Kolm kohta hoiavad piisavalt tegutsemishoos ning sestap on kummaline tõdeda, et sügis on lipanud tõtakalt. Tavaliselt on looduse unne suikumine tekitanud ängi, painet, viha, ärevust, nukrust, aga sellel aastal tunnistaks pigem, et korrakski tahaks vaadelda kollaseid lehti, sügislombist vett nilpsavat oravat, nuusutaks seentega kaasuvat metsalõhna ning oleks mõne pisukese sekundi.
Lihtsalt. Niisama.
Vaataks sammalt ja kõduvaid taimi. Jälgiks õunapuude muutmist ning püüaks kirjeldada viimaste jõuriismetega oksa küljes kiikuvat vahtralehte, kes tahaks võidelda loodusseadustega, aga teab paratamatult alla jäämist ning saatusele alistudes liugleb vaikselt porisele teele, jäädes alandlikult ooatama oma kompostiks saamise lugu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar