Sõprus, sõprusetus

"Hei, mis teed, lähme sõpradega välja!! " ütleb kolmekümnendates mees teisele

"Meie sõpruskonnas üksteise saladusi välja ei räägita," ütleb Samantha Jones filmis "Seks ja linn"

"Naised tulevad ja lähevad, sõbrad jäävad," ütleb pisut parafraseeritud lause.

"Sass on minu sõber," teatas noorem poeg mõni aeg tagasi.

Sõprus. Sõber. Sõbralikkus.

Mida see sisuliselt tähendab?

Kes on sõber?

Kas see, kes sinuga pidutseb, sind välja kutsub, sinuga koos töötab? See, kellele sa helistad öösel kell kolm ja toru ärapanemata kuulab ta sind?Sõnalausumata kuulab ja on olemas? Nagu Notsu, kes küsib Puhhilt, et kas sa oled siin? Miks sa seda küsid, uurib Puhh? Niisama, et kontrollida, kas sa ikka olemas oled......

See, kelle käest laenad tööriista ning palud appi mõnda suuremahulist projekti lõpetama? See, kes teab sinu kõige isiklikumaid saladusi nign võid kindel olla, et välja ta neid ei räägi?

Keegi, kelle peale alati kindel olla, keda uskuda, usaldada?

Isiklikult olen sattunud situatsiooni, kus mul pole tegelikult olemas mitte ühtegi tõelisele sõprusstandardile vastavat naissoost sõpra.

Iidne, põline, ürgne sõprus P-ga, mis algas vist siis, kui ma olin kolmene ja tema ühene, pole otseselt kunagi katkenud, sest iga kord, kui me üksteist näeme, jätkub meie jutt seal, kus ta viimasel korral poolei jäi. P on õnnelik kahe poja ema (noorem poeg sündis alles mõne nädala eest) ning meie elud liiguvad lihtsalt väga erinevatel trajektooridel.

Kooliaegne K. Nojah, temaga tekkis meil mingil hetkel vahe suhtlusesse sisse ning siis jätkus uuesti ja pärast minu poegade sündi katkes üldse. Miks, ma isegi ei tea, ilmselt seetõttu, et ta läks hollandlasele mehele ning mina olin värske kaksikute üksikema.

Medkooliaegne sõpruskond - nojah, eks igaüks meist talla iseliiki radu ning mingil põhjusel on enamike teed meil väga sisalikujäljelaadseks muutunud. Orkutis ma muidugi perioodiliselt mõnda naist kohtan, kuid ausaltöelda ei oska ma isegi öelda, kas ma sooviksin neid liine sõlmata/silmata või mitte....

Tallinna Ülikoolis mul oma kursusekaaslastega mingeid väga suuri sõprussuhteid ei tekkinud. Esiteks olin ma toona teistest seitse-kaheksa aastat vanem ning liiga väljakujunenuna tundusid minu kursakaalsased pisut infantiilsed. Nagu ülesöönud jänesepojad, kes puurist vallapääsenutena pikkadel sammudel tundmatusse kalpsavad.

Küll aga sigines sealt mulle üks parimaid sõpru üldse, kes naistest kunagi olnud mul - L, blond prantsuse filoloog, kellega sellel suvel meie elud küll üsnagi diagonaalselt paralleelses maailmas jooksma hakkasid. Kahju, selliseid sõpru tekib harva, aga kui need on olnud tema valikud, siis pole midagi parata....

Kuid imelikul kombel on mul KÕIGE SUUREM SÕBER minu vend.

Ilmselt loeb ohtralt ühine sirgumispinnas, ühine ema, isa, koosveedetud lapsepõlv, ühine eriala (tõsiküll, vennas on meedikuks olemise peaaegu unustanud, kuid seda altarit kummardas ta palju aastaid), ühised rõõmud, ühised mured, ühised kaotused, ühised võidud.

Me räägime absoluutselt kõigest. KÕIGEST. Ta teab minust samapalju, kui mina temast.

Ta aitab mind, ja mina teda. Ta remondib, teeb puid, toob lapsed lasteaiast. On neile suurepärane isaeeskuju, võtab kasvatamisest osa. Meil on ühised naljad, ühine muusikaline maitse (mida me siis vastastikku oleme aegade jooksul lihvinud ja voolinud).

Kõige teravamalt tuli meie sõprus esile nüüd, kevad-talvel, kui ema haigus süvenes, kui me koos ema põetasime, koos tema surivoodil olime, tema matuseasju ajasime (selle päevaga on seotud kõige intensiivsemad tundmused üldse, kuid pikka juttu ma siia ei põimi, mõni teinekord, kui ma suudan sellest kirjutada)., ema pärandiga oleme tegelenud.

Aga tjahh, eks elu näitab, kas sõprused jäävad püsima või mitte.

Eeldan, et siiski......

Pimedust tauni, see vaimu lööb risti...

See Endla Tegova raamatust "Põlvili" laenatud läbiva luuletuserida on mitmekihiline ja närvekõditavalt lihtne.

Pimedus - valguseta olek. Ruum on pime, puudub nii looduslik kui tehisvalgus. Inimene on pime, ei näe, kompab maailma meelte abil.

Pimedus - teadmiste puudumisest tingitu. Inimene on pimeda mõtlemisega, kuna ta ei jaga ühes või teises asjas mitte midagi. Ja seda lihtsalt seetõttu, et ta ei oska, ei taha, ei suuda, ei viitsi, ei saa, ei talu mõtet teabe hankimisest.

Kuid kuidas lüüa vaimu risti?

Kas siis, kui inimene põhimõttekindlalt enda õiguste eest seisab? Kas ta siis mitte konservatiivsusele ei kaldu?

Konventsionaalne? Vahel puritaanlik? Järjekindel? Ideoloogiline? Kaval? Tark? Osav? Nutikas?

Triljoneid nüansse libiseb sellest lausest.

Kuid samas - valgusega inimene ei pelga muudatusi, on nagu tuules painduv plastiline puu, mis vastavalt ilmale ennast sirutab või loogu vajutab. Valgusega inimene teab, millal suu kinni hoida (kuidas see oligi - hästiajastatud vaikus on kaalukam kui väljaöeldud kõne), teab kuidas mingisuguses kujunevas olukorras olla, käituda, teha, näha, tunda, mõelda, öelda. Millisel toonil vaikida, kuidas tasaselt väita ja väidelda.

Aga kas mina sellest õpin? Kas minust saab ükskord mõtlev inimene? Kas hakkan ometigi kord pimedust taunima, mis vaimu lööb risti?

Tunnistada viga

Valdav osa meist eksib ilmselt ühe või teise vastu. Kas teadmatusest, info üleküllusest, kiirusest, aeglusest, tahtlikult või tahtmatult.

Kuid kuidas lahendatakse tekkinud viga? Olen täheldanud, et harilikult hakatakse ennast õigustama. Ma tegin seda või ei teinud seda sellepärast et.....

Või otsitakse süüdlast. Või rünnatakse teist inimest mingisuguste absurdsuseni küündivate motiividega..

Põhiline on aga see, et tihtipeale ei suudeta öelda, et see on minu viga. Vabandada ning asuda otsima konstruktiivsemaid võimalusi. Leida siis see lahendus, mis rahuldab kõiki vea tõttu kannatanuid.

Ühe tähelepanekuna ka see, et vea tunnistamine nõuab julgust. Ja vea tunnistamisega sa võtad relvad käes sellel, kes kõige otsesemalt vea tõttu pahane on.

Mis seal ikka teha. Eksole?

Aga kuna elu meile sametist vaipu maha ei pane ning inimene peab ise oma tallad ära kriimustama, siis on ka selliseid vigu, mida ei anna mistahes vahenditega parandada.

Kuidas see oligi - heidetud pilku, öeldud sõna ja lendulastud noolt tagasi ei võta.

Ja nendega võib tihtilugu midagi nii põhjapanevalt ära rikkuda, et sul ei jäägi muud üle kui vaikselt asemel oiata, üritada siluda turris kukalt ning lihtsalt kahetsedes manada ennast ja kogu maailma musta ja põhjatusse koorde....

Kontroll masinate üle?

Mida kõike üks naine, inimene, täiskasvanu, mees eluajal ära õppima ei pea.
See, et on olemas trell, ma teadsin. Olin kuulnud elektritrellidest. Teadsin, et on olemas lihvimismasin, kuumapuhur.
Aga füüsiliselt neid kasutnud või mis veel põhilisem - nendega töötanud ma polnud ealeski.
Tõsiküll, kolm aastat tagasi ma panin kokku köögimööblit ning kruvisin akutrelliga usinasti, mille peale toonane kolleeg imestas, et kuidas üks naisterahvas sellist asja suudab teha.
Et tema oleks ennast ilmselt avastanud lukustatuna köögikappi või pannud klaasuksed sahtlite asemele.
Nojah, põhimõtteliselt on küsimus selles, kas sa oskas olemasolevaid juhendeid ja töövahendeid kasutada eesmärgistatult.
Isiklikult sain teadlikuks lihvimispaberitest, sellest, et nende suurused algavad 40-st ja lõppevad 240-ga. Mida väiksem number, seda karedam liivapaber on.
Sain teadlikuks, et elektritrelli otsa käib spetsiaalne jalg ning sinna kinnitatakse spetsiaalsed paberid, mis väga ruttu töötamisel läbi kuluvad.
Ja üldse - ma olen täiesti ebatüüpiline naine, kellele meeldib käia ostlemas igasugustes tööriista poodides. Näppida erinevaid masinaid, tutvuda nendega, vaadata värve, katsuda pintsleid.
Sellel kevadel soetasin ma endale tööriistakasti, mille ma komplekteerisin ning nüüd norivad vend ja isa mind, et too palun mulle oma kuulsast kastist see või teine asi.
Aga selle trelliga töötamine oli väga põnev. Missiis, et nina, nägu, juuksed, kõrvad, riided ja üleüldse kogu elamine sai seda peenikest tolmupudinat täis, aga tulemus on vapustav.
Käed ülespidi töötades lihvisin ma piitasid. Väga võimas tunne oli. Nüüd andsin ustele ja piitadele viimase vungi. Väga ok jäi.

Maaliline muusika, musikaalne maal

Kuulasin eile, kuulasin üleeile. Klassikalist muusikat. Harisin oma vaimuaeda meloodiatega.

Grieg ja Peer Gynt; Wagner ja Valküüride tants; Beethoven ja Ood rõõmule, Khatsatrurjan ja tema ülikuulus Mõõkade tants; Ravel Bolero.

See viimane on olnud minu selline enam-vähem lemmik palju palju aastaid, vahepeal ma millegipärast ei kuulanud antud helipala, aga hinge sobib see lugu ikka ja veel.

Tuleb tunnistada, et modernismi tundjatel on õigus olnud. Maalidel tekib oma viis, iga värv, pintslilöök leiab asupaiga, iga detail sobitub vastavasse rütmi. Maal elavneb muusikas ning muusikaga seonduvalt tekivad samuti hetked meeltesse.

Nt seesama Ravel. Prantslane, hea orkestri tundja, kes huvitus jazzist, aasia muusikast, kes pidas ennast klassitsistlikuks heliloojaks. Ning kelle viisidel oli tihtipeale impressionistlikke ja ekspressionistlike jooni.

Kuulasin seda südaööl pooltäisvõimsusel (vabandan kõikide läheduses elavate inimeste ees) ja silme ette joonistusid kiirete slaididena salapärasust, müstikat ja põnevust tekitav seeria.

Täiskuu öö. Soe aeg. Metsasügavuses asuv väikene ja veetlev järv. Kuu peegeldub tuulevaikselt veepinnalt, rõhutades maagiat, mida õhus tunda on. Järve kõrval on tuleasemega plats ning nelinurkne kivilaud, mille külg on kinnitatud ürgne ohvriloom.

Metsast libisevad välja umbes kümme pikakasvulist, mustade, vööni pikkade juustega naist. Hõimu matriarhaat on kõige ees ning naised hakkavad bolero saatel tulele ja ohvriloomale kummardusi tegema. Liigutuste rütm ning koordineeritus viitab sellele, et naised ei tee seda mitte esmakordselt ning igal liigutusel on oma kindel eesmärk. Kui helipalasse lisandub koor ning gong, võtavad naised välja pikad väitsed ning loo kulminatsiooniks on ohverdus....

Suured inimesed

Ei peeta siinpuhul silmas suurekasvulisust või täiskasvanlikkust. Pikkusest, kehakaalust ja east ei kõnelda. Mitte siin ja mitte praegu, sest on olemas inimesed, ket teevad oma elu jooksul asju, mida saab nimetada suureks.

Võimsad sõdalased; geniaalsed kunstnikud; nõelterava mõtlemisega filosoofid; absoluutse kuulmisega andekad muusikud; tabava sulega ning sotsiaal-kriitilised kirjamehed,-naised; ajaloolised diplomaadid; oskuslikud poliitikud; plasitilised ja nobedad sportlased; leiutajad; teadlased; uute suundade, suundumuste, tegevuste, asjade rajajad; läbimurdelised näitlejad ning üldse filmitööstusetegeleased.

Aeg meie ümber kajab tänaseni selliste SUURTE INIMESTE (kahjuks on suurte inimeste seltskond paratamatult maskuliinsem, samas ei maksa unustada, et pea iga suure mehe seljataguse kindlustas NAINE) eludest, nende saavutustest. Nendest on kirjalikud annaalid, ürikud, raamatud, käsikirjad, monograafiad, artiklid ning kindlasti on nii mõnestki ajalukku sobitatud inimesest liikunud mahlaseid legende, huvitavaid lauseid, mõtisklusi, midagi väga veidrat, koomilist ja kindlasti ka traagilist.

Kindlasti ollakse kuulnud Oscar Wilde ülbet ütelust, kui ülikoolikaaslased ta väevõimuga porist läbi lohistasid ning nõmmele lesima jätsid ning Wilde püsti tõustes oma pükse puhtaks kloppides kergitas keigarlikku kaabut sõnadega: "Siit kingult avaneb tõesti kaunis vaade"

Või maailma kultuuripärandit tohutlult oma psühhoanalüütilise meetodiga muutnud Sigmund Freudi tuntuks saanud lauset : "Sometimes a cigar is just a cigar "

Või sürrealismi võimsaima looja Salvador Dali ennastimetlevust sedasi: "Igal hommikul ärgates rõõmustan, et olen Salvador Dali, ning küsin endalt, mida geniaalset loon täna."

Kusjuures kaks viimast kohtusid ilmselt kuskil 20.-ndate lõpus Londonis, kus Dali üritas taotleda Freudi sõprust, ning olles kuulanud kunstniku selgitusi oma tööde kohta, lausunud psühhoanalüüsi isa: "On alles fanaatik"

Või Simone de Beauvoir, kelle skandaalimaiguline isiksus lõi ilmselt enim naissugu mõjutanud teose "Teine sugupool"

Nad on kõik olemas ka täna. Siinsamas. Bahtinilikus kronotoobis, aegruumis. Meie ümber, meie sees, meie peades, meie mõtetes.

Ja kõikide SUURTE INIMESTE lugusid jälgides võib aduda, et kõik on juba olnud, kuuldud, nähtud, tehtud, muutunud enne müüdiks, kui midagi toimudagi on saanud ning tundub, et kõik suured asjad on leiutatud ja olemas, et enam otseselt midagi juurde tulla ei saa.

Aga ehk on ajastul siiski ees suurkujud, kes hetkel alles mähkmes siputavad? Oma esimesi samme sibavad? Esimesi sõnu raamatutest veerivad? Kes teab, kes teab, kes teab.....

Öö hääled

Öö. Vaikus. Näiliselt? Päriselt? Tehislik? Looduslik?

Öö hääled varieeruvad. Maal on ühed helid, linnas teised. Mereäärses külakeses on võimalik kuulda vee liuglemist ja maandumist laksatusega vastu randa, sisemaa külas haugatab üksik koer, tuules võib nagiseda kiigekook..

Linnaski on häältel vahe. Nõmmel räägivad männid vaikuse keeles, kesklinnas pragistab tramm kaugele üle südaöö.

Hakkasin mõtlema, et millistes kohtades ma olen maganud ja missuguseid hääli enne pimedusse kukkumist kuulanud, kuulatanud,kuulnud.

Kodumajas ja selle ümbruses saabub reeglina vaikus kuskil ühe paiku. Vahel peavad naabrid lärmakaid olenguid, aga seda mõistuse piires. Kass hulgub pööningul, teises toas keerab tavaliselt vanem poeg ennast nii hoolega tekki, et põmatab vastu voodiäärt.

Haiglas, seitsmendal korrusel, sõltuvad hääled väga palju olukorrast ilmastikus ja patsientuuri seas. Üldjoontes on ööd rahulikud, aga perioodiliselt eksivad mõistlike inimeste hulka sellised võllid, kelle parimad tarbimispäevad on möödas ning nüüd jäänud ainult tühjaks joodud mõistus ja terviseta kere...

Kuna oleme oma osakonnaga viimane korrus, siis kuuleme paratamatult iga vihmasaju ajal ohtlikuna tunduvat põrinat. Justkui oleks sadakond muusiku parimat sõpra trummarit ennast ööavangule seadnud.

Ja torud räägivad . Vene keeles. Ausalt. Olen kuulnud neid ütlemas venekeeli viies, hall ja uuesti, uuesti.

Telkinud olen. Öös sahisevad, susisevad, praksuvad, naksuvad, viiksuvad, siristavad, vulksuvad, kolksatavad, mörisevad, prigisevad, loksuvad, kiigutavad, huikavad, hõikavad, sulpsatavad triljon tuhanded hääled, helid. Puude kõikumine, ööputukate tiivasabinad, veeäärsele iseloomulikud lainetused...

Oma poegade isa praeguses elumajas, toona ainult suvilana kasututada olnus, mäletan ma ühte jaanuariööd, kui maja ümber tuiskas, trallitas, toimetas korralik lumepihu ning tuul ulus sajas ahjus, mis selles majas olid (tegelikult oli kolm ahju - kaks all ja üks üleval, pliit köögis ning kamin ülakorrusel).

Ning teine öö, millest kuidagi erksad hetked meeles, kuidas sulalumi märtsi lõpus katuselt alla libises ning me esialgu ei saanud aru - nagu lund oleks keegi üleval rookinud. Või lükanduksi järjekindlalt avanud.

Ja selle maja iseloomulike häälte hulka kuulusid möödakihutavad rongid, eriti üks, mis tavaliselt kella kolme ringis mehiselt liipreid kündis ja oma kohutava kõvadusega meid unest üles ajas...

Ja öösel ma kuulasin kesklinnale iseloomulikku. Korterelamus on vist ikka üsna ränk elada. Paratamatult sain osa naabrite õhtustest pesupesemistest ning ilmselt pidid naabridki teatud uudishimuga oma esikuseina põrnitsema, sest nendeni ulatusid öö hääled, mida tavaliselt kuulda pole olnud.

Varakult hakkasid trammid liikuma, keegi ülevalpool läks üpris vara tööle, uks käis ja auto sõitis ja üldse - kuidagi harjumatu on paljude peredega majas.

Ja ma olen ööbinud laevas, ja bussis, ja autos, ja hotellides - igal pool toovad ööd kaasa erinevad hääled. Mitmepalgelised, põnevad, paljulubavad ning paljukõnelevad.....

Ööd räägivad oma jutte mitmeti. Vaikselt, valjult, pajatades, sajatades, müristades, sajades, vihistades, kihistades.

Ööga seonduv onomatopoeesia annab piiramatult võimalusi.....

Hasart

Innustutakse erinevatest asjadest. Vahel saab innustusest hasart ning hobi, vahel mitte.

Hasart on aga iseenesest kummaline. Mäletan nt oma kadunud ema, kes üsna harva vaatas spordisaateid ning ta üldjoontes neid ei sallinud. Aga ühel korral ta süvenes leedukate ja eestlaste korvpallimängu ja kisa kerkis taevani. Mis viis veel selleni, et ta ähvardas king kontsapidi käes ekraani sisse lüüa, kui eestlased Sabonisega korvi all rähklema hakkasid ja eestlased vea said.....

Inimestel on jah erinevaid, väga erinevaid hasarte. Kaardimängud, kiirendussõidud, ekstreemsport, kirg puhastamise ja koristamise järele, kirg töötada....

Minu õhin, ind, hoog, minu kirg, paatos, hubin silmades ja leek südames - ma tunnistan ausalt, et mul pole midagi sellist.

Tõsiküll, ma armastan meelsasti, ma loen palju, mulle meeldib proovida uudiskaupasid, mulle meeldivad väga K-Rauta tüüpi poed. Mulle meeldib leida uusi retsepte, mille põhjal kooke küpsetada. Mulle meeldivad lood. Aga kõik siiski mitte nii hasartselt, et sellest peaaegu hälve võiks tekkida.

Välja arvatud üks asi, mida ma tean endal küll lausa hasardi olevat.

Nimelt veenipunkteerimised. Mulle meeldib väga teha neid protseduure, mis seotud veenivere võtmise ja kanüüli panemisega. Ma vist olen isegi siin blogis seda maininud.

Tunnistan endal kerget patoloogiat, kui ma näen väga heade veenidega inimest. Siis ma lasen kujutluspiltidel möllata - millise kanüüli ma paneks, kui ruttu ma punkteerikisn, kui kiiresti...

Oijahh, tean, et see võib kõlada imelikult.

Tean ja tunnistan, et perioodiliselt rikun kõiki üldkehtestatud norminõudeid. Häbenematult ja mõnuga. Sihilikult ja teadlikult.

Näiteks - silmatorkava büsti üks nuhtluseid on just selle silmatorkavus. Varjata ei anna, kinni ei seo, lamedaks ei litsu. Ja paraku saadavad meestepoolsed pilgud just ja ainult nii, et jutustades, vestelded, rääkides, kõneledes peatub nende ainitine pilk SEAL. Ja mina vaatlen magusalt naeratades nende võimalikke eendumisi....

ja ausaltöelda olles meeste suhtes seksistlik, ei meeldi neile mitte üks raas ja pilk pöördub üles ikka küll.....

Aga ma olen mina. Ja ma olengi ilmselt enamike meelest imelik. Kaugel normaalsuse piiridest. Pakkudes kaaskodanikele HASARTSET mõnu nägemaks vaeva minu liigitamise või minu väljaöeldud ahastamapanevate tõdede analüüsimiseks.

Hasardiga uude päeva.

Töö

Juba inimese sünd on töö. Vaevaline protsess, kus saavad haiget nii ema kui laps. Maimukese areng esimesel eluastal on töö. Suur koordineerimise oskus, lihaste pingutamine, uudishimu ärkamine. Masendav võitlus gaasivalude, hammastesügelemise ja tont teab veel millega.

Kui oma esimesel elupäeval suudab titt sulle fokuseerimata silmadega mingil määral otsa vaadata, siis esimesel sünnipäeval suudab seesama titt teha esimesed sammud üle toa.

Ema jaoks algab siis tõsine periood, sest senise hoidmise, potitamise ja lutitamise asemel tuleb hakata jälgima kappide, uste, asjade turavlist kinni/eemalolekut. Tuleb pidevalt liigutada, lihased teevad tööd.

Ning siis kõik vaevaliselt tulevad treeningud - kuidas potile, kuidas lusikaga süüa, kuidas kasutada tassi, kuidas pusserdada ennast riidesse, kuidas teha seda teist või kolmandat.

Laps kasvab. Läheb lasteaeda. Kosub kaelast ja olekult. Õpib iseseisvuma, teeb tööd.

Läheb kooli, õpib vastutust, teeb tööd.

Läheb erialalisse kooli. Omandab vastavalt võimetele, oskustele, teadmistele ning eeldustele sellise eriala, millega ta saab teha kuni kõrge eani TÖÖD.

Ning see on alles mäe laugjas nõlv.

Sest lisaks kõikidele õppeprotsessidele tuleb ka muu elu-olu tööga korralikuks muuta. Koristada, süüa teha, pesu pesta, maja remontida, muru niita, puid laduda, aeda kasta, autoga sõita, lugeda, korraldada, elada, töötada,töötada,töötada....

See on tegelikult leksikaalselt üsna naksakas sõna. Ütled töö ning kõik on kõigile selge. Kui töö siis töö. Samas puudub tal sünonüüm. Vähemalt ei suuda blogija küll ühtegi mõitslikku vastet välja tuua.

Ütled õpilastele, et homme on töö. valmistage sellest kuni selle teemani ette. Kui töö, siis töö.

Nüüdsel masu ajastul polegi enam mõttekas küsida, et kuidas sul TÖÖL läheb, vaid sootumaks teise nurga alt läheneda - kas sul TÖÖD on?

Vahel nii ja vahel naa. Kuidas kellelgi, sõltuvalt omandatud või omandamata jäänud erialast.

Aga lisaks sind toitvale-katvale toimekusele, tegutsed sa ju ka kodurindel.

Minu eilsed tööd nt - puude riita ladumine, õue korrastamine, tubade puhastus.

Ja ma tunnen ennast paganama hästi.

Mehelikkus versus naiselikkus

Kes on mees?

Vikipeedia andmetel olla mees täiskasvanud meessoost inimene.

Mis on mehelikkus?

Meessoost täiskasvanule omane käitumismudel? Sotsiaalsed nõuded? Üldised bioloogilised tunnused? Teistest täiskasvanud meessoost isenditest eristavad ja isikupärased sootunnused? Mingi pseudoprobleem ?

Kes on naine?

Vikipeedia andmetel naine olla naissoost täiskasvanud inimene.

Mis on naiselikkus?

Naissoost täiskasvanule omane käitumismudel? Sotsiaalsed nõuded?Üldised bioloogilised tunnused? Teistest täiskasvanud naissoost isenditest eristavad ja isikupärased sootunnused?

Mingi udu?

Rannas vaatasin täna mehi ja naisi, poisse ja tüdrukuid, eitesid ja taate, noormehi ja neidusid ning mind ajas muigama mõte sellest, kuivõrd stampides oleme me kinni. Kuivõrd konservatiivselt ning alandlikult oleme omaks võtnud kõik sotsiaalsed TÕED ning serveerime neid mitteteadvustatult ABSOLUUTSE ja AINULISE ÕIGUSE pähe.

Mehelikkus/naiselikkus on kaasasündinud omadus, mida arendatakse ja täiustatakse vastavalt elaistele muudatustele.

Ja pole olemas tugevamat/õrnemat sugupoolt. On Üks Haljas Münt, mille mõlemad pooled on looduse poolt vermitud kooseksisteerivakteks poolusteks.

Kas sugu jätkuks, kui mees ei annaks meile sõltuvalt ruletivõimalustest X-i või Y-t?

Kas naisel paisuks põu ümaraks, kui mees ei annaks temalolevat?

Kas mees saaks kiidelda oma elujõulisuse ning minu poolt põlatud sõnaga jätkusuutlikkus?

Kas vanemad saaksid vaadata omi poegi ja/või tütreid, kui meist üks sugupool domineeriks?

Ei, ärge saage valesti aru, ma ei eita maailmset maskuliinsust, sest see on globaalselt kinnistunud mõtteviis. Pean silmas justnimelt seda ürgset ja igikestvat. Soolist hetke.

Kas maailm püsiks? Vaevalt. Napid tunnid ning me oleksime siit pühitud. Meteoriiditabamusetagi

Kuu ja tähed ja ritsikad ja kaminatuli

Päeval särab päike, öösel kuldne kuu...

Ei mäleta ehk täpselt, aga kas pole see mitte Aatomiku tunnusluuletuse esimene rida?

Igatahes vastas eilne päev täiuslikult ja täielikult just nendele sõnadele. Päeval säras päike, öösel kuldne kuu....

Ning augustiöö oli sume. Ja ritsikad saagisid paekivirinnutisel. Ja välikaminas põles tuli. Ja vein maitses hästi. Ja sigaretid istusid paremini kui muul ajal. Ning raamatute tsiteerimine sai hoo sisse. Ja elust vestlesin. Ja muusikat kuulasin. Ja märkasin ebatavaliselt kauni õhtu suubumist ebatavaliselt tähisesse ning kuldse kuuga looritatud öhe.

Ja mu mõtted ning üldine kõnerada võttis suuna inimese tasemeni. Et mis tasemel on inimesed?

Ja kas nad on võrdsed? Kas inimestel on sotsiaalsed positsioonid määravamad kui loomade hierarhiad?

Kas inimesed käituvad nagu loomad?

Mis on õigem - kuulata südame või mõistuse sosinaid ja võnkeid?

Usaldada instinkte? Olla alati ja piiramatult aus? Mängida lahtiste kaartidega, kuid ütlemata välja, mis on trump?

Palju küsimusi, ei ühtegi vastust.

Kõik on progressis kinni. Tuleb areneda. Õppida, lugeda, ilma uudistada.

Olla ülevamal pool, kui seda suudab alkoholilemb naisterahavas kõrvalpoes, kes ei mäleta, kuhu ta toosi tikke jättis ning kell 11 hommikul ostab poest liitrise Pilsneri ning teeb sellest kohe neerutöötlusmaterjali..

Masendavad ju tegelikult.

Aga minul olid eile kuu ja tähed ja ritsikad ja kaminatuli......

Elujanu/januelu

Vahel peab tüdruk (??!!) lihtsalt lõõgastuma. Karuselt, metsikult, meeletult.

Poegadega koosveedetud nädal päädis eile lahkumisega maalt ning autos sõites, Raadio 3 kuulates, tekkis minul, kasina manustamisega naisel, himu teha üks aastatetaguste piduderalli mahe järelkaja. Ja nagu kõrvakiil heleda laksuna põsele, teavitasid minu kaks kursusekaaslast sooviga aedelda (see märgib aiapidutsemist, välikaminat, segu number seitset, grilli, salatit ja vestlust).

Ning nagu perioodiliselt elus ikka juhtub, otsustasid lastevabad emad-naised-meedik/filoloogid oma särtsu kanaliseerida pidutsemisesse. Otsus sai langetatud. Riided vahetatud, silmad kaunistatud, takso tellitud ning sukeldumine melusse algas.

Muusika, külm naps, palju tantsu, palju inimesi. Naer. Lõbu.Lust. Jook.

Kusjuures - ma pole seda kunagi salanud, et suitsetaja olen - meeldib mulle pööraselt, et diskoteekides on suitsetamine siseruumides keelatud. Need jubedad klaaspunkrid, mis ei paista mitte kuidagi ahvatlevat ennast sigareti külge imema - see on väga-väga proo. Lihtsalt ei kisu sinna ennast mürgitama. Sigaretidki jätsin garderoobi. Vist. Ma arvna, et kuskile ma nad jätsin, sest igatahes kotis mul neid enam pole. See selleks.

Üksjagu sai tõelise mõnuga flirditud. Tagamõtteta kusjuures. Sai lobisetud. Kooliõdede ja teiste emadega, kes põgusaid lastevabuviivusid nautisid.

Ning üks noor näitleja oli peole rütmima tulnud. Ning temagagi sai mõned, nii umbes kuus tantsu vehitud/vihutud.

Loomulikult kaovad peol mingil hetkel ära sinugasaabunud ning ootamatult võib avaneda võimalus seista silmitsi ühe inimesega, kellega meid seob vist kuueteistkümneaastatagune tutvus. Igatahes teame me üksteist palju-palju-palju aastaid ning naaldusime vestlema.

H.B on ülimalt hea kaaslane - haritud, hea käitumisega, mis seal pattu salata, üdini mehelik. Igatahes on meil temaga olnud sellised perioodilised kokkupõrked alati üsna kosutavateks osutunud. Kloostriaidas, bussis, kohvikus Moskva, tänaval, nüüd siis caffees...

Väga mitmekülgne meesterahvas. Inimene, kellega on rääkida. Kõigest ja kõigist. Kirjandusest, kultuurist, meditsiinist, poegadest, emadest, trennidest, eludest sellel perioodil, millal me pole näinud, eludest sellel hetkel, kui oleme näinud.

Kõike, kõike, kõike.

Ja kell viis on vesi Pirital külm. Ja augustihommik on karge. Ja liiv on tantsitud jalataldade all masseeriv....

Nüüd aga särab päike. On puhkus. Pojad lähevad sellel nädalavahetusel oma isa juurde. Kõik on õnnelikud. Kõik.

Tegemise õnn

"Milline õnn on midagi teha!!" hüüatas Katku Villu kive lõhkama minnes. Tema töökus oli Katkule omamoodi nuhtluseks - ta oli ehitanud keldreid ja sepikodasid, aitu ja muid maju, millega Katku vanaperemees ei osanud midagi peale hakata.

Ka mina tahaksin aeg-ajalt sedaviisi hüüatada, kuid selle vahega, et minu tehtav on kasulikum.

Ma võtsin kokku oma elubilansi ning avastasin, et see mida tarvilik, olen ma märksa rohkem teinud, kui see, mis on kuidagi vähetulus.

Oma raamatupidamisesse aktiva poolele (ma loodan, et see on õige sõna) võiks kanda kaks väga korralikku eriharidust, mille tulemusena ma võin ennast vabalt nimetada meedik-filoloogiks, sotsiaalselt mõttekad tööd - õde ja õpetaja ning kaks poega korraga.

See viimane nüanss on riiklikult seisukohalt eriliselt kasutegurlik. Üks rasedus, üks sünnitus, ühed kasvuaastad, üks vanemapalk (kolm kuud 4000 krooni), üks lapsehoolduspuhkus, aga kaks, tervelt kaks ponksi maksumaksjat.

Ning iga toode, mida ma pean ostam, tuleb soetada kahekordselt. Sest muul moel lihtsalt ei tule välja.

Aga ma ei kahetse mitte midagi. Iga kulutatud sent on pandud ennast tagasi teenima. Iga hetk, mille ma olen nii moraalses kui materiaalses mõttes poegadega veetnud, on unustamatu. ma olen õnnelik. Nendega tegelemine on õnn. Nende tegemine oli õnn. Tänud selle eest teatud inimesele.

Ja näha neid särtsakalt, aktiivselt, elujanuselt tegutsemas - see ongi õnn. Ilmselt olen ma avastanud tee õnnevalemini.

Elektrist ja soojusest

Inimene on harjumustes kinni. Ta ei suuda ennast välja pressida tavapärasest rutiinist ning kui asi väärib muutmist, siis on katastroofimaik asjal juures.

Sõltumine on mitmeharuline - perekonnast, tööst, rahast, ühiskonnast, kapitalistlikest hüvedest ja kahjudest. Toodetest. Elektrist.

Kui elektrit mingil põhjusel pole, tundub elu seisma jäävat. Ei saa lambivalgel lugeda, ei saa elektripliidil süüa teha, toit jääb uunis soojendamata. Pesu ei saa pesta, isegi dushi ei saa võtta, kuna boiler ei anna kuuma vett ning pump kaevust ei anna üle-üldse mingit vett.

Elekter. 19. sajandi suurim leiutis, enim ühiksonda mõjutanud toode, mida tarbitakse kõige laiemalt üldse.

Aga.. on mõningad alternatiivid. Täna nt ei saanud süüa teha muul moel kui vanal ja heal puupliidil. Ja võib uskuda blogijat - see toit oli eriliselt maitsev.

Puupliidil keedetud kohvi omandas eriliselt hõrgud toonid. Tõeline maitseelamus oli sellele veel lisada veidi sulavat jäätist.

Epikuurlaslikult, ei suisa hedonistlikult kohvi nautides, mõtisklesin ma korra sooja üle, mida annab meile ahi. Mõnusalt niiske ja kuum, mõnusalt heidutav.

Tuled külmast ja surud peopesad vastu tulist ahjuselga. Vaatad küdevat leeki, tunned vaigulõhna....

Elektrisoojus on kuiv, hingetu, ahjusoojus räägib endas ajalugu. Nt kütta ära jõulukuusk. Laasida oksad, lõigata parajateks juppideks ning susata ahju, kus tuli praksudes kõik endasse neelab.

Mõnus.

Elekter kergendab inimese elu, ahi jällegi raskendab - varu puid, puhasta korstnat, vii tuhka välja, piluta hakatust, vaata, et tikud ja paber oleksid käepärast, kuid see mõnu, mis ahjusoojaga tuppa levib on pea sama hea, kui...

Kui loomine kõrvetab

Alles üsna hiljuti vestlesin ma ühe väga erilise inimesega sellest, et mind on alati paelunud kunstnike, muusikute, luuletajate, kirjanike salapäraselt viltune ja ahastavalt ostene elutee.

Samuti huvitab mind loojate elu ise. Nende saatus. Nende tunded, nende mõtted ja tegevused.

Eluloofilmidest meenuvad mulle kunstnik Pablo Picasso, tantsijanna Isadora Duncani, luuletaja Puškini, drippingu looja Jackson Pollacki linateosed.

Fantastilised, painajalikud, pöörased.

Lugesin modernismist. Meelisvoolu impressionismi algatajate Maneti ja Moneti, Pissarro, Degasi, Renoir'i elud, postimpressionistide Paul Gauguin'i , Vincent van Gogh'i, Henri de Toulouse-Lautrec'i, Paul Cézanne rännakud ja jõudmised loome juurde...

Eestlaste Köleri, Mägi, Triigi toimetused...

Kirjanike vaesed elud, kuulsusetud olemised, olles puudutatud jumalasulest.

Igaveseks kirjutatud luuletused, laastud, romaanid, näidendid.....

Neid on palju, nad räägivad kõik millestki erilisest, vaimustavast. Sellest, et loomiseks on vaja olnud tuld, seesmist põlemist, mingit seestunud verd, mis tahab voolata kuskile mujale - lõuendile, noodivihikule, muuta ennast skulptuuriks, kirjasõnaks, millekski, mis annab, võtab, andestab, petab, viilib, voolib, osatab, parastab, veenab. 
Teenib KUNSTI, teenib MUUSASID.

Kujutan ette kuidas Modigliani oma Jeannest surematuid portereid maalis, lasen mõtteist läbi Shakespeare, kes poega leinates kirjutas "Hamleti". 
Goethe, kes vallandas Wertheri-buumi (millega seoses on üks huvitav lugu)...oehh, kes jõuaks

kokku lugeda need korrad, kui mistahes looja suudab vallandada ühiskondliku disskussiooni - liiga vabameelne, liiga pornograafiline, liiga aus, liiga põnev, liiga huvitav....

Seesama tuli hakkas mind kõrvetama. Üleeile, päev enne seda, kuu aega tagasi, möödunud sajandil. Ma tahan luua, tahan kuuluda ühte nendega, kes sõltumata soost on ennast ajalukku märkinud.

Tahan kirjutada oma kogemustest, oma tunnetest, töödest, tegevustest, seiklustest, perekonnast, poegadest, tuttavatest, looduse imedest. Tahan üles tähendada LUGUSID, palju-palju-palju lugusid.

Mis räägivad millestki. Igavusest, põnevusest, inimlikkusest, armastusest. Kõigest ja kõigist. Ausalt, paineta aga tuliselt.

Pehme aeg

Ei peeta siinkohal silmas Dali popsus nägemust voolavatest kelladest. Ei mõtle ma ka sellest, et aega saab paindlikult kasutada.

Lihtsalt hetkel on aeg pehme. Küps ja mahlane. Valmiv ja kummastavalt ihar. Patuseid pilke püüdev. Igasuguseid mõnusaid aistinguid, assotsatsioone, meenutusi, mekutamist ja võbinaid tekitav.

Kuidagi selline, kus saab päevade viisi alasti ümber iseenda kõndida, külma ja karge napsi klaas käes.

Kus juuksed lõhnavad kummeli, pärnaõie, vastvalminud sõstramoosi järele.

Kus on võimalik hommikul paljajalu niisekele ja udusele murule kõmpida. Joovastav-joovastav-joovastav aeg.

Savilikult voolitav, enda äranägemise põhjal kujundatav.

Nagu kunagises multifilmis, kus Pontu on Pitsul külas ja Pontu küsib Pitsult, et kus siis peremees magab. Pitsu vastab, et eeskojas, matil ning kekkab: "Siin on üldse kõik minu. Kui tahan kuulan transistorit, kui tahan, joon kisselli"

Pehme aeg on ka selline "tahan, kuulan transistorit, tahan, joon kisselli".

Tahan käin poegadega külakiigel kiikumas, tahan lesin päikest võtma.

Tahan, siis pikutan, tahan, siis täidan blogi. Kõik käib pehmelt ja voolitavalt.

Aeg.

Aeg see on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest, teda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu.

Mõnus aeg. Aeg antud puhata, aeg antud olla. Siin, praegu, iseendaga, poegadega. Pehmelt.

Rahulik ja rustikaalne

Inimene vajab puhkamiseks erinevaid mooduseid. Aktiivne matkamine/reisimine/rändamine. Maatööde mullalõhnaline, niiske ja kobestav toimekus. Rannaliiv, päike, meremüha, kuum kohv sinna juurde. Metsi mööda kondamine, kuulates vaikust ning jälgides looduse muutumisi.

Mulle meeldib lihtsalt olla. Käia ja olla, lugeda ja toimetada, suitsetada ja pikutada. Kiirustamata, ruttamata. Lihtsalt ja mõnusalt.

Aeg-ajalt ennast armukese kõrval sirutades. Temaga telefonis vestelda,teades, et varsti saame jällegi kokku. Kui tema oma reisilit naaseb ja mina oma poegade juurest maapagendusest linna tagasi jõuan.

Maahommikud alevivaikuses on hoopis teisiti kui linnahommikud urbaniseerunud lärmis.

Üksik rong sõidab mööda. Lind laulab põõsas, üksildane koer haugatab kauguses. Kellegi rattad sahisevad salapäraselt teelindist üle. On kuulda lompi pudenevat kivi. On võimalik märgata puudelatvades augustivalgust. Kuulda lendamaõppivate lindude sädinat. Kuulata ritsikate saagimist niiskes rohus. Kuulda siilikõndi.

Miljon nüanssi, aspekti, külge. Miljon värvi, varju, heli, lõhna, mida märgata.

Tunda tolmukübeme tähtsust ja tajuda maailma oma mõõtmatuses imeväiksena.

Lugeda, lugeda, lugeda....

Ärgata kella tüütu norimiseta. Nuhutada poegade juuste lõhna ja sättida neile kuuendat korda peale tekki.

Häälida, häälitseda, õppida tähti, näha poegi abiratasteta sõitmas. Maitsta hernesuppi ja koduaiasõstra kooki. Juua tulipalavat kohvi ning istuda rõdul. Tunda sõõrmeis värskeltpestud looduse meelaid lõhnu.

Kõik need saatuse sosinad, ümbritseva pained, salapärased märgid, mis muudavad ja muutuvad - see on minu puhkus. RAHULIK JA RUSTIKAALNE.

Maast ja ilmast

Ülikoolis oli meil esimesel kursusel soome keel. Seda andis professor Jaan Õispuu (igatahes suured tervitused, kui seda blogi lugema juhtub). Pidime loengus kirjutama soomekeeli väikese lookese teemal "Mitä tein eilen?".

Ma päris täpselt enam ei mäleta, mis miks ja kuidas, aga oli mingi lause, kus ma mainisin, et ma rääkisin emaga maast ja ilmast. Kuna tegemist fraseologismiga, siis oleks tulnud kasutada pigem mingit muud väljendit, sest need ju ei vasta keel-keelelt üksteisele, on absoluutselt tõlkimatud. Mina panin oma lausesse fraasi maaperästä ja säästä, õigem oleks olnud ummat ja läännet (õigekirjas pole kindel). Õppejõud muigas omal ajal sellise keelelise kohmakuse üle, kuid ta andestas selle siiski.

Kuid miks ma näilselt seoseta siin üldse kirjutan?

Eile toimus minu juures nimelt kollektiivne puhkusepidu. Aga suhteliselt õnnetult hakkas kolleegide saabudes kallama kui oavarrest ning naaber pakkus mulle võimalust oma mehe ehitatud nägusasse lükandustega varjualusesse ümber kolida. Mida me ka rõõmuga muidugi tegime.

Aga ma vannun praegu küll kätt ema urnil hoides, et enam kunagi ma pidu oma õue peal ei tee. Juunis ma pakkusin selle koha ise välja. Ülemus rõhutas pidevalt, et mul pole millegi pärast muretseda, nad TOOVAD kõik ise ja TEEVAD kõik ise. Põhimõtteliselt toodi küll kõik ise.

Aga tegemiseosapool jäi kuidagi suiku. See, kellel õhtuks olid jalad kumerasse kaardunud, kolmandad kuivad riided seljas, olin mina.

Ei, mul polnud midagi võõrustamise ja perenaiseks olemise vastu. Lihtsalt koomiline oli see, et põhimõtteliselt oli tegemist ühise peoga, aga aitasid mul seda ettevalmistada kolm-neli inimest, nende hulgas oli kandvaks jõuks minu vend (peoplatsi ettevalmistus, grillimine ja mis seal salata, ka naistehulga naerutamine).

Üks meie arstidest tegi mingisugusel hetkel ettepaneku, et kuule istu ka nüüd natukeseks....

Mõned kolleegid olid nagu kunnid. Tee seda ja tee toda. Siis ma suisa vihastusin, kui tõin termostega kohvi ja keegi küsis, et oi, kas keegi tegi kohvi või?

Ülla-ülla, päkapikud tegid, kastead....

Aga mulle tundus veidikene, et ma oleksin nagu teene võlgu ja pean seda kuidagi nüüd heastama.

Samas loodan ma südamest, et minu kolleegidel oli meeldejääv pidu.

Minule jäi see igatahes tükimaks ajaks küll silme ette. 31.07.2009 kinnistub minu pähe kindla numbrina.

Ja peojärgsel koristusel meenus mulle Õispuu öeldud soomekeelne väljend ummat ja lännet. Selle peo puhul oli seda soomekeelset "maad ja ilma" rohkem kui hiina sõjaväes sõdureid.

Valgustus

Eile taipasin ma täiesti ootamatult, mida tähendab valgustusajastu. Üldjoontes on ju inimesed kursis, et nt saksakeeli kõlav Zeitalter der Aufklärung oli periood 18. sajandil, kui vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.

Juba kooliõpilastele meenub seoses valgustusega Voltaire, Herderi, Immanuel Kanti nimi.

Oleme teadlikud, et valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika Iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revolutsioon, mõju avaldus ka tööstuslikule pöördele.

Ning täiesti ootamatult tabas mind eile valgustus. Minu isikliku elu valgustusajastu. Ma sain lihtsalt äkki aru, kui primitiivselt ja arenematult ma olin oma poolelioleva romaaniga käitunud ning ma kustutasin ligi sada lehekülge olemasolevat teksti maha. Ning nüüd ma põlen lausa ootusärevusest, sest mul on mõtteis kogu uus kontseptsioon viimse detailini paigas. Ma olen varem kiirustanud, olen lasknud tunnetel ennast mingitese mõttetutese suhtedraamadese kanda ja need ka raamatuse toksinud. Nii see enam ei jää.

Nüüd saan ma aru Barthesi "Autori surmast". Saan aru mõistetest kirjutaja ja kirjanik, tean, kust läheb piir mina, kui kirjaniku ja mina kui raamatutegelase vahel. Kõik on veelgi lihtsam, kui see tegelikult oleks pidanud olema.

Liiga lihtne et olla tõsi ja liiga tõsine, et olla keeruline. Igatahes, edu mulle töös ja kirjas.

Halvad ja head omadused.

Pole inimest, kes oleks läbinisti halb ega inimest, kes oleks läbinisti hea. Seda teavad vist kõik. Ainult seniilne sajane ja hambutu imik hõljuvad uues teadmatuse võluvaibas - üks sellest, et ta veel ei tea, teine sellest, et ta enam ei tea. Enamik normaalseid täiskasvanuid tunnustavad teineteist salamisi, identifitseerides, klassifitseerides ja sobitades vastassuhtleja isikuomadusi just vastavalt vajadusele ja sobivusele iseendaga.

On suur hulk omadusi, mis liigituvad mõtlematult ja automaatselt HEADESSE: ausus, julgus, vaprus, siirus, kannatlikkus, abivalmidus, tarkus, õnnelikkus. Mitmed neist leiavad tee kristlikusse kasvatusse. Üldjoontes on need kõik väga hinnatavad ja prood.

Aga HALVAD.....Kes neid jõuaks kokku küll lugeda. Silmakirjalikkus, argus, ahnus, ihnus, liiderlikkus, tapahimu, rumalus, liigne enesekindlus, valelikkus, ebapädevus, riiakus, virilikkus (pole kindel sõna olemasolus!!), egoism, eneseimetlus, võltsvagadus...etc, etc, etc.

Kuid selle hea ja halva puhul on tihtipeale nii, et pigem kaduvad inimesed emba või kumba kategooriasse.

Mul oli kunagi üks tuttav. No üsna lähedane tuttav ja ma olen temaga tänini teataval määral seotud, kuid ma üldse ei tahaks seda. Sõnaga selle tuttavaga on nii, et tema on ühendatud liigne enesekindlus, mis on tembitud ohtralt argusega.. Kohutav kombinatsioon. Mind kusjuures hämmastab see argus ikka meeletult. Ise veel mees, aga kardab endast väiksemaid........

Aga enesele meeldivad mulle kohutavalt sellised mehed, kes on head kuulajad, vaprad, otsekohesed, kirglikud. Selliseid mehi on. Ja minul on olnud õnne sellise mehega kohtuda. See on absoluutne privileeg.

Reaalne

Ma olen praktik. Olen olnud eluaegne kahel jalal maal püsiv naine, kes usub käegakatsutavatesse asjadesse. Olen alati olnud veendumusel, et inimestes on andeid, mida nad saavad praktiliselt realiseerida. 
Kirjutamine, kujutav kunst, käsitöö, anne puutööle, muusikalisele loomingule. Kindlasti on inimesi, kes - väljendudes teetkallaslikult - on seksuaalselt ürgandekad. On olemas ka grupp inimesi, kelle andeks on olla kõige närvesöövamad isiksused siinpool päikest.

Mitte millegi erilisega, lihtsalt oma olekuga. Nt üks kolleeg. Prillidega, pikk ja kõhn naine, kohutavalt korralik, kohutavalt tõsine, kohutavalt pedantne, kohutavalt aeglane. 
Temaga töölolek tähendab sinupoolset panustamist ühisesse töökatlasse 150% rohkem, kui sa seda tegelikult teha tahaksid. Lihtsalt on selline kodanik, kes oskab oma küsimuste ja ebakindlusega sulle niipalju meelepaha tekitada, et õhtuks saad  peavalu.

Aga ma olen ju praktik. Ma tean, kuidas probleeme praktiliselt lahendada. Oskan reaalselt olukordadega toime tulla.

Eile tabas mind suhteliselt suur üllatus.

Ma tean, et seda blogi loetakse, aga et sellel reaalselt niipalju lugejaid on tekkinud..... Töökaaslased, foorumikaaslased, kursuseõed, endised ja praegused tuttavad, praegused ja tulevased armukesed... ilmselt ka eks. Ja tema naine. Tõenäoliselt oodatakse minult reaalselt midagi. Tõenäoliselt ma üritan seda ka praktiliselt viljeleda.

Elu on ilus tegelikult. Hommikul vara nautisin ma lärmakat linnavaikust. Märkasin enda ümber värve, lõhnu, helisid, meeleolusid, ruttamist ja mõnusat seegamist, mida praktikuna ma lausa jumaldan, sest need tõestavad sulle, kuivõrd reaalne on ühiskond sinu ümber. Sinu sees, sinu mõtteis, sinu südames.

Olla reaalselt keset linnasaginat. Samavõrd reaalne, äge, tegelik tundub elu maapiirkonnas. Seal, kuhu ma peagi pisukeseks ajaks oma poegade juurde lähen. Sest praktiliselt on peagialgaval puhkusel teha käegakatustavaid asju. Enne kui ehk sügisel ennast teise riiki üle kolin. Eks näis, mis sellest elust saada võib.

Naise vaba päev

Ärkamine.

Tekk kõrvale.

Üles, jalad otsivad susse. Rulood eemale, aken lahti.

Kööki. Ruloo üles, kiirkeetjasse vesi sisse.

Eelmisel õhtul täidetud pesumasin tööle panna. Tagasi tuppa, voodiriided kokku ja diivanisahtlisse.

Ringutus. Öösärk seljast, veel üks ringutus. Kiirkeetja kees ära, kohv presskannu, kuum vesi peale.

Vannilina kaasa ja dushi alla. Pesemine. Dushi alt välja, presskann alla lükata. Heledad kaprid jalga, triibuline särk selga. Arvuti käima lükata. Kohvi tassi, võileivad külmikust. Vitamiinid ja mahl juurde. Sigaretid ja tuhatoos arvutilauale. Söömine.

Uudised, et põlvkonnakaaslane on ootamatult surnud, et on oodata vihma ja äikest.

Väljas sirab siiski päike. Kohvitass, sigaretid, raamat kätte, aeda.

Rohi on veel niiske, toolid aga mitte. Istuda ja avada raamat. Lonksata kohvi. Süüdata sigaret.

Sõstrad pudenevad põõsa küljest. Minna tuppa ja tuua kauss. Korjata marjad sinna, siis minna tuppa ja võtta blender ning segada valmis üks maitsev toormoos.

Masin lõpetab pesemise. Asjad välja tõsta, laadida masinasse valged riided. Masin kinni ja uuesti käima. pesukauss kaenlasse ja viia riided välja kuivama. Vaadata üle kriitilisel pilgul pediküür ja maniküür. Teha need asjad korda. Juua veel üks tass kohvi, istuda ja lugeda, lasta lakil kuivada.

Võtta seejärel rannalina ja visata ennast alasti päikese ette. Peesitada kuskil tunnike. Minna tagasi tuppa ja sorteerida oma käekott. Panna mobiil laadima. Masin lõpetab pesemise, järgmised asjad nöörile, kolmas masinatäis käima lükata. Istuda netis. Helistada poegadele. Kuulata mõnda head lugu. Suitsetada. Minna ja rääkida naabrile, et järgmisel nädalal tuleb suur pidu aias.

Lobiseda ja siis minna tuppa, et küpsetada kook. Pesta puhtaks vannitoa põrandakate. Tiputada see kreegipuule. Panna näole mask. Veidi vaja kirjutada.

Selline tavaline ja mõnusalt loivav vaba päevapoolik. Õhtul tuleb töö. Nagu ikka viimastel kuudel.

Patsifismi süvenemisest

Jubedaim asi, mis elus võib ette sattuda, on sõda. Ma olen ka varem rääkinud, et see on lausa õõvastavaim, mida teeb sõda inimesega. Sõltumata sellest, kas tegemist siis tsiviilisiku või sõduriga.

Oma kunagi tehtava magistritöö plaanin ma teha tsiviilisikust sõjakirjanduses ühe eesti kirjaniku loomingu põhjal. Mind painavad mõtted sellest koledusest ja ma olen üsna palju lugenud eelnimetet "poliitika relvade abil" nähtusest. Ma pühendan oma töö kõikidele sõdades kannatanutele. Olgu siis vanelaste poolel või omade seas. Rahvus, vanus, sugu, poliitiline ja usuline, sooline ja seksuaalne orientatsioon ei oma siinkohal rolli.

Kuidas see paiskab laiali elusid, rikub neid, lõhub tervist, hävitab võimalusi olla normaalne, kuidas vapub ühsikond.

Ma tegelikult põlastan relvasid. Igasuguseid. Nende nägemine juba ainuüksi toob mulle judinad ihule. Miinid, kahurid, automaadid, vintpüssid, granaadid, kergerelvastus ja raskerelvastus, noad, vibud, odad, ammud, piitsad, täägid, revolvrid, püstolid, kuuelasulised. TT, Makarov, Walter....

Kohutavalt hävitavad riistad. Ja neid kasutatakse inimese vastu tihedamini, kui muu looduse vastu. See on jube, kui tuleb näha, mida need teevad. Väljarebitud liha, mitteparanevad haavad, amputeeritud jäsemed, lahtiselt kasvav kõhukelme.... Armid, köndid, siirdamised, põlenud nahk, tömbid ihuliikmed....

Milleks, küsin ma? Milleks?

Olgugi, et minu erihobiks on sõjakirjandus, ma vaatan sõjast tehtud filme kriitiliselt ja süvenenult, olen ma veendunud patsifist. Kasvatan ka omi poegi selles vaimus. Ei, mitte et neist peaksid kasvama relvi mittepuutudajulgevad mömmid. Sugugi mitte. Lihtsalt ma püüaksin võimalusel vältida seda hetke, kui mu liha ja veri otsustab näiteks liituda vabatahtlikult mõne sõduriteemaga.

Aga ümberringi ei lasta mul seda teha. Sõjamängud arvutis, E tegi kohe poegadele mõõgad, vanaisa juures on võimalus õhupüssidega märki lasta...Poegadel on huvi tuli,-ja külmrelvade vastu.... Aga ma ohkan, sest tean kuidas need mehehakatised valivad ükskord oma saatuse niikuinii.

Sõda ei ole ilus asi, ütles eesti kirjandusklassikasse kuuluv Joosep Toots oma pojale.

Ootamine

Inimene saab elus öelda mitmete asjade kohta "ma ootan". Ootan suve, ootan oma armastatut, ma ootan järjekorras, et jõuaksin tellerini, ma ootan last., ma ootan oma puhkust. Ma ootan.

Ootamine kätkeb siis ilmselt endas ajalist hetke füüsilises ruumis. Paneb mõtlema, vist?

Palju oleneb ka toonist, kuidas seda sõna kasutada. Ma ootan, käratad sa kellelegi, kellelt tahad kuulda millegi kohta ausat vastust. Ma ootan sind, sõnad lembetoonil kuularist kostnud häälele vastuseks.

Kõndisin hommikul linnas ja vaatasin neid gruppe, kes kuhugi tõttasid. Need kiirustajad kulgesid lineaarselt punkti, kus neidki keegi ootas. Pooleliolev töö, kallim, laps, mees, kolleeg, kohvikukaaslane, teenus, mis vajas ostmist.

Märkasin enda ümber inimeste tülpinud ilmeid, sest suveootusärevus on asendudnud sügisootusega. valmistutakse taaskordseks pimedasessiooniks. Esmakordselt kusjuures ma pulbitsen energiast ja tahan, et sügis kätte jõuaks. Tegemisi OOTAB lademetes - poegade eelkool, logopeed, trennid ja lasteaed, ise sooviks jõuda ometigi kauaOODATUD lubadeni...

Oodates märkad ootamise võlusid ja valusid. Mõned ootused aga tasuvad ennast väga-väga-väga ära.

Küpsev toit ahjus, palgapäev, poegadega taaskohtumine, raamat laual. Armukese huuled, punane vein. Ohh, neid ootuseid on palju, milleni jõuda. ja hiljem hakata ootama uusi asju. vahel samu, vahel uusi.

Hea võimu tarkus

Mõned asjad on lihtsalt mõeldud olema just täpselt nii nagu nad saatusest on ettemääratud. Inimese hingepoolused küllastuvad ja paljastuvad. Lobisedes inimene RÄÄGIB. Kisub ennast alasti. Mentaalselt ja emotsionaalselt. Omi mõtteist, tundeist, kogemustest.

Sellised väikesed ja intiimsed vestlused. Kui loojuv päike kilgendab vastu ratastoolide, tugiraamide ja haiglakoridori silelibedatelt põrandatelt ning sa istud väga meeldivas seltskonnas (SIC!!! haiglas, kusjuures) ja märkad ootamatult, et pihid napilt neljapäevasel tutvuse järel nii, mida sa heal meelel ei räägiks. Tajud ennast kui astraalkehana, kes ei kontrolli ennast. Ütled selliseid asju, mille järgi sa defineeridki ennast kauni, kummalise naisena.

Hilisõhtused vestlused kuidagi puhastavad, purgatoorselt. Pihid endast paljusid seiku, mida sa vist enam mäletadagi ei taha. Ja tead, et tulevik võib sind üllatada. Sinu enda mõttedki võivad sind üllatada.

Leiad endas üles selle tule, mis sinust teeb ...kuidagi .....eee.... sirutuva ja vaimuka.

Märkad ootamatut, et vestlusesse tulevad juurde teatud teemad, millest räägitakse alles hiljem, palju-palju-palju hiljem. Kui suhtesse on jõudnud muud tasandid.

Tunned, et sa kõnnid sirgema seljaga, loodusest antud kõik kumerduv/eenduv/paljastuv on nii silmnähtavalt ootel, et võid iga hetk lihtsalt järele anda ürgsele tahtele....

Ja ainus mis sind tagasi hoiab, on professionaalne teadmine, et nii lihtsalt ei tehta. Et see pole sünnis, sobilik, sa oled ikkagi inimene, kes on võimeline ennast kontrollima.

Saad aru, et oled ikkagi see, kes on piisavalt tark, et olla hea. Piisavalt hea, et olla võimu(e)kas, piisavalt

võime(u)kas, et olla tark. Kõik kombineerituna ei seo ennast loogiliselt, kuid kes ütleb, mis on loogiline seal, kus mängu tulevad instinktid.

Seal, kus vaatad vestluspartnerile silma ja tead, et siin istub see, kellega võib......?

Mida võib? Sa ei tea seda, sest hea võimu tarkus jätab su lihtsalt maha seal, kus räägib kaine mõistus ja kus astuvad vahele need jõud, mis viivad inimesi kõige selleni, mille abil inimkond on püsima jäänud.

Tunnistan endale, et kõik eelpoolöeldu on isegi minule, paljulugenule ja siinkirjutajale veidi mõistmatu, kuid aus. Väga-väga-väga aus.

Minifilosoofia

Hiljuti on toimunud eluliselt mõned muudatused, mis tähistavad järjekordselt mingeid aegu, mida tuleviku tarbeks mäletada. Sünnipäev, tutvumine, millal võttis ühendust ammune kooliõde, päev, millal ma leidsin restaureerimisfirma, päev, millal ma tegin ühte, teist, kolmandat.

Aeg, iga hetk päevas. Minut, millele järgnevat ma ette kujutada ei oska. Sekunund, millal midagi juhtub. Eile nt ma ei teadnud veel samal kellaajal, et ma homme siin istun ja sellest kirjutan, mis mõtteis toimumas on.

Ja nüüd ma siis siin mõtisklen selle üle, kuivõrd etteaimamatu on meid ümbritsev. Kuivõrd ootamatuid asju võib juhtuda lähimate tundide jooksul. Kui teaks, siis ilmselt elaks teisiti.

Eile õhtul vestlesin ma ühe inimesega, kes tegi hiljuti läbi tõsise trauma - sukeldudes nihestas kaelalülisid. Kuid see inimene võib ainult õnne tänada, sest veel kümne päeva eest ei tundnud ta paremat kehapoolt, aga nüüd kõnnib omal jalal , räägib ja saab hakkama elamistoimingutega kõrvalise abita. Ütlesin temale, et ta peaks seda päeva oma uueks sünnipäevaks nimetama,

Talle anti uus võimalus elada. Elada täisverelist elu.

Muu jutu hulgas mainisime me mõlemad, et iga inimese elust saab kirjutada üsnagi priske raamatu. Muidugi mitte nii põhjaliku päevakirjeldusega nagu seda teeb iirlase Joyce "Ulysses" Leopold Bloom. Ning ilmselt mitte nii seiklusrohke nagu Verne "Kapten Granti lastes".

Aga igatahes on eluraamatud sisukad, põnevad ja köitvad, sest nende taga on inimene. See, kelle me tihtipeale ära unustame. Et kõik me oleme inimesed. Oma saatuse, iseloomu, välimuse, kindla tahte ja sooviga, kindla tahte ja soovita. Harilikud, ebatavalised, keskpärased, geniaalsed, muutuvad, muutumatud.

Et igal inimesel on elulävend, vastuvõtlikkus, suutlikkus, teadmiste tase, arusaamine, empaatia ja sümpaatia, analüüsivõime(tus)/sünteesivõime(tus).

Et meid ärritavad erinevad asjad/nähtused, et meil on erinevad kogemused, oskused, võimed, anded.

Enda kohta olen ma avastanud, et olen kummaliselt sihipärane ja selgepiiriliselt kujunenud isik. Sest enamik tuttavaid/kolleege/sugulasi/armukesi/foorumlasi väidavad, et olen julge ja teotahteline, oma tundeid/arvamusi/mõtteid mittevakaallahoidev ning kohutavalt ärritav persoon.

Aga milleks teeselda? Olen see, kes ma olen. Oma vigade ja puuduste, heade külgede ning halbade tavadega. Oma kasvatuse ja mõistusega.

Sünnipäeva õdangul

See päev, kui minu vanusele lööb ette numbriks 33.

33 aastat olen ma uudistanud seda ilma, õppinud, saanud targemaks, omandanud teadmisi, kogemusi, erialasid, saanud lapsi, armastanud, olnud armastatud, armatsenud, töötanud, hoolinud, tundnud, õnnelik olnud, õnnetu olnud, nutnud, naernud, leinanud, kaotanud, otsinud, leidnud...

33 aastat sõprust, sotsiaalsust, vendlust, õend(l)ust.

33 aastat hinganud, maganud, pesnud, söönud, joonud.

Iga minuti selles elus elanud läbi mitteteades, mida toob järgmine päev.

On seda palju või vähe? Minu jaoks piisavalt. Vanuri jaoks alles esimesei hapraid sammukesi käänulisel elusihil seadev, Maa silmis embrüonaalses faasis tohletav rakk.

Ma mõtlesin, et palju ma olen tarbinud vett, elektrit, tooteid, sööki? Kosmeetikat? Riideid? Palju lugenud raamatuid? Vaadanud televiisorit? Palju kulutanud pastakaid ja pabereid?

Mitu inimtundi olen ma laulnud, rääkinud, kõndinud ja jooksnud?

Mitu kuupmeetrit hinganud? Palju olen ma hävitanud puid?

Palju olen ma kuulanud muusikat? Mitu liitrit kohvi joonud? Mitu sigaretti suitsetanud?

Mitu sõprust on minu elu ajal katki läinud?

Minu elu on piisake ookeanis, aga üüratu minu lastele, minule, minu vennale, isale. Kas midagi tuleb veel meelde selle päeva eel, kui mind sünnitanu puhkab puidus ja ma ei oska seda päeva endale eriliseks mõelda.......

Killud meie ümber.

Üle mitme aja oskas siinkirjutaja oma elu taaskordselt keeruliseks elada. Minu vajadus öelda ja öelda tõde, mida tihtipeale ründena vormistatakse. Igatahes olen ma sõpradeta ja oma solvumise, pettumuse, viha, alanduse elan ma tavaliselt välja sorteeringuid teostades. Sedapuhku siis ammuilma laokile jäänud fotonduses. Kuhjade ja lõikude viisi on jäädvustanud kellegi nobe käsi kaadreid.

Vanavanemad, emapoolsed.

Emaõe perepildid.

Pulmad.

Matused.

Sünnipäevad.

Mina erinevas vanuses.

Vend erinevas vanuses.

Meie ema ja isa.

Meil olnud koduloomad - koerad ja kassid.

Ema noorpõlve tuttavad.

Perekonnatuttavad.

Ema maalidest jäädvustatu.

Tema näitused.

Tema lillepood.

Ema koolitööd.

Loodusülesvõtted.

Linnapanoraamid.

Momentfotod ema kolleegidest kindlustuse päevilt.

Sellised tuttavad, keda ma ei tea.

Sellised tuttavad, keda ma tean.

Esiemad. Onud ja tädid, vanaonud ja vanatädid.

Minu sõbrad ja tuttavad.

Minu pojad.

Minu koolitööd.

Reisid.

Tuhandetes lademetes ajalugu.

Palju-palju-palju ajalugu. Palju jutte, palju lugusid, palju mälestusi.....

Kahjuks muutub ka tänane päev mälestuseks. Mälestuseks sellest, kuidas ma jalgsi Salmistu rannast linna poole kõndisin, kuidas ma nuttes fotosid sorteerisin. Nukraks ja kibedaks mälestuseks......Kuid sellest ei jää ühtegi fotot......

Hiirtest ja inimestest

Blogija ei hakka ümber jutustama lugu Steinbecki kangelastest. Tuleb lihtsalt tõdeda, et isegi tänapäeval, kui meid ümbritseb ultramoodne ühiskond, mis kõlgub klassivaenulikkuse ja rassistliku küündimatuse hellal joonel, elavad asunduses koos hiired ja inimesed.

Ühes konkreetses asunduses, kohas, mida saab vaieldamatult nimetada koduks, elab minuga koos hiir. Sõna otseses mõttes elab minuga koos. Ta sööb minu ostetud toitu, ta närib minu krõbinapakki, ta kügeleb minu köögiriiulil.

Episood nr 1.

Hommik. Vihma sajab. Ootan külalist ja selles vaimus korraldan ma köögi seinakappide klaase. Üllatusega märkan, et köögikapi ukse vahel tilpneb mingi hall nöör. Ma ei mäleta, et oleksin midagi nöörigaseotavat kappi pannud, avan ukse ja vaatan tõtt.... mustade nööpsilmadega, mis pungituvad hallist kerast.

Hiir, taipan. Ma ei kiljata ega karju.

Poetan ukse vaikselt kinni ja hiir jääb oma kohale. Lähen aeda ning tassin turjapidi tuppa senise meistermurdja ja aia lindude hirmu. Oma musta kassi. Panen ta köögikapi juurde, avan ukse ja lasen murdjal ning murtaval üksteist nuusutada ja siis seltsimehelikult kummalgi oma teed hüpata. Murdja ei huvitu murtavast. Hiir vupsasb pliidi taha.

Lõpp

Episood nr.2

Ärkan öösel üles seletamatust liikumisest köögis. Ema - käib esimene mõte peast. Siis meenub, et ema seisab urniga toas. Vend? Tema ju pole siin. Poeg? Pojad on ju maal, vanaisa juures. Ärkan lõplikult ja lähen vaatama, mis minu köögis ikkagi toimub. Õhtul tühjaks söödud krõbinapakk liigub ja liigutab ennast laual, pudeneb maha.

Hiir, taipan. Ma ei kiljata ega karju.

Sulgen toaukse vaikse ohkega ja alles hommikul viskan tühja karbi, kus hiir öösel inimese jäetud pisiprügiga lustis, ahju. Hiirt selles pakis siiski pole.

Lõpp

Episood nr.3

Asun kaunil suvehommikul einet võtma. Panen kausikese piimaga lauale ja võtan krõbinapaki. Kallan jõuliselt krõbinaid piimasse ning pakist maandub valgesse vedelikku mingi elus asi.

Hiir, taipan. Ma kiljatan ja karjun.

Tegelikult on kisa tänavale kuulda, sest olgem ausad, kell pool seitse hommikul on selline vaatepilt ikkagi õõvastav. Hiir hüppab kausist välja ja põgeneb, mina taandun kohviga sootuks tahapoole, oma tuppa.

Lõpp

Loomulikult pole kass hiirt kinni püüdnud. Kõik kuiv-, maitse ja muidu ained leidsid omale uue koha külmikus, sest ma loodan, et sinna see õudus ennast sisse ei smugelda.

Tuleb osta lõks. Tuleb see hädine hirmumootor kinni saada ja tema olu lõpetada.

Ma ei taha hiirega koos elada. Mehega - jah. Poegadega - jah. Kassiga - jah.

Aga mitte hiirega. Üks meist peab siit majast lahkuma ja see pole mina.