Paus, meno

Neurohumoraalne süsteem, mis iga elujõulise ja tegeva ajuga inimese juures täiel mõõdul taob, on üllatusi täis.

St nendele, kes arvavad, et asjad kunagi ei muutu.

No näiteks naised, kes oma naiseks olemise seovad ainult ja ainult fertiilse eaga.

Kuid miks asetada seksuaalsus ja fertiilsus ühele tasemele, need on ju erinevad asjad? Osaliselt küll üksteisest sõltuvad, kuid kaks eraldisseisvat nähtust.

Mõiste PMS on enamjaolt kõigile teada. Pigem päevad kui nende ära jäämine - nooruses vähemalt...

Aga on üks neid hetki, kui ülemaailmsel menopausi päeval võib rääkida ka sellest, kuidas kuuma- ja külmahood vaheldudes panevad peanaha higistama, aeg-ajalt on tunda süda, kuid enam ei tule PMS-ga punniladu näkku elama, vaid on näha tuhmumist ja kurde silmanurki. On menopausi aeg.

Kas see ikkagi on nii kohutav? Hmm.. eks mõne aasta pärast paistab selgemalt ;) 

Kas vaesust annab likvideerida?

Sedasi peaks eneselt küsima - just äsja valimised võitnud poliitikud, sotsiaalsfääris tegutsevad isikud ja tegelikult kõik, kes me ühiskonnas ühel või teisel viisil tegutseme.

Kuid mis on vaesus?

Vaesus on täisväärtusliku elu alalhoidmiseks vajalike piisavate materiaalsete ja ka kultuuriliste vahendite puudus. Jagatakse absoluutseks ehk primaarseks vaesuseks ja suhteliseks ehk sekundaarseks vaesuseks. Absoluutne vaesus viitab sellele, et rahuldamata on esmatähtsad vajadused elu alalhoidmiseks – puuduvad toit ja peavari. 
Kas olen vaene? Kaldun arvama....

Toidu tuimestused

Anesteesias on sedasi, et enne operatsiooni süüa ei tohi. Ja tihti on nii, et toit tuimestab seesmisi valusid. Hingelisi. Kas pole mitte huvitav paradoksaalsus, et mõlemat tähistatakse just täna?

Haa ning ajaloost saab üllatavaid asju teada - nt 111 aastata tagasi tegi endine sunnitööline Friedrich Wilhelm Voigt ajaloolise sulitembu  vanakraamiturult ostetud kaptenimundrit kandes ja kapten v. Malsamina esinedes. Mees  tungis Köpenicki linnavalitsusse, arreteeris linnapea ja konfiskeeris linnakassa. 

Nürnbergis aga said 71 aasta eest sõjakurjategijad korralikult karistatud. 

105 aasta eest aga sündis Saulepis modernistlike ja staatiliselt põnevate teoste autor Karl Ristikivi. 
Ja 163 aastat tagasi ilmselt üks suuremaid esteete siinpool päikest, kes Dorianiga kirjutas end paljudesse mõtetesse - Oscar Wilde. 

Normalisatsioonist on saanud üks suuri instrumente võimu jaoks (Michel Foucault)

"Aeg möödub, igavik jääb"

"Nii üksi siniudus loovib üks valge puri vete pääl"

"See, kellel on millekskigi elada, kannatab välja peaaegu igasuguse kuidas elada."

"Luule, see ei tule tuulest, ega kuku käisest ka – ära sunni, ära keela – kõik see oleks asjata."

"Omatav aeg on see raha, mida meil pole" 

"Suurmehed ei sünni suurtena, nad kasvavad suurteks."

Kuus väljendit/lausungit/loomepala algusrida, mis kuuluvad neile, kes pildil.

Kõigil on neil 15.10 sünniaastapäev, isegi pealkirjas tsiteeritul

Kolletamispäev väärib oma nime

Kolm kohta hoiavad piisavalt tegutsemishoos ning sestap on kummaline tõdeda, et sügis on lipanud tõtakalt. Tavaliselt on looduse unne suikumine tekitanud ängi, painet, viha, ärevust, nukrust, aga sellel aastal  tunnistaks pigem, et korrakski tahaks vaadelda kollaseid lehti, sügislombist vett nilpsavat oravat, nuusutaks seentega kaasuvat metsalõhna ning oleks mõne pisukese sekundi. 

Lihtsalt. Niisama. 

Vaataks sammalt ja kõduvaid taimi. Jälgiks õunapuude muutmist ning püüaks kirjeldada viimaste jõuriismetega oksa küljes kiikuvat vahtralehte, kes tahaks võidelda loodusseadustega, aga teab paratamatult alla jäämist ning saatusele alistudes liugleb vaikselt porisele teele, jäädes alandlikult ooatama oma kompostiks saamise lugu...

Katastroofe vähendades

13. oktoobril tähistatav rahvusvaheline katastroofi vähendamise päeva sattumine reedele  võib olla veider kombinatsioon, sest ebausk ju....

Kuid lootkem parimat.

Keeleprojektid viivad...

Selgunud on omanäoline tõik - realiseerin end õpetajana rohkem kui kunagi varem.

Ja mitte pelgalt koolis, kus on halvemaid ja paremaid aeg, vaid ka väljaspool, erinevates projektides.

Suvel sai oldud keelekohviku perenaine ning sügisel tuli  pikalt planeeritud Harku.

See ukse kinniminek, kui tead, et jääd poolele, kust saab ainult kaardisüsteemi alusel välja, mõjub üllatavalt frustreerivalt.

ID-kaart tuleb ära anda, isiklikud asjad kappi panna, ehted ära võtta.

Paberid ja pliiatsid antakse. 

Põnevust kütab asjale juurde, et üks õpilastest ei tea mitte ühtegi sellist keelt, mille baasil oleks võimalik suhelda. Viipekeel ja joonistamine, milles pole eales tugev olnud....

Kui tavaliselt on võimalik keeleõpetamise juures kasutada telefoni või arvutit, siis nüüd taoline võimalus puudub, õppevahendid on limiteeritud...

Aga seda huvitavam tundub kogu protsess.

Vaatab, mis saab. 

Tüdrukud

"Tüdrukud!" - nii kutsusid õed ja arstid hooldajaid. Natukene kontekstiväline, aga miks ka mitte, eksole? Sedasi kutsuvad korrale vanemad oma lapsi, kui need juhtumisi tütred on. 
"Nagu tüdrukud..." vangutavad teised täiskasvanud naiste pisut veiderdavat käitumist kohates

Aga tüdrukud on iseenesest väga toredad. 
Ootamatud, ärevaks tegevalt vagurad ja ooo... mida kõike võib tüdrukutejõu ja väega peale hakata. 
Tüdrukud...
Palju on neid võimukaid ja võimekaid naisi, kes eelnevalt tüdrukutena on oma iseloomu andnud tunda: Saphho; Cleopatra; Jean D'arc; Mirabai; Anne Boleyn; Elizabeth I;  Catherine de Medici;Mary Wollstonecraft;  kuninganna Victoria; Florence Nightingale; Marie Curie...

Terve vaim etc....

Vaimne tervis on üldise tervise lahutamatu osa, mis peegeldab tasakaalu inimese ja keskkonna vahel ning koosneb nii positiivsest kui ka negatiivsest tervisest. 

Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks.

Vaimne tervis mõjutab inimese mõtlemist, käitumist ning emotsioone. Samuti on see seoses stressiga toimetulekuga, teistest arusaamisega ja otsuste tegemisega. 

Vaimne tervis koosneb inimese emotsionaalsest, psühholoogilisest ja sotsiaalsest heaolust. Vaimse tervise häire ehk psüühikahäire on terviseprobleem, mis mõjutab seda, kuidas inimene mõtleb, käitub ja suhtleb teiste inimestega. Psüühikahäireid diagnoositakse kindlate kriteeriumite järgi. Isik, kelle vaimne tervis on nõrk, võib tunda ärevust, stressi, depressiooni. Võivad esineda ärevushäired, obsessiiv-kompulsiivne häire, foobiad ja paanikahäire, posttraumaatiline stressihäire, skisofreenia, depressioon, bipolaarne meeleoluhäire ning söömishäired. Terapeut, psühhoanalüütik, sotsiaaltöötaja, õde, arst, psühholoog ja psühhiaater saavad aidata psüühikahäireid ravida, kasutades teraapiat, nõustamist või ravimeid.

Psüühikahäireid saab liigitada neuroosiks ja psühhoosiks.

Nii räägib asjadest vikipeedia.

Täna, kui ühtepidi tuleb mõelda pudru kasulikkusele (ülemaailmne pudrupäev noh) ja teisalt peab mõtlema, kas terves kehas on terve vaim, terves kehas on nõder vaim, nõdras kehas on terve vaim või nõdras kehas on nõder vaim, siis  ühest vastust sellele tegelt polegi. 

Keegi ootab su kirja...

Armastuskirjad, kiri sõbrale, kodeeritud teade teksti vahel, teavitus, telegramm, pakk, ajaleht etc, etc, etc

Tundub huvitav olevat kogu see side ja postiteenus. Suuremat süsteemist teadmata on nii, et Eesti riiklik postiteenistus on välja kasvanud 1636. aastal asutatud Rootsi riiklikust postisüsteemist. Eesti- ja Liivimaal viidi kuninganna Kristiina eestkostevalitsuse postimäärus ellu 1638. aastal (mõni ime, et Rootsi ajast kui kuldajast Eestis räägitakse).

Asi edenes edasi - postiliiklust Eestimaa kubermangus korraldas alates 17. sajandi keskpaigast Eestimaa rüütelkond. Kubermangu läbis kolm postiteed (trakti: mis ühendasid kubermangulinna, Tallinna ja keisririigi pealinna, Peterburi; pealinna Peterburi läbi Liivi- ja Kuramaa kubermangu Preisimaa kuningriigiga; postitee, mis ühendas kubermangulinna, Tallinna ja kubermangulinna Riia), mille äärde oli rajatud postijaamade võrgustik.

Enne 1917. aastat oli Eesti Vabariigi territooriumil 157 postiasutust, lisaks kolm iseseisvat riigi telefonikeskjaama.

25. veebruaril 1918 võtsid Saksa okupatsioonivõimud Tallinna postkontori üle ja likvideerisid senise postisüsteemi.

Olid ka postitalud või kirjatalud  -  postiasutuse tüüp Eestis. Postitalud asusid üksteisest keskmiselt 4 km kaugusel, neid oli umbes 2800. Postitaludes toimetati lihtkirjaposti (ka ajalehtede) vastuvõtmist ja väljaandmist ning müüdi postmarke, tempelmarke, postpaberit ja ümbrikke. Postitalu, kus polnud telefoni kõnepunkti, nimetati kirjataluks.

Postitalud olid avatud 2 tundi päevas. Postitalunikud ei saanud rahalist tasu, välja arvatud eritasu kirjade laialikandmise korral. Nende endi post toodi riigi kulul koju ja nende koju ehitati riigi kulul avalik telefoni kõnepunkt ja neil ei tulnud kanda telefoni abonementmaksu.

Esimesed Eesti postmargid ilmusid müügile 22. novembril 1918 – lillemuster (5 kopikat) ja 30. novembril lillemuster (15 kopikat).

Mujal maailmas arenes postiteenus omal moel ning postiljonide arhetüüpe kohtab igasugustes erinevates loomeväljundites: Tammsaare "Lehekandja nr. 17"; Petškin Prostokvašino lugudes; uppunud postitooja "Kahes kaptenis"; postiljon taustategelasena Ruth Rendelli "Edevus on visa hingega"  ja Sidney Sheldoni "Meistermänguris"; filmis "Postiljon helistab alati kaks korda"; lauludes "Ten o'clock Postman" ja "Uhke postipoiss sõitis kord maanteel"; Joseph Roulini ja Vincent van Goghi maalidel...

Nojah. Tegelikult on tänase sissekande eesmärgiks pidada meeles rahvusvahelist postipäeva. 

Siuru esmakordselt ja avalikult

Sada aastat tagasi esines Siuru esmakordselt avalikult. Tallinnas. Estonia saalis.

Isekeskis mõeldes - nad olid tõesti hämmastavalt moodsad ja kaasaegsed, boheemlaslikud, kirglikud oma tegemistes ja tundeelamustes. 

Kuigi ilmselgelt elitaarsete kunstiinimestena (kuidas õnnestus meestel va Semper pääseda sõjalise kutsealuse staatusest?) oli neil maailmas valitseva poliitilise olukorra taustal võimalus meeliskleda loomingus ja tegeleda omaenese tundemaailmaga, on nad jätnud jälgi kõik koos ja eraldi - Gailit, Adson, Under, Tuglas, Visnapuu,  Semper, hiljem Alle ja Barbarus. 

Tõmban mõneti paralleele Euroopaga - kui Zürichis 1916 alustatud dadaistlik suundumus oli reaktsiooniks ilmasõja hulluse vastu, siis võiks ka Siuru olemasolu ja tekkimist seostada mõneti just sellega, et keset häda ja risti ja viletsust oleks ometigi üks vaiksem ja tasesem pinnas, kus tundetormidele valla lasta.

Eile kõndisin Siuru majast mööda, mõtlesin kõige selle peale, mis võis saja aasta eest neis akendes toimuda, missuguseid mõtteid nad võisid mõelda ja...kuradima kahju, et "Printsess, paaž ja Feliks" valitud filmiks ei osutunud...

Ning ma mõistan ka, miks Marie ja Friedeberdi suhtest suhet sellisel viisil ei saanud, miks Under otustas lõpuks ikkagi Adsoni kõrval vanaks saada ja miks Tuglas Eloga oma eluteed sidus (kahtlemata oli tegemist särava naisega ning teda võib nüüd julgelt iseseisvalt kirjanikuks pidada - tema päevikud on kõnekad, kujundlikud, kirjanduslikud, informatiivsed) - kumbki poleks suutnud loobuda Suure Sära nimetusest, sest kahtlemata on ühe luulelaad ja teise novellitsemine nüüdiskirjandust mõjutanud viisil, millest toona ainult unistada osati.

Ning saja aasta eest vakatasid hääled, kui kuulati.. aga mil viisil see esinemine toimus...?

Demokraatia

Sõnavara ja igasugune hullamine/uurimine/süvenemine/mängimine/avastamine/kasutamine on alati tegelikult köitvad.

Mitmekülgse põnevusega aga kõlab, kui  hakatakse selgitama sõnade seletusi ja tähendusi. 

Eile sain  näiteks teada, et demokraatia on ladinakeelne sõna, mis tähendab vähese grupi valitsemist rahva üle.

Mina ütlesin ahah ning leidsin, et ma pole ikkagi 24/7 filoloog/pedagoog/teadlane.

Kodus aga tuli avada võõrsõnade leksikon ja tuletada meelde, kas asi on ikkagi nii või mitte - ehk mäletasin  midagi valesti...

demokraatia <+ kr`aatia 1 s> (kr dēmokratia < dēmos rahvas + kratos võim) 

1. pol poliitilise korra vorm, kus riigi juhtimine toimub rahva valitud saadikute kaudu, eksisteerivad kodanikuvabadused ja demokraatlikud õigused (võrdõiguslikkus, üldine valimisõigus, organisatsioonide loomise õigus, isikupuutumatus) ning on võimalik vähemuse muutumine enamuseks legaalsete vahendite kasutamise teel

2. laiemas tähenduses kodanikuvabadused (sõna-, trüki-, koosolekute, demonstratsioonide, südametunnistuse, elukoha valiku vabadus)

3. sotsiaalsete suhete vorm, kus ühine tegevus grupis vastab enamuse soovidele

Vist ei mäletanud?

Aegumine?

Tihti on toodetele märgitud peale aegumiskuupäev.

Meie kultuuriruumis üldiselt muudel asjadel ma seda  märganud pole, aga tuleb välja, et mõned nähtused, nt sõprussidemed, on ka aegumisega tähistatavad. 

Selle teada saamine tõmbas kulmu juuksepiirile, aga.. kui nii, siis nii.

Veider, kuidas asjad maailmas pöörduvad ja liiguvad, isegi kui arvad olevat hingesugulussuhtes. Sõprus muutub minevikuks kohe, kui võib tekkida keeruline aeg. Kiire aeg. Pöördeline hetk.

Õpetaja,õpetaja....

Meil, tänastel päevakangelastel, õpetajatel, on lisaks lapsevanematele tohutu võim antud - me saame kujundada noore inimese  mõttemaailma kõikvõimalike viiside ja vahenditega, alates sellest, kuidas õpetaja välja näeb, seisab, käitub; ümbritsevasse keskkonda ja aega suhtub ning kuidas ta oma ainet annab.

Õpetajad - nii nagu kõik inimesed mistahes elualadelt - oleme erakordselt varieeruvad isiksused ning see ei sõltu pelagalt soost ja vanusest, vaid ka iseloomust, teadusharu esindatusest ning mitmetest muudestki seikadest, millega igapäevaelus kokku puutume.

Aga - nooremana ning kui pojad olid väikesed, ei mõistnud ma õpetajaks olemise  hüvesid, nüüd on need kuidagi selgemad.

Ning võimalik, et lapsena mängitud õpetaja on siiski olnudki minu kutsumus (kirjanikuks olemine on selle juures vägagi võimalik). 

Mul on lahe, mahe, vahe ja tahe töö.

😊Kõikidele õpetajatele tänasesse päeva 🎺🎼häid soove, mõtteid ja meeli 💐

Kaitse ja kallista oma looma

Nii...Kiti, Neegus, Missu, Triibu, Stella,  Tsooru, Kruger; erinevatel aegadel on olnud veel hamstrid, merisiga, oravad, kalad ja dobermann Clyde, nüüd Kruger või Krux või Pupsik (oleneb meeleolust).

Tunnetega ja elusolendid. Pingemaandajad, rõõmurullid, lustimasinad ja samas nii siiralt sõbralikud (õigesti kasvatatu)

Eluosa ja elu osa.

Väike prints ütles rebase kohta, et sa vastutad kõige eest, mille oled kord taltsutanud.

Parafraseeriks - tuleb vastutada kõige elava eest, millega kokku puutud. 

Kaitse looma, ta väärib seda.

Edasi andma

Inimest eristab hõimkondliku kuuluvuse põhises taksonoomias (loodan, et bioloogid nüüd ei minestunud) teistest oskus moodustada artikuleeritud kõnet. Omapoolselt lisaksin, et mõtestatud kõnet, aga väikese klauslina küsimus lisaks - kas ikka on alati inimkeeli vahendatud tekst sisukas ja mõtestatud?

Kui Under kirjutas kunagi luulekogu "Mureliku suuga", siis valutas peagi võõrsile pagendatud poetess toonase olukorra pärast (ilmus 1942), nüüd aga küsin mina mureliku suuga, et missugune saab olema "Olukord tulevikus", sest märkan üha enam ja enam känguvat väljendusoskust kõnetsi ja kirjatsi.

Nagu tangidega kisu täislauseid inimestelt välja...

No, eeeee... nagu, suht, äää, väääää....määääää

Õudne.

Sõnu ei teata. Veel hullem - emakeelt ei osata. 

Kui mulle muidu nett meeldib, siis nüüd tahaks küll selle pagana võrgustiku maapõhja needa, sest osaliselt on just see sotsiaalmeedialik suhtlemine tinginud mää-äää-vää-K olustiku, kus sõnad enam tähtsust ei omagi...

Iseenesest ...eee....noh, ongi, eksju?

Aga kuidas parendada väljendusoskust? Kas keegi peab kolju lahti muukima ja seejärel sinna hea kõneosavuse sisse kallama?

Või saab indiviid ise ka midagi ära teha? Nt lükata näpu külge kleepunud nutiseade nurka, kuulata oma umbes rinnaku lähistel sisuliselt hiberneerunud omanimelist keeleisikut ning asuda sõnavara rikastama: lugedes, kirjutades ja täislauseid moodustades. Keel - see tugevaim lihas inimeses on mõeldud kasutamiseks ja seda muuseas ka kõnelemise seisukohalt. 
Ja kui kõne juba tuleb, siis voolab kiri järele ja ja inimsed jäävad vaatama - kes on see sõnasuutlik ja hirmupaineta esineja?

Mõtle, oskab isegi täislausetega vastata ning kõnes on suisa kuulda liitlauseid...

"/.../Vägivald armastab vabadust

tahab ta võita ja vallutada. Vägivald igatseb vabadust 

enda naljale kallutada. /.../" Haa, kes meist ei teaks, eksole? Aga ometigi on ka vägivallatusega võimalik asju ajada.  Mõelda vaid kõikide nende kordade peale, kui ajalugu on endasse kirjutanud inimsusevastasust. Loomade vastasust; õiguste vastasust..

Oli inimesi, kelle põhiideoloogia seisnes just vägivallatuses ja tema sünniaastapäeva auks seda tähistataksegi - Mohandas Karamchand Gandhi.

Head vägivallatuse päeva.

Waiata, nyimbo, suab paj nruag või lihtsalt....

... muusika?

Muusika ehk helikunst (vanakreeka sõnast μουσική (τέχνη) 'muusade kunst' ladinakeelse sõna (ars) musica kaudu) on üks kaunitest kunstidest, mille materjaliks võivad olla helid: muusikalised helid, mürad ja konkreetse loodus- või inimkeskkonna helid.

Iseenesest on see sõna oma kõla poolest juba miski, mida saab ainult kaunilt kasutada ja kui palju on seotud liitsõnu: ajaviite|muusika, barokk|muusika, biit|muusika, džäss|muusika, elektron|muusika, estraadi|muusika, filmi|muusika, folk|muusika, grammofoni|muusika, heliplaadi|muusika, instrumentaal|muusika, kammer|muusika, kantri|muusika, kiriku|muusika, kontserdi|muusika, kooli|muusika, koori|muusika, kunst|muusika, laste|muusika, lava|muusika, leina|muusika, levi|muusika, lindi|muusika, magnetofoni|muusika, maki|muusika, marsi|muusika, masina|muusika, meelelahutus|muusika, meeleolu|muusika, mustlas|muusika, neegri|muusika, nüüdis|muusika, ooperi|muusika, opereti|muusika, orkestri|muusika, plaadi|muusika, pop|muusika, raadio|muusika, rahva|muusika, rokk|muusika, rütmi|muusika, saate|muusika, salongi|muusika, suve|muusika, taidlus|muusika, tantsu|muusika, taust|muusika, vanatantsu|muusika, vokaalmuusika; arvuti|muusika, flöödi|muusika, kandle|muusika, klaveri|muusika, leierkasti|muusika, oreli|muusika, puhkpilli|muusika, torupilli|muusika, viiulimuusika.

Milliseid autoreid silme ette manab ja milliseid lugusid on tehtud.... Rääkimata sellest, kui tihti on muusika keskne olnud mõnes teises loomeväljundis: "Armastab muusikat, armastab tantsida."; "Helisev muusika"; "Tabamata ime"; "Don Juan Tallinnas" etc.
Kõikidele neile, kes on seotud muusika loomise, õpetamise, õppimise, kuulamise vms...

Ojọ orin ti o dara!!!

Jerometa vist poleks...

Rahvusvahelisel tõlkijate päeval võiks pisut mõelda sellele, kuivõrd keeruline võib olla ühe või teise kirjandusteose sisu õige ja täpne tõlkimine inimese jaoks arusaadavasse keelde.

Tõlkimine on väärt tegevus, aga mitte igaüks ei sobi tõlkima.

See on võrdlemisi keeruline protsess.

Leida sõnadele õiged ja täpsed vasted, panna laused parimas rütmis jooksma, vaadata, et tekst terviklikuks moodustuks.

Tõlkimine on tundlik ja oskusi nõudev kunst. Ning lisaks - asjad ei sünni ju lihtsalt iseenesest. Et teeme nüüd siis rahvusvahelise tõlkijate päeva, nii tore, nii tore...

Ta on mingi mõte ja eesmärk.

Milline siis?

Rahvusvahelisel tõlkijate päeval peetakse meelest maailma esimest tõlkijat, Jerome'd (/dʒəˈroʊm/; ladinakeelselt: Eusebius Sophronius Hieronymus; kreekakeelselt: Εὐσέβιος Σωφρόνιος Ἱερώνυμος; c. 27.03 347 – 30 09. 420), preestrit, pihiisa, teoloogi ja ajaloolast, kes on saanud tuntuks seetõttu, et ta ühe enimtsiteeritud teose esmakordselt ladinakeelde tõlkis. 

Ja lisaks teadis Jerome juba toona, kuidas avitaminoosist üle saada. Igatahes märkis Jerome ennast ajalukku igaveseks ära. 

Miguel, de Cervantes Miguel

Kes meist ei teaks pisut hullunud aadlimeest, kes rüütlilugudest soojana asub tuuleveskitega võitlema..

Ja täna on tema loojal, sobivalt mihklipäevase nimega Miguel de Cervantese, täisnimega Don Miguel de Cervantes Saavedra 470. sünniaastapäev.

Kahtlemata on ta suur kirjanik, kes elas seiklusterohket ja rahutuvõitu elu.

Vaeseks jäänud aadlipere järeltulijana, kes pidevalt kolides (isa oli arst, kes püüdis sedasi endale ja perele leiba teenida), puutus ta kokku humanistlike ideedega ning tema põhimõtted õppimise ja sallivuse osas olid väga olulised.

Kahekümnendate eluaastate alguses võttis noormees sõdurina osa Lepanto merelahingutest. 

Kas võiks arvata, et sellega seiklused piirdusid? Kahtlemata mitte - ta oli Alžeerias piraatide käes vangis. Õigemini suisa viis aastat orjaks, kuni perekond kogus kokku raha tema vabaks ostmisel.

Kõik need asjad kokku tekitasid aga meeletult suuri majanduslikke raskusi ning Miguel pidi tegema juhutöid.

Ta sai muuhulgas endale kaela süüdistuse pettuses ning pidi taas vangis olema. Seal aga...

Nüüdisaegsed teadlased nimetavad vanglas sündinud ideest kirjutatud raamatut maailma esimeseks romaaniks.

Muuseas ainukeseks raamatuks, mille olen lugedes lennutanud vastu seina - no ei saa mina aru hullumeelsuse võludest. 

Aga see ei tähenda, et Cervantes poleks olnud vahva kirjameister.

Igatahes - sind teatakse ja loetakse nüüdki: on suisa olemas Hispaania kirjandusauhind - Miguel de Cervantese auhind (hispaania keeles Premio de Literatura en Lengua Castellana Miguel de Cervantes)  

Auhinna asutas Hispaania kultuuriministeerium 1976. aastal. Auhind antakse elutöö eest hispaania keeles kirjutavale kirjanikule. Auhinna suurus on 125 000 eurot. 

Auhinna on saanud nt Jorge Luis Borges; Francisco Ayala; Ana María Matute.
Sedasi

Mälestuseks/mälestamiseks

See oli tormine hommik. Tuul ja vihm paiskasid ennast üksteise võidu meie toonase korteri akende vastu. Pärnad paindusid ja võimsad rajurüsinad raputasid kaskesid kõvasti.

Oli külm. Perekondlik äratus algas tavaliselt sellest, et koer tahtis õue ning elutoas lülitus TV töhe. MTV3 näitas uudiseid, kuid kuidagi veidralt. Ekraanil oli Viking Sally pilt ning uudisteankru hääl luges midagi "laivasta". Küsisin isalt, et kas täna on mingi laevahuku aastapäev. Isa lausus, et pole tema teada küll midagi sellist.

Raadiot tööle pannes aga jahmatasime kõik.

Ootamatult sai selgeks imelikult vaiksed uudised ja kõik muu..

Need olid keerulised päevad enamikele meist (kuigi  ise polnud kellegagi seotud, siis ta lihtsalt vapustas oma massivsusega) ja meie kollektiivne mälu tuksatab valulikult praeguseni.

Ma tean, mida tähendab kellegi kaotus ning...olgu vesi lahkunutele rahupaigaks.

Seosed

Kui keeruline on luua interdistsiplinaarselt seoseid loogiliselt järeldatavate asjade vahel?

No näiteks nii lihtsas asjas, et kui räägitakse kirjandusest, ei saa rääkimata jätta ajaloost, sest need asjad oma üksteisega tihedalt põimunud.

Või nt selleks, et mistahes kirjutatud ja emakeelset teksti saab lugeda ja seda enese jaoks mõtestada mistahes teadusharus ainult siis, kui sul on tähed selged ja on arusaadavad kokkuleppelised kombinatsioonid ehk sõnad.

Või et elementaarne, süsteemne baasharidus pole mõeldud õppurite isikliku elu segamiseks, vaid just nimelt inimeste peas seoste tekitamiseks ja kasutamiseks.

Alalõpmata on kuulda, et koolis õpetatavast pole midagi kasu. Aga kas see ikka on päris nii? 

Et mitte ükski seik/nähtus/objekt/aine, mis kuskilt õppest läbi käinud, on tegelikult kasutu pahn, mida mitte kunagi mitte kuskil vaja ei lähe mitte ühelgi tingimusel?

Mõtleme, mõtleme veel...

Uksest sisse ei trügita

Teadmata, kuidas see teistel inimestel on, aga oma ema õpetustest mäletan üsna elementaarseid viisakusreegelid ning üks nendest oli, et väljujad lastakese enne ja siis sisenetakse ise.

Mingil põhjusel on aga viimasel kolmel nädalal tulnud sõnada, et oodake palun, soovin väljuda.

Nagu viimane päästeparv oleks see tramm või buss või rong ja lihtsalt peab iga hinna eest tormama.

Eriti kehtib see vanemate naiste puhul.....

Ühesõnaga - tasub endale meelde tuletada, missugused on need peamised reeglid. 

Versused

Alkeemia.ee Elutark näib olevat  kollektiivse kogemuse sümbioos. Vahel on tema tekstid hirmuäratavalt arukad, vahel narruseni küünilised ning vahel lihtsalt humoorikas vahepala. Nüüd aga sattus lugemise ette "Viiekümnene mees omavanuse naise kohta: vuh, milleks mulle selline kodumemm!" ja WTF???

Hea, et pole veel lisatud:

-omab suuremat summat vaba sularaha (et ta enda ja minu elamise ning seiklusjanu kinni maksaks)

-on paindlike moraalsete ja eetiliste normidega (kui ma mõne kobeda mimmuga temale lisaks kopuleerida soovin)

-on pärit lastekodust (sugulased ja vananenud vanemad ei risustaks meie väärtuslikku seiklusaega)

Phähh, ütleks seepeale. Paljud mehed on niivõrd kasvatamatud ja harimatud, et nad ei tunne väärtuslikku naist ära siis, kui see tema aiaväravas seisab ja nõudlike soovidega härrasmehele lahtist killustikku köögiaknasse loobib.

Ilmselgelt forsseeritud soovid, aga samas on neis suuresti peidus hunnik alaväärsust, mida püütakse igal juhul kompenseerida heade aksessuaaridega. 

Ja see on niiii vana teema, mis üldisest kultuuriloost igal moel läbi on käinud küll reaalsuses, filmides, raamatutes.

Mehe soov küünitada veel korra nooruse järele, sest siis tundis ta enese tegusa olevat, sest siis peitus temas mees, nüüd hakkab seda järjest vähemaks jääma ning sõõm noorema naise järele parandab mõneks ajaks krabinal kaduvat maskuliinsust. 
Ja miks see nii on? Sest meie ühiskond on keha- ja vanusekultuses kinni, meedia vahutab pidevalt, kuidas ikka noorem välja näha ja mida ikka selleks teha aga.... miks te ei ela? Lihtsalt ei ELA? 
Igapäevaselt ja mitte alalõpmata seigeldes, vaid kõiki päevaasekundeid võrdselt oluliseks pidades...

Iga kolmas kandidaat kolistab...

Nii harva, kui poliitikast räägin (no pole absoluutselt ka minu valdkond), siis nüüd tahaks küll mõned sõnad sekka poetada, sest nende valimiste juures jääb küll mulje, et enamik kandidaate hoiab mingit võrdlemisi hämarat saladust oma tagatoas, sealne kapiuks on kohe-kohe praotumas ning posu skelette iseloomuliku lõhnaga tahaks puitpõrandale võimalikult valju kolinaga pudenedes ohtrat tähelepanu võita.

Või on inimene endale ise jala külge paksupõhjalisi metallämbreid keevitamas, sest siis on kõnni kaja kaugele kosta ning saab arutleda selle üle, kas juhtimisse sobivad inimesed, kes sõidavad purjuspäi, omandavad hämarate tehingute kaude varasid, oma seotud riiklikul tasandil korruptsiooniga, on petturid, vargad, sulid,  muidusööjad etc, etc, etc.

Inimlikul tasandil me teeme kõik vigu, aga nagu öeldakse: "Arsti vead on surnuaial, arhitekti oma kõigi silme all", siis vist tuleb vaadata, kes ja mis ja kuidas käkke keerab ning peaks olema tegelikult käratu võimaluse puudumine poliitiliste ringkondadega ühendusse astuda. 

Tõdemused teenindusest

Elu õpetab igast aspektist ning saadud kogemus rikastab - on  ju?

Vahel on saadud kogemuse juures aga täiesti kummastavaid seiku ning jääb üle vaid ohata - küll on meie klienditeenidussfäär täis tobedaid ja piinlikke, ebakompetentseid viise/meetodeid/suhtlust.

Rõivakauplustes, kosmeetika osakondades, internetikauplustes, mööblivaldkondades etc, etc, etc. 

Huvitaval kombel pole veel olnud ebameeldivaid arusaamatusi nendes sfäärides, mis puudutavad kultuuri.

Aga pikka ootamist, et keegi tuleks ja nõustaks ja selgitaks (ehituskauplustes), soovitaks (rõivapoed, jalatsid) - see on suht ulme olnud. Peab ise otsima ja leidma võimaluse või vastupidi - pole veel jõudnud mõtlemagi hakata, mida tahaks, kui juba on keegi kannul ja küsib teeseldud häälel, kuidas saaks mind aidata.  

Ei oskagi kohe kommenteerida, kas tänapäeval seda eriala kusagil õpetatakse, aga mäletan, et kaubatundja elukutse oli üsna köitev mitmetele - küllap seetõttu, et defitsiit sundis tutvusi looma. 

Tänapäevased teenindajad (pean silmas ostu-müügiga tegellevaid inimesi, sest enamik erialasid olevat nn teenindussfäär, kuigi mina olen kaljukindlalt selle vastu, et nt õde ei ole tervishoiuvaldkonna kilenditeenindaja, vaid pikalt õppinud ja prakitseerinud spetsialist; õpetaja pole haridusvankri ette rakendatud õppeteenindaja vms, vaid ikkagi kõrgelt haritud spetsialist; juuksurid, massöörid, õmblejad - kõikidel on mingi oskus, mis eeldab teatud õppimist) tihti ju mingit väljaõpet ei oma, teadmised puuduvad ja kõik omandatakse kogemuse kaude - see pole otseselt vale, aga kindlasti võiks olla poes töötav inimene valdkonna toodetega rohkem kursis.

Ja see saamatu suhtlus kõigele lisaks - oskamatus sõnastada probleemi, oskamatus suunata klienti ning lisatasu küsimine iga liigutuse eest, mida tehakse - et kliendil jumala eest ei tekiks tahtmist uuesti firmaga koostööd teha. 

Võrlduseks ühe Saksa firmaga asju ajades - kiire ning asjalik suhtumine, kiire ja korralik tagasiside ning nendepoolne küsimus - kuidas jäädi rahule nende firma tegevusega.

Kuidas jäädi? Ülimalt. Tänati ka veel ning loodeti, et järgmisel korral saavad nad olla sama kasulikud. Kas ma tellin sealt? Loogish.
Niiet - meie kultuuriruum vajab tõhusat õpet sellele, kuidas mistahes ostmise ja müügiga seotud valdkond ennast selliselt saab avalikkusele näidata, et tõesti on uhke olla ja öelda - näed, see on MEIE riigi firma.

Kõndida valgusega..

Kadriorg on alati popp koht. Oli siis, kui ma seal puid mööda turnisin, kergesti ligipääsetavatesse keldritesse ja pööningutele kolama sattusin, kulli, luurekat, keerukuju mängisin, tiigil uisutasin ja ka nüüd, kui Kadriorg on tõstetud oma kunagisse hiilgusesse tagasi ning järjest paremaks muutuvaid valgusfestivale korraldab.

Aga sellest ei tahtnudki kõnelda. 

Avastasin enda jaoks, et minu kasvumaade piiriks oli Narva maantee ning üle selle ma tavaliselt ei jõudnud - tivolisse küll, aga ülejäänud on kuidagi hämar ala.

Meenub kusagil olnud staadion või spordiväljak, 

sest seal olid kunagi tantsupeo proovid ja 90. alguses mõned suveüritused.

Kuid eile sai Kadrorust välja kõnides suundutud just sinna ühenäoliste majakarpide kvartalisse ja piki Tuukri tänavat kesklinna. 

Väga värskendav on oma linna uutest ja avastamata nurkadest vaadelda.

Ja jalutajate vilkuva tulega mõõk töötas helkurina päris hästi...

Rahu

Lühike sõna, aga palju tähendusi: rahu 

Ja täna peaks mõtlema sellele, mida sõna esmalt tähendab - rahulik ümbrus, rahulik keskkond; rahulik häirimata olukord; tülideta ja vägivallata olek. 

Vladimir Beekmani semiautobiograafilises raamatus "Karmil kevadel" on üks koht, kus blokaadis nälginud ja vanemateta jäänud lastekodus elavad poisid seisavad kõrgel mereäärsel pangal.  On mai, kevadine pühapäev. Napilt 13-14-aastased poisikesed on korjanud padjapüüridesse värskeid oblikaid ning poisid vaatavad paatideta ning tuuleta lahele.

"Nagu rahuaeg oleks, " kommenteerib üks poistest.

Nagu rahu aeg oleks...

Milline õnn, et need pole pidanud olema enda lapsed, kes selliselt ohkavad. Ei kujutaks ettegi, mida võib tähendada tõdemus rahu puudumisest.

See on elementaarne ja hädavajalik.

Oluline ning tegelikkuses võrdlemisi habras olek...

Endast oleneva rahuga saab aga pidevalt tegeleda - seesmine rahu....

Mis nende sugudega siis ikkagi on?

Tegusa ja tugeva naisena pole probleemi olnud elu ajal vinnata suuri veepudeleid, küttekotte, surnuid; liigutada mööblit; tõsta asju; kanda poekotte. 

Poegi on tulnud vedada käru ja sülega, kuid jõulisus ei tee veel kedagi meheks.

Miks ei meeldi naistele, et neile aidatakse mantel selga, avatakse uksi, tõmmatakse restoranis enne lauda istumist tool eemale. Ulatatakse trammist/bussit/rongist väljumisel käsi ning võetakse naisterahva käest ära raske poekott? Miks see

Kaldun uskuma, et selles sooneutraalsuses unustatakse mõned asjad lihtviisiliselt ära  -  ei eristata enam naiste vaimset võimekust ja füüsilisi eeldusi (räägime tavalisest, normaalmõõdus ja -kaalus naisest, kes ei ole võimeline igapäevaselt 8 tundi välitingimustes asfalti lükkama, metsa langetama ja räägime sellisest mehest, kes ei vaju diivanil seitsmekümneks röhitsevaks, maikas pekivoldiks vms).

See, et me oma ajude ja tehtava töö eest soovime saada võrrdset palka ei tähenda veel, et me oleme immuunsed hästi kasvatatud mehe suhtes.

Sugugi mitte!!!

Pole vaja segi ajada naiselikkust ja naiselikku abitust ning mehelikkust ja  mühaklikkust.

On mehed ja naised. Kaks eksisteerivat poolt, mis vajavad teineteist, täiendavad teineteist, sobivad üksteisele.

Eks?

Kõnele kui piraat

Kui guuglit lapata, siis jääb sõrme ette igasuguseid veidrusi.

Ilmselt üks erilisemaid päevi, mida tähistada, on seotud  piraadina kõneleja päevaga.

Viki teab, et 19.09.1995 alustati selle traditsiooniga, aga kas piraatlusega kaasnevad mingid üritused vms, seda kahjuks ei teagi. 

Iseenesest on nende mereröövlitega nii, et nad on merel tegutsevad kurjategijad, kelle eesmärgiks on teiste aluste röövimise või merelt maal olevate objektide ründamise kaudu saada tulu.

Neid olid kaaperdajaid ja mereröövleid.

Kaaperdajad olid siis need mereröövlid, kellele on valitsus andnud ametliku kaaperkirjaga loa röövida mõne teise riigi laevu. Sellist piraatluse vormi kasutati vastaste nõrgestamiseks. 

Vahemere korsaarid olid korrapäratu ja kohati juhuslik segu mereröövlitest ja kaapritest.

Mereröövlid  – piraadid, kellel puudub valitsuse luba, ongi laiemas tähenduses piraadid ehk merel tegutsevad röövkurjategijad

Mereröövleid on eri aegadel ja eri kohtades nimetatud mitut moodi, nt Läänemerel vitaalivendadeks, Kariibi merel bukanjeerideks ja flibustjeerideks (nii kõneleb vikipeedia)

Mereröövlitest praeguseks kinnistnud kuvand on tulnud tänastele inimestele Robert Louis Stevensoni "Aarete saare" kaude. Robert abiellus naisega, kellel oli poeg. Vastne perekond käis pikemal reisil Ameerikas ning teravakõrvaline ning juba lapsena peas lugusid koostanud kirjanik jättis mõned detailid eredalt meelde.

Kodus tagasi aga juhtunud nii, et ühel vihmasel pärastlõunal istunud Roberti kasupoeg laua taga ning joonistanud maakaarti sellisest paigast, mida tegelikult olemas ei olnud. Robert vaadanud seda ning tal tekkinud idee kirjutada piraatidest. Innustust andis ka üks Silveri-nimelisest mereröövlist pajatatud seik.

"Aarete saar" oli küll lastele mõeldud, kuid täiskasvanud  sattusid vaimustusesse. Raamatu mõjul tekkis piraatidest nägemus, mis väga kinnistunud – üks silm kinni (reaalne põhjus), kuldkõrvarõngas (reaalne põhjus), papagoi, puujalg etc.

"Surnukirstul 15 meest ja pudel rummi"   - see on justkui koondkokkuvõte piraatlusest.

No ja edu siis kõikidele täna piraadi stiilis kõneledes.

Tahaks näha, kui tööl "Ai, carramba!" ütlen.....