neljapäev, 16. juuli 2009

Hea võimu tarkus

Mõned asjad on lihtsalt mõeldud olema just täpselt nii nagu nad saatusest on ettemääratud. Inimese hingepoolused küllastuvad ja paljastuvad. Lobisedes inimene RÄÄGIB. Kisub ennast alasti. Mentaalselt ja emotsionaalselt. Omi mõtteist, tundeist, kogemustest.
Sellised väikesed ja intiimsed vestlused. Kui loojuv päike kilgendab vastu ratastoolide, tugiraamide ja haiglakoridori silelibedatelt põrandatelt ning sa istud väga meeldivas seltskonnas (SIC!!! haiglas, kusjuures) ja märkad ootamatult, et pihid napilt neljapäevasel tutvuse järel nii, mida sa heal meelel ei räägiks. Tajud ennast kui astraalkehana, kes ei kontrolli ennast. Ütled selliseid asju, mille järgi sa defineeridki ennast kauni, kummalise naisena.
Hilisõhtused vestlused kuidagi puhastavad, purgatoorselt. Pihid endast paljusid seiku, mida sa vist enam mäletadagi ei taha. Ja tead, et tulevik võib sind üllatada. Sinu enda mõttedki võivad sind üllatada.
Leiad endas üles selle tule, mis sinust teeb ...kuidagi .....eee.... sirutuva ja vaimuka.
Märkad ootamatut, et vestlusesse tulevad juurde teatud teemad, millest räägitakse alles hiljem, palju-palju-palju hiljem. Kui suhtesse on jõudnud muud tasandid.
Tunned, et sa kõnnid sirgema seljaga, loodusest antud kõik kumerduv/eenduv/paljastuv on nii silmnähtavalt ootel, et võid iga hetk lihtsalt järele anda ürgsele tahtele....
Ja ainus mis sind tagasi hoiab, on professionaalne teadmine, et nii lihtsalt ei tehta. Et see pole sünnis, sobilik, sa oled ikkagi inimene, kes on võimeline ennast kontrollima.
Saad aru, et oled ikkagi see, kes on piisavalt tark, et olla hea. Piisavalt hea, et olla võimu(e)kas, piisavalt
võime(u)kas, et olla tark. Kõik kombineerituna ei seo ennast loogiliselt, kuid kes ütleb, mis on loogiline seal, kus mängu tulevad instinktid.
Seal, kus vaatad vestluspartnerile silma ja tead, et siin istub see, kellega võib......?
Mida võib? Sa ei tea seda, sest hea võimu tarkus jätab su lihtsalt maha seal, kus räägib kaine mõistus ja kus astuvad vahele need jõud, mis viivad inimesi kõige selleni, mille abil inimkond on püsima jäänud.
Tunnistan endale, et kõik eelpoolöeldu on isegi minule, paljulugenule ja siinkirjutajale veidi mõistmatu, kuid aus. Väga-väga-väga aus.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...