Üle mitme aja oskas siinkirjutaja oma elu taaskordselt keeruliseks elada. Minu vajadus öelda ja öelda tõde, mida tihtipeale ründena vormistatakse. Igatahes olen ma sõpradeta ja oma solvumise, pettumuse, viha, alanduse elan ma tavaliselt välja sorteeringuid teostades. Sedapuhku siis ammuilma laokile jäänud fotonduses. Kuhjade ja lõikude viisi on jäädvustanud kellegi nobe käsi kaadreid.
Vanavanemad, emapoolsed.
Emaõe perepildid.
Pulmad.
Matused.
Sünnipäevad.
Mina erinevas vanuses.
Vend erinevas vanuses.
Meie ema ja isa.
Meil olnud koduloomad - koerad ja kassid.
Ema noorpõlve tuttavad.
Perekonnatuttavad.
Ema maalidest jäädvustatu.
Tema näitused.
Tema lillepood.
Ema koolitööd.
Loodusülesvõtted.
Linnapanoraamid.
Momentfotod ema kolleegidest kindlustuse päevilt.
Sellised tuttavad, keda ma ei tea.
Sellised tuttavad, keda ma tean.
Esiemad. Onud ja tädid, vanaonud ja vanatädid.
Minu sõbrad ja tuttavad.
Minu pojad.
Minu koolitööd.
Reisid.
Tuhandetes lademetes ajalugu.
Palju-palju-palju ajalugu. Palju jutte, palju lugusid, palju mälestusi.....
Kahjuks muutub ka tänane päev mälestuseks. Mälestuseks sellest, kuidas ma jalgsi Salmistu rannast linna poole kõndisin, kuidas ma nuttes fotosid sorteerisin. Nukraks ja kibedaks mälestuseks......Kuid sellest ei jää ühtegi fotot......
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar