esmaspäev, 3. august 2009

Pehme aeg

Ei peeta siinkohal silmas Dali popsus nägemust voolavatest kelladest. Ei mõtle ma ka sellest, et aega saab paindlikult kasutada.
Lihtsalt hetkel on aeg pehme. Küps ja mahlane. Valmiv ja kummastavalt ihar. Patuseid pilke püüdev. Igasuguseid mõnusaid aistinguid, assotsatsioone, meenutusi, mekutamist ja võbinaid tekitav.
Kuidagi selline, kus saab päevade viisi alasti ümber iseenda kõndida, külma ja karge napsi klaas käes.
Kus juuksed lõhnavad kummeli, pärnaõie, vastvalminud sõstramoosi järele.
Kus on võimalik hommikul paljajalu niisekele ja udusele murule kõmpida. Joovastav-joovastav-joovastav aeg.
Savilikult voolitav, enda äranägemise põhjal kujundatav.
Nagu kunagises multifilmis, kus Pontu on Pitsul külas ja Pontu küsib Pitsult, et kus siis peremees magab. Pitsu vastab, et eeskojas, matil ning kekkab: "Siin on üldse kõik minu. Kui tahan kuulan transistorit, kui tahan, joon kisselli"
Pehme aeg on ka selline "tahan, kuulan transistorit, tahan, joon kisselli".
Tahan käin poegadega külakiigel kiikumas, tahan lesin päikest võtma.
Tahan, siis pikutan, tahan, siis täidan blogi. Kõik käib pehmelt ja voolitavalt.
Aeg.
Aeg see on üks vähestest fundamentaalsetest suurustest, teda ei saa defineerida teiste suuruste kaudu.
Mõnus aeg. Aeg antud puhata, aeg antud olla. Siin, praegu, iseendaga, poegadega. Pehmelt.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...