Sada aastat tagasi esines Siuru esmakordselt avalikult. Tallinnas. Estonia saalis.
Isekeskis mõeldes - nad olid tõesti hämmastavalt moodsad ja kaasaegsed, boheemlaslikud, kirglikud oma tegemistes ja tundeelamustes.
Kuigi ilmselgelt elitaarsete kunstiinimestena (kuidas õnnestus meestel va Semper pääseda sõjalise kutsealuse staatusest?) oli neil maailmas valitseva poliitilise olukorra taustal võimalus meeliskleda loomingus ja tegeleda omaenese tundemaailmaga, on nad jätnud jälgi kõik koos ja eraldi - Gailit, Adson, Under, Tuglas, Visnapuu, Semper, hiljem Alle ja Barbarus.
Tõmban mõneti paralleele Euroopaga - kui Zürichis 1916 alustatud dadaistlik suundumus oli reaktsiooniks ilmasõja hulluse vastu, siis võiks ka Siuru olemasolu ja tekkimist seostada mõneti just sellega, et keset häda ja risti ja viletsust oleks ometigi üks vaiksem ja tasesem pinnas, kus tundetormidele valla lasta.
Eile kõndisin Siuru majast mööda, mõtlesin kõige selle peale, mis võis saja aasta eest neis akendes toimuda, missuguseid mõtteid nad võisid mõelda ja...kuradima kahju, et "Printsess, paaž ja Feliks" valitud filmiks ei osutunud...
Ning ma mõistan ka, miks Marie ja Friedeberdi suhtest suhet sellisel viisil ei saanud, miks Under otustas lõpuks ikkagi Adsoni kõrval vanaks saada ja miks Tuglas Eloga oma eluteed sidus (kahtlemata oli tegemist särava naisega ning teda võib nüüd julgelt iseseisvalt kirjanikuks pidada - tema päevikud on kõnekad, kujundlikud, kirjanduslikud, informatiivsed) - kumbki poleks suutnud loobuda Suure Sära nimetusest, sest kahtlemata on ühe luulelaad ja teise novellitsemine nüüdiskirjandust mõjutanud viisil, millest toona ainult unistada osati.
Ning saja aasta eest vakatasid hääled, kui kuulati.. aga mil viisil see esinemine toimus...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar