Hiljuti on toimunud eluliselt mõned muudatused, mis tähistavad järjekordselt mingeid aegu, mida tuleviku tarbeks mäletada. Sünnipäev, tutvumine, millal võttis ühendust ammune kooliõde, päev, millal ma leidsin restaureerimisfirma, päev, millal ma tegin ühte, teist, kolmandat.
Aeg, iga hetk päevas. Minut, millele järgnevat ma ette kujutada ei oska. Sekunund, millal midagi juhtub. Eile nt ma ei teadnud veel samal kellaajal, et ma homme siin istun ja sellest kirjutan, mis mõtteis toimumas on.
Ja nüüd ma siis siin mõtisklen selle üle, kuivõrd etteaimamatu on meid ümbritsev. Kuivõrd ootamatuid asju võib juhtuda lähimate tundide jooksul. Kui teaks, siis ilmselt elaks teisiti.
Eile õhtul vestlesin ma ühe inimesega, kes tegi hiljuti läbi tõsise trauma - sukeldudes nihestas kaelalülisid. Kuid see inimene võib ainult õnne tänada, sest veel kümne päeva eest ei tundnud ta paremat kehapoolt, aga nüüd kõnnib omal jalal , räägib ja saab hakkama elamistoimingutega kõrvalise abita. Ütlesin temale, et ta peaks seda päeva oma uueks sünnipäevaks nimetama,
Talle anti uus võimalus elada. Elada täisverelist elu.
Muu jutu hulgas mainisime me mõlemad, et iga inimese elust saab kirjutada üsnagi priske raamatu. Muidugi mitte nii põhjaliku päevakirjeldusega nagu seda teeb iirlase Joyce "Ulysses" Leopold Bloom. Ning ilmselt mitte nii seiklusrohke nagu Verne "Kapten Granti lastes".
Aga igatahes on eluraamatud sisukad, põnevad ja köitvad, sest nende taga on inimene. See, kelle me tihtipeale ära unustame. Et kõik me oleme inimesed. Oma saatuse, iseloomu, välimuse, kindla tahte ja sooviga, kindla tahte ja soovita. Harilikud, ebatavalised, keskpärased, geniaalsed, muutuvad, muutumatud.
Et igal inimesel on elulävend, vastuvõtlikkus, suutlikkus, teadmiste tase, arusaamine, empaatia ja sümpaatia, analüüsivõime(tus)/sünteesivõime(tus).
Et meid ärritavad erinevad asjad/nähtused, et meil on erinevad kogemused, oskused, võimed, anded.
Enda kohta olen ma avastanud, et olen kummaliselt sihipärane ja selgepiiriliselt kujunenud isik. Sest enamik tuttavaid/kolleege/sugulasi/armukesi/foorumlasi väidavad, et olen julge ja teotahteline, oma tundeid/arvamusi/mõtteid mittevakaallahoidev ning kohutavalt ärritav persoon.
Aga milleks teeselda? Olen see, kes ma olen. Oma vigade ja puuduste, heade külgede ning halbade tavadega. Oma kasvatuse ja mõistusega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar