Selgunud on omanäoline tõik - realiseerin end õpetajana rohkem kui kunagi varem.
Ja mitte pelgalt koolis, kus on halvemaid ja paremaid aeg, vaid ka väljaspool, erinevates projektides.
Suvel sai oldud keelekohviku perenaine ning sügisel tuli pikalt planeeritud Harku.
See ukse kinniminek, kui tead, et jääd poolele, kust saab ainult kaardisüsteemi alusel välja, mõjub üllatavalt frustreerivalt.
ID-kaart tuleb ära anda, isiklikud asjad kappi panna, ehted ära võtta.
Paberid ja pliiatsid antakse.
Põnevust kütab asjale juurde, et üks õpilastest ei tea mitte ühtegi sellist keelt, mille baasil oleks võimalik suhelda. Viipekeel ja joonistamine, milles pole eales tugev olnud....
Kui tavaliselt on võimalik keeleõpetamise juures kasutada telefoni või arvutit, siis nüüd taoline võimalus puudub, õppevahendid on limiteeritud...
Aga seda huvitavam tundub kogu protsess.
Vaatab, mis saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar