Blogija ei hakka ümber jutustama lugu Steinbecki kangelastest. Tuleb lihtsalt tõdeda, et isegi tänapäeval, kui meid ümbritseb ultramoodne ühiskond, mis kõlgub klassivaenulikkuse ja rassistliku küündimatuse hellal joonel, elavad asunduses koos hiired ja inimesed.
Ühes konkreetses asunduses, kohas, mida saab vaieldamatult nimetada koduks, elab minuga koos hiir. Sõna otseses mõttes elab minuga koos. Ta sööb minu ostetud toitu, ta närib minu krõbinapakki, ta kügeleb minu köögiriiulil.
Episood nr 1.
Hommik. Vihma sajab. Ootan külalist ja selles vaimus korraldan ma köögi seinakappide klaase. Üllatusega märkan, et köögikapi ukse vahel tilpneb mingi hall nöör. Ma ei mäleta, et oleksin midagi nöörigaseotavat kappi pannud, avan ukse ja vaatan tõtt.... mustade nööpsilmadega, mis pungituvad hallist kerast.
Hiir, taipan. Ma ei kiljata ega karju.
Poetan ukse vaikselt kinni ja hiir jääb oma kohale. Lähen aeda ning tassin turjapidi tuppa senise meistermurdja ja aia lindude hirmu. Oma musta kassi. Panen ta köögikapi juurde, avan ukse ja lasen murdjal ning murtaval üksteist nuusutada ja siis seltsimehelikult kummalgi oma teed hüpata. Murdja ei huvitu murtavast. Hiir vupsasb pliidi taha.
Lõpp
Episood nr.2
Ärkan öösel üles seletamatust liikumisest köögis. Ema - käib esimene mõte peast. Siis meenub, et ema seisab urniga toas. Vend? Tema ju pole siin. Poeg? Pojad on ju maal, vanaisa juures. Ärkan lõplikult ja lähen vaatama, mis minu köögis ikkagi toimub. Õhtul tühjaks söödud krõbinapakk liigub ja liigutab ennast laual, pudeneb maha.
Hiir, taipan. Ma ei kiljata ega karju.
Sulgen toaukse vaikse ohkega ja alles hommikul viskan tühja karbi, kus hiir öösel inimese jäetud pisiprügiga lustis, ahju. Hiirt selles pakis siiski pole.
Lõpp
Episood nr.3
Asun kaunil suvehommikul einet võtma. Panen kausikese piimaga lauale ja võtan krõbinapaki. Kallan jõuliselt krõbinaid piimasse ning pakist maandub valgesse vedelikku mingi elus asi.
Hiir, taipan. Ma kiljatan ja karjun.
Tegelikult on kisa tänavale kuulda, sest olgem ausad, kell pool seitse hommikul on selline vaatepilt ikkagi õõvastav. Hiir hüppab kausist välja ja põgeneb, mina taandun kohviga sootuks tahapoole, oma tuppa.
Lõpp
Loomulikult pole kass hiirt kinni püüdnud. Kõik kuiv-, maitse ja muidu ained leidsid omale uue koha külmikus, sest ma loodan, et sinna see õudus ennast sisse ei smugelda.
Tuleb osta lõks. Tuleb see hädine hirmumootor kinni saada ja tema olu lõpetada.
Ma ei taha hiirega koos elada. Mehega - jah. Poegadega - jah. Kassiga - jah.
Aga mitte hiirega. Üks meist peab siit majast lahkuma ja see pole mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar