Inimest eristab hõimkondliku kuuluvuse põhises taksonoomias (loodan, et bioloogid nüüd ei minestunud) teistest oskus moodustada artikuleeritud kõnet. Omapoolselt lisaksin, et mõtestatud kõnet, aga väikese klauslina küsimus lisaks - kas ikka on alati inimkeeli vahendatud tekst sisukas ja mõtestatud?
Kui Under kirjutas kunagi luulekogu "Mureliku suuga", siis valutas peagi võõrsile pagendatud poetess toonase olukorra pärast (ilmus 1942), nüüd aga küsin mina mureliku suuga, et missugune saab olema "Olukord tulevikus", sest märkan üha enam ja enam känguvat väljendusoskust kõnetsi ja kirjatsi.
Nagu tangidega kisu täislauseid inimestelt välja...
No, eeeee... nagu, suht, äää, väääää....määääää
Õudne.
Sõnu ei teata. Veel hullem - emakeelt ei osata.
Kui mulle muidu nett meeldib, siis nüüd tahaks küll selle pagana võrgustiku maapõhja needa, sest osaliselt on just see sotsiaalmeedialik suhtlemine tinginud mää-äää-vää-K olustiku, kus sõnad enam tähtsust ei omagi...
Iseenesest ...eee....noh, ongi, eksju?
Aga kuidas parendada väljendusoskust? Kas keegi peab kolju lahti muukima ja seejärel sinna hea kõneosavuse sisse kallama?
Või saab indiviid ise ka midagi ära teha? Nt lükata näpu külge kleepunud nutiseade nurka, kuulata oma umbes rinnaku lähistel sisuliselt hiberneerunud omanimelist keeleisikut ning asuda sõnavara rikastama: lugedes, kirjutades ja täislauseid moodustades. Keel - see tugevaim lihas inimeses on mõeldud kasutamiseks ja seda muuseas ka kõnelemise seisukohalt.
Ja kui kõne juba tuleb, siis voolab kiri järele ja ja inimsed jäävad vaatama - kes on see sõnasuutlik ja hirmupaineta esineja?
Ja kui kõne juba tuleb, siis voolab kiri järele ja ja inimsed jäävad vaatama - kes on see sõnasuutlik ja hirmupaineta esineja?
Mõtle, oskab isegi täislausetega vastata ning kõnes on suisa kuulda liitlauseid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar