Pole inimest, kes oleks läbinisti halb ega inimest, kes oleks läbinisti hea. Seda teavad vist kõik. Ainult seniilne sajane ja hambutu imik hõljuvad uues teadmatuse võluvaibas - üks sellest, et ta veel ei tea, teine sellest, et ta enam ei tea. Enamik normaalseid täiskasvanuid tunnustavad teineteist salamisi, identifitseerides, klassifitseerides ja sobitades vastassuhtleja isikuomadusi just vastavalt vajadusele ja sobivusele iseendaga.
On suur hulk omadusi, mis liigituvad mõtlematult ja automaatselt HEADESSE: ausus, julgus, vaprus, siirus, kannatlikkus, abivalmidus, tarkus, õnnelikkus. Mitmed neist leiavad tee kristlikusse kasvatusse. Üldjoontes on need kõik väga hinnatavad ja prood.
Aga HALVAD.....Kes neid jõuaks kokku küll lugeda. Silmakirjalikkus, argus, ahnus, ihnus, liiderlikkus, tapahimu, rumalus, liigne enesekindlus, valelikkus, ebapädevus, riiakus, virilikkus (pole kindel sõna olemasolus!!), egoism, eneseimetlus, võltsvagadus...etc, etc, etc.
Kuid selle hea ja halva puhul on tihtipeale nii, et pigem kaduvad inimesed emba või kumba kategooriasse.
Mul oli kunagi üks tuttav. No üsna lähedane tuttav ja ma olen temaga tänini teataval määral seotud, kuid ma üldse ei tahaks seda. Sõnaga selle tuttavaga on nii, et tema on ühendatud liigne enesekindlus, mis on tembitud ohtralt argusega.. Kohutav kombinatsioon. Mind kusjuures hämmastab see argus ikka meeletult. Ise veel mees, aga kardab endast väiksemaid........
Aga enesele meeldivad mulle kohutavalt sellised mehed, kes on head kuulajad, vaprad, otsekohesed, kirglikud. Selliseid mehi on. Ja minul on olnud õnne sellise mehega kohtuda. See on absoluutne privileeg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar