Jaanilaupäev ja õnne(tu) olek

Kuna poegade maalolemise ajal on käes midagi enneolematult palju - nimelt aega, siis otsustasin mõnda asja veidi korrastada/korraldada. Tegin oma blogist käsikirja ja leidsin, et olen selles olnud üsna ühekülgselt masendav. Korduvad teemad, korduvad nutud, korduv emaigatsus....

Jah, sellega on küll nii, et eile möödus ema surmast kaks kuud. Kaheksa nädalat on möödas selelst, kui ma sinu viimaseid hingetõmbeid kuulsin. Kaks kuud tagasi vajusid sa sellesse olematusse loodusringi ning iga päevaga tunnen ma aina enam, et see polnud õiglane. Liiga vara pidid sa oma teekonna jätma pooleli, sest nii palju oleks veel näha ja teha.

Ema - see on uskumatu, kui palju me isa ja vennaga oleme meie aias korda saatnud. Ja ka tubades. Lapsed, sinu rüblik ja juntsu, nagu sa neid ikka tavatsesid kutsuda, on oma ainukese vanavanema juures ning mulle tundub, et nad on papaga üpris õnnelikud. Neil on seal suur maja, kus asju uurida, jalgrattad ja tiik, millel vanaisa valvsa pilgu all parvetada.

Ema, nad on õppinud ujuma, oskavad natukene lugeda, nad on päevitunud ja sääskedest söödud. Papa armastab neid ning tead, mida ta ütles minu küsimuse peale, et kas ta ikka kindlasti tahab lastega nii kaua tegeleda (tervelt augustini). Papa vastas, et tal jäi oma meremehe töö tõttu paljugi nägemata oma laste kasvuaastatel ja see on nüüd omamoodi tasategemine.

Ainus masendav külg on selles, et poegade issike läheb sügisest välismaale tööle ja elama ning soovimata muutuda lastele võõraks, on ta otsustanud pojad perioodiliselt enda juurde võtta. Nt hommegi.

Ma ei teagi, kuidas talle seda öelda, aga Rom ja Rem suhtuvad temasse küll täiesti ükskõikselt. Nad ei tunne tema vastu mingit huvi. Ma algul arvasin, et see on võõrastus, aga küsides poegadelt, et kas neile ikka meeldib issi juures käia, siis vastasid lapsed, et neil on täitsa ükskõik.

Et kui vaja, siis võib ju kah.

Ma pole parastaja inimene, ma ei ihalda kättemaksu, vaid annaks loodus, taevas, Eesti valitus, misiganes E-le ja tema tuhmiilmelisele naisele oma isikliku lapse, siis kaoks fookus poegadelt sootumaks mujale ja mina saan kergendatult hingata - uhh, see karikas läks jällegi mööda.

Pojad ei TUNNE oma isa vastu mitte midagi. Oma vaistudega, mida ma olen õppinud usaldama, teadsin, ma et see nii ka läheb.

Nii, aga täna on siis see jaanilaupäev ja mina olen täiesti ootamatult täiesti üksi. Alguses tegi mul see meele veidi mõruks küll. Igal ühel omad tegemised - pojad teevad vanaisaga maal kasevihtasid, vend on sõprade juures, L läks oma perekonnaga kuskile maale (kuigi algne plaan oli minu juures olla), aga mina olen siin ja praegu ja jumala ihuüksi.

Aga mul on õhtuks plaan sorteerida fotosid. Kuna ma homme jälle usinalt töörindemail olen, siis polegi tegelikult paha üks pidu vahele jätta, sest kümne päeva pärast on veelgi olulisem sündmus. Vähemalt mulle. Tõsiküll, sellel aastal on sünnipäev veidi teistsugune, sest sind, EMA, ju minu juures pole.

Aga loodan, et ilmaga veab, sest plaan on väljas olla. Aga eks näis, näis, näis......

Suvest suvele suviselt

Läheneb aasta müstilisem öö. Lühike, valge, viljakas....

Sellega märgib põhjamaalane ära, et alanud on napp suvi, natukese rannamõnude, roheluse, puhkamise, grillimise ja erineva aktiivsusega.

Rattasõit, ujumine, päevitamine.

Naised muutuvad kuidagi vabamaks väljaspoole oma sukkpükste ja soojapesutraagikat.

Autodel on aknad lahti, linn lõhnab tänavapesu ja asfaldi järele.

Suvele on lisaks veel omane, et saab minna paljajalu koduõuele, süüa oma aia marjadest kooki, võtta ennast sündinudpaljaks ning anduda päikesele nagu kirglikule armukesele mitmetel öödel enne ja pärast.

Pruun jume, pleekinud juuksed, sääsest söödud sääred.

Okstekriibitud käed, värskelt niidetud heina ja muru lõhn.

Kilgendav vesi, sumisevad mesilased, kilksuvad tirtsud.

Õied, rohelus, värskus.

Aga pea need sumenevad augustiõhtud, hommikune jahedus, valmivad ploomid, mahalangenud õunad...

Kes ütleb, et suves pole mentaalset erootikat? Spirituaalset äkkaktsiooni puude alla, kuival samblal?

Maanteelindil kihutavat jalgratast, millega sõites sooritab justkui eelmängu?

Kummaliselt meelaks teeb suveilm, suvemõnu, suvetunne, suveootus, suvemälestus...

Igavus/igatsus

Üheksa aastat puhkuseta. Üheksa. Mitte kümme ega kaheksa, vaid üheksa. Üheksa aastat olen ma katkematult kulgenud. Vahedeta. Tööle, koju, kooli. Nüüd on lisandunud lasteaed. Vahel harva, üliharva on olnud need korrad, mida saab nimetada aja maha võtmiseks. Kino, teater, näitus, muuseum. Sekka veidi armastust. Seda viimasel kuuel aastal õite kasinalt.

Päevased toimetused matavad sind enda alla. Alles hommik, juba õhtu. Eile oli reede, varsti on esmaspäev. Alles ärkasid, juba lähed magama. Aeg tiksub sekundeid minutiteks, minuteid tundideks, tunde päevadeks, päevi nädalateks, kuudeks, aastateks, sajanditeks. Terve eoon täis argiseid toimetusi, pisimuresid, suuri kaotusi ja väikeseid võite. Kõik kulub, vanub ja muutub.

Ja midagi muutub ka minul. Sest esimest korda üle üheksa aasta olen ma üksi.

Ema on kadunud, vend elab mujal, isa pesitseb omas kodus, pojad kuni suve lõpuni vanaisaga koos. Armuke ... ma ei teagi kus ta oma bikeriga nüüd on.

Ja ma sain terve hommiku logeleda. Kohvi juua, suitsetada, raamatuid lugeda. Tolkneda hommikumantlis ja märgade juustega ühest toast teise ning ainult oleskleda.

Vihmane. Kohati isegi äikest. Tallinn mattus mingiks hetkeks täiesti lummavasse pimedusse.

Vihm teeb õhu puhtamaks. Nagu minu üksiolekki. Hing seestub sinnakogunenud lademetest kirkamaks. Vähemalt ma loodan nii, sest tegemist jagub, vaatamata, et pojad kaugel ja saan olla mina ise. See, kes ma pole olnud üheksa aastat.

Üheksa aastat tagasi astus mu ellu suur ARMASTUS (jube klishee, eksole?) ja nüüd üheksa aastat hiljem jalutab ta ka minema ning asemele tõotab tulla midagi uut ja põnevat.

Mis, ma ei teagi, sest vaist, mis mind harva petab, hoiatab mind kireohu eest. Ehk minu majakas sellist kandamit elusaarele ei meelita. Aga mine tea. Vabad mehed pidi olema need kõige suuremad ketserid. Ehk ka vabad naised?

Ikka ja jälle kaotused..ning väikesed võidud

Möödunud kolmapäeval helistas minu vend ning teatas, et meie hiljutilahkunud ema tädi on samuti läinud kõiksuse teele.

Reedel tuli taaskordselt välja otsida must pluus ja seelik, mustad sukad ja pesu. Must kott. Vennal must ülikond ja must lips. Tallinna Krematoorium, valged kallad, leinajad.

Kolmkümmend kolm päeva tagasi, enne seda matust olime me samas kohas, mattes meie ema, nüüd siis oli vanatädi kord. Pooled matuselistest olid samad inimesed. Näha sai sugulasi, kellega viimasest kohtumisest oli möödas ligi kümme aastat. Mõnega neist sai koos oldud minu vanaema matustel seitse suve tagasi. Eelmise aasta talvel sai autoõnnetuses surma ema täditütre tütrepoeg. 27-aastane. Libedus ja vastu puud ning 27 aastat tühja tööd. Ka sellel matusel olid pea samad inimesed, kes teisel mail ja nüüd viiendal juunil. Masendavalt palju on saatus lõivu nõudnud meie hõimult.

Toona, talvel, vaevu kaks nädalat hiljem viibisid ema ja vend veel ühel matusel - ema lell suri haiguse tõttu.

Ning nüüdseks pea kaks aastat tagasi hukkus rongi all minu isa kõige vanem õepoeg, 40-aastane, eluterve meestükk.

Kaks aastat ja viis matust. Viis elu on lõpetanud oma olemise. Kohutav, see on tegelikult lihtsalt kohutav.

Aga samas... reede õhtul läksin ma oma pikaajalise sõbraga justkui esmakohtumisele ning see õhtu andis silmad ette paljudele nendele õhtutele, kus ma olen midagi nii väga meelisklenud, kui nüüd... Imelik, et kurbade sündmuste taustal julgeb inimene mõelda ennast niivõrd surelikuks, et ta eluahelale tinglikult võttes vastu astub. Surmale vastand on ainult elu ja elu saab luua. Vahel ka mitte luua, kuid protsess silmnähtavate inimtulemusteta on samaväärne.

H, kelle suhtes ma olen alati olnud sellisel küll on lahe vend tasandil, tekitas minus veidi teistsuguseid tundeid. See oli lihtsalt niivõrd...eee... lõõgastav kogemus.

Valamu

Kanalisatsioon on tänapäeva hüve. Vaieldamatult üks positiivne nähtus. Võimaldab igasugused heitmed ja jäätmed muretult äravoolu lasta.

Blogijale on siin kirjutamine samuti omamoodi kanalisatsioon. Hingeline puhastumine, kuhu saab paisata kõik haavavad sõnad ja päevajaburad olukorrad.

Tänane oli üks kehv tööpäev, tuleb endale ausalt tõdeda. Ahastavapanev. Olen ju neuroloogilise taastusravi õde ja selles osakonnas on enamik haigeid just peast, ajust, sellest organist, mis tagab inimese stabiilselt normaalse funktsioneerimise.

Aga täna oli selline situatsioon, kus personali puhketuppa tuli üks patsient, käes kimp ajakirju ja ta asus usinalt süüdistama personali selles, et me olla tema ajakirjad ära võtnud ja valed tagasi andnud. Sõnaga, meid süüdistati varguses. Ja pole vaja vist pikalt arvata, kes sellest süüdistusest särinal põlema läks ja patsienti riidles. Siis teavitasin ma sellest oma ülemust, kes leidis järjekordselt, et patsiendil on õigus. Õigus öelda, et ma olen varas.

Lisaks arenes ülemusepoolselt selline mõtteavaldus, et tema on seni andestanud mulle kõik sellised vahejuhtumid patsientidega, kuna mu ema oli haige ja kodus ärev olukord, aga tema enam sellist asja ei taluvat ja ta lõpetab minuga töösuhte, kui ma ei hakka asju ainult patsienteõigustavalt nägema.

Sõnaga lubas mind lahti lasta, kui ma patsientidele meele järele pole.

Ja ma üllatusin siiralt, et ülemus, ise samuti meedik nagu minagi, leidis, et ema haiguse ajal oli kõik vabandatav, aga nüüd, kui ema napilt kuu aega tagasi suri, pole tema enam kaohustatud minu pealepõrkamist kellelegi taluma.

Ausaltöelda tekks esimese hooga vahkviha, siis tõusis pinnale solvatud uhkus. Õdesid võib nimetada varasteks, aga õde peab igas olukorras säilitama kaine ja praktilise meele ning olema vaga kui ohvritall. SIC!!! sSllistes hetkedes mõtlen ma alati, et miks ma enda 146 IQ-st isikut, oma kogemusi, oskusi, võimeid, oma haridust ja haritust HAIGEMAJA (või HAIGE MAJA, kui vahe on arusaadav) peale raiskan. Õnneks on olemas üks selline kolleeg, kellega mul on algusest peale kujunenud emalik-tütrelikud suhted ja kes mind oskas rahustada ning rööbastesse juhtida.

Ma olen õnnetu, väga õnnetu ning ema, kallis-kallis-kallis ema, ma vajan sind nii väga oma kõrvale. Rohkem kui kunagi enne. Sinu urn seisab kapil, küünal põleb sinu pildi ees, aga ma vajan sind. Nagu selles unenäos, kui sa oma pihuga mu põske puudutasid ja ütlesid, et kõik saab korda. Kas ikka saab?

Üksildus on see....

...kui sind ei mõisteta, väitis keegi.

Jama, ütlen ma. Üksildus on see, kui sa oled üksi. Ajalises ja ruumilises seisus. Tühja südame ja nutetud silmadega. Kui sinu ainsaks sooviks oleks puurida pea ema sülle, aga ema puudumisel asendad sa selle padjaga ning nutad oma üheksasajandat nuttu. Sellel ühel ja konkreetsel päeval.

Võimatu, lihtsalt võimatu on olla terviklik inimene, kui sind loonud inimene on olematusesse tiirlema tõtanud ning sinu enda loodud tegelased tiirutavad oma isa juures.

Tunnen korraga puudust nii poegadest kui emast. Kuigi jah, see emaga seonduv jääb painama minu elu lõpuni, aga pojad naasevad juba varsti minu juurde tagasi.

Tegelikult on see isegi mõnevõrra hämmastav, et mul on suhteliselt ükskõik sellest mõttest, et lapsed E ja A juures on. Esimesel nädalal olin ma nagu nõelapadjal, küll torkas see siit ja küll torkas see sealt, aga mõnes mõttes on isegi väga lõõgastav teadmine, et üle kahe nädala saabuvad kaks ainult minule kuuluvat päeva. Kui ma ei olema pereema, vaid saan olla mina ise.

Tundubki lausa uskumatu, et saan lugeda, pidada oma libahundiaega, kohtuda armukesega....

Samas ei näe ma aga erilist kasutegurlust E juures käimisel. Jaa, muidugi ma leian, et poisid vajavad aega oma isaga, aga sisuliselt ta ju kasvatusprotsessist osa ei võta. Kino, lõbustuspark ja sõjapüssid (sic!!!! minu patsifistlik suund lendab siinpuhul vist küll vastutullt) ei asenda eemaloldud viit aastat.

Kusjuures mind paneb naisena üllatama E elukaaslase stoilisus. Tõsiküll, ma pole enam teda tükk aega näinud, sest ma olla talle korra nii peale hüpanud (märkus poiste arvutimängu osas), et vaene loomake oma urgu tagasi puges. Aga mina isiklikult ei suudaks küll olla mehega, kellega ma olen plaaninud ühist perekonda luua ja saades mingi aja möödudes suhte algusest teada, et mehel on mitte üks laps kusagil ripakil, vaid suisa kaks.....

See oleks mulle väga oluline tähendus, ent neiu A ütles, et me saime sellest E-ga üle ja oleme nüüd väga õnnelikud.

Tjahh, mina pole teiste õnne või õnnetuse mõõdupuu määraja. Kui nad on omavahel rahul, siis on kõik hästi. Ja pealegi saavad nad ilmselt varsti oma lapsed ja need hakkavad olema minu poegadele nooremad õed-vennad ja meie A-ga E laste emad, niiet meil pole põhjust teineteise suhtes mingit mossitamist ja tihkumist üles näidata.

See selleks. Sõnaga ei näe ma tegelikult kogu sellel Raasikul käimise mõtet. Missest, et poisid möödunud korral kohtusid oma teise vanaemaga. Esmakordselt kusjuures. Poisid SELLELE vanaemale küll korda ei lähe.

Veidi ka muust. Minuga on nüüd nii, et meie pärisime emamaja. Kahe peale. Kuna aga vend siin ei ela (kuigi viibib tihtipeale siin ja me plaanime majaasju ühiselt), siis olen mina perenaine ja see on hirmutav. Tõeliselt.

Ja nüüd siis olengi ma seotud maja pidamisega sõna otseses mõttes. Lisaks lapsed ja töö. Magistrantuur ja muud asjad.

Aga küllap ma saan hakkama. Ma olen ju alati saanud. Või nagu mu armuke tavatseb öelda, et sellised tugevad tükid peavad vastu ka tema kätele....Ja tema kätes juba on seda jõudu, mis tükke võivad murda.

Kui sul pole enam ema....

............siis ei ole ükski asi enam see.

Ema oli sein mille taha varjuda, keegi kellelt saada tuge ja toetust. Keegi, kes oli alati olemas.

Ja ühtäkki teda enam pole. Siinsamas lebas elav keha, kelle süda lõi, kes hingas, kelle organism toimis, aga nüüd enam mitte. Lihtsalt kõik jäi seisma.

Ja talle pole enam midagi vaja. Ei riideid, ei toitu, ei aset, ei uudiseid, ei ravimeid ega miskit muud, mis kokkuvõtvalt moodustab mõiste elamine.

Ema, kallis, kallis ema - sinu lahkumine oli valus. Mitte ainult sulle, vaid ka meile - sinu lastele ja lastelastele.

Sa puudutasid meid nii soojalt oma olemasoluga, et nüüdne seisund on täiesti mõeldamatu.

Ma ei harju kunagi selle mõttega, et sa lahkusid ja ma ei saa sulle öelda, kui vajalik, armas, oluline sa mulle olid.

Ma vaatan sinu pilti ja ma ei suuda seda omaks võtta.

Ma vajan sind ema.

Kerget teed palusid sa Loojalt
Kerget lahkumist sul tulnuks paluda
Su elu algas saabudes nii soojalt
Kuid katsumusi tuli siiski taluda.

Su kodumetsa vaikses, leebes rüpes
Said osa olla elu lihtsas hüppes
Said õppida ja lugeda ja laulda
Ja omi lapsi ilmale siis kanda

Ja õnnistas sind ohtralt andesulg
Ning kiirelt laabus tegevuste kulg
Sa olid ema, vanaema, naine
Sul puudus alaline pelgupaine

Su arukus ja töökus, julged teod
Su õpetused, hellus, soojad peod
Sind igatsedes meel kurbusest on märg
Ja sinust kestab igavikuline järg

Pimedad silmad

Vahel juhtub et inimene on otsekui meelemõistuseta. Ravimitest, haigusest, sündmustest, tunnetest. Armastusest. Minuga juhtus nii ilmselt mitmei-mitmeid aastaid tagasi. Palju aastaid tagasi.

Nüüd siis on toimunud mõningad muudatused. Ma pole enam armastusest pime, vähemalt mitte kõbnealuse suhtes, vaid ootamatult selgelt nägijaks saanud. Justkui oleks laseriga see vähene miinus silmadest kaotatud ja nüüd on võimalik eristada kontuure, värve, puru pikema vahemaa tagant kui seni.

Igatahes olen ma siiralt üllatunud selle üle, kuidas üks mees võib ühe naisega käituda. Labane, rõve, nilbe, kohatu - need pole õiged sõnad. Pigem mannetu ja silmakirjalik teeseldus, mida ilmestab vaimne nõrkus, blogijat kohutavalt põlastamapanev argpükslikkus.

Need on just õiged väljendid. E, kes on minu blogis varemgi esinenud ja mitte kordagi positiivses valguses, madaldas ennast täna täielikult. Nii lamedaks vist enam nürineda ei anna. Ma arvan vähemalt nii. Tal on kummaline komme hüpata turja ja siis süüdistada teisi psühhopaatlikus käitumises. Nt see, et meie ühised pojad on graafiku alusel sellel nädalavahetusel tema ja tema elukaaslasega (kuidas ma loodan, et vaene piiga ei kannata E jõhkrutsemise all, sest ta on ülimalt rahulik ja leebe fluidumiga olevus, aga tundes E magedaid jõuvõtteid naiste peal, siis ma loodan südamest, et neiu A-l ei tule sellist kohtlemist taluda). Eelmisel korral käisid lapsed seal ja naastes selgus, et poisid mängisid arvutimänge, millega tegelemise olin ma üsna konkreetselt ära keelanud.
Sõnaga E teatas mulle telefonis, et mina ärgu hüpaku tema naisele peale, vaid räägin nendest asjadest temaga (ja kuidas ma ei taha tema vissisilmelist nägu, nagu oleks ta kaktuse või laialisirutatud tiibadega nahkhiire otsa istunud, näha!!!Kuidas ma väldiksin tema nõrga ja hapra mehehääle kuulmist!!). Siis tuli riburadamisi järjekordselt solvanguid - ma olen rõve manipulaator, ma ei saa ühegi asjaga hakkama, milline jube perekond mul on, milline õudne psühhopaat ma olen, kes jälitab tema naist). Kogu vestluse ajal toppis ta vahele ka selliseid fraase, et ära karju, sul võib peas veresoon lõhkeda ja mida tean mina lastekasvatamisest . Siis soovitas ta mulle, et ma võiksin kõik kenasti kirja panna, sest kirjutada ma oskavat ja siis selle talle saata.

Mul tekkis küsimus, et mida ta tegelikult haub? Tahab ilmselt poegade täishooldeõigust endale saada?

Ja ma olen terve päeva endalt küsinud - mida ma ometigi temas leidsin. Ei tahaks tema ebaeetiliselt madalale tasemele langeda. Ta pole seda üldsegi mitte väärt. Ausaltöelda pole ta üldse midagi väärt. Eriti oma poegi.

Emast

Igal inimesel on ema. See on nii selge kui selgem üks asi olla võib.

Ema on lapsele kõige primaarsem. Vähemalt esimesel eluaastal. Ema on keegi, kes reeglina asub väljaspool üldiseid kriitilisi norme. Ema ei kuulu sõbra, lihtsalt lähedase, tuttava või sugulase mõiste alla. On lihtsal EMA.

Kes meist ei mäletaks lapsena kukkumist ning ema käe paitust, kui haigetsaanud kohale peale puhus ja pead silitas. Ema kätes on mingi eriline jõud. Ema südames on mingi eriline võime andeks anda ja armastada.

Ma mäletan kuidas ema mind lugema õpetas. Kuidas ema mulle laulis. Kuidas ema mulle ja vennale pudru peale moosist näo tegi, kuidas ta mulle nukuriideid aitas õmmelda. Kuidas ma unesoojana tema voodisse, tema kaissu pugesin. Kuidas ema mulle patse punus, kuidas ema vennale teksavestile päevalilli tikkis. Kuidas ta meile enne nääre luuletusi õpetas. Kuidas me laupäeval koristasime, voodipesusid vahetasime, kuidas me aitasime tal pirukaid küpsetada, kuidas me saunast tulnutena imemaitsvaid kaneelirulle sõime ja siis puhastena lõhnavate linade vahele ronisime. Ma mäletan, kuidas me perega telkimas käisime, Leedus olime ja seal jõeäärsel ala öise vihma kätte jäime ning ema kontrollis meie magamiskotte.

Ma mäletan, kuidas ma lapsena vanaema juures olin ning mul kõrva valutas ja ainus, mida ma soovisin, et ema oleks siin ja mind süles hoiaks.

Ma mäletan, kuidas ema mulle rääkis kõiki asju, mida neiuks saades teadma peab, ma mäletan kuidas ema mul rasduse ajal jalgu masseeris, selga silitas, minu poegadele tuba remontis ja kuidas ta sünnitusel mind aiatas. Ma mäletan, kuidas ta mind õpetas ja juhendas, kui ma poegadele esimest vanni tegin.

Ma mäletan kuidas ema rääkis oma lapsepõlvest, oma vanematest, oma noorusest.

Mul oli klassis üks nooremaid emasid. Naiselik ja ilus. Klassikaalsased vaaatsid alati kadestavalt, kuidas mu ema isedisainitud kostüümides käis ja erakordselt hea välja nägi.

Ta oskas kõike. Midatahes parandada, midatahes õmmelda, midatahes söögiks valmistada, mistahes tellimustöö maalida, mistahes olukorras olla inimene, naine, eeskuju, õpetaja.

Agar, töökas, usin, aus, kohusetundlik. Ma mäletan, kuidas ema õde kunagi seltskonnas ütles, et kui temaga oleks midagi juhtunud, siis heal meelel oleks ta oma lapsed jätnud minu ema kasvatada, kuna siis ta teadnuks, et neist lastest kasvatatakse tublid inimesed.

Ja nüüd näha seda head naist vaikselt hääbumas....

Ükspäev ta nuttis ahastavalt, kui ta üritas sussi jalga saada ja ei saanud ega saanud. Ma lohutasin teda, aitasin loomulikult sussi jalga ja tegin talle kalli. Ema ütles, et tal on piinlik, et ma teda niiviisi talitama pean. Ma küsisin, et kas mul peaks siis ka piinlik olema, et ta mind väiksena toitis ja mähkis? Ema ütles, et need pole võrreldavad.

Kuidas pole? Ema hoolitses minu eest ja nüüd, kui ta abi vajab, hoolitsen mina tema eest - kuidas need asjad pole võrreldavad?

Aga oma ema näha lööduna, kõhna, kiilakana, näha tema vaevatud olekut.....

Tekib küsimus, et miks on maailma loodud sellised haigused ja miks on head inimesed need, kes sedasi kannatama peavad?

Miks minu ema?

Ta on ju parim inimene. Kõige parem, kes siin maailmas emana on elanud.

Südamelt ära

Viimased nädalad on olnud sedavõrd keerulised, et vahel ei soovi hommikul ärgates mõelda sellele, et päev algab ja kogu murederõuk vajub kosena sulle jälle kaela. Unes oled saa nii ära ja seal, mis seal, et tagasitulek maisetele teemadele nõuab tahtejõudu.

Mis siis on lahti olnud - esiteks saabus kaks nädalat tagasi koju ema. Jaanuarini asine, atsakas, tiivas ning tubli naine on voodihaige. Kõige tõsisemas tähenduses. Õena fikseerin ma õenduslugudesse aeg-ajalt sellise väljendi : täielik enesehooldusdefitsiit. See kantseliitlik fraas kirjeldab minu ema kõige paremini.

Lisaks on selles seisundis midagi äärmiselt imelikku - kui ema on olnud terve elu ideaalilähedane inimene, siis on ta nüüd ideaalne voodihaige. Ta ei nõua midagi, ta ei sunni midagi peale, ta ei küsi sind appi ega hoia sind kinni, kui sul kiire on. Ning aega napib viimasel ajal tõesti. Sellest on saanud tõeline defitsiit mu jaoks. Pole just logistiliselt kerge jagada ennast täiskohaga töö, kahe poja, majapidamise ja voodihaige vahel.

Hommik ja õhtu - neid ma märkan, päeva nende kahe ajaühiku vahele justkui ei jääkski.

Pealegi on asi emaga väga tõsine. Väga.

Aga siin mõned nädalad tagasi juhtus selline lugu, et minu isa võttis ühendust minu poegade isaga ning lausus, et E-l oleks aeg hakata maksma poegadele kerget elatisraha. Ning teades E valust moonduvat nägu, kui asi puudutab raha, siis ma aimasin, et midagi sellist mis tuli, ka tulla võis. Ta nimelt helistas mulle ühel pühapäevasel õhtul ja röökis 25 minutit telefoni. Valimatult mind sõimates ja oma enese liha ja vere kohta öeldes, et sa oleksid ikkagi ju võinud aborti teha. SIC!!!!!

Ma muidugi mõistan, et selline tasakaalukas mees, soliidne arst, korralik abikaasa ja igav inimene üldiselt võis endast välja minna. Kaks päeva hiljem ta saatis muidugi vabandava kirja, pärast mida me laskusime kaheks päevaks maailma, mida võib lühidalt nimetada: "Kuidas solvata üksteist meilitsi". Muidugi sai minul lõpuks sellest vinguvast häälest (imelik, et mõni asi näib olevat suhteliselt tõeline kui kirja kuvarilt lugeda) mõõt täis ja ma pakkusin lepituseks mõistlikku rahasummat ja seda, et poisid üle kahe nädala 24 tundi tema villas viibivad.

Põhjenduseks, miks ta minu ja poiste koju ei taha tulla on see - nagu ta telefonis juba röökis - et ma ei võida teda mitte kunagi tagasi ja saagu ma juba ükskord temast üle.

Selgus veel E kohta mitu uut ja üllatavat tõsiasja - esiteks vihkab ta mind ja minu perekonda täiel rinnal, pidades ainukeseks enam-vähem normaalseks inimeseks ema. Teiseks - oma poegadest ei hooli ta kõige vähemalgi määral. Talle on nende olemasolu ükskõik, enda koju tahab ta neid viia pelgalt minu kiusamiseks. Sest selle möödunud kahe nädala jooksul pole ta kordagi huvi tundnud oma poiste vastu. Ning väga üllatav - ta parastas minu haiget ema. Sõna otseses mõttes oli kahjurõõmust läkastavalt elevil ning arstina kõiki eetika kirjutatud ja kirjutamata norme eirates parastas ta raskelt haiget naist. Mulle muide meenus, et ta on kunagi teda vastikuks värdjaks vanamooriks nimetanud, kunagi ammu, aastaid tagasi.

Aga samas ei tekita E mulle mingeid tundeid. Ta on külm, kalkuleeriv, hingetu inimene. Kalk mees, kelle ego kõditas teadmine, et endine tüdruksõber tahab teda tagasi (ma olen aru saanud, et ta ei meeldi naistele ning eks siis peab oma hellusepuuduses virelevat vaimu enesehaletsusfantaasiatega toitma).

Ausaltöelda, olles kohtunud inimesega, kes soovib minult last ning kes minu pojad silmagipilgutamata omaks võttis, on teinud mind E suhtes väga ükskõikseks.

Sõjast, sõjajärgsest ajast ning elust tänapäeval

Ükskõik mis lehe lahti lööd - igal pool kõneldakse rahapuudusest, tööpuudusest, majanduslangusest, sügavast kriisist. Inimesed on jäänud tööta, tänu sellele pole nad võimelised maksma ära oma laenusid, tekivad makseraskused ja inimesed jäävad ilma sellest vähesestki, mis neil on.

Lugesin hiljuti Aimee Beekamanni "Peavarju". Tegelikult avastasin ma selle lugemise suhteliselt juhuslikult, kui mul öösel ei tulnud jälle und, ma istusin köögis, jõin teed ja sirvisin neid raamatuid, mida ma varem pole lugenud. Ja neid on palju (mõnumõtteist limpsan juba hetkel huuli - milline vaimuvara täiendus mind ootamas on!!!).

Täiesti üllatav teos. Ülesehituselt postmodenistliku suunaga. Tegelane, kellele mõtleb eelmises peatükis olev tegelane, ilmub järgmises, jutustades oma eluloo ning kaldkirjas vahepaladeks on kellegi minajutustus, kus koorub välja ühe maja ajalugu. Iseenesest on lugu selline, kus räägitakse inimesele omasest ja ainuõiguslikust kodust. Keskeas abielupaar otsustab organiseerida vana-aasta õhtu ning kõik kutsutud vaatavad oma eludele tagasi.

Enamike tegelaste nooruspäevadesse aga mahub teine ilmasõda, sealt aimub nt Leningradi blokaad, 9. märtsi pommitamine, juhuslik sattumine Klooga surmalaagrisse (pärast sakslaste taganemist) ja palju muudki.

Ja siis ma mõtlesin, et need inimesed, kelle elus said osaks sõda, kõik need koledused ja

 kaotused, nemad on tunnetanud tõelist eluheitlust. Need, kes kaotasid kodud, lähedased, vanemad, lapsed, sõbrad; need, kes pärast seda möödunud ajasadismi olid sunnitud kõike üles ehitama ning kes pidid elama edasi kõigele vaatamata - nemad olid kangelased. Meie Aja Kangelased.

Tänapäeva ületootmis,-tarbimisbuumi ohvrikesed on marginaalsed selle massi kõrval, mis reaalselt, materiaalselt, moraalselt hävines.

Loomulikult tahavad kõik emad, et nende lastel oleks parem. Aga need emad, kes pärast sõda normivilja eest kõike tegid?

Ja pealegi meenub mulle üks Eesti filmiklassikasse kuuluv, tsellulooidrullile jäädvustatud lause (seda ütleb Tootsi isa "Suves"): "Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua"

Ja paraku see nii ongi - pseudoedule rajatud massikultus, mida kompenseeriti rikkalikke laenudega on viinud inimesed majandusliku laostumiseni, kuid moraalne külg on veelgi õgvem. See on tegelikult kohutav. On vist nii?

Asjaajamised eestipäraselt

Inimene on toimetuste ori. Hommikul üles, söök lastele, voodid korda, pesema, toit lastele, riidesse, meik näole, lapsed käekõrvale ja lasteaeda. Siis vajavad tuhat tegemist tegemist. Vahel on vaja minna tööle, vahel käib naisterahvas solaariumis või juuksuris, peab libahunditundi, peseb pesu, koristab, kokkab, sorteerib riideid, maksab arveid ja käib ametiasutustes ema pabereid korda ajamas.

Nt eile. Võtsin kaasa lasu dokumente, mida on vaja Sotsiaalametisse ning kõmpisin varakult majja Pronksi tänaval. Eelnevalt uurisin ma asutuse koduleheküljelt ning infotelefonist hoolega järele, et millised paberid peavad kaasas olema. Kõik räägiti ilusasti ära, aga kohapeal selgus, et juurde on vaja veel umbes kümmet dokumenti ja volitusi ja jumal teab mida veel. Mul tekkis mõte, et miks sellest pole kusagil midagi üles tähendatud. Mõtisklesin ja selgus, et tegelikult meeldib Eesti ametiasutustele oma rahvast hurjutada, rumalaks pidada ja neid pidevalt pimeduse tontöises rüüs hoida.

Ja siis nagu palsamiks adumisele oli uudistesse tekkinud linnavolikogulase arreteerimine.

Tõmbasin mõtteis ohtraid paralleele toimuvate sündmuste ahleaga, kus hakkavad enamik lülisid kohta leidma ning selgus mulle ka välguna see, miks Tallinnas tahetakse nii kibekähku haldusreformi teha - et lõppeks ikkagi hoida elanikke vaimupimeduse magusmõrkja auru sees. Et inimesed ei hakkaks jumala eest mõtlema rohkem, kui vaja, et ei nähtaks üksikut männikäbi teiste männikäbide seas. 
Kurb tegelikult.

Ma austan oma maad, aga see asjade asjatamine võtab hinge seest.

Tüütud mõtted

Täna on selline imelik õhtu. Ses mõttes imelik, et minu pojad, kellega ma olen koos veetnud üsnagi lahutamatuna aega 2002. aasta detsembrist, kui nad tõepoolest hakkasid siia ilma loomuma, on täna kodunt ära ja ma naudin võõristavat vaikust. Ainult ahi praksub ja arvuti undab. Mõni harv auto sõidab mööda ja need on ka ainukesed hääled, mis minuni jõuavad.

Pojad on minu venna juures, sest olen sellel nädalavahetusel usin tööloomake ja veedan enamiku ajast haiglaseinte vahel. Vend viis poisid oma juurde, et mitte raisata hommikust uneaega. Ikkagi laupäev ju tulemas...

Aga mina olen üksi, soojenduskott vastu taldu ja teekruus kumaras ning mõtlen sellele, et peaksin oma poegadele soetama lisaks veel ühe poja. Sellise mõnusalt padistava rübliku. Ma muidugi veidi kardan seda mõtet, mis nüüd ligi aastakese on kuklas tiksunud, aga mingil põhjusel võtab see kerge sabin aina kindlamat kuju. Magistrantuuri lõpetades tahaks tõesti-tõesti saada kolmanda lapse oma rüppe.

Meenutasin täna aastatetagust ennustust, kus mulle öeldi, et mul saab olema kolm poega ja see kolmas on kuidagi hakanud ennast aktiviseerima. Mõtetest selginema.

Tegelikult ma mäletan kogu seda kraami, mis lapsesaamisega kaasneb. Iiveldust, kandmist, tunde vältavat valu, kohutavalt närvesöövat mudilaseaega, aga samas - ma olen ju seni kahega toime tulnud. Igatahes on see mõte täiesti päevakorras ning kui aeg, tervis ja elu seda lubab, siis järgmisest kevadest on antud endale roheline tee ja omi asju mittepoolelijätvana ma ilmselt selle asja ka teoks teen. Et selleks on vaja kõrvale meest ja isa - no kui on siis on, aga kui mitte...?

Vaatame igatahes.

Imelikul kombel olen ma teotahtelisem, kuid ka pahuram kui kunagi varem. Loen ma ainult saastkirjandust, sest väärtteosed hetkel ei köida.

Raskused on ületamiseks

Nii see on. Kõik keerukused on selleks, et need tõkked ruttu ületada. Saab rakendada oma energiat, kiiret taipu, tunda mõnu tegutsemisest.

Mõned päevad tagasi käisin kaubakeskuses, kindel plaan osta üle hulga aja endale neid tarbeid, mis teevad naisest naise - pesu, lõhna, kreeme. Sellised igapäevased pisiasjad, mis tekitavad hoolitsetud tunde. Lõhnapoes oli üks veidi imelik vahejuhtum. Tegelikult oli see juba ennegi, sest särgipoes avastasin, et olin unustanud pangakaardi mantlitaskusse ja loogish, et seljas oli mul poes hoopiski jope. Sõnaga - probleemiks oli raha. Aga voilaa - meie tehniseerunud ja pangakaardistunud maailmas tundub peaaegu uskumatu, et saab ju ka sularahas arveldada. Pank oli lahti ja nii rändasid rahatähed kotti. Mure lahendatud.

Niisiis lõhnapood. Ilmselt ei jätnud tööpäevast räsitud suure toidukoti ja sallimähitud kaelaga pereema kuigivõrd maksuvõimelist muljet ja poe usin tööloomake järgnes mulle kindlalt sabas sammudes. Kui ma tema poole pöördusin küsimusega, et kus võiks üks või teine parfüüm ennast peita, siis sain vihkamist täis pilgu osaliseks. Ülla-ülla. Nüüd, kui peaks ju kliente lausa armastama, või kuidas?

Ma siis oma naiivses teeninduskultuuris (või kultuses?) küsisin, et miks nii ilus naine (tõepoolest oli ilus naine) üldse ei naerata, siis käratati mulle, et ma naeratan piisavalt.

Oijahh, mis teha. Võtsin oma asjad ja kadusin kauplusest kiirelt kui tuul.

Eile olin tööl. Mõistlikult kiire päev, mis päädis sellega, et kolleegi viieaastane tütar haigestus tuulerõugetesse (jumalale tänu, mu poisid põdesid selle kaks aastat tagasi ära) ja ta kutsuti lapsele lasteaeda järele. Jäin lõunast alates üksi ning pärast seda otsustasid kõik patsientide sugulased vaevatud tööjänkust õe hulluks ajada. Miks on padi pehme ja tekk raske? Miks saab patsient saia ja miks mitte sepikut? Miks ratastoolil pidurid ei tööta? Miks patsiendil, kes iiveldab ja oksendab , on voodis neerukauss? Talle olevat hoopiski vaja antidepressante. Miks ma ei jookse kohe, kui patsient sõrme nipsutab või miks ma panen laetule põlema, kui patsiendil veene vaja punkteerida?

Mulle tekkis tunne, et tarkusetera - üks loll jõuab rohkem küsida kui sada tarka vastata vajas veidi parafraseerimist ning pöördus ümber, et kas sada rumalakest jõuavad rohkem küsida, kui üks õekene vastata? Ei, pole vaja valesti mõista - ma ei pea sugulasi ja lähedasi rumalateks, vaid nende küsimised/küsimused/nõudmised pole alati sihtotstarbelised ja tunduvad mulle, kogenud meedikule kummalisest veidramad.

Hetk tagasi tulin ma lund rookimast. Milline õndsus. Värske ja puhas lumi, ergas ning väljapuhaud keha ja vaikne laupäeva hommik. Võtsin pärast lumetööd/teed endale tassi kuuma kohvi, seisin keset vaikust ja mõtisklesin tegemiste üle, mis ees ootavad. See oli hüva.

Tundub, et seekordne depressioon/unetus/migreen/vaevatunne on mingiks ajaks lahtunud energiasse, mis saabus kusagilt sealtkandist, mida nimetatakse sõrendatud kirjas

V Õ T A E N N A S T K O K K U.

Seniks kuniks. Schnelli tiigi pardid ootavad oma saiatäit ning poegadele lubatud kinokülastus vaatamist. Hakkamegi ennast sättima minekule.

Lauludest mälestus

Blogija on täna perega kodus. Pärast tööd. Lapsed lasteaiast minuga tähti õppimas. Emal käis fotograaf ning see nõudis temalt pingutust ja nüüd siis ta magab natuke. Vaene hing... aga ma ei peatu sellel rohkem, sest siis võib klaviatuur silmaveest lühisesse minna.

Otsustasin natuke kuulata vana muusikat. Seda head diskotulede,-keradeajastu muusikat. Afric Simone, Baccara, Boney M, Village people, Tonkees.. Jeeee, need on laulud, mis panevad varbaliigesed tantsukest tatsuma. Puusad liiguvad, rind hüpleb kaasa, seljalihased painduvad ja sirutuvad, käed teevad rütmikaid liigutusi ning tunned iga oma raku, koe, organi ja elundkonnaga, et oled saanud just õige liikumishoo sisse.

Tänapäevane - pardoon, khm, khm, khm - homopoiste pepukeerutuse saatel tinn-tinn-tinn Eesti lavadel on leebelt öeldes igav. Üks ja sama. Pidev ja katkematu jura.

Ja pean tunnistama, et kuigi ma Hardi Volmerit geeniuseks ei pea, siis andekaks küll. "Raha" on ülikõva laul. Filoloogina jällegi need sõnad, sõnad, sõnad....

Või Metsatöll. Muide, Markust tean ma kolmeteistaastatagusest ajast. Me elasime põgusalt koos, kui Tartu sammaste vahele üritasime arstiteadust tudeerima minna ja siis nagu kolm vaprat rüütlit - mina, Markus ja Kerstin (tema sai meist ainukesena löögile ja töötab vist infektsionistina) - eksameid tegime, murul istusime, burkse sõime, suitsetasime, eksamitel ja konsultatsioonidel käisime. Nojah...

Igatahes on Markus mees nagu muiste ja kui me ülikoolis trehvasime (kui mälu ei peta, siis sai temast tööõpetusõpetaja), oli jällenägemisrõõm suurem kui suur. Ta on lahe võll. Tõeline macho. Need ennist mainitud libedikpüksid ei saa mitte lõhnaga ka ligi.

Aga jah.

Muide, uudistes oli huvitav teade - meie rõõmus naaberriik Läti on otsustanud talupoeglikku iseloomu näidata. Kunagi ründasid talunikud hangude ja vikatitega mõisasid, nüüd piirati aga Riia traktoritega ümber. Mis teha, tehnika areng on viinud selleni..

Lisaks oli seal suhteliselt koomiline lause selle kohta, et kui talunikud hakkavad linna virtsaga loopima, siis saavad nad kõvasti trahvi.

Oujeee. Näis millal meie, eestlaste pikk ja kannatlik meel katkeb ja me mässame hakkame.

Sinna on vist veel aega. Selle kannatlikkusega tuleb mulle muide meelde hetk filmist "Kevade", kus köster sõimab Tõnissoni ja ütleb: "Sa oled kõige tuimem inimeseloom maailmas!"

Kas on veel õigemat määratlust tabamaks ürginimlikku olemust (mis on kaasasündinud ja mida muuta ei saa, küll veidi suunata ja lihvida) eestlusele ja eestlaseks olemisele?

Tehtud teod ja mõtlemata mõtted

Lubasin endale järjekordsel unetul ööl, et nüüd hakkan asjalikuks naiseks. Möödunut taga ei nuta ja poegadele olen parem ema.

Otsustasin enam aega mitte surnuks lüüa, vaid likvideerida võlgnevused magistrantuuris (hermeneutika, reisikirjandus ja diskursuse analüüs). Lubasin endale, et panen pojad eelkooli kirja, lubasin, et kontakteerun autokooliga, lubasin, et kraamin ära sorakil elamise ning maandan masenduse puhastustöödesse.

Kõike tegin, välja arvatud võlgade likvideerimist, kuid sellega hakkan niipea peale, kui ema dokumendid on vonksu aetud ja mõned asjad toimetatud, mis hetkel rahaliste ressursside paranemist ootavad.

Veel lubasin ma uudiseid lugedes (Neivelti artikkel tänases Eesti Päevalehes, kus räägiti kahe D vahel valimisest), et teen selgeks, mida need D-d siis tähendavad.

Selgus, et devalveerimine on majanduslikult rahakursi langetamine ja deflatsioon on majanduslikult rahaühiku ostujõu suurenemine. Iseenesest peaksin ma oma filoloogilise haridusega ju sõnadest ja nende seletustest aru saama, kuid .... eheee... ei midagi.

Olgu. Teod on peaaegu lubaduste piires tehtud, kuid mõtted, mida veel heietada, on targem jätta mõnele teisele ajale.

Kõnelen mõttes libiseva depressiooniga

Viimane nädal on möödunud tormakas töös, koolitustes, ohtrates pisarates ning... kõnelustes Sinuga.

Kaks järjestikkust öövahetust, palju raskeid haigeid, keeruline kodune olu emaga, kelle haigusekulg nõuab erilist tähelepanu ja rohket mõtlemist (ning see teeb mu meele nii nukraks, et see halvenenud olukord paneb mind vett silmanurgast siristama igal hetkel) on teinud mind haavatuks, tiivutuks ning ninuli vastu maad surutuks. Masendus võttis minust võimust. Sellest ma ei enam välja ei tule. Sest ma ei näe mingitki paranemist mitte milleski. Kõik libiseb vaikse enesessetõmbumisega allapoole ning enda otsa teistpidi ei keeragi.

Täna osalesin koolitusel. Stressijuhtimine. Asjakohane ning vajalik ning samas niiii mõttetu. Nüüd käisin ülikülmas õhtus jalutamas. Lootsin, et ehk paraneb veidi mõru mõttelõng ja meeleolu. Ei, hullemaks läks hoopiski.

Mõnusad asjad

Suvehommikune kaste maasikapeenral. Kevadiste lindude varajane sädin õitsvates õunapuudes.
Värske vahulaine soojas meres. Päevitunud ihu kuumal liival.
Kargelt mahlane arbuusiviil. Jääkülm vesi päevavarju all. Esimestest kukeseentest rammus kaste.
Augustiöö ritsikad majavundamendil. Vastvalminud muraka mahl lumivalge kleidi rinnaesisel
Hea tselluloidrull. Pähekuluv raamat öökapilt.
Meeleline muusika, kihisev shampus ja küünlahelk armukese silmades.
Kevadises tuules kuivanud pesu lõhn. Värskelt koristatud tubade esteetiline paiste.
Köögis hõljuv ahjusooja koogi lõhn. Värskeltjahvatatud ubadest aromaatne kohv.
Dushi alt tulnu pehme, soe ja puhas ihu. Eemalelangev vannirätik. Siidise öösärgi meelas liibumine.
Kargel talvehommikul jalutuskäik inimtühjadel tänavatel. Puhas ja aus lumi.
Mahalangenud vahrtalehdest läbijooksmine. Kastanimunad. Tuline meega marjatee. Akna taga sabistav sügisvihm.
Kaminatuli ja kallistused.
Unesooja lapse esimene musi.....

Mida teha tarbetuks muutunud armastusega?

Nii küsib endalt Teet Kallase "Niguliste" kõige sümpaatsem tegelane, noor ja andekas graafik Toomas, Tom. Teda hülgeb üsnagi ootamatult elukaaslane Ene, ilus, võluv ja väga võimekalt võimukas naine, vahetades oma kunstniku teise Toomase, enesekindla ning parimais aastais mehe vastu. Ene on osanud veidi üle aasta kestnud kooselu vältel korraldada Tomile stabiilse ning rahuloleva elu. Tom arvab, et Ene on salapärane naine, eriline, müstiline, ohates ja omaks võttes.

Tom sööb oma puukuuris hulkuva koeraga kahasse sulatatud juustu, nutab ja satub joomatsüklisse. Sellel omamoodi purgatoorsel rännakul kohtub ta Dünamoga, kellele kurdab, et tahaks ära, tõelisesse põlislaande ning Dünamo toimetab purjus ja jõuetu Tomi bussijaama ja annab suunised, kuidas jõuda Tulemetsa - keset augustiorkaani räsitud metsi asuvat elektrita, kurdi peremehe ning toreda perenaisega metsatallu. Tom elab esimestel päevadel seal omamoodi rustikaalset elu, kuid siis hakkab hüljatu valu tasapisi ligi hiilima ning Tom suitsetab järjest odavaid sigarette, on unetu ja kirjutab mõttes tuhandeid kirju. Igalepoole - ülikooli, sõpradele, emale ja vennale...ning Enele. 

Seal öös, sügises, rottide askeldamist kuulav Tom küsibki endalt - mida teha tarbetuks muutunud armastusega.

Tom tahtis lapsi, kuid Ene mitte.Ta kõrvaldas kahel korral probleemi ning väitis, et kardab.

Meeletu kiivus, pöörane armukadedus. Kohutav olukord, eksole?

Niiet - mida teha tarbetuks muutunud armastusega?

Mis ometigi ilmas toimub?

Blogija pole aastaid olnud poliitiliselt aktiivne. Häbi-häbi-häbi mulle, aga olin aastate eest rahvaliitlane. Astusin sellest pundist välja, kuna ei talunud mõtete nende ebasususest. Enne seda oli aktiivne koonderakondlane. See poliitiline liikumine liikus laiali, kuna leidisid, et mõttekam oma poliitilist küündimatust välja näidata eraldiseisvatena, kui ühe konkreetse ja kindla slummina.

Aga uudiseid jälgin ja ilmasündmustel hoian pidevalt silmakesi peal, olgu need siis meigitud või ei. Loen. Lehti, interneti saite, uudistan erinevates foorumites, külastan korrapäraselt väljamaiste väljaannete arvutivariatsioone.

See huvi ühiskondliku saamatuse vastu hakkas süvenema ligi kaks aastat tagasi toimunud pronksiöö tulemina. Ma ärritusin tolelst vandaalitsemisest sedavõrd,e t minetasin enese ükskõiksuse ning läksin abipolitseinikuks. Ühel nädalavahetusel õpetati meid - oi seal oli ligi sada inimest, eri vanuses mehi ja naisi, kokkasid ja õpetajaid, koolipoisse ja ehitajaid, igasuguseid. Tõsiküll, tänaseni pole ma kordagi patrullis käinud. Aga kodanikutunnet see otsus tõstis ja sunnib nüüdki ärksamalt toimuvale vaatama.

Ja tõtt öelda on see, mis meiega, meil ja mujal toimub viinud mitte ainult mõtlemisele, et mis ometigi lahti, vaid sügava tõsiasja nentimiseni, et ilmselt seda lõhutud, rabedat, pidevates vaevades riiki kauaks pole. Sotsiaalsüsteem käriseb, majanduse niigi olematu eksistents on muutunud postmodernistlikuks kollazhiks, poliitikud vaatavad ükskõikselt pealt, kuidas rahavas kannatab, vaevleb, kuhutub ja kaob.

Aga mida saan mina teha? Mitte midagi. Ainult näha ja tunda, olla osaline sellest õnnetust üksusest enda ümber. Loota ja uskuda, et kriis leebub, et minust õnnetumalt abitus olukorras virelejad ei jää alatiselt sedasi õhurippujateks ja vaevavappujateks.

Tsiviliseeritud elu tundub karmima olelusvõitlusena, kui väljasurnud liikide DNA-ga taastamine.

Sa ei ole....

Sa ei ole näinud poegade esimest naeratust, näinud kui tulevad nende esimesed hambad, lalinast moodustuvad esimesed sõnad, sa pole näinud nende esimesi samme, pudrust suud, potilkäimist. Sa pole õpetanud oma lapsi mängima, pole õpetanud neile laule, salme. Sa pole neid vannitanud, magama pannud, pai teinud, sa pole neid riietanud, sa pole nende haigevoodi juures istunud. Sa pole nendega jalutamas käinud, nendega palli mänginud, müranud, sa pole nendega vestelnud, neile ujumist õpetanud, neile loomi, linde, kalu ja taimi näidanud. Sa pole nendega reisinud, sa pole neid unisena oma rüpes hoidnud, sa pole nendega aasal jooksunud, loomaaeda viinud, pargis jalutanud. Sa pole neile söömist õpetanud, sa pole neile viiskausreegleid rääkinud, sa pole neid opatanud, neid sülle võtnud. Sa pole neile ravimeid, riideid, toitu, mänguasju ostnud. Sa pole neile rääkindu sellest, mis on hea ja mis on halb. Sa pole nendest hoolinud, sa pole neid armastanud.....

....aga sa oled neid hüljanud, alandanud, naeruks pannud, sa olede nende kodu üle irvitanud, sa oled nende suhtes üleolekut ja egoismi üles tõstnud.

Seda kõike ja rohkemat veel oled sa teinud. Mida on sul oma kaitseks öelda?

Argine laupäev ja töörõõm

Nädalake talvepuhkust möödus kui õnnelik unenägu, millejärgselt sa oma soovunelmaid ehk natukenegi tõsisemalt võtad. Nüüd siis jällegi töörindel, kus pole eriti midagi uut ega huvitavat.

Mitmed asjad on tulnud korda ajada, kuid argised ja ausaltöelda isegi banaalsed toimingud tiksuvad viitsütikuliselt edasi.

Eile käisin L-ga uitamas. No oli selline võimalus, et lasteemadel anti mahti lastetuna keskpäeval linnas tolkneda. Jõime kohvi Kehr Wiederis ja nagu ikka - võtsime läbi oma elude kitsas kohad, kirusime elu-olu üldse, rääkisime tööst ja raamatustest. See kohvik asub ühes väga toredas kohas - raamatupoes nimelt ning ilmselt seetõttu oli lattel ja salatil hoopis teine minek ja mekk.

Tegime veel ringi linnas ning rääkisime ninasid kraedesse surudes ja jalgu ettevaatlikult lobjastelt munakividelt vedades....anekdoote.

Naersime nalju, mida me olime tegelikult teineteisele kindlasti korduvalt kõnelenud ning naersime südamest. Kusjuures alguse sai meie suhtelsiselt hüsteeriline diafragma liigutamine sellest, et ma kommeneerisin ühte yotubest pärit vene pilkelaulu "Kui raske Eestis olla" aadressil öeldut. Lihtsalt me oleme L-ga sellised, et meie sõpruskonna siseringinaljad on ainult meile kahele - elust räsida , vatti ja vilet, luupainajaid ning veelkordselt vett ja torusid saanud naisele - arusaadavad. Tegelikult olengi ma L-ga möödunud aegade jooksul saanud aru sõpruse mõistest.

See on midagi enamat, kui lihtsalt koos kõkutamine, laterdamine ja naiselik klatsh. isegi väljas joodud kohvi maitseb teisiti, kui teiste inimestega.

Kusjuures me oelme kahel korral olnud ka tõsiselt riius, kuid siiski, siiski, me saame omavahel läbi, sest me aktsepteerime teineteise häid külgi, vigaseid külgi, positiivseid ja negatiivseid pooluseid täpselt nii nagu need on

Me räägime kõigest.. ja saame üksteisest aru.

Sõprus pole mitte ainult aristoteselikult üks hing kahes erinevas kehas, vaid see on universumite kokkukõla nagu need on meri ja tuul, päike ja valgus, ema ja laps, mees ja naine. See on looduse poolt kaasa antud, aga inimese poolt arendatud võime tunda ja olla kui mitte ühel lainel, siis selle teise inimese lainest arusaada.

Kasvamine

Inimesel on mitmeid asju, mis kasvavad. Pikkus, kehakaal (seda on vist õigem nimetada tõusmiseks?), juuksed, küüned. Mitteasjade hulka võib lugeda lapsi, kes kasvavad. Enne emaihus, alates mikromillirakust, siis lõpuks paisutades ema kogukaks, väljudes ja alustades tõelist kasvamist. Nii kehalt kui olemiselt üldse. Kasvamine on omakorda tihedalt seotud kasvatamisega. Kummaline sõna , eksole? K-A-S-V-A-T-A-M-A.

Üsna veider on lasta sellel sõnal huultel mängida, keelel ühest servast teise veereda. Aga jah, ka blogija tegeleb aktiivse kasvatamisega. See on absoluutselt raskeim töö, mida elus teha on tulnud. See ei haaku mitte ainult lõputute tööde nimekirjaga, vaid tõmbab ketina enesele tuhendeid pisiaskeldusi, millest koosneb päevakava ja nendest päevadest nädala,- kuu-, aastamõõde.

Emadusse kaasnevad igasugused toimingud. Lõputud aukude lappimised ja nööpide õmblemised, küünte lõikamised, tohutud tunnid kuuma pliidi ääres söögivalmistamisel, lõputud tiirud pesumasinal, tuhanded meetrid triikraua all, miljonid tõmbed tolmuimejaga vaipadel, sest need sinu seemnest alanud väikesed olendid on kaunis räpased. Kord pudeneb moos, kord sai, kord suhkur, kord lihtsalt pliiatsiteritajakogumistops, vahel mõni tass või pudiseva sisuga pehme mänguloom.

Kes jõuaks arvestada aja,-ja energia hulka need mänguasjad, mis elamisest kokkukorjetet? Need lõppematud nõudevirnad, pühitud mahlajäljed, pealepuhutud muhud, varesele-valu sinikad, lopsud ja kriimustused. Need raamatuleheküljed tekste, tömbiks kirjutatud pliiatseid, täissirgeldatud seinu, paberieid, lauapindu, kokkuroobitud autosid, mänguasju, kinder muna nudinaid?

Neid vannitamisi, muuseume, teatrit ja kino, kohvikuid ja jalutuskäike, piparkoogisöömist ja salmiõppimist, lumegaloopimist ja punetavaid põski. Rääkimist, rääkimist, rääkimist.....

Igakordset ja igajumalapäevast meeldetuletamist, et kuidas mees käitub, teeb ja toob, kuidas astub, paneb, viib ja on....

Emadus ja kasvatamine on keerulised, mahukad, interfunktsionaalsed, kuid kogu selle kuhja, mida sul kellelegi ette näidata pole, tasandab üks väike ja soe musi põsele ning kallistus ka kõige kibedamal tegevusel. "Emme ma nii armastan sind," tavatseb noorem poeg mainida.

"Emme, kas ma võin su kaissu pugeda," küsib vanem poeg.

Talvküllastumata pea valu

Mulle ei meeldi machod. Ei päriselus ega raamatutes. Alates kangelaslikest eeposetegelastest lõpetades kaasaegsete "ässadega" mingitel üllitatud raamatulehtedel. Ei tunnusta ma Kenderit ega Sauterit.

Tõsiküll, viimane jutuvestja on mõningaid üsna tabavaid asju paberile pannud. Üks tema teoseid oli nimega "Kõhu valu". Just sedasi lahkuirjutatuna. Et mitte kui valuliik, vaid kui konkreetsele organile (niivõrd-kuivõrd saab kõhtu organiks nimetada) kuuluv valu. Selline peen ja eestikeelekõnelejaid krooniliselt segadusse ajav grammatika kokku-lahku reegel.

Ja vot selline oli ka minul täna öösel. Mitte peavalu, mitte kui mingi ebamäärane valuliik, vaid peale kuuluv valu. Alates kella kahest öösel. Ma istusin voodis, vaatasin oma magavaid poegi, panin neile tekke peale, avasin akna, et pakaseline lumepihu mulle sisse hoovaks, aga und ei tulnud ja pea valu ei lahtunud. Tugevad VV-d ja vietnami salv.

Aga ei - unetus ja migreen raiusid minus jätkuvalt.

Miks? Miks!? MIKS?????? Miks ma ei saa oma miljonist ebemest hinge, seda paandunud ja kalki meedik-filoloogi südant mitte kuidagi oma käpa alla tagasi?

Miks ma pean tundma seda, mida tunnen? Kas see on huvitav eksperiment näha inimese valuläve? On see katse midagi endale tõestada? On see kunagi mööduv?

Ilmselt mitte. Ilmselt mitte kunagi. Ilmselt mitte kunagi ei sa ma ennast tunda.

Justkui karusellil sõites, mida ma muuseas absoluutselt ei talu, olles enne seda söönud kuuma shokolaadiga ülevalatud suhkruvatti - kas sellisest asjast võib olla veel midagi kleepuvamat. Kleepuvamat ja ebameeldivamat?

Ei saa. Ma balanseerin emotsionaalselt viimase vindini pingul Stardivariuse peenimal keelel ja timmin stantsidest kõike veelgi teravamaks.

Ma ei saa. Ma ei taha. Ma ei suuda. Ma ei....

Närvid...

.. on läbi. Täiesti. Lihtsalt. Nii see on . Üks imelik lause ja minu hingeline tasakaal on jällegi paigast ära. Absoluutselt paigast ära. Nii kohalt nihkunud, et sellele peab uue sõna välja mõtlema.

Aga milles siis asi on? Ülimalt lihtne ja banaalne tegelikult. Mulle ei meeldi inimesed, kes käituvad nii nagu teises eestis. Jaa, ma nendin kaljukindlalt, et see väljend on tobe, aga kuitahes ma sõnaarmastaja ka pole, paremat väljendit ma oma peakesest praegast üles leida ei suutnud.

Kas see on mehelik ülbus? Soov kiuslikkust üles näidata? Tahe minu niigi vermeis hingele klaubrisoola peale raputada? Soov näha kuidas ma alistunult ägisen? Ilmselt on E-l see labane kahjurõõmuke suurem, kui tahtmine oma poegadega side luua, sest kuidas muidu ma võiksin seletada fakti, et tal oli võimalus veeta üks pikk päev ühes oma kaksikutega, aga ta küsis, kas tema eluarmastatu, kallis elukaaslane ja vabaabielunaine võib tulla ka lapsi hoidma. Minu koju!!!! Minu poegi???

Jumal, millest ma küll mõtlesin, kui E-le oma südame, hinge, keha ja mõtlemise andsin? Kus oli mu aruraas, mida reeglina kaineks, tugevaks ja kalkuleerivaks, otsustusvõimeliseks ja suhteliselt stabiilseks peetakse; kui ma otsutasin tema valida oma lastele? Ilmselt on õigus, et ka naised kaotavad ennast, kui füüsiline klapp ületab orgaanilised mäed....

Tjahh, ega see nutuvõru suu ümber asja paremaks ei tee.

Miks on ohtlik, kui naine mõtleb ja loeb?

On uus aasta. See ei üllata tegelikult enam kedagi, sest kalender räägib enda eest. Ole lahke - 5. jaanuar. Millest ma tahtsingi? No igatahes sellest, et eile ma sirvisin oma kirjutisi, parandasin siit-sealt trükivigu ja lasin mõttepoja lendu, et miks on lugevad naised mõtlemisvõimelisemad kui need naised, kes sisuliselt peale ilu,-naiste ja moeajakirjade muud träni ei sirvi?

Miks vaadatakse kuidagi kummaliselt nendele bioloogiliselt naissoost olevustele? Mineval kevadel sirvisin ma Stefan Bollmanni "Naised, kes loevad on ohtlikud".

Kui mu aeguv mälu pind ei pidurda, siis ma tegin seal ka ühe ettekande ja leidsin palju hüvasid mõtteterasid:

*Ajaloo jooksul on naised nagu kärbsed, kes jäävad sõna võrku, olles seda tegelikult tänini.
*Armumine, armastamine ja lugemine on omavahel tihedalt seotud, sest sõnavõrgus leidvat naised seda, mida nad vajavat, ning laskvat ennast meelsasti kinni püüda. Loetu lummab naist sedavõrd, et ta on justkui kuskil ÄRA, kuid ohtlikuks muutab lugemise see, et naised ammutavad lugedes teadmisi ja SEE võib teha naise arukamaks, teadlikumaks, targemaks – naine võib tänu lugemisele tõusta MEHEST kõrgemale.
18.sajandil oli mõningate raamatute vahele kinnitatud niit ja nõel – selle tarvis, et naine ei unustaks oma tegelikke kohustusi – majapidamist jms.
Ka on naine see, kes võib lugemise/kirjutamisega säilitada tohutul hulgal aardeid, sest igasugune teadmine on kullatükk (Ossip Mandelstami abikaasa Nadežda mäletas peast abikaasa luuletusi ja talletas need hilisemate üleskirjutustega)
Samas, kui armastatakse kedagi, siis kirjandus on selle juures vähetähtis. Naine on võimeline meest armastades loobuma oma loomingust (näide sigaretipaberiks tõmmatud luulelehtedega). Siit tuleneb naise suhe loovusega ja mehe suhe naise loovusega. Naine on nõus oma loovusest armastuse nimel loobuma, sest naine on loodud jagama, loobuma.
Naised, kes loevad, harivad enda aeda (aiaks nimetatakse aianduslikult kasutatavat maa-ala. Aianduses kasutatakse enamasti nõudlikke kultuurtaimi, milledele peab olema sobivalt viljakas muld, soodne niiskus, tuulevarjulisus ja head transpordivõimalused). Siinkohal siis vaimuaeda, mis võib olla veidi metsikuvõitugi.
Lugev naine suudab väga hästi üksi olla, see pole ainult egoistlik lõbu, naine on ühes enda ja autori fantaasiatega. Mehele on see eriti kurnav, eriti kui ta kujutab ette, et ta on naisele kõik, aga raamatuid lugedes on naine seal, kus tema hing puhkab.
Raamatuid lugedes ei pea naine häbenema ning raamat tungib läbi naha südamesse (eriti nt. poseerivate lugevate aktide puhul).
Lugedes muutub naine selliseks, et autori sugu on täiesti vähetähtis, Naine kannatab nii mees,-kui naiskangelasega, mees,-ja naisautoriga.
Lugemisest kasvab välja eneseusaldus ja sellest julgus mõelda omaenese mõtteid, meestele on aga mõtlev naine nuhtluseks, sest mees tahab naiselt midagi muud kui mõtlemist, mida raamatute lugemine sihipäraselt harib, arendab ja laiendab.
Vanuse lisandudes muutuvad raamatud isegi tähtsamaks kui mehed, sest mehed ei puuduta sedavõrd südant kui kirjandusteosed.
Flauberti arvates on ainus viis elu taluda see, kui lasta ennast kirjandusel nagu igikestval orgial (ohjeldamatu prassing) joovastada.
Samas võib juhtuda, et lugemine pole mitte ainult ohtlik, vaid ka eluohtlik (nt kui tänaval lugeda)
Lugeva naise peas toimuvat midagi sellist, mis ei sobivat valitsevate eluplaanidega. Lugemine tiivustab fantaasiat ja fantaasiat pole võimalik kontrollida, kõik aga mis pole kontrollitav, tekitab hirmutunde.  
Eile ma siis olin mõned hetked - nii ühe sigareti jagu - pakase käes, vaatasin kalki ja külma poolkuud, mis räbaldunud pilvelaama keskelt mulle oma kalmistujäika valgust valas ja mulle tundus, et ma mõtlen ja loen liiga palju. Just lähtudes sellest Bollmanni raamatust. Muide see kaunis köidis tuleks oma raamatukokku hankida. Raamatuid on meil üldse tohutult. Muide minu suurim unistuski on seotud raamatutega. Õigemini raamatute paigutamisega. Kujutate ette - maast laeni, katalogiseeritud, teemade ja autorite põhjal koostatud riiulitäied joovastavat vaimuvara ja kõik on pandud kättesaadavalt....

Aga seniks jällekirjutumiseni