Viimane nädal on möödunud tormakas töös, koolitustes, ohtrates pisarates ning... kõnelustes Sinuga.
Kaks järjestikkust öövahetust, palju raskeid haigeid, keeruline kodune olu emaga, kelle haigusekulg nõuab erilist tähelepanu ja rohket mõtlemist (ning see teeb mu meele nii nukraks, et see halvenenud olukord paneb mind vett silmanurgast siristama igal hetkel) on teinud mind haavatuks, tiivutuks ning ninuli vastu maad surutuks. Masendus võttis minust võimust. Sellest ma ei enam välja ei tule. Sest ma ei näe mingitki paranemist mitte milleski. Kõik libiseb vaikse enesessetõmbumisega allapoole ning enda otsa teistpidi ei keeragi.
Täna osalesin koolitusel. Stressijuhtimine. Asjakohane ning vajalik ning samas niiii mõttetu. Nüüd käisin ülikülmas õhtus jalutamas. Lootsin, et ehk paraneb veidi mõru mõttelõng ja meeleolu. Ei, hullemaks läks hoopiski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar