Tüütud väljendid ja sõnakõlksud

Kõik me kõneleme. Pruugime keelt, kasutame sõnu, moodustame lauseid, häälime ja häälitseme. See on ju inimesele ainsana maailmas omane - rääkida.

Me kuulame ja kuuleme. Mõistame ja saame aru, aga...

No on väljendeid, mis on nõmedad, no on ja sinna ei saa mitte midagi parata.

Olen oma üheksa- aastase filoloogiks olemise jooksul pannud tähele, et mõned lausungid, fraasid ja ütelused ajavad lihtsalt üle mõistuse ohtra kasutamise juures mul niigi tulise vere veelgi enam kobrutama. Olen kogunud, kuid mitte sorteerinud ning alljärgnev ei järjestu mitte kuidagi liba- või ebalemmikuteks, nad lihtsalt on siia üles tipitud:

* sa oled nii nummi

*küll on armas kõhutibu pilt

*armsad olete, äää

*minu kaunitarid

*ole positiivne

*mõtle positiivselt

*kõik on peas kinni

*ta on nii positiivne inimene

*kõigega harjub - ka poomisega, alguses siputab natuke ja siis jääb vakka

*issand sa näed ja ei mürista

*las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi

*tüüpiline

*ta on vaga vesi ja sügav põhi, tegelikult tugev inimene ning kõige armsam sõber

Ning siis on veel see interneti keskkonnast pärit harjumus kõikjale tobedaid ning narruseni tüütuid emotikone toppida.

Ning on mõned inimesed, kes arvavad, et murdekeelt kasutades ning lõppematult filme või raamatuid tsiteerides (ok, võtan omaks - teen aeg-ajalt seda isegi) tundub nende sisutühi tekst kasutuskõlbulik ning originaalselt humoorikas.

Well, me kõik ei oska sõnu seada - see pole teemaks, kuid ometigi ju eeldaks perioodiliselt inimestelt veidi endavaimset loomingut.

Mitmel korral olen täheldanud, et mõned erialad lihtsalt eeldavad teatavat kuivust keeles. Nt raamatupidajad on senielatud elus kohatutena pea alati üdini igavad ja ilmetud (imelik, et see laieneb tihti ka nende välimusele - miks küll?). Mingi kindel muster mida jälgida?

Ei tea, ei tea, ei tea....

Majarõõmud

Tahad enesele palju probleeme. No näiteks tuleb sul isu selle järele, et muidu igavaks ja rutiinseks kippuv jõudeelu - veidi keskkohale tekkinud pegens, laisad ja valged käed - on sind ära tüüdanud ning iga-aastane vitamiinikuur ning lõunamaareis ei korva seiklusjanu.

Ma tean lihtsat nippi ja lahendust 24/7 kestmahakkavale adrenaliinitoodangule neerupealistes (tegelikult see toodab vist noradrenaliini ja siis tekib see adrenaliin, põhimõtteliselt arusaadav, et jutt on sellest, mis paneb higistama ja hingeldama ning võib tekitada kõikvõimsus tunde ning sa võid lennata, aga vahel ka mitte) - muretse enesele maja.

Võimalusel võimalikult vana maja ja võimalikult soodsa hinnaga. Et sa saaksid ennast ükskord maapõhja needa ja enesele seitse surmahaigust külge manada, kuna sul on enam kui kurgulaeni probleemidest nagu:

1) elektrivõimsust on vähe ning konvektor, pesumasin ja kiirkeetja ei saa korraga sees olla

2) külma korral on vanad aknad tuultele valla.

3)külma korral on maja välislaudise vahelt kunagine soojustusvill linnukeste poolt nokitud ning seinad on tuultele valla

4)külma korral külmuvad torud ja sealt ei tule vett.

5)külma korral külmub äravool ning rõõmus uputus, mis lehkab veidi sõnnniku järele, on sinu peamine sõber ja abimees.

6)lume korral on sul hanged õues, ukse all ja jääpurikas, mille allakukkumise eest vastutad sina, sinu katuseräästas.

7) libeda korral pead liivatama kõnniteed, et jumala eest mõni kakerdav kodanik ei murraks oma luukesi.

8)suvel vaatama, et mupo ei tuleks su aia taha tegema märkust topless päevitamise eest

9)sügisel jälgima, et lehed oleks riisutud ning aed lagast lage

10)varuma talvejagu puid

11)hooldama katust

12)hooldama õue, muru, puid, kompostihunnikut, mõnda peenart

Kas mängib väärib küünlaid?

Maja eeliseks on aga kindlasti eraldatus naabritest (tõsiküll, mõned on), omad õunad, võimalus keset päeva juua rohelisel murul kohvi, panna lapsed aeda magama (kui nood on tillukesed). Alati pole vaja minna selleks jalutama või mänguväljakule, et saada kätte oma päevane õhunorm.

Suvine sünnipäev kulgeb aias lahedalt.

Aed hoiab sind virgana, sul puudub võimalus igavuses vaevelda.

kaminas saab tuld teha ning linnamüüride vahel elavad sõbrad saavad sinu juures ennast mõnusalt tunda..

On nii plusse kui miinuseid, aga maja kohta saab veel öelda üht - KODU, SIIN ON MINU KODU.

Abort elustiilina versus paljulapselisus

Mõni aeg tagasi ütles mulle üks tuttav, et tema oleks juba kaheksakordne vanaema, kui pojanaine poleks kolme last sünnitanud ning viiel korral aborti teinud.

Viiel korral?

Mul tekkis küsimus, et kuidas see võimalik on? Tuttav mainis, et noh ju siis vedas vahend alt.

Mul tekkis küsimus, et kuidas see võimalik on? Viiel korral veab vahend alt? Mis vahend see on? Katkestatud koitus.

Mhh, ma tean, et aastaid tagasi polnud vahendid kättesaadavad, kuid liikusid siiski ringi. Tean naisi, kes on rääkinud sellest, et nad on teinud kokku 15-16 aborti.

Tean naisi, kelle minevikku jääb tehtud tegu.

Ja nüüd on eetiline mõtisklus - kuidas siiski toimida?

Mis piirilt pole aborti sooviv naine lapsetapja? Või ikkagi on? Võtab ta oma järeltulijalt, kui teda nii juba nimetada, võimaluse elamiseks ning peaks olema ühele pulgale seatud nende naistega, kes emaskassi kombel poegivad ning oma ihuvilja lageda taeva alla prügimäel surema jätavad?

On neil naistel moraalne õigus? Juriidiline vastutus?

Või peaks siiski kõik looduselt antu valuga ilmale kandma?

Pole kunagi neid ühtseid ja õigeid vastuseid.

Paljulapselisus on jälle omamoodi.

Mitte et ma nüüd kedagi süüdistaks, näpuga näitaks, aga ma olen kohanud elus üsna palju paljulapselisi perekondi ning no on mõned seigad, mis sarnanevad juhtumilt juhtumile - väikesel pinnal elab pead-jalad koos kuni alates seitsmest inimesest koosnev leibkond, kelle kodu pole puhas, riided lasus, köögid räämas. Tavaliselt üsna hambutuks jäänud suuga pereema hoiab oma viljaka ihu väljaveninud tissi otsas pere noorimat ning lausub suhteliselt rumalalt, et ta pole kindel, kas see just tema viimaseks lapseks jääb.

Hüva, mõni laps võib olla kaksik. No et üks sünnitus ja tuleb mitu last.

Kuid siis vaadates kogenud meediku pilguga seda pesakonda (mitte alati, ma kordan, mitte alati), torkab silma mõne lapse tavalisest veidi erinevam välimus. No on teatud jooned, mis viitavad, et... loodus oleks pidanud siinpuhul veidi mõjuvõimsamalt oma kõikjaleulatuvat kätt sirutama (looduslik valik, peetunud rasedus etc).

Vastutustundetu sigimine ja sigitamine....

Ning vahel võib juhtuda selline stsenaarium - ema on praktiliselt terve oma fertiilse perioodi olnud rase, sünnitanud, imetanud ja jälle rase ning pidanud üleväsimusest kurnatuna kokku kukkuma. Ning kui viimane, ütleme üheksas laps on saanud napilt koolealiseks, võtab kätte ja sureb ära.

Paljulapseline ema vist ei mõtle, sest mis saab sellest pesakonnast, kui teda enam pole? Kes võtab üle hoolitsemise?

Pere vanim tütar?

Pereema õde?

Kõige vanema poja naine?

Äärmiselt vastutustundetu käitumine ja suhtumine. Kohustatada kedagi teist sama koormat vedama, mis sind hauda ajas.....

Sellistel juhtumitel on ilmselt operatiivne vahelesekkumine eetiliselt ja moraalselt veidikenegi õigustatum, kui lihtsalt nendel naistel, kes mehele otsavaatamisest kahe nädala pärast kahetriibulist plastalust silmitsevad ning kiruvad, miks postinori ei võtnud või miks kõrvalpoest mõnda karbikest kapile ei tõstnud...

Inimsugu, inimsoo tegemine, - see on eetikakategooria, kus pole üheseid vastuseid, kuid on võimalik kaaluda valikuid ikka rohkema tõsidusega kui nt uue koera võtmine, mõttetu laudlina heegeldamine või olla üleskasvatatud kõige vanema venna naise poolt..

Komplitseeritud, keeruline, ajutihke ning vaevaline mõttetöö, mis eetilisi norme määravad ja piiravad.

Kumbki pole võimalus, kuid erinevatel tingimustel vaadeldav ja kaalutletav....

Vahemehed

Haprad, keerulised, võimatud inimsuhted.

Komplitseeritud, piiripealsed, armastuse ja vihkamise kirjus rüüs. Põlgus, vaen, raev. Meeleheide. Pisarad, nutt, naer, hüsteerika.

Aga ka uhkus, enesekindlus, põlatud armastuse ning hüljatud laste jäätunud põrgu.

Naisena osakas saanud solvangud, beebide surma soovimine. Mõrvahimu.

Aga ka süütunne, alandus, häbi, hirm, armukadedus.

On mõned omadused, millest ma olen ka varem siin rääkinud ning üks nendest on argus. See on tõeliselt jäle iseloomujoon. Kui inimesed teevad midagi ja ei julge seda tunnistada.

Või kui neil on midagi öelda ning nad teevad seda kellegi kolmanda kaudu.

Võtavad endale vahemehed. Sekundandid? Lepitajad? Milleks?

Ma olen alati olnud sellest üllatunud, et inimesed selliseid asju teevad.

Topivad nina teiste eludesse ning räägivad seda, mis ei kuulu üldse nende pärusmaale.

Miks? Miks?Miks?

Oma tegemist on vähe? Meeldib niigi võimatuna näivaid TALUVUSSUHTEID veel keerulisemaks ajada?

Masendav tegelikult.

Ma tahan rahulikult elada oma elu. Segavate nõuanneteta.

Looduse tasaarveldus?

Mõned aastad tagasi oli Indoneesias selline koletu tsunami, kus hukkus palju inimesi, kannatas majandus, juhtus imesid, osutati humantaarabi. Toona ma mõtisklesin, et mõtle kui kummaline - järjekordne maavärin juhtus regioonis, mida nimetatakse sotsiaalse kriisi keskuseks ülerahvastatuse tõttu.

No Hiinas on olnud igasuguseid õnnetusi, mis loodusega seotud ja no ilmselt ka Indias on olnud ränki üleujutusi ja mudalaviine etc.

Nüüd Haiti, kus on kujunemas kahe maavärina järgselt humanitaarkriisi keskus, sest iga looduskatastroof kaasab endaga epideemiad, maradöörluse, lokkava kuritegevuse, nõudluse joogivee, söögi, elementaarse arstiabi järele

Aga võtsin mina ette geograafilised kaarid ning vaatasin mina seismoloogilis piirkondi - tõepoolest, nendes piirkondades on ilmselgelt maalaamade lihkevõimalused täiesti olemas. Aga kas vahele segas loodus või inimese kuri käsi?

Arvestades piirkondi on võimalikud mõlemad variandid, kuid looduse puhul tundub see pisut uskumatuna, et ta nüüd nii tihedasti ennast muudkui väristab. Et millega nagu Isand Maa rahul pole?

Küll aga arvestades sotsiaalse probleemi epitsentreid, ülerahvastatust etc, siis see inimese loodu pole sugugi nii ilmvõimatu....

Ehh, raske on süüdistada oma liigikaasalsi, kuid kas kõik need filmitööstuse telluloidid ikka nii fiktiivseid ja väljamõeldud lugusid ainult pajatavad?

Kas Zeitgeisti tasub nii kriitiliselt võtta nagu ma seni sellesse suhtunud olen?

Nagu Roland Barthes "Tektsimõnus" mainib: "/.../ pole terminloogiliselt veel paigas, ma kahtlen ja kõhklen."

Igatahes on siin mõne ajalehe pääliskirjaga mõttetalgusid vaja teha küll.

Ning ema, ema, ema - sina oskaksid näha neid seoseid, mida ma hetkel veel näha ei oska...

Juustest ja hügieenist

Sisuliselt on inimest katva karvkatte ülesanne muutunud rudimentaalseks. Me võtame külmaga kätte riided ja paneme võimalikult mitu kihti üksteise otsa, et pepu ei külmetaks, kints ei punetaks, näpuke ei jäätuks ning varvas tunneks.

Karvad kui sellised, on muutunud sisuliselt täiskasvanuks saamise tunnuseks teatud kohtades. No ja on mõned inimesed, kellel on seda loomulikku kasukat rinnal ja seljal, säärtel ja lõual, kätel ning isegi tuharatel....

Ning loomulikult juuksed, need võrratud, võrratud juuksed.

Soengud on erinevad, värvid on erinevad. Pikkus, lokid, tervislik seisund...

Tegelikult tuhat nüanssi hinnata ja vaadata.

Pärast aastatepikkust poisipeatamist asusin oma juukseid pikendama. Looduslikult ikka. No ja nüüd on need üsna sobivalt ennast õlgadest allapoole kasvatanud. Ning kui juukseid loetakse naise suurimaks ehteks, siis võin suht muretult nii kasvu, värvi, struktuuri kui tervise koha pealt juustega rahule jääda.

Aga kahjuks ei anta kõikidele naistele seda ühteviisis. Õige kah, muidu oleks ikka väga igav.

Kuid paaril korral on mul südamest hale olnud vaadata, kuidas pildil poseeriv naine, vähe sellest, et tal erakordselt kole suujoon on ning peenikesed huuled varjavad eriliselt inetut ülemiste hammaste rida, istub, hoides käes kokteiliklaasi, hallides ja üsna rumalates silmades tühi pilk ning tema juuksed.... blond, värvimisega surnuks tambitud elutu peake, kolm hõredat karvakest sätitud nelja lainesse. Aga ilmselt ei saa see naine ise aru, kuivõrd mittesobivad need juuksed talle on. Ta tundub oma sorakil salkudega üsna rahul olevat.

Ja sinna pole võimalik midagi parata. Ja juuksed juusteks.

Kuid pesemata naised....prrrr. Üks ka selline nooruke naine, no tegelikult mis nooruke see 27 ikka niiväga enam on, sain temaga kokku möödunud aasta aprillis, ka üks blond ja sorakil. Ning issand kuidas ta lehkas pesematuse järele.

Ma olin täitsa üllatunud sellest, et ise veel meediku naine, aga haiseb saja meetri peale nagu pesemata rott. Mantel täis küüneviha ja kopituse lehka, saapad räämas, käed lohakil...

Kohutav, kohutav.

Mul noorem poeg ütles ühe tuttava kohta: "Tädi A lähedal ei saa üldse olla, sest ta haiseb kogu aeg nii pahasti, emme, kas ta ei oska vannis käia?" Ja seda ütles viie-aastane laps!!!

Ega asjata öelda kahte asja - pesemine on inimväärikuse kõige esimene reegel ning juuksed näitavad inimese tervislikku seisundit. Nende naiste puhul .. prrr ma mõtlesin, kuidas nende mehed nendega koos on ja mis seiundis nende tegelik tervis on?

Aga paduõena ma ütlen, et väga paljudel inimestel ning eriti naistel on pesemisega mingi teema. Miks ei tea.

Juhinduvad nad väitest, et laisad pesevad, virgad sügavad?

Jube tegelt.

Aga sedasi siis tänaseks...

Vastutus?

Kuidas inimesed sellest sõnast aru saavad?

On see kinni tegevuses? Mõtlemises?

Kas see lapsevanem kes oma napilt maimiku ikka jõudnud lapse uue, värske ja võimsa armastustunde tõttu maha jätab ning oma lapseema põhimõtteliselt nagu välk selgest taevast suud maigutades maha jätab - vastutus või mitte?

No et elad mehega koos, arvestad temaga, näiliselt on kõik üsna korras, issikene ikkagi tegeleb lapsega ning siis ühel suvisel päeval vaatab lapseisa sulle otsa ning ütleb, et tead, ma armusin ja tahaksin lahutada. Lapsega tegelen edasi, aga palun saa minust aru, ma ei armasta sind enam.

Kas selline mees on vastutaja?

Enamik on ses mõttes isa poolt, et inimene ei saa oma tundeid reguleerida ja südant kallutada, aga ta ju tahab lapsega edasi kohtuda ja olla. Las siis naine laseb mehel minna.

Aga kui naine nii talitaks? Tuleb üksõhtu mehe juurde koju ja ütleb, et tead - ma olen armunud, sinust on pohvik, lapsega tegelen, alimente maksan. Kuidas siis suhtutaks naisesse? Hoor, lirva, lehtsaba, ei mäleta enam sedagi, et tal laps olemas on, peab ikka SEE olema, et pere maha jätta...

Aga mehe puhul? No vaata, ei saa tundeid sundida ning mees ju ikkagi vastutab....

MY ASS!!

Leian, et need mehed on kõige suuremad põrguohvrid. Kõige sisemise ringi julmemaid piinu peaksid nad taluma.

Well, vahest uus naine on tõesti eriline, kaunis, tark, arukas, temaga saab elada vaba elu, käia reisimas, koinida teda, kui tuju on, pole vaja varistseda hetke, millal laps magab või väsimus pole veel tapnud.

Mees mõtleb, et miks viimastel aastatel on aega ja tuba täitnud lapsekisa, piimalõhn, mähkmed ja kõrinad, potitreeningud, lusikaõpe, hambatulekud ja gaasivalud.

Et nüüdse naisega pole probleemi, aga lapseemale ei saanud möödaminnes korralikult musigi anda, sest alalõpmata oli see rõõsa vääks puusal....

Lapseema puusadele tekkisid viirukesed ning need rinnad pole enam sellised nagu varem, kuid uuel naisel on tihke pihutäis pluusi all ning saab alati temaga nt Amigosse minna, istuda ja kokteili imeda, ei pea mõtlema sellele, kas ämm saab ikka lapse magamapanekuga hakkama...

Lisaks nõuab see rõõsa ju üsna palju raha - riided ja käru, voodi ja mähkmed, spetstoit ja erilised nõud, pudelid, kulinad, kõrinad, lutid, kreemid ja puudrid, salvid ja sokid. Beebimonitor ja tegelustekk, söötmistool ja pesuvann.

Magamata ööd, titekisa, määrdunud mähkmed. Roomav ja ilastav titt.

Uue naisega aga seda pole, ei vaidlust selle üle, kas pärast söötmist last opatada, kelle kord mähet vahetada.

Teosta suguelu, ehita riiulit, katsu tolle prinki kanni, suudle ning mine sünnipäevale. Ei mingit muret, kuni.... uuelgi naisel tuleb isu ühe teatava rõõsa järele....

Kas selline mees on vastutaja?

Reetur on ta, suure algustähega. Argpüksist reetur.

Teater

Üsna tihti mõõdavad inimesed üksteise kultuuri(tust) eeskätt sellega, et:

1) mis oli viimane raamat, mida sa lugesid?

2) mis muusikalist üritust sa viimati kuulasid?

3) millisel näitusel sa viimati käisid?

4) mis etendust sa viimati teatris vaatasid?

Ja just see viimane on muutunud minule kuidagi eriti vastuvõetamatuks.

Miks?

Tunne, et sulle esitatakse midagi ääretult võltsi, midagi mis pole usutav. Kaunis kummaline on näha täies elujõus meest laval keksimas tuttidega põlvikutes ning püüdes peenikese häälega piiksuda ja teha selgeks, kui kaunid jõulud tal on olnud.

Või see rambivalguses seisev inimene, kelle grimmeeritud näo ja kujundatud joonte alt paistab vahel surmani tüdinenud, higistav, väsinud näitleja.

Tekib küsimus, et kellele?

Jumala eest, teatrisõbrad tõmbaksid mind ketserluse eest silmagi pilgutamata lähima kase otsa kõlkuma, sest nii ei sobi ju ühel kirjandusteaduse magistrandil, kelle tuleb mõningaks ajaks nüüd õppesse paus sisse (kuni sügiseni), mõelda või veel vähem - kõval häälel ja sinises kirjas avalikus blogis välja ütleda.

Muide see fenomen/nähtus/maeiteamisasi on tekkinud viimase aastaga.

Kõik need etendused, lavastused tunduvad niiiiiii... uudissõna peaks kohe leiutama selle kohta - spektaaklitud? lavanärvisuretajalikud?

Oijahh, tean, et pole sedasi öeldes kuigivõrd viiskas, kuid miks see tundub nii koomiliselt hale ja haledalt nutune?

Või enamik filme, mis tehtud enne 94.-ndat?

Kõik need tapmisstseenid, suudlemised, armastustejagamised, sünnitused, tagaajamised, spioonilood....

No on lihtsalt kuidagi tehislikud. No ei teki tunnet, et võiks vaadatavasse aega sisse rännata ning seal olla ja kaasa mõelda. Või öelda või tegutseda.

Sellised ebamääraselt udused. Upsakalt ülepakutud. Vuhvitult teatraalsed.

See murrang toimus vist siis, kui ma adusin elu tegelikke hetki märksa olulisemates kohtades.

Et loevad hoopis muud väärtused, kui see, kas ja kui tihti sa külastada teatrit. Mitte, et see halb oleks, ilmselt kannab teater oma kultuuriedentavat, harivat, mõtlemapanevat eesmärki jätkuvalt, kuid see on minule kuidagi kadunud.

Peaks seda vist jälle otsima hakkama? Uuesti enda hinges üles leidma need kultuurituse hellad keeled ja asendama märksa timmitavamate kultuuritundekeeltega?

Umbmõistuse lausrumalusest

No tore, eksole, olen 33 ja vahel tundub mulle, et ma olen kolleegidest oluliselt kogenum. Ma ei räägi siin ajastule iseloomulikke mobiile, internetti, mingeid tehnoloogiaid, mida tuleb kasvõi tööalaselt kasutada. Lihtsalt vahel ma vaatan, kuidas inimesed küsivad asju, mida minu meelest üle 50-aastased enam küsima ei peaks. Kuidas küll on nad saanud ära elada oma elu nii kaua, kui nad ühest või teisest midagi ei jaga. Need on sellised üldised tähelepanekud.

Hüva, asjadest arusaamine on igal ühel meist isemoodi, kuid ometigi on ju nii, et inimesed peaksid infoühiskonna, u-modernse ajastu teisel kümnendil olema võimelised informatsiooni leidma. Või vähemalt mõistma, kust seda otsida. Või vähemalt teadma numbrit 1182. Aga see selleks, mis parata, kõik ei tule lihtsalt kõige lihtsamate asjade ja lahenduste peale.

Jumal vahel olen ma surmani tüdinenud sellest, et:

1)kolleegil on vaja intranetist välja printida avalduse/ametijuhendi/käskkirja vms paberileht kolmes eksemplaris. Ning ta pöördub abi saamiseks minu poole

2)Et kellelgi on vaja kirjutada kiri personaliosakonna juhatajale. Ning ta pöördub abi saamiseks minu poole

3)Et keegi soovib ennast registreerida kursustele. Ning ta pöördub abi saamiseks minu poole.

4)Et kellelgi on vaja ajada matuseasju. Ning ta pöördub abi saamiseks minu poole.

5) Et keegi lahendab ristsõna ning jääb mingis punktis hätta. Ning ta pöördub abi saamiseks minu poole.

6) Et personaliruumis seisab tühi kohvitermos, on vaja teha uus kohv, kuid ei mõisteta kasutada kohvimasinat. Ning nad pöörduvad abisaamiseks minu poole.

7)Et EKG-aparaadis on vaja vahetada paber. Ning nad pöörduvad abi saamiseks minu poole....

Tegelikult on need ju kõik lihtsad asjad, kuid....

....olla abitu ning sind aidatakse - lihtsam kui ise tegeleda.

....kasutada teise inimese energiat ja mõtlemist - lihtsam kui ise mõelda.

Mina sellest aru ei saa. Tõesti on vahel nii, et inimene jääb pilgukeseks hätta alal, mida ta ei tunne, kuid me ju oleme arudega inimesed ning teame, et sellise ja sellise hädaga saab pöörduda sinna ja sinna ning selle ja sellega sinna ja sinna....

Põhimõtteliselt ei kasuta inimesed 10% -gi võimalikust ajumahust, kuid inimene ei peaks jääma püsima piiratud võilille tasemele ning lootma, et vegeteerides muutub miksi iseenesest. see on see püsiva energia jäävuse ja ringlemise kontroll maailmaruumis, mis tähendab vaid ühte - loodus ei salli tühje kohti ning see, mida keegi teine ei tea või ei oska, peab tulema kellegi teise mõistusest ning see teine peab teadma ja oskama. Kuid see keegi teine on siis oluliselit informeeritum ning igasugune lisainfo info ajastul peaks jällegi olema püramiidi tipu poole viiv jõud. Millise püramiidi ja millisel määral, seda ei tea keegi veel öelda.

Nii palju siis umbsest mõistusest.

No nii üldist

Mul on arvuti. Arvutil on igasugused süsteemid, millega opereerida etc, ning aeg-ajalt mõni operatsioonisüsteem jooksutab ennast rumalaks ning mina pean oma kõige kallima materiaalse iseseoetatud vahendi hirmuhabinaga hinges loovutama mõnele meistrimehele, kelle suust võib tulla teada, kas arvuti on omadega lõplikult panges või on ta võimeline veel veidi elama
Kõvaketas, emaplaat, resettingud, vahelülid, UPS.... oujeee. Saab ikka targemaks küll. Niivõrd kuivõrd, akadeemiast avalikke suhteid juhtides ma haldasin kodulehekülge veidi aega ning ausaltöelda on itindus lahe lugu, aga mitte minule. Mina, masinad, juhtmed, mingi elektroonika, tuled mis vilguvad, lambid, mis läbi põlevad, väikesed otsad, mis lühisesse lähevad...

H-l oma arvutitega vist seda muret pole, igatahes on tema tehnikasüsteemid ikka võimsad küll.

Nagu enamik muid asju, mida temaga koos teha.

Avastasime, et meie lemmikkanal Lounge Music mängitas kuidagi agresiivsevõitu muusikat ning vein maitses. Igatahes ärkasin ma täna hommikul erksalt ning ärksalt.

Mõned päevad tagasi oli semantika eksam. No ega ma ausalt väga pinevalt selleks ei õppinud, eksamile läksin ning ära ma ta tegin.

Olen üldse nüüdseks kogenud seda, et käies loengutes, töötades kaasa, mõledes aktiivselt, on võimalik eksamid teha väga pigelise õppimisetagi. Põhimõtteliselt kehtib see siiski pigem humanitaaraladel, sest loodusteadused on miskit muud...

Ja kui saakas need sabad tagant, mis lohisevad, siis oleks võimalik keskenduda magistritööle.

Selle kevadsemestri jätan ma sedapuhku vahele, pean enesele aru andma, mis hetkel primaarne ja mis sekundaarne.

Udus istudes

A.D. 11.01.2010, 21.00 vaatasin aknast välja ning aimasin ainult rongihäälte põhjal, kuhu suunda siiski raudteed siin jäävad. Hotellid ei paista, Toompea ei paista, jalkaplats ei paista - oleksime nagu muust ilmast tihke uduga lõigatud.

Tormab mõttevälk - kuidas siiski nii, et üldse pole midagi sellist näha, mis natukenegi maja meenutaks. Pärnu maanteelt tulevad mõned üksikud valgusevihud paksust piimast välja umbes kaheks sekundiks ning kaovad sama kiirelt järgmisesse uttu.

Psühholoogidele meeldib ilmselt selline kliimaseisund kõige enam, udune, süngelt udune tihke vall, mis meie mitteteadvust ümbritsedes meie füüsilist keha painavad.

Rõskus tungib riietesse, puud on härmas, jäine tänav kutsub pepuga asfaldile....

Kodus saab sooja...

Ahi praksub, lapsed magavad, tee aurab, mesi sulab. Maja mattub linnahägusse ning udu summutab unele.....

Miski murdub, miski hääbub. Talv võimutseb.

Armastus õitseb. Mõned inimesed muutuvad järjest lahjemateks mälestusteks, mõned inimesed omandavad järjest konkreetsemaid jooni.

Udus istudes selgib palju....

Seisaksin kaljul ja karjuksin orgu

Kõike, mida mõte manustab või süda panustab.

Toomas Liivi mälestusõhtul (kuidas ma ka ei üritaks mõelda temast kui Tomist, siis ei saa, ei saa. teised võivad olla Tomid või Tommikesed või Toomakesed, aga tema oli TOOMAS) idanema hakanud mõtteke hoogustub.

Eile istusime, sedapuhku oli viibijaid vähem, kuid igati õdus olemine. M.V - möödunudaastane lõpetaja, arukas ja jutukas, julge arvamust avaldama ning tema jäi teistest kauemaks ning me mõlemad rääkisime emavalust. Ning E, nooruke ja ütlemata ägeda figuuriga, mõistlik, kuid veel vähese kogemusega, kosutavalt kaunis ja värskendav naine. M. S, see minu vapper kursaõde, kellega me ühes 2007. aasta magistrantuuri lävesid kulutama hakkasime, kuid kellega me vist ühiselt alles järgmisel kevadel õnnelikeks kraadiomanikeks saame, võrratult vaikse fluidumiga.

Temas on.. ma ei tea, kuidas seda täpsemalt määratleda, aga seda miskit veidi müstilist, mis naistega siis juhtub, kui nad emaks saavad. Inimene, kelle puhul pruunide silmade kaval pilk paneb tundma sind perioodiliselt kuidagi liiga kilejana(?). Aga paar päeva enne seda istumist oli ta oma tillukese pojaga külas ja no see meespool on ikka tõeline karastus ühele emasüdamele. Armas, väike, mürakaru. Väga vahva poiss igatahes.

Aga muretseda selle üle, et glöggi jääks üle või kooki ei jaguks...või teemadest nappuks...seda nüüd küll kurta ei saanud.

Ma olen suhteliselt teadlikult jälginud kõrvalt filolooge-kirjandusinimesi-kirjaneitseid ja võlle- võllikesi. On asju, millest me räägime sõrmenipsu tehes, on asju kus vaevleme mentaalse puhituse käes. No ei saa ja kõik, tõrge ees.

Ja mina täiesti teadlikult murran neid tõrkeid. Ületan piire. Küsin ja pärin, tunnen huvi ja puistan südant. Avatud. Avali.

Kapseldunud on igavad inimesed, nende näiline privaatusnõue on nii surmigav, et haigutaks ainult, hambad paistmas. Ja see pole üldse kuigi inimlik. Masinlik pigem

Ja tahakski seista kaljunukil ning hüüda igas suunas, et jätke järele inimesed, olge sellised nagu olete, aga olge INIMESED.

Ja minu tõenäoliselt idaneva idee nimekonkurss saab varsti alguse. Ning sealtki ootaks inimlikkust, mida kaljult seistes orgu karjuda....

Lumi, lumi, lumi, kõikjal lumi

Tegelikult on see täiesti mõistetav, miks soojemates kliimavööndites elavad inimesed nõnda temperamentselt tunde asjades reageerivad.

Käed käivad, ladinakeelepõhised sõnad voolavad vulinal, kõrvakiilud laksuvad, kaunid juuksed võnguvad, tumedad silmad sädelevad. Tunded, möll, torm. Nad saavad seda lubada, sest neil pole erilist muret küttega, maja soojustamisega, paksemate riiete varumisega, toidutagavarade täiendamisega. Loogish, et inimesel on võimalik endale väljamõeldud tundemurede näol tekitada miskeid emotsioone kui vastupidiselt külmemates kliimavööndites elavad inimesed on sunnitud jätma endast teatud reserveerituse maigu, sest pole võimalik kõikvõimalike olmeprobleemide tõttu keevat tundeputru vaaritada.

Talv, see tegelikult ju meile, Põhjamaa lastele, äärmiselt loomuomane aastaaeg näitab sedakorda eestlastele oma tõelist jumekust ning mul on sellest täiesti pealaeni.

Kolm-neli korda päevas tuleb lund rookida. Saan vaevalt labida majaseinale toetada, kui juba uus hang seljataga.

Räästast raiun eluohtlikud purikad ära, aga kurat, kahe tunni pärast kasvatab sinna uus teravik.

Nagu üheksapealise lohe peade äraraiumine, kus iga hoobiga peade arv kordisutub samavõrra, kui mitu pead maha löödi.......

Enamik kiljub vaimustusest, et saab suusatada. Jaa iseenesest küll. Poegadelgi on suusad ning nad käisid papa juures suusalaagris.

Mind ennast see väga ei morjenda (kõlab ketserlikult, aga ma vaevu suudan haigutust varjata, kui jutuks tulevad meie suusakangelased...), sest ma mõtlen veel sellele sulamisprotsessile ning mõtlen murelikul kirsasaabaste peale. Kummikutega vist ei tee siis enam midagi ära.....

Lumi, lumi, lumi, kõikjal lumi. Tihke, külm ja karge lumi. Sõber? Veel mitte, veel mitte

Möödas, see on möödas

Aastavahetus möödas. Jõulud möödas. Põgus puhkus möödas.

Lubadused - need on antud ja tegemisel.

Mina - olen sellises meeleolus, et ei nii ega naa. Asju oleks teha, aga tahtest jääb puudu. Tõrge on ees. Miks, ei tea.

Vahel juhtub kummalisi asju. Minuga, nagu ikka. Igatahes, kui ma seda oma meesperele mainisin, siis muiati kõvasti. Kolmnurk mina, pikendamata pilet ja MUPO - tõenäoliselt on see kooslus, millele mõeldes ja mind tundes on võimalik magus suutäis naerda.

Aga pärast - kook liuaga vastu rindu surutud, kollane trahvikviitung taskus, nutuvõru ümber suu - kukkusin lumehange ja siis ma enam ei saanud naeru pidama..

Aga tjahh, põhimõtteliselt on mul mingil ajal mingi karistus soolas. Teadet veel pole.

Saaks sellegi kohta öelda, et möödas, see on möödas

Kojarahvas

Tammsaare "Elus ja armastuses" on maalt linna tulnud nooruke Irma püstihädas kojarahvaga, kes häbematult ja läbematult oma nina teiste asjadesse topib. 20.-ndatel möödunud sajandil olid mõned asjad tabud, kuid tänapäeval pole enam miski keelatud. Kojarahva uudishimu mentaliteet valitseb meie üle. Kahjuks. Õnneks, kurat seda teab.

Nt võib arutleda avalikult avaliku info üle.

Või nt arutleda avalikult kuidas keegi välja näeb, mida teeb, kellega teeb, kus teeb ja miks teeb. Eksponeerib noh.

Või arutleb igasuguste nende teemade üle, mille üle arutlema ei peaks. Nt tegin ma ühes aines ettekande biograafia teemal. Selline veidi logisev ja liimist lahti ettekanne, kuid olgem ausad - ma ei näinud kuigipalju vaeva kah, aga see selleks. Sõnaga - nt miks huvitavad biograafe tavaliselt just sellised detailid, mis tegelikkuses üldse kedagi huvitama ei peaks ning miks selle üle tuleks mõtsikleda....

Hiljuti oli üks olemine minu juures (sellega seoses tekkis mulle üks mõte, aga hiljem, hiljem...) ning me rääkisime K ja P-ga poole kuueni hommikul. Südamega südamest südamlikult. Kõigest ja kõigist. See oli selline absoluutne jutuajamine. MEIE vestlus. NAISTE vestlus.

Ning sellises koha - ahjusoojas toas, lähedal vein ja kodukook, kuusel küünal säramas, jalad enda alla keritud, aken veidi külma öösse irvi - olid jutud ja vested nii omas ajas ja majas, et enam rohkem ollagi ei saanud.

Ning kõik isiklik oli täiesti arusaadav, möödapääsmatu, omaksvõetud ja imekspandud.

Sest see oli MEIE OMA.

Siis on kõik selge ja arukas - me oleme omavahel ning kedagi kolmandat ei tohiks pihtimine huvitada, eksole? Keegi ei peaks viljelema kojarahva mentaliteeti....

Igast tänasest saab homme eilne

Üks nali olla: "Mees tulnud komandeeringust koju ning korteriukse avas tema tiristamise peale sootumaks võõras mees, kes küsinud kas komandeeringust saabunu eilset suppi sööb. Kohmetunud mees vastanud, et sööb ikka. Ukseavaja öelnud seepeale, et tulgu siis homme tagasi..."

Aga nii see on, eile hommikul tehtud värske kohv pole tänasel hommikul termosest kallatuna miskit väärt.

Eilne lubadus on täna kehtetu.

Igatahes ma lubasin enesele (üritan mitte murda) midagi, mida ma enam ei mäleta. See kõlab veidi imelikult, aga realistina ma ei suuda meenutada isegi seda teemat, millega mu lubadus seotud oli.....

Aga mõned huvitavad ideed on mul tekkinud, nii raamatute osas, mida ma ehk kunagi siis kirjutan ka, üks võistlus, millest ma tahaksin väga osa võtta...

Aga no põhimõtteliselt saab igast esimesest jaanuarist (pagan, ma ei salli seda kuupäeva mitte üks raas) teine ja siis kolmas ja lõpuks sa märkad, et sellest alanud uuest aastast on saanud aasta teine, kolmas, neljas kuu ning varsti muutub seegi alanu vana-aastaks, mida saadetakse minema.

Homsest saab eile ning tänasest üleeile etc...

Aga eks vaatame, vaatame, vaatame