teisipäev, 10. märts 2009

Sõjast, sõjajärgsest ajast ning elust tänapäeval

Ükskõik mis lehe lahti lööd - igal pool kõneldakse rahapuudusest, tööpuudusest, majanduslangusest, sügavast kriisist. Inimesed on jäänud tööta, tänu sellele pole nad võimelised maksma ära oma laenusid, tekivad makseraskused ja inimesed jäävad ilma sellest vähesestki, mis neil on.
Lugesin hiljuti Aimee Beekamanni "Peavarju". Tegelikult avastasin ma selle lugemise suhteliselt juhuslikult, kui mul öösel ei tulnud jälle und, ma istusin köögis, jõin teed ja sirvisin neid raamatuid, mida ma varem pole lugenud. Ja neid on palju (mõnumõtteist limpsan juba hetkel huuli - milline vaimuvara täiendus mind ootamas on!!!).
Täiesti üllatav teos. Ülesehituselt postmodenistliku suunaga. Tegelane, kellele mõtleb eelmises peatükis olev tegelane, ilmub järgmises, jutustades oma eluloo ning kaldkirjas vahepaladeks on kellegi minajutustus, kus koorub välja ühe maja ajalugu. Iseenesest on lugu selline, kus räägitakse inimesele omasest ja ainuõiguslikust kodust. Keskeas abielupaar otsustab organiseerida vana-aasta õhtu ning kõik kutsutud vaatavad oma eludele tagasi.
Enamike tegelaste nooruspäevadesse aga mahub teine ilmasõda, sealt aimub nt Leningradi blokaad, 9.märtsi pommitamine, juhuslik sattumine Klooga surmalaagrisse (pärast sakslaste taganemist) ja palju muudki.
Ja siis ma mõtlesin, et need inimesed, kelle elus said osaks sõda, kõik need koledused ja kaotused, nemad on tunnetanud tõelist eluheitlust. Need, kes kaotasid kodud, lähedased, vanemad, lapsed, sõbrad; need, kes pärast seda möödunud ajasadismi olid sunnitud kõike üles ehitama ning kes pidid elama edasi kõigele vaatamata - nemad olid kangelased. Meie Aja Kangelased.
Tänapäeva ületootmis,-tarbimisbuumi ohvrikesed on marginaalsed selle massi kõrval, mis reaalselt, materiaalselt, moraalselt hävines.
Loomulikult tahavad kõik emad, et nende lastel oleks parem. Aga need emad, kes pärast sõda normivilja eest kõike tegid?
Ja pealegi meenub mulle üks Eesti filmiklassikasse kuuluv, tsellulooidrullile jäädvustatud lause (seda ütleb Tootsi isa "Suves"): "Laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua"
Ja paraku see nii ongi - pseudoedule rajatud massikultus, mida kompenseeriti rikkalikke laenudega on viinud inimesed majandusliku laostumiseni, kuid moraalne külg on veelgi õgvem. See on tegelikult kohutav. On vist nii?

Kommentaare ei ole:

Mälestus ühest märtsipäevast

Nüüdseks ammu meie keskelt lahkunud emaema elulugu ajendas mind aastaid tagasi suguvõsalugu kokku panema.  Just sellest romaanist - "Ja...