Inimene saab elus öelda mitmete asjade kohta "ma ootan". Ootan suve, ootan oma armastatut, ma ootan järjekorras, et jõuaksin tellerini, ma ootan last., ma ootan oma puhkust. Ma ootan.
Ootamine kätkeb siis ilmselt endas ajalist hetke füüsilises ruumis. Paneb mõtlema, vist?
Palju oleneb ka toonist, kuidas seda sõna kasutada. Ma ootan, käratad sa kellelegi, kellelt tahad kuulda millegi kohta ausat vastust. Ma ootan sind, sõnad lembetoonil kuularist kostnud häälele vastuseks.
Kõndisin hommikul linnas ja vaatasin neid gruppe, kes kuhugi tõttasid. Need kiirustajad kulgesid lineaarselt punkti, kus neidki keegi ootas. Pooleliolev töö, kallim, laps, mees, kolleeg, kohvikukaaslane, teenus, mis vajas ostmist.
Märkasin enda ümber inimeste tülpinud ilmeid, sest suveootusärevus on asendudnud sügisootusega. valmistutakse taaskordseks pimedasessiooniks. Esmakordselt kusjuures ma pulbitsen energiast ja tahan, et sügis kätte jõuaks. Tegemisi OOTAB lademetes - poegade eelkool, logopeed, trennid ja lasteaed, ise sooviks jõuda ometigi kauaOODATUD lubadeni...
Oodates märkad ootamise võlusid ja valusid. Mõned ootused aga tasuvad ennast väga-väga-väga ära.
Küpsev toit ahjus, palgapäev, poegadega taaskohtumine, raamat laual. Armukese huuled, punane vein. Ohh, neid ootuseid on palju, milleni jõuda. ja hiljem hakata ootama uusi asju. vahel samu, vahel uusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar