub loetust? Armastuse üllus? Võime tuua sellele pühamule mingeid ohvreid? Õppida teatud naiseliku kavaluse nippe ohjamaks mehi?
Kõik need nüansid kokku vist.
Ning samas lugedes seda romaani, kangastusid mulle mõned kirjanduslikud paarid, ilmselt suhteliselt tammsaarelikult stereotüüpsed: Indrek ja Ramilda; Indrek ja Karin; Anna ja Villu, Rudolf ja Irma, Irma ja Eedi, Eedi ja Lonni.
Mis aga ühendab eelnimetet paare? Ma mõtisklesin selle üle kaua-kaua.
Ja välja mõtlesin.
Ma eeldan vähemasti nii - mehe ja naise vahelise küdemata jäänud kire kütkeis siplemine. Inimahelate põrgus ujumine ja .....uppumine.