Eile taipasin ma täiesti ootamatult, mida tähendab valgustusajastu. Üldjoontes on ju inimesed kursis, et nt saksakeeli kõlav Zeitalter der Aufklärung oli periood 18. sajandil, kui vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust.
Juba kooliõpilastele meenub seoses valgustusega Voltaire, Herderi, Immanuel Kanti nimi.
Oleme teadlikud, et valgustusajastu ideede tulemuseks olid valgustatud absolutism, Ameerika Iseseisvussõda ja Suur Prantsuse revolutsioon, mõju avaldus ka tööstuslikule pöördele.
Ning täiesti ootamatult tabas mind eile valgustus. Minu isikliku elu valgustusajastu. Ma sain lihtsalt äkki aru, kui primitiivselt ja arenematult ma olin oma poolelioleva romaaniga käitunud ning ma kustutasin ligi sada lehekülge olemasolevat teksti maha. Ning nüüd ma põlen lausa ootusärevusest, sest mul on mõtteis kogu uus kontseptsioon viimse detailini paigas. Ma olen varem kiirustanud, olen lasknud tunnetel ennast mingitese mõttetutese suhtedraamadese kanda ja need ka raamatuse toksinud. Nii see enam ei jää.
Nüüd saan ma aru Barthesi "Autori surmast". Saan aru mõistetest kirjutaja ja kirjanik, tean, kust läheb piir mina, kui kirjaniku ja mina kui raamatutegelase vahel. Kõik on veelgi lihtsam, kui see tegelikult oleks pidanud olema.
Liiga lihtne et olla tõsi ja liiga tõsine, et olla keeruline. Igatahes, edu mulle töös ja kirjas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar