Ma armastasin sakslast

Loen siin ühte Tammsaare raamatut. Kaunis lugu eesti üliõpilase ja balti paruni lapselapse armastusest. Armastusest, millest asja ei saa. Noormees peab poolnäljasena (ja mitte ainult toidunäljasena!!) päevikut, õieti küll kirjutab romaani, millesse ta paneb väga palju filosoofilist mõtet.

Ta on üüriliseks ühe üsna emantsipeerunud majaprouaga pererahva juures, magatab aeg-ajalt teenijatüdrukut (oi, see seik vist on sisse toodud selles telelavastuses, kus mängivad Veermäe ja Barbantshikova?) ning kuulab emanda targutusi meestest ja naistest, elust, armastusest. Kõigest ja ei millestki.

Pidev heietus armastuse olemuse ümber. Võimatu armastus, sest üks on eestlane ja teine saksa aadlipreili. Kusjuures haritud eestlane. Kuid vaene. Ja mitte just hea välimusega.

Selline tegelikult mittekuhugiviiv lugu, mis lõppeb enne, kui alatagi jõuab. Kurb tegelikult. Sest mulle jääb loetust mulje, justkui poleks tegemist muu kui pelgalt kipitama jääva kirega.

Kummaline vastuoks tekkib seal raamatus - eesti korporant töötab ning teda ümmardatakse, balti paruni lapselaps aga rügab härja kombel tööd (õpetab lapsi, teenib vanaisa), lausa kivipõrandate küürimiseni välja.

Romaani läbib kentsakas sakslaste kummardamine vihkamine. Majaproua  silmaklappidega nägemine

 "saksa majaprouade juures teenib teenija korralikumalt ning sakasa majaproua erilised retseptid" ja Erika vanaisa aadliseisuse rõhutamine panevad hingele paar painet. Majahärra küünilised vahemärkused abikaasa teooriate kohta......

See on läbinisti imelik lugemine, kuid samas ligi 80 aastat hiljemgi üllatavalt kaasaegne (Oskari koondamisoht, teadmatus tuleva ees, võimetus abielluda etc, etc, etc).

Kuid miks imelik, küsin ma endalt? Sees tuleneb minu loomusest. Minus on alati olnud olemas algatusvõime, vastuvõetud otsuse suunas liikumine ning samas ei eita ma teatavat kauboilikku üleratsutamist - soovides midagi tahta, ma ei vaata üldse ohvrite hinda vaid tean, et mäng väärib küünlaid kõigele vaatamata.

Selle iseloomunurgaga olen ma muidugi endale alati suutnud teatud pahameelt kaasa tõmmata, kuid mind sellised momendid eriti ei heiduta.

Seega - ma ei saa aru, mida need noored ootavad? Miks nad ei tegutse? Või miks see tegutsemine nii kaua aega võtab? Või miks nad vähemasti ei suudle? Elu on tegelikult lihtne. Tahad inimesega koos olla? Ole.

Oled inimesest tüdinenud ja ei taha enam koos olla? Siis lõpeta suhe. Mingi müstilise armastuseheietus muutub pikapeale igavaks.

Ja olgugi, et ma Tammsaare sõnasuutlikkust kõigiti austan ja hindan ning olgem ausad - tema keelekasutust, stiliseeritud kõne, priimat süntaksit ja külluslikku leksikat naljalt Eestis üle ei trumbata, ta on hea - sisud kalduvad loperdama ja venima.

Balti sakslast visandab Tammsaare natuke veidrikuna, kes suudab ainult minevikuhiilguse najal olevikku taluda ning aduda tuleviku tumedust.

Majarahvas on kui laisaks muutunud tõuk, kes täissöönuna elu sekundaarväärtusi kõrgemaks hindab kui põhiväärtusi.

Teenijarahvast kujutatakse armetute ussikestena igapäevaselt hingitsemas (kusjuures teenijaneiu nimi tundub viitavat Kibuvitsale - Loona, kes on soomustüdruk Loonale absoluutselt vastand, nii välimuselt kui olemuselt).

Eestlasest aga kirjutab vanameister kui selgrootust, tahtejõuetust, vaesest, näljasest, ilmetust, mõttetust mehest.

Kuhu jääb eestlaste tõsimeelse jonni kuvand? Kuhu kaob aadlike suursugusus?

Need taanduvad, kaugenevad, mahenevad. Muutuvad.

TEISENEVAD, vahetavad ajuti oma kohad, tunduvad ebamäärased.

Kuid mis meenub loetust? Armastuse üllus? Võime tuua sellele pühamule mingeid ohvreid? Õppida teatud naiseliku kavaluse nippe ohjamaks mehi?

Kõik need nüansid kokku vist.

Ning samas lugedes seda romaani, kangastusid mulle mõned kirjanduslikud paarid, ilmselt suhteliselt tammsaarelikult stereotüüpsed: Indrek ja Ramilda; Indrek ja Karin; Anna ja Villu, Rudolf ja Irma, Irma ja Eedi, Eedi ja Lonni.

Mis aga ühendab eelnimetet paare? Ma mõtisklesin selle üle kaua-kaua.

Ja välja mõtlesin.

Ma eeldan vähemasti nii - mehe ja naise vahelise küdemata jäänud kire kütkeis siplemine. Inimahelate põrgus ujumine ja .....uppumine.

Hoolimatusest

Kummaline vahejuhtum leidis täna aset. Tulin suure poekotiga bussi, otsisin vaba kohta - hommikune aeg ja kell sealmaal, et kõik, kes kuskil peavad olema, on seal ning sõidavad vaid pensionärid, koduperenaised, koolivaheajal lapsed ning graafikuga töölkäijad.

Sõnaga - buss oli peaaegu tühi. Ühel kahesel pingil oli sügavas unes vene mees. Selline nooremapoolne. Ma läksin tema juurde ja patsutasin põsele. Mees tegi vaevu silmad lahti. Ma ütlesin talle, et ta oma peatust maha ei magaks ja rahakotti hoiaks, mis näpu vahel oli. Mees ainult mõmises spaziibo ja uinus jälle.

Minu lähedal istus väga soliidne eestlanna, selline kuuekümnene ning kõverdas põlglikkusest huuli. Tema jaoks oli see mees ilmselt mingi madal muru, langenud leht, kelle pärast ennast pingutama ei pea, kelle jaoks pole vaja olla inimene. Ma vaatasin teda pika pilguga ja peast sirises läbi vool - see mees on ju kellegi isa, vend, poeg, sõber. Kas ma tahaksin, et minu isasse, venda, poega, sõpra sedasi külmalt suhtutaks, kui ta on võib-olla mitte just kõige paremas seisundis. No oli purjus, oli, mis siis?

Mõtisklen siin tassi kohvi juures nüüd sellest, kas inimlikkus on kadumas? Kas hoolimatus võtab sedasi meie südametes maad, et me enam ei taju ümbritsevat reaalselt?

Mäletan, kuidas ma kartsin koju minna, kuna veerandihindena valitses tunnistusel matemaatikas kaks. Kuidas ma istusin ühel trepil ja nutsin, sest kartsin. Üks vanem proua tuli mööda ja küsis, mis lahti. Seletasin talle. See naine ütles: "Ma matsin eile oma ainukese poja ning ma ei nuta. Mine koju ja ära kunagi selliseid asju enam karda."

20 aastat tagasi ei saanud ma sellest naisest aru, nüüd saan. TEMAS oli säilinud hoolimine, inimlikkus. Tema, pojamatnu, suutis jälgida ühte kooliplikat ning tunda tema nutu põhjuse vastu huvi....

Ilmselt mängib minu alatises asjadesse sekkumises siiski oma osa töös, mida ma teen. Ei saa olla õde, kui sind ei huvita hoolitsemine.

Kuid äkki ma täidan sellise hoolitsemisega mingit tühjust endas?

Ma kardan sellele vastata. Ausalt...

Kuidas mõista romantikat?

See oli nii romantiline....

Selles kohas on romantikat.....

Milline romantiline õhtu, milline romantiline olustik.....

Kuid mis see on? See romantika? Mis selle tekitab? Kuidas seda ära tunda?

Ilmselt on nii mõnigi hetk selline, millest sa saad rääkida, et see juhtus nii, see oli kõige romantilisem hetk minu elus. Abieluettepanek, esimene suudlus, tutvuse algus, mingi muu sündmus... Õhk on olnud tiine SELLE ootusest.

Kuid blogija meelest romantika ei pruugi siiski olla seotud inimesega, kellega sa füüsilist armastust jagad.

Võin vanduda, et poegadega Patkuli treppidest lumesajus ülesjooksmine ning pärast vaarikatee joomine ning värskelt ahjust võetud piparkookide söömine ühes väikeses vanalinna kohvikus, taustaks prantsuse akordionid, oli samavõrra romantiline kui nende isaga Kaberneeme rannas suure kivi juures rätikus sees istumine ning ploomide söömine. Olime just alasti ujumas käinud ning päike loojus selles tuulevaikses lahes. Oli augustilõpp...

Romantikaks saan nimetada ka H-ga vannis vahumägede vahel olemist, ümberringi küünlad, läheduses punane vein ning praokil ukse vahelt voogamas Lounge muusika.

Ka vihmases pargis käsikäes jooksmine, kastanimunadega loopimine, suudlemine ja naer sügisõhtus on romantika.

Armastusjutte kaminatule paistel lugeda on romantiline. Alasti suveöös ujumine on romantiline.

Edelatuuletga sügisõhtus õuevee alla pesemine on romantiline, kuupeegeldus jões, kui kõrred sahisevad ning sinu piha ümber poetub tugev käsi - on romantiline.

Romantika olemuse teevad eriliseks hetk, selles olevad helid, lõhnad ning kahtlemata inimesed, kellega aega jagada.

See kõrgub. Meis endis, laseb paista ja paistab ise. Mõjub ning joovastab.

Hommik

Laupäevane sügishommik,
langenud lehed ja kleepuv asfalt.
Vares, udune linn, üksik auto,
koliseb inimtühi tramm.
Jahedus ja rõskus.
Öö oli haigla akende taga rahutu.
linn vilkus, praksus, mürises
elas toimekat reedeelu
Haigla vaikides uinus ja harva helises-
keegi hädaline veekruusiga.

Kõnnid
kinnastes käed sügaval taskus,
teele sai heidetud sigaret.
Roidunud keha ja kõrged saapad
ootab sind soe kodu,
unekuumad pojad.
Kõnnid
ja peas on eesootavast mõtted
nii erinevad,
sest on laupäevane sügishommik

Ema saanuks täna 55

Poole aasta eest olime ema surivoodil. Ta läks. Oma kodust. Oma laste juurest.

Me olime vennaga tema kõrval kui see juhtus.

Tundus nagu oleksin jäänud sellest hetkest alasti. Igiammuseks ajaks riieteta. Sest nüüd polnud enam seda õlga, mille najal nutta, polnud enam seda kätt, mis põske paitaks, polnud neid nõuaandeid, mida vajanuksime.

Kõik muutus. Kõik.

Ja nüüd on täna esimene sünniaastapäev. Urn on kapil, küünal põleb selle ees ning emast on raamitud pilt. Ta seisab naeratades laiaäärelise kübaraga. Foto on mustvalge, kuid isa mäletas selle pildi tegemist. Ütles, et olime just kolinud Kadriorgu ning olime perega esimesel jalutuskäigul. Ema kandis tumerohelist mantlit ja tumerohelist kübarat ning tal oli vanaroosa käekott ja vanaroosa pallon. Punakad juuksed läikivalt kohevile harjatud.

Ta seisab selle fotol, käed taskus ning naeratab. Mõnusalt. Koduselt. See on selline emalik naeratus. Õnnelik, rahulolev.

Sellisena tahaksin teda alati mäletada, kuid ei, ei saa. Sest silme ees on tema viimased päevad, kui ta kuhtunud ja kurnatuna vaevles.

See oli tappev. Näha teda sellisena. Ja ma ei saanud teha rohkemat, kui süstida valuvaigistit, niisutada kuivavaid huuli, katta teda tekiga ning valvata, lihtsalt valvata.

See on soolane haav, mis kuidagi ei kasva kinni. Veritsev ning aegamisi endast märkuandev.

Sest ema - ta oli midagi sellist, mida miski ei asenda. ta oli ju olemas. Mulle, vennale, minu poegadele, meie isale, tema õele ja õe perele.

Ainus, mis mind lohutab on teadmine, et ta on seal kuskil. Kaugel Eikuskimaal koos oma vanemate, vanavanemate, tädide ja onude, vendade ning kõikide teiste meie suguvõsast manalasse pudenenutega.

SEAL on ta terve ja nooruslik, pakatav energiast, toimekas nagu alati, kui ta veel haige polnud.

Ohh, ema. Sa ei pea MEIE pärast muretsema. Sa tegid endast kõik, et meile elu anda ja meid suureks kasvatada.

Ma kasutan SINU telefoni. Justkui talismani. Mul on sinu pluus seljas ning ma kannan sinu käekotti. Igakord, kui ma midagi sellist teen, mida sa mulle õpetasid, siis ma mõtlen, et kuidas ta nüüd seda täpselt juhendaski. Kuidas ma pidin sellega nüüd hakkama saama.....

EMA - sa oled meis endiselt olemas. Tedretäppide näol minu ja poegade nahal, retseptidega, mille sa kaunikirjaliselt oma musta kladesse kirjutasid. Kunstiraamatutega, mis riiulis on, maalidega, mis toaseintel ripuvad. Piltide, rõivastel, mööblil. MEIE MÄLESTUSTES.

Kus iganes sa praegu ka poleks - ema me oleme mõtteis sinuga.

Ecce homo!

...ütles Pontius Pilatus kunagi. Ilmselt veidi enne Jeesuse Kolgata teed.

No igatahes ütles.

Ennäe inimest!

Sõitsin. Trammiga. Hea ja lihtne ning mugav ja odav transport. Saab lugeda ja ümbrust vaadata. Trammi sisenejaid ja trammist väljujaid vaadata. Huvitav on. Erinevad inimesed, erinevad elud, erinevad mõtted. Kõik nendest oma minad ja maailmad.

Mõned tüübid korduvad. Välimuselt, olemuselt, riietuselt.

Mõnda inimest näen ma tihti. Kõige erinevamates kohtades. Mõnda eluheidikut. kedagi, keda viimased aastad on ülirängalt vintsutanud ning kellest ei näi enam saavadki seda, keda me mõistame tavainimesena.

Üks on naine, kes istub Palace kõrval, kunagise Vene Teemaja trepil. Keskmist kasvu, ilmselt kuskil kuuekümnene. Haisvates räbalates, katkised kiled vihma kaitseks. Kimub kõnniteele heidetud konisid. Mingid kotid on tal kõrval, neist paistavad plastpudelid ja toidujäätmeid.

Ta räägib endaga.

Vist?

Ta vaatab möödujaid, kuid ei näe neid. Vist?

Ma vaatasin teda, vaatasin ja mõtlesin, et kunagi oli temagi väikene ja lustakas tüdrukuke, põlvikud jalas, kikkis patsid peas, õnnelik nägu naerul. Sirgus neiuks ja siis oli veetlev noor naine, kellel maailm lahti, teed avatud, seinad kaugel.

Vist?

/Ma tahan alati loota inimestel õnnist saatust olevat. ilmselt see on sellest, et mul endal oli turvaline lapsepõlv/.

Ja nüüd istub see naine ning kimub tänavale visatud konisid. Madalamale pulgale inimsuse kaotamisel vist enam ei saa astuda. Tee on tema ees püsti, seinad suruvad. Aga kuhu?

Teine on eluheidik-mees Tondilt. Raudteejaama ümbruse või Pärnu mnt sillal saab näha teda luusimas. Ilusa kasvuga, kaunite näojoontega, väga mehine mees, aga imelike kaartega saatuses. Ta jookseb rongidele järele. Ta vaatab kutsikakõrvaga igat trammi, otsib poetagustest prügikastidest süüa ning kilekotte, mida vaatamata ilmale oma jalgade ümber tõmmata. Ja nii on ta siin hulkunud aastat kümme. Pidevalt. Iga päev.

Ja ometigi on temagi olnud vahva põlvpükstes mehike, oma vanemate silmatera, väikeste puuautodega mängija, ulakas ratturimees.

Miks ta on siin? Tondi karule, nagu ma teda mõttes olen kutsuma hakanud, ei peaks olema võõrad kodu ja pere. Tal on vend, kes kuskil Kristiines elavat. Kuid miks on ta jäänud sedasi sorakile? Ilmale vitsutada, elule astuda?

Ecce homo!!

/kuigi mõiste pole kontekstikohane, ma tean seda, ma tean/

Isa

Isa. Lühike ja napp sõna, kuid ütleb endast nii palju. Minu isa. Hea isa, halb isa, veider isa - mitmeid võimalusi omadussõnadega seda ilmestada.

Kuid tegelikult on vähemalt tüdrukutele isa keegi, kes kujundab nende arusaama meestest üldse.

Isad näikse oma tirtsudega hellemalt ümber käivat. Ilmselt seetõttu, et pole ju isaga ühest soost ja mine tea, kus ja mida sa viltu või lasta, sestap ka veidi hellem ümberkäimine.

Olen alati tundnud uhkust oma isa kondikuse üle, tema laiadel õlgadel (sõna tõsises mõttes laiad õlad, mitte mõni metafoor) püsisid vanaema-vanaisa juures iga-aastasel agustikuisel sibulashowl

kuni kahesajaliosed kotid mängleva kergusega.

Vaatasin alati uhkusega päevitunud selga ja toimekalt tugevat meest. MINU isa.

Tegelikult oleme me saanud kenasti läbi, väljaarvatud teismelise aeg, kui vist iga lapsevanem elab üle tohutult piinarikkaid tunde, nähes oma enese liha ja verd uksi paugutamas sõnadega: " Ma vihkan sind!"

Samas - mäletan selgesti, kuidas isa minu kooliõpikutele pabereid ümber pani, kuidas ta mulle pliiatseid teritas, kuidas me pannkooke tegime, kuidas poes käisime ja mulle alati patsikumme ostsime, kuidas me lumelinnas jalutasime, kuidas ta mind kelgutama viis, kuidas uisutama, suusatama ja ujuma õpetas.

Ning kui ta teada sai, et tulemas tütrePOJAD, siis polnud tema õnnel otsa ega äärt, ta tõesti ootas nende poiste sündi suure elevusega. Ja nüüd on ta minu poegadele vanaisa. Selline nooruslik ja sportlik ja mõnus. Papa, mitte papi.

Aga no see selleks, me olme isa ja tütar ning isa on nüüdsest ainsa lapsevanemana üle võtnud need nõuanded, planeerimised jms.

Igatahes sain ma aimu perekonna tugevusest ema matustel, kui isa minu ja venna ümbert kinni hoidis ning me kolmekesi lähedastene kirstu allalaskmist vaatasime....

Aga isa on.... isa. Inimlik nagu me kõik. Aga ta on olemas ning see on kõige tähtsam.

Südamepaik

Aastaid tagasi käisin ma ühe oma tuttava mehega sõitmas. Niisama. Lihtsalt toreda päeva täiteks.

Käisime Haapsalus, suplesime Paralepas, sõime kusagil välikohvikus, vaatasime Valge Daami Päevadeks kavandatud lavastuseproove (kadunud Kaarel Kilvet oli seal ja Valge Daami ema mängis Elle Kull), kõndisime vallimäel ja suudlesime põliste puude all.

Tagasiteel juhtusime mööda sõitma Ants Laikmaa majamuuseumist. See oli kinni, kuid me kõndisime kunstniku koduõuel ning mulle tulid meelde kusagilt hauakivilt kirjapandu: "Nii pehmena seal kodusammal jalge vajus..."

See oli hämmastav kogemus. Koht, kus ma tundsin ennast õdusalt.

Suisa vapustav hetk. Võõras kant, kuhu esmakordselt sattusin ning seal maitsesin kodutunnet....

Samad tundmused on tegelikult igal inimesel mingi kohaga. Mingi paik, kus ta tunneb, et ennast sinna murule sirakile visates kaotab aeg ja ruum oma tähtsuse.

Mingi hetk, meeleolu, tunne, mõte, aisting, mis selle asupaiga endale nii soojaks ja särgialuseks teeb.

Tavaliselt on see kodu. Esimene kodu, lapsepõlvekodu, emakodu, isamaja...

Mina elan omas kodus. Õnnelikult ja rahulikult. Mulle meeldib siin, ma tunnen ennast siin poegadega õdusalt. Minu kodu. Minu südame salapaik. Maja, mida armastan. Inimesed, kellega ma seda jagan.

Aed, maja. Köök, toad, pööning.

Puud ja marjapõõsad, rohi ja kiik, kamin ja kompost.

Mööbel ja vaibad, raamatud ja maalid - minu kodu moodustajad.

Kuid tegelikult teeb selle koha eriti õdusaks praksuv ahi, õunakoogilõhn, värske kohvi aroom ning ringimadistavad pojad.

MEIE südamepaik.

Elu, õnnelikud/õnnetud lõpud

Inglise keele loengutes on meil hetkel selline teema nagu lood, filmide ja raamatute lood. Millised need on, mis paneb inimest mingit lugu lugema, mingit filmi vaatama, raamatut avama ja selle kallal juurdlema.

Õppejõud (muide väga hea ja huvitav õppejõud, selline elurõõmus ning kategooriline) ütles, et tema tütrele ei meeldi inglise romaanid ja filmid. Sest nendel puudub õnnelik lõpp. Ameerika filmid pidavat olema lootustandvad, kuid ma jäin mõtteisse ning leidsin, et see on tegelikult üsna perspektiivitu suhtumine.

Sest vaadates oma tööalaselt - ma ei näe õnnelikke lõppe. On haigused, mis päädivad surmaga, on elud, millele tõmbab kriipsu peale üks väikene ajusisene tema. On suhted, mis katkevad, on lood, millel puudub ootuspäraselt positiivne pööre.

On masendavad jutud, millele lisab kuri saatus omapoolselt halastamatut mõruvett.

Mind paneb tegelikult lausa jalgu trampima lausung, mille põhjal pidavat loodusel ja jumalal olema oma teema ja ülesanne, miks mingi inimese elu selliselt nihvreid sisse lükkab.

Mida kuradit, tahaks karjuda?? Mis pöördeid, mis katsumusi??

Saatus laduvat inimese õlgadele täpselt sellise koorma, mida too kanda jaksab.

Aga kas tegelikult ikka on see nii?

Mis lugu oli saatusel nende kolme õnnetu tüdrukuga, kelle täiesti debiilne isa neid ära kasutas?

Miks lasi nn kõrgem võim surma saata kolleegi? Missugune ülemvalitseja andis käsu vähil minu ema ihu pureda? Kelle ülesandel sünnivad surnud lapsed? Miks juhtuvad meie teedel kohutavad õnnetused? Miks? Miks? Miks?

Elus pole õnnelikke lõppe. On ainult pooleldi elatud elud, lõpetamata lood. Peetunud õnned ning päädinud laulud.

Elu. Õnnetud lõpud. Dramaatilised heitlused. Traagilised kaotused.

Sügisel tulevad sellised voolud tihti?

Asjad, mis lihtsalt on.

Mõndagi siin elus võtab inimene enesestmõistetavana. Probleemid, mis kuhjuvad ja kusagile ei kao. Probleemid, mis ei kuhju ja iseenesest lahenevad.

Mõned inimesed, kelle olemasolus sa kunagi ei kahtle ja keda ühel hetkel enam siin pole. Läinud nagu kõlisev kasehalg korstnasse tuhaks ja miljoniks sädemeks....

Hammas, mis ise korda ei saa, lapsed, kes lasteaiast ise koju ei tule, söök, mis iseenesest ei valmi, ahju otsa kuivama puud ise ei lähe, ahi ennast ei küta ning pesumasinast pesu restile ise ei riputu.

Raamat, mis iseenesest läbi ei loetu, arve, mis ise ennast ära ei tasu..

Neid asju on pidevalt, alatiselt ning alaliselt.

Soolatüügas poja käel, mida tuleb ravida, väljaütlemata häälik, millega tuleb õhtuti kümnekaupa harjutusi tehes tegeleda ja seda häda kaotada.

Blogi, mis iseenesest ei kirjutu, telefonikõne, mis ennast ise ei tee....

Inimesed, kes meid ümbritsevad. On olemas. Siinsamas, just ja praegu. Oma elude ja toimetustega, oma mälestuste ja hädadega.

Kaunis ja kurb ühteaegu.

tegelikult on see õõvastav, et ma kirjutan asjadest, mis lihtsalt on ja mainin neid samades lausefraasides inimestega. Inimesed =asjad?

See pole ju tegelikult nii, aga noh, laiendama olusid filosoofiliselt optimaalsemaks ning mööngem, et teatud tingimustel võivad asjad olla inimlikud ja inimesed asjalikud.

Aga mida ma võtan nii, et nad lihtsalt on? Kodu ja kodumaad, poegi, isa ja venda.

Tööd ja haridust. Tervist ja välimust. Mõistust ja sarmikust.

Planeeritavat magistritööd. Planeeritavaid lube.

Need on sihipärased inimesed/asjad/olemused/nähtused. Neid ma võtan nii, et nad lihtsalt on.

Minuga ja minus. Minule ja minust.

Ning mis edasi tuleb, ma ei tea. Asjad, asjad, asjad.....

Saatanlik

Mäletan selgelt, kuidas aastat seitse tagasi ma vaatasin endast mööduvat õppejõudu, kes mind iks põhjusel oma suhteliselt mõttetus aines pommitas ja pinnis (viitamised teadustöödes vms) ning soovisin kuulmatult talle edukat maandumist trepiastmel.
Kole öelda, aga täpselt nii juhtuski. Memmeke pudenes mademele ning mina, kui kõige lähedamalseisja ja pealegi analoogametivande Hippocratesele andnu, aitasin uppija püsti.
Sõnaga tahaksin ma jõuda sinna, et mõttel võib olla jõud. Olles oma sisult äärmiselt paganlik.
Kas ilmas on siis mõned inimsilmale kuulmatud ja kõrvale nähtamatud seosed? On's võimalik, et kusagil on miski, mis tagab millegi, mida sa füüsiliselt ei teosta, kuid vaimuväega mõtled?
Kui nii, siis ilmselt tuleb hakata enda looduseosanikuks olemises tõsisemaid järeldusi tegema. Ilmselt on tore, et meie meeled on osaliselt taandunud, et me ei kuule kõiki helisid, ei näe kõiki jälgi, ei haista kõiki lõhnu (kuigi selle lõhnateooriaga on mul üks omaette teema), sest see oleks suhteliselt kohutav, kui me peaksime pidevalt ümbritsevast osavõtma, võimaluseta ennast kasvõi siseilma kaemustesse kallata.
Ime siis, et kristlased omal ajal loodusrahvaid ei põlastanud ja neid endist alamaks ei pidanud, sest ilmselt osaliselt tsiviliseeritutena oldi kaotamas juuri ja lähedust maaga, mullaga, taimede, loomade, seente, kalade ja putukatega. Kardeti, et see on saatanast. Aga tegelikult on kõik hoopiski loomulik, kuid tasatahaarenenud.

Sügis, mis sügis

Öösel kuulasin kuidas maru katust murdis, kuidas ta õunapuudelt saaki pillutas, kuidas vihm krobinal ja matsudes akendele pudenes, kuidas üksikud autod vesiliugudest läbi vurades veesahmakat majaseinale voogutasid.
Hommikul vaatasin kollaseid lehti ning haistsin sõõrmes kõdunemist.
Üks sügis on jälle käes. Riided on soojad. Kindad ja vihmavari päevakorras, poegadel kummikud ja niiskuskindlad püksid.
Hädine päike naeratas korra pilverämust sisse ning tuba tundus sügiseselt kaduv. Igavikuline kuidagi.
Muiste peksti oktoobris vist veel reht? Põldudevahelised teed muutusid porikarva läbimpääsmatuteks. Metsad vahetasid värvi ning rahvas piirdus ainult kriku ja koduõuega, koolilapsed muidugi kooliga ka....
Tänan jalutasin poegade lasteaiast mööda, haiglasse, tööle ning mõtlesin, et mõnus on tänapäevane olla. Kannad pükse, mukid ennast, hoiad pea kohal vihmavarju, planeerid mõtteis kokkusaamist kellegagi, mekutad mõnusalt sigareti juures (ma kujutan ette kuidas nt soomustüdrukut oleks kividega loobitud, kui ta oleks suitsetades küla vahel liikunud, püksid jalas. Viide Leida Kibuvitsale).
Lugesin mõnda aega tagasi Aimee Beekmanni "Kuradilille" - sealne tegelane Jaava, kes sooäärsena pesitses, kümme last sünnitas ning ühel uputuseaastal omi mõtteid veeretas, üleujutatud jõeserval kedreluudeni vettevajunud lehma lüpstes. Milline masendav hetk. Milline kuri saatus seda soonaist udis.....

Lugesin ja peaaegu nutsin. Keeruline oli siis, tänapäeval on küll elu lihtsam.

Ja sügistorm on siinsamas. Hetkelgi võin vaadata vesist linna ja kuulda märgadel teedel sõitvate autode vuramist.

Sügisesed hääled ja mõtted, värvid ja helid. Kõik laguneb, pudeneb, kaob, kolletab, kuhtub ja ununeb. Kuni järgmise korrani.

Aga sinule tulevad iga sügise ja talvega, iga kevade ja suvega juurde vanust ja tarkust, väsimust ja murekortsu. Märkad masendusega sügiskiirelt kilgenduvat peenikest-peenikest kortsu silmanurgas, mõtled möödanikule ning adud ootamatult, et selliseid sügiseid sinu elus on olnud 33 korda. 33.....

Märkimisväärselt sümboolne iga. Ja märkismisväärselt sügisene heietus.

Teadmiste kasulikkusest

On inimesi, kes teavad; on inimesi, kes teavad ja oskavad teadmisi praktiliselt rakendada; on inimesi, kes ei tea ega näi ka huvituvat faktist, et kena oleks teada ja teadmisi rakendada.

On hämmastav, et mõningad kodanikud ei vaevu kõige elementaarsematki endale selgeks tegema.

Lihtsalt arvavad, et oma päevi vaikselt täis tiksudes on võimalik ära elada. Sisuliselt ongi. Veered tööle ja koju, poodi ja puukuuri, bussi peale ning jälle tööle. Loed lehti ning teed maailmast oma imelikke järeldusi. Selliseid primitiivseid ja mõttetuid.

Kuid olles nüüdseks kokku õppinud 26 aastat oma elust, tuleb tõele au andes tunnistada, et teada, teadmisi omada ning teadmisi omandada, tekitab mõistusele huvitavaid voogusid. Arendab võimet asju aduda, annab kindlust ka mitte väga tuttavatest teemadest noppekilde korjata ja edasi anda ning üldse on üks tore nähtus omaette.

Mulle meenub ühe õppejõu küsimus: "Mis on haridus?" Toona, esmakursuslaste pardipoja vaimustsust põdedes, ei osanud me sellele küsimusele vastata. Professor võttis prillid ninalt ja ütles nii: "Õpitust kasutab inimene umbes kümmet protsenti. Kui sellest kümnest protsendist kümne aasta möödudes inimene midagi mäletab - vot see ongi haridus."

Teadmiste kinnitamiseks on vaja praktilist kogemust. Ainult sedasi kinnistuvad teadmised kõige varmamalt.

Kuid ikkagi jääb küsimus - miks? Milleks?

Kas see annab eeliseid teiste inimeste ees? Kahtlemata. Kui SINA tead, aga teine mitte, võid sa teda veidikene harida.

Kas see annab eeliseid ühiskondlikuks dialoogiks? Kindlasti. Teadmistega inimene suudab oma sotsiaalseid soove selgemini, arukamalt, organiseeritult ning klassifitseeritult edasi anda sellele institutsioonile, millega ta parasjagu ühiskondlike lõimede kaudu seotud on.

Toon selle mõttekäigu selgitamiseks ühe näite. Mõni aeg tagasi seisis hulk inimesi Hobujaama trammipeatuses. Oodati trammi nr 1 ja 2. Neljasid oli möödunud juba mitu ning äripäeval kolm ei sõida. Pahasena helistasin ma linna abitelefonile 1345 ning kavatsesin kaevelda. Sealne töötaja suunas mind hoopiski teisele telefonile ning trammikoondise dispetšer selgitas, et juhtunud on õnnetus, üks auto seisab trammirööbastel ning paanikaks pole põhjust, kuna kannatanuid pole ja trammid hakkavad 10 minuti jooksul taas normaalselt liikuma.

Korras, info olemas ning jagasin rõõmsalt saadud teavet teistele peatusesolijatele. Üks naistest küsis, et kuidas ma selle peale üldsegi tulin ning ma edastasin neile hädanumbri, kuhu saab alati linna puudutavate probleemide korral pöörduda.

Sõnaga - teadmised edendavad elu kvaliteeti, muudavad maailma paiguti läbipaistvamaks ning annavad mõtlemisele uut õhku. Panevad mõtisklema. Annavad edasi teoreetilisi kogemusi.

Teadmised valgustavad päeva.