On uus aasta. See ei üllata tegelikult enam kedagi, sest kalender räägib enda eest. Ole lahke - 5. jaanuar. Millest ma tahtsingi? No igatahes sellest, et eile ma sirvisin oma kirjutisi, parandasin siit-sealt trükivigu ja lasin mõttepoja lendu, et miks on lugevad naised mõtlemisvõimelisemad kui need naised, kes sisuliselt peale ilu,-naiste ja moeajakirjade muud träni ei sirvi?
Miks vaadatakse kuidagi kummaliselt nendele bioloogiliselt naissoost olevustele? Mineval kevadel sirvisin ma Stefan Bollmanni "Naised, kes loevad on ohtlikud".
Kui mu aeguv mälu pind ei pidurda, siis ma tegin seal ka ühe ettekande ja leidsin palju hüvasid mõtteterasid:
*Ajaloo jooksul on naised nagu kärbsed, kes jäävad sõna võrku, olles seda tegelikult tänini.
*Armumine, armastamine ja lugemine on omavahel tihedalt seotud, sest sõnavõrgus leidvat naised seda, mida nad vajavat, ning laskvat ennast meelsasti kinni püüda. Loetu lummab naist sedavõrd, et ta on justkui kuskil ÄRA, kuid ohtlikuks muutab lugemise see, et naised ammutavad lugedes teadmisi ja SEE võib teha naise arukamaks, teadlikumaks, targemaks – naine võib tänu lugemisele tõusta MEHEST kõrgemale.
18.sajandil oli mõningate raamatute vahele kinnitatud niit ja nõel – selle tarvis, et naine ei unustaks oma tegelikke kohustusi – majapidamist jms.
Ka on naine see, kes võib lugemise/kirjutamisega säilitada tohutul hulgal aardeid, sest igasugune teadmine on kullatükk (Ossip Mandelstami abikaasa Nadežda mäletas peast abikaasa luuletusi ja talletas need hilisemate üleskirjutustega)
Samas, kui armastatakse kedagi, siis kirjandus on selle juures vähetähtis. Naine on võimeline meest armastades loobuma oma loomingust (näide sigaretipaberiks tõmmatud luulelehtedega). Siit tuleneb naise suhe loovusega ja mehe suhe naise loovusega. Naine on nõus oma loovusest armastuse nimel loobuma, sest naine on loodud jagama, loobuma.
Naised, kes loevad, harivad enda aeda (aiaks nimetatakse aianduslikult kasutatavat maa-ala. Aianduses kasutatakse enamasti nõudlikke kultuurtaimi, milledele peab olema sobivalt viljakas muld, soodne niiskus, tuulevarjulisus ja head transpordivõimalused). Siinkohal siis vaimuaeda, mis võib olla veidi metsikuvõitugi.
Lugev naine suudab väga hästi üksi olla, see pole ainult egoistlik lõbu, naine on ühes enda ja autori fantaasiatega. Mehele on see eriti kurnav, eriti kui ta kujutab ette, et ta on naisele kõik, aga raamatuid lugedes on naine seal, kus tema hing puhkab.
Raamatuid lugedes ei pea naine häbenema ning raamat tungib läbi naha südamesse (eriti nt. poseerivate lugevate aktide puhul).
Lugedes muutub naine selliseks, et autori sugu on täiesti vähetähtis, Naine kannatab nii mees,-kui naiskangelasega, mees,-ja naisautoriga.
Lugemisest kasvab välja eneseusaldus ja sellest julgus mõelda omaenese mõtteid, meestele on aga mõtlev naine nuhtluseks, sest mees tahab naiselt midagi muud kui mõtlemist, mida raamatute lugemine sihipäraselt harib, arendab ja laiendab.
Vanuse lisandudes muutuvad raamatud isegi tähtsamaks kui mehed, sest mehed ei puuduta sedavõrd südant kui kirjandusteosed.
Flauberti arvates on ainus viis elu taluda see, kui lasta ennast kirjandusel nagu igikestval orgial (ohjeldamatu prassing) joovastada.
Samas võib juhtuda, et lugemine pole mitte ainult ohtlik, vaid ka eluohtlik (nt kui tänaval lugeda)
Lugeva naise peas toimuvat midagi sellist, mis ei sobivat valitsevate eluplaanidega. Lugemine tiivustab fantaasiat ja fantaasiat pole võimalik kontrollida, kõik aga mis pole kontrollitav, tekitab hirmutunde.
Eile ma siis olin mõned hetked - nii ühe sigareti jagu - pakase käes, vaatasin kalki ja külma poolkuud, mis räbaldunud pilvelaama keskelt mulle oma kalmistujäika valgust valas ja mulle tundus, et ma mõtlen ja loen liiga palju. Just lähtudes sellest Bollmanni raamatust. Muide see kaunis köidis tuleks oma raamatukokku hankida. Raamatuid on meil üldse tohutult. Muide minu suurim unistuski on seotud raamatutega. Õigemini raamatute paigutamisega. Kujutate ette - maast laeni, katalogiseeritud, teemade ja autorite põhjal koostatud riiulitäied joovastavat vaimuvara ja kõik on pandud kättesaadavalt....
*Armumine, armastamine ja lugemine on omavahel tihedalt seotud, sest sõnavõrgus leidvat naised seda, mida nad vajavat, ning laskvat ennast meelsasti kinni püüda. Loetu lummab naist sedavõrd, et ta on justkui kuskil ÄRA, kuid ohtlikuks muutab lugemise see, et naised ammutavad lugedes teadmisi ja SEE võib teha naise arukamaks, teadlikumaks, targemaks – naine võib tänu lugemisele tõusta MEHEST kõrgemale.
18.sajandil oli mõningate raamatute vahele kinnitatud niit ja nõel – selle tarvis, et naine ei unustaks oma tegelikke kohustusi – majapidamist jms.
Ka on naine see, kes võib lugemise/kirjutamisega säilitada tohutul hulgal aardeid, sest igasugune teadmine on kullatükk (Ossip Mandelstami abikaasa Nadežda mäletas peast abikaasa luuletusi ja talletas need hilisemate üleskirjutustega)
Samas, kui armastatakse kedagi, siis kirjandus on selle juures vähetähtis. Naine on võimeline meest armastades loobuma oma loomingust (näide sigaretipaberiks tõmmatud luulelehtedega). Siit tuleneb naise suhe loovusega ja mehe suhe naise loovusega. Naine on nõus oma loovusest armastuse nimel loobuma, sest naine on loodud jagama, loobuma.
Naised, kes loevad, harivad enda aeda (aiaks nimetatakse aianduslikult kasutatavat maa-ala. Aianduses kasutatakse enamasti nõudlikke kultuurtaimi, milledele peab olema sobivalt viljakas muld, soodne niiskus, tuulevarjulisus ja head transpordivõimalused). Siinkohal siis vaimuaeda, mis võib olla veidi metsikuvõitugi.
Lugev naine suudab väga hästi üksi olla, see pole ainult egoistlik lõbu, naine on ühes enda ja autori fantaasiatega. Mehele on see eriti kurnav, eriti kui ta kujutab ette, et ta on naisele kõik, aga raamatuid lugedes on naine seal, kus tema hing puhkab.
Raamatuid lugedes ei pea naine häbenema ning raamat tungib läbi naha südamesse (eriti nt. poseerivate lugevate aktide puhul).
Lugedes muutub naine selliseks, et autori sugu on täiesti vähetähtis, Naine kannatab nii mees,-kui naiskangelasega, mees,-ja naisautoriga.
Lugemisest kasvab välja eneseusaldus ja sellest julgus mõelda omaenese mõtteid, meestele on aga mõtlev naine nuhtluseks, sest mees tahab naiselt midagi muud kui mõtlemist, mida raamatute lugemine sihipäraselt harib, arendab ja laiendab.
Vanuse lisandudes muutuvad raamatud isegi tähtsamaks kui mehed, sest mehed ei puuduta sedavõrd südant kui kirjandusteosed.
Flauberti arvates on ainus viis elu taluda see, kui lasta ennast kirjandusel nagu igikestval orgial (ohjeldamatu prassing) joovastada.
Samas võib juhtuda, et lugemine pole mitte ainult ohtlik, vaid ka eluohtlik (nt kui tänaval lugeda)
Lugeva naise peas toimuvat midagi sellist, mis ei sobivat valitsevate eluplaanidega. Lugemine tiivustab fantaasiat ja fantaasiat pole võimalik kontrollida, kõik aga mis pole kontrollitav, tekitab hirmutunde.
Eile ma siis olin mõned hetked - nii ühe sigareti jagu - pakase käes, vaatasin kalki ja külma poolkuud, mis räbaldunud pilvelaama keskelt mulle oma kalmistujäika valgust valas ja mulle tundus, et ma mõtlen ja loen liiga palju. Just lähtudes sellest Bollmanni raamatust. Muide see kaunis köidis tuleks oma raamatukokku hankida. Raamatuid on meil üldse tohutult. Muide minu suurim unistuski on seotud raamatutega. Õigemini raamatute paigutamisega. Kujutate ette - maast laeni, katalogiseeritud, teemade ja autorite põhjal koostatud riiulitäied joovastavat vaimuvara ja kõik on pandud kättesaadavalt....
Aga seniks jällekirjutumiseni
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar