teisipäev, 28. juuli 2009

Reaalne

Ma olen praktik. Olen olnud eluaegne kahel jalal maal püsiv naine, kes usub käegakatsutavatesse asjadesse. Olen alati olnud veendumusel, et inimestes on andeid, mida nad saavad praktiliselt realiseerida. 
Kirjutamine, kujutav kunst, käsitöö, anne puutööle, muusikalisele loomingule. Kindlasti on inimesi, kes - väljendudes teetkallaslikult - on seksuaalselt ürgandekad. On olemas ka grupp inimesi, kelle andeks on olla kõige närvesöövamad isiksused siinpool päikest.
Mitte millegi erilisega, lihtsalt oma olekuga. Nt üks kolleeg. Prillidega, pikk ja kõhn naine, kohutavalt korralik, kohutavalt tõsine, kohutavalt pedantne, kohutavalt aeglane. 
Temaga töölolek tähendab sinupoolset panustamist ühisesse töökatlasse 150% rohkem, kui sa seda tegelikult teha tahaksid. Lihtsalt on selline kodanik, kes oskab oma küsimuste ja ebakindlusega sulle niipalju meelepaha tekitada, et õhtuks saad  peavalu.
Aga ma olen ju praktik. Ma tean, kuidas probleeme praktiliselt lahendada. Oskan reaalselt olukordadega toime tulla.
Eile tabas mind suhteliselt suur üllatus.
Ma tean, et seda blogi loetakse, aga et sellel reaalselt niipalju lugejaid on tekkinud..... Töökaaslased, foorumikaaslased, kursuseõed, endised ja praegused tuttavad, praegused ja tulevased armukesed... ilmselt ka eks. Ja tema naine. Tõenäoliselt oodatakse minult reaalselt midagi. Tõenäoliselt ma üritan seda ka praktiliselt viljeleda.
Elu on ilus tegelikult. Hommikul vara nautisin ma lärmakat linnavaikust. Märkasin enda ümber värve, lõhnu, helisid, meeleolusid, ruttamist ja mõnusat seegamist, mida praktikuna ma lausa jumaldan, sest need tõestavad sulle, kuivõrd reaalne on ühiskond sinu ümber. Sinu sees, sinu mõtteis, sinu südames.
Olla reaalselt keset linnasaginat. Samavõrd reaalne, äge, tegelik tundub elu maapiirkonnas. Seal, kuhu ma peagi pisukeseks ajaks oma poegade juurde lähen. Sest praktiliselt on peagialgaval puhkusel teha käegakatustavaid asju. Enne kui ehk sügisel ennast teise riiki üle kolin. Eks näis, mis sellest elust saada võib.

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...