Päeval särab päike, öösel kuldne kuu...
Ei mäleta ehk täpselt, aga kas pole see mitte Aatomiku tunnusluuletuse esimene rida?
Igatahes vastas eilne päev täiuslikult ja täielikult just nendele sõnadele. Päeval säras päike, öösel kuldne kuu....
Ning augustiöö oli sume. Ja ritsikad saagisid paekivirinnutisel. Ja välikaminas põles tuli. Ja vein maitses hästi. Ja sigaretid istusid paremini kui muul ajal. Ning raamatute tsiteerimine sai hoo sisse. Ja elust vestlesin. Ja muusikat kuulasin. Ja märkasin ebatavaliselt kauni õhtu suubumist ebatavaliselt tähisesse ning kuldse kuuga looritatud öhe.
Ja mu mõtted ning üldine kõnerada võttis suuna inimese tasemeni. Et mis tasemel on inimesed?
Ja kas nad on võrdsed? Kas inimestel on sotsiaalsed positsioonid määravamad kui loomade hierarhiad?
Kas inimesed käituvad nagu loomad?
Mis on õigem - kuulata südame või mõistuse sosinaid ja võnkeid?
Usaldada instinkte? Olla alati ja piiramatult aus? Mängida lahtiste kaartidega, kuid ütlemata välja, mis on trump?
Palju küsimusi, ei ühtegi vastust.
Kõik on progressis kinni. Tuleb areneda. Õppida, lugeda, ilma uudistada.
Olla ülevamal pool, kui seda suudab alkoholilemb naisterahavas kõrvalpoes, kes ei mäleta, kuhu ta toosi tikke jättis ning kell 11 hommikul ostab poest liitrise Pilsneri ning teeb sellest kohe neerutöötlusmaterjali..
Masendavad ju tegelikult.
Aga minul olid eile kuu ja tähed ja ritsikad ja kaminatuli......
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar